SISUKORD
SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1.DEMOKRAATIA 3
1.2 Demokraatia peamised tunnused 3
1.3 Antiikaja demokraatia 3
2.DEMOKRAATIA VORMID 6
2.1
Otsedemokraatia 6
2.2
Esindusdemokraatia 6
2.3
Osalusdemokraatia 7
3.DEMOKRAATIA LIIGITUS IDEOLOOGILISTE SÜSTEEMIDE TASANDIL 9
3.1Liberaaldemokraatia 9
3.2
Sotsiaaldemokraatia 9
3.3
Rahvademokraatia 10
3.EESTI VABARIIK 14
KOKKUVÕTE 15
SISSEJUHATUS
Antud
töö eesmärgiks on tuua lugejateni demokraatia olemus. Tutvustada
demokraatia erinevaid vorme, tunnuseid, põhimõtteid ja tingimusi.
Demokraatia tähendab rahvavalitsust. Tema mõiste tuleneb
kreekakeelsetest sõnadest
demos (rahvas)
ja
kratos (võim)
ning pärineb Antiik-
Kreekast . Käesolevas töös saamegi aimu
demokraatia kujunemisest antiikajast tänapäevani välja. Samuti
käsitlen Eesti Vabariigi poliitikat.
Demokraatia
on selline valitsemisviis, kus
riigivõim lähtub rahvast, toetub
rahva enamusele ja on rahva pool kontrollitav. Seda iseloomustab
poliitiline
pluralism , üldine
valimisõigus , kodanike õiguste ja
vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne
tagamine praktikas.
Ajalooliselt
on olnud väga erinevaid valitsemisvorme,
absoluutsest monarhiast
gerontokraatiani, kuid tänaseks on vähemalt meie kultuuriruumis
levinuim demokraatia.
DEMOKRAATIA
Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) ning pärineb Antiik-Kreekast. Järgnevalt vaatlemegi demokraatia varasemaid vorme. ( http://et.wikipedia.org )
Ühiskonda, kus inimesed saavad kas otseselt või kaudselt osa võtta valitsemisest ehk ühiskonna juhtimisest, nimetatakse demokraatlikuks ühiskonnaks. Demokraatia peamised tunnusjooned on järgmised:
1.2 Demokraatia peamised tunnused
- Vabad ja õiglased valimised
- Alternatiivsed teabeallikad
- Konkurents võimu nimel
- Seaduste ülimuslikkus ( õigusriik )
- Seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim lahutatud teineteisest
- Kodanikuõiguste ja inimõiguste tagamine
- Tsiviilkontroll relvajõudude üle
- Vähemuste õigustega arvestav enamuse võim
1.3 Antiikaja demokraatia
Ateena linna ümber koondunud riiki valitsesid nagu teisigi tolle aja linnriike kuningad. VII saj eKr asendus kuningavõim tolle aja linnriikides hõimuaristokraatia valitsusega. Ülikud valisid igal aastal endi seast riiki juhtima 9 arhonti (kõrge valistustegelane). Väiketalunikud jt rahvakihid polnud rahul, sest satuti järjest suuremasse sõltuvusse aristokraatidest - suurmaaomanikest.
Eriti pahandas rahvast inimeste sagedane võlaorjusse sattumine . Aastal 594 eKr valiti riiki reformima arhont Solon . Solon pani aluse timokraatiale (timema - varandus , kratos - võim). Kui seni kehtisid sünnipärased eesõigused võimule, siis nüüd sai määravaks rikkus. Varanduse suuruse järgi jagati kodanikud nelja liiki. Mida jõukam liik, seda suuremad olid kohustused riigi ees ja õigused riigi juhtimisel. Solon asutas heliaia (valitud vandemeeste kohus) ja bulee (kõrgeim riigivõimu organ). Seega sai võimude lahusus alguse juba demokraatia hällis.
Soloni Ateena põhines veel sugukondadel ehk füülidel. Pinged aga säilisid. Aastal 560 eKr kehtestas Peisistratos lihtrahvale toetudes diktatuuri, mida kreeklased kutsusid türanniaks. 510. a eKr see diktatuur kukutati. Järgnevatel aastatel (alates 508. a eKr) panid Kleisthenes ja Perikles aluse demokraatlikule korrale ning kesksele kohale nihkus ekleesia (rahvakoosolek), kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte.
