Constitutio Criminalis Carolina 1532 analüüs (1)

TARTU ÜLIKOOL
CONSTITUTIO CRIMINALIS CAROLINA – 1532 ANALÜÜS
Kirjalik kodutöö
Juhendaja
2013

Sisukord

Sisukord 1
Sissejuhatus 3
1.Allika analüüs 4
1.1Allika liik 4
1.2CCC liigendus 4
1.3Keel 5
1.4Autor 6
1.5CCC adressaat 6
1.6 Argumentatsioon, selle laad 7
2.Ajalooline tagapõhi 8
2.1 Võrdlus analoogsete allikatega. 8
2.2. CCC ajalooline käekäik ja kehtivusaeg 10
3. CCC sisuline analüüs: Tõend ja tõendamine 11
3.1. CCC Tõend ja tõendamine - Ajaloolis- kriitiline interpretatsioon 11
3.2. CCC tõend ja tõendamine. Olulisima esiletoomine 13
4. CCC ajalooline tähtsus, tema toime ja mõju tänapäevale sh Eesti 13
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus 17
Kasutatud normatiivmaterjalid 18

Sissejuhatus

Käesolevas töös analüüsitakse 1532 aastal toonase Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi piirides kehtima hakanud ühtset kriminaalseadustikku – Constitutio Criminalis Carolina, ka Peinliche Gerichtsordnung Karls V (edaspidi CCC). Karistusõiguse ajalugu on palistatud erinevatele huvigruppidele meelepäraste kohtuotsustega e. süüdimõistmisega, mis põhinevad tänapäevast keelepruuki kasutades „ kurjategija lõhki löömisel“. Kuna CCC on Euroopa riikide (sh ka Eesti karistusõiguse) mõjutajaks, soovis autor lähemalt tundma õppida ja aru saada, kas CCC võis olla selle ilmingu „esimeseks seadusesse raamitud teeviidaks“. Üheks eelnimetatud ilmingu põhjuseks seaduse kehtimise ajal oli toimiv ühiskondlik taustsüsteem, kuid huvitavaks teeb selle asjaolu, et ka juba tollal peeti tähtsaks, et kohtumõistmine peab lisaks muudele kriteeriumitele ka näima õiglane.
Analüüsi eesmärgiks on välja tuua CCC olulisus oma ajas ja ka tema ajalooline mõju. Lisaks sellele käsitletakse analüüsis valitud allika liiki, selle struktuuri, koostajat, adressaate ja argumentatsiooni. Autor käsitleb analüüsis põgusalt ka analoogseid allikaid teistes riikides, mis kehtisid 16. saj, Euroopas. Lisaks eelnevale kajastatakse CCC ajaloolist käiku. Allika sisulises analüüsis valis autor välja CCC juures olulisima- tõendi ja tõendamise institutsiooni.

Allika analüüs

Allika liik

CCC oli Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigi ühtne kriminaalseadustik, mis kehtis alates 1532 aastast kuni 1871 aastani Saksamaa erinevais paigus, mil hakkas kehtima Strafgesetzbuch. Samuti on seda nimetatud Karl V, kes oli sellel ajal Saksamaa keiser , Hispaania kuningas ja tänase Ameerika mandri laiaulatslike piirkondade valitseja, karistusseadustikuks (Peinliche Gerichtsordnung Karls V). See oli ajalooliselt esimene Saksamaa ühtne ja üldine kriminaalseadustik ning baasseadustik piirkondades, kus endal seda käepärast võtta ei olnud. CCC kehtima hakkamine oli Saksamaale ning õigusajalooliselt ka teistele Euroopa maadele väga oluline, põhjapanev ja suunda näitav terviklik kuritegude kataloog ning karistuse mõistmise ettekirjutuste kogu.
CCC kehtimise ajal oli karistus e. kriminaalkaristus jumala, kellel maiseks esindajaks oli valitsev monarh, nimel rakendatav sunni meetod mis kajastas peamiselt võimul oleva huvigrupi , kuid ka ühiskonna igapäeva väärtushinnangute hukkamõistu määra oluliste ja vähemoluliste kuritegude osas.
CCC-s sätestatud kohtupidamise põhimõtteid ei sätestatud regionaalselt ühtviisi – suured erinevused on tuvastatavad juba Lõuna- ja Põhja Saksamaa tolleaegsetes kohtupidamise ülestähendustes, rääkimata muudest paikadest. Ometigi on kõigi kohtupidamiste ühiseks oluliseks jooneks tõendamine, mis andis tõuke kohtuekspertiisi ja selle allharude tekkimisele.

