demokraatia AnnaAbi (0)

DEMOKRAATIA Referaat


SISSEJUHATUS Käesoleva   töö   eesmärgiks   on   tuua   lugejateni   demokraatia   olemus.   Saame   aimu   selle kujunemisest   antiikajast   tänapäevani   välja.   Demokraatia   all   mõistame   rahvavalitsust.   See tähendab, et  riigi siseelu ei ole tänapäeva demokraatia tingimustes võimalik korraldada ilma kodanike   aktiivse   osaluseta.   Aktiivne   inimene   kui   elujõulise   kogukonna   kõige   olulisem   lüli määrab   meie   ühiskonna   tugevuse.   Kodanikul   peab   olema   võimalus   oma   riigi   asjades   kaasa rääkida ja omaenda tulevikku kavandada. Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, milles kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse võimule. Enamuse võimuga peab kaasnema vähemuse õiguste kaitsmine. Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism - vaadete paljusus ja võrdsus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist. Demokraatlikud väärtused levivad tänapäeval küll üha laiemalt, kuid ajalugu jälgides võib öelda, et   demokraatlikke   riike   on   olnud   vähe   ja   need   on   püsinud   lühikest   aega.  Järelikult   on demokraatia õppimiseks ja arendamiseks veel küllaga võimalusi. 2


1.DEMOKRAATIA Demokraatia tähendab rahvavalitsust. Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) ning pärineb Antiik-Kreekast. Järgnevalt vaatlemegi demokraatia varasemaid vorme. 1.1. Antiikaja demokraatia Ateena linna ümber koondunud riiki valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal   aastal   endi   seast   riiki   juhtima   9  arhonti   (kõrge   valistustegelane).   Väiketalunikud   jt rahvakihid   polnud   rahul,   sest   satuti   järjest   suuremasse   sõltuvusse   aristokraatidest   - suurmaaomanikest.  Eriti   pahandas   rahvast   inimeste   sagedane   võlaorjusse   sattumine. Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon. Solon pani aluse timokraatiale (timema - varandus, kratos -   võim).   Kui   seni   kehtisid   sünnipärased   eesõigused   võimule,   siis   nüüd   sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida jõukam liik, seda suuremad   olid   kohustused   riigi   ees   ja   õigused   riigi   juhtimisel.   Solon   asutas  heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ). Seega sai võimude lahusus alguse juba demokraatia hällis.  Soloni   Ateena   põhines   veel   sugukondadel   ehk   füülidel.   Pinged   aga   säilisid. Aastal 560 eKr kehtestas Peisistratos lihtrahvale toetudes diktatuuri, mida kreeklased kutsusid türanniaks. 510. a eKr see diktatuur  kukutati.  Järgnevatel  aastatel  (alates  508. a eKr) panid Kleisthenes   ja   Perikles   aluse   demokraatlikule   korrale   ning   kesksele   kohale nihkus ekleesia (rahvakoosolek),   kus   langetati   tähtsamaid   otsuseid,   kehtestati   seadusi,   valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte.  Tavaliselt   kogunes   Ateenas   5000-6000   osalejat.   Koosoleku   juhte   ei   valitud,   vaid   määrati liisuvõtmise teel.   Kleisthenes säilitas küll füüli (hõim) nime, ent muutis selle sugukondlikust territoriaalseks. Ateena (s.t Ateena linn ja Atika poolsaar) hakkas koosnema 10 füülist, need omakorda deemostest (omavalitsuslik   kogukond).   Sugukondliku   elukorralduse   asendamine 3