Tavaliselt kogunes Ateenas 5000-6000 osalejat. Koosoleku juhte ei valitud, vaid määrati liisuvõtmise teel. Kleisthenes säilitas küll füüli ( hõim ) nime, ent muutis selle sugukondlikust territoriaalseks. Ateena (s.t Ateena linn ja Atika poolsaar) hakkas koosnema 10 füülist, need omakorda deemostest (omavalitsuslik kogukond ). Sugukondliku elukorralduse asendamine territoriaalsega oli revolutsiooniline samm. Riigielu seisukohalt polnud enam tähtis, kes on kelle sugulane, vaid kes on kelle naaber. Koosolekute otsuste täitmist kontrollis viiesajanõukogu, kuhu 10 territoriaalset ringkonda saatis igaüks 50 liiget. Õigust mõistis 501-liikmeline vandekohus, mille hulgast valiti liisuga konkreetseid küsimusi arutavad kohtunikud. Võimet polise asjadega ehk poliitikaga kasvõi mõttes kaasa käia peeti normaalse kodaniku tunnuseks. Kellel see tunnus puudus, oli võhik (idiotes). Nii rahvakoosolekust kui rahvakohtust said osa võtta vaid täiskasvanud vabad meessoost kodanikud (10-25% elanikest), kelle peamisteks võitlusvahenditeks tollases avalikus elus olid esinemine ja kõnekunsti valdamine . Selline demokraatia pidas vastu ligi 200 aastat, s.o kuni Makedoonia kuningate ülemvõimu alguseni (330 eKr). II sajandil eKr sai Kreekast Rooma riigi osa.
Roomas oli rahvakoosoleku tähtsus väiksem kui Ateenas. Siiski oli seal enamik magistraate ( ametnik , võimukandja) - konsulid, tribuunid, kvestorid jne - valitud. Et need olid aga palgata ametikohad, said neid pidada vaid jõukad isikud. Rooma riigi elu tegelik suunaja oli Senat - magistraatidest koosnev riiginõukogu, milles oli 300-900 liiget. Senat arutas läbi kõik rahvakoosolekule esitatavad eelnõud, kontrollis ametiisikute tegevust, kehtestas makse, otsustas sõja, rahu ning muude välissuhete üle. ( http://et.wikipedia.org )
Senaatori ametikoht oli tavaliselt eluaegne, vabanenud senaatorikohad täideti nendega, kes olid end kõrgetel magistraadikohtadel heast küljest näidanud. Demokraatlikuks elemendiks oli Roomas see, et magistraadikohtadele pääses rahvakoosoleku alusel. Nagu Kreeka poliitikagi, toetus ka Rooma vabariigiaegne poliitika mitte mõnele ülimale tarkuseallikale, vaid ühiskonnas toimuvate huvide ja seisukohtade sõltumatule konkurentsile . Nii toimus see Rooma vabariigi sattumiseni sügavasse kriisi II-I sajandil eKr. Väljapääs leiti keisririigis, aga sellel oli demokraatiaga antiikaegses tähenduses juba vähe ühist.
On loodud ka demokraatiapäev,mis on 2007. aastal ÜRO Peaassamblee poolt algatatud rahvusvaheline tähtpäev, mida tähistatakse iga aasta 15. septembril. Samal päeval 10 aastat varem, 1997. aastal oli riikide parlamente ühendav rahvusvaheline organisatsioon Parlamentidevaheline Liit (Inter-Parliamentary Union ehk IPU) võtnud vastu demokraatia ülddeklaratsiooni. ( http://et.wikipedia.org )
Demokraatiapäeva tähistamisega soovib ÜRO pöörata maailma riikide ja rahvaste tähelepanu demokraatlikele väärtustele ja demokraatia olukorrale maailma eri paigus . ( http://www.un.org/en/events/democracyday/background.shtml )
DEMOKRAATIA VORMID
Otsedemokraatia ehk vahetu demokraatia – võimu teostavad inimesed ise
Kaudne demokraatia – inimesed teostavad võimu kellegi teise kaudu (esindusdemokraatia)
Osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia - oma arvamust oodatakse kõigilt huvitatud isikuilt.
