IEEE 802.11 ehk WiFi (0)

VILJANDI KUTSEÕPPEKESKUS
IEEE 802.11 ehk WiFi
Referaat
Koostaja
Martin Vooremäe
AV13
Juhendaja
Priit Paap
Vana-Võidu
2014

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
WiFi algus 4
WiFi nimi 5
Kuidas WiFi töötab? 6
Kuidas ühendada ennast raadiokohtvõrku? 6
Standardid 8
Kanalid ja sagedused 9
Kasutusalad 10
Internetiühendus 10
Arvutitevaheline ühendus 10
Turvalisus 11
WEP krüpteering 11
WPAv1 krüpteering 11
WPAv2 12
Riistvara 13
Eelised ja puudused 14
Eelised 14
Puudused 14
Tulevik 15
Kokkuvõte 18
Kasutatud kirjandus 19

Sissejuhatus

WiFi ehk Wi-Fi on traadita arvutivõrguseadmeid tootvate firmade ühenduse (WiFi Alliance ) kaubamärk, millega tähistatakse sertifitseeritud traadita kohtvõrgu (WLAN) klassi kuuluvaid seadmeid, mis baseeruvad IEEE 802.11 standardil. Nime WiFi kasutatakse sageli IEEE 802.11 tehnoloogia sünonüümina. IEEE on Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituut, USAs asuv maailma suurim erialaühing, mis asutati 1884. aastal ja kuhu kuulub üle 320 tuhande liikme 147 riigist. IEEE toetab ülemaailmseid tehnikakonverentse, sümpoosiumeid ja seminare ning avaldab ligi 25% kõigist tehnilistest artiklitest elektrotehnika, elektroonika , arvutiehituse ja arvutiteaduse alal, pakub oma liikmetele täiendõppe programme ning toetab standardiseerimist. IEEE tegeleb lennunduse ja kosmosetehnikaga, arvutite ja sidega, biotehnoloogiaga, elektrotehnika ja elektroonikaga.

WiFi algus

WiFi leiutati 1991. aastal firmade NCR ja AT&T poolt. Esialgu oli see mõeldud kassasüsteemidele. Esimesed tooted tulid poodidesse nime all WaveLAN, mille kiirus oli üks ja kaks megabitti sekundis vahel. Vic Hayes , kes on raadiokohtvõrgu looja, oli samuti liige IEEE meeskonnas, mis lõi sellised standardid nagu 802.11b, 802.11a ja 802.11g.

WiFi nimi

WiFi-t tuntakse ka Wireless Fidelity ('Traadita loomutruudus') nime all sarnaselt helitehnikas tuntud High Fidelity ehk Hi-Fi nimele . Terminit Wireless Fidelity on ka Wifi Alliance ise kasutanud pressiväljaannetes ja dokumentides ; veel on termin kasutuses ITAA kirjutises WiFist. Kuigi, lähtudes Phil Belangeri väitest, mõiste WiFi ei pidanud algselt midagi tähendama.

Kuidas WiFi töötab?

Tüüpiline raadiokohtvõrk koosneb ühest või rohkemast access pointist (pääsupunkt). Pääsupunkt edastab SSID (Mestiident on juhtmeta kohtvõrgu unikaalne tunnus). Standardi järgi koosneb see 1-32 tähemärgist, aga tavaliselt on see inimesele loetavas vormis sõna. Kui näiteks kärje ID sõltub konkreetsest tugipunktist, millega ühenduses oled, siis mestiident kuulub terve võrgu iseloomustamiseks ja on üks asjadest, mida pääsupunktide saatjad ringhäälingu põhimõttel eetrisse lasevad. Selle järgi leiavadki jaamad uue võrgu ja selle järgi on võimalik jaama seadistada vastavalt konkreetsele võrgule väikeste andmepakettide kaudu. Seda tegevust kutsutakse plinkimiseks. Paketid saadetakse teele iga 100ms järel ehk siis 10 korda sekundis. Plinkimine toimub kiirusel 1Mbps ja kuna see toimub ajaliselt väga kiiresti, ei avalda see üldisele jõudlusele mõju. Kui WiFi kaardiga varustatud arvuti satub pääsupunkti teeninduspiirkonda, siis märkab WiFi kaart pääsupunkti plinkimist, võib pääsupunktiga ühendust võtta ja nõuda endale IP aadressi ning minna läbi pääsupunkti internetti. Siit tuleb ka üks WiFi võrgu nimetusi "traadita internet ".

