Arbujad (0)

Arbujad
1930. aastail tuli luulesse hulga andekaid noori luuletajaid . Ühisnimetuse ,,arbujad” said nad pärast A.Orase koostatud antoloogia ,, Arbujad” ilmumist 1938.a. Antoloogia tutvustas Betti Alveri, Heiti Talviku, Bernard Kangro , Uku Maasingu, Paul Viidingu, August Sanga , Kersti Merilaasi ja Mart Raua luulet. Sinna ei kuulu Mart Raud( 1902 -1980), vaatamata sünniajale, õieti teistega samasse kirjanduslikku põlvkonda: temalt oli juba 1920. aastatel ilmunud kolm kahvatupoolset värsiraamatut ning ta 1930. aastate- küll vormikindlamaks muutunud-romantilise loodusnägemustega luule on vaid pinnapealseid kokkupuuteid ülejännud autorite omega . Mõnevõrra eraldi, niihästi tihedamast sõpruskondlikust läbikäimisest eemal kui oma loomingus suveräänsena, seisis ka teoloogiat õppinud ja õpetanud Uku Masing . Siiski kuuluvad Masingu luule vaimsete otsingute maailm ning avara kultuuritaustaga sümbolistlik kujundlikkus olulises osas kokku arbujate luule kesksete taotlustega.
(Ants Oras)
Arbujate luulesõpruskond hakkas kujunema kümnendi algul Tartus, kus neist enamik õppis ülikoolis filosoofiat ja tegutses üliõpilasseltsis ,,Veljesto”. See oli esimene põlvkond luuletajaid, kes oli saanud olulises osas juba emakeelse hariduse ja saavutanud vaimse küpsuse iseseisvas Eestis. Need asjaolud ja omavaheline suhtlemine mõjusid lähendavalt ka kunstilistele tõekspidamistele.
Arbujate sõpruskonda iseloomustab püüd vaimsele iseseisvusele. Indiviidi sõltumatust kaitstes suhtusid nad kriitiliselt päevapoliitistesse nõudmistesse ja pidasid tähtsamaks jõuda oma kogemuse kaudu tõe tunnetamisele. Kunst oli neile ühteaegu ilu- ja tõeteenistus. Nooruslik täiuslikkuse igatsus andis nende hoiakule ja luulele romantilise värvingu. Samal ajal lähendas täpse vormi taotlus ja keelelise väljenduse puhtuus neist enamikku klassikalisele luuleideaalile. Püüdes tabada nähtuste tuuma, ei pidanud nad oluliseks välist reaalsust matkivat luulepilti, vaid olemusliku ja sisemise tõe väljendamist. Nõnda oli nende luule vastasseisus elulähedusideaalidega.
Arbujate vaadete ja loomingu ühendavad tunnused ei piiranud nende isikupära. Tegemist oli individuaalsete, mitmes suhtes erinevate, oma teed otsivate noorte autoritega.
3
Heiti Talvik
Heiti Talvik( 1904 -1947) pühendus täiesti oma luuletajakutsumusele, niipea kui oli selles selgusele jõudnud. 1924. aasta oktoobris saatsi Heiti ,,Loomingu” toimetusele luuletuse kaaskirjaga, millest võis lugeda, et ta oli aasta tagasi alustanud teadlikult ja andunult luuletamist, ohverdades selle kõrval kõik muu. Samas kirjas väljendus küll ka enesekriitiline suhtumine saavutatusse. Need jooned- andumus ja enesekriitika-iseloomustavad Talviku kogu lühikeseks jäänud elu-ja loometeed. Küllaltki omapärasest haritlasperest pärit- isa arst, ema klaverikunstnik -, Pärnus ja Tartus elanud ning koolis käinud, Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Talvik elas kirjanduse, luuletamise ja vaimuinimeste maailmas. Arbujate sõpruskonnas etendas ta tooniandvat osa. 1937. aastal abielus Talvik Betti alveriga, keda oli juba aastaid tundnud . Esikkogu ,, Palavik ”(1934) ilmumise järel sai Talvikust kutseline kirjanik, ent tugeva ensekriitika tõttu mitte eriti viljakas. Temalt ilmus veel teine kogu ,, Kohtupäev” (1937) ning seejärel vaid luuletusi perioodikas. 1945. aastal, teise Nõukogude okupatsiooni algul Talvik arreteeriti ning suri väljasaadetuna Siberis Tjumeni oblastis.
