Arvutivõrkude eksam (0)

1 Hindamata

Traadita võrkude liigid
Olenevalt tegevusulatusest on kasutusel erinevad traadita ( wireless ) võrgud:
personaalvõrk (personal area network PAN)
kohtvõrk (local area network LAN)
regionaalvõrk (metropolitan area network MAN)
laivõrk (wide area network WAN)

Personaalvõrk

Tegevusulatus: vahetus läheduses (kuni 15m) Standard: IEEE 802.15 Kasutusvaldkond : seadmete ühendamine (printerid,peatelefonid jms) Näide: Bluetooth

Kohtvõrk

Tegevusulatus: ehitise või majade grupi ulatuses (kuni 30m). Standard: IEEE 802.11
Kasutusvaldkond: seadmete ühendamine kohtvõrku. Näide: Wi-Fi, HiperLAN

Regionaalvõrk

Tegevusulatus: asustatud koha ulatuses (kuni 30km). Standard: IEEE 802.16 Kasutusvaldkond: seadmete ühendamine regionaalvõrku. Näide: Wi-Max

Laivõrk

Tegevusulatus: maailma ulatuses. Standard: UMTS Kasutusvaldkond: mobiilne ühendus mobiilside tegevusulatuses Näide: 2,5G ja 3G mobiilside

Bluetooth
Standard 802.15.1 Reglementeerib spetsifikatsiooni Bluetooth järgi toimivate personaalvõrkude tööd
Bluetooth võrkudest on olemas versioonid 1.0, 1.1 ja 2.0. Bluetooth’il on kasutaja seisukohalt kolm tähtsat omadust: see on traadita ühendus, see on odav, ühendus luuakse automaatselt ja kasutaja ei pea sellele osutama tähelepanu. Bluetooth töötab sagedusribal 2,45 GHz, mis on ette nähtud tööstus-, teadus- ja meditsiiniseadmetes kasutamiseks ilma kasutusloata. Vastastikuste häirete vähendamiseks kasutatakse Bluetooth levis signaale võimsusega kuni 100Mw. Bluetooth’i seadmete jaotus väljundvõimsuse järgi: 1 – max väljund 100mW, võimsustase 20dB. 2 – 2,5mW, 4dB. 3 – 1mW, 0dB. Väikese kasutatava signaalivõimsuse tõttu on Bluetooth seadmete töökaugus tavaliselt kuni 10m ja võib ulatuda 100m-ni. Signaalitugevus võimaldab ühendust pidada ka erinevates ruumides paiknevate seadmete vahel. Kasutatakse laiendatud spektriga sageduse vaheldamisega ( spread spectrum frequency hopping) modulatsiooni. Kuna kasutatavat sagedusvahemikku muudetakse 1600 korda sekundis 79 (seitsmekümne üheksa) erineva sagedusvahemiku vahel, on erinevate seadmete üheaegne töö samal sagedusvahemikul väga väikese tõenäosusega. Bluetooth seadmete sattudes üksteise tööpiirkonda toimub elektroonne dialoog , mille käigus selgitatakse välja: kas on andmeid, mida seadmed peaksid vahetama , kas seadmed peaksid looma ühise võrgu. Nende tingimuste põhjal moodustatakse vajaduse korral pikovõrk. Bluetooth alamjaamad on projekteeritud silmas pidades võimalikult väikest energiatarbimist. Alamjaamad võivad olla erinevates olekutes:

aktiivolek. Alamjaam kasutab ühendust andmevahetuseks
hoideolek. Alamjaam on välja lülitatud ja toimib vaid loendaja. Teatud aja järel lülitub tagasi aktiivolekusse
passiivolek. Alamjaam ei ole lülitunud pikovõrku kuid on peajaamaga sünkroonitud ja vastuvõtja on sisse lülitatud

Tootjad programmeerivad igasse moodulisse 48 bitise aadressi, mis oleneb seadme kasutusalast. Omavahel moodustavad pikovõrgu ühte aadressivahemikku kuuluvad seadmed. Edastuskiirus oleneb moodulist ja võib olla 721Kb/s ühes suunas ja 57,6Kb/s teises suunas või 432,6 Kb/s mõlemas suunas. Spetsifikatsiooni detaile:

Seadmed jagavad omavahel ühist edastuskanalit
Päised ja juhtimisinformatsioon moodustavad umbes 20% kogu andmevoost
Sagedusvahemik 2 400 kuni 2 483,5 MHz jagatakse 79 kanaliks, millest igaühe ribalaius on 1MHz
Andmekanal muudab sagedusvahemikku 1600 korda sekundis
Iga kanal on jagatud ajapiludeks kestusega 625 ms
Pikovõrgus on üks peajaam (master) ja kuni 7 alamjaama ( slave )
Peajaam edastab signaali paarisarvuliste ajapilude ajal ja alamjaamad paaritute ajapilude ajal
Paketi pikkus võib olla kuni 5 ajapilu suurune
Iga pakett mahutab kuni 2745 bitti andmeid
Pikovõrgus kasutatakse kahesugust andmeedastust:
- sünkroonne ühendusega edastus (synchronous connecton oriented SCO)
- asünkroonne ühenduseta edastus (asynchronous connectionless ACL)

Igas pikovõrgus saab olla kuni kolm (3) SCO ühendust, igaüks kiirusega 64Kb/s seejuures sünkroniseerimiseks ja põrgete vähendamiseks määrab peajaam ära iga ühenduse kasutada olevad ajapilud
Pikovõrgu peajaam saab pidada kuni kolme (3) SCO ühendust ühe, kahe või kolme tütarjaamaga
SCO ühendusteks kasutamata ajapilusid saavad kasutada ACL ühendused
Peajaama ja tütarjaama vahel saab toimida vaid üks ACL ühendus
ACL ühendus saab olla kahe seadme vaheline ühendus või leviühendus peajaamalt kõigile tütarjaamadele
ACL tütarjaama saab edastada andmeid vaid siis kui peajaam saadab päringu

Olmevõrgud ja standard 802.15.4
Viimastel aastatel on tunduvalt suurenenud kaugjuhtimisseadmete tähtsus meie igapäevaelus. Veel hiljuti oli ainsaks kaugjuhtimisseadmeks teleri, plaadimängija või raadio juhtimispult. Tänaseks on kaugjuhtimisvõimalustega seadmete hulk märksa suurem. Selliste kaugjuhitavate seadmetega suhtlemiseks oleks vaja ühtset, standardiseeritud liitmikku, mille kaudu saaks need seadmed ühendada võrku. Sellisele võrgule on leitud ka nimi HAN (home area network), mille eestikeelseks vasteks võib olla koduvõrk või olmevõrk. Üheks levinumaks protokolliks selliste võrkude jaoks on ZigBee, mis põhineb IEEE 802.15.4 standardil.
Standard 802.15.4 Reglementeerib väikese läbilaskevõimega (aeglaste) personaalvõrkude toimimist. Andmeedastuskiirused 20, 40 ja 250 kb/s. Eesmärgiks saada väga väikese energiatarbe vajadusega andmeedastusviis. Seadmed töötavad ilma patareivahetuseta kuid ja isegi aastaid.

X-10
Mitmest varasemast katsest arendada välja olmevõrgu standard kodurakenduste juhtimiseks , on üks vanemaid X-10. Selle esmatutvustus oli aastal 1978. Käskude edastamiseks kasutatakse tugevvoolu juhtmeid . X-10 PRO formaat on tugevvoolu juhtmetes andmeedastuse de -fakto standard. X-10 edastus sünkroonitakse tugevvoolu vahelduvpinge nullväärtustega. Loogiline 1 antakse edasi 1ms pikkuse signaaliga sagedusega 120kHz ning loogiline 0 selle signaali puudumisega. Võrgu elemendid võivad olla saatjad, vastuvõtjad või mõlemad neist üheaegselt. Vastuvõtuseadmed toimivad kaugjuhitavate lülititena või regulaatoritena lampidel. X-10 käsud võimaldavad lülitada seadmeid sisse ja välja ning määrata lampide heleduse astet. Kahesuunalised seadmed saadavad päringule vastuseks andmed oma oleku kohta (sees või väljas). Eraldi käsud on analooganduritelt andmete edastamise käivitamiseks. Kättesaadavus ja lihtsus on teinud X-10 üheks paremini tuntud kodu automatiseerimise standardiks. See on isehäälestuv (plug-and-play) enamiku kodus kasutatavate seadmetega ja ei vaja eriteadmisi koduvõrgu konfigureerimiseks ega käitamiseks. Lihtsusest tulenevateks puudusteks on:

väike edastuskiirus

madal töökindlus
turvalisuse vähesus

Andmeedastuskiirus on vaid 60 b/s. Signaali suurest sumbuvusest tingituna suurendatakse tunduvalt andmete liiasust (lisatakse veaparandusbitte). Madala töökindluse ja vähese turvalisuse tõttu ei kasutata X-10 protokolli vastutusrikaste rakenduste korral, nagu näiteks välisuste kaugjuhtimine.

ZigBee
Viimastel aastatel on üha rohkem hakatud kasutama traadita koht- ja personaalvõrke (Wi-Fi ja Bluetooth). Kaugmonitooringuks kasutatav traadita kaamera on näide nende tehnoloogiate kasutusvõimalusest kodu automatiseerimise ja olmeseadmete juhtimise alal. Eeltoodud uued tehnoloogiad aga ei vasta koduvõrkudele esitatavatele nõuetele. Andurite ja täiturmehhanismide võrgus liiguvad valdavalt neid seadmeid juhtivate või nende olekut määravate andmete harvad, lühikesed paketid. Mitmed seadmed, nagu näiteks traadita suitsuandurid, vingugaasi detektorid või liikumisandurid, on püsivalt rahuolekus ja saadavad välja lühikese andmejada vaid juhul kui vastav andur aktiveeritakse. Sellise võrgu seadmetele esitatavatest nõuetest on põhilised:

eriti väike energiatarve
võime olla pikka aega rahuolekus
lihtsus
odavus

Vajadusest ulatuda kogu elamu territooriumile peab koduvõrgu kokkupanekul saama kasutada erinevaid topoloogiaid. ZigBee on koduvõrk, mis on välja töötatud selleks, et asendada üha suurenevat hulka juhtimispulte. ZigBee Alliansi juures on olemas töögrupp, mis testib ja väljastab sertifikaate seadmete vastavuse kohta võrgu nõuetele. ZigBee protokoll on OSI raammudelile vastavalt kihilise ülesehitusega. Kahe alumise kihi protokollid vastavad standardi IEEE 802.15.4 nõudmistele. Ülemiste kihtide protokollid on määratud ZigBee Alliansi poolt. ZigBee -ga ühilduvad seadmed toimivad sagedusalal 2,4 GHz ja 868 MHz (vaid Euroopas). Andmete edastuskiirus on 250 Kb/s sagedusalal 2,4 GHz (16 kanalit) ja 20 Kb/s sagedusalal 868 MHz (1 kanal ). Edastuskaugus on 10 kuni 75 m olenevalt saatja võimsusest ja keskkonnast. Kanali ribalaius on 2 MHz