Kuidas ühendada ennast raadiokohtvõrku?

Selleks, et kasutada wifi avalikke levialasid või traadita internetiühendust kodus, tuleb esmalt kindlaks teha, kas on olemas selleks vajalik varustus. Enamikes uutes sülearvutites ja ka paljudes uutes koduarvutites on juba sisse ehitatud juhtmeta internetti võimaldavad saatjad. Nende puudumise korral on võimalik osta traadita internetti võimaldav adapter , mille saab arvutiga ühendada PC card sloti või usb porti abil. Lauaarvutite puhul saab kasutada USB adapterit, või on võimalik osta adapter, mille saab ühendada PCI slotti arvuti kastis. Paljud need adapterid saavad kasutada rohkem kui ühte 802.11 standardit. Olles installeerinud traadita interneti adapteri ja selle töötamiseks vajalikud draiverid, peaks arvuti olema võimeline automaatselt üles leidma kõik olemasolevad internetivõrgud. See tähendab, et järgmine kord mõnes wifi levialas arvutit käivitades peaks ta automaatselt informeerima olemasolevast võrgust ning andma võimaluse sellega ühendust luua. Vanemate arvutimudelite puhul võib juhtuda, et on vaja kasutada ka vastavat tarkvaraprogrammi, et internetivõrku tuvastada ja sellega ühendus luua.

Standardid

802 standardi nimes on IEEE standard, mis tegeleb kohtvõrkudega. Osa 11 kirjeldab juhtmevaba kohtvõrku (WLAN), mille järel võivad olla tähed, mis tähistavad erinevaid täiendusi või on sidekriipsuga eraldatud avaldamise kuupäev. Igapäevases elus ei pane me standardite erinevust tähele, sest kõik standardid on omavahel tagasiühilduvad, kuigi teatud oludes on neil üksteise ees eeliseid . Üksteisega ühilduvus on üks tähtsamatest asjadest, mida seadmete sertifitseerimisel kontrollitakse. Kõige populaarsemad esialgse standardi täiendused on 11b ja 11g. Seoses seadusandlike muudatustega täiendas võrkude turvalisust 11i. 11n on uus mitmevooline modulatsioonitehnoloogia, mis suurendab märgatavalt andmeedastuskiirust, viies selle 54Mbit/s kuni 600 Mbit/s ja mille ametlik kasutuselevõtt toimus 29. oktoobril. 11a täiendus on kasutusel kaugsides, kus kõrgem ja vähemkasutatud sagedus (5 Ghz) võimaldab suuremat andmeedastuskiirust, kaaludes sellega üles seadmete märgatavalt kõrgema hinna. Ülejäänud täiendused on esialgse standardi laiendused ja parandused, mis puudutavad ühest võrgust sujuvalt teise üleminekut, andmesidet sõidukitega, laia ala võrke (WAN) ja palju muud. Erinevad täiendused lubavad ka erinevaid sagedusvahemikke.

