Bernard Kangro (3)

Tartu Täiskasvanute Gümnaasium
BERNARD KANGRO
Referaat
Tartu 2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
ELULUGU 4
LOOMING 7
KOKKUVÕTE 15
KASUTATUD KIRJANDUS 16

SISSEJUHATUS

Bernard Kangro (1910-994) oli luuletaja, proosakirjanik ja kirjandusteadlane . Ta ei soovinud olla ei algkooliõpetaja kuskil maakolkas ega ka taluperemees. Bernard tahtis lugeda, koguda teamisis, kirjutada ja olla kaugel kodust. Ta kirjutas 17 luulekogu, 17 romaani, rida memuaarteoseid ja esseekogumikke, olles üks nobedaima sulega eesti kirjanikke.Ta kirjutas kokku umbes kaks ja pool tuhat luuletust. Kangro loomemeetodit on põhjendatult nimetatud maagiliseks realismiks, mis tähendab, et reaalsest elupildistikust on enamasti olulisem ja määravam kujutlusmaailm. Vormiliselt esineb Kangro hilisem luule sageli ulatuslike, mõnikord poeemilaadsete sarjadena (Karl Muru, 2008: 140).

ELULUGU

Bernard Kangro on pärit Võrumaa põlisest taluperest. Tema vanemad on mitu sajandit elanud Lääne-Võrumaal Urvaste ja Karula kihelkonnas. Kirjaniku enda uurimuste järgi ulatuvad dokumentaalsed tõendid suguvõsa kohta aastasse 1683 , seega on tegemist ühe vanima eesti suguvõsaga. Rootsi revisjonilehtede andmetel tuli Antsla (Anzen) mõisale kuulunud Kangru talu peremehel Hindrekul tasuda mõisakoormiseid kangakudumisega ning sellest on tulnud ka suguvõsa perekonnanimi . Kangrode suguvõsa elas Kangru talus aastani 1761, mil siirduti Põdra tallu . Hiljem oli kirjaniku isapoolne suguvõsa elanud veel Boose karjamõisale kuulunud Käärike talus, kust Andres Kangro vanaisa Ruusa Tulp talumaade mõisastamise aegu välja tõsteti (Kruus, 2003: 11).
Aga kõige reljeefsemalt Bernard Kangro esivanematest jäi mitte ainult lapse, vaid ka hiljem kirjaniku meelde vanaisa Jaan. Kes oli olnud metsavaht Litsmetsas ja hiljem oma elupäevade lõpul Lustimõisa rehepapp . Ta elu lõpp oli olnud traagiline – ta hukkus põlevas rehes, ja hiljem räägiti, et ainult ta süda oli leitud tervena tuhast ( Ristikivi , 1967: 6). Seda müütilist juhtumit on kirjanik korduvalt meenutanud, viimati mälestusraamatus „Kipitai“ 1992. aastal. Ning sellele motiivile on ta rajanud ka poeemi „Süda ei põle ära“, mille esmatrükk ilmusluuletuskogus „Varjumaa“ 1966. aastal. Kirjanduslikult töödelduna mõjub lugu poeetilisena, kuigi tegelikult tõukas see sündmus Kangro pere vaesusesse (Kruus, 2003: 12).
Kiltre talus sündinud Andres Kangro (1870 – 1944) ostis Vana-Antsla mõisale kuulunud Oekülas 1904 . aastal 3000 rubla eest Stepani-Rüütli talu ning kosis samal ajal Vastse-Antsla vallast Kuldre külast Ala- Kiisa talust sepatütre Miina Amose. Andres Kangro püstitas talule uued hooned ning planeeris need edumeelselt: eluruume ei ehitatud rehetarega kokku, vaid rehi tehti eraldi. See rehi andis tulevasele poeedile kustumatu mulje, millest ta 1938. aastal kirjutas ühe oma tippluuletuse „ Ajatu mälestus“ ning leidis pealkirja oma kolmandale luulekogule (Kruus, 2003: 12).
Rüütli talu Kangro abielupaaril sündis 8. aprillil 1905 tütar, kes ristiti Salmeks ( abielludes sai Kongo nime, suri 25. aprillil 1988). Vana kalendri järgi 5. septembril 1910 sündis perre teine laps, kes ristiti Bernhardiks, kuid hiljem soovis asajosaline oma nimest h-tähe ära kaotada. Niisiis on Bernard Kangro sündinud uue kalendri järgi 18. septembril 1910. Õde-venda Kangrod kasvasid Rüütli talu turvalistes oludes Kaelakandjaks, ei kimbutanud neid ka ohtlikud lastehaigused. Meeldiv kodu ja selle ümbrus andsid tulevasele kirjanikule rohkesti looduselamusi ning teavet rohttaimede ning puude kohta. Võib pidada ootuspäraseks, et Kangro esimene luuletuskogu rajaneb täpsetel looduspiltidel (Kruus, 2003: 13).
Kangro lapsepõlv möödus suurte ajalooliste sündmuste taustal – Esimene maailmasõda, Eesti iseseisvus , Vabadussõda. Aga sel ajal ei haaranud ajalugu nii sügavalt tavaliste inimeste ellu. Sõdurid peatusid küll ka Rüütlil ja üks neist kinkis poisile omatehtud „lauliku“, et ta võiks sinna tolleaegsete noorte inimeste eeskujul laule kirjutada. Sinna raamatusse kirjutaski tulevane luuletaja esimese omatehtud värsi (Ristikivi, 1967: 8).
Koolis hakkas Bernard käima Eesti Vabariigi ajal 1919. aasta sügisel. Kohalik oeküla algkool asus kodu lähedal, kunagise Kiltre talu majaaseme tõttu nimetati seda Kiltre kooliks. Ta pandi koolis kohe teise klassi, kuna ta oli kodus õppinud kirjutama, lugema ja joonistama. 1922. aasta sügisel asus tulevane kirjanik õppima Vana – Antsla mõisas asuvasse Antsla kõrgemasse algkooli viiendasse klassi ( Kruus, 2003: 14).
