Demokraatia (0)

1 Hindamata

DEMOKRAATIA
Referaat

SISSEJUHATUS

Käesoleva töö eesmärgiks on tuua lugejateni demokraatia olemus. Saame aimu selle kujunemisest antiikajast tänapäevani välja. Demokraatia all mõistame rahvavalitsust. See tähendab, et riigi siseelu ei ole tänapäeva demokraatia tingimustes võimalik korraldada ilma kodanike aktiivse osaluseta. Aktiivne inimene kui elujõulise kogukonna kõige olulisem lüli määrab meie ühiskonna tugevuse. Kodanikul peab olema võimalus oma riigi asjades kaasa rääkida ja omaenda tulevikku kavandada.
Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, milles kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse võimule. Enamuse võimuga peab kaasnema vähemuse õiguste kaitsmine.
Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval ( pluralism - vaadete paljusus ja võrdsus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist. Demokraatlikud väärtused levivad tänapäeval küll üha laiemalt, kuid ajalugu jälgides võib öelda, et demokraatlikke riike on olnud vähe ja need on püsinud lühikest aega. Järelikult on demokraatia õppimiseks ja arendamiseks veel küllaga võimalusi.

DEMOKRAATIA

Demokraatia tähendab rahvavalitsust. Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) ning pärineb Antiik- Kreekast . Järgnevalt vaatlemegi demokraatia varasemaid vorme.

Antiikaja demokraatia

Ateena linna ümber koondunud riiki valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti (kõrge valistustegelane). Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest - suurmaaomanikest.
Eriti pahandas rahvast inimeste sagedane võlaorjusse sattumine .
Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon . Solon pani aluse timokraatiale (timema - varandus , kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida jõukam liik, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon asutas heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ). Seega sai võimude lahusus alguse juba demokraatia hällis.
Soloni Ateena põhines veel sugukondadel ehk füülidel. Pinged aga säilisid.
Aastal 560 eKr kehtestas Peisistratos lihtrahvale toetudes diktatuuri, mida kreeklased kutsusid türanniaks. 510. a eKr see diktatuur kukutati. Järgnevatel aastatel (alates 508. a eKr) panid Kleisthenes ja Perikles aluse demokraatlikule korrale ning kesksele kohale nihkus ekleesia (rahvakoosolek), kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte.
Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel. Kleisthenes säilitas küll füüli (hõim) nime, ent muutis selle sugukondlikust territoriaalseks. Ateena (s.t Ateena linn ja Atika poolsaar) hakkas koosnema 10 füülist, need omakorda deemostest (omavalitsuslik kogukond ). Sugukondliku elukorralduse asendamine territoriaalsega oli revolutsiooniline samm. Riigielu seisukohalt polnud enam tähtis, kes on kelle sugulane, vaid kes on kelle naaber.
Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget. Õigust mõistis 501-liikmeline vandekohus, mille hulgast valiti liisuga konkreetseid küsimusi arutavad kohtunikud . Võimet polise asjadega ehk poliitikaga kasvõi mõttes kaasa käia peeti normaalse kodaniku tunnuseks.
Kellel see tunnus puudus, oli võhik (idiotes). Nii rahvakoosolekust kui rahvakohtust said osa võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid mõjukas esinemine ja kõnekunsti valdamine .
Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa.
Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle.
Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud senaatorikohad täideti nendega, kes olid end kõrgetel magistraadikohtadel heast küljest näidanud. Demokraatlikuks elemendiks oli Roomas see, et magistraadikohtadele pääses rahvakoosoleku valiku alusel.
Nagu Kreeka poliitikagi, toetus ka Rooma vabariigiaegne poliitika mitte mõnele ülimale tarkuseallikale, vaid ühiskonnas toimuvate huvide ja seisukohtade sõltumatule konkurentsile .
Nii toimus see Rooma vabariigi sattumiseni sügavasse kriisi II-I sajandil eKr. Väljapääs leiti keisririigis, aga sellel oli demokraatiaga antiikaegses tähenduses juba vähe ühist.