Kanalid ja sagedused

Erinevates riikides on piirangud sagedusvahemikele ja võimsustele erinevad. Näiteks USAs võib amatöörradistidele mõeldud sagedusvahemikku jäävatel Wi-Fi sagedustel kasutada märgatavalt suuremat võimsust kui mujal maailmas. Samas ei tohi amatöörradistid edastada infot krüpteeritud kujul ja kommertseesmärkidel. Üldiselt võib standardile vastavad sagedused jagada kolme gruppi:
2.4 GHz
802.11b, 802.11g ja 802.11n on enim kasutatavad alamprotokollid. Jagatud 14 kanaliks 5Mhz vahedega, võimsusega kuni 100mW (Euroopas). Kuna protokoll eeldab 25MHz riba ühele kanalile, siis on tegelikult antud vahemikus vaid 3 iseseisvat kanalit (1, 6 ja 12). Euroopas tohib neist kasutada kanaleid 1 kuni 13. Jaapanis tohib kasutada ka 802.11b lisale vastavat 14., teistest veidi eraldiseisvat kanalit. USAs on lubatud vaid 11 esimest kanalit.
3.6 GHz
802.11y. Ainult USAs lubatud vahemik. Kusjuures on lubatud kasutada kuni 20W võimsusega saatejaamasid, mis tähendab standardile vastavate seadmete sideulatust kuni 5km. Kõrgem sagedus tähendab ka suuremat andmeedastuskiirust.
5 GHz
802.11a, 802.11h, 802.11 ja 802.11n. Sagedusvahemik 4915 MHz - 5825 MHz jagatud kanaliteks 5 MHz sammuga . Erinevates riikides on lubatud piirkonnad üsna erinevad. Euroopas lubatakse kasutada kanaleid vahemikus 48 (5240MHz) kuni 140 (5700MHz). Kasutusel müravabama sagedusvahemiku tõttu ja suurema lubatud võimsuse tõttu (kuni 1W) näiteks kaugsides.

Kasutusalad

Internetiühendus

Wi-Fi ehk raadiokohtvõrk võimaldab seadmetel, nt lauaarvutitel, mängukonsoolidel, nutitelefonidel või digitaalsetel muusikamängijatel ühenduda internetti, kui nad asuvad Wi-Fi levialades. Ühe või mitme Wi-Fi kohtvõrgu leviala võib ulatuda mõnekümnest meetrist kuni mitme ruutkilomeetri suuruse alani. Leviala sõltub sellest, kui palju on kattuvate levialadega Wi-Fi seadmeid. Lisaks kasutusaladele kodus ja kontoris, kasutatakse raadiokohtvõrke sellistes avalikes kohtades nagu lennujaamad, haiglad , hotellid, restoranid jne.

Arvutitevaheline ühendus

Wi-Fi lubab samuti ühendust otse ühest arvutist teise, ilma pääsupunkti abita. Seda kutsutakse ad hoc raadiokohtvõrguks. Seda kasutatakse väga palju arvutimängurite poolt, et mitmekesi mängida arvutimänge, kasutades Wi-Fi abi.

Turvalisus

Peamine probleem Wi-Fi turvalisusega on see, et Wi-File on juurdepääs palju kergem kui traadiga võrku. Traadiga võrgus peab pahategija füüsiliselt omama juurdepääsu võrguseadmetele või muukima läbi välise tulemüüri. Et seda vältida, tuleb kasutada turvaprotokolle. Enamik kasutajaid ei tea, kui ebaturvaline võib olla tegelikult Wi-Fi kasutamine ilma piisava turvalisuseta. Krüpteerimata sessiooni ajal saadetakse kõik päringud eetrisse avatud tekstina ja kõik teised jaamad levialas kuulevad seda. Kui pole kuulamas just pahatahtlikke kõrvu, siis nad ignoreerivad teisele jaamale saadetud sõnumeid. Täiesti võimalik on aga, et kogu sidet kuulatakse pealt ja igasugused tarkvara tasemel krüpteerimata andmed on kolmandale osapoolele vabalt loetavad. Sealhulgas on näiteks HTTP päringud, millest võib vabalt välja lugeda lihtsad kodulehele sisselogimiseks mõeldud paroolid . Kui on vaja kasutada avalikku võrku, siis tuleks järgida ettevaatusabinõusid.

WEP krüpteering

WEP on IEEE 802.11 andmeturbe protokoll traadita (raadio-) võrkudele (IEEE 802.11x). See oli algne krüpteering kõikidele Wi-Fi seadmetele. WEP-i vead ja turvaaugud leiti aga kiiresti üles ja pahategijad kasutasid need kiiresti ära. Internetis liigub väga palju vabavara, mille ainuke ülesanne ongi WEP krüpteeringu muukimine. WEP tuleb erinevate võtmesõnade pikkustega. Kõige tavalisemad pikkused on 128 ja 256 bitti . Mida pikem salasõna on, seda raskem on seda muukida. Tänapäeval peetakse WEP krüpteeringut vananenuks ja väga vigaseks. 2005. aastal pidas FBI demonstratsiooni, kus nad kasutasid kõigile kättesaadavaid programme, millega muugiti WEP krüpteeringuga raadiokohtvõrk lahti kolme minutiga. Kuigi WEP on parem kui mitte midagi, siis ei anna seda võrreldagi arenenuma WPA krüpteeringuga.

WPAv1 krüpteering

WPA on andmeturbe protokoll Wi-Fi alliansilt IEEE 802.11 standardile vastavatele raadiokohtvõrkudele (Wi-Fi võrkudele). Siin kasutatakse TKIP (Temporal Key Integrity Protocol) protokolli, et tagada tugevamat krüpteerimist kui varasema WEP protokolli puhul (WEP kasutas RC4 algoritmi , kuid WPA kasutab AES algoritmi). WPA on tuletatud IEEE 802.11i andmeturbe standardist ning kasutab autentimiseks EAP protokolli. WPA on tarkvaraline uuendus võrreldes WEP krüpteeringuga. Selle kasutamiseks ei pea ostma uusi seadmeid, vaid uuendama olemasolevate seadmete tarkvara. WPA kasutab TKIP-i (TKIP on ajutiste võtmete tervikluse protokoll). WPA andmeturbeprotokoll, mis kasutab räsialgoritmi võtmete šifreerimiseks ning mille terviklusekontrolli funktsioon võimaldab kindlaks teha, et keegi ei ole võtmeid näppinud. TKIP on üles ehitatud nii, et see lubab WEP krüpteeringult üle minna WPA krüpteeringule. See tähendab, et kõik WEPi elemendid on WPAs olemas, kuid nad on täiustatud , et parandada turvalisust.

WPAv2

Traadita kohtvõrgu standardile IEEE 802.11i vastav andmeturbeprotokoll aastast 2004. On turvalisem kui vahepeal kasutatud WPA protokoll, sest kasutab krüpteerimiseks TKIP asemel märksa turvalisemat AES-põhist CCMP algoritmi. Alates 2006. aastast peavad kõik Wi-Fi logoga varustatud seadmed toetama WPA2 andmeturvet. Erinevalt WPAv1-st, tahab WPA2 ka suhteliselt uut riistvara, mis tähendab seda, et riistvara, mis on ostetud enne 2006. aastat, tuleb ümber vahetada. WPA2st on muidu 2 versiooni. On olemas WPA2 äridele ja kodudele. Koduvariant kasutab eelnevalt etteantud võtit ja kontrollib selle õigsust kohe. Äridele mõeldud versioon teeb seda aga läbi serverite. WPA2 on kõige turvalisem Wi-Fi-le mõeldud turvaprotokoll.

Riistvara

Wi-Fi võrgu ehitamiseks vajaminev riistvara koosneb põhimõtteliselt saatjast, mis kiirgab juhtmevaba signaali ja võtab vastu ühenduse soove. Ja raadiokohtvõrgu klient , kes saadab seadmele ühendamissoove, saab saatjalt sellekohaseid vastuseid. Et saada ühendust internetiga, peab saatja (tavaliselt traadita ruuter ) olema konfigureeritud nagu pääsupunkt. Mobiilsetesse seadmetesse, mis ühenduvad raadiokohtvõrku, on tavaliselt sisse ehitatud Wi-Fi kaardid.

Eelised ja puudused

Eelised

Põhiline Wi-Fi eelis on selles, et see võimaldab kasutada internetti ilma traadita. See võib vähendada võrgu juurutamise ja laiendamise maksumust. Wi-Fi võrku on väga hea kasutada kohtades, kus kaabli paigaldamine on võimatu, sest see võib kahjustada hoone väärtust, sellised on näiteks muinsuskaitse alused hooned. Kuna Wi-Fi kasutab töötamiseks kõigile avatud raadiospektrit, siis ei pea kliendid selle võrgu kasutamiseks eraldi luba küsima . Veel on eeliseks ka see, et Wi-Fi võrgud toetavad rändlust. See tähendab, et võrgu kasutaja võib liikuda ruumis oma vahendiga, millel on olemas Wi-Fi toetus, liikudes ühest pöörduspunktist teise. Wi-Fi seadmed on laialdaselt kõigile kättesaadavad poodides ja kuna konkurents seadmete tootjate vahel on suur, on hind mõistlikult madal. See, et Wi-Fi on erinevate standartite kogum, on ka väga tähenduslik eelis, sest see tähendab, et sama Wi-Fi aparatuuri on võimalik kasutada erinevates maailma riikides.

Puudused

Kõige suurem puudus on Wi-Fi leviala piiratus. Tavalise 802.11b või 802.11g standardit toetava ruuteri funktsioneerimisraadius on 100 meetrit õues ja 50 meetrit hoones. Ja elektromagneetilist kiirgust kiirgavad seadmed, näiteks mikrolaineahi, mis on paigaldatud Wi-Fi aparaatide vahel, võivad signaali tugevust nõrgendada. Wi-Fi signaali on võimalik võimendada, lisades seadmele suurema antenni. Muu hulgas, Wi-Fi sagedusala ja kasutuspiirangud erinevates riikides on erinevad. Näiteks paljudes Euroopa riikides on lubatud veel kaks täiendavat kanalit (kokku 13 kanalit). Need on keelatud Ameerika Ühendriikides. Jaapanis on olemas veel üks kanal piirkonna ülaosas (kokku 14 kanalit). Teised riigid, nagu Hispaania, on aga keelanud madala sagedusega kanalite kasutamise. Veel üks puudus on praegu Wi-Fi seadmetes kasutatav WEP krüpteering, mis on väga kergesti lahti muugitav ja häkkeritel on väga kerge ligi pääseda kliendi andmetele.
Wi-Fi kasutamisel ei saa kindlasti minna mööda ka ohuteguritest, mis seonduvad inimese tervisega . Harvardi Meditsiinikooli lasteneuroloog ja neuroteadlane Martha R. Herberti (Harvardi Meditsiinikooli PhD ja MD) uuris vastavat materjali, mis puudutab Autismi ja Elektromagnetvälja (EMF – EMV – Elektromagnet väli) ning Raadiomagnetlainete (RFR – RSK – Raadiosageduslik kiirgus) vahelisi seoseid. Teadlane juhtis tähelepanu asjaolule, et olemasolev tehnoloogia on loodud ja kasutusse lastud vaid termilisi mõjusid hinnates, ilma bioloogilisi mõjusid arvesse võtmata. Ta tõi oma uurimuses välja, et Wifi ja mobiilimastidest tulev EMF/RFR ( elektromagnetväli ja raadiosageduslik kiirgus) avaldab disorganiseeritud efekti õppimisvõimele ja meeldejätmisele. Samuti destabiliseerib see immuunsüsteemi ja metaboolset funktsiooni. See teeb teatud lastele õppimise raskemaks ja eriti neile, kellel juba alguses esineb probleeme. Teadlane soovitab kasutada traadiga ( juhtmega ) tehnoloogiat, eriti selle grupi puhul, kes on kõige tundlikumad.
Elektromagnetkiirgus ei ole enam pelgalt teatud töökeskkonna ohutegur, vaid sellest on saanud kogu keskkonna elektromagnetiline saaste, mis mõjutab kogu elanikkonda. Kehtivad piirnormid ei välista terviseriski. Lundi Ülikooli professor Leif Salford on öelnud , et inimkond on tehtud katsejänesteks. Keegi ei oska praegu öelda, milline on kiirguse pikaajaline mõju tervisele. Seda saame teada mõnekümne aasta pärast.
Kõige tundlikum riskigrupp on lapsed, sest nad on õrnemad, nende jaoks algab mobiili kasutamise aeg varases nooruses ja kujuneb seega pikemaks kui kaasaegsel täiskasvanute põlvkonnal. Nende väikestes peades tungib kiirgus ka sügavamale ajju. Sellepärast piiratakse näiteks Prantsusmaal ja Inglismaal mobiiltelefoni ja Wifi kasutamist koolides . Hiljuti võttis Lyoni linnanõukogu vastu otsuse, millega toetatakse kampaaniat mobiili kasutamisest loobumiseks alla 12- aastastel lastel.
Mobiiltelefonist tulenevast laste terviseriskist on ajendatud ka Europarlamendi 19. detsembri 2008. aasta raport, milles muuhulgas mõistetakse hukka lastele mõeldud mobiilid ja taunitakse lastele suunatud mobiilifirmade kampaaniaid. Kahjuks Eestis ei pidurda miski mobiilside pakkujate lastele mõeldud reklaami.
Kuigi mobiilid on peale kõige lähemad ja tekitavad seetõttu ilmselt kõige enam probleeme, võivad olla ohtlikeks kiirgusallikateks ka teised telekommunikatsiooni- ja infotehnoloogiaseadmed: traadita telefon, Wifi jne. Terviseriski hinnates tuleb arvestada mitte ainult ühte kiirgusallikat, vaid kõikide kiirgusallikate tekitatud summaarset välja.
Mõistlik oleks kasutada kaabelühendusi ja lauatelefoni, kus vähegi võimalik. Mobiiltelefoni kasutamisel ei tohiks see olla vastu pead, vaid sellest vähemalt mõne sentimeetri kaugusel. Käed-vabad-süsteem on efektiivne, kui kasutatakse mittemetallilist ühendust ( optilist kaablit). Traatühendusega süsteem võib anda vastupidise efekti, kuna väli juhitakse traadi abil otse kõrva.