CCC liigendus

CCC on oma põhistruktuurilt kaheosaline – preambula e. eessõna kriminaalkoodeksile ja kohtupidamise reeglistik ja koodeks mis sisaldab kokku kakssada üheksateist peatükki.
Esimeses osas e. preambulaks on keiser Karl V eessõna ja pöördumine koodeksi kasutajatele poole, märkides ära milleks see koodeks on loodud ja kelle jaoks see on.
Teises osas on üksikasjalikult kirjeldatud kohtupidamise reeglistikku ja protseduurilisi reegleid. CCC on siinkohal kirja pandud põhimõttel: „Kuriteoks ei saa lugeda tegu, mis ei ole kuritegu Rooma õiguse ja kehtiva seaduse alusel“. Loetletakse kuriteod, nende klassifikatsioon, nende toime panemise võimalikud erinevad viisid ja sellest tulenevalt ka erisused karistuse määrades.
Teine osa jaguneb omakorda alljärgnevalt:
1) Peatükkides I- XXXII on kirjeldatud üldised kohtumenetluse reeglid.
2) Peatükkides XXXIII-XLVII on juttu tõenditest erinevate kuritegude puhul – selliste kuritegude veenvatest tõenditest, mida on lubatud saada ka piinamise teel.
3) Peatükkides XLVIII-CXXIX kirjeldatakse juhud , kus kahtlustatav tunnistades kuriteo piinamise ajal üles, peab andma tunnistusi ilma piinamise ja ähvardamiseta täiendavatest teo toimepanemise tehioludest.
4) Peatükkides CXXX – CLVI on üles tähendatud teised kuritahtlikud tapmised ja nende kohta käivad karistused.
5) Peatükkides CLVII – CXCII on kirjeldatud erinevaid varguse vorme ja nendele kehtivaid karistusi.
6) Peatükid CXCIII-CXCVII on loetletud kohtu poolt mõistetavate karistuste viisid, mis on alguses järjestatud eraldi alaparagrahvidesse.
7) Peatükkides CXCVIII-CCXIX on samuti loetletud kohtu poolt mõistetavate karistuste viisid.
Kuigi seda pole struktuurselt välja toodud, siis alates peatükist CLXXVI võib jällegi leida kohtumenetluse üldiseid seletusi (kuriteo subjektide mõningatest eripäradest, kohtupidamise protokollimisest, kohtukuludest jms). Paljudes erinevates CCC struktuuri kirjeldustes on seda peetud mõneti eksitavalt seadustiku kolmandaks struktuuri osaks.

Keel

CCC on kirja pandud originaalis saksa keeles. Samas on teda hiljem nii osaliselt kui ka täielikult tõlgitul nii ladina-, vene-, inglise-, flaami- kui ka teiste maade keelde, kus kehtis Saksa keisri toonane võim. Tänapäeval on tõlked edasi antud enamjaolt koos selgitava tekstiga ning peatükkide juriidilis- ajaloolise analüüsiga. Käesolevas töös kasutab autor seadustiku nii saksa-, vene- kui ka teatud osade puhul inglisekeelset tõlget.

Autor

CCC autoriks oli Johann Freiherr von Schwarzenberg (edaspidi JFS). JFS sündis 24. detsembril, 1463. aastal kuulsa Frangi suguvõsa esindajana ja suri 20. oktoobril, 1528. aastal Nürnbergis. JFS abikaasa oli krahvinna Kunigunde von Rieneck (surn. 1502 ). JFS harituse tase oli tavapärane e. sama mis tolle aja ülikute puhul omandada võis. JFS ei omanud algselt juriidilist haridust. Ta polnud õppinud isegi ladina keelt, kuid ta lasi endale tõlkida nii Cicero kui ka teiste tuntud ladina õpetlaste töid. Tõlkest saadud lihtsakoelise Saksa keele muutis ta aga „elegantseks“. Sellise tegevusega oli ta oma aja teenäitaja tekitades uusi saksakeelseid sõnu ja mõnel juhul lausa „oma“ keele. Samuti kirjutas satiirilisi ja didaktilisi luuletusi ja lühijutte, mis on samuti säilinud tänaseni. Noorusaastatel pühendus JFS lõbusale aja veetmisele ja prassimisele. Jõudnud täismeheikka kutsus viimase isa ta lõpuks korrale ning algas tema elus uus ajajärk. Ikka veel romantikat otsides lahkus JFS Saksamaalt Rooma ja sealt edasi liitus keiser Maximiliani juhitud sõjakäiguga. Toonastes sõjakäikudes omistati tema nimele vapruse märgiks „vir clarus armis et belli arte primus “ epiteet . Alates aastast 1501 töötades Bambergi piiskopkonna käsutuses kohtunikuna saavutas selles ametis kõrgeima tiitli (Landhofmeister), tegeledes lõpuks piiskopi kohtu administreerimisega. Olles minister piiskopkonnas, sai ta ülesandeks koostada uus nuhtlus e. karistusseadustik . Ta koostas selle ja 1507 aastal ja selle nimeks sai Bambergische Halsgerichtsordnung e. Bambergensis. Aastatel 1522 kuni 1524 oli ta Reichsregiment liige – sellel ajal koostas JFS ka käesoleva töö keskmeks oleva CCC. Samal ajal oli ta ka Frangimaa rüütelkonna eesotsas, mis oli seotud Brandenburgi krahvi ja Würzburgi piiskopiga. JFS oli moralist ja reformist. Ta oli Martin Lutheri varajane pooldaja ja sõber peites enda juures pagendusse määratud usulahu järgijaid. 1535 aastal avaldati Augsburgis tema viimase üllitisena ja lahkunu järelhüüdeks JFS filosoofiliste jutustuste antoloogia „der teutsch Cicero“.