Esikkogu ,,Palavik” sünnitas vastukaja, saavutas isegi menu, kuid selle põhjuseks polnud enamasti Talviku luule keskse sõnumi mõistmine, vaid luuletuse väline ilmekus. Dekadentlikult haiglased ja boheemlikult joobunud-hõngulised nägemused( ,, Paaria ”, ,,Oli sügis” jt), surmagi üle nalja viskav võllahuumor(,,Don Ramon ”, ,,Blasfeemiline ballad ”) mõjusid provotseerialt nagu omal ajal siurulaste rünnakud väikekodanlusele. Epateerivate värsside varju jäid tõsises toonis luuletused(,,Meile üksikuile”, ,,Tõde”) ning ka haiglusmotiivide sügavamad tagamaad . ,,Palavikku” ongi paremini mõistetud hiljem, teisuguses võtmes ,, Kohtupäeva” ja Talviku viimaste luuletuste taustal.
Nii lihtsalt said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
(,, Vabanemine ”)
(Heiti Talvik) 4
Betti Alver
Betti Alver(1906-1989) alustas kirjanduslikku loomingut gümnaasiumi lõpuklassis kirjutatud romaaniga ,, Tuulearmuke”, mis sai kirjastuse ,, Loodus” romaanivõistlusel teise auhinna ja ilmus 1927.aastal. Romaan esitab noore konservatrooriumiõpilase Lea Ringi armastuse ja enesemääranise loo. 1931 .aastal avaldas Alver esimesed lüürilised luuletused ja pika poeemi ,, Lugu valgest varesest”. Poeemi vabalt voolavais värssides on irooniliselt kujutatud kõrget vaimukultuuri näitlevat boheemlikku noorteseltskonda. Iroonilisi poeeme kirjutas Alver edaspidigi. Üldise tunnustuse on neist saavutanud ,, Pirnipuu ”.
Eriti intensiivselt avanes Alveri anne lüürikakogus ,,Tolm ja tuli”(1936), mille kriitika võttis vastu imetleva tunnustusega. ,, Torm ja tuli” seirab maailmaluule kõrgklassikat, millest poetess on kõige enam õppinud Puškinilt ja Baudelaire’ilt. Põhjendamatult on märgatud ka niitšelikku kõrguste-ja avarusejanu. Eesti luuletajatest olid Alverile lähedased Under ja eriti Suits. Noore Alveri romantilise põhihoiakuga luules sulavad ühte jõuline mõttekirg ja tundlik hingemaailm.
,,Tolmu ja tule” keskseid teemasid on kunst, mida Alver imetleb ja ülistab paljudes luuletustes , tuues inimese ja kunsti suhetes esile üha uusi aspekte. Loomisvõime tähendab kõrgemat inimlikkust. Kunst on puhas kui laps, kellele veel miski pole püha.
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonist,
ma segan värve, teades, et sest purist
ei vi ma ise välja ühtki joonist.
Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks
ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras,
siis ometi mind kunagi ei säästaks
mu enda maalit majesteetlik tõbras!
(Betti Alver)
5
Bernard Kangro
Bernard Kangro( 1910 -1994) oli tavatult produktiivne ja mitmekülgne kirjanik. 1944. aastal pagulasena Rootsi jõudnud, sai ta seal üheks tegusamaks eesti kirjanduselu ja eriti kirjastustegevuse organiseerijaks.
Väga varases eas loomingukatseid alustanud Kangro esikkogu ,, Sonetid ” ilmus 1935. a., ajal, kui Eestis viljeldi taas silmapaistvalt palju sonetti. Nagu Under, harrastas ka Kangro itaalia soneti vormi, kuid sallib eelduskohase täpse riimi asemel ebatäpset riimi.
,, Sonettide” aineks on Kangro kodupaiga ümbruse Võrumaa loodus. Seda on kujutatud bioloogi asjatundlikkusega, läbivaates, pisimatki rohuliblet märgates, kõike kollektsionääri hoolikusega täpselt nimetades. Selles mõttes sarnaneb Kangro loodusekujutus Ridala omega. Ent Kangro on märksa tundelisem ja looduskirjelduste tõlgitsuse lõpetab ta harilikult üllatava, sümboolsust taotleva puändiga.- nagu sonetis ,,Kevadine”.
Soe kevad kisub kulu varjust
ja haljast vinet tõmbab üle puude.
Rõõmvärskest rukkiorast vilab tuulde,
noor võilill pervel valikollasr karjub.
Ju kase lehesed on kinguharjult
end poetanud vargsi alla minu juurde.
On uupaats ootavate utesuude
jaoks valmis saama punamustiks marjuks.
Lai koovitaja niidu kohal laugleb,
must vari rändab all, kus linnusülge
kortslehel särab, kuna taeval tõmbleb
hoovihma tuule sasit juukseid kaugel.
Pikk laulurästa vidin justkui õmbleb
mind selipidi noore rohu külge.