Tulevik

Wi-Fi arendajad ja seadmete tootjad on seadnud endale ülesandeks, et tulevikus oleksid Wi-Fi kiirused ning leviala veelgi suuremad ning seadmed järjest väiksemad ja mobiilsemad. Üldine visioon on, et Wi-Fi oleks kõigile kättesaadav mitte ainult internetikohvikutes, vaid kõikides avalikes kohtades nagu haiglad, raamatukogud, koolid, lennujaamad jne.
WiFi seadmete kasutamise määrab mitte enam tehnoloogia, vaid WiFi seadmete ülesseadmine ja opereerimine on (sarnaselt muu kübervaldkonnaga) muutumas sotsiaalseks väljakutseks.
Siinkohal loetelu põhjustest, mis tingivad uue lähenemise:

• Tehnoloogia penetratsioonitase – väga suur osa ühiskonnast kasutab WiFi tehnoloogiat, nutiseadmed , sülearvutid jne, ning kui selle kasutusega on midagi valesti, siis on see mitte ühe isiku juhuslik õnnetus, vaid kogu ühiskonda haarav sotsiaalne probleem.
  
• WiFi tugijaam kui tarbeese on muutumas mugavuse ning elustiili atribuudiks – ta on jõudmas igasse koju ja kohvikusse. Üha rohkem erialase ettevalmistuseta inimesi üritavad iseseisvalt tugijaamu üles seada ning teevad seda puhuti viisil, mis on neile endile või kellelegi teisele ebaturvaline või suisa ohtlik.
  
• WiFi ei ole sugugi ainuke ega kõige hullem turvalekkekoht. Kriminaalne varimajandus , pidevad vead nii operatsioonisüsteemides kui brauserites, odavalt ning ebaturvaliselt peetavad veebiserverid on oluliselt suurendanud igapäevaste turvaintsidentide arvu ning rahasummat, mis kulub säärastega võitlemisele. WiFi teema on vaid üks paljudest turvateemadest, mistõttu on raskusi sellele fokusseerimisega.
  