Tööstusdemokraatia
Korporatiivne demokraatia - esindamine institutsioonide kaudu
Lähemalt käsitlen otsedemokraatiat, osalusdemokraatiat, esindusdemokraatiat.
2.1 Otsedemokraatia
Otsene ehk vahetud demokraatia tähendab, et võimu teostavad inimesed ise kas rahvakoosolekul, rahvahääletuse ja rahvaküsitluse või rahvaalgatuse kaudu. Otsedemokraatia tugevuseks peetakse seda,et igaüks saab otsustada ja nii viiakse ellu rahva tahe . Sellel on aga kaks olulist puudust. Kõigepealt tehniline kohmakus: rahvakoosolekut saab pidada ainult teatud hulga inimestega, miljonite osalejatega koosolekul ei saa küik ka tänapäeva tehniliste võimaluste juures end mõistliku aja jooksul väljendada. Need on aeglased ning kulukad. Teine otsedemokraatia oluline risk on inimeste vähene osalusvõimekus. Paljudel on poliitika ja valitsemise oskusteave piiratud. Veelgi enam, demagoogidel on lihtne rahvast eksitada. ( Jakobson , et al., 2013, lk 112)
Otsedemokraatia valitsussüsteem pärineb vanadelt kreeklastelt . Selline demokraatia liik on iseloomulik väiksematele gruppidele ja kogukondadele ( http://et.wikipedia.org ).
2.2 Esindusdemokraatia
Kaudses demokraatias teostavad inimesed võimu kellegi teise kaudu. Peaagu alati teostatakse võimu valitud esindajate kaudu – seda nimetatakse esindusdemokraatiaks. Esindusdemokraatia põhimudeliks on kesksete poliitiliste otsuste langetamine esinduskogus, mille liikmeks on kodanike poolt vabadel, korrapärastel ja võistluslikel valimistel andud volituse ehk mandaadiga rahvasaadikud. Praktikas tähendab enamiku tänapäeva riikide suurus,et esindusdemokraatia on paratamatu valitsemiskorraldus . (Jakobson, et al,. 2013, lk 112)
Riigi hääleõiguslikud kodanikud valivad valimistel enda seast esinduskogu, kes tegeleb riigi oluliste küsimuste otsustamisega. Esindusdemokraatiale on tunnuslik, et kuigi esindajad on kodanike poolt valitud, on neil otsustamise puhul vabadus lähtuda oma paremast äranägemisest, kuidas oma valijate huve esindada ( http://et.wikipedia.org ).
Selline demokraatia liik on iseloomulik enamikele tänapäeva demokraatlikele riikidele. ( http://et.wikipedia.org ).
Esindusdemokraatia vastandub otsedemokraatiale, mille puhul rahvas teostab oma võimu otseselt.
2.3 Osalusdemokraatia
Osalusdemokraatia püüab tugevdada kodanike ja huvirühmade kaasatust, edendades nende teadmisi, oskusi ja julgust ning luues selleks töötavaid kanaleid . Ka osalusdemokraatia juured on ajaloos, näiteks püüti 20. Sajandi keskpaigas suurendada töötajate motivatsiooni, tehes nad ettevõtete väikeomanikeks ja kaasates organisatsioonisisesesse otsustamisse. Kodanikuosaluse suurendamisel on eri strateegiaid , osalusdemokraatia variatsioone:
- Kaasamisdemokraatia tähendab sellist poliitilist korraldust, mille puhul võivad oma arvamuse esitada kõik hvutatud isikud.
- Arutlev ehk deliberatiivne demokraatia tähendab, et oluliseks peetakse avatud ja ausat mõttevahetust, kus kõigil on võimalus oma seisukohad välja öelda ja neid kaitsta. Ei saa arvestada,e t oma seisukoht alati peale jääb, ent ausa mängu tunnetamine paneb mõttevahetuse lõpptulemusega lihtsamini leppima.
- Leppedemokraatiamehk konsensusdemokraatia mõistet on kasutatud üsna erinevates tähendustes. Üldistatult võime leppedemorkaatiat mõista püüdena saavutada võimalikult paljude poolte või kõigi oluliste poolte üksmeel probleemi lahenduses. (Jakobson, et al,. 2013, lk 113)
Osalusdemokraatia on üks kodanikuühiskonna toimimise aluseid. Osalusdemokraatia peamine ülesanne on tagada kogukonna juhtimise täielik läbipaistvus.
Osalusdemokraatia huvides on iga olulise poliitilise küsimuse üle arutlemine selliselt , et kaasatud on võimalikult paljud need ühiskonna liikmed, keda see puudutab; ideaalis peaks taoline arutlus võimaldama kõigi seisukohtade esitamist ning selle tulemus ei tohiks olla mõjutatud nende esitaja võimupositsioonist või tema muudest ressurssidest ( http://et.wikipedia.org ).
DEMOKRAATIA LIIGITUS IDEOLOOGILISTE SÜSTEEMIDE TASANDIL
Liberaaldemokraatia
Liberaalne demokraatia taotleb just indiviidi vabadust ja õigusi ning on iseloomulik lääneriikide demokraatiatele. Liberaalide jaoks tähendab demokraatia eelkõige enamuse reeglite piiravat mõju. Seepärast rõhutavad liberaalid , et reeglite / seaduste põhiline eesmärk seisneb indiviidi enda vabaduse ja õiguste kaitses. Sellest aga tuleneb, et enamuse reegleid endid tuleb piirata, et need ei rööviks indiviidilt tema põhilisi tsiviilõigusi - õigust vabalt rääkida ja palvetada, õigust olla avalikus ametiteenistuses, õigust omandusele jne. Liberaaldemokraatide jaoks on indiviidi vabadus ja parteide poliitiline konkurentsivõime õiges suhtes neil oleva varanduse ja rahaga ning mingit ümberjaotamist või reguleerimist riigi poolt ei vajata, või kui, siis vaid minimaalsel määral ( http://www.hot.ee ).
Sotsiaaldemokraatia
Sotsiaalse demokraatia võtmesõnaks on võrdsus, eriti võimu võrdsus ühiskonnas ja valitsuses. Kui demokraatia tõepoolest on inimeste reeglid, siis tähendab see seda, et iga inimene omab ligikaudu võrdset mõju valitsusele. Kuid sotsiaaldemokraatide arvates koosneb võim reaalselt nii poliitilisest kui ka majanduslikust võimust , seega tuleb rääkida mõlema mõjust valitsusele. Kaasaegses maailmas on raha üks peamisi võimu allikaid ja seepärast need, kel on rikkus, omavad ka võimu nende üle, kel rikkust ei ole. Rikkus teeb võimalikuks mõjutada valitsuse poliitikat ning selle kaudu siis ka seadusloomet ja seadusi ( http://www.hot.ee ).
Just seepärast seisavad sotsiaaldemokraadid rikkuse teatud määral ümberjagamise eest, et vähendada ebavõrdsust, eelisatavad pigem avalikku kui era kontrolli maavarade ja peamiste tööstuste üle, tööliste kontrolli töökohtade üle jne ( http://www.hot.ee ).
Liberaaldemokraatide moel soovivad ka sotsiaaldemokraadid säilitada tsiviilvabadusi ja edendada ausat konkurentsi poliitiliste ametikohtade pärast. Kuid erinevalt neist, sotsiaaldemokraadid eitavad, et enamus inimesi on tõesti vabad või et poliitiline konkurents on aus, kui rikkuse ja võimu omamisel on suuri erinevusi. Lääne-Euroopas ja eriti Põhja-Euroopas on rahvaste poolt selgelt eelistatumaks poliitiliseks võimuvormiks sotsiaaldemokraatia ( http://www.hot.ee ).
Rahvademokraatia
Rahvademokraatia vorm on levinud niinimetatud kommunistlikes riikides. Mõnes mõttes olevat rahva demokraatia lähemal originaalsele kreeklaste demokraatiale (reeglid on inimeste poolt ja inimeste huvides), kui seda liberaaldemokraatia või sotsiaaldemokraatia. Tavalised inimesed on nii-öelda töölisklass ja demokraatia on saavutatav alles siis, kui valitsus toimib nende huvides. Seejuures ei eelda rahvademokraatia ilmtingimata seda, et töölisklass ise otse peab kontrollima / juhtima valitsust. Rahva demokraatias põhinevad reeglid / seadused nendele ettepanekutele, mis tehtud kommunistliku partei poolt töötava enamuse heaks. Peale Nõukogude Liidu ja Idabloki lagunemist kehtib see vorm näiteks Hiinas, Kuubal, Vietnamis ( http://www.hot.ee ).