territoriaalsega oli revolutsiooniline samm. Riigielu seisukohalt polnud enam tähtis, kes on kelle sugulane, vaid kes on kelle naaber. Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks   50   liiget.   Õigust   mõistis   501-liikmeline   vandekohus,   mille   hulgast   valiti   liisuga konkreetseid   küsimusi   arutavad   kohtunikud.   Võimet polise  asjadega   ehk   poliitikaga   kasvõi mõttes   kaasa   käia   peeti   normaalse   kodaniku   tunnuseks. Kellel see tunnus puudus, oli võhik (idiotes). Nii rahvakoosolekust kui rahvakohtust said osa võtta   vaid   täiskasvanud   vabad   meessoost   kodanikud   (10-25%   elanikest),   kelle   peamisteks võitlusvahenditeks   tollases   avalikus   elus   olid   mõjukas   esinemine   ja   kõnekunsti   valdamine. Selline  demokraatia  pidas  vastu   ligi   200  aastat,   s.o  kuni   Makedoonia  kuningate   ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa.  Roomas   oli   rahvakoosoleku   tähtsus   väiksem   kui   Ateenas.   Siiski   oli   seal   enamik magistraate (ametnik, võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle. Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud senaatorikohad täideti nendega, kes olid end   kõrgetel   magistraadikohtadel   heast   küljest   näidanud.   Demokraatlikuks   elemendiks   oli Roomas   see,   et   magistraadikohtadele   pääses   rahvakoosoleku   valiku   alusel.  Nagu   Kreeka   poliitikagi,   toetus   ka   Rooma   vabariigiaegne   poliitika   mitte   mõnele   ülimale tarkuseallikale,  vaid ühiskonnas toimuvate  huvide ja seisukohtade sõltumatule  konkurentsile. Nii toimus see Rooma vabariigi sattumiseni sügavasse kriisi II-I sajandil eKr. Väljapääs leiti keisririigis, aga sellel oli demokraatiaga antiikaegses tähenduses juba vähe ühist. 4


1.2. Demokraatia vormid ja areng. Otsene ja esindusdemokraatia Antiikaja   linnriikides   tunti   ainult   otsest   ehk   vahetut   demokraatiat.   Selle   erivormiks   oli riikluseelsel   perioodil   hõimudemokraatia,   mis   seisnes   selles,   et   kõik   vabad relvakandmisvõimelised   mehed   võisid   koguneda   rahvakoosolekule   (soome-ugri kärajad, germaani ting, slaavi veetshe). Hiljem arvati, et demokraatia on võimalik vaid kääbusriikides. Demokraatia idee taaselustus alles XVIII sajandi valgustusfilosoofias, kuid antiikaegse otsese demokraatia asemel tuldi siis välja esindusdemokraatia põhimõtetega. Nende kohaselt pole kõigil kodanikel vaja seaduste tegemisel ja riigiasjade otsustamisel isiklikult osaleda, piisab esindajate valimisest   üleriigilisse   esinduskokku.   Selline   seisukoht   viis   poleemikani,   kuidas   on   rahva esindajad seotud oma valijatega. Tekkis kaks teooriat. Volitatud delegaadi teooria Selle järgi on saadik vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud  juhtnöörid ja keda võidakse rahulolematuse korral alati tagasi kutsuda. Praktikas pole see  süsteem aga läbi läinud, sest pole õnnestunud rakendada saadikute tagasikutsumise põhimõtet.  (Näiteks kui Inglise parlamendi alamkoja saadikud veel XVII sajandi lõpul kuninga kutsel  parlamendi kokkusaamisele läksid, pidid nad oma valijate poolt volikirjad kaasa võtma, muidu  puudus neil õiguslik alus parlamendi töös osaleda.) Diskreetse esindaja teooria Selle järgi on saadikud rahva täievolilised esindajad, kes kuni järgmiste valimisteni tegutsevad  oma parema äratundmise kohaselt. Rahvasaadikuid ei saa tagasi kutsuda ei valijad ega neid  ülesseadnud erakond. Riigiõiguses tähendab see, et saadik pole seotud mandaadiga. 1.3. Demokraatia põhimõtted ja tingimused Põhimõtted  Kõrgema võimu kandja ja allikas on rahvas.  Rahvas teostab oma võimu kaudselt oma esindajate valimise teel.  Võimulolev valitsus tugineb valijate enamusele. 5


 Rahvaesindajad pole seotud konkreetsete valijatega, vaid nad tegutsevad oma ametialal iseseisvalt.  Demokraatia tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.  Vähemusse jäänul on õigus oma seisukohtadele kindlaks jääda.  Erinevate   jõudude,   huvide   ja   seisukohtade   vaba   konkurentsi   ning   vähemuse   kaitseks peavad  kõigile   kodanikele   olema  tagatud  demokraatlikud   vabadused  (informatsiooni-, ajakirjandus-, koosolekute-, ühingute-, ettevõtlusvabadus jne).  Demokraatlike vabaduste ja üldiste inimõiguste kaitseks peab olemas olema sõltumatu kohtuvõim. Eeltingimused  Üldine kirjaoskus.  Ajakirjanduse (jt massiteabevahendite) laialdane levik.  Kodanikuühiskonna kujunemine, s.o laiade inimhulkade koondumine mitmesugustesse ühendustesse (ka erakondadesse) ja nende mõju altpoolt üles. Kodanikuühiskonna ehk tsiviilühiskonna (lad cives - kodanik) vastandiks on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik   koondumine   on   keelatud   ja   takistatud.   Lubatud   on   ainupartei   ja poolkohustuslikud massiorganisatsioonid.  Tänapäevaste omavalitsuste kujunemine.  Laiad inimhulgad peavad omandama avaliku elu kogemusi. Et riigivõim oleks erinevate huvide   ja   arvamuste   suhtes   erapooletu,   selleks   peavad   olema   täidetud   järgmised tingimused: o Vaba ajakirjandus ei tohi koonduda ühe jõu kätte o Võitlus monopolidega ka mis tahes majandusharus o Ühingute   ja   ühenduste   avalikustamine   ning   nende   kohta   alalise   kontrolli sisseseadmine (näit erakonna seadus) o Lobitöö kontroll 6


o Ametnikkonna sõltumatus ja asjatundlikkus Püsimine  Riigis tegutsevad poliitilised jõud ei tohi olla lepitamatus vastuolus ja risti vastupidiste eesmärkidega.  Enesekaitsevõime.  Fair play (ingl.k  aus mäng).  Riigi üldise välispoliitilise kursi suhtes peab parlamendi enamus saavutama parlamendis teiste poliitiliste jõududega teatud kompromissi. 1.4. Demokraatia ja riigivalitsemise erinevad võimalused minevikust  tänapäevani Riigikordade ja valitsemisvormide liigitamiseks töötasid Aristoteles, Polybios ja Marcus Tullius Cicero välja järgmise skeemi, mis on rakendatav tänapäevalgi. Monarhia puhul seisab riigi eesotsas eluaegse e päriliku võimuga, harvemini ka valitud juht (vürst, shahh, sultan, kuningas vms). Võimude lahususeta on ta nii riigi valitseja, sõjaväe juht kui ka   kõrgem   kohtumõistja.   Monarhi   tahe   on   seaduseks.   Tänapäeval   on   piiramatu   ainuvalitsus säilinud   mitmel   araabia   maal   (Saudi   Araabia,   Kuveit,   Brunei   jt).   Monarhia   erivormiks   on 7