Kangro soovis kaugemale kodusest ringist ning see pääsemine sai teaoks lugemise abil. Nagu kõik lugemusnäljased maapealsed oli Kangro lugenud kõike, mis aga ette juhtus. Vanema õe kooliraamatud olid juba ammu enne läbi uuritud, kui tuli aeg neid ise koolis lugeda. See jättis hiljem omakorda mahti kõige muu lugemiseks (Ristikivi, 1967: 8).
Murranguks oma elus on Kangro ise nimetanud astumist Valga poeglaste gümnaasiumi. „Ma Antsla kooli jätsin oma nooruse...“ oli ta kirjutanud sel murdelisel suvel 1924. Kui asendame poeetilise liialduse „nooruse“ asjalikuma „lapsepõlvega“, oli tal muidugi õigus – nüüd oldi lahkutud kodu kaitsvate seinte vahelt, oldi iseseisev, aga pidi samal ajal ka ise endaga toime tulema . Eriti järsk see üleminek siiski ei olnud, sest kaks esimest aastat oldi korteris koos õe Salmega, kes käis Valga tütarlaste gümnaasiumis. Juba gümnaasiumisse mineku alguses astus Kangro skautide rühma, sai hiljem selle pealikuks ja mimeografeeritud ajakirja „ Valvur “ toimetajaks. See toimetajatöö tõi kaasa ka esimese konflikti kirjandusliku vabaduse nimel (Ristikivi: 1967: 8, 10).
Valga koolipäevil toimus Kangro debüüt trükisõnas. Ta oli saatnud oma värsse Eesti Koolinoorsoo Liidu luulevõistlusele. Neist auhinnati luuletust „Aprilli variatsioon “, mis avaldati Eesti Noorsoo Karsklusliidu ajakirjas „Kevadik 1929. aasta esimeses numbris. Samal aastal lõpetas ta ka Valga poeglastegümnaasiumi, mille lõpuaktusel ta ka kõne pidas (Kruus, 2003: 19).
Kuid vaatamata edukale õppetööle ja edukale lõputunnistusele näis nüüd tee edasi suletud. Majanduslikud takistused olid liiga suured, et unistada ülikooli minekust. Isatalu oli väike kahehobuse-talu ja lähenev majanduskriis andis juba ennast tunda. Ja tööjõudu kodus oli vaja, sest isa oli juba vana, ema haiglane, ainus õde Salme kodunt lahkunud. Kuid kuna talvel isatalus midagi teha ei olnud, otsustati Bernard talveks Tartusse studeerima saata. Nii viiski ta paberid ülikooli filosoofiateaduskonda. Õppeained valis ta kindla tulevikukavata ning nendeks olid eesti ja üldkirjandus, eesti keel, filosoofia ja rahvaluule (Ristikivi: 1967: 12).
Kuid kuna peagi majanduslikolukord paranes, sai ta oma õpinguid ülikoolis jätkata. Nii lõpetaski Bernard Kangro 1937. aastal ülikooli, järgmisel aastal taotles ta magistrikraadi, milleks ta koostas töö teemal „Eesti soneti ajalugu“. Kuna ta sai doktoriõppesse asumiseks stipendiumi, siis alustas ta 1938. aastal ka doktoritöö kirjutamist teemal „Eesti romaani ajalugu“(Ristikivi, 1967: 15).
1939. aasta 12. augustil abiellu Bernard Kangro loodusteadust õppiva üliõpilase Maria Vellneriga, kes oli tema kodukandi tüdruk ja nad olid vanad tuttavad (Kruus, 2003: 39). Kangro oli ülikooli teaduslik stipendiaat, assistent ja õppeülesannetetäitja. Aastatel 1943–1944 töötas Kangro Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes Kangro Soome kaudu Rootsi. Järgnevalt töötas Kangro Värmlandi muuseumis Karlstadis arhiivitöölisena ning alates 1946 Lundi Ülikooli kunstimuuseumis fotograafina. Aastast 1950 elas ta Lundis, toimetades kultuuriajakirja “ Tulimuld ” ja juhtides tegevdirektorina Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastust. Ta oli seotud ka väljaannetega "Eesti sõna" (1942), "Puhkus ja elurõõm" (1943), "Kodukolle" (1945), "Stockholms-Tidningen" (1946) (Kangro...2009).
Bernard Kangro elutee lõpp oli väga traagiline. Nimelt 1974. aastal sattus ta autoõnnetusse, mis osutus aga kirjaniku kannatuste proloogiks. Tõsiselt hakkasid tõved teda ründama 1992. aasta kevadel, kui algasid hädad jalgadega . Esialgu ei osatud midagi hullu karta , kuigi läks vaja arstiabi . Kuid juba 1993. aasta jaanuaris amputeeriti parem jalg ja detsembris ka vasak jalg. 1994. aasta alguses haigestus kirjaniku naine ning kahjuks mõni aeg hiljem ka Kangro ise – kopsupõletikku. Kuid ta paranes ja sai haiglast koju, aga varti kurtis ta jälle valu rinnus, ta viidi taas haiglasse, kus diagnoositi infarkt . Artstidel ta elu päästa ei õnnestunud ja 25. märtsil 1994 kustus kirjanik Bernard Kangro eluküünal Lundi haiglas perekonnaliikmete juuresolekul (Kruus, 2003: 124, 125).

LOOMING

Bernard Kangro, eesti kõige viljakam suurluuletaja loomingumeetodit iseloomustab tabavalt Ants Oras : „Üks Kangro luule ja proosa eripärasemaid omadusi on irreaalsus – nähtava ja aimatava vahel hõljumise, aimatava nagu teiseks reaalsuseks muutumise tunne. Kangro kuulab, kuuleb , näeb – kuuleb terasemalt, näeb teravamalt kui valdav enamik me kirjanikke ja poeete, kuid see, mida ta tajub, võib kuuluda täiesti väljapoole meie harilikku kogemuspiirkonda. See, mida tavatsetakse nimetada sürrealismiks (ja mis sageli tundub nii kalkuleerituna ja kistuna), paistab Kangro toodangus loomupärasena. See ei ole romantika, kuigi see ta esimestes teostes, ja vahel ka hiljem, võis säärasena tunduda“ (Tulimuld 1969, nr.2).
Mõni aeg hiljem, kui Kangro ise jõuab selgusele oma loomingulaadi olemuses, kasutab ta selle iseloomustamiseks sõnapaari „ maagiline realism“. See tähendab, et intuitsioon on tugevam kui realistlikuna mõjuv absoluutne kirjeldus: „ Seesmine nägemus muutub määravamaks realistlikkude detailide, kõnekujundite, viidete rakendamisel.“ Kangro pärusmaa on võrendiku veealune osa, mitte seal toimuv protsesside tulemusena pinnale heidetud saadus – tekst ise. Tekste ei soostu ta viimistlema isegi taasväljaandmise tarbeks, sedavõrd kauged on need kunagi nähtud unenägudest või praegu nähtavatest, mis omakorda nõuavad sõnastamist. Kangro on reaalsuse elulähedane, dokumentaalne, lausa seismograafiline registreerija värsis. Ometi allub ta kirjeldatu kirjeldaja seesmisele pildile. Tundub, et Kangro luulekujundile annab reaalselt olemasoleva ja harjumusliku suhtes maagilise tähenduse ja kummalise nihestuse tema psüühika ja vaimu loomupärane ning pika elu jooksul sügavuti läbi tunnetatud minevikutaju. See on samastumine sellega, mis määrab hinge olemuse ja mida tavatsetakse nimetada rahvalikkuseks – sügavama põhja andmiseks viitega animismile -, mis aga Kangro puhul kõige ilmsemalt manifesteerib end kui jätkuv sobimatus valitseva süsteemiga – Euroopaga – ning kui pidev katse seda sobimatust ületada. Kuni tunnetustee lõpus on saanud võimalikuks Euroopat ületades iseendani jõuda: „Luules peitub euroopalise maailmakultuuri olemus, selles avalduvad ta palgejooned. Seda tunnetab küll iga eksiilautor, kes oma üksikul tunnil paberi võtab, et üles märkida mõned eestikeelsed värsid. Ta vahest ei märkagi ise, et ta pole tegelikult eksiilis, vaid pärast pikka käänakulist teed on tagasi jõudnud sinna, kus ta kord lahkus. Eesti asub Euroopas ja Euroopa oli Eestis. Need on keele, aja ja koha seadused, mis on teda juhtinud sinna, kuhu ta vahest polegi tahtnud minna. Aga ometi on ta jõudnud koju. Lõpuks on ju igas hingetuisus jääminek.“ Teine tee vastuolu lahendada oleks lihtsalt Euroopasse sulada, kuid see tähendaks ühtlasi omaenese ajaloo, olemuse, keele ja maa kaotamist – mõte, mis Kangrole on üdini võõras. Üle jääb maagiline realism, äranähtud ja end tõendanud katse muuta struktuure, et saavutada hingetuisus vabastavat jääminekut (Kruuspere, 2008: 420).
Euroopalikku tehnilise maailmasüsteemi sisenemine , seal hingetuisune viibimine ning sealt väljumise hakatus – selles üheaegsuses ja järgnevas on paatos, mis kannab Kangro luulet juba õige vara. Koguga „ Reheahi “ (1939) astub ta rahvusliku enesetunnetuse mõttes olulise sammu edasi Marie Underi poolt seni sõnastatu juurest. Under kuulub täielikult euroopalikku luulesüsteemi, millesse Kangro ühelt poolt siseneb, millest teiselt poolt juba välja igatseb. Siin tuleb piirduda vaid viitega „Reheahjule“ kui sammule süsteemist välja, rahvuslikule psüühikale vastuvõetavamatesse, „soojematesse“ kihtidesse. Hoolimata näilisest mängulisusest, on Kangro seda algusest lõpuni tajunud olulise, tõsise ja vastutusrikka ülesandena, mis aga seni ei ole täielikult täidetud. Või teisiti öeldes – Kangro on esmajoones „Reheahju“ Kangro ja alles siis jääb üle vaadata, mis muud veel. Kuid ta ei ole kunagi olnud oma teel üksi.