EESTI VABARIIK
Eesti poliitikat on kõige parem vaadelda läbi sajandeid kestnud kultuurilise ja poliitilise isesesvusvõistluse prisma. Taanlaste, rootslaste, sakslaste, Venemaa tsaaririigi ning viimati NSVLi võimu all elanud Eesti sai iseseisvaks 1918.
1920 aastal vastu võetud esimene põhiseadus kehtestas parlamentaarse demokraatia ning rahva poolt valitud valitsus võttis ette ulatusliku maareformi ja rakendas meetmeid vähemuste kaitseks. Koolid muutusid eestikeelseks, kultuurielu puhkes õitsele. Iseseisvus kestis vaid 22 aastat. 1940 liidendati Eesti koos Läti ja Leeduga vägivaldselt Nõukogude Liidu koosseisu vastvalt II maailmasõja eel sõlmitud Saksa – Nõukogude salapaktile. Järmisel aastal asendasid NSVLi okupante Saksa okupandid. (Maailma riigid. (2006). Tallinn: KirjastusVarrak).
Eestlased seisid tugevasti nõukogude võimu vastu ja pärast kommunismi kokkuvarisemist Ida- Euroopas kuulutasid 1990 end iseseisvaks. 1992 võeti vastu uus põhiseadus, mis arendas edasi 1920a konstutsuooni demokraatlikku vaimu. ``Nõrk`` president esindab Eestit rahvusvahelisel areenil, määrab ametisse diplomaadid ja nimetab peaministri. President võib algatada seadusi ja panna neile veto, paluda Riigikohtul kontrollida seaduste vastavust põhiseadusele, saata parlamet pärast umbusaldushääletust laiali ning anda välja seaduse jõuga dekreete juhul, kui parlament ei ole võimeline tegutsema. Samas tasakaalustab seda asjaolu, et presidendi valib parlament. Peaminister on põhiline täidesaatva võimu esindaja, kes juhib valitsuse tööd ja viib koos kabinetiga ellu valitsuspoliitikat. Ühekojaline parlament võtab vastu seadusi ning kiidab heaks eelarve ja kontrollib seda. Eesti kolmetasandiline kohtusüsteem langetab otsuseid vastavalt seadustele ja konflikti kontekstile, ei tugine aga presidentidele. (ibid,. lk 38)
KOKKUVÕTE
Demokraatia on valitsemisvorm mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus , seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Demokraatia on see, kui ühiskonnas langetatavad otsused põhinevad ühiskonnaliikmete seisukohtade ühisnimetajal (ühiskondlikul kokkuleppel). Samas toimib demokraatia ainult siis, kui iga inimene sellest ise ka osa võtab ja tunneb huvi, mis ümberringi toimub. Ei piisa vaid valimas käimisest.
Demokraatlik riigivorm pärineb Antiik-Kreekast ning selle all mõistetakse üldjuhul rahvavalitsust. Kesksel kohal oli rahvakoosolek, kus langetati tähtsamaid otsuseid, kehtestati seadusi, valiti kõrgemaid ametiisikuid ja väejuhte. Erinevalt tänapäevast ei valinud koosoleku juhte rahvas, vaid need määrati liisuvõtmise teel. Hiljem selline korraldus muutus.
Ideaalina on demokraatia kõikjal inimliku väärikuse ja inimõiguste teenistuses, aitab saavutada sotsiaalset arengut, tugevdab ühiskonna ühtekuuluvust ja rahumeelset arengut. Valitsemisnormina on demokraatia parim vahend nende eesmärkide saavutamiseks.
Et demokraatia võiks tekkida, areneda, püsida ja süveneda, on vaja nii ajaloolisi tingimusi, kultuurilisi eeldusi ja poliitilist tahet kui ka ennekõike kodanike valmidust, oskust ning tahtmist seda hoida ja kaitsta.
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 16 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2014-12-06
Kuupäev, millal dokument üles laeti
10 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Kemel
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid