Demokraatia liigid (0)

SISUKORD
SISSEJUHATUS 2
1. DEMOKRAATIA PÕHIVORMID 3
1.1. Otsene demokraatia 3
1.2. Esindusdemokraatia 3
1.3. Osalusdemokraatia 4
1.4. Elitaardemokraatia 4
2. DEMOKRAATIA LIIGITUS POLIITILISTE IDEOLOOGIATE TASANDIL 6
2.1. Liberaalne demokraatia 6
2.2. Sotsiaaldemokraatia 6
2.3. Rahvademokraatia 7
2.4. Kristlik demokraatia 8
3. MUID DEMOKRAATIA VORME 9
3.1. Antiikdemokraatia 9
3.2. Arutlusdemokraatia 9
3.3. Kaasühiskondlik demokraatia 10
3.4. Korporatiivne demokraatia 10
3.5. Delegatiivne demokraatia 11
3.6. Pluralistlik demokraatia 11
KOKKUVÕTE 12
VIIDATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Demokraatia on selline valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav. Demokraatiat iseloomustab poliitiline pluralism , üldine valimisõigus , kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne tagamine. ( Kiris , Kukrus , Nuuma , Oidermaa , 2009, lk 23)
Kõige paremini on demokraatiat defineerinud Ameerika Ühendriikide president Abraham Lincoln (1809-1865), kelle sõnul on demokraatia rahva valitsemine, mida teostab rahvas rahva enese huvides (Olenko, Toots , 2005; Saarts , Roosmaa , 2014).
Demokraatlik võimukorraldus on ligi 2500 aastat vana ( Raudla , 2009, lk 26). „Mõiste tuleneb kreekakeelsetest sõnadest demos (rahvas) ja kratos (võim) ning pärineb Antiik- Kreekast .“ (Raudla, 2002, lk 11)
Demokraatiat võib liigitada erinevatel alustel. Demokraatia peamised vormid on seotud selle teostamise viisiga , kuid demokraatiat saab liigitada ka poliitiliste ideoloogiate alusel. Samuti eksisteerib veel teisi demokraatia kontseptsioone, vorme ja variante.

1. DEMOKRAATIA PÕHIVORMID

1.1. Otsene demokraatia

„Antiikaja linnriikides tunti ainult otsest ehk vahetut demokraatiat.“ (Raudla, 2002, lk 13) Otsene demokraatia on demokraatia liik, milles kodanikud enamuse huvides peavad ise vahetult osa võtma otsuste tegemisest ja seaduste vastuvõtmisest. Seda funktsiooni ei saa delegeerida teistele ega ka teiste kaudu edasi. (Demokraatia liigid, 2004) Kuna otsene demokraatia nõuab kõikide kodanike arvamuse ära kuulamist, mis suurema rahvaarvu puhul võib kujuneda pikaajaliseks protsessiks , sobib see varajastes, väikse maa-ala ja vähese rahvaga riikides (Saarts, Roosmaa, 2014, lk 153)
„Ajalooliste juurte tõttu nimetatakse otsest demokraatiat ka klassikaliseks demokraatiaks.“ (Olenko, Toots, 2005, lk 61)
Tänapäeval leidub otsest demokraatiat põhiliselt kohalikus omavalitsuses, kus rahva vahetu kaasamine on lihtne. Riigi tasandil on otsese demokraatia peamiseks viisiks referendum ehk rahvahääletus . (Olenko, Toots, 2005, lk 61)

1.2. Esindusdemokraatia

Demokraatia idee taaselustus 18. sajandi valgustusfilosoofias. Antiikaegse otsese demokraatia asemel tuldi välja esindusdemokraatia põhimõtetega. (Raudla, 2002, lk 14)
Tänapäeval on demokraatia kõige levinumaks vormiks esindusdemokraatia, mille puhul võib rahvas oma esindajaid valida väga erineval viisil, kuid sellest sõltumata peavad valitud saadikud tegutsema rahva nimel ja andma oma tegevusest rahvale aru (Raudla, 2002, lk 19).
Tekkis kaks teooriat, kuidas on rahvas esindajad seotud oma valijatega (Raudla, 2002, lk 14).

Volitatud delegaadi teooria – saadik on vaid teda valinud isikute hääletoru, kellele antakse kaasa kohustuslikud juhtnöörid .

Diskreetse esindaja teooria – saadik on rahva täievoliline esindaja, kes kuni järgmiste valimisteni tegutseb oma parema äratundmise kohaselt.
Esindusdemokraatiale on omane tendents, et kord juba esindusorganitesse valitud rahvaesindajad valitakse suuremalt jaolt jälle tagasi, sõltumata sellest, kuidas nad on oma ülesannetega hakkama saanud. Valija ei hääleta temale tundmatu kandidaadi poolt, seega üldsusele tuntumad kandidaadid saavad automaatselt suurema toetuse. Kõik poliitikud teavad seda ja seepärast püüavad kandidaadid kasutada kõiki vahendeid ja kulutada suuri summasid, et oma nimi valijatele tuntuks teha. Kellel on võimalus kasutada suuremat raha iseenda reklaamimiseks, sellel on ka paremad väljavaated valituks tulla. (Demokraatia liigid, 2004)

1.3. Osalusdemokraatia

„Osalusdemokraatia on demokraatia vorm, kus otsustamisel võivad osaleda kõik, keda antud küsimus puudutab.“ (Osalusdemokraatia …, 2016 )
Osalusdemokraatia on esindusdemokraatia täiustatud variant, kus rahval on võimalik lisaks valimistele oma võimu teostada ka valimistevahelisel ajal – nende valitud esindajad arutavad oma otsused läbi kõigi osapooltega, keda antud otsus puudutab (Osalusdemokraatia …, 2016).
Osalusdemokraatia piirdub suurelt jaolt kodanike osalemisega referendumites ja väljatöötatud ettepanekute hääletamises, mis võivad hõlmata ka avalikke arutelusid ja otsusetegemise protsesse. Osalusdemokraatia püüab reformida esindussüsteemi, näiteks sagedam hääletuste läbiviimine või ametikohtade täitmine hääletuse teel, mis peaks kodanikke aktiivsemalt kaasa haarama kommuunidesse, sotsiaalsetesse liikumistesse ja huvigruppidesse. (Demokraatia liigid, 2004)
Osalusdemokraatia on juurdunud kindlamini seal, kus on tugev omavalitsus (Skandinaavias) või kohalik kodanikualgatus ja ühistegevus (USA-s) (Olenko, Toots, 2005, lk 62)

1.4. Elitaardemokraatia

„Elitaardemokraatia mudel on esindusdemokraatia üks suundi, kus mandaati käsitletakse kui rahvalt saadud volitust valitseda.“ (Toots, 2005) Elitaardemokraatia tähendab seda, et esindava valituse korral otsustab tähtsamad poliitilised küsimused väike inimeste rühm ehk eliit ( Ühiskonnaõpetuse …, 2016).
Elitaardemokraatia ei ole rahva huvide eiramine ega eliidi vastandamine kodanikkonnale. Pigem proovib see ümber lükata idealiseeritud ettekujutust demokraatiast kui üleüldisest õnnest ja harmooniast. (Olenko, Toots, 2005, lk 63)
Võimule saab vähemus ehk eliit, kui demokraatlikku eliiti iseloomustab just oskus arvestada enamuse ehk rahva huvidega (Olenko, Toots, 2005, lk 63).