CCC adressaat

CCC adressaadiks olid peamiselt kohtunikud ka kohtumõistmisega tegelevad ametnikud sh kohtuametnikud. Toonane nn alamrahvas, kes oli suuremas osas nende kohtuasjade subjektid ei olnud piisavalt haritud, et tekitada mingisugustki diskussiooni seaduse sisu üle või osata seda järgida. Samuti ei olnud süüdistataval ette nähtud kaitsjat, kes oleks võinud seaduses osundada vastava kuriteo kaasuse erinevusele toimunust, vaid selle otsustas oma äranägemisel kohtunik. Kuna CCC autor ka ise ei omanud õigusemõistmise alast haridust, mis sisuliselt kajastas sellel ajal tegelikult kehtivat olukorda kohtu ametnike seas, siis peegeldas seadustiku ülesehitus ka CCC koostaja enda vaatepunkti – olla konkreetselt sõnastatud käsiraamatuks kohtumõistjale. Tihti ei olnud kohtunikel ja kohtumõistjatel varasemaid kogemusi õigusemõistmisel ja kuritegude kaasuste lahendamisel – nad olid sinna nimetatud seisusepõhiselt. CCC püüab oma võimalikult päevakohase ja põhjalikult kirjeldava normi ülesehitusega kohtule edasi anda kõigepealt täpse kuriteo kirjelduse kõigis tema erijuhtudes ja seejärel juhendab kohut vaagima selle kuriteo liigi jaoks vaja minevaid tõendeid ja lõpuks aitama otsustada kohtul vastavalt kuriteo raskusastmele ka karistuse üle. See seletatav põhjusega, et varasemalt olid kohtunikud küllaltki vabad kuritegusid ja nende karistusi tõlgendama – seda tehti meelevaldselt kohtuniku enda „rikutusest“ lähtuvalt. CCC eesmärgiks oligi kogu karistussüsteemi ühtlustamine ja standardiseerimine . Kuigi eelnimetatud idee oli üllas, toimus kohtuprotsess ikkagi „varjatult“. Avalik oli ainult karistuse kohaldamise osa. Kogu protsessi keskmes oli kohtunike poolt hoolikalt kirjalikult täidetav toimik. Kuigi protsessi osaliseks oli ka süüdistaja toimus kohtulik uurimine just kohtuniku eestvedamisel. Seega ei olnud ka selget protsessi osaliste ülesannete vahetegu süüdistamise ja süüdi mõistmise vahel.

1.6 Argumentatsioon, selle laad

Nagu ka eespool mainitud oli CCC üks esimesi kriminaalseadustikke, mis oli niivõrd ülevaatlikult ja põhjalikult koostatud, et mõjutas ajalooliselt paljude Euroopa riikide kriminaalseadustike ülesehitust. Kriminaalseadustik on oma olemuselt ja sisult kehtivate moraalinormide kirjalik kajastus. Loomulikult toimus see kajastamine seaduse koostaja käe (loe: tahte) läbi, kellel ühiskonna koorekihina, oli moraalist ja käitumisnormidest oma seisusele vastav arusaam. Seega tehti eelnevatest seadustest leidunud normidest teadlik valik. Kindlustamaks oma seisuse arusaamu ning ühiskondliku hierarhia toimimist iseloomustab CCC õigusnorme madal abstraktsioonitase. Tegemist on väga spetsiifilise, kõiki kuriteo tunnuste erinevaid avaldumise nüansse lahkava seadustikuga. Nagu ka eelpool öeldud on sellel ka lihtne põhjus – puudus ühtne praktika ja ühtne mõistmine teost, teo toimepanemise viisist ja teo tagajärjest. CCC puhul peab arvesse võtma, et seadustik koostati eesmärgiga seda rakendada kõigis Saksa impeeriumi regioonides, mida valitses keiser Karl V. Kõik need maad olid erineva arengu astmega ning tuli arvesse võtta asjaolu, et selle seaduse järgi pidid kohut mõistma ja protsessi juhtima erineva taustaga kohtunikud ja kohtuametnikud. Kõigil osalistel pidi olema selge tema tegevus kohtuprotsessis. Kõik pidid aru saama oma rollist ja sellega kaasnevatest protokollilistest tegevustest (vanne, tõendite tõendamine jm). Peab tõdema, et paljuski sai sellega ka CCC ka hakkama, kuid „kultuurilistest“ eripäradest johtuvalt tõlgendati seadustiku norme ikkagi iseviisi. Lõppkokkuvõttes täitis CCC oma eesmärki oma ajas vaid osaliselt – seadustik võeti küll kasutusele, kuid samas asuti teda ka agaralt tõlgendama ja valikuliselt kohaldama .

