KONTROLLTÖÖ 12. klass EESTI KIRJANDUS PAGULUSES 1. Mis aitas paguluses säilitada kirjandusklassikas levinud vorme ning hoiakuid? 2p. Välismaal said Eesti identiteedi kandjateks kultuuri- ja seltsielu. Korraldati üritusi ja koonduti erinevatesse organisatsioonidesse. Eestlasi ühendasid ajalehed ja ajakirjad ning ka ilukirjandus. Kirjanikud olid tähtsal kohal, nad kehastasid paljudele väliseestlastele rahvuslikku kangelast. B. Kangro algatusel loodi 1950.aastal Lundis kõige olulisem eesti kirjastus, Eesti Kirjanike Kooperatiiv (EKK)
Pätis riigivõimu ja ametliku kultuuripoliitikaga. Nii Visnapuu kui ka Adson asuvad propagandatalitsusse. Visnapuust saab kultuuripoliitika suunaja. 30ndate lõpus ka ajakirja ,,Varamu" peatoimetaja. 40ndatel aastatel peab Visnapuu veidi aega ,,vait" olema, et mitte vangi sattuda. Maailamsõja lõpu poole lahkub ta Eestist Austria ja Saksamaa kaudu ning jõuab Ameerika Ühendriikidesse. Sureb aastal 1951, kuid jõuab ka paguluses üht-teist avaldada. Noor Visnapuu 1917 1920 Teine periood - 1925. 1942 Visnapuu tahab kirjutada: naisest, kaasinimesest ja jumalast. Visnapuu puhul torkab silma, et ta on koguaeg oma teemades kinni. Loogiline on arvata, et Visnapuul on midagi pistmist religioosse luulega tal on osalist pistmist Eesti müstilise luule traditsiooniga. Visnapuu on Siuru seltskonnast kõige isamaalisem autor kirjutab kohe patriootlikku luulet, mida on
Algus oli suht kobav, aga siis leidis nö enda tee. Läbimurre 1932-34, siis avastati, et Saaremaalt selline mees, keda võiks isegu lugeda. Tema läbilöök sellest, et hakkab kirjutama rannajutte soeses Saaremaaga. 1934 Surnud majad, 1935 Õitsev meri, 1936 Rannajutud, Läänemere isandad, 1937 Taeva palge all, 1942 Hea sadam, 1952 Tee kaevule, 1963 Kevadine maa, 1978 Projekt Victoria. Hiljem Rootsis paguluses, jätkab kirjutamist, sellega seoses temaatika püshholoogilises suunas, spetsiifiline traumakirjandus. ''Tee kaevule'' on hea näide püshholoogilisest proosast. ''Projekt Victoria'' on pööre ulmekirjandusse, suht ootamatu. 11. Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 191744 (Peet Vallak jt). Autorid: Peet Vallak aka Peeter Pedajas kõige klassikalisem novelliautoripositsioon. Pärit Mulgimaa piirilt, loomingu põhiosa 1920-30ndate vahel. 1920 aastate romaanides rohkem
Debüütalbum „Sonetid“ ilmus 1917. Gailiti luuletus, mis Underit ja tema luulet kritiseerib, viib Siuru lahkuminekuni. Under keeldub oma käekirja näidist andmast Gailiti kogusse. Under ja Adson abielluvad. (Adson ehitab maja ja pagedes jääb see maha. Hiljem kolib sinna Tuglas, kelle muuseum seal praegugi on.) Under kujuneb oma eluajal Eesti luule ikooniks. Teda esitatakse korduvalt Nobeli preemia kandidaadiks, kuid ei võida. Under on rahvusliku kultuuriteaduse keskne sümbol paguluses: pidulikud aktused, loetakse Underi luulet, austatakse teda igatpidi. Underi looming jaguneb 3 perioodi: 1. Siuru-eelne (Noor-Eesti algusest kuni 1920. aastate alguseni), noor Under: ekstaatiline tasakaalutus, pindmisus. Luulekogus „Sonetid“ (1917) on Under veel tasakaalutu luuletaja, kuid II perioodil areneb tasakaalukaks. Luulekogu ei ole revolutsiooniline, sest selle uusromantilise põhjal, millele Under oma loomingut ehitab, on varem nooreestlaste (eriti Suitsu) välja töötatud
Eesti kirjandus 70-nendatel paguluses Pagulaskirjandus Eesmärgiks oli kultuuri säilitamine ja eestluse ideede alalhoidmine. Anti välja ajalehti ja ajakirju Tuli muld ja hiljem Mana. Kohvrid viiakse pööningule: Rahvuslik aktiivsus vähenes Mindi üle asukohamaa keelele Integreeruti lääne ühiskonda Muutused kirjanduses Tulimuld jätkab, Manast saab õhuke aastaraamat Vaba Eesti on lõpetanud EKK kirjanikesarja lisandub pärast 1971. aastat 2 raamatut. Kanadas kirjastaja Vello Salo Aja Kiri (19761990) Teemad, zanrid, hoiakud subjektiivsus, filosoofilisus ja ideoloogilisus Enamus jätkas realistlikus laadis Luules valitses kindlarütmiline uusromantiline värss Pagulased Arvo Mägi "Karvikute kroonika" 19701973 Ilona Laaman "Mis need sipelgad ka ära ei ole" 1971 Karl Ristikivi"Inimese teekond" 1972 Bernard Kangro 18.10 Oe küla 25.03 1994 Rootsi Kiltre algkoolis, Valga gümnaa
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates (nt Tacitus, Germaanlaste päritolust ja paiknemisest; Liivimaa kroonika jt) Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpul on roomlasest ajaloolane Tacitus Läänemere piirkonnas elanud hõime nimetanud aesti või aestui. Ilmselt pidas Tacitus silmas siiski muinaspreislaste hõime. Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pü
Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas. 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja
Tegeles rahvalauludega. Kasutas regivärssi. Kõik aastaajad olid esindatud. Friedebert Tuglas 1886-1971 Sündinud Tartus Ahja mõisas. Õppinud Maaritsa vene kihelkonnakoolis, Uderna ministeeriumikoolis ning Tartu linnakoolis. Esimene teos ,,Siil". Peale linnakooli asus õppima Treffneri gümnaasiumisse, kuid katkestas õpingud. 1905 vangistati Tallinnas. 17.veebruar 1906 vabanes. Ta oli prosaist, kriitik, tõlkija, kirjanduselu organisaator. 1906-1917 elas põhiliselt soomes paguluses. 1909 sai Tuglas tema kirjanikunimeks ning 1923 ka tema kodanikunimeks. Pagulusaastatel reisis ta sõprade dokumentidega. Ta rändas mitmel pool Euroopas ja õppis sealset kunsti ja kultuuri tundma. 1905-1915 tegeles ,,Noor-Eestiga". 1917 naases ta eestisse ja hakkas organiseerima Siuru rühmitust. 1917 abiellus Eloga. Ajakiri ,,odamees" 1919. 1919-1921 ajakiri ,,Ilo", 1922 Eesti kirjanike liidu esimees. 1923 ajakiri ,,Looming" mis toimetas end riigieelarvest. Looming: 1906-raamat ,,Hingemaa"
annaabi.ee 
100 punkti
~ 5 lehte
121 laadimist
4 arvamust 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid