Demokraatia liigid (0)

TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOLI TEHNIKA KOLLEDŽ
Rahvusvaheline majandus ja ärikorraldus
Gerda Mardi
DEMOKRAATIA LIIGID
Referaat õppeaines Õiguse alused
Tallinn 2013

SISUKORD

1DEMOKRAATIA OLEMUSEST 4
2DEMOKRAATIA LIIGID 5
2.1Liberaalne demokraatia 5
2.2Sotsiaaldemokraatia 5
2.3Rahva demokraatia 6
2.4Otsedemokraatia 6
2.5Osalusdemokraatia 7
2.6Tööstusdemokraatia 8
2.7Korporatiivne demokraatia 8
3DEMOKRAATIA JA LIBERALISMI VÕITLUS 9
KOKKUVÕTE 11
KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Käesolevas referaadis toon välja demokraatliku valitsemisvormi erinevad liigid. Kontseptsioonidel on referaadis esitatud oma kindel määratlus ning lühikirjeldus, et tekiks selge ülevaade, mis on vastava vormi ülesanne ja eesmärk. Referaadis on enamjaolt kasutatud internetipõhiseid materjale kuid ka kirjanduslikke tekste.

DEMOKRAATIA OLEMUSEST

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim- ja kodanikuõiguste austamine. Rahvas teostab võimu konsensuse, otseste referendumite ( otsedemokraatia ) või rahva poolt valitud esindajate kaudu ( esindusdemokraatia ).
Sõna tuleneb vanakreeka keelest: δημοκρατία, mis koosneb tüvedest δημος ('rahvas', 'hulk') ja κρατος ('võim', 'valitsus'). "Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides (of, by and for the people)." (Abraham Lincoln )
Demokraatia on eelkõige võimu teostamise vorm, mille puhul kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, kõigil on võrdne ligipääs võimule (st puuduvad valimistsensused) ja inimeste põhiõigused ja vabadused on kaitstud põhiseadusega. Riigi korral on demokraatiale omane võimude lahusus, st valitsuse volitused on piiratud seadustega ja kohtumõistmisega tegelevad selleks loodud organid .
Ideoloogiliste süsteemide tasandil võiks eristada kolme demokraatia tüüpi: liberaalne demokraatia, sotsiaaldemokraatia ja rahva demokraatia. Praktilise teostuse tasandil võiks eristada järgnevaid demokraatia kontseptsioone, vorme, liike: otsedemokraatia, osalusdemokraatia , esindusdemokraatia, tööstusdemokraatia, korporatiivne demokraatia. (Rinne, 2013)
Nendest kõigist võib leida lühikirjelduse järgnevatel lehekülgedel.

DEMOKRAATIA LIIGID

Liberaalne demokraatia

Liberaalne demokraatia taotleb just indiviidi vabadust ja õigusi ning on iseloomulik lääneriikide demokraatiatele. Liberaalide jaoks tähendab demokraatia eelkõige enamuse reeglite (the rule by the majority ) piiravat mõju. Seepärast rõhutavad liberaalid, et reeglite / seaduste põhiline eesmärk seisneb indiviidi enda vabaduse ja õiguste kaitses. Sellest aga tuleneb, et enamuse reegleid endid tuleb piirata, et need ei rööviks indiviidilt tema põhilisi tsiviilõigusi - õigust vabalt rääkida ja palvetada, õigust olla avalikus ametiteenistuses, õigust omandusele jne. Liberaaldemokraatide jaoks on indiviidi vabadus ja parteide poliitiline konkurentsivõime õiges suhtes neil oleva varanduse ja rahaga ning mingit ümberjaotamist või reguleerimist riigi poolt ei vajata, või kui, siis vaid minimaalsel määral. (Rinne, 2013)