Paradoksaalne küll, mida olulisem ja rahvuslikum on Kangro sõnum, seda vähem on ta kommunikatiivne, harjumus- ja suurepärane; mida uuem paik, kuhu Kangro astub, seda vähem austatud või isegi – seda enam unustatud. Loojale eneselegi tekivad kahtlushetked tema poolt nähtud „väljapoole meie harilikku tegevuspiirkonda“ jääva uue olemuse suhtes, mistõttu ta varustab selle illusiooni ja ulma pitseriga, tehes samal ajal sotsiaalse kontakti nimel sammu vanasse tagasi. Ja selles vanas on ta vägagi kommunikatiivne, tegus ja tõhus, meelitades suhtluspartnereid uue, neile võõra poole. Sellest see pidev reaalse ja irreaalse piiril kõikumine, lugeja kutsumine tõelise, kuid veel ulma varjus peituva Kangro juurde, maagilise, kui täiesti reaalse juurde. Olude sunnil on Kangro pidanud olema Raimond Kolga sõnul „tuhatkunstnik“, tal on paratamatult tulnud säilitada vaimne autoriteet, kõnelda kõigile mõistetavat keelt ja tõeliselt öeldule reserveerida illusiooni silt. Seda on hädasti vaja olnud, kuid süda on kutsunud muud. See on vahe luule ja muu tegevuse vahel, kuid luule enesegi sees on sama lahkenmine: olude luule ja olulise luule vahel, kusjuures piiri tõmmata on raske – oluline on alati määravam ja läbipaistvam. Praegu kõnelevad aga kõik märgid juba sellest, et olude arvestamine on jõudnud lõpuks täielikult oluliseni välja. Kõik, mille kohta võib öelda „reheahjuluule“ – „süsteemitu“ osa tehnilise täiuslikkuse sees, tuleb vabastada „jääminekusse“. Seitsmeteistkümnenda luuletuskogu „Hingetuisk. Jääminek“ üks kõige ehedamaid tulemusi selles mõttes on keskse tsükli „ Ka sõgeviku ajal“ esimene luuletus „Mõõda aega!“, mida võib kahtepidi tõlgendada – mööduvast ja saabuvast ajast lähtudes, kusjuures mõlemad neist võivad olla tuleviku sisuks .
„Kogutud luuletusi“ on Kangro luule algus ja ots – „Reheahi“ ja „Jääminek“. See on tervikuks koondunud „ajatu mälestuse“ Kangro, seni veel tõelist tähendust saamata Kangro; see on Ithakale tagasisaabunu luule, õieti neljanda perioodi Kangro, kelle kolme eelnevat me teame, tunneme ja –armastame.
Need on Hommik („ Sonetid “, 1935; „Vanad majad“, 1937; „Reheahi“, 1939; „Põlenud puu“, 1945; „Pühapäev“, 1946; „Seitsmes öö“, 1947), Keskpäev („ Tulease “, 1949; „Veebruar“, 1951; „Eikellegi maa“, 1952; „Suvihari“, 1955) ja Õhtuselgus („September“, 1964; „Varjumaa“, 1966; „Puud kõnnivad kaugemale“, 1969; „Allikad silla juures“, 1972; „Merevalgus. Tuuletund“, 1977; „Tuiskliiv. Talvereis“, 1985; „Hingetuisk. Jääminek“, 1988). See tähendab varast sünteetilist lürismi, siis romaanikirjanik Kangro lüürikat ning hilist lüürilistest tsüklitest väljakasvavat lüroeepikat. Sarnane küll romantika kuninga Ludwig von Tieckiga, on Kangro siiski pigem goetehlikult universaalne kirjandusvaim, kelle loomingust üldse, aga ka ta luulest eraldi annab liigiideede tervikust lähtuv käsitlus advekaatsema ülevaate kui näiteks ainult lüürikale keskendumine . Kangro luulejõel on oma pind, sügavus ja põhi kui metaforiseerida kirjandusteaduslikud mõisted „lüürika“, „ dramaatika “ ja „eepika“ nende hierarhias. Püüdes ennekõike voolu tabada, on raske iga piiska eraldi võtta, kuid kui mõnda neist siiski üksikult vaadelda, siis kõnekäänu järgi – „nagu kaks tilka vett“. Sest iga piisk sellest veest peegeldab teist, kolmandat ja kõiki kokku.
Keele ilmekas voolujoon võimaldab Kangro luulet pisut teisiti periodiseerida kui tavaks. Nimelt keele mõttes on Kangro esimene luuleperiood võrukeelne, on seda õieti ilma tekstidetagi, puhta lapsepõlve keelemuusika. Ometi toimus autori keelevahetus üsna varakult. Miks see nii oli vastas Bernard Kangro järgnevalt: „Jah, olen kirjutanud ka oma emakeeles, see on lõuna-eesti (Urvaste) murdes. Kõige esimesed tekstid kirjutasin ikkagi kirjakeeles. Olin aga ja olen ka praegugi kakskeelne . [ - - - ] Olen kogu aja teadlikult lõuna-eesti murrete abil katsunud meie ühiskeelt rikastada nii sõnavara kui ka lauseehituse ja väljendite varal . Ka stiilis ja elutundes üldse, mis tähelepanematult avaldub keeles, on lõunamurdlaste panus oluline.“ Seega hoiab Kangro võru keelt tallel substraadina oma emakeelse luule tarbeks. Kauksi Ülle kirjutab, et see on eriti tähelepandav varasemas luules, kus luuletused on lausa kergesti võru keelde tagasi tõlgitavad, kuid kaob üsna jäägitult hilisemas loomingus. See on liikumine võru keelest võrukeelse substraadiga eestikeelse luuleni ja edasi emakeelse aluse taandumiseni, kusjuures tausta positsiooni ähvardab sisse võtta võõras keel. See tähendab tühjuse teket kandva pinnase asemele, õieti selle tekke ähvardust, mida kõige ilmekamalt võiks ehk iseloomustada luuletus „Madalrõhkkond“ ilmateatest moto kogus „Puud kõnnivad kaugemale“.