• WiFi tugijaamade kui masstoote ja müügiobjekti vaikimisi turvatase (ehk siis see häälestus, mis tehasest kaasa tuleb) võib olla ohtlik. Tootja ja levitaja optimum on mujal - müüa ja hallata võimalikult suurt hulka võimalikult lihtsana näivaid seadmeid, siis tuleb suurim teenistus . Tekkida võivate turvamuredega on ostja aga üksi. Tänane tüüpiline massprodukt sisaldab kasutaja mugavaks abistamiseks mõeldud tagaust (loe: keskse administreerimise funktsionaalsust) ning lisaks sellele, tüüpiline koduseade ei võimaldagi keerulisema võrgu ülesehitamist.
  
• Ühiskonna kõigi kihtide haaratus – kui esmalt asusid WiFit pruukima üksikud elustiilientusiastid ja tehnofriigid, siis nüüdseks on WiFi tehnoloogiaga haaratud ühiskonna kõik kihid , sh vastutavad töötajad, tippspetsialistid, firmajuhid jt, kelle puhul ka üksainus bitt pihkunud informatsiooni võib "õigetes" kätes saavutada kõrge turuväärtuse.
  
• Keerukuse kasv – WiFi seadmete (nagu ka muu tehnoloogia) keerukus üha suureneb. Seadme menüüs võib olla 100 ringis väga peeneid seadistusi, millest igaühe näppimisel on oma tagajärg, kuid lihtkasutaja ei pruugi seda hoomata. Laiemalt kirjeldades – tehnoloogiat kasutatakse selle sisust aru saamata ning vaid väga vähene hulk tehnikuid suudab sügavuti mõista, kuidas täpselt tehnoloogia töötab.
  
• Absoluutse enamiku eestimaalaste inglise keele oskus ei ole piisav, et aru saada keeruka seadme menüüpunktide ja kaasnevate õpetuste sügavast sisust, lisaks risk, et neid punkte kirjutanud hiinlasel esineb sama mure. Paradoksina on ka juhendite eestikeelsed tõlked nii madala kvaliteediga (ja sisaldavad nii olulisel määral vigu).
  
• Koduvõrk – kui veel aastat 10 aastat tagasi pikendas arvutivõrk vaid väheste elitaristide kodusid, siis täna on kodune arvutivõrk kohustuslik sotsiaalne atribuut.
  
• Antisünergeetiline vastasmõju paradoks – kahe hea asja kokkupanemine ei pruugi automaatselt anda parimat tulemust. Koduvõrk pluss WiFi tähendab enamasti turvakadu.
  
• Kaugeleulatuvad turundusvõtted – nii näiteks Samsungi nutiteleka ning nutifööni koos ostmine tekitab teatava arhitektuurilise surve koduvõrgu turvalisusele - et kõiki tootja poolt pakutud nutifeatuure maksimaalselt kasutada, tuleks koduvõrk siis kindlasti üles panna lihtsal ja pisut ebaturvalisel moel.
  
• Sotsiaalne elustiilisurve – lahenduste kasutatavuse ja turvalisuse üle kiputakse otsustama naabri käitumise, mitte aga põhjaliku skeptilise analüüsi alusel. Tavainimene pigem ei mõistagi, kuidas kahest välimuselt "samasugusest" tugijaamast üks võib osutuda turvaliseks ja teine mitte, samuti ei pruugi lihtinimene mõista tagajärgi, mis kaasnevad "UPnP" lubamisega oma võrgus.
  
• Seadme otstarbe mittevastavus – sotsiaalselt survestatud multimeediasisu (muusika, filmid, pidev ühendus sotsiaalvõrgustikega) tekitab ebamõistliku koormuse odavale tugijaamale, mis loodi lahjat veebisurfamist silmas pidades.
  
• Küberkuritegevuse kasv – ründaja huvi on üldjuhul mitte võrgu põhjalaskmine võimsa ilutulestiku saatel, vaid otse vastupidi – vaikne ja jätkusuutlik väärkasutus, mille käigus õnnestuks koguda müügikõlbulik kogus privaatse iseloomuga infot või, rünnates installatsiooni nõrkusi, üle võtta ja kuritarvitada sideühendust, identiteeti, peremeeskliendi maksulisi lisateenuseid vms.
  