Ajalooline tagapõhi

2.1 Võrdlus analoogsete allikatega.

Samal ajal CCC-ga toimus ka mujal maailmas reformimeelne positivistlike seadustike võidukäik, mille üldiseks jooneks oli partikulaarõiguse mõju kahandamine ja unifitseeritud ning võimalikult laial poliitilis-geograafilisel alal kehtivate normide laiendamine. Tolle aja tooni andvamad ja tähtsamad seadustikud CCC kõrval olid:
1. Nueva Recopilación, ka Leyes de recopilación (1567, Hispaania) – kehtis 1567 kuni 1805 kuningas Felipe II ( Philip II) ajal Hispaanias, Portugalis ja selle kolooniates (sh Ladina Ameerikas). Seaduste kogu koosneb üheksast raamatust, mis oma sisult taaskehtestas kastiilia õiguse, mis kehtestati varasemalt Ordenamiento de Alcalá ja Leyes de Toro seadustega. Seadus oli oma olemuselt muuhulgas ka seaduste Fuero Juzgo, Fuero Real , Siete Partidas ja Leyes de Estilo süntees ja valitud normide kogu mis sarnaneb ka CCC koostamise põhimõttega. Oli omal ajal sarnaselt CCC –le Hispaania impeeriumis kehtiva õigusemõistmise alusdokumendiks. Igal kohtunikul oli kohuseks omada autentset Nueva Recopilación seaduste kogu ( originaal ) koopiat üks kõik kui kaugel asumaal ta ka ei töötanud. Peamiseks ühiseks jooneks CCC-ga oli piinamise läbi tõendite saamise seaduslikkus. Samuti oli seadustiku keel mitte ladina keel vaid hispaania s.t. allika keel. Erinevus peamiselt struktuurilist laadi – Nueva Recopilación käsitles ka muid valdkondi, kui seda tegi CCC, mis oli kitsalt kriminaalnormide kogu.
2. Ordonnance de Villers-Cotterets, ka Guilelmine ( 1539 , Prantsusmaa) - 1539 Prantsusmaal kehtima hakanud seaduste kogu kuningas François I (Francis I) valitsemisajal. Seaduste kogu koosneb 192 artiklist , mis sisuliselt reformis varasemat õigussüsteemi (kohtualluvus), tsiviil- ja kriminaalõigust ning -menetlust (salajase uurimise kord) ning riigi administratiivsüsteemi ( riigikeel , kirjalike dokumentide tegemise kord). Ühise joonena CCC on jällegi allika väljaandja maa keele – prantsuse keele esmakordne kasutus seadustiku koostamisel mis käesoleval juhul ametlikult legaliseeris prantsuse keele riiklikuks õigusemõistmise ja asjaajamiskeeleks. Seadustiku koostas kantsler Guillaume Poyet. Seetõttu on seadustik Prantsusmaale oluline prantsuse keele arengu ja Prantsusmaa ühendamise valguses, mis CCC puhul sellisena ei kajastu. Ka Ordonnance de Villers-Cotterets leglaliseeris sarnase joonena nagu seda tegid nii CCC, kui ka Nueva Recopilacion piinamise. Prantsusmaal oli piinamine tunnistuste saamiseks normeeritud erinevatesse etappidesse – kehtisid mõisted „ ettevalmistav piinamine“, mida rakendati süüdistatavalt tunnistuste saamiseks enne kohtupidamist ja mida tohtis läbi viia ainult ühe korra ja „esialgne piinamine“, mida rakendati peale süüdimõistmist näiteks kaasosaliste kohta tunnistuste saamiseks. (Ruff. Violence) Lisaks kriminaalnormidele reguleeris Ordonnance de Villers-Cotterets ka muid valdkondi, eristudes selle poolest CCC-st.
3. Ordonnance Criminelle de 1570 , ka Les Ordonnances criminelles de Philippe II (1570, Holland ) - on Hollandis ja tema kolooniates kehtinud CCC mõjutustega karistusseadustik mis võeti vastu 1570. Sarnaselt CCC-le oli ka kõne all olev seadustik keskendunud kriminaalõiguse normidele ja oli sisult reformimeelse iseloomuga , lõpetades ennekõike kohalike ülikute ja feodaalide isetegevuse kohtumõistmises – seda eriti armuandmise ja trahvivabastuse asjades ning ka privaatse kohtumõistmise asjades mis keelustati . Kogu kohtumõistmine tsentraliseeriti ja normid ühtlustati, mis on ka sarnaseks jooneks CCC-le. Samas on erinevuseks süüdistatavale teatud juhtudel (kohtuniku nõusolekul) kaitsja lubamine ja sellest tulenev mõningane kohtuprotsessi avalikkus, mida teistes maades ja ka CCC puhul ei tuntud. Samas ei tähendanud see, et teatud juhtudel lubas seadustik tunnistuste kättesaamiseks või tõendite kinnistamiseks piinamist. Ka siin näeme paralleeli CCC-ga.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik oma aja tähtsamad kriminaalõiguse norme sisaldavad seadustikud on reformimeelsed ajendatuna soovist ühtlustada kohtumõistmist ning likvideerida nn privaatset õigusemõistmist. Samuti oli tegu püüdlusega eristada ilmalikku e. siis reaalset kuritegu nn jumalikust e. sakraalsest kuriteost kirjeldades süülist tegu võimalikult üksikasjalikult, kuid nagu me ajaloost näeme, siis just sel perioodil tõusis inkvisitsiooni laine ja hoogustus nõiajaht. Kõik see toimus kahel põhjusel: a) „oma aja normina “ jäeti kõigisse seadustikesse sisse ka võimalus saada tunnistusi piinamise läbi, b) ei suudetud siiski lõplikult välja juurida sisult ühiskondlikult taunitavaid ja seletamatutel põhjustel (ajendatuna tumedatest jõududest) aset leidnud tegusid. Piinamine oli küll erandlik tunnistuste saamise viis, kuid oli meelepäraseks nn seaduseauguks kohtunikele kes eelistasid „kiiret ja küsimusteta“ kohtupidamist.

2.2. CCC ajalooline käekäik ja kehtivusaeg

Alates 15 sajandist tekkisid püüdlused impeeriumi ametkondade algatusel vastukaaluks partikulaarsele õigusseadusandlusele koostada ka unifitseeritud seadustikke mis kehtiksid kogu impeeriumi ulatuses. Selle ajendiks olid mitmed kaebused , kus kirjeldati süütute vastutuselevõtmist ja laialdaselt surmanuhtluse kasutamist. Selle tulemusena võeti 1498 aastal Reichstagi poolt Freiburgis vastu resolutsioon mille sisuks oli tervet impeeriumi katva ühtse kriminaalmenetluse koostamine. Samasiulise resolutsioon koostati ka Reichstagi poolt Augsburgis 1500 aastal.
1507 aastal nägi ilmavalgust normide kogu üldnimetusega Bambergische Halsgerichtordnung, ka Bambergensis, ka Constitutio Criminalis Bambergensis, ka mater Carolinae. Seadustiku autoriks oli CCC autor Johann Freiherr von Schwarzenberg kes koostas selle reformimeelse peapiiskop Georg III nimel. On kindel, et von Schwarzenberg ei kirjutanud seda seadustikku üksi. Samas on selge, et ta ilmselgelt juhtis seadustikku koostavate ekspertide rühma. Bambergensise eriliseks tunnuseks on väga põhjalik protsessinormide käsitlus, mis oli oma olemuselt väga keeruline, kuid põhjalik ning mida ei olnud nähtud enne üheski Saksamaa kriminaalseadustikus. Samuti oli keelatud süüdimõistmine üksnes kaudsete tõendite baasil. Kriminaalseadustik koostati Itaalia juristide kooli (Rooma kanoonilise õiguse) vaimus ja seda peetakse Saksamaa kriminaalõiguse arengu tähtsaks verstapostiks. Bambergensise eesmärk oli ühtlustada kogu riigis kohtunike ja kohtu kaasistujate tööd ja töö aluseid, ohjeldada kohtu omavoli ja olla käsiraamatuks vähem õpetust saanud kohtunikele.
1516 koostati Bambergensise eeskujul ja sisuliselt muutmatul kujul markkrahv Georg ja Kasimir von Brandenburg eestvedamisel ja oma valdustes kehtimiseks Brandenburgische peinliche Gerichtsordnung, ka Brandenburgensis, ka soror Carolinae. Nagu mainitud, siis on see seaduste kogu peaaegu sama mis 1507 üllitatud Bambergensis.
1521 aastal esitles Schwarzenberg Wormsis aset leidnud Reichstagi istungil oma esimest versiooni CCC-st, mis oma olemuselt oli peale mitmeid arutelusid muudetud ja täiendatud Bambeergensise ja Brandenburgensise segu. Samal esitlusel tunnustati seadustiku projekt läbivaatamise kõlbulikuks, lisades siiski mõned märkused mis tulenesid osade uuenduslikule seadusele vastu seisvate liikmete seisukohtadest.
1529 aastal esitleti Speieris aset leidnud Reichstagi istungil viimast projekti versiooni, millele lisati samuti mõned parandused .
1532 aastal võeti Regensburgis Reichstagi istungil poolthäälte enamusega vastu CCC. Kuigi CCC oli mõeldud kehtima kogu impeeriumi piires karistusseadustiku alussambana, siis nagu teame ei kohaldatud seadustikku siiski ühtviisi. Selle tulemusena hakkasid mõned impeeriumi piirkonnad (peamiselt Põhja- Saksamaal) siiski ka oma kohandusi selles tegema.
1868 aastal hakkas Heinrich von Friedberg koostama Põhja-Saksamaa regiooni jaoks karistusseadustikku, mis kiideti Saksa impeeriumi kuningas Wilhelm I poolt lõplikult heaks 1870 aasta 31. mail. Saanud mõned toimetuslikud parandused avaldati 1871 aasta 14. juunil Saksa impeeriumi seadustikke avaldavas ajalehes „Zeit des Kaiserreichs“ uus karistusseadustik Reichsstrafgesetzbuch (RStGB), mis hakkas kehtima 1872 aasta 1. jaanuarist . Karistusseadustik oli struktuurilt jaotatud kolme ossa: roim, väärteod ja rikkumised. Seadustiku sätted võttis üle 1949 aastal asutatud Saksamaa Liitvabariik kuid sätteid muudeti kahel korral karistusõiguse reformiga.

3. CCC sisuline analüüs: Tõend ja tõendamine

3.1. CCC Tõend ja tõendamine - Ajaloolis- kriitiline interpretatsioon

Vastavalt kehtivale Eesti Kriminaalmenetluse seadustikule on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel , asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Samuti on eraldi tõendite kogumise puhul ära märgitud, et keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.
16. sajandi Saksamaal ja ka mujal Euroopas, kus kriminaalõigus polnud nii arenenud kehtisid teised põhimõtted. Samas oli just CCC see, kes mõningal määral pehmendas inkvisitsioonimeetodeid. Toonane kohtupraktika enne CCC-t oli oma tegemistes brutaalne kuna suuremas osas Euroopas tugines see tõendite kogumisel kohtulikule piinamisele. Riigiametnike poolt piinamise läbi kriminaalkuriteo või mõnes muus õõnestavas teos toime panemises kahtlustatavatelt isikutelt tunnistuste saamine on toimunud juba varajastest aegadest . Kohtupidamine Rooma kanoonilises kohtuprotsessis oli kohtunike juhtida. Need juristid , kelleks oli väikesearvuline õigusteadust õppinud eliit, võimutsesid ja pidasid kohut erinevalt näiteks Inglismaa süsteemist, ilma kohtukaasistujateta. On selge, et piinamise aluseks oli Rooma kanoonilises õiguses juurdunud tõendamise printsiip. 16 saj. mil algas seaduste süstematiseerimise revolutsioon , tunnustasid ja sätestasid kõik selle aja suuremad seadustikud sh CCC piinamise detailse regulatsiooni kui ühte võimalikku tõendi saamise viisi. CCC regulatsioonis oli ka piinamise ähvarduse nõue, mis eelnes reaalsele piinamisele, kui ähvardus ei mõjunud. Samuti oli erisusi isikutes, kelle puhul piinamist kohaldati. Reeglina kõik isikud kes juba oma olemuselt ei oleks suutnud piinamist lõpuni kannatada nagu raugad, rasedad naised ja lapsed ei kuulunud piinatavate isikute alla. Palju aastaid oli piinamisest vabastatud ka aristokraadid , arstid, riigitöötajad jm. Piinamine kui tõendite kogumise viis ei olnud peale CCC kasutuselevõttu ja tõendi kvaliteedi reeglistiku kohaldamist enam laiaulatuslikult kasutatav. 16 saj. lõpus ja 17 saj. alguses hakkas kohtu poolt määratud piinamiste arv kahanema . Näiteks Frankfurti kohtus, kus piinamisi määratu kohtu poolt varasemalt 59% juhtudest, siis aastatel 1562 -1594 langes see 15%-le. Sama tendents jätkus ka 18 saj. See on seletatav asjaoluga, et kohtunikud pidasid piinamise läbi saadud tõendeid siiski ebakvaliteetseteks, lubades nii mõnelgi tegelikul kurjategijal pääseda.
CCC oli uuenduslik ka selle poolest, et seadustikus nähti ette raksemate kuritegude puhul nn ekspertidelt saadud tunnistuste kasutamist. Selles valguses uuriti 16 sajandi Frankfurt am Maini linna kohtutoimikuid ja leiti et toona kasutati tapmisjuhtumite puhul surma põhjuse selgitamiseks velskrite konsiiliumi. Raskemates asjades kutsuti konsiiliumi lisaks meditsiinis akadeemilist tausta omavaid isikuid. Kohtuprotsessil osalesid nimetatud isikud ekspertidena kui tunnistajad ning põhistasid oma tunnistusi tõenditega, mis oli saadud siis kas ohvri vaatluste või surnud ohvri keha täieliku või osalise lahkamise tulemusel.
Lisaks eeltoodule kuulusid piisava kahtlustuse tekkimiseks sellised tõendid nagu ümbruskonna inimeste üldine arvamust inimesest, kuulujutud, juhtumid , kus süüdistatavat nähti kuriteopaigas, kuid teda ei tuntud ära, piisava kuriteo motiivi olemasolu, kannatanu süüdistus mis on tehtud vande all, süüdistatava vaenlase ettenägematu surm, süüdistatava kõrvalehiilimine kohtupidamise eest.

3.2. CCC tõend ja tõendamine. Olulisima esiletoomine

Üks tõendi ja tõendite kogumise võimalus ka CCC järgi (ainult rasketes kuritegudes, mille karistuseks võis olla surmanuhtlus) oli ka kohtulik piinamine. Kõige olulisem oli siiski, et vastavalt Rooma kanoonilise õiguse kohtupidamise põhimõtetele, nõuti süüdimõistmiseks väga kindlat vormilist laadi tõendeid. Sellised nõudeid ei esitatud näiteks Inglise võistleva kohtumenetluse süsteemis, kus protsessi pooled pidid veenma vandemehi tuues esile selle tõenduseks vastavaid tõendeid. Süü tõendamine kõige raskemate kuritegude puhul lasus kas kahe pealtnägija tunnistustel või kuriteo toimepanija ülestunnistusel. Süüdimõistmine ilma nende tõenditeta oli võimatu. Samas kui kohtunikel polnud kahte pealtnägijat, kuid siiski omasid kaudseid tõendeid mis viitasid süüle, nõudsid nad kahtlustatava ülestunnistust. Seda nimetati pooltõeks e. poolikluks tõendiks, mis õigustas piinamise kohaldamist. Nagu juba eespool öeldud oli piinamise läbi saadud tunnistuste saamine seadustikus vägagi täpselt reglementeeritud, et garanteerida tõendite piisav kvaliteet. Näiteks olid keelatud piinatava ülestunnistuse hankimisel nn suunavad küsimused. Piinatav pidi avaldama kuritööst selliseid fakte, mida avalikkus ei teadnud .
Paralleelselt kohtuliku piinamisega on CCC käsitletud ka ekspertide kaasamist tõendamisprotsessi. CCC-d loetakse oluliseks teeviidaks Saksamaa kohtumeditsiini arengus. Kohtud olid kohustatud tõenditena ära kuulama arstide, velskrite, ämmaemandate jt tunnistusi sellistes kuritegudes nagu abort , lapsetapmine, mürgitamine ja mõrv. Selles osas oli kõige tähelepanuväärsem CCC paragrahv СХLVII kus sätestati, et surma põhjuse peab ütlema kogenud arst.

4. CCC ajalooline tähtsus, tema toime ja mõju tänapäevale sh Eesti

CCC erines radikaalselt eelmistest kriminaalseadustikest:

• Seadustikus kirjeldati põhjalikult erinevaid kuriteo koosseise ja vastavalt sellele sätestati ka karistus.
  
• Viidi sisse üldine põhimõte - kuritegu on tegu, mis on kirjeldatud seaduses.
  
• Sätestati täpne tunnistajate arv mille puhul loeti kuritegu tõendatuks (mitte vähem kui kaks tunnistajat).
  
• Sätestati karistused nooremaealiste kurjategijate osas.
  
• Kirjutati lahti kohtumenetluse reeglistik.
  
• Fikseeriti kohtuliku piinamise läbiviimise nõuded ja selle läbi süüdistatavalt tunnistuste kogumine.
  
• Viidi sisse nõue, kus kõik kohtunikud pidid juhinduma oma otsustes CCC-st.
  

CCC mõjutas suurel määral järgneva aja kriminaalseadusandlust. CCC normid kehtisid üle impeeriumi ja sellest juhinduti kuni 18 saj. CCC edu, lisaks elutruule lähenemisele, tagas selles kasutatav täpne terminoloogia ja õiguslike seisukohtade kindlus. Eeltoodut on kinnitanud ka Friedrich Carl von Savigny, kes ütles CCC kohta: „Ma ei tea ühtegi 18 saj Saksa seadustikku, mis oma täpsuselt ja väljenduse oskuselt võiks olla võrreldav CCC-ga“. Kogu 16. kuni 18. saj, kriminaalõiguslik kirjandus toetub sellele positiivsele õigusele, mille rajajaks oli CCC ja mida ka ohtralt omal ajal kommenteeriti. Lisaks eelnevale seisnes CCC tähtsus asjaolus, et see oli esimene Itaalia kanoonilise õiguse instituudi – inkvisitsiooni adaptsioon . Varasemad kriminaalseaduse normid tegelesid ainult ohvri süüdistustega ilma et oleks toimunud kohtulik uurimine. CCC andis kohtule nendes asjades võimaluse uurida juhtumit omaette tuginedes ainult faktidele ning olles vaba osapoolte mõjutustest.
Sarnaselt Euroopale , mõjutas CCC ka Eesti kriminaalõigust. Esmased näited, kus CCC leidis otsest kasutamist kriminaalkuritegude üle kohut mõistmisel on leitavad Tallinna ja Põhja-Eesti piirkonnas. CCC kohaldamise kõrgaeg oli nn Rootsi ajal aastatel 1561 kuni 1710. Rootslased kohaldasid CCC-t et vähendada kehtinud õiguslikku partikularismi ja standardiseerida kohtupraktikat. Kuigi rootslased proovisid igati vähendada Saksamaa mõju oma valdustes, säilis CCC siiski Eestis tugev saksa õigussüsteemi mõju ja kohaldatav Rootsi seadus ei suutnud seda oluliselt nõrgendada. Rootslased muutsid omalt poolt kehtivat seadust, lisades seadustikku oma norme – ebamoraalsete kuritegude seadus (18.mai, 1653a.) ja abielurikkumise ja verepilastuse seadus (30.mai, 1698a.) ja sätted lapsetapmise ja kahevõitluste küsimustes (23. jaanuar, 1680a.). Rootsi valitsemisaja lõpus keelustati ka juba kohtulik piinamine. Olukord ei muutunud ka peale Eesti annekteerimist Venemaale 1710 aastal, mis vormistati lõplikult Nystadi rahulepinguga 1721 aastal. Vene võimu esimestel aastatel ja vahest ka hiljem kehtis Eestis kriminaalseadustik, milles oli normide segu nii CCC-st, Rootsi seadustest, kui ka Vene seadustikust. Eesti kriminaalõiguses toimus otsustav muutus 1846 aastal, mil võeti vastu uus karistusseadustik.

Kokkuvõte

Constitutio Criminalis Carolina (1532) oli Euroopa kriminaalõiguse suunanäitaja. Teda iseloomustab oma aja reformimeelne positivistlik lähenemine kriminaalkuriteole. Suurimaks saavutuseks on kohtupidamise unifitseerimine ja standardiseerimine. Samuti kriminaalmenetluse reeglite fikseerimine. Uuenduslikuks saab nimetada CCC puhul ka tõendite ja tõendamise olemus. Tõendite puhul asjaolu, et piinamise läbi saadud tõendite kaalu ei peetud oluliseks, kuigi seda kasutades võis siiski süüdistatava üle kohut mõista. Tõendamise puhul asjaolu, et tunnistajatena said protsessis osaleda ka nn eksperdid – arstid, velskrid, ämmaemandad, kes siis said toetada või ümber lükata süüdistust. CCC-d järgisid ka teised naabermaade tolle aja uued seadustikud, kuid kedagi teist ei kommenteeritud ning ei järgitud niivõrd kui CCC-d.
Sissejuhatuses mainis autor põhjust mille pärast just CCC normide kogu teda huvitab . Kokkuvõtvalt möönab autor, et CCC püüdis nii ausalt kui tolleaegses ühiskonnas läbi tema moraalinormide ja –tavade seda teha võis tuvastada kuritegu ja mõista õiglaselt ning karmilt kohut kurjategija üle. Johann Freiherr von Schwarzenberg saavutas selle ja tõenäoliselt oma teadmata ka uue ajastu Euroopa kriminaalseadusandluses.

Kasutatud kirjandus

Eser, A. Major Stages of Criminal Law Reform in Germany – Israel Law Review. Jerusalem : Israel Law Review 1996/30

Sootak J. Development of Estonian Criminal Law. – Juridica 1996/1

Drage, G. The Criminal Code of the German Empire. New Yersey : The Lawbook Exchange 2005

Bar, C.L. A history of Continental Criminal Law. New Yersey : The Lawbook Exchange 1999

Andersen P. Legal Procedure and Practice in Medieval Denmark . Leiden: IDC Publishers 2011

Ruff, J. R. Violence in Early Modern Europe 1500-1800. Cambridge : Cambridge University Press 2001

Langbein J.H. Torture and the Law of Proof – Europe and England in the Ancien Regime. London : The University of Chicago Press 2006

Cooper , T. Tracts on Medical Jurisprudence. New Yersey : The Lawbook Exchange 2007

Delmas- Marty M. European Criminal Procedures – Great Britain : Cambridge University Press 2002

Brettel H. F. Criminal law and forensic medicine in the 16th century – Germany : Beitr Gerichtl Med. 1992

Hildesheimer F. L’ordonnance de Villers-Cotterêts – France : Bulletin Mémoires vives 2008 – Chicago : The University of Chicago Press 2006

Wessels J. W. History of the Roman -Dutch Law - Grahamstown : African Book Co 1908

Deutsch A. Historisches Lexikon Bayerns.Bambergische Halsgerichtsordnung – URL: http://www.historisches-lexikon-bayerns.de/artikel/artikel_45097?pdf=true (30.11.2013)

Hug P. e-Lexikon. Peinliches Halsgerichtsordnung – URL: http://www.peter-hug.ch/lexikon/peinlhalsgerichtsordnung/12_0806?Typ=PDF (30.11.2013)

Wiltenburg J. Renaissance Quarterly. The Carolina and the Culture of the Common Man: Revisiting the Imperial Penal Code of 1532 – URL: http://www.thefreelibrary.com/The+Carolina+and+the+Culture+of+the+Common+Man%3a+Revisiting+the+...-a066123083 (30.11.2013)

Kasutatud normatiivmaterjalid

Kriminaalmenetluse seadustik - RT I 2003, 04.10.2013, 5.

Peinliche Halsgerichtsordnung Kaiser Karls V (Constitutio Criminalis Carolina)
von 1532 –URL: http://www.llv.li/pdf-llv-la-recht-1532__peinliche_halsgerichtsordnung__carolina_.pdf (30.11.2013)

Constitutio Criminalis Carolina venekeelne tõlge – URL: http://www.law-students.net/modules.php?name=Content&pa=showpage&pid=298&page=1|Каролина (30.11.2013)

Strafgesetzbuch für das Deutsche Reich vom 15. Mai 1871 – URL: http://lexetius.com/leges/StGB/Inhalt;jsessionid=1sktltl7ralnr8kieo8nnbe5a?0 (30.11.2013)

Bambergische Halsgerichtsordnung 1507 - URL: http://www.koeblergerhard.de/Fontes/BambergischeHalsgerichtsordnung1507.pdf (30.11.2013)

Nueva Recopilación 1567 – URL: http://calegalheritage.law.berkeley.edu/nueva-recopilacion-v1.html#page/4/mode/1up (30.11.2013)

Ordonnance de Villers-Cotterets 1539 – URL: http://www.culture.gouv.fr/Wave/image/archim/Pages/04248.ht m (30.11.2013)

Les Ordonnances criminelles de Philippe II 1570 – URL: http://books.google.ee/books?id=CQFDAAAAcAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=onepage&q&f=false (30.11.2013)
18