Lüüriline sünteism, mis on omane luuletusekogudele „Vanad majad“ ja „Reheahi“, isegi juba sonettidele, kestab tugevasti edasi ka järgnevates, aja murrangute poolt segipaisatud elutundega kogudes „Põlenud puu“, „Pühapäev“ ja „Seitsmes öö“ (algselt „Hiiglased laulavad “). Seejärel saavutab autori kirjanduslik tegevus täie haarde juba igas põhiliigis eraldi – looming hargneb jõuliselt lahti eepikasse ja dramaatikasse ning luule muutub paratamatult ainult lüürika kandjaks, varjudes pealegi Kangro lüürilise romaanitoodangu taha. See on Keskpäev. Kõige lüürilisem signaali läbi aegade pakub kahtelmata sonetivorm, mistõttu teise perioodi Kangro käsitlemise aluseks võiks valida just soneti vaatluse, sest õigupoolest läbib soneti struktuur kogu tema luulet.
Bernard Kangro on avaldanud ligi 100 sonetti ja arvestades tema kuulsat lauset, et avaldatu moodustab tegelikult kirjutatust umbes poole, võiksime sellele arvule ehk teist sama palju lisada. Autori enda sõnul see sonettide puhul siiski nii ei olevat. Ain Kaalep on jaganud Kangro sonetiloomingu kolme järku: 1) esikkogu „Sonetid“ ja selle lähim ümbrus; 2) sonetitsüklid „Vana Võrumaa“ („Tulease“) ja „Veebruar“ samanimelisest kogust; 3) sonetipärg „ Eikuskimaa, meta -maailm“ („Allikad silla juures“). See ühtib Bernard Kangro loomingu üldisema periodiseeringuga. Esimest perioodi iseloomustab itaalia, teist inglise sonett , kusjuures kolmanda perioodi sonetipärg võtab kahtlemata kokku Kangro kui sonetilooja kõik poeetilised võimed. Ain Kaalep: „Nagu vorimiliselt, on BK kolme sonetiperioodi looming selgesti eristatav ka sisuliselt. Esimesel perioodil on valdav looduslüürika (millele liituvad ainult üksikud katsetused teistsuguse temaatikaga), mõnikord näiliselt isegi puhtdeskriptiivne, tegelikult aga alati poeetilise subjekti elamuste maailmast võrsuv. Teise perioodi sonetid on iseloomustatavad kodukoha- ja isamaaluulena, millele ei puudu võitluslik paatos. Kolmanda perioodi sonettide haare on universaalne, elamuslik struktuur simultaanne; taotlev läbilõige kaasaegsest maailmast küünib argireaalidest poliitiliste probleemideni“. Kui Kauksi Ülle pani tähele, et „Vanas Võrumaas“, aga ka „ Veebruaris “ hakkab nappima tunnetuslikku sügavust, siis võib temaga nõus olla – tegemist on tõesti autori väga subjektiivse kihi peegeldusega, lüürikaga par excellence, millele ei ole kunagi laiemat objektiivset kandepinda. Lugejale kui niisugusele on see luule tõepoolest suhteliselt väheütlev, küll aga suurepärane aines Kangro kui kirjaniku uurijale või sellele, kes Kangro kaudu pagulaselu meeleolude dünaamikasse süveneda soovib. „Suveharjast“ edasi peale pikemat pausi ilmunud kogus „September“ aga on jällegi märgata selget muutust luulelaadis – suurema süžeelisuse, s.t. eepilisuse poole. Sellegipoolest ei kao luulest lüüriline Kangro, kõrgemal astmel sünteesitakse lüüriline kiht lüroeepika lähedaseks, taas kõiki põhiliike endasse imavaks struktuuriks. Klassikaline näide on selles mõttes sonetipärg „Eikuskimaa, meta-maailm“ kogust „Allikad silla juures“. See on Kangro loomingu üks ilusamaid pärleid, aga ka eesti sonetikultuuri suursaavutus, milles žanri viljelemise kogu senise kogemus on jõudnud tippu. Pärjast justkui ei saagi enam kõnelda kõige eelnevaga samal tasandil, niivõrd mõjub see oma jõus ja ilus.
