Bernard Kangro ning tema looming (0)

Ühiskondlikud mõjud luuletajale ja  tema loomingule Bernard Kangro


ELU ● Sündis 1910. aastal Võrumaal Vana-Antslas talupoja perekonnas. ● 1929. aastal astus Tartu ülikooli filosoofia teaduskonda. ● Ta kujunes professor Gustav Suitsu lemmikõpilaseks. ● 1941-1943 oli Tartu Ülikooli õppejõud. ● 1944.  a  septembris  põgenes  Soome  kaudu  Rootsi.  Kangro  ei  tundnud  end 
pagulasena, sest ta läks ära vabatahtlikult. ● Rootsis töötas mitmetel ametikohtadel, kuni 1950. aastal asutas ajakirja “Tulimuld” ja 
hakkas selle toimetajaks. ● 1951.  aastast  sai  temast  Eesti  Kirjanike  Kooperatiivi  kirjastuse  direktor,  kellena  ta 
töötas surmani. ● Suri Lundis 1994. aastal.


HUVITAVAD FAKTID ● Kangro on mitmeid kordi ise rõhutanud, et tõenäoliselt pole keegi 
kirjutanud rohkem kirju kui tema. 1990. aastal arvab ta neid kokku 
olevat üle 50 000. ● Ta  on  toonud  kirjandusse  sonettnovelli  mõiste.  Need  on  proosas 
kirjutatud  novellid,  mis  järgivad  soneti  skeemi  ja  lõppevad 
puändiga. ● Bernard Kangro on olnud modelliks skulptor Arseni Mölderile, kes 
on tema põhjal valmistanud “Mehe portree”.


LOOMING ● Kangro alustas luuletajana. ● Esimene  luulekogu  “Sonetid”  (1935)  ilmus  500  eksemplaris  tema  enda  kulul  ning  kõik  raamatud 
müüs Kangro ise ka maha. Luulekogud ● “Sonetid” (1935) ● “Vanad majad” (1937) ● “Reheahi” (1939) ● “Põlenud puu” (1945) ● “Pühapäev” (1946) ● “Tulease” (1949) ● “Hingetuisk. Jääminek” 
(1988) ● jt           Valikkogud ● “Ajatu mälestus” 
(1960) ●  "Minu nägu" 
(1970) ●  "Kogutud 
luuletused" 
(1991) ● "Kojukutsuv 
hääl" (2000)          Romaanid ● “Igatsetud maa” (1949) ● "Kuma taevarannal" 
(1950) ● "Sinine värav" (1957) ● "Jäälätted" (1958) ● "Emajõgi" (1961) ● "Kivisild" (1963) ● "Seitsmes päev" 
(1984) ● jt          Esseistika ja mälestused ● "Arbujad" (1981) ● "Kipitai" (1992) ● "Härjanädalate aegu" (1994) ● "Üks sündmusteta suvi" 
(1998)


LOOMINGU ANALÜÜS ● Tema  luules  esineb  ebarealistlikke  maastikke,  eelajaloolisi  looduspilte. ● Kangro  luule  on  kujundlik,  ta  laseb  sümbolitel  kõlada  (mets,  vesi,  maa, maja). ● Iseloomulik  on  tõelisuse  ja  unenäolisuse  segunemine,  surnute  tegutsemine koos elavatega.


LUULETUSED “Puud kõnnivad kaugemale” (1969) Haabsinine sumu hiilib
üle välja otse mu juurde.
Puud kõnnivad kaugemale. Udus kraaksatab põgenev lind.
Mind riivab ta tiivakahin.
Puud kõnnivad kaugemale. Siis kummuli pöördub taevas
ja taevasse kerkib maa.
Puud kõnnivad kaugemale. “Minu nägu” Olen miljoneid päevi lamand, minu nägu on murenend paas. Kuid mu süda iial ei sure, minu hing – see on kohisev laas. Niit, põllud ja murud ja külad, vana kask, mis on värava ees, – minu mõtted on ammu ju põlend vaikse lõkkena koduses lees. Rahetormid mu rinda on peksnud, mu näkku löönd vihmahood, east-ikka uhtnud mu palgeid valujõgede vihased vood. Taevatuli mu laasi on laastand, mu külades pidutsend nälg, sajast tuhandest sõjavankrist minu näkku on jäänud jälg. Kuid ikka ma püsin ja elan. Minu hingus on põhjamaa tuul, minu mõte on põhjamaa õite rõõmus naeratus kivisel suul. https://www.youtube.com/watch?v=
zVPE18lyZLE&list=PLxPxs1MCo8oczt
cFK6RST8CeuOVNe3g0i&index=1


LUULETUSTE ANALÜÜS 1. “Puud kõnnivad kaugemale”  ● Kasutatakse epiteete (haabsinine, põgenev). ● Emotsioone ja mõtteid on väljendatud looduse kaudu. ● Kurvakõlaline, sünge. ● Maa - seostub Kangrol pimedusega, tal on pidev ning tajumatu mõju, mis on üldine ning 
paratamatu. 2. “Minu nägu” ● Kurvakõlaline, igatsev, lootev. ● Rõhutud meeleolu. ● Kujundlik. Kasutatakse võrdlusi. ● Isamaaga seotud luule.


Tänan tähelepanu eest!