Bernard Kangro
ilusamaid pärleid, aga ka eesti sonetikultuuri suursaavutus, milles zanri viljelemise kogu
senise kogemus on jõudnud tippu. Pärjast justkui ei saagi enam kõnelda kõige eelnevaga
samal tasandil, niivõrd mõjub see oma jõus ja ilus.
Poeetikalt ja zanrisuhtelt on ,,Eikuskimaa, metsa-maailm" väga huvitav. Esiteks muidugi tänu
soneti ja selle pärjavormi julgele käsitamisele. Kui varem oli luuletaja mees- ja naisriimide
kõrval katsetanud sonetis ka irdriime, siis nüüd on riimidest hoopis loobutud. See on esimene
silmatorkav detail, millega autor vähendab lüürilise alge mõjujõudu. Elavneb eepiline
intonatsioon ja tähelepanu pöördub vormilt sisule soneti puhul ootamatu pööre. Temaatika
on ajalooline ja küllaltki ränk, süzee oma sisult raske riimide mänglevus võiks neid
mõlemaid oletatavasti kergesti kahjustada. Isamaa-armastuse totaalne energia on tugevasti
muutunud selle traditsioonilise armastusluuleliigi tavalist vormi. Nagu riimi, nii hülgab