Poeetikalt ja žanrisuhtelt on „Eikuskimaa, metsa-maailm“ väga huvitav. Esiteks muidugi tänu soneti ja selle pärjavormi julgele käsitamisele. Kui varem oli luuletaja mees- ja naisriimide kõrval katsetanud sonetis ka irdriime, siis nüüd on riimidest hoopis loobutud . See on esimene silmatorkav detail, millega autor vähendab lüürilise alge mõjujõudu. Elavneb eepiline intonatsioon ja tähelepanu pöördub vormilt sisule – soneti puhul ootamatu pööre. Temaatika on ajalooline ja küllaltki ränk, süžee oma sisult raske – riimide mänglevus võiks neid mõlemaid oletatavasti kergesti kahjustada. Isamaa-armastuse totaalne energia on tugevasti muutunud selle traditsioonilise armastusluuleliigi tavalist vormi. Nagu riimi, nii hülgab Kangro sisu primaadi nimel ka sonetile omase silbilis-rõhulise värsimõõdu (jambi). Rõhkude süsteemipärasuse juures puudub silpide korrastatus, mis lubab olulisi märksõnu vabalt rõhutada, kahjustamata neid enama allutamisega värsiskeemile. Anakruusita nelikrõhkur (daktüloid) süvendab veelgi vabavärsitaolist jutustavat intonatsiooni, teiselt poolt aga meenutab tugevasti regivärsi rütmi, millega riimita luule ja süvarahvalik temaatika kahtlemata hästi sobib. Ilmne on süntees „Sonettide“ kultuurse vormi ja „Reheahju“ rahvapäraste, kuid ka individuaalsete kihtide vahel. Soneti põhinõue meloodilisus ei kannata vähimalgi määral sellisest tugevast survest lüürilisele liigiideele, vaid pigem võidab. Ilmselt on see sama efekt, mille tekitas 1960. aastate vabavärss oma uudsusega vananenud triviaalsüsteemi suhtes, mõjudes viimasest sootuks musikaalsemalt.
Kolmandaks originaalseks võtteks on kahe meister- ehk juhtsoneti kasutamine raamina, kusjuures lugemisjärg nendel magistraalidel on vastupidine. See tõestab lüürilisuse astet ja toob eredalt esile sonetipärja loomupärase sünteetilisuse, süžeelisuse. Üksikutest lüürilistest süžeedest põimitakse tervet pärga haarav sündmustikuline kude, täites nii žanri „vormilise süžee“ konkreetse sisuga. See lähendab pärga omakorda eepikale, nagu ka kiretu kirjeldus, objektiivne pildistik varjatud subjektiivsuse ees. Ohtrad on ka dramaatika väljendusvahendid: otsene kõne, küsimused-hüüatused, lausekatkestused, elliptika, mitmed pöördumised, mis peegeldavad sügavalt konfliktset sisu. Tavapärase lüürilise töö asemel on tulemuseks lürodramaatilis-eepiline teos.
Niisiis – sonett lüroeepikana. Alapealkirigi viitab eepikale: „Kolmas reisikiri“, s.o. Kihvakaania-kirjade jätk. Paigutab ju autor sonetipärja oma hilisema lüroeepika valikkogu „Süda ei põle ära“ kulminatsioonigi! Kangro ei tõrgu sonetipärga lüüriliseks poeemiks nimetamast, olles täiesti teadlik sellega kaasnevast konvergentsiprobleemist. Sellist kokkusulasmist on ta alati otsinudki, mis näiteks eepikas on andnud lüürilise romaani või isegi proosalüürika „Siniste mesilaste“ „sonett-novelli“ näol. Juba 1930. aastate lõpul, pärast põhjalikku tutvust lüürikaga, esimest romaani „Konrat puhub tornist “ kavandades, romaani kui žanri uurides oli kirjanik veendunud traditsioonilise aristotelesliku kolmikjaotuse – lüürika, dramaatika, eepika – formaalsuses reaalselt segunemine on sonetipärjas sedavõrd läbiv, et lüroeepiline lisamääratlus on piisavalt õigustatud.
Kangro hilisemas loomingus esineb jälle puhtalt lüüriline luule, ent ta luule kõige originaalsemaks osaks võiks pidada just seda lüroeepikalähedast, tsüklitesse koondavat lüürikat, mis omandab kergesti nö amorfse poeemi tunnused. See algab kogus „September“ jätkub „Varjumaas“ ja kogus „Puud kõnnivad kaugemale“. Edasi kogudes „Allikad silla juures“ ning „Merevalgus. Tuuletund“. Viimastest kogudes lüroeepiline münt taandub, kuid hoopiski mitte täielikult („Katke Emajõe eleegiast“ jt). See ei ole aga traditsiooniline lüroeepika, näiteks klassikalise poeemi näol, millega Kangrol oli tugev kokkupuude varasemal ajal, vaid lüürilise luule koondamine ühtse meeleoluga poeemilaadsetesse tsüklitesse, mis omandavad süžeelise ilme. Kangro ei alluta lüürikuna lõpuni, otsides alles pärast seda võimalusi lüroeepiliseks sidestuseks. Selles mõttes on Kangrole lähedane Hando Runneli tsükkel „Ilus maa“; see peakski olema eesti luule omane tendents, mis Kangro puhul tuleb eriti ilmekalt esile. Täpselt kirjeldab seda kõrgema astme lüroeepilist mängu Karl Ristikivi, lausudes tsükli „Strömmen“ kohta: „Tsükli üheksa luuletuse taga aimub mingit eepilist või dramaatilist sündmustikulist sidet, novelli või isegi romaani taime, mis kas liiga vara või liiga hilja õtsema puhkedes kannab ainult lüürika ebemelisi õisi“. Kuigi Kangro teosed alati kalduvad ühe või teise põhiliigi suunas, võib märgata kõrgemal astmel, et: „Lüroeepiline põhitoon on Kangro mänguriista päris osa. Nood ainult eesti kõrvale tajutavad ülemtoonid on omased ka Betti Alveri hilisluulele“