Demokraatia vormid ja areng. Otsene ja esindusdemokraatia

Antiikaja linnriikides tunti ainult otsest ehk vahetut demokraatiat. Selle erivormiks oli riikluseelsel perioodil hõimudemokraatia, mis seisnes selles, et kõik vabad relvakandmisvõimelised mehed võisid koguneda rahvakoosolekule (soome- ugri kärajad, germaani ting, slaavi veetshe). Hiljem arvati, et demokraatia on võimalik vaid kääbusriikides.
Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kuid antiikaegse otsese demokraatia asemel tuldi siis välja esindusdemokraatia põhimõtetega. Nende kohaselt pole kõigil kodanikel vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest üleriigilisse esinduskokku. Selline seisukoht viis poleemikani, kuidas on rahva esindajad seotud oma valijatega. Tekkis kaks teooriat.
Volitatud delegaadi teooria
Selle järgi on saadik vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud juhtnöörid ja keda võidakse rahulolematuse korral alati tagasi kutsuda. Praktikas pole see süsteem aga läbi läinud, sest pole õnnestunud rakendada saadikute tagasikutsumise põhimõtet. (Näiteks kui Inglise parlamendi alamkoja saadikud veel XVII sajandi lõpul kuninga kutsel parlamendi kokkusaamisele läksid, pidid nad oma valijate poolt volikirjad kaasa võtma, muidu puudus neil õiguslik alus parlamendi töös osaleda.)
Diskreetse esindaja teooria
Selle järgi on saadikud rahva täievolilised esindajad, kes kuni järgmiste valimisteni tegutsevad oma parema äratundmise kohaselt. Rahvasaadikuid ei saa tagasi kutsuda ei valijad ega neid ülesseadnud erakond. Riigiõiguses tähendab see, et saadik pole seotud mandaadiga.

Demokraatia põhimõtted ja tingimused

Põhimõtted

Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.
Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.
Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele.
Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt.
Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.
Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.
Erinevate jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).
Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim.

Eeltingimused

Üldine kirjaoskus.
Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik.
Kodanikuühiskonna kujunemine, s.o laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives - kodanik) vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud ja takistatud. Lubatud on ainupartei ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid.
Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine.
Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide ja arvamuste suhtes erapooletu , selleks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
- Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte
- Võitlus monopolidega ka mis tahes majandusharus
- Ühingute ja ühenduste avalikustamine ning nende kohta alalise kontrolli sisseseadmine (näit erakonna seadus)
- Lobitöö kontroll
- Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus

Püsimine

Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste eesmärkidega.
Enesekaitsevõime.
Fair play (ingl.k aus mäng).
Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi .

Demokraatia ja riigivalitsemise erinevad võimalused minevikust tänapäevani

Riigikordade ja valitsemisvormide liigitamiseks töötasid Aristoteles , Polybios ja Marcus Tullius Cicero välja järgmise skeemi, mis on rakendatav tänapäevalgi.
Monarhia puhul seisab riigi eesotsas eluaegse e päriliku võimuga, harvemini ka valitud juht (vürst, shahh, sultan, kuningas vms). Võimude lahususeta on ta nii riigi valitseja, sõjaväe juht kui ka kõrgem kohtumõistja. Monarhi tahe on seaduseks. Tänapäeval on piiramatu ainuvalitsus säilinud mitmel araabia maal (Saudi Araabia, Kuveit, Brunei jt). Monarhia erivormiks on teokraatia (jumalavalitsus), mille korral vaimulik ja ilmalik võim on lahutamata ning usujuht on ühtlasi riigijuht ( Tiibet XVII sajandist kuni 1959 . aastani, Vatikan ).
Tänapäeva arenenud riikides, mille eesotsas seisab päriliku võimuga riigipea , on monarhi võim taandunud sümboolseks esindusrolliks (Rootsi, Norra, Ühendatud Kuningriik jt). Samas on vähearenenud maid, kus riigipeaks on valitud president , kel on peaaegu piiramatu võimutäius (näit autokraatia Põhja- Koreas ).
Türanniasse ehk hirmuvalitsusse (idamaade puhul despootiasse) kaldub ainuvalitsus siis, kui ta jalgealune kõikuma lööb või kui on tegemist vägivaldsel teel võimu haaranud valitsejaga. Tänapäeval kasutatakse nende mõistete asemel enamasti mõistet diktatuur (levinud tänapäeval peamiselt Aafrikas ja Ladina-Ameerikas). Diktatuur tuleb võimule pärast veriseid ja suuri segadusi kaasatoonud revolutsioone.
Aristokraatia tähendab kreeka keeles paremate valitsust. Kunagistes vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga, s.o ülikutega, kes eristusid oma hõimuliikmetest vapruse ja avara silmaringi poolest (Sparta). Hiljem muutus see võimu omav vähemus kinniseks seltskonnaks, kuhu kuuluti enamasti sünnipära alusel. Sotsialistlikes riikides oli "aristokraatiaks" kommunistlik nomenklatuur , kuhu pääses parteiorganite valiku alusel. Eelneva tabeli järgi asusid kommunistlikud riigid türannia ja oligarhia vahel.
Demokraatia väärastunud vorm on ohlokraatia ehk anarhia . Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni).
Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus. Rahva valitud esinduskogu ( parlament , riigikogu) tegeleb seadusandlusega, täidesaatev võim kuulub valitsusele (või riigipeale), õigusemõistmisega tegeleb seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv kohtuvõim. Kõige täpsemini peetakse võimude lahususest kinni presidentaalsetes vabariikides. Presidentaalses vabariigis valib rahvas nii seadusandliku võimuorgani kui ka täitevvõimu juhiks oleva presidendi, kel on ministrite ametissevõtmisel vabad käed. Valitsus viib ellu presidendi poliitilist kurssi. Presidendi ja tema valitsuse ülesandeks on seaduste täitmine. Et mõlemat võimu tasakaalustada, on presidendile antud vetoõigus (õigus lükata vastuvõetud seadusi tagasi). Veto võib olla absoluutne, edasilükkav, kvalifitseeritud enamusega ületatav või lihtveto. Presidentaalriigi nõrkus on seadusandliku ja täidesaatva võimu vastuolu võimalus, sest parlamendi enamus ja president võivad sattuda erinevate poliitiliste jõudude kätte.
Parlamentarismi põhitunnuseks on valitsuse moodustamine parlamendi (või selle alamkoja), mitte riigipea soovide alusel. Et aga parlamendi enamus ja valitsus on samade poliitiliste jõudude käes, kaob parlamentaarriikides range vahe seadusandliku ja täitevvõimu vahel. Parlamentaarse riigi riigipea (president või kuningas) täidab esindusrolli ning etendab erakondadevahelise vahekohtuniku osa. Nõrgaks küljeks võib aga saada võimalus, et ükski erakond ei saavuta selget parlamendienamust. Sellised paljuparteilised koalitsioonivalitsused alandavad valitsuse töövõimet ja võivad põhjustada valitsuskriise.
Tänapäeval esineb ka riike, kus pole tegemist ei puhta parlamentarismi ega ka puhta presidentalismiga, vaid segasüsteemiga (Prantsusmaa, Soome). Šveitsi süsteem ei sarnane neist ühegagi. Kui parlamendi koosseis on nii kirev , et selget enamuskoalitsiooni kokku ei saada, siis võidakse ametisse panna vähemusvalitsus. Kui koalitsioonivalitsust ei õnnestu kokku panna ja uute valimisteni on jäänud vähe aega, siis seatakse mõnikord ametisse ka nn ametnikevalitsus.
Parlamentarismi juures on olulised ka erakondade arv ja suurus riigis. Sellest tulenevad erinevused on nii olulised, et ka parlamentaarriike võib seetõttu jagada kahte põhiliiki: enamusdemokraatiaks ja leppedemokraatiaks. Esimesel juhul on ühel poliitilisel jõul selge enamus ning ka opositsioon on siis tavaliselt võrdlemisi ühtne (Austria, Saksamaa, Ühendatud Kuningriik jne, sest neis on kaks suurt erakonda). Leppedemokraatiale on iseloomulik, et valitsuse moodustamine eeldab mitme jõu kokkulepet (Põhjamaad, Eesti jt).