802.15.4 kaadrid
802.15.4 standard määrab neli põhilist kaadri tüüpi

andmed
kinnitus (ACK)
MAC käsk
“ majakas ”

Andmekaadris saab edastada kuni 104 baiti . Kaadrite järjenumbri järgi saab kontrollida kas kõik kaadrid on edastatud . Kaadri kontrollsumma abil kontrollitakse võimalikke edastusvigu. Kaadri ülesehitus peab tagama töökindluse ka keerulistes tingimustes. Kinnituskaader on tagasisideks vastuvõtjalt saatjale kinnitamaks, et kaader võeti vastu vigadeta. See kaader saadetakse tagasi vahetult pärast andmekaadri edastust. Kaadri edastuseks kasutatakse ära lühikest kaadritevahelist aega. MAC käsu kaadrit kasutatakse kaugjuhtimiskorralduste edastamiseks ja seadmete konfigureerimiseks, kaugseadistamiseks. Majakakaader edastatakse rahuolekus olevatele seadmetele selleks, et need jälgiksid seadme aadressi majakakaadrile järgnevatel kaadritel. Kui vastavale seadmele kaadrit (andmeid või MAC käsku) ei saadeta, läheb see tagasi rahuolekusse

ZigBee pöördumisviisid, aadressid ja võrguseadmete liigid
802.15.4 standardi kohaselt on kasutuses kaks kanali pöördusmehhanismi:

majakakaadrita võrgud
majakakaadriga võrgud

Majakakaadrita võrkudes toimub kaadriedastus juhusliku pöördumisviisi liikluse ja põrke tuvastusega multipöörduse (CSMA-CD) reeglite kohaselt. Vigadeta vastuvõetud kaadrile järgneb vastuvõtjalt saatjale edastatav positiivne kinnituskaader. Majakakaadriga võrkudes kasutatakse kanali poole pöördumiseks superkaadrit. Superkaadri moodustab võrgu koordinaator selliselt , et majakakaadrid saadetakse etteantud ajavahemike järel (15,38 ms kordne ja pikim aeg 252 s) ja selliselt moodustub 16 võrdse pikkusega ajapilu majakakaadrite vahel. Sellega tagatakse kindel läbilaskevõime ja lühike pöördusaeg. Andmed antakse edasi sellistes ajapiludes. Kvaliteedi tagamiseks võib võrgu koordinaator määrata kuni seitse (7) ajapilu kahe majakakaadri vahele. Seadme aadressid on 64 bitised ja lühiaadressid võivad olla ka 16 bitised. Kaadri aadressi väljas on nii allika kui ka vastuvõtja (sihtkoha) aadressid. ZigBee võrkudes kasutatakse kolme liiki seadmeid:

Võrgu koordinaator (network coordinator) sisaldab võrgu üldist teadmust. See on kõige keerukam kolmest võrguseadmest ning vajab kõige suuremat mälumahtu ja arvutusvõimsust
Täistalitusseade ( full function device FFD) täidab kõiki standardiga 802.15.4 ettenähtud funktsioone ja iseärasusi. Saab toimida ka võrgu koordinaatorina.
Täistalitusseadme mälu ja arvutusvõimsuse suurendamise järel suudab see toimida võrgu marsruuterina või seda saab kasutada võrgu servaseadmena (võrgu piirnemiskohas muu maailmaga ).

Piiratud talitusega seade (reduced function device RFD) toimib piiratud funktsionaalsusega ning on odavam ja lihtsam

ZigBee energiavajadus
Energiatarve - Väga väike energiatarvidus on vahend, millega ZigBee tehnoloogia pikendab patareitoitega seadmete pidevat tööaega. Enamuse ajast on alluv seade rahuolekus ja toimib siis vaid sekundi murdosa jooksul, et kinnitada oma töökorras olekut võrgus. Üleminek rahuolekust andmeedastuse olekusse võtab aega vaid 15 ms ja uue alluva lisamine tüüpjuhul 30 ms. ZigBee võrgud toimivad majakakaadriga või majakakaadrita režiimis. Majakakaadrita režiimi kasutatakse tavaliselt turvasüsteemides, kus andurid nagu liikumisandurid, klaasi purunemisandurid on 99,999% ajast rahuolekus. Sellised seadmed lülituvad regulaarselt, mingi juhusliku aja järel sisse, et teavitada oma töökorras olekust. Häire korral lülitub andur sisse viivituseta ja edastab häireteate. Võrgu koordinaatori võrgutoitel toimiv vastuvõtja on kogu aeg sisse lülitatud ja valmis teadete vastuvõtuks. Majakakaadreid kasutatakse:

võrguseadmete töö sünkroniseerimiseks
koduvõrgu identifitseerimiseks (äratundmiseks)
superkaadri struktuuri kirjeldamiseks

Majakakaadrite vahelise aja määrab ära võrgu koordinaator ning see võib muutuda vahemikus 15 ms kuni veidi üle 4 minuti. Majakakaadriga režiim võimaldab juhtida seadmete energiatarbimist suurtes võrkudes. Võrguseadmetele antakse teada, mis ajal saavad nad üksteisega andmeid vahetada. Majakakaadriga režiimi on otstarbekas kasutada võrkudes, kus ka võrgu koordinaator töötab patareitoitel. Võrguseadmed ootavad majakakaadrit ja sellele järgnevaid andmekaadreid. Kui konkreetsele võrguseadmele andmekaadreid ei ole, läheb see tagasi rahuolekusse ja hakkab uuesti aktiivselt toimima võrgu koordinaatori poolt määratud ajal ja järjestuses. Kui ühendused võrguseadmetega on peetud läheb ka võrgu koordinaator rahuolekusse. Selline ajastamise tingimus mõjutab ka lõppseadme ajastamisahelate maksumust. Mida pikem on rahuoleku aeg seda täpsem peab olema taimer või tuleb seade varem sisse lülitada, et kindlasti kinni püüda majakakaader. Mõlemad need vahendid aga suurendavad seadmete energiatarvidust.

ZigBee võrgukiht
Võrgukihi funktsioon on ühendada seadmeid võrgu koordinaatori vahendusel ja edastada kaadrid sihtpunkti. Lisaks nendele põhifunktsioonidele teeb võrgu koordinaatori võrgukiht ka uue võrgu algkäivitamise ja omistab uutele liituvatele seadmetele aadressid. Võrgukiht toetab mitmeid topoloogiaid. Tähttopoloogia korral toimib üks FFD tüüpi seade võrgu koordinaatorina ning aktiveerib ja haldab võrku lülitatud seadmeid. Kõik teised seadmed võrgus on lõppseadmed ja suhtlevad otseselt võrgu koordinaatoriga. Kontuurtopoloogia korral aktiveerib võrgu koordinaator võrgu ning valib võrgu parameetrid . Võrgu laiendamiseks kasutatakse võrgu marsruutereid. Marsruutimisalgoritm kasutab päring -vastus protokolli. Võrgusõlmede suurim arv saab olla 264. Võrku lülitatatud seadmete arv saab olla veidi üle 65 000 (216).

ZigBee vahenduskiht
Vahenduskiht (General Operation Framework GOF) vahendab omavahel selle kohal oleva rakenduskihi ja sellest allpool oleva võrgukihi vahelisi sõnumeid. Vahenduskiht täidab funktsioone, mis on ühised kõigile seadmetele:

adresseerimine
seadmete kirjeldamine (tüüp, toiteallikas , rahuolekud jne)

Vahenduskiht kasutab objekti mudelit ning konkretiseerib meetodid ja andmeformaadid, mida rakendused kasutavad käskude ja vastuste moodustamiseks. Rakendustes kasutatavad käsud ja vastused päringutele konkretiseeritakse IEEE töögrupi poolt määratud profiilidega. Iga ZigBee seade suudab toetada 30 erinevat profiili (hetkel on neist täpselt määratletud vaid 1 profiil, valgustuse juhtimine). ZigBee seadme pinumälu on teiste traadita võrkude seadmete omaga võrreldes väike. Piiratud võimalustega lõppseadme pinumälu maht on kuni 4KB. Kõiki võimalusi omava seadme mälumaht on kuni 32 KB. Võrgu koordinaator vajab lisamälu seadmete andmebaasi ja andmevahetuse juhtimiseks. 802.15.4 standard määrab ära 26 elementaartoimingut (primitiivi). Võrgukihi primitiivide arv võib ulatuda tosinani. Kasutatavate primitiivide hulk on seega küllalt väike võrreldes Bluetooth’is kasutatava 131 primitiiviga. Seetõttu saab ZigBee seadmetes kasutada lihtsaid 8 bitiseid mikrokontrollereid.
802.15.4 on küllalt uus standard ja vajab täiustamiseks teatud üleminekuaega. Koduvõrgud ja nende seas ka ZigBee on selle standardi üks suuremaid rakendusalasid

Traadita kohtvõrgud, standard 802.11
Traadita võrkudest on kõige kauem olnud kasutuses traadita kohtvõrgud. Need võrgud on üles ehitatud standardi IEEE 802.11 esitatavatele nõuetele. 802.11 standard käsitleb OSI raammudeli jaotusele vastavate füüsilise ja lülikihi funktsioone. 802.11 on traadita tehnoloogiate põhistandard, millele tuginevad teised arendused. Kasutatav sagedus 2,4845 GHz. Edastuskiirus 1,2 Mb/s. Modulatsiooniviisideks on laiendatud spektriga modulatsioon (DSSS ja FHSS). Ettekirjutuste kohaselt 2,4 GHz sagedusalas ei tohi FHSS (Frequency Hopped Spread Spectrum) kasutamisel kasutada suuremat edastuskiirust kui 2Mb/s. Seetõttu suurema edastuskiirusega uuemate võrkude korral seda modulatsiooniviisi ei kasutatagi. 802.11 standardite põhjal võib otsustada, et traadita kohtvõrgud on alles oma arengutee alguses. Paljud standardite spetsifikatsioonid on ligikaudsed, sealhulgas ka edastuskiirus ja tegevuskaugus. Signaalide peegeldumine , seadmete asukoht ja atmosfääri tingimused (niiskus, õhurõhk) mõjutavad oluliselt võrgu toimimist.