Nii Kangro lüürika kui ka süžeelisema luule taga seisab enamasti soneti struktuur, mis tähendab esialgse välise kirjelduse murdmist psüühiliseks peegelduseks. Enamasti ilmneb see tema loomingus klassikalisel kujul, näiteks kas või tsüklis „Pikk teekond “, kus graafilise pildiga, trükitehniliselt, eraldatakse sonetile omased kirjelduse ja lüürilise järelduse osad, kuigi tegemist on ehtkangroliku vabavärsiga. Selline käsitlus ilmnes juba pärast „Sonette“ kogu „Vanad majad“ tsüklites „Tuulelaulud“ (autor iseloomustabki seda hiljem kui amorfset poeemi) ja „Kooluheinad“. Originaalsem lisandus eesti luulele on aga reheahjuluule, kus see konflikti sisaldav süsteem on ületatud vastuolu osiste üksteisesse sulandumise kaudu, kusjuures dramaatiline alge teiseneb fantaasiakirjelduse taga nõiduslikuks ja unenäoliseks atmosfääriks. See on nihe valitsevate struktuuride suhtes ja seega ühtlasi Illusioon . Illusiooni ja reaalsuse, Kihvakaania ja Kattviki, ka Eesti ja Euroopa piirile jääb kogu Kangro luule. Lõpptulemusena osutub tugevamaks olemasoleva reaalsuse pool, kuivõrd teine – taoteldav, usutav – jääb mänguks, uneks, ulmasaarestikuks. See lubab Karl Murul teha tähelepanekud: „ Bernard Kangro avastas luule jaoks uue, kuigi mitte avara võimaluse, ja ammendas selle samas, nii et vaevalt oli võimalik kaugemale üritada. Nende laulude luuleväärtus oleneb sellest, kuivõrd jõutakse lugejat kujutlusmängu kaasa tõmmata.“ Kanngro avastas esialgu tõepoolest ehk mitte kuigi avarana tunduva maastiku, kuid ei üritanudki kaugemale – nägi, kuid kattis nägemuse looriga. Aga puud kõnnivad kaugemale, allikad keevad ikka veel üles ning Sina „mõõda aega/ vana vaseroostest vaega!“ Bernard Kangro luule on raske nagu ajavool, aga seda on kerge lugeda. Selles on segi kunst ja kunsttükk.
See on kahe võimaluse vastuolu, tagasivõitmatu mineviku ja vastuvõtmatu oleviku süntees, millest poeet väljub taoteldavasse hingekoju. See on tuleviku kujundamise püüd, kaugel nostalgiast või melanhooliast psühholoogilises mõttes, küll aga võib seda olla metafüüsilises. Sellest Kangro kui kirjaniku missioon: vaimse eestluse hoidmise ja saavutamise kaudu rajada tulev Eesti reaalsus – illusioonivaba ja ajalooline. Saavutanud kord vaimse tõelisuse – kauge Eikuskimaa, meta-maailma -, seda näinud ning sõnastanud, võib saavutada reaalse. „Oleme jõudnud selleni , et kirjandus ei ole mitte mingi reaalse maailma kirjeldamine, vaid inimese ja elu avastamine, seletamine, kujutamine selles osas, mida iga inimne valge päeva ajal oma mõistusega vaadeldes ja elades ainuõigeks peab, vaid et kõige taga (või all) asub üks teine tõelisus, mida inimvaim alalõpmata taotab.“
Tunaeilset Kangrot iseloomustades kirjutab Karl Ristikivi: „ Üks etteheiteid arbujaile oli, et nad ei olnud küllalt rahvuslikud. [ - - - ] Ometi ei leia me sel ajal ühegi teise luuletaja juures nii järjekindlalt läbi viidud rahvuslikku temaatikat kui just Kangro „Reheahjus“. Meie iseseisvuse viimaste aastate luules on Kangro sisuliselt kõige rahvuslikum, kuigi ta jälgib rohkem Juhan Liivi kui Koidula traditsiooni.“ Eilse Kangro osa väliseesti kultuurielus iseloomustab hästi Harald Parrest: „Nii see on sündinud aastast aastasse, luuletuskogust kogusse, et Bernard Kangro täidab juba õige suurt kohta meie teadvuses ja vaimuelus, ja kui see koht oleks täitmata, siis oleksime ainult osa sellest, mis me praegu võime olla.“ Tänane Kangro on jõudnud lõpmatusse omaenese juurtel.
Bernard Kangro luuletused on kui rammusal pinnal jõudsalt edenenud haralised puud, mis päikese ja aja teed järgides end aastaringidesse, tsüklitesse on keerutanud. Selles on kasvanud terve võluriik „Hunt on siin!“ (Kruuspere, 2008: 430)