teokraatia (jumalavalitsus), mille korral vaimulik ja ilmalik võim on lahutamata ning usujuht on ühtlasi riigijuht (Tiibet XVII sajandist kuni 1959. aastani, Vatikan). Tänapäeva arenenud riikides, mille eesotsas seisab päriliku võimuga riigipea, on monarhi võim taandunud   sümboolseks   esindusrolliks   (Rootsi,   Norra,   Ühendatud   Kuningriik   jt).   Samas   on vähearenenud maid, kus riigipeaks on valitud president, kel on peaaegu piiramatu võimutäius (näit autokraatia Põhja-Koreas). Türanniasse ehk hirmuvalitsusse (idamaade puhul despootiasse) kaldub ainuvalitsus siis, kui ta jalgealune   kõikuma   lööb   või   kui   on   tegemist   vägivaldsel   teel   võimu   haaranud   valitsejaga. Tänapäeval kasutatakse nende mõistete asemel enamasti mõistet diktatuur (levinud tänapäeval peamiselt   Aafrikas   ja   Ladina-Ameerikas).   Diktatuur   tuleb   võimule   pärast   veriseid   ja   suuri segadusi kaasatoonud revolutsioone. Aristokraatia tähendab kreeka keeles paremate valitsust. Kunagistes vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga,   s.o   ülikutega,   kes   eristusid   oma   hõimuliikmetest   vapruse   ja   avara silmaringi poolest (Sparta). Hiljem muutus see võimu omav vähemus kinniseks seltskonnaks, kuhu kuuluti enamasti sünnipära alusel. Sotsialistlikes riikides oli "aristokraatiaks" kommunistlik nomenklatuur,   kuhu   pääses   parteiorganite   valiku   alusel.   Eelneva   tabeli   järgi   asusid kommunistlikud riigid türannia ja oligarhia vahel. Demokraatia   väärastunud   vorm   on   ohlokraatia   ehk   anarhia.   Sellega   on   tegemist   juhul,   kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni). Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omane võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus. Rahva  valitud   esinduskogu  (parlament,  riigikogu)   tegeleb   seadusandlusega,   täidesaatev  võim kuulub valitsusele (või riigipeale), õigusemõistmisega tegeleb seadusandlikule ja täitevvõimule mittealluv   kohtuvõim.   Kõige   täpsemini   peetakse   võimude   lahususest   kinni   presidentaalsetes vabariikides.   Presidentaalses   vabariigis   valib   rahvas   nii   seadusandliku   võimuorgani   kui   ka täitevvõimu juhiks oleva presidendi, kel on ministrite ametissevõtmisel vabad käed. Valitsus viib 8


ellu presidendi poliitilist kurssi. Presidendi ja tema valitsuse ülesandeks on seaduste täitmine. Et mõlemat   võimu   tasakaalustada,   on   presidendile   antud   vetoõigus   (õigus   lükata   vastuvõetud seadusi tagasi). Veto võib olla absoluutne, edasilükkav, kvalifitseeritud enamusega ületatav või lihtveto. Presidentaalriigi nõrkus on seadusandliku ja täidesaatva võimu vastuolu võimalus, sest parlamendi   enamus   ja   president   võivad   sattuda   erinevate   poliitiliste   jõudude   kätte. Parlamentarismi   põhitunnuseks   on   valitsuse   moodustamine   parlamendi   (või   selle   alamkoja), mitte riigipea soovide alusel. Et aga parlamendi enamus ja valitsus on samade poliitiliste jõudude käes, kaob parlamentaarriikides range vahe seadusandliku ja täitevvõimu vahel. Parlamentaarse riigi   riigipea   (president   või   kuningas)   täidab   esindusrolli   ning   etendab   erakondadevahelise vahekohtuniku osa. Nõrgaks küljeks võib aga saada võimalus, et ükski erakond ei saavuta selget parlamendienamust.   Sellised   paljuparteilised   koalitsioonivalitsused   alandavad   valitsuse töövõimet ja võivad põhjustada valitsuskriise. Tänapäeval   esineb   ka   riike,   kus   pole   tegemist   ei   puhta   parlamentarismi   ega   ka   puhta presidentalismiga, vaid segasüsteemiga (Prantsusmaa, Soome). Šveitsi süsteem ei sarnane neist ühegagi. Kui parlamendi koosseis on nii kirev, et selget enamuskoalitsiooni kokku ei saada, siis võidakse ametisse panna vähemusvalitsus. Kui koalitsioonivalitsust ei õnnestu kokku panna ja uute valimisteni on jäänud vähe aega, siis seatakse mõnikord ametisse ka nn ametnikevalitsus. Parlamentarismi   juures   on   olulised   ka   erakondade   arv   ja   suurus   riigis.   Sellest   tulenevad erinevused   on   nii   olulised,   et   ka   parlamentaarriike   võib   seetõttu   jagada   kahte   põhiliiki: enamusdemokraatiaks   ja   leppedemokraatiaks.   Esimesel   juhul   on   ühel   poliitilisel   jõul   selge enamus ning ka opositsioon on siis tavaliselt võrdlemisi ühtne (Austria, Saksamaa, Ühendatud Kuningriik   jne,   sest   neis   on   kaks   suurt   erakonda).   Leppedemokraatiale   on   iseloomulik,   et valitsuse moodustamine eeldab mitme jõu kokkulepet (Põhjamaad, Eesti jt). 1.5. Demokraatia tänapäeval Mõisteid "vabadus" ja "demokraatia" kasutatakse sageli sünonüümidena, kuid see ei ole õige. Demokraatia on ühiskondlikult korraldatud vabadus. Seepärast saabki eristada kolme nurgakivi, ilma   milleta   ei   saa   ükski   ühiskond   end   demokraatlikuks   pidada:   põhiseaduslik   valitsus, inimõiguste tagamine ja võrdsus seaduse ees. 9