(Bernard Kangro)
6
Uku Masing
Uku Masing(1909-1985, 1937. aastani Hugo Albert ) on Eestis silmapaistvam usuliste tunnete ja otsingute luulendaja. Ta viis edasi Enno algatust, kui hoopis teadlikumalt, süvenenumalt ja avaramalt: teoloogiastuudiumi ajal ülikoolis ja hiljem õppis Masing tundma ajas ja ruumis kaugeid kultuure ja usundeid ning vaimustus ida filosoofiast. Tema keelteoskus oli hämmastav. Kodutalust võttis ta kaasa põlise kiindumuse loodusesse . Luule oli vaid osa Masingu loovast tööst, rohkem eneseselgitus ja pihtimus kui pöördumine lugeja poole. Esikkogule ,,Neemed Vihmade lathe”(1935) hakkas välismaal uusi värsiraamatuid lisanduma alles 1965. aastast.
,,Neemed Vihmade lathe” oli 1930-ndate luulepildis kunstiliselt erandlik . See on autori pidev sisekõne jumalaga. Jumal aga ei seostu Masingul kindla dogmaga, vaid on pigem ülim ideaal ja täiuslikkus, mille poole usklik püüdleb, seda kunagi päriselt saavutamata.
Kaunilt kujutab kristlikku headuseideed luuletus ,, Usust ja ei miskist muust”.
Sina, Jeesus , hõbedaste silmadega,
kui sa sõrmil hoides vikerkaare ringe
käisid kõrves, siis ei tunnud inglid ega
Jumal enam isegi maad seda neetut.
Käisid vaikselt, oi kui tasa, järve teetut,
et vaid marus rohtu sattud kalamaimu,
kes just Sinu palve kõrval vaakus hinge
koju viia. Aga teest tal polnud aimu.
Kandsid teda iga kalapesa suule,
hulga aega silmad vajund vette maha.
Kui ta viimaks koju jõudis, ytles: Kuule ,
Sinu peost ma enam minnagi ei taha.
Jeesus, kordan nagu silitust Su nime
pimedusse, lambile ja tähtedele.
(Uku Masing) 7
Paul Viiding
Paul Viiding(1904-1962) kellelt ilmus ainult üks luulekogu ,,Traataed”(1935); hiljem kirjutas Viiding peamiselt proosat. Viidingu lähtekoht on enam-vähem sama mis Talvikul: pessimistlik tõdemus, et olemasolu sügavam tähendus on inimese eest varjatud, enese määrata pole õieti miski. Realist Viidingu skepsis on tegelikult palju sügavam kui humanist Talvikul, tal pole mingeid illusioone lunastusest loomingu läbi ega leia ta eneses ka usku kõrgemasse vaimu.
Mürk nagu morfium on mõõta kõike
maastabil igaviku. Valu leevendab
ja fiibreid anastab tuim , umbne rahu.
Ent sama murk kui varajane kahu
sul kärbib ladvad, ega seemendu
head vilja sinu anesteesit õitest.
(,,Enesega”)
(Paul Viiding)
8
August Sang
August Sang(1914-1969) kes väljendab oma luules tõeotsinguid ja kahtlusi . Õppis Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Sang on siiski heausksem ja elulähedasem natuur; ta esikkogu ,,Üks noormees otsib õnne”(1936) on nooruslike meeleolude ja ideaalide raamat, mille meeldejäävamaid luuletusi ,, Ärkliarmeelased” kuulutab tulevikku paadunud rahamaailma vastu protestitavale vaesele haritlasnoorusele. Küpsem, ent ühtlasi pessimistlikuim on Sang oma teises kogus ,, Müürid”(1939), mille nimiluuletuse ahistav kivimüüride-sümboolika on mõneti analoogiline Viidingu traataiale.
Sangal on ülekaalus traditsiooniline ristriimiline katrään. Ta luuletuste sõnastus on lihtsam ja kõnekeelsem kui Viidingul või Talvikul, ent vähemalt ,, Müüridest” peale täpne ja ilmekas. Juba 1930. aastatel ka oma viljakat tõlkijategevust alustanud Sang on keele- ja stiilitundlik, ehkki mitte nii jõulise temperamendiga luuletaja kui mõni teine arbujatest.
Mida mõtleb mees kui ta enam
maailma teedel ei kolla?
Vaev on vanaks saada,
aga hea on vana olla.
Kõik on nii sinine, sinine, sinine:
silmad ja taevas ja meri.
Terve nädal – suur sinine esmaspäev.
Soontes on sinine veri.
Vaata maailma kui aadlik ,
kelle aardeil pole otsa ega äärt.
Kõik selge, soliidne, paraadlik
ja natuke naeruväärt.
Aga jääkoore all, seal tuikab
nagu haige hambanärv.