Sotsiaaldemokraatia

Sotsiaalse demokraatia võtmesõnaks demokraatiale on võrdsus, eriti võimu võrdsus ühiskonnas ja valitsuses. Kui demokraatia tõepoolest on inimeste reeglid (rule by the people), siis tähendab see seda, et iga inimene omab ligikaudu võrdset mõju valitsusele (üks isik, üks hääl). Kuid sotsdemokraatide arvates koosneb võim reaalselt nii poliitilisest kui ka majanduslikust võimust, seega tuleb rääkida mõlema mõjust valitsusele. Kaasaegses maailmas on raha üks peamisi võimu allikaid ja seepärast need, kel on rikkus, omavad ka võimu nende üle, kel rikkust ei ole. Rikkus teeb võimalikuks mõjutada valitsuse poliitikat ning selle kaudu siis ka seadusloomet ja seadusi.
Just seepärast seisavad sotsiaaldemokraadid rikkuse teatud määral ümberjagamise eest, et vähendada ebavõrdsust, eelisatavad pigem avalikku kui era kontrolli maavarade ja peamiste tööstuste üle, tööliste kontrolli töökohtade üle jne.
Liberaaldemokraatide moel soovivad ka sotsdemokraadid säilitada tsiviilvabadusi ja edendada ausat konkurentsi poliitiliste ametikohtade pärast. Kuid erinevalt neist, sotsdemokraadid eitavad, et enamus inimesi on tõesti vabad või et poliitiline konkurents on aus, kui rikkuse ja võimu omamisel on suuri erinevusi. Lääne-Euroopas ja eriti Põhja-Euroopas on rahvaste poolt selgelt eelistatumaks poliitiliseks võimuvormiks sotsiaaldemokraatia. (Rinne, 2013)

Rahva demokraatia

Rahvademokraatia vorm on levinud nn kommunistlikes riikides. Mõnes mõttes olevat rahva demokraatia lähemal originaalsele kreeklaste demokraatiale (reeglid on inimeste poolt ja inimeste huvides), kui seda liberaaldemokraatia või sotsiaaldemokraatia. Tavalised inimesed on nö töölisklass ja demokraatia on saavutatav alles siis, kui valitsus toimib nende huvides. Seejuures ei eelda rahvademokraatia ilmtingimata seda, et töölisklass ise otse peab kontrollima / juhtima valitsust. Rahva demokraatias põhinevad reeglid / seadused nendele ettepanekutele, mis tehtud kommunistliku partei poolt töötava enamuse heaks. Peale N.Liidu ja Idabloki lagunemist kehtib see vorm näiteks Hiinas, Kuubal, Vietnamis. (Rinne, 2013)

Otsedemokraatia

On demokraatia liik, milles (kõik) kodanikud enamuse huvides peavad ise otse / vahetult osa võtma otsuste tegemisest ja seaduste vastuvõtmisest ning seda funktsiooni ei saa delegeerida teistele ega ka teiste kaudu edasi. Ükski poliitiline süsteem rahvuslikul tasandil seda tänapäeval ei kasuta, kuna see on puhtfüüsiliselt võimatu. Küll võiks seda kasutada ja kasutatakse kõige madalamatel tasanditel, kodanike liikumistel ja ühendustes, eriti väljaspool poliitiliste parteide tegevust, kus osavõtjate arv ei ole liiga suur.
(Rinne, 2013)

Osalusdemokraatia

Osalusdemokraatia (inglise keeles participatory democracy) on demokraatia vorm, mille puhul rahvast kaasatakse otsustusprotsessi. Osalusdemokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu seaduseloomes ja muudes küsimustes, mis esindusdemokraatias on riigikogu ja valitsuse pädevuses, on otsedemokraatia.
Osalusdemokraatia on üks kodanikuühiskonna toimimise aluseid. Osalusdemokraatia peamine ülesanne on tagada kogukonna juhtimise täielik läbipaistvus.
Poliitikateaduses tähistab see termin esindusdemokraatia alternatiivi või selle täiendamise katseid. Esindusdemokraatia tähendab seda, et rahvas (või kodanikuühenduse puhul selle liikmeskond) kasutab võimu enda valitud esindajate kaudu, osalusdemokraatia aga tähendab teisi mõju avaldamise kanaleid . Osalusdemokraatia üldiseks lähtekohaks on see, et ka demokraatlikult valitud esindajate tehtud otsuste aluseks peab olema nende inimeste kuulamine , keda kõnealune otsus puudutab; paljusid (nt. kohaliku tasandi) otsuseid on võimalik langetada esinduskogudest sõltumatult või nende poolt antud volitusega.
Osalusdemokraatia huvides on iga olulise poliitilise küsimuse üle arutlemine selliselt , et kaasatud on võimalikult paljud need ühiskonna (või kõnealuse ühenduse) liikmed, keda see puudutab; ideaalis peaks taoline arutlus võimaldama kõigi seisukohtade esitamist ning selle tulemus ei tohiks olla mõjutatud nende esitaja võimupositsioonist või tema muudest ressurssidest. Osalusdemokraatia kanaleid on näiteks avaliku võimuga loodud koostöökogud ja teised partnerluse vormid, avalikud diskussioonid, demonstratsioonid, kodanikualgatus, survegrupid, muud kodanikuühendused ja sotsiaalsed liikumised, äärmuslikul juhul ka kodanikuallumatus. (Lagerspetz, 2004:56)
Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Parlamentaarses riigis valib rahvas oma esindajad ainult parlamenti (näiteks Eestis, Suurbritannias, Rootsis). Presidentaalses riigis (näiteks Venemaal, USA-s) valib rahvas nii parlamendi kui ka presidendi. Kuna esindusdemokraatia kõige suuremaks probleemiks võib pidada täieliku läbipaistvuse puudumist[viide?] ja seetõttu võimu kaugenemist rahvast, siis rakendatakse paljudes kogukondades ühiskonna juhtimisel otsedemokraatia ja osalusdemokraatia põhimõtteid.
Otse- ja osalusdemokraatia probleemiks on võrreldes esindusdemokraatiaga suurem aja- ja muude ressursside kulu otsuste tegemisel. Seetõttu rakendatakse suuremate üksuste (linn, riik, riikide liit) juhtimisel eelkõige esindusdemokraatiat. (Rinne, 2013)