Tänapäeval on demokraatia kõige levinum vorm esindusdemokraatia, mille puhul võib rahvas oma esindajaid valida väga erineval viisil, kuid sellest sõltumata peavad valitud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru. Kõik demokraatlikud riigid on süsteemid, milles kodanikud teevad poliitilisi otsuseid, tuginedes enamuse   võimule.   Enamuse   võimuga   peab   kaasnema   vähemuse   õiguste   kaitsmine. Demokraatlikus riigis on valitsus ainult üks osake paljude teiste asutuste, erakondade, seltside ja ühenduste kõrval (pluralism - vaadete paljusus ja võrdsus). Need organisatsioonid esindavad oma liikmete huve mitmel moel ja püüavad omakorda mõjutada poliitiliste otsuste vastuvõtmist. Eelnevat kokku võttes võib öelda, et demokraatia tugisambad on järgmised:  rahva suveräänsus  valitsemine valitsetavate nõusolekul  enamuse võim  vähemuse õigused  põhiliste inimõiguste tagamine  vabad ja ausad valimised  võrdsus seaduste ees  korrakohane õigusemõistmine  põhiseadusega piiratud riigivõim  sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline pluralism  sallivuse, pragmaatilisuse, koostöö ja kompromissivalmiduse väärtustamine Demokraatlikud väärtused levivad tänapäeval küll üha laiemalt, kuid ajalugu jälgides võib öelda, et demokraatlikke riike on olnud vähe ja need on püsinud lühikest aega. 1990. aastal avaldas uurimisorganisatsioon Freedom House (ingl "Vabaduse Maja") ettekande, mis andis kõikidele riikidele   hinnangu   kahe   olulisema   demokraatiakriteeriumi,   poliitiliste   ja   kodanikuvabaduste 10


astme   järgi,   ning   leidis,   et   maailma   iseseisvatest   riikidest   olid   täiesti   vabad   vaid   veidi   üle kolmandiku. Järelikult on demokraatia õppimiseks ja arendamiseks veel küllaga võimalusi. 2. VALIMISED Vabad   valimised   on   demokraatlikul   rahvaesindusel   põhineva   valitsusvormi   alus,   sest demokraatlikus   riigis   tulenevad   valitsuse   volitused   üksnes   rahva   nõusolekust.   Tänapäeval korraldatakse   valimisi   kõigis   demokraatlikes   riikides,   kuid   mitte   kõiki   valimisi   ei   saa demokraatlikuks pidada (näiteks endises NSV Liidus olid sellised valimised). 2.1. Demokraatlike valimiste tunnused Võrdõiguslikkus Kõikidele kandidaatidele peab olema tagatud sõna-, koosolekute ja liikumisvabadus. Perioodilisus Igal valitud ametiisikul tuleb leppida ohuga, et nad võidakse ametist maha hääletada. Ainsaks erandiks on kohtunikud, nende erapooletuse tagamiseks määratakse neid ametisse tavaliselt kogu eluks ning neid võib tagandada vaid tõsise seaduserikkumise tõttu. Massilisus Kodaniku  ja valija  määratlus  peab olema nii lai,  et see hõlmaks suuremat  osa täiskasvanud elanikest. See pole demokraatia ajaloo vältel mitte kogu aeg nii olnud. Näiteks USAs oli 1787. aasta   konstitutsiooni   järgi   valimisõigus   ainult   valgetel   vara-omanikest   meestel.   Varanduslik tsensus kadus XIX sajandi algul, naised said valimis-õiguse riigi esindusorganisse valimisel alles XX sajandil või veidi varem (Uus-Meremaal 1893. aastal, Soomes 1906. aastal, Norras 1907. aastal, Eestis 1920. aastal) Siiski esineb ka tänapäeval mitmeid piiranguid:  vanus  paiksus 11