• Eesti tarbija hinnatundlikkus – üldharidus ei paku selgitust, kuidas elektroonikaseadmete tooteperekondades hindu ning featuure omavahel tasakaalustatakse. Kui nutifööni ostmisel juhindub eestlane sotsiaalsest survest ning ostab kallima (enamasti ka parema) seadme, siis WiFi tugijaamade osas sotsiaalne surve parematele tootemudelitele peaaegu puudub. Paradoksina sisaldub mõnes WiFipurgi tarkvaras suvand, millega tugijaama perioodiliselt restartida – sest seadme või tarkvara stabiilsus on kehv ja üle ööpäeva multimeediat tirida see seade lihtsalt ei täi .
  
• Kõige viimane ja kõige keerukam risk – erinevate tehniliste ja sotsiaalsete riskide üheskoos arvesse võtmine vajab olulist analüüsioskust ning lisaks veel ka ulatuslikke teadmisi mitmes valdkonnas - see on absoluutse enamiku lihtinimeste jaoks kättesaamatu kunst . Kui aga miski aines osutub kaineks analüüsiks liiga keerukaks, siis tüüpiliselt lastakse vanamoodi ülejala edasi.
  

Kindlasti on alles ja akuutseks jäänud ka WiFi seadmete mõned tehnilised probleemid, kuid (funktsioonina seadmeid haldava tehniku ettevalmistusest) on nende mõistmine ja lahendamine väljaõppinud tehnikule lihtne.

Kokkuvõte

WiFi tehnoloogial on väga suur hulk võimalikke kasutusalasid. Eesti seadused WiFi kasutamist otseselt ei reguleeri, selle poolest erineb Eesti näiteks Saksamaast, kus koopiaõiguse forsseerimise eesmärgil saab alates aastast 2010 trahvida iga anonüümselt ligipääsetava tugijaama valdajat. Eestis on WiFi tugijaamad avatud igal tänavanurgal ja kohvikus ning need on pigem meie rahvusliku eripära ja uhkuse tunnuseks. Pole teada, kas ning kui kaua õnnestub üleilmsest terrorismipaanikast põhjustatud anonüümsusfoobia valguses säärast paradoksi säilitada.
Nagu eelnevalt kirjeldatud, on WiFi kasutamine meie tänapäevases maailmas igapäevane nähtus. Tähele tuleb aga panna seda, et võrreldes traadida internetiga, ei ole WiFi nii turvaline. Kümmekond aastat tagasi saabus arvutivõrk enamike jaoks juhet pidi ning linnaruumi ruutkilomeetril paiknes keskmiselt vaid paar kiirgajat. WiFi tehnoloogia edu ja ühtlasi murede juurpõhjus seisneb raadiolainetes – nimelt raadiolainete omaduses levida keskkonnas vabalt – neil puudub üheselt tuvastatav sihtpunkt. Passiivse tarbimise (pealtkuulamise) puhul pole võimalik tarbijat leida, aktiivse sekkumise korral on sidepartneri hilisem tuvastamine võimalik, kuid ühtlasi ka aeglane, keerukas ja kallis. Aksioom kõlab, et WiFi puhul ei saa mitte ühegi turvameetmega lõplikult kõrvaldada raadiolainete anonüümsust ega ka täielikult kompenseerida lainete levi iseärasusi.
Samuti tuleb tähele panna selle mõju tervisele, seda eriti laste seas. Seetõttu on oluline nii turvalisuse kui tervisreriskide teemal panustada elanikkonna teadlikkuse tõstmisele, sest ilma WiFita ei kujuta oma elu me enam kuidagi ette.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/WiF i
http://vallaste.ee/
http://en.wikipedia.org/wiki/Wi-F i
http://www.hingepeegel.ee/salakaval-tehnoloogia/harvardi-professor-hoiatab-wifi-ohtude-eest/
https://www.ria.ee/wifi-kasutamisest/
http://static.inimene.ee/index.php?sisu=teemakeskus¢ral_id=45&article_id=266