Demokraatia tänapäeval

Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Seepärast saabki eristada kolme nurgakivi, ilma milleta ei saa ükski ühiskond end demokraatlikuks pidada: põhiseaduslik valitsus, inimõiguste tagamine ja võrdsus seaduse ees.
Tänapäeval on demokraatia kõige levinum vorm esindusdemokraatia, mille puhul võib rahvas oma esindajaid valida väga erineval viisil, kuid sellest sõltumata peavad valitud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru.
Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, milles kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse võimule. Enamuse võimuga peab kaasnema vähemuse õiguste kaitsmine.
Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism - vaadete paljusus ja võrdsus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist.
Eelnevat kokku võttes võib öelda, et demokraatia tugisambad on järgmised:

rahva suveräänsus
valitsemine valitsetavate nõusolekul
enamuse võim
vähemuse õigused
põhiliste inimõiguste tagamine
vabad ja ausad valimised
võrdsus seaduste ees
korrakohane õigusemõistmine
põhiseadusega piiratud riigivõim
sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism
sallivuse , pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine

Demokraatlikud väärtused levivad tänapäeval küll üha laiemalt, kuid ajalugu jälgides võib öelda, et demokraatlikke riike on olnud vähe ja need on püsinud lühikest aega. 1990. aastal avaldas uurimisorganisatsioon Freedom House (ingl "Vabaduse Maja") ettekande, mis andis kõikidele riikidele hinnangu kahe olulisema demokraatiakriteeriumi, poliitiliste ja kodanikuvabaduste astme järgi, ning leidis, et maailma iseseisvatest riikidest olid täiesti vabad vaid veidi üle kolmandiku. Järelikult on demokraatia õppimiseks ja arendamiseks veel küllaga võimalusi.

VALIMISED

Vabad valimised on demokraatlikul rahvaesindusel põhineva valitsusvormi alus, sest demokraatlikus riigis tulenevad valitsuse volitused üksnes rahva nõusolekust. Tänapäeval korraldatakse valimisi kõigis demokraatlikes riikides, kuid mitte kõiki valimisi ei saa demokraatlikuks pidada (näiteks endises NSV Liidus olid sellised valimised).

2.1. Demokraatlike valimiste tunnused

Võrdõiguslikkus
Kõikidele kandidaatidele peab olema tagatud sõna-, koosolekute ja liikumisvabadus .
Perioodilisus
Igal valitud ametiisikul tuleb leppida ohuga, et nad võidakse ametist maha hääletada. Ainsaks erandiks on kohtunikud, nende erapooletuse tagamiseks määratakse neid ametisse tavaliselt kogu eluks ning neid võib tagandada vaid tõsise seaduserikkumise tõttu.
Massilisus
Kodaniku ja valija määratlus peab olema nii lai, et see hõlmaks suuremat osa täiskasvanud elanikest. See pole demokraatia ajaloo vältel mitte kogu aeg nii olnud. Näiteks USAs oli 1787. aasta konstitutsiooni järgi valimisõigus ainult valgetel vara-omanikest meestel. Varanduslik tsensus kadus XIX sajandi algul, naised said valimis-õiguse riigi esindusorganisse valimisel alles XX sajandil või veidi varem (Uus- Meremaal 1893. aastal, Soomes 1906. aastal, Norras 1907. aastal, Eestis 1920. aastal) Siiski esineb ka tänapäeval mitmeid piiranguid:

