"Anne Boleyni õnn ja hukk" - Robert Widl (1)

Oktoober 2008
Ajalooline romaan
''Anne Boleyni õnn ja hukk ''
Robert Widl
Anne Boleyn – kes ta oli ?
Anne Boleyn (1501 või 1507 – 19. mai 1536 ) oli Inglise kuninga Henry VIII teine abikaasa ning kuninganna Elizabeth I ema.
Anne oli krahv Thomas Boleyni ja tema naise, Norfolki krahvi Thomas Howardi tütre Elizabeth Boleyni tütar. Tema vanem õde Mary