KOKKUVÕTE

Arbujate maailmavaade oli põhiliselt skeptitsistlik, kõige tagapõhjaks jumalate hämaruse traagika tunnetus. See skeptiline hoiak ja pessimistlik heroism käib punase joonena läbi Kangro loomingus. Sellel pessimismil võib Kangro puhul olla ka oma terapeutiline võti või loitsiv eesmärk – olla ette valmistatud kõigeks, et vältida pettumusi, katsuda kurja ta nime väljaütlemisega juba ette kahjutuks teha. Kangro ei olnud materialist, aga kristlus jäi talle olemuselt võõraks. Tema religioon , nii nagu see väljendub ta loomingus, on lähedane sellele – kas tõelisele või tagantjärele kujutletule – soome-ugrilisele maailmavaatele, mis näeb elu kui lõpmatut juurdekasvu samal tüvel (Ristikivi, 1967: 78).

KASUTATUD KIRJANDUS

Bernard Kangro. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Bernard_Kangro ]. 10.12.2009

Kruuspere, P. Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn: Eest TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2008. lk 420- 430.

Kruus, O. Bernard Kangro elukäik ja looming. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, 138 lk.

Muru, K. Bernard Kangro – „Sütevakk südames“. Tänapäev, 2008. lk 140.

Oras, A. Puud kõnnivad kaugemale. Tulimuld 1965, nr. 2, lk 118-120.

Ristikivi, K. Bernard Kangro. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1967, 79 lk.
16