vanus
paiksus
teovõimelisus
keeleoskus
mõnel maal ka kirjaoskus jne

Eestis ei saa valimistel osaleda ka need, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Samas ei ole demokraatlikes riikides ega ka Eestis seatud valimiste toimumise tingimuseks osavõtu protsenti.
Selgepiirilisus
Rahva valitud esindajad hoiavad võimuohje, kuid peavad ka ise alluma seadustele .
Demokraatlikud valimised ei seisne vaid kandidaatide seast valiku tegemises. Valijatelt võidakse paluda poliitika asjus arvamust avaldada rahvaküsitlusel ja -hääletusel.
Ühetaolisus
Ühetaolisus tähendab seda, et igal valijal on üks hääl ning nendel häältel on võrdne kaal. Teatud piirangud tulenevad proportsionaalse valimissüsteemi mõnest iseärasusest. Näiteks Eestis kehtiva 5% valimiskünnise puhul ei pääse kompensatsioonimandaatide jaotamisel riigikogusse erakond, kes kogub alla 5% valijate antud häältest.
Sellise erakonna liikmetel on võimalik saada Riigikokku vaid siis, kui kogutakse kas isikumandaat või ringkonnamandaat. Ülejäänud hääled aga lähevad "kaduma".
Otsesus
Valija annab tavaliselt oma hääle otseselt kas saadikukandidaatidele või kandidaatide nimekirjale. (Viimast valimisviisi kasutatakse enamasti siiski kahekojalise parlamendi puhul selle ülemkoja valimisel). Otsesed valimised tähendavad seda, et valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud hääletuse tulemusena. On vaid üks erand otsese valimise põhimõttest - asendusliikme asumine riigikogusse.
Salajasus
Keegi ei tohi teada saada, kelle (või mille) poolt valija hääletas.
Veel kasutatakse valimistel eeltingimustena kautsjoni või teatud hulga toetusallkirjade kogumist. Kui valimised on möödas, lepivad kaotajad valijate otsusega. Kui võimulolnud partei kaotab, annab ta võimu rahulikult üle. Ükskõik, kes ka ei võidaks, lepitakse poolte vahel kokku teha ühiskonna üldprobleemide lahendamisel koostööd. Poliitikas ei tarvitse konkurendid üksteisele meeldida, kuid nad peavad üksteist taluma ja endale teadvustama, et neil kõigil on täita vajalik ja tähtis osa.

VABADUS JA DEMOKRAATIA

Nagu kõigi demokraatlike riikide põhiseadustes, on ka Eesti põhiseaduses kirjas, millised on iga isiku vabadused ja millised on seejuures piirangud. Põhiseadus ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Näiteks igaühel on õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, kuid vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele, aga samas peab ta selle kasutamisel arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi , veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda seadust võib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kokkuvõttes võib öelda, et demokraatia kasvab välja eelkõige veendumusest, et inimene on vaba.
Läbi aegade on usk vabadusse olnud demokraatia loomise koondumispunktiks. Veelgi enam, vabadus on miski, millele inimesed on üle kogu maailma ja kõikidel aegadel olnud valmis ohverdama elusid , et seda saavutada või kaitsta. Viimastel sajanditel on enamik ühiskondi pidanud vabadust vaidlustamatuks väärtuseks. Kui see poleks nii, ei oleks ka Eesti püüelnud iseseisvuse poole ega 1991. aastal taasiseseisvust saavutanud. Samas peame arvestama, et vabadus tähendab vastutust ja seaduste täitmist, et mitte kahjustada teiste inimeste ja kogu ühiskonna huve. Vabadus tähendab seega valmisolekut seista silmitsi oma tegude tagajärgedega. Iga inimese vastutustundetu tegu võib tähendada, et kannatab teiste inimeste vabadus ja õigused.