Tööstusdemokraatia

Tööstusdemokraatia keskne taotlus on anda ettevõtte töötajatele osa omandiõigusest ettevõttele. See peaks suurendama nii nende tahet osaleda demokraatia teostamises kui töömotivatsiooni.

Korporatiivne demokraatia

Korporatiivset demokraatiat võiks defineerida kui valitsemissüsteemi, milles riigi poolt tunnustatud korporatsioonid või assotsiatsioonid esindavad piiratud hulka tähtsamaid huve ühiskonnas ning osalevad nii poliitilistes läbirääkimistes kui ka vastavate poliitiliste otsuste täideviimises. Eristatakse riigi- ja liberaalkorporatismi. Esimest seostatakse rohkem küll autoritarismiga nt. Itaalia fashismiga ja Portugalis Salazari diktatuuriga. Liberaalkorporatismi või ka neokorporatismi seostatakse peamiselt tööliste, ametiühingute, põllumajanduse, usuliste jt huvigruppidega, kellel poliitilistel läbirääkimistel riigiga on privilegeeritud seisund. Korporatismi võib vaadelda ka kui funktsionaalse esinduse üht vormi. (Rinne, 2013)

DEMOKRAATIA JA LIBERALISMI VÕITLUS

“Demokraatia” on kreeka võõrsõna ja tähendab rahva “valitsemist”. Demos tähistab rahvast, mõnikord ka alamrahvast ehk pleebsi. Kratos viitab jõulisele valitsemisele ja erineb sellega arche-st, mis viitab pigem “juhtivale” või “originaarsele” valitsemisele, nagu näiteks sõnades “ monarhia ” või “hierarhia”.
Demokraatia vastab küsimusele, kes peab valitsema, nimelt “poliitiliselt võrdsete kodanike enamus kas isiklikult või (enamuse) valitud esindajate kaudu”. Sellest tulenevalt on demokraatial kaks põhiprintsiipi: enamuse valitsemine ja poliitiline võrdsus. Neid ei tohi segi ajada demofiilia või palja egalitarismiga. Rikas parlarentarismi põlgav aristokraatlik monarhist võib väga vabalt olla demofiil (ehk kiindunud lihtrahvasse), mitte aga demokraat .
Liberalism ei vasta seevastu mitte küsimusele kes, vaid kuidas peab valitsema. Tema printsiip on, et kes ka ei valitseks, üksikkodanik peab saama nautida suurimat, aga ka alati üldisele heaolule kasulikku vabadust. “Nii palju vabadust kui võimalik, nii palju sundi kui hädavajalik.” Liberalismi põhiprintsiip on järelikult vabadus.
Tänapäeval kohtame läänemaailmas enamasti demokraatia ühendust liberalismiga. See eksitab loomulikult paljusid kaasaegseid omistama demokraatiale kui niisugusele liberaalseid jooni. Nii näiteks taunitakse etnilise, rassilise või religioosse vähemuse tagakiusamist kui “ebademokraatlikku”, kuigi see võib vihavaenu tulvil enamusele väga hästi meeldida. Selline teguviis ei ole mitte “ebademokraatlik”, vaid “illiberaalne”. Ei ole olemas demokraatlikke, vaid ainult liberaalseid vabadusi.
Ideaalne riigivorm demokraatia jaoks on vabariik. Monarhia võib olla demokraatlik, kui rahva enamus tunnistab juhuslikult end monarhi pooldajaks ja usaldab talle kõik õigused. Monarhia võib olla ka segavorm demokraatiaga, milles monarh valitakse rahva poolt või milles riigivõim põhineb kahel faktoril – monarhil ja rahvaesindusel, kes siis võimu sõna otseses mõttes omavahel jagavad. On olemas aga ka näivmonarhiad või täpsemalt “psühholoogilised monarhiad ”, milles monarh etendab ainult veel vahendavat või isegi ainult esinduslikku rolli. Nii on muutunud ”mõeldamatuks” Briti monarhide keeldumine parlamendi otsuse ratifitseerimisest.
Liberaalses demokraatias on möödapääsmatu vastuolu vabaduse ja võrdsuse vahel, mis teineteist välistavad. Me oleme kas vabad või võrdsed. (Kuehnelt-Leddihn, 2004:45)
Eestis seevastu ollakse demokraatia suhtes pigem positiivselt meelestatud. Huvitav tendents esineb siin ka erinevate rahvuste vahel, mida illustreerib allolev (Joonis 1)
Joonis 1. Rahulolu demokraatiaga rahvuse lõikes (juuni, 2012)