 teovõimelisus  keeleoskus  mõnel maal ka kirjaoskus jne Eestis ei saa valimistel osaleda ka need, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.   Samas   ei   ole   demokraatlikes   riikides   ega   ka   Eestis   seatud   valimiste toimumise tingimuseks osavõtu protsenti. Selgepiirilisus Rahva   valitud   esindajad   hoiavad   võimuohje,   kuid   peavad   ka   ise   alluma   seadustele. Demokraatlikud valimised ei seisne vaid kandidaatide seast valiku tegemises. Valijatelt võidakse paluda poliitika asjus arvamust avaldada rahvaküsitlusel ja -hääletusel. Ühetaolisus Ühetaolisus tähendab seda, et igal valijal on üks hääl ning nendel häältel on võrdne kaal. Teatud piirangud   tulenevad   proportsionaalse   valimissüsteemi   mõnest   iseärasusest.   Näiteks   Eestis kehtiva 5% valimiskünnise puhul ei pääse kompensatsioonimandaatide jaotamisel riigikogusse erakond,   kes   kogub   alla   5%   valijate   antud   häältest.  Sellise   erakonna   liikmetel   on   võimalik   saada   Riigikokku   vaid   siis,   kui   kogutakse   kas isikumandaat või ringkonnamandaat. Ülejäänud hääled aga lähevad "kaduma". Otsesus Valija   annab   tavaliselt   oma   hääle   otseselt   kas   saadikukandidaatidele   või   kandidaatide nimekirjale.   (Viimast   valimisviisi   kasutatakse   enamasti   siiski   kahekojalise   parlamendi   puhul selle   ülemkoja   valimisel).   Otsesed   valimised   tähendavad   seda,   et   valimistulemused   peavad selguma   otse   rahva   poolt   antud   hääletuse   tulemusena.   On   vaid   üks   erand   otsese   valimise põhimõttest - asendusliikme asumine riigikogusse. Salajasus Keegi   ei   tohi   teada   saada,   kelle   (või   mille)   poolt   valija   hääletas. Veel kasutatakse valimistel eeltingimustena kautsjoni või teatud hulga toetusallkirjade kogumist. Kui valimised on möödas, lepivad kaotajad valijate otsusega. Kui võimulolnud partei kaotab, annab ta võimu rahulikult üle. Ükskõik, kes ka ei võidaks, lepitakse poolte vahel kokku teha ühiskonna üldprobleemide lahendamisel koostööd. Poliitikas ei tarvitse konkurendid üksteisele 12