KOKKUVÕTE

Demokraatia on valitsemisvorm mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine
Demokraatlik riigivorm pärineb Antiik-Kreekast ning selle all mõistetakse üldjuhul rahvavalitsust. Kesksel kohal oli rahvakoosolek, kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Erinevalt tänapäevast ei valinud koosoleku juhte rahvas, vaid need määrati liisuvõtmise teel. Hiljem selline korraldus muutus.
Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omale võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus. Rahva valitud esinduskogu tegeleb seadusandlusega, täidesaatev võim kuulub valitsusele, õigusemõistmisega tegeleb seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv kohtuvõim. Kõige täpsemini peetakse võimude lahususest kinni presidentaalsetes vabariikides(sh Eesti).
Kõikidel demokraatlikel riikidel on oma põhiseadus, kus on kirjas millised on iga isiku vabadused ja piirangud. Sealhulgas iga inimese õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Samas peame arvestama, et vabadus tähendab vastutust ja seaduste täitmist, et mitte kahjustada teiste inimeste ja kogu ühiskonna huve.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eckstein Harry „Stabiilse demokraatia teooria” 1990

Ilu Elmar „Rooma eraõiguse alused” 2001

Kleis Richard ; Räägo Richard „ Majandusteadus ja kodanikuõpetus” 1939

Peep Viljar; Kama Priit „Kodanikuõpetus” 1996

Raudla Heiki „Kodaniku raamat” 2002

Sepp Ene „Kodanikuõpetusest ja õppekavadest” 1996

Wiingaard Helge „Demokraatia - väärtuslik väljakutse” 1999
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 11 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2014-10-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti

11 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Katriiiiin Õppematerjali autor

president lahusus vähemus võimude lahusus rooma poliitika ateena riigipea riigivõim diktatuur täitevvõim Demokraatia

Sarnased õppematerjalid

doc

demokraatia AnnaAbi

DEMOKRAATIA Referaat SISSEJUHATUS Käesoleva töö eesmärgiks on tuua lugejateni demokraatia olemus. Saame aimu selle kujunemisest antiikajast tänapäevani välja. Demokraatia all mõistame rahvavalitsust. See tähendab, et riigi siseelu ei ole tänapäeva demokraatia tingimustes võimalik korraldada ilma kodanike aktiivse osaluseta. Aktiivne inimene kui elujõulise kogukonna kõige olulisem lüli määrab meie ühiskonna tugevuse. Kodanikul peab olema võimalus oma riigi asjades kaasa rääkida ja omaenda tulevikku kavandada. Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid,

9. klassi ühiskond

docx

Demokraatia vormid ja areng

Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus, kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Kodanikud jagati omandi suuruse järgi nelja varanduslikku klassi. Mida jõukam klass, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon asutas heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ). Seega sai võimude lahusus alguse juba demokraatia hällis. Soloni põhimõte oli: meden agan, mis tähendab "Ei midagi üleliia". TõenäoIiselt oli Solon üldse kõigi aegade suurim seaduseandja. Tema ideed on tänini Lääne demokraatlike süsteemide aluseks. Ta tühistas võlaorjuse ja andis vaestele poliitilise võimu. Eri varanduslikud klassid maksid makse vastavalt oma sissetuleku suurusele, niisiis kehtestas Solon esimest korda ajaloos astmelise tulumaksu. Solon andis üksikisikule õiguse pärandada oma vara ka väljapool suguvõsa

Ühiskonnaõpetus

doc

Kodutöö: Demokraatia

KODUTÖÖ KODANIKUÕPETUSEST TEEMAL DEMOKRAATIA 1)Kuidas sündis demokraatia? Ateena linna ümber koondunud riigikest valitsesid kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti. Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (kr timema - varandus, kratos - võim)

Ühiskonnaõpetus

docx

Demokraatia referaat

SISUKORD SISUKORD....................................................................................................................1 SISSEJUHATUS............................................................................................................2 1.DEMOKRAATIA........................................................................................................3 1.2 Demokraatia peamised tunnused.......................................................3 1.3 Antiikaja demokraatia.........................................................................3 2.DEMOKRAATIA VORMID.......................................................................................6 2.1 Otsedemokraatia............................................................................... 6 2.2 Esindusdemokraatia...........................................................................6 2.3 Osalusdemokraatia............................................................................. 7 3