802.11b, 802.11a ja 802.11g
802.11b on traadita kohtvõrkude tehnoloogias üsna suur samm edasi. See standard:

lihtsustab kasutamist
suurendab paindlikkust
vähendab edastuse maksumust

Edastuskiirust on suurendatud kuni 11Mb/s. Praktiline andmeedastuskiirus on 4 kuni 5 Mb/s. 802.11 võimaldab kasutada etteantud sagedusvahemikus 14 kanalit. Iga kanali ribalaius moodustab 1/3 kogu kasutatavast sagedusvahemikust. Et vähendada vastastikusi häireid kasutatakse vahetus läheduses vaid mittekattuvaid kanaleid (1, 6 ja 11). Häirete allikaks võib olla ka samas sagedusvahemikus töötav traadita telefon või mikrolaineahi . Signaalide edastamiseks kasutatakse erinevaid faasmodulatsiooni lahendusi. Väiksematel kiirustel (1Mb/s) kasutatakse diferentsiaalfaasinihkega modulatsiooniviisi ( differential binary phase shift keying, DBPSK). Kiirusel 2Mb/s kasutatakse DQPSK (differential quadrature phase shift keying) diferentsiaalset kvadratuurset faasmanipulatsiooni. Selle modulatsiooniviisi korral kasutatakse nelja võimalikku faasinihet ja iga faasinihkega antakse edasi kaks (2) bitti andmeid. DQPSK võimaldab sama sagedusriba kasutades edasi anda kaks korda kiiremat andmevoogu võrreldes DBPSK-ga. Seda kasutatakse ka edastuskiirusel 11Mb/s. Standard 802.11b on esmajoones kasutatav kodustes tingimustes ja väikestes asutustes (SOHO)
Kuigi 802.11a töögrupp alustas tööd enne 802.11b töögruppi jõuti kasutatava tulemuseni hiljem, 2001 aasta lõpus. Edastuskiirust on suurendatud teoreetilise kiiruseni 54 Mb/s. Keskmine läbilaskevõime on 20 kuni 36 Mb/s. Standardi 802.11a kohaselt kasutatakse sagedust 5,8GHz. Modulatsiooniviisina kasutatakse OFDM (orthogonal frequency division multiplexing) ortogonaalset sagedusmultipleksimist koos kvadratuurse amplituudmodulatsiooniga (QAM). Kasutatakse 12 üksteisega mittekattuvat kanalit. Madalamate sagedustega võrreldes on väiksem peegelduste mõju levile. 802.11a võrkude tegevusulatus on kõrgema kasutatava sageduse tõttu väiksem, ulatudes 90 meetrini. Standardid 802.11a ja 802.11b ei ole omavahel ühilduvad
Standard 802.11g kinnitati 2003 aastal. See on ühilduv standardiga 802.11b ja võimaldab teoreetilist edastuskiirust 54Mb/s (praktiliselt 20 kuni 30 Mb/s) ning töötab sagedusalas 2,4 GHz. 802.11g kohased seadmed on sarnaselt 802.11b seadmetele tundlikud häirete suhtes
802.11c töögrupi eesmärgiks on välja töötada efektiivne pöörduspunktide vaheline raadioühendus. Standardi väljatöötamine võimaldab suurendada traadita kohtvõrkude leviulatust
802.11f töögrupi eesmärgiks on leida lahendus erinevate tootjate pöörduspunktide ühildamatusele. Probleemi aktuaalsus suureneb seoses avalike traadita kohtvõrkude järjest suurema levialaga ja seal kasutatavate seadmete erinevusega
802.11i töögrupi ülesandeks on traadita kohtvõrkude kasutamisturvalisuse suurendamine . Kasutatakse kodeerimist ja autentimist WEP ( Wired Equivalent Privacy ), mis peaks tagama traadita võrkudele statsionaarsete võrkudega võrdse turvalisuse

Wi-Fi
Wi-Fi on liit, mis alustas tegutsemist nime all “ Traadita Ethernetiga ühilduvuse kontrolli assotsiatsioon ” ehk Assotsiatsioon WECA (wireless ethernet compatibility alliance). Tegeleb traadita kohtvõrkude komponentide ühilduvuse probleemidega. “Wi-Fi” on selle liidu tunnusmärk. Sellist märki kandvad seadmed on kontrollitud ja vastavad ühilduvuse nõuetele. Liidul on olemas kinnitatud testimismeetodid ja -vahendid seadmete sertifitseerimiseks

HiperLan/2
HiperLAN/2 on kohtvõrgu standard, mille on välja töötanud ETSI (European Telecommunications Standards Institute). Standard kasutab füüsilises kihis IEEE 802.11a sarnast edastusviisi. Sagedusala on 5GHz ja teoreetiline edastuskiirus 54Mb/s. HiperLAN/2 põhiline erinevus 802.11a standardist on protokolli erinevus ja aegmultipleksimise (time-division multiplexing, TDM) kasutamine. Selle mooduse eelised tulevad esile multimeediarakenduste edastamisel, sealhulgas heli ja video edastamisel

WiMAX
Vaatleme standardit 802.16 ja selle rakendamisel põhinevat traadita regionaalvõrku WiMAX. Nimetus WiMAX (Worldwide Interoperability for Microwave Access) on tõlgendatav kui ülemaailmne koostalitus-võime mikrolainepöörduseks. WiMAX on esimene õnnestunud katse luua traadita lairibaühendus, mis konkureerib DSL ja kaabel-TV ühendustega. Eristada tuleb WiMAX’i, mis tugineb standardil 802.16-2004 ja Mobiil WiMAX’i, mis on eelmise edasiarendus ja tugineb standardile 802.16e.
Üldstruktuur - WiMAX süsteemi põhikomponendid on abonentjaam (subscriber station SS) ja tugijaam ( base station BS). Tugijaam ja üks või mitu abonentjaama moodustavad punkt - paljupunkt (point -to - multipoint P2MP) struktuuriga raku. Tugijaam juhib ühenduse pidamist abonentjaamadega raku piires. WiMAX süsteem kasutab nii abonentjaamades kui ka tugijaamas püsiantenne. Tugijaamas on kasutusel kas suundantennid või radiaalantennid. Abonentjaamas on tavaliselt kasutusel suundantenn. Tugijaamad võivad moodustada ka kärgvõrgu. Ortogonaalse sagedusmultipleksimise (orthogonal frequency division multi-plexing OFDM) kasutamisel ja madala edastuskiiruse korral võib raku raadius ulatuda 40 km-ni. Praktiliselt toimivad rakud 7 km raadiuses. 802.16 standard näeb ette ka kakspunkt -ühendusega (point-to-point P2P) topoloogia kasutamist. Sellisel juhul kasutatakse suundantennide paari
Omadused - WiMAX kasutab nii aeg- kui ka sagedustihendusega ja mitme erineva ribalaiusega duplekskanaleid. OFDM kasutatakse sagedustel 2 ja 11 GHz vahel. Standardis 802.16 on ette nähtud mitmeid vahendeid ühenduse loomiseks ja juhtimiseks abonent- ja tugijaama vahel. Andmed edastatakse ajaliselt järjestikustes kaadrites, mis omakorda on jagatud ajapiludeks. Kaadrite ja ajapilude pikkused nendes kaadrites võivad olla erinevad vastavalt tugijaama poolt valitule. See võimaldab efektiivsemalt toimida aktiivsetel ühendustel ja tagada selliselt ühenduse nõutava kvaliteedi. 802.16 kasutab ühendusega edastust. Iga ühendust iseloomustatakse teatud kvaliteediomadustega, mida arvestatakse ühenduse juhtimisel. Vajaduse korral esitab abonentjaam tugijaamale taotluse parameetrite muutmiseks. Kasutatakse nelja erinevat kvaliteedinõuet:

püsiva bitikiiruse tagamine
saatele kutsumine reaalajas
saatele kutsumine mitte-reaalajas
parim võimalik

Ühenduse juhtimiseks vahetavad abonentjaam ja tugijaam omavahel pidevalt juhtimispakette. Vigade parandamiseks on ette nähtud korduvsaatmise võimalus (ARQ). Rakendustasemel võimaldab 802.16 edastada Ethernet, ATM, TDM heli ja IP teenuseid

WiMAX raadioühendus
WiMAX kasutab mitmeid kasutusõigusi vajavaid kuid ka üldiseks kasutamiseks eraldatud sagedusvahemikke. See võimaldab süsteemi kasutamist kõikjal maailmas. Sagedusalas 3,5 GHZ kasutatakse kanaleid ribalaiusega 1,75; 3,5 ja 7 MHz. MMDS sagedusalas kasutatakse kanaleid ribalaiusega 3 ja 5,5 MHz. Kasutusloata sagedusalades võib kanali ribalaius olla 10 MHz. Vigade parandamiseks kasutatakse Reed-Solomon ja konvolutsioonkodeerimist. Üleslaadimisel saab kasutada täiendavaid alamkanaleid. Määratud on 16 erinevat kandevsageduste kogumit, igas 12 alam-kandevsagedust. Abonentjaam saab üleslaadimisel kasutada 1, 2, 4, 8 või kõiki kogumeid samaaegselt. Rohkem kui ühe kogumi korral kasutatakse 8 pilootsagedust. Ajaliste erinevuste korrigeerimiseks on ette nähtud võimalus preambula saatmiseks tihedamini. Üleslaadimisel kasutatakse lühemat pre-ambulat (mid-amble), mida korratakse programmeeritava perioodi järel. Lisavõimalused sünkroniseerimiseks on:

ainult preambula
lühike preambula iga 8 andmesümboli järel
lühike preambula iga 16 andmesümboli järel
lühike preambula iga 32 andmesümboli järel

Allalaadimisel võib lisaks iga kaadri alguses olevale preambulale lisada lühikese preambula iga andmevoo algusesse .