2. DEMOKRAATIA LIIGITUS POLIITILISTE IDEOLOOGIATE TASANDIL

2.1. Liberaalne demokraatia

„Liberaalne demokraatia taotleb just indiviidi vabadust ja õigusi ning on iseloomulik lääneriikide demokraatiatele.“ (Demokraatia liigid, 2004)
Liberaalne demokraatiamudel kujunes paralleelselt liberalismi levikuga (Toots, 2005). Liberalismiideed leidsid esimest korda järgimist seadusandluses 1688. aastal Inglismaal, kui parlament võttis vastu õiguste seaduse. Seadusega tunnistati seadusevastaseks kuninga õigus vabastada alamaid teatud juhtudel seaduse täitmisest, samuti kuninga õigus võtta makse ja pidada alalist sõjaväge ilma parlamendi loata.
See seadus tagas parlamendi valimise vabaduse ja parlamendiliikmetele sõnavabaduse nende töös. (Raudla, 2002, lk 60)
„Liberaalsele demokraatiale vastav kodanikuideaal on vaba ja ratsionaalselt tegutsev indiviid, kes lähtub eeskätt isiklikest huvidest.“ (Toots, 2005) Liberaalid rõhutavad, et reeglite ning seaduste põhiline eesmärk seisneb indiviidi vabaduse ja õiguste kaitses (Demokraatia liigid, 2004). Individuaalne vabadus ongi parim ühiskondliku vabaduse ja arengu garantii , sest arengut nähakse kui piirangute puudumist. (Toots, 2005)
Liberaalne demokraatia ja sellele vastav kodanikutüüp on parimal moel esindatud Ameerika Ühendriikides, kus individuaalsete kodanikuõiguste teema on läbi ajaloo oluline olnud ning püsib aktuaalsena. (Toots, 2005)

2.2. Sotsiaaldemokraatia

Majanduselu arengu tulemusena hakkas 19. sajandil linnaelanikkond järsult kasvama. Vabrikutööstuse levides kasvas linnatööliskond, kelle elu ja töötingimused olid rasked. Inimesi ähvardas tööpuuduse, haiguse, tööõnnetuse või vanaduse korral viletsusse sattumine , sest hoolekande ja sotsiaalkindlustuse süsteemi linnades polnud.
1830. aastatest alguse saanud sotsialistliku voolu esindajate arvates sünnitas konkurentsile ja eraettevõtlusele rajatud majandus liiga suurt ebavõrdsust. (Raudla, 2002, lk 61-62)
Sotsiaalse demokraatia võtmesõnaks on võrdsus, eriti võimu võrdsus ühiskonnas ja valitsuses. Sotsiaaldemokraatide arvates koosneb võim reaalselt nii poliitilisest kui ka majanduslikust võimust, seega tuleb rääkida mõlema mõjust valitsusele. (Demokraatia liigid, 2004)
Tänases maailmas on raha üks peamisi võimu allikaid ja seepärast need, kel on rikkus, omavad ka võimu nende üle, kel raha ei ole. Rikkus teeb võimalikuks mõjutada valitsuse poliitikat ning selle kaudu ka seadusloomet ja seadusi. Seetõttu seisavad sotsiaaldemokraadid rikkuse teatud määral ümberjagamise eest, et vähendada ebavõrdsust, eelisatavad pigem avalikku kui era kontrolli maavarade ja peamiste tööstuste üle, tööliste kontrolli töökohtade üle jne. (Demokraatia liigid, 2004)
Sarnaselt liberaaldemokraatidele soovivad sotsiaaldemokraadid säilitada tsiviilvabadusi ja edendada ausat konkurentsi poliitiliste ametikohtade pärast. Kuid sotsiaaldemokraadid eitavad, et enamus inimesi on tõesti vabad või et poliitiline konkurents on aus, kui rikkuse ja võimu omamisel on suuri erinevusi. (Demokraatia liigid, 2004)
Põhja-Euroopas ja Lääne-Euroopas on rahvaste poolt selgelt eelistatumaks poliitiliseks võimuvormiks sotsiaaldemokraatia. (Demokraatia liigid, 2004)

2.3. Rahvademokraatia

Rahvademokraatia vorm tekkis nendes Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II maailmasõda jäid Nõukogude Liidu mõjutsooni (Kiris, Kukrus, Nuuma, Oidermaa, 2009, lk 17). Osaliselt on rahvademokraatia lähemal originaalsele kreeklaste demokraatiale (reeglid on inimeste poolt ja inimeste huvides), kui seda liberaaldemokraatia või sotsiaaldemokraatia. Tavalised inimesed on nii-öelda töölisklass ja demokraatia on saavutatav alles siis, kui valitsus toimib nende huvides. Seejuures ei eelda rahvademokraatia ilmtingimata seda, et töölisklass ise otse peab kontrollima, juhtima valitsust. Rahvademokraatias põhinevad reeglid ja seadused nendele ettepanekutele, mis on tehtud kommunistliku partei poolt töötava enamuse heaks. (Demokraatia liigid, 2004)
Peale Nõukogude Liidu ja Idabloki lagunemist kehtib see vorm veel näiteks Hiina Rahvavabariigis, Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis, Kuuba Vabariigis, Laose Rahvademokraatlikus Vabariigis. (Demokraatia liigid, 2004)

2.4. Kristlik demokraatia

Roomakatoliku kiriku ühiskonnafilosoofia oli pikka aega oma olemuselt konservatiivne, mistõttu see sattus vastuollu paljude 19. sajandi suurte ideoloogiatega. Et vältida vasakäärmuslaste mõju suurenemist, otsustas katoliku kirik 19. sajandi lõpul eesotsas paavst Leo XIII-ga, et kirik peab tegelema ka ühiskonnas kesk- ja alamatesse klassidesse kuuluvate inimeste muredega. Selleks tuli omapoolselt pakkuda ühiskonna sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kristlikke ideid. (Raudla, 2002, lk 63)
Kristlik demokraatia on demokraatia üks ideoloogiad ja kontseptsioone, mis rõhutab perekonna kui sotsiaalse grupi tähtsust seoses ühiskonnaga ning on ühtlasi nii reguleerimata turu kui ka tugeva riigi vastu. Samuti võib kristlik demokraatia olla teatud riikides valitsuse pragmaatiliseks ideoloogiaks . (Demokraatia liigid, 2004)
Kristlik-demokraatlikku ideoloogiat iseloomustavad järgmised põhimõtted (Raudla, 2002, 63-64):

• oluline on kaitsta kristlikke moraaliprintsiipe ja ka isiksust massidemokraatia võimaliku "türannia" eest;
  
• võrdsus seaduse ees ei tohi viia liigsele sotsiaalsele nivelleerumisele;
  
• kristlik demokraatia on kesktee õpetus – see soovib õnnelikku keskmist vabakapitalismi ja totaalplaneeritud sotsialismi vahel;
  
• eesmärgiks on mõõdukas heaoluriik.
  

3. MUID DEMOKRAATIA VORME

3.1. Antiikdemokraatia

Antiikdemokraatia on demokraatia liik, milles kõik kodanikud enamuse huvides peavad ise osa võtma otsuste tegemisest ja seaduste vastuvõtmisest. Seda funktsiooni ei saa delegeerida teistele ega ka teiste kaudu edasi. Ükski poliitiline süsteem rahvuslikul tasandil seda tänapäeval ei kasuta. (Demokraatia liigid, 2004)
Aastaid 443-429 eKr nimetatakse Periklese ajastuks , kes oli Kreeka tuntuim riigimees (Kreeka …, 2008). Nendel aastatel oli Ateena Hellase võimsaim riik ning kujunes välja riigikord, mille viis täiuseni Perikles (Antiikdemokraatia …, 2016). Võimeka väejuhi, diplomaadi ja poliitikuna valiti ta aastatel 443-429 eKr kogu aeg I strateegiks ehk juhiks.
Tema valitsusajal said kõik kodanikud üldised ja ühetaolised poliitilised õigused, kaotati kõik varanduslikud piirangud. Perikles seadis sisse riigiametnikele palga maksmise ning ametnike valimise asemele tuli liisuheitmine. Strateegid , laekahoidjad ja veel mõned eriteadmisi nõudvad ametikohad täideti endiselt valimiste teel. Vaesematele kodanikele hakati maksma toetust riigikassast, et nad täidaksid oma kohustust ning külastaksid teatrietendusi. (Antiikdemokraatia …, 2016)
Antiikdemokraatia arenes lõplikult välja Ateenas, kus Solon 594. aastal eKr viis läbi rea reforme – ta kirjutas ateenlastele seadused (Kreeka …, 2008)

3.2. Arutlusdemokraatia

Arutlusdemokraatia on demokraatia selline kontseptsioon , mis rõhutab lahenduse leidmisel pigem vestluse ja diskussiooni tähtsust, kui hääletamise tähtsust, sest arutelu andvat kvaliteetsemaid ja vastuvõetavamaid kollektiivseid otsuseid. Seda meetodit võib kasutada nii mikrokollektiivis kui ka suurte huvigruppide esindusorganis. (Demokraatia liigid, 2004)
Siia alla kuulub ka diskursusdemokraatia, mis rohkem rõhutab siiski huvigruppide ja kodanikuliikumiste demokraatlikkuse tähtsust oponeerides riigivõimu ja ulatudes tegevuselt riigipiiridest väljapoole. (Demokraatia liigid, 2004)

3.3. Kaasühiskondlik demokraatia

Kaasühiskondlik demokraatia on demokraatia vorm, mis on segmenteerunud pluralistlikus ühiskonnas, kus lõhestumised on aktsepteeritud ja võim valitsuses on jagatud kõigi tähtsamate etniliste, religioossete või keeleliste gruppide järgi. Võim on detsentraliseeritud ka territoriaalselt, kui see on võimalik. (Demokraatia liigid, 2004)
Kaasühiskondlik demokraatia omab sellist mehhanismi, kus kompromisse ja konsensusi erinevate ühiskonnagruppide vahel peaks edendama . Propotsionaalsuse printsiipi peetakse silmas nii valimissüsteemi kui ka avaliku teenistuse ametipostide täitmisel. Iga sotsiaalne grupp omab ka vetoõigust. Kaasühiskondlik demokraatia toimib edukalt Madalmaades, Sveitšis ja Austrias . (Demokraatia liigid, 2004)

3.4. Korporatiivne demokraatia

„Korporatiivset demokraatiat võiks defineerida kui valitsemissüsteemi, milles riigi poolt tunnustatud korporatsioonid või assotsiatsioonid esindavad piiratud hulka tähtsamaid huve ühiskonnas ning osalevad nii poliitilistes läbirääkimistes kui ka vastavate poliitiliste otsuste täideviimises.“ (Demokraatia liigid, 2004)
Eksisteerivad kaks erinevat korporatismi: riigi- ja liberaalkorporatism. Riigikorporatismi seostatakse rohkem küll autoritarismiga. Näiteks Itaalia fašismiga ja Portugalis Salazari diktatuuriga. Liberaalkorporatismi, teise nimega neokorporatismi, seostatakse peamiselt tööliste, ametiühingute, põllumajanduse, usuliste jt huvigruppidega, kellel on poliitilistel läbirääkimistel riigiga privilegeeritud seisund. (Demokraatia liigid, 2004)

3.5. Delegatiivne demokraatia

Delegatiivne demokraatia on lähedane hääletusdemokraatiale, kuid pole täielikult esindusdemokraatia. Seda selle tõttu, et valitud esindajad on oma tegevuses vabad otsustama nii nagu ise tahavad, olles piiratud vaid neil olevate reaalsete võimusuhetega. Tavaliselt eksisteerib delegatiivne demokraatia riikides, milles pole veel täielikule demokraatlikule režiimile omaseid toimivaid institutsioone ja konsolidaarsust. Demokraatias on kõige peamiseks tunnuseks rahva enamuse tahte peegeldumine seadusandluses. Kuid tuleb tõdeda, et delegatiivne demokraatia, kus rahvaesindajad otsustavad ühiskonna asjade üle mitte rahva, vaid oma tahte kohaselt, on väga kaugel demokraatiast. (Demokraatia liigid, 2004)

3.6. Pluralistlik demokraatia

Pluralistlik demokraatia on modernne kontseptsioon, mis rõhutab huvide paljusust ning huvigruppide tahtest ja võimalusest nende huvide paljususe eest demokraatias ka välja astuda. Selle suuna esindajad teevad maha hääletamismehhanismi ja tõstavad esile huvigruppide süsteemi kui demokraatliku poliitika südame. Nad eelistavad sisulist lähenemist formaalsele, konstitutsioonilisele lähenemisele. (Demokraatia liigid, 2004)

KOKKUVÕTE

Demokraatial ehk rahva võimul on mitmeid erinevaid liike. Liigitada võib nii ideoloogilisel tasandil, teostamise viisi, probleemide ja küsimuste lahendamise viiside ning lõpmatul muul hulgal tunnuste järgi.
Antud referaadis käsitleti 14 erinevat demokraatia liiki. Kõige põhilisemateks ja levinumateks demokraatia liikideks on otsene demokraatia, esindusdemokraatia, osalusdemokraatia ning elitaardemokraatia. Need demokraatia vormid liigituvad teostamise viisi järgi.
Mina valisin referaadi teemaks demokraatia liigid, sest gümnaasiumi ajalootundides peatuti sel teemal põgusalt, kuid soov oli täpsemalt erinevaid rahva võimu vorme tundma õppida. Antud teema on minu jaoks huvitav, sest iga demokraatia liik on mingil määral erinev teisest. Näiteks pakkus huvi mulle rahvademokraatia, mille nimi ja sisu tegelikult ei vasta demokraatiale. Arvan, et kuna me elame demokraatlikus riigis, siis peaks iga haritud inimene kursis olema vähemalt demokraatia põhiliikidega.

VIIDATUD KIRJANDUS

Antiikdemokraatia õitseng. [WWW] http://www.miksike.ee/docs/elehed/6klass/5kreeka/6-5-13-1.ht m (17.10.2016)
Demokraatia liigid. (2004). [WWW] http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.ht m (28.10.2016).
Demokraatia mudelid ja kodanikuõpetus üldhariduses: puuduva lüli otsingul. (2005). [WWW] http://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-12/demokraatia-mudelid-ja-kodanikuopetus-uldhariduses-puuduva-luli-otsinguil/ (17.10.2016).
Kiris, A., Kukrus, A., Nuuma, P., Oidermaa, E. (2009). Õigusõpetus : õpik. Tallinn: Külim. 416 lk.
Kreeka linnriikide tsivilisatsiooni kuldajastu. (2008). [WWW] http://caesar.audentes.ee/mod/resource/view.php?id=218 (17.10.2016).
Olenko, K., Toots, A. (2005). Ühiskonnaõpetus : Gümnaasiumiõpik. Tallinn: Koolibri. 216 lk.
Osalusdemokraatia ja esindusdemokraatia. [WWW] http://www.varivalimised.ee/valimised2013/index.php?div=19-73 (14.10.2016).
Raudla, H. (2002). Kodaniku raamat. Võru: AS Võru Täht. 230 lk.
Raudla, H. (2009). Ühiskonnaõpetus gümnaasiumile: I osa. Tallinn: Avita. 95 lk.
Saarts, T., Roosmaa, L. (2014). Ühiskonnaõpetuse õpik gümnaasiumile: I osa. Tallinn: Maurus Kirjastus. 224 lk.
Ühiskonnaõpetuse eksamimaterjalid. [WWW] http://ykssarvik.blogspot.com.ee/p/uhiskonnaopetuse-eksamimaterjalid.html (17.10.2016).