KOKKUVÕTE

Oma referaadi kokkuvõtteks leian, et iga demokraatia allseisev liik on vajalik ühiskonna terviklikuks funktsioneerumiseks. Olenevalt riigi valitsemisvormist, moraalist ning õiguskorrast määratakse talle sobiv demokraatiline vorm. Tuleb tõdeda, et leidub siiamaani ka riike, kelle riigikorraks on diktatuur, kuid kuna tegemist polnud demokraatia allseisva vormiga ei kajastu nimetatu käesolevas referaadis.
Lisaks võrdlesin referaadis kahe valitsemisvormi, suuna, demokraatia ja liberlismi, omavahelisi vastuolusid. Liberalistlikud ideed põhinevad eelkõige vabadusel ja võrdsusel, seevastu demokraatia tolereerib pigem korda ning seaduspärasust. Ise oleksin samuti demokraatia poolt. Leian, et üdini liberalistlikud ideed sobisid valitsemisvormi täiendama vaid teatud ajastutel. Tänapäeval pean demokraatiat kõige efektiivsemaks vormiks, sest seal on rahva ja riigi omavahelised suhted kõige läbipaistvamad ning selgemad.

KASUTATUD KIRJANDUS

Demokraatia. http://et.wikipedia.org/wiki/Arutelu:Demokraatia , 11. märts 2005

Kuehnelt-Leddihn, E. Demokraatia analüüs. Tallinn, 2004

Lagerspetz, M. Kodanikuühiskonna lühisõnastik. Tallinn, 2004

Rinne, E. Esindusdemokraatia. http://et.wikipedia.org/wiki/Esindusdemokraatia , oktoober 2013

Rinne, E. Korporatiivne demokraatia. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.htm#korpde m, 21. oktoober 2013

Rinne. E. Liberaalne demokraatia. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.htm#libede m, 21. oktoober 2013

Rinne, E. Otsene demokraatia. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.htm#otsede m, 21. oktoober 2013

Rinne, E. Rahvademokraatia. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.htm#rahvde m, 21. oktoober 2013

Rinne, E. Sotsiaalne demokraatia. http://www.hot.ee/eririnne/demokr/05types.htm#sotsde m, 21. oktoober 2013

LISAD

Lisa 1. Demokraatia tüüpide võrdlus

Tabel 1
Demokraatia tüüpide võrdlus
Demokraatia tüüp
Põhijoon
Võtme- institutsioon
Kodanikutüüp
Liberaalne demokraatia
vabadus, mittesekkumine
sõltumatu kohus
aktivist, oma õiguste eest seisja
Esindus-demokraatia
esindajate valimine, kes omavad mandaati
parlament , volikogud
ratsionaalne hääletaja
Allikas: Anu Toots , Tallinna Ülikool, 2006