WiMAX andmeformaat
Kogu edastusaeg on jagatud kaadriteks. FDD kasutamisel on üleslaadimise ja allalaadimise alamkaadrid, mis on ajaliselt jagatud üleslaadimis- ja allalaadimiskanaliteks. TDD kasutamisel jagatakse iga kaader allalaadimise alamkaadriks ja üleslaadimise alamkaadriks. Nii TDD kui ka FDD kasutamisel võib kaadri pikkus olla erinev. Olenevalt vajadusest saab TDD kasutamise korral teha allalaadimise ja üleslaadimise alamkaadrite pikkused ühe kaadri ulatuses erinevateks. Allalaadimise kaader sisaldab preambula, DL_MAP, UL_MAP ja andmed ajapiludes. DL_MAP kirjeldab ajapilude paiknemise allalaadimise alamkaadris. UL_MAP kirjeldab ajapilude paiknemise üleslaadimise alamkaadris. Nende väljade kaudu saab tugijaam ühenduse allalaadimise ja üleslaadimise kanalitega. Üleslaadimise andmeformaat on palju keerulisem kuna keskkonda kasutada soovivate abonentjaamade arv on suurem. Ühenduse alustamiseks saadab abonentjaam pika preambulaga ühenduse taotluse kaadri tugijaamale. Sellele vastuseks saadab tugijaam ajajaotuse ja saatevõimsuse häälestusparameetrid. Seejärel, pärast ajaliste parameetrite ja saatevõimsuse häälestamist vastavusse teiste võrgus osalevate jaamadega, saab abonentjaam alustada andmevahetust. Andmevahetuses kasutatavate ajapilude pikkuse määrab ära tugijaam ja selle pikkus oleneb abonentjaamade arvust, kvaliteedinõuetest ja andmevahetuse intensiivsusest antud hetkel

Mobiil WiMAX
WiMAX tugineb IEEE 802.16-2004 standardil ja on alternatiiviks kaabel-TV võrkudele ja DSL ühendustele. 2005.a detsembris vastu võetud standardi täiendus 802.16e lisab võimalused, mis on vajalikud võrgu mobiilsuse tagamiseks. Mobiil WiMAX on traadita lairiba ühendus, mis võimaldab ühildada mobiilset ja paikset võrku omavahel. Mobiil WiMAX kasutab raadioühenduseks ortogonaalset sagedusjaotuslikku ühispääsu (Orthogonal Frequency Division Multiple Access OFDMA). Kasutatavate kanalite võimalikud ribalaiused on 1,25 kuni 20 MHz. Mobiil WiMAX 1 redaktsioonis ( Release -1) kasutatavate kanalite ribalaiused on 5; 7; 8,75 ja 10 MHz. 1 redaktsioonis nähakse ette sageduste 2,3; 2,5 ja 3,5 GHz kasutamist. Mobiil WiMAX omadusi:

Andmeedastuskiirus on 1 sektori allalaadimisel maksimaalselt 63 Mb/s ning 1 sektori üleslaadimisel 28 Mb/s 10 MHz ribalaiusega kanali korral
Kanalite suur ribalaius ja erinevate sageduste kasutamine annavad mobiilversiooni kasutamise võimaluse kõikjal maailmas
On võimalik kasutada mitmeid turvalisust tagavaid vahendeid

Kaader - 802.16e füüsiline kiht võimaldab TDD, FDD ja pooldupleks FDD ühendusi. Algversioon on ette nähtud siiski vaid TDD edastuseks. Võttes arvesse kõikvõimalike peegelduste mõju läheb vaja head sünkroniseerimist. TDD kasutamist eelistatakse järgmistel põhjustel:

TDD võimaldab seada alla-/üleslaadimise suhet ja valida see vastavalt tegelikule allalaadimise/üleslaadimise andmevoole
Erinevalt FDD-st, mis kasutab edastuseks kahte kanalit, kasutab TDD ühte kanalit nii alla- kui ka üleslaadimiseks ja võimaldab seejuures suuremat paindlikkust andmevoogudega kohanemiseks
TDD rakenduseks vajaminev saatja/vastuvõtja on lihtsam ja seetõttu ka odavam

Kaadri osad:

Preambula (Preamble) on kaadri esimene sümbol ja on ette nähtud sünkroniseerimiseks
Kaadri juhtimispäis (Frame Control Head FCH) järgneb preambulale ja sisaldab kaadri konfigureerimise andmeid nagu kodeerimisskeem, kasutatud alamkanalid
DL-MAP ja UL-MAP väljades on alamkanalite asukohad ja muu DL ja UL alamkaadrite juhtimisinfo
UL tähise (UL Ranging) alamkanal on vajalik mobiiljaamale, et võimaldada seada ajalisi viiteid , sagedust ning jaama väljundvõimsust
UL ACK kinnitus mobiiljaamale DL HARQ (Hybrid Automatic Repeat Request) kohta

MAC ( medium access control) meediumipöörduse juhtimine. Üks 802.16 standardi väljatöötamise eesmärk on võimaldada lairiba teenuseid, edastada nii heli, andmeid kui ka videot. MAC kihi väljatöötamisel on aluseks võetud DOCSIS standard, mis võimaldab edastada muutuva bitikiirusega andmeid samas kanalis . Ühele terminalile edastatav andmehulk võib muutuda ühest ajapilust kuni terve kaadrini. Kuna andmed edastatava info kohta antakse edasi iga kaadri päises, on võimalik ühele terminalile edastatavat andmehulka muuta igas kaadris.
Toitepatarei eluiga ja kanalivahetus on kaks mobiilsusega seotud kriitilist omadust. Mobile WiMAX -s on energia kokkuhoiuks ette nähtud kaks režiimi: vaikolek (Sleep Mode) ja tühikäik (Idle Mode)
Arhitektuur - Standard IEEE 802.16 määrab ära vaid füüsilise kihi funktsioonid (PHY ja MAC). Selline lähenemine on vastuvõetav kui kasutada Ethernet protokolli või TCP/IP, VoIP protokolle ülemistes kihtides. Mobiilsides kasutatavad standardid 3GPP ja 3GPP2 määravad ära suure hulga täiendavaid liitmikke ja protokolle tagamaks erinevate seadmete ühilduvust

Traadita telefon, DECT
Uurimused Euroopas digitaalse traadita telefoni väljaarendamiseks said alguse 1980 aastate alguses Inglismaal ja Rootsis. Tõuke selleks andis ka mobiiltelefonide kiire areng. 1985 aastal algatas CEPT ( ) traadita telefonide teise põlvkonna standardi väljatöötamise ja esimene neist avaldati 1987 aastal Inglismaal. Need uued rahvuslikud standardid käsitlesid selliseid parameetreid nagu toimimissagedus, saatevõimsus ja - spekter ja ühendus telefonivõrguga kuid jätsid raadioühenduse protokolli tootjate määrata. Tekkinud vaidluses toetas Rootsi TDMA /TDD kasutamist ja Inglismaa FDMA /TDD kasutamist. 900 MHz sagedusalas toimivaid prototüüpe esitleti CEPT-le 1987.a. sügisel. Ummikseisu lõpetamiseks otsustas CEPT 1988.a. jaanuaris, et uus Euroopa standard hakkab põhinema TDMA/TDD/MC (Time-Division Multiple Access/Time Division Duplex /Multiple Carrier ) pöördumisel, 2GHz madalamal sagedusel.
Tänapäeval tuntakse seda standardit Euroopa digitaalraadioside ( Digital European Cordless Telephony DECT) standardina. 1989 aastal asendati Telephony sõnaga Telecommunications märgina sellest, et edastada saab mitmesuguseid andmeid. Standardi esimene versioon võeti vastu 1992 aastal. Standardi teine versioon on kasutusel aastast 1995. Olulisemad täiendused:

hädakutse protseduuri lisamine
vahejaama (Wireless Relay Station WRS) kirjeldus
sülearvutiga otseühenduse kirjeldus

DECT liitmik on kihilise struktuuriga ja võimaldab luua ühendusi enamiku telekommunikatsioonivõrkudega. Erinevate tootjate seadmete ühilduvuse tagamiseks töötati välja seadmete koostöö reeglistikud. Esimest neist nimetatakse üldiseks pääsuprofiiliks (Generic Access Pro-file GAP). Traadita telefonid kujutavad endas enam pääsutehnoloogiat kui väljakujunenud võrgutehnoloogiat. Saatjate võimsus on DECT puhul väiksem kui mobiiltelefonidel ja ühenduskaugus on kuni 300 m (võrdle: 35km mobiiltelefonil). Edastuskiirus on 32Kb/s kodeerides kõnet kohanduva (adaptiivse) diferentsiaalse IKM (ADIKM) koodiga . Kasutatakse aegtihendusdupleks (TDD) edastust. Saatmiseks ja vastuvõtmiseks kasutatakse kanaleid samal sagedusel. Kaadri ajaline kestvus on 10 ms. Iga kaader koosneb 24 ajapilust, millest igaüks on eraldi juurdepääsetav ja kasutatav saatmiseks või vastuvõtmiseks. Kõneedastuseks kasutatakse kahte ajapilu 5 ms viitega. Pöördumiste lihtsustamiseks on 10 ms kaader jagatud pooleks: 12 esimest ajapilu kasutatakse allalaadimiseks ja ülejäänud 12 üleslaadimiseks. Selliselt saab ühel kandesagedusel edastada mitut telefonikõnet ja kokku kuni 120 duplekskanalit. Tähtsaks võimaluseks on kasutada erinevaid ajapilusid kiirema ühenduse loomiseks ( ISDN ühendus). Edastuskiirus saab maksimaalselt olla 552 Kb/s. DECT standard võimaldab kasutada 10 kanalit, sammuga 1,728 MHz sagedusvahemikus 1880 kuni 1900 MHz. DECT tugijaam saadab pidevalt vähemalt ühel kanalil täites selliselt majaka rolli, millega kantavad seadmed saavad vajaduse korral ühendust võtta. Saadetav signaal sisaldab tugijaama identifikaatori ja andmeid ühendus-võimaluste kohta süsteemiga. Vastuvõetud andmete põhjal saab kantav seade otsustada, kas tal on volitused tugijaamaga ühenduseks

DECT kaader ja raadioühendus

DECT edasiarendus
DECT edasiarenduseks on Traadita perspektiivne tehnoloogia - internet ja kvaliteet (Cordless Advanced Technology - internet and quality CAT-iq). Selle põhieesmärgiks on lähendada teineteisele lairiba internet ja telefon. See on standardi täiendus uute tehnoloogiate kasutamiseks. Esimesed uuele standardile vastavad tooted peaks välja tulema 2007.a. keskel
CAT-iq tugevused:

Väga hea helikvaliteet
Uued muusika ja heli rakendused
Lairibaühendused ja Interneti rakendused
Ühilduvus
Isehäälestus
Energiasäästlikkus

Signaalimisvõrk SS7
Ühenduste loomiseks ja juhtimiseks telefonivõrkudes kasutatakse mitmeid juhtimissignaale. Juhtimissignaalide ühilduvuse tagamiseks kasutatakse ühiskanaliga signaalimis-süsteemi 7 (Common Channel Signaling System 7 , CCS7), mida nimetatakse ka SS7 võrguks (Signaling System 7 , SS7). SSX infrastruktuuri loomine võimaldas telekommunikatsiooniettevõtetel parandada klientide teeninduse kvaliteeti. SSX tähistab üldiselt erinevaid spetsifikatsioone SS4, SS5, SS6 ja SS7. Nendest tänaseks kasutusse on jäänud vaid viimane, SS7. Erinevalt varasematest signaalimis-süsteemidest, milledes ühenduse loomiseks kanalid reserveeriti ja hõivati ka siis kui andmeedastust mingil tingimusel ei toimunud, SS7 korral kanal küll reserveeritakse, kuid hõivatakse alles siis kui saadakse vastus kutsele (päringule). Reserveerimine on eraldi teostatav seetõttu, et SS7 korral kasutatakse juhtimisandmete edastamiseks eraldi kanalit. SS7 kasutamisel on, erinevalt eelmistest spetsifikatsioonidest, võimalik muuta ka andmevoo marsruuti olenevalt kanalite koormustest ja riketest. Signaalimissüsteemi SS7 väljatöötamise üheks eesmärgiks oli ka ühenduse loomiseks kuluva aja vähendamine. Saavutati see põhiandmevoo ja juhtimis-andmete lahutamisega erinevatesse kanalitesse ja signaalivõrgu lisamisega. Tänapäeval kasutatakse seda teenindus-signaalide vahetamise infrastruktuuri peaaegu kogu maailmas. Signaalid teevad võimalikuks telefonikõne kõikjalt, kus telefon olemas on. SS7 on loodud teenindussignaalide efektiivseks edastamiseks võrgusõlmede vahel ja sõnumite õigeaegseks toimetamiseks sihtpunkti. SS7 on vahend põhiandmevoo juhtimiseks. Põhiandmevooks võib seejuures olla heli, video või andmed. Teenindussignaalid tagavad vastastikuse suhte kliendiga, abonentide ühendamise ja lahutamise ning kõnede arvestuse. Traditsioonilistes andmeühendustes, milles kasutatakse aegmultipleksimist (TDM), edastatakse teenindussignaalid mööda individuaalset kanalit (Channel Assosiated Signaling, CAS). Digitaalvõrkudes ISDN edastatakse teenindussignaalid mööda ühiskanalit (Common Channel Signaling, CCS)

SS7 arhitektuur
SS7 signaalimisarhitektuur koosneb kolme liiki komponentidest ja nendevahelistest ühendustest. Komponentide liigid on:

signaali lülituspunkt ( Signal Switching Point) või teenuse lülituspunkt ( Service Switching Point, SSP), mille symboliks on

Komponentide liigid on:

signaali edastuspunkt (Signal Transfer Point, STP), mille sümboliks on

teenuse juhtimispunkt (Service Control Point, SCP), mille sümboliks on

Rahvusvahelistes rakendustes võivad punktid SSP ja STP olla ühendatud. SSP on kommutaatorid, mis paiknevad telefoni abonentjaamades või teenuse pakkuja keskjaamades. SSP kommutaatorid juhivad kõnevalikut ja kõnede marsruutimist võrgus. Eristatakse rahvuslikku (riigisisest) ja rahvusvahelist SSP kommutaatorit. Lisaks neile tuntakse ka SSP hübriidsõlme, mis sisaldab mõlemat eelnimetatud SSP kommutaatorit. SSP hübriidsõlm võimaldab kummagi kommutaatori jaoks kasutada (omavahel) sõltumatuid numbrite omistamise skeeme . Numbrite omistamise skeem on tabel, millele vastavalt analüüsitakse abonendi numbrit kõne marsruudi valikuks . Rahvuslikud SSP kommutaatorid vahetavad andmeid vaid samas riigis paiknevate SSP kommutaatoritega. Rahvusvahelised SSP kommutaatorid valivad erinevate riikide vahel kulgevate andmete marsruute. SSP hübriidsõlm võib vaadelda lüüsina üleminekuks rahvuslikelt rahvusvahelistele SSP kommutaatoritele ja ka vastupidi. Igas riigis peab paiknema vähemalt üks SSP hübriidsõlm. SSP kommutaatorid kasutavad erinevate võrkude koode. Koodide eristamiseks kasutatakse võrgu indikaatorit, mis osutab kommutaatori tüübile, millega on seotud seadme asukohakood
Indikaatorid on: 0 - rahvusvaheline
1 - reserveeritud
2 - rahvuslik
3 - rahvuslik lisavalik
Võrgu indikaator , peab olema kanali kummaski otsas ühesugune sõltumata kommutaatori tüübist. Rahvusvahelistes signaalimisvõrkudes on soovitatav, et saatja ja vastuvõtja vahele ei jääks rohkem kui 2 signaali edastuspunkti STP. Selle soovituse eesmärgiks on lihtsustada võrgu struktuuri ja vähendada andmete kohaletoimetamise aega. Kommutaatorid SSP on omavahel ühendatud suure ribalaiusega kanaliga, mida nimetatakse transpordimagistraaliks (Inter-Machine Trunk, IMT). IMT kaudu antakse põhiandmevoo kõrval edasi ka osaliselt signaaliandmevoogu. Signaali edastuspunktid (-sõlmed) STP tagavad juhtimisandmete marsruutimise SS7 võrgus ning edastavad seega sõnumeid SSP kommutaatorite vahel. STP seadmed toimivad juhtimispakettide kommutaatorina. Teenuse juhtimispunkt SCP osutab lõppkasutajatele täiendavaid teenuseid ja realiseeritakse eraldiseisvana. Üheks selliseks teenuseks on abonendinumbrite muutmine. Realiseeritakse programmjuhitavate andmebaaasidena

SSP jaotus ja funktsioon

Teenindussignaalide edastus
Teenindussignaalide edastamiseks on kasutusel kaks põhimeetodit: CAS ja CCS. Teenindussignaalide edastamist mööda individuaalset kanalit (CAS) kasutatakse aegmultipleksimise (TDM) korral liinides (näiteks E1). Juhtimissignaalid antakse edasi põhiandmevooga sama kanali kaudu. CAS meetodi korral kasutatakse kahesageduslikku toonvalimist ning signaal antakse edasi põhiandmevoost lahutamatult. Digitaaledastuse korral on juhtimisandmete edastamiseks reserveeritud kindlad kaadrid superkaadris (6. ja 12.). CAS meetodi korral kanali kasulik läbilaskevõime väheneb. CAS meetodi nõrkuste kõrvaldamiseks töötati välja teenindussignaalide mööda ühiskanalit edastamise meetod CCS. CCS korral on juhtimisandmete edastus põhiandmevoost eristatud , see tähendab, et need andmed saavad liikuda mööda erinevaid marsruute. CCS võimaldab edastada juhtimisandmeid ka koos põhiandmevooga kuid loogiliselt on nad sel juhul selgelt eristatud (näiteks ISDN). CCS kasutamine võimaldab osutada abonentidele ka täiendavaid teenuseid (abonendinumbrite muutmine, maksed). CCS kasutab juhtimisandmete edastamiseks kolme erinevat moodust:

mööda ühist kanalit

mööda külgnevat kanalit

mööda erinevaid kanaleid

Juhtimisandmete edastamise korral mööda ühist kanalit kasutatakse küll ühist kanalit kuid juhtimisandmed ei ole põhiandmevooga kindlalt seotud. Kasutatakse kanalites E1, ISDN võrkudes. Vaatamata sellele, et füüsiliselt edastatakse põhiandmevoog ja juhtimisandmevoog mööda sama kanalit, on nad loogiliselt sõltumatud. Juhtimisandmete edastamise korral mööda külgnevat kanalit kasutatakse juhtimisandmete edastamiseks põhi-andmevoo edastamiseks kasutatavast erinevat kanalit kuid teenindussignaale ei edastata kunagi põhiandmevoost kaugemal kui üks sõlm. Kasutatakse valdavalt STP ja SSP vahelises ühenduses. Külgneva kanali kasutamisel edastatakse juhtimisandmed põhiandmevoo edastamisest täiesti sõltumatult. See võimaldab osutada kasutajatele täiendavaid teenuseid. Juhtimisandmete edastamine mööda külgnevat kanalit on eelistatuim meetod SS7 võrkudes. Juhtimisandmete edastamine mööda erinevat kanalit on väga sarnane juhtimisandmete edastamisele mööda külgnevat kanalit. Põhiline erinevus on selles, et teenindussignaale antakse edasi STP seadmete vahel. Sellisel juhul ei pruugi teenindussignaalid jääda vaid ühe sõlme kaugusele põhiandmevoost. Täiendava edastussõlme lisandumine STP seadmete vahele tekitab lisaviite, mis omakorda võib põhjustada kõnede katkestamist ja häireid kanalite töös. Seetõttu ei soovitata SS7 võrkudes sellist signaliseerimist kasutada

Teenindussignaalide kanalid
Teenindussignaalide kanalid on võrgu SS7 sõlmede vahelised füüsilised ühendused, mis on ette nähtud juhtimissõnumite edastamiseks. Juhtimissõnumite edastamise kanaleid kasutatakse rahvusvahelistel liinidel E1 diskreetsete signaalide DS0 edastamiskiirusega 64 Kb/s (Põhja-Ameerikas liinidel T1 kiirusega 56 Kb/s). Viimased väljatöötlused võimaldavad edastada juhtimissõnumeid kasutades diskreetsete signaalide edastamiskanalit nivool DS-1 edastamiskiirusega 1,536 Kbaiti/s. Signaalikanalid ühendatakse loogilistesse gruppidesse , kanalikogumitesse. Kogumid võivad sisaldada kuni 16 kanalit. Iga kanal identifitseeritakse unikaalse signaalikanali koodiga (Signaling Link Code SLC), mis omab väärtusi 0 kuni 15. SLC koodid teavitavad SS7 võrguseadmeid sellest, millised kanalid on ühendatud erinevate SS7 võrgu elementidega. ITU standardile vastavad signaalikanalid suudavad teenindada kuni 4 096 ahelat

Seadme paiknemiskood
Selleks et koostada kutse kulgemise marsruut ühest SS7 võrgu sõlmest teise kasutatakse aadresse ja kutses sisalduvaid andmeid. Igale SS7 võrgu sõlmele (SSP, STP ja SCP) omistatakse loogiline aadress. Loogilised aadressid, mida nimetatakse seadme paiknemiskoodideks, toimivad SS7 protokollide raammudeli kolmandas kihis. SS7 protokollide raammudeli kolmandat kihti tuntakse ka sõnumiedastuse protokolli 3. kihina ( Message Transfer Part Level 3 - MTP3). Seadme paiknemiskoodi kasutatakse kutse edastamise käigus koos teiste identifikaatoritega (näiteks CIC - circuit identification code - sidekanali identifikaator ) ja koos kutsuva ja kutsutava telefoni numbritega. Seadme paiknemiskoode on nelja tüüpi olenevalt sõlme asukohast võrgus. Saatja paiknemiskoodiga OPC (Originating Point Code) tähistatakse võrguseade, mis algatab kutse. Kõigil juhtudel põhiandmevoo algataja tähistab end koodiga OPC. Vastuvõtvale poolele omistatakse sihtkoha kood DPC (Destination Point Code). Sihtkoha kood DPC määrab alati ära kutse sihtkoha, milleks on alati SSP kommutaator . Naabersõlme kood APC (Adjacent Point Code) tähistab saatja või sihtkoha naabersõlme. Neljandat paiknemiskoodi tüüpi - alternatiivset (Alias Point Code) või funktsionaalset (Capability Point Code) kasutatakse vaid tarkvaraliselt. Alternatiivsete paiknemiskoodidega tähistatakse need võrgusõlmed, mis osutavad kasutajatele eriteenuseid
Paiknemiskoodi formaat oleneb standardist
ITU standardi kohaselt on:

esimene väli 3 bitti

teine väli 8 bitti

kolmas väli 3 bitti

Esimene väli määrab ära geograafilise tsooni:

2 - Euroopa

3 - Gröönimaa, Põhja- Ameerika, Mehhiko

Teine väli määrab ära võrgu identifikaatori. Võrgu identifikaator osutab väiksemale alale, riigile. Kaks esimest välja määravad ära signaalimisala võrgukoodi SANC (Signaling Area Network Code). Eesti kood on 2-092. Viimane väli määrab ära signaalsõlme identifikaatori SPID (Signaling Point Identifier)

SS7 protokollid
SS7 võrgu protokollide ülesehitus on sarnane OSI raammudeli struktuurile. SS7 mudel koosneb neljast kihist:

MTP (Message Transfer Part) kihid 1, 2 ja 3

rakendusprotokollid, kiht 4

Protokollid SCCP ja MTP moodustavad koos võrguteenuste protokolli NSP (Network Service Part). SCCP protokoll täiendab MTP3 protokolli võimalusega luua nii ühendusega kui ka ühenduseta edastust. MTP protokollid korraldavad andmete transporti, kontrollivad ja parandavad edastusvigu

MTP protokollid
Protokoll MTP1 täidab füüsilise kihi funktsioone. Protokolli kasutatakse nii maapealse kui ka kosmilise side korral. Signaalkanal peab vastama järgmistele nõuetele:

reserveeritud ainult SS7 andmeedastuseks

sõlmede vahel peab olema võimalik dupleksside

soovitatav edastuskiirus 64 Kb/s

Vastavalt standarditele peab SS7 signaalikanalite moodustamiseks kasutama liini E1 ajapilu TS16 (Time Slot 16) edastuskiirusega 64 Kb/s. Saatja ja vastuvõtja vahelise kokkuleppe korral on lubatud kasutada ka teisi ajapilusid
Protokoll MTP2 täidab SS7 teise kihi funktsioone. Protokolli ülesandeks on andmevahetuse tagamine pealmiste kihtide protokollidega. Funktsioonid:

signaalimoodulite eraldamine. Kasutab selleks erinevaid lippe

bitijärjestuse korrastamine. Kanali sünkroonimise tagamiseks ei ole lubatud edastada järjest kuut (6) või rohkem loogilist 1

vigade kontroll. Kasutatakse 16-bitist kontrollsummat

kanali sünkroniseerimine

signaalikanali monitooring . Kasutatakse kahte vigade loendit: signaalimoodulite vigade loendit SUERM (Signal Unit Error Rate Monitor ) ja sünkroonimisvigade loendit AERM ( Alignment Error Rate Monitor)

andmevoogude juhtimine. Kasutatakse erinevaid juhtimiskaadreid. Kanali ülekoormuse korral edastatakse koormuse vähendamiseks vastavad juhtimiskaadrid

Eeltoodud MTP2 protokolli funktsioonide täitmiseks kasutatakse kahesuguseid signaalmooduleid:

täitemoodul FISU (Fill-In Signal Unit)

kanali olekumoodul LSSU (Link Status Signal Unit)

MTP3 protokoll korraldab SS7 võrgus marsruutimist. Seda protokolli kasutatakse kahel otstarbel :

signaalisõnumite töötlemisel

signaalimisvõrgu juhtimisel

MTP3 protokoll on liideseks andmevahetuses kõrgemate kihtide kasutajamoodulitega. Seega korraldab MTP3 signaalimissõnumite edastamist võrgu lähtesõlmest sihtsõlme. Signaalisõnumite töötlemine toimub kolmes etapis:

marsruutimine

jaotamine

tuvastamine

Marsruutimist teevad kommutaatorid SSP ja STP või kommutaator SSP, mis täidab ka sõlme STP funktsioone signaalisõnumi analüüsimisel. Analüüsiga selgitatakse välja kuhu pakett on suunatud ja millist kanalit tuleb selle edastamiseks kasutada. Sõnumite jaotamismehanism toimib vastuvõtvas signaalisõlmes ning toimetab lokaalseid signaalimooduleid edasi kasutajatele. Sõnumite tuvastamine on kommutaatorite SSP funktsioon. Tuvastamisega tehakse kindlaks, kas vastuvõetud signaalimoodul on suunatud lokaalsesse kanalisse või ei. Kui signaalimoodul (-sõnum) ei ole lokaalne , antakse see edasi marsruutimiseks. Marsruutimise käigus ühtlustatakse ka koormust erinevate kanalite vahel. Teiseks oluliseks MTP3 protokolli funktsiooniks on signaalimisvõrgu juhtimine. Signaalimisvõrgu juhtimine sisaldab:

võrgu töö taastamine tõrgete ( rikete ) järel

ülekoormuste kontrollimine

andmevoo ümbersuunamine rikete korral

Kõiki MTP3 protokolli funktsioone täidetakse erinevate juhtimissõnumite edastamisega. Kasutatavad juhtimissõnumid on kolme tüüpi:

signaalimisvoogude juhtimissõnumid

kanali juhtimissõnumid

marsruutimise juhtimissõnumid

Signaalimisvoo juhtimise all peetakse silmas signaalimiskanali juhtimist rikete korral. Sisaldab marsruudi muutmist , sõlme töö taastamist pärast riket ja signaalimisvoo aeglustamist ülekoormuse korral. Signaalimiskanali juhtimine seisneb uute kanalite töö sünkroonimises, kanalite töö taastamises rikete järel ja vajaduse korral kanalite väljalülitamises. Teenindussignaalide marsruutimise juhtimine teeb võimalikuks andmete edastamise võrgu erinevate osade olekute kohta, erinevate marsruutide kontrollimise ning kindlate marsruutide blokeerimise ja deblokeerimise

FISU moodul
Täitemoodul FISU on protokolli MTP2 põhiline signaalmoodul, mida kasutatakse signaalikanali sünkroniseerimiseks juhtimissignaalide edastamise vaheaegadel . FISU moodulid võimaldavad tuvastada vigu signaalikanalites juba enne juhtimissignaalide edastamist. Lipp on kasutusel signaalimoodulite identifitseerimiseks. Pikkuse indikaatorit (LI) ei kasutata ja see väli on täidetud nullidega. Välju BSN, BIB, FSN ja FIB kasutatakse ühiselt selleks, et kindlaks teha signaalielement ja otsustada, milline signaalielement edastada järgmisena. Väljas FSN sisaldub edastatava signaalimooduli järjenumber. Väljas BSN sisaldub viimasena vigadeta vastu võetud signaalimooduli järjenumber. Seda välja kasutab vastuvõtja selleks, et määrata vastusena saadetav signaalimoodul. Väljade FIB ja BIB sisu järgi määratakse kordusena saadetavad signaalimoodulid. Väljas FSN sisalduv signaalimooduli järjenumber on omakorda seotud viimase vigadeta edastatud juhtimissignaali mooduli järjenumbriga

LSSU moodul
Kanali olekumoodulid LSSU edastavad võrgusõlmede vahel andmeid signaalkanali jooksva seisundi kohta. Tavaoludes LSSU mooduleid ei edastata. Neid kasutatakse vaid juhul kui mingid sündmused mõjutavad kanali võimet edastada juhtimissõnumeid. Sarnaselt FISU-ga on ka LSSU seotud viimase vigadeta edastatud juhtimissignaali mooduliga. Kõik mooduli LSSU väljad täidavad samu funktsioone kui mooduli FISU korral. Erinev on välja LI kasutamine, mis osutab välja SF pikkusele. Kui LI =1 on välja SF pikkus 8 bitti, LI = 0 korral aga 16 bitti. Väli SF sisaaldab andmeid signaalkanali oleku kohta. Välja SF kaudu edastatavad sõnumid

sünkronisatsiooni kadu SIO (Status Indicator Out of Alignment)

kanalirike SIOS (Status Indicator Out of Service)

kanal hõivatud SIB (Status Indicator Busy )

protsessori ülekoormus SIPO (Status Indicator Processor Outage)

normaalolek SIN (Status Indicator Normal)

avariiolukord SIE (Status Indicator Emergency )

Välja SF paigutatavad sõnumid moodustatakse kanali algsünkroniseerimise käigus ja ka sünkronisatsiooni kadumise korral juba töötavas kanalis. Kanali sünkroonis olekut kontrollitakse erinevatel ajavahemikel taimerite abil

MSU moodul
Protokolli MTP3 funktsioonid on vastavad OSI raammudeli võrgukihi funktsioonidele. Adresseerimine protokolli SS7 kohaselt toimub seadme paiknemiskoodiga, mis määratleb üheselt iga võrguseadme. MSU moodulid, mida kasutatakse protokollis MTP2, sisaldavad protokolli MTP3 marsruutimisandmeid ja andmeid sõlmede vahele jäävate kanalite kohta. Moodul MSU sisaldab kaks välja, mida eelkirjeldatud moodulite juures ei kasutatud:

teenuse indikaator SIO (Service Indicator Octet)

teenindusandmed SIF (Service Information Field )

Väljas SIO näidatakse kasutatava kõrgema kihi protokoll. Väljas SIF on kirjas sõnum, mida kasutab väljas SIO osutatud protokoll. Välja SIF formaat oleneb kasutatavast protokollist. Välja SIF pikkus on määratud väljas LI ja võib olla pikkusega kuni 272 baiti. Väli LI saab omada suurusi 1 kuni 63

väärtused 1 kauni 62 määravad pikkuse täpselt

väärtus 63 tähendab, et pikkus on 63 või üle selle baiti

Olenevalt kasutatavast kõrgema kihi protokollist võib väli SIF sisaldada ka marsruutimismärgendit. Selline märgend määrab ära MSU edastamiseks kasutatava signaalikanali, saatja paiknemiskoodi ja sihtkoha paiknemiskoodi. Nii saatja kui ka sihtkoha paiknemiskoodi pikkuseks on 14 bitti, signaalikanali numbri pikkuseks 4 bitti, kokku 32 bitti

TUP protokoll
SS7 võrkude 4. kihi funktsioonide täitmiseks on olemas mitu erinevat protokolli: DUP, TUP ja ISUP. Vanim neist, DUP (Data User Part) võeti standardina (Q.471) kasutusse 1988 aastal. Muudeti aastal 1993 standardiks X.81. Nähti ette andmevahetusega seotud juhtimissõnumite edastamiseks. Tänapäeval kasutatakse väga vähe (Hiina) . Protokolli TUP ( Telephone User Part) kasutatakse telefonikõnede juhtimiseks. See on samuti vananenud protokoll ja leiab küllalt väikest kasutamist, kuid kuna seda veel mitmes riigis kasutatakse, siis tuleb seda SS7 võrgus hoida. Kuna see protokoll juhib vaid analoogkanalite tööd, siis saab seda digitaalkanalite puhul kasutada vaid koostöös mõne teise protokolliga. Protokoll TUP võimaldab ühendusi luua ja katkestada ning luua ühenduse lisateenuse liitmikuni. Lisaks neile põhifunktsioonidele võimaldab TUP protokoll kontrollida ka kanalite võimet kõnede edastamiseks. Ühenduste loomiseks ja katkestamiseks kasutab TUP protokoll erinevaid juhtimis-sõnumeid. Valik olulisematest TUP protokolli juhtimissõnumitest:

esialgne aadress IAM (Initial Address)

järgnev aadress (Subsequent Address)

ühenduse kontroll COT (Continuity Check)

üldine päring (General Request)

aadress seatud ACM (Address Complete)

Sõnum IAM täpsustab andmeid iga ühenduse kohta ja sisaldab DPC, OPC ja CIC koode. IAM sõnum võib sisaldada lisaandmeid ühendusega seotud teenuste kohta. Kood CIC määrab ära kommutaatorite SSP vahel ühenduseks kasutatava kanali. Sõnumiga “järgnev aadress” võib võrgus edastada kõik ülejäänud telefoninumbri numbrid . Marsruutimist alustatakse enne kõigi numbrite kohalejõudmist. Sõnumiga COT kontrollitakse kõnetrakti korrasolekut. Selline vajadus tuleneb asjaolust, et kõnetrakt ja signaalimisvõrk kasutavad erinevaid kanaleid. Sõnumid COT moodustavad üldisest sõnumite hulgast umbes 10%. Kontrollimiseks kasutatakse helisignaali, mida vastuvõtupunktis võrreldakse algsega. Sõnum ACM (“aadress seatud”) teavitab kõne alustajat sellest, et soovitud abonendinumber on leitud, ressursid on kontrollitud ja seatud valmis ühenduseks. Tüüpjuhtumitel vastatakse sõnumiga ACM lähtesõnumile IAM (“esialgne aadress“)
35.ISUP protokoll
Protokolli TUP nõrkuste kõrvaldamiseks töötati välja protokoll ISUP (ISDN User Part). See on tänapäeval enimkasutatav kõnede juhtimisprotokoll. Protokoll ISUP on spetsiaalselt välja töötatud pöördumiste juhtimiseks nii kõnede kui ka andmete edastamisel. Protokoll on kohandatav erinevates maades kehtivatele eripärasustele. Nagu kõik teisedki ülemiste kihtide protokollid kasutab ka protokoll ISUP signaalipunktide vahel sõnumite edastamiseks MTP protokolle. ISUP sõnumite marsruutimisel kasutatakse paiknemiskoode ja signaalikanaleid. Kõik telefoninumbrid esitatakse formaadi E.164 kohaselt. Protokoll ISUP erinevalt protokollist TUP annab kogu telefoninumbri edasi korraga, ühenduse loomise algetapil . Alles on jäetud ka võimalus telefoninumbri edastamiseks osade kaupa, kuid seda praktiliselt ei kasutata. ISUP protokoll kasutab teenindussignaalide edastamiseks kahte moodust:

edastus lõikude kaupa (link-by-link)

läbivedastus (end-to-end)

Edastust lõikude kaupa kasutatakse kui sõnumeid on vaja töödelda igas marsruudile jäävas sõlmes. Seda tüüpi mooduliteks on algaadressi IAM sõnumid. Iga sõnumi IAM saanud kommutaator SSP teeb analüüsi ja määrab, kas tegemist on kohaliku pöördumisega (kõnega). Kui tegu ei ole kohaliku pöördumise sõnumiga, muudab kommutaator marsruutimismärgendi ja edastab sõnumi järgmisele kommutaatorile. Läbivedastust kasutatakse rakenduste päringute puhul. Neid edastatakse saatja ja vastuvõtja signaalimispunktide vahel. Näiteks kasutab sellist edastust SCCP protokoll TCAP protokolli teenindamisel. Protokoll ISUP kasutab ligi 100 erinevat sõnumitüüpi, sealhulgas:

IAM - esialgne aadress

ACM - aadress seatud

CPG ( Call Progress) - kutsungit edastatakse

ANM ( Answer ) - vastus

REL (Release) - liini vabastamine

RLC (Release Complete) - liin vabastatud

Sõnumeid IAM ja ACM kasutatakse samamoodi kui teistes protokollides (TUP). Sõnumit CPG kasutatakse saatja signaalimissõlme teavitamiseks sellest, et kutsung võrgus edastatakse. Sõnumiga ANM teavitatakse saatjat, et vastuvõtja vastab vastuvõetud kutsungile. Sõnumid CPG, ACM ja ANM edastatakse vastassuunas. Sõnumiga REL antakse vastaspoolele teada, et ühendus (kutse töötlemine) katkestatakse. Selle sõnumi saamisel ei pea kommutaator SSP ootama sõnumit RLC. Vastuvõtupoolel saadab kommutaator SSP sõnumile REL vastuseks sõnumi RLC

IN võrk
Intellektuaalse võrgu IN (Intelligent Network) infrastruktuur loodi selliste abonentteenuste osutamiseks, mida SS7 võrk ei võimalda. Võrgu hajusstruktuur võimaldab teenusepakkujatel osutada suuremat hulka erinevaid teenuseid ja pakkuda neid suurele hulgale abonentidele. IN võrgu teenustele esitatavad küllalt keerulised nõuded realiseeriti tehingute juhtimisprotokolliga TCAP (Transaction Capabilities Application Part ). Protokoll TCAP võimaldab esitada päringuid ja saada nendele vastuseid (näiteks tasuta telefoninumbrid, andmed helistaja kohta, numbrivahetuse andmed, jne.). IN võrk koosneb komponentidest, mis saavad olla:

füüsilised objektid PE ( Physical Entities)
funktsionaalsed objektid FE ( Functional Entities)

Iga füüsiline objekt võib sisaldada ühte või mitut funktsionaalset objekti. Funktsionaalsed objektid on mitmesugused tegevused, mida täidavad füüsilised objektid. Nad võivad olla grupeeritud ühte füüsilisse objekti või hajutatud mitme sellise objekti vahel. Hajutamiseks tuleb teha funktsionaalsest objektist koopiad , mida saab siis rakendada erinevates füüsilistes objektides. Mõned enimkasutatavad funktsionaalsed objektid:

teenuste kommuteerimine SSF (Service Switching Function) ja kõnekutsungi juhtimine CCF (Call Control Function). Need on kaks sõltumatut funktsiooni, mida tavaliselt kasutatakse koos. SSF on liitmik, mille kaudu CCF ja teenuste juhtimine SCF omavahel andmeid vahetavad. Ilma sellise liitmikuta ei saa SCF juhtida CCF-i. CCF juhib kõnekutsungit füüsilisel tasemel
kutse juhtimise agent CCAF (Call Control Agent Function) on liitmik, mille kaudu abonent võib saada ligipääsu ükskõik millisele teenusele
teenuste juhtimine SCF (Service Control Function) on funktsioon, mis juhib teenuste loogikat ja sisemisi protsesse
teenuste andmeliitmik SDF (Service Data Function) võimaldab ligipääsu teenuste juhtimiseks (SCF) vajaminevatele andmetele

Ka eelpool vaadeldud protsessorid (SCP, SSP) on intellektuaalse võrgu seisukohalt füüsilised objektid. Füüsiline objekt on mingi konkreetne seade, mis täidab mingi teenuse toimimiseks vajaminevat funktsiooni. Seni vaadeldud objektidele (SSP, SCP) lisame veel mõned objektid ja nende otstarve:

Võrgu pöördus- (juurdepääsu-) punkt NAP (Network Access Point) täidab funktsioone CCF ja CCAF ehk on vajalikud kutsungi töötlemiseks
Lisaseade AD (Adjunct) võimaldab kiiret andmevahetust SSP kommutaatorite vahel
Teeninduspunkt SN (Service Node ) juhib IN võrgu ja abonendi vahelist suhtlemist

IN võrk on realiseeritud omavahel astmeliselt seotud komplektidena, mis võimaldab vanemaid ja uuemaid tehnoloogiaid omavahel ühildada. Selline ülesehitus lihtsustab ka uute teenuste lisamist ja olemasolevate teenuste täiendamist ja uuendamist

CS-1 teenused
IN võrgu infrastruktuuri lihtsustamiseks on osutatavad teenused jagatud komplektideks: CS-1, CS-2 ja CS-3. CS-1 (Capability Set 1) on esimene teenuste komplekt, mida hakati IN võrkudes kasutama. See töötati välja sel ajal juba olemas olnud teenuste osutamiseks ja uute teenuste lihtsamaks juurutamiseks. CS-1 kohaselt on teenused jagatud kaheks: A tüüpi ja B tüüpi teenused. A tüüpi teenused on ühesuunalised. Need mõjutavad vaid ühenduse ühte osapoolt. Ühenduse teine osapool võib sama teenust kasutada ühenduspartnerist sõltumatult. Kõik ülejäänud teenused kuuluvad B tüüpi ja oma keerukuse tõttu esimeses komplektis (CS-1) ei rakendata. Teenused: Lühivalik, Autentimine, Autoriseerimiskood, Automaatne tagasihelistamine, Kõnejaotus, Kõne ümbersuunamine, Kõne üleandmine. CS-1 on teenuste juhtimine ja kutsungite töötlemine lahendatud ühtse skeemi kohaselt:

Kutsung jõuab võrgu struktuuri korrektselt valitud numbriga või liini teises otsas kõnetoru tõstmise signaaliga. CCF tunneb ära CS-1 teenuse ja edastab selle SSF-le
CCF ja SSF on tihti realiseeritud ühes ja samas IN võrgu sõlmes. SSF analüüsib kutsungit, formeerib TCAP päringu ja saadab selle SCF-le
SCF võtab vastu TCAP päringu, teeb kindlaks vajamineva teenuse ja saadab vastuse SSF-le. Vastus võib sisaldada protsessi jätkamise loogikat, ettepanekut numbri valimiseks või päringut SDF funktsioonile
Kui SSF saab vastuse SCF-lt edastab ta CCF-le juhendi marsruudi valimiseks soovitud teenuseni

CS-2 ja CS-3 teenused
CS-2 (Capability Set 2) teenuste komplektis on lisatud uusi teenuseid ja on täiendatud neid CS-1 komplekti teenuseid, mida seni ei saadud täies ulatuses kasutada.Samuti kui CS-1 on ka CS-2 IN võrgu alamstruktuur. Komplekti CS-2 teenused liigitatakse kolmeks: telekommunikatsiooniteenused, teenuste juhtimine ja teenuste loomine. Teenuste näited:

Võrkudevahelised tasuta numbrid
Võrkudevahelised vastastikuse arvlemise tariifid
Konverentskõned
Krediitkaardi kontroll
Telekommunikatsiooniteenuste seadistamine
Teenuste juhtimise seadistamine
Abonendi parameetrite haldamine
Arvelduse aruanne
Algatamine
Toimetamine
Andmetöötlusreeglite genereerimine
Andmetöötlusreeglite jagamine

Teenuste komplekti CS-2 uued teenused on tunduvalt suurendanud süsteemi paindlikkust ja laiendanud IN võrgu juhtimisvõimalusi. Teenuste juhtimine ja kutsungite töötlemine toimib siiski sarnaselt CS-1 jaoks looduga. Komplekti CS-2 teenuste hulk suureneb pidevalt ja ei piirdu eelpool tooduga. CS-2 uuematest teenustest on ka Eestis laiemalt levinud telefoninumbrite ümberadresseerimine ja kutsuva abonendi parameetrite edastamine.
Teenuste komplekt CS-3 on seni viimane ja kõige uuem IN võrgu osa. CS-3 teenuste komplektis on:

Seadmete koostöö. Võimaldab teenuseid osutavatel seadmetel toimida ühiselt ja samaaegselt osutada mitut teenust ühele abonendile või ühele ühendusele
Teenuste laiendamine ka mobiilsidele
IP protokolli kasutavate võrkudega koostöö tugi
ATM võrkudega koostöö tugi

.DOC Laadi alla originaalfail 20 lk · .doc · 17 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-12-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

17 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Taic Õppematerjali autor

Eksamimaterjal

arvuti personaalvõrk kohtvõrk regionaalvõrk laivõrk

Sarnased õppematerjalid

doc

Arvutivõrkude eksam

1. Traadita võrkude liigid Olenevalt tegevusulatusest on kasutusel erinevad traadita (wireless) võrgud: personaalvõrk (personal area network PAN) kohtvõrk (local area network LAN) regionaalvõrk (metropolitan area network MAN) laivõrk (wide area network WAN) Personaalvõrk Tegevusulatus: vahetus läheduses (kuni 15m) Standard:IEEE 802.15 Kasutusvaldkond: seadmete ühendamine (printerid,peatelefonid jms) Näide: Bluetooth Kohtvõrk Tegevusulatus: ehitise või majade grupi ulatuses (kuni 30m). Standard: IEEE 802.11 Kasutusvaldkond: seadmete ühendamine kohtvõrku. Näide: WiFi, HiperLAN Regionaalvõrk Tegevusulatus: asustatud koha ulatuses (kuni 30km). Standard: IEEE 802.16 Kasutusvaldkond: seadmete ühendamine regionaalvõrku. Näide: WiMax Laivõrk Tegevusulatus: maailma ulatuses. Standard: UMTS Kasutusvaldkond: mobiilne ühendus mobiilside tegevusulatuses Näide: 2,5G ja 3G mobiilside 2. Bluetooth Standard 802.15.1 Reglementeerib spetsifikatsiooni Bluetooth järgi toimivate

Informaatika

docx

Telekommunikatsiooni alused eksami vastused ja küsimused !

teiste lairibarakenduste kasutamise.EDGE standard on üles ehitatud olemasolevale GSM standardile ning kasutab sedasama ajajaotusega hulgipöörduse (TDMA) kaadristruktuuri ja olemasolevaid GSM võrke. · xDSL: · DSL (Digital Subscriber Line) versioonide perekond, mis sõltuvalt abonendi ja telefonikeskjaama vahelisest kaugusest toetavad andmekiirusi 128 kbit/s kuni 53 Mbit/s · Internet: · Ülemaailmne arvutivõrkude võrk, mis ühendab kohtvõrke, laivõrke , linnavõrke, koduvõrke , territoriaalvõrke, piirkondlikke ja riiklikke magistraalvõrke. Andmevahetuseks Internetis kasutatakse pakettkommutatsiooni ja TCP/IP protokolli. · Internet sai alguse ArpaNET'ist , mille projekteerimist USA Kaitseministeerium alustas 1958.a. veebruaris reaktsioonina venelaste sputniku üleslennutamisele 1957.a. oktoobris. 12 aastat hiljem, 1969.a. oktoobris hakkas tööle ArpaNET'i esimene võrgusõlm.

Telekommunikatsionni alused

docx

Arvutivõrgud ja andmeside

 aadressi esimene bait lõpeb 0-bitiga o Multiedastuse aadress(multicast)  aadressi esimene bait lõpeb 1-bitiga o leviedastuse aadress(broadcast)  ff:ff:ff:ff:ff:ff  2nd-koodis "kõik ühed"  Leviedastuse aadress o ei ole kasutatav võrgukaardi aadressina o kõik seadmed võtavad kaadri vastu ja töötlevad Kanalikihi võrguseadmed  Arvuti võrgukaart (NIC - network inteface card).  Sild  Kommutaator(Switch). Sild  "kuulab" liikulst mitmes segmendis  jälgib kaadrites saatjate MAC-aadresse ning peab segmentide kaupa nende aadresside tabeleid  funktsioneerib kahes osas o õppimine (aadressitabeli täitmine) o edastamine (kaadrite filtreerimine)  kaaderid, mille saaja ei asu samas segmendis saatjaga, edastatakse sihtsegmenti

Arvutivõrgud

doc

Arvuti võrgu referaat

Täisdupleks - Täisdupleks- e. lihtsalt dupleksedastus tähendab, et andmeid saab signaalikandjal edastada samaaegselt mõlemas suunas. Näiteks kohtvõrgus (LAN) saab dupleksside korral üks tööjaam saata liini andmeid samal ajal, kui teine tööjaam andmeid vastu võtab. Dupleksedastus eeldab tingimata kahesuunalise liini kasutamist (liin, kus andmed saavad liikuda mõlemas suunas) Pöördumisviisid - Arvutivõrgu ülesehitamisel võib rakendada mitmeid meetodeid, vältimaks mitme arvuti üheaegset pöördumist (saadet) meediumi poole ja tagamaks kindlal ajahetkel ainult ühe arvuti töötamise saatjana, mida teised ei sega. Põhimõtteliselt võib eristada juhuslikke ja deterministlikke pöördumisviise. Esimesel juhul on reaalne, et mitu saatjat võivad töötada (tööd alustada) üheaegse ja neil tuleb konkureerida endale saateõiguse saamiseks (sellepärast räägitakse ka ,,konkureerivast” pöördumisest)

Arvutivõrgud

odt

Arvutivõrkude Referaat

suuremaid kiirusi, kui võrk on vaba PPP Kakspunktprotokoll, punkt-punkt protokoll. PPP kasutamine on populaarseim meetod IP andmepakettide edastamiseks üle kasutaja ja ISP vahelise kakspunktkanali . Näitekssissehelistamisliini või püsiühenduse kaudu saate PPP abil ühenduse oma ISP'ga ja võite kasutada TCP/IP protokolle Kakspunktprotokolli töötas 1994.a. Välja IETF js see asendas varasema SLIP-protokolli. PPP kasutab kasutaja arvuti ja ISP vahelise sideseansi alustamiseks omaenda lingijuhtimisprotokolli (LCP - Link Control Protocol). PPP toetab mitmesuguseid autentimisprotokolle (näit. PAP, CHAP jt), samuti andmetihendust ja krüpteerimist. PPP on kasutatav igasuguse täisdupleksühenduse juures (POTS, ISDN, T1, E1 jne). Sissehelistamisühenduse puhul võib PPP ühenduse halva kvaliteedi korral selle katkestada ja uuesti helistada. Multilink PPP (lühendatult MLPPP, MPPP või MP)

Arvutivõrgud

doc

Side- spikker eksamiks

ATM võrgus kantakse üle sõnumit pikkusega 9600 baiti, leida minimaalne bitikiirus sidekanalis, kui sõnumi ülekandeks on aega 10 ms. 53B on pakett, milles 5B on p2is. 9600/48=200 200*53/0,01 V:8,48Mbit/s ATM võrgus kantakse üle sõnumit pikkusega 9600 baiti, leida minimaalne bitikiirus sidekanalis, kui sõnumi ülekandeks on aega 100 ms. 9600/48*53/0,1 V:0,848Mbit/s etherneti pakett;8 bait - preambul - ülesannetes ei arvestata;6 bait - saaja aadress;6 bait - saatja aadress; 2 bait pikkus;46-1500 - andmed (data);CRC - 4 bait. ATM võrgutehnooloogia kohaselt on paketi pikkus 53 baiti. Kuidas tuleks valida ülekantava infofaili pikkus, et saavutada maksimaalne ülekande efektiivsus. - ATM v6rgus on p2is 5 baiti, seega kasulik info 48 baiti. Infofaili pikkus peab olema 48 baiti, et tekiks t2isarv pakette. Ethernet võrgu (10 Mb/s) kanalikihis kanti üle pakette pikkusega 64 baiti. Leida 512-baidise infosõnumi ülekandeaeg. P2is 48+48+16+32=144 b (ehk 18B). Seega yhes pak

Side

odt

Arvutivõrgud

B klassil on muudetavad aadressi 3 viimast osa, C klassil 2 viimast osa D klassil ainult viimane osa. Aadressid, mis langevad vahemikku 224.0.0.0 kuni 254.0.0.0. Need on kas eksperimentaalsed või reserveeritud kasutamiseks tulevikus ning ei täpsusta ühtegi võrku. Võrgumask määrab, milline osa aadressist kasutatakse võrgu tähistamiseks ja milline osa hosti tähistamiseks. Default gateway ehk vaikimisi võrgulüüs määratakse ära selleks, et arvuti teaks, kellele paketid saata kui soovitud sihtkoht ei asu samas võrgus. Lüüs tegeleb nende pakettidega ise edasi. Marsruutimine TCP/IP võrgus pakettide vahetust nimetatakse marsruutimiseks (routing), ning see toimib järgmiselt: Arvutist saadetakse teele pakett 1, see reisib läbi kolme marsruuteri (nendeks nimetatakse vahepeale jäävaid server-masinaid või switche) soovitud adressaadini, kelleks antud juhul on veebiserver

Arvutivõrgud

doc

IEEE 802.11 ehk WiFi

asjadest, mida pääsupunktide saatjad ringhäälingu põhimõttel eetrisse lasevad. Selle järgi leiavadki jaamad uue võrgu ja selle järgi on võimalik jaama seadistada vastavalt konkreetsele võrgule väikeste andmepakettide kaudu. Seda tegevust kutsutakse plinkimiseks. Paketid saadetakse teele iga 100ms järel ehk siis 10 korda sekundis. Plinkimine toimub kiirusel 1Mbps ja kuna see toimub ajaliselt väga kiiresti, ei avalda see üldisele jõudlusele mõju. Kui WiFi kaardiga varustatud arvuti satub pääsupunkti teeninduspiirkonda, siis märkab WiFi kaart pääsupunkti plinkimist, võib pääsupunktiga ühendust võtta ja nõuda endale IP aadressi ning minna läbi pääsupunkti internetti. Siit tuleb ka üks WiFi võrgu nimetusi "traadita internet". Kuidas ühendada ennast raadiokohtvõrku? Selleks, et kasutada wifi avalikke levialasid või traadita internetiühendust kodus, tuleb esmalt kindlaks teha, kas on olemas selleks vajalik varustus

Arvutivõrgud

Rohkem sarnaseid