meeldida, kuid nad peavad üksteist taluma ja endale teadvustama, et neil kõigil on täita vajalik ja tähtis osa. 3.VABADUS JA DEMOKRAATIA Nagu kõigi demokraatlike riikide põhiseadustes, on ka Eesti põhiseaduses kirjas, millised on iga isiku vabadused ja millised on seejuures piirangud. Põhiseadus ütleb, et õigusi ja vabadusi tohib piirata   ainult   kooskõlas   põhiseadusega.   Näiteks   igaühel   on   õigus   vabadusele   ja isikupuutumatusele,   kuid   vabaduse   võib   võtta   ainult   seaduses   sätestatud   juhtudel   ja   korras. Igaühel on õigus vabale eneseteostusele, aga samas peab ta selle kasutamisel arvestama teiste inimeste   õigusi   ja   vabadusi   ning   järgima   seadust.   Igaühel   on   õigus   vabalt   levitada   ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda seadust võib piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Kokkuvõttes võib öelda, et demokraatia kasvab välja eelkõige veendumusest, et inimene on vaba. Läbi aegade on usk vabadusse olnud demokraatia loomise koondumispunktiks. Veelgi enam, vabadus  on  miski,   millele   inimesed   on  üle   kogu  maailma   ja  kõikidel  aegadel   olnud  valmis ohverdama   elusid,   et   seda   saavutada   või   kaitsta.   Viimastel   sajanditel   on   enamik   ühiskondi pidanud vabadust vaidlustamatuks väärtuseks. Kui see poleks nii, ei oleks ka Eesti püüelnud iseseisvuse   poole   ega   1991.   aastal   taasiseseisvust   saavutanud.   Samas   peame   arvestama,   et vabadus   tähendab   vastutust   ja   seaduste   täitmist,   et   mitte   kahjustada   teiste   inimeste   ja   kogu ühiskonna huve. Vabadus tähendab seega valmisolekut seista silmitsi oma tegude tagajärgedega. Iga inimese vastutustundetu tegu võib tähendada, et kannatab teiste inimeste vabadus ja õigused. 13


KOKKUVÕTE Demokraatia on valitsemisvorm mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine Demokraatlik   riigivorm   pärineb   Antiik-Kreekast   ning   selle   all   mõistetakse   üldjuhul rahvavalitsust.  Kesksel  kohal oli rahvakoosolek,  kus langetati  tähtsamaid  otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Erinevalt tänapäevast ei valinud koosoleku juhte rahvas, vaid need määrati liisuvõtmise teel. Hiljem selline korraldus muutus.  Tänapäeva demokraatlikele riikidele on omale võimude lahusus ehk riigivõimu kolmikjaotus.
Rahva   valitud   esinduskogu   tegeleb   seadusandlusega,   täidesaatev   võim   kuulub   valitsusele,
õigusemõistmisega   tegeleb   seadusandlikule   ja   täitevvõimule   mittealluv   kohtuvõim.   Kõige
täpsemini peetakse võimude lahususest kinni presidentaalsetes vabariikides(sh Eesti). Kõikidel   demokraatlikel   riikidel   on   oma   põhiseadus,   kus   on   kirjas   millised   on   iga   isiku
vabadused ja piirangud. Sealhulgas iga inimese õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas
põhiseadusega.  Igaühel   on   õigus   vabalt   levitada   ideid,   arvamusi,   veendumusi   ja   muud
informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Samas peame arvestama, et vabadus tähendab
vastutust ja seaduste täitmist, et mitte kahjustada teiste inimeste ja kogu ühiskonna huve. 14


  KASUTATUD KIRJANDUS 1. Eckstein Harry „Stabiilse demokraatia teooria”  1990 2. Ilu Elmar „Rooma eraõiguse alused”  2001 3. Kleis Richard; Räägo Richard „Majandusteadus ja kodanikuõpetus” 1939 4. Peep Viljar; Kama Priit „Kodanikuõpetus”  1996 5. Raudla Heiki „Kodaniku raamat” 2002 6. Sepp Ene „Kodanikuõpetusest ja õppekavadest” 1996 7. Wiingaard Helge „Demokraatia - väärtuslik väljakutse”  1999 15


16

Document Outline

• SISSEJUHATUS
• 1. DEMOKRAATIA
• 1.1. Antiikaja demokraatia
• 1.2. Demokraatia vormid ja areng. Otsene ja esindusdemokraatia
• 1.3. Demokraatia põhimõtted ja tingimused
• 1.4. Demokraatia ja riigivalitsemise erinevad võimalused minevikust tänapäevani
• 1.5. Demokraatia tänapäeval
• 2. VALIMISED
• 2.1. Demokraatlike valimiste tunnused
• 3. VABADUS JA DEMOKRAATIA
• KOKKUVÕTE
• KASUTATUD KIRJANDUS