Ühiskond

doc

Demokraatia, riik

Demokraatia kujunemine. * algus Vana-Kreekast. Täpselt ei teata kes aluse pani. * tähendab Rahva võimu või rahvavalitsust. * Demos- Rahvas, Kratos-võim * Otsest loojat ei ole, alguse tegi filosoof Solon, kes 594 eKr andis välja esimesed võimu piiravad seadused * Hiigelaeg Periklese ajal 4. saj. eKr. Ta arvas et ateena riigiasjade kontrollimiseks on vaja natuke rohkem inimjõudu kui 1 või 2 inimest. Demokraatia vormid. *Otsene ehk vahetu demokraatia. Seda tunti ja kasutati ainult antiik-kreekas. *Esindus ehkj kaudne demokraatia. Selle ümber keerleb kõik tänapäeval. * lisaks on tänaseks loodud ka mitmeid alavorm, mdia kasutatakse organisatsioonides. * tänane demokraatia- polüarhia( R. Dahl). Selline demokraatia kus on õigusriik. Otsene demokraatia: * aretati välja ateenas riigimees periklese poolt. * otsutajateks- täiskasvanud ateenas syndinud mehed. (sel ajal mehed valitsesid, juhtisid) * otsustusorgan- rahvakoosolek

Ühiskonnaõpetus

docx

ÜHISKONNAÕPETUSE KONTROLLTÖÖ

võimaluste kasutamiseks on Eestis veel üksjagu õppida. Ütleb ju ka Euroopa Liidu moto: in varietate concordia - mitmekesisuses peitub ühtsus. 2.ÜHISKONNAVALITSEMINE Demokraatlik süsteem Põhimõtted: 1) Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas. 2) Rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise teel. 3) Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele. 4)Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega (mandaadiga), vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt. 5) Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust. 6) Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda. 7) Mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemuse kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne). 8) Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim. Osalus- ja elitaardemokraatia.

12. klassi ühiskond

doc

Ühiskonna valitsemine

ÜHISKONNA VALITSEMINE Demokraatlik süsteem Põhimõtted: 1) kõrgeima võimu kandja ning allikas on rahvas; 2) rahvas teostab võimu kaudselt oma esindajate valimise teel; 3) võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele; 4) rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid tegutsevad oma ametialal iseseisvalt; 5) demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust; 6) vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda; 7) mitmesuguste jõudude, huvide ja seisukohtade vaba konkurentsi ning vähemus kaitseks peavad kõigile kodanikele olema tagatud demokraatlikud vabadused (info-, ajakirjandus-, koosolekute, ühingute, ettevõtlusvabadus jne.); 8) demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olema sõltumatu kohtuvõim. Eestingimused:

Ühiskond

doc

Ühiskonnaõpetus II kursusele

Kursuse sisu Ühiskonna struktuur ja kujunemine. Ühiskonna valitsemine. Ühiskonnaga seotud mõisted. Riigi mõiste ja tunnused. Kodakondsus. Riikluse ajaloost. Eesti riikluse ja riigivõimu kujunemine. Riigikorralduse vormid: suveräänne riik, koloonia, protektoraat, unitaarriik, autonoomia, föderatsioon, konföderatsioon. Õigusriik ja võimude lahusus. Riigivormid: monarhia, piiratud monarhiad, vabariik. Parlamentaarne ja presidentaalne riik. Poliitilised reziimid: demokraatia, diktatuur, autokraatia, totalitarism. Valitsemissüsteeme mujal: Läti, Leedu, Rootsi, Saksamaa, USA. Riigiorganid: parlament, valitsus, president, maavalitsus, teised põhiseaduslikud võimuasutused. Kohaliku omavalitsuse ülesehitus ja ülesanded. EV õigus- ja kohtusüsteem. Anglosaksi ja germaani õigussüsteem. Eesti põhiseadus. Kodanike ja välismaalaste jaoks kehtivad õigused ja vabadused. Kodanike osalemine avalikus elus. Demokraatia põhimõtted ja säilimise tugisambad

Ühiskond

Rohkem sarnaseid