Kõikidest värvidest mulle on ikkagi armsaim
tule, vere ja mässu värv.
(,,Mida mõtleb mees”)
(August Sang) 9
Kersti Merilaas
Kersti Merilaas(1913-1986) tundeväljendus, intiimsus ja spontaansus oli tema tunnusteks. Kriitika hindaski eelkõige naiseliku andumis- ja olemisrõõmus näiliselt lihtsa, ent täpse ja peenejoonelise väljendajana. Esikkogu ,,Maantee tuuled”(1938) pealkiri ja nimiluuletus viitavad Merilaasile omasel optimistlikul viisil elule kui vabadusse kutsuvale maanteele, mis rõõmustab paljutõotavate kaugustega, kuid ka rännaku endaga. Vaatamata nõrkushetkedele ja elu argihalluse tõdemisele on noore Merilaasi eluhoiak julge ja avatud. Selles suhtes sarnaneb ta B.Alveriga, kelle luulel on samas kokkupuutepunkte arbujate n-ö metafüüsilise liiniga , eriti H.Talvikuga.
Mis on nukker nuuksatus,
mis raske ohe?
On mere kohal pilv
kui hiigla lohe.
Ta poole pahisedes mõõnab voog .
Ta londi langetab.
Ta mere tühjaks job.
Ja mere põhja lagedal,
veekasvest kaetud.
See kõik saab jälle nähtavaks.
Mis mere põhja maetud :
su nuriteod,
su vaiksed mõrvad.
Su sikusõrad,
su eeslikõrvad
on seal su ees…
Ja uuesti kõik jälle kirja pandi.
Ei mingit unustust,
ei mingit andeksandi!
(,,Kohtupäev”)
(Kersti Merilaas)
10
Kokkuvõte
Referaadi tegemine andis mulle jälle ühe kogemuse juurde. Sain palju teada eesti tundud kirjanikest ja kuidas nemad enda luulesse suhtuvad ja mida sellest arvatakse. Kuigi ei saaks öelda, et seda oli lihtne teha. Pidin kaua mõtlema kuidas ja mida kirjutada. Muidugi oli ka raske informaatsiooni ,,Arbujate” kohta saada. Teada sain ka uusi kirjanikke kellest veel kuulnud polnud.
11
Eessõna
Käesolevast referaadis saate tutvuda sõpruskonna ,,Arbujatega”. Rühmitus mis sai alguse 1938. aastal. Sinna kuulus hulk andekaid eesti kirjanikke kellega saate tutvuda juba lähemalt järgnevatel lehekülgedel.
Referaadis toon lugejani ,,Arbujate” põhimõtte ja kirjanike vaatenurgad. Eesmärgiks seadsin endale, teha põhjalik referaat ,,Arbujate” kohta, kus räägib nii sõpruskonnast tervikult kui ka nendest kirjanikest eraldi. Referaadi koostamisel oli mulle suureks abiks kaks raamatut: Noor-Eestist arbujateni ja Eesti Kirjanduslugu.
Loodan, et see referaat aitab mõista kirjanikke erinevaid vaatenurki ja mõtteid oma luulele.
2
Sisukord
Lk 1- Sisukord
Lk 2- Eessõna
Lk 3- Arbujad
Lk 4- Heiti Talvik
Lk 5- Betti Alver
Lk 6- Bernard Kangro
Lk 7- Uku Masing
Lk 8- Paul Viiding
Lk 9- August Sang
Lk 10- Kersti Merilaas
Lk 11- Kokkuvõte
Lk 12- Kasutatud kirjandus
1
Kasutatud kirjandus
Lk 3- Noor- Eestist arbujateni Karl Muru ,,Kooliprii”, 2002 lk 140
Lk 4- Eesti Kirjanduslugu Epp Annus , Luule Epner , Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker ,,Kooliprii” 2001 lk 259
Lk 5- Noor- Eestist arbujateni Karl Muru ,,Kooliprii”, 2002 lk 146-147
Lk 6- Noor- Eestist arbujateni Karl Muru ,,Kooliprii”, 2002 lk 154-155
Lk 7- Noor- Eestist arbujateni Karl Muru ,,Kooliprii”, 2002 lk 151-152
Lk 8- Eesti Kirjanduslugu Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker ,,Kooliprii” 2001 lk 261-262
Lk 9- Eesti Kirjanduslugu Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker ,,Kooliprii” 2001 lk 262
Lk 10- Eesti Kirjanduslugu Epp Annus, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele Süvalep, Mart Velsker ,,Kooliprii” 2001 lk 264
12
Tartu Kunstigümnaasium
Referaat
,,Arbujad”
Andrea Engelbrecht
Juhendaja: Taimi Russ
9.a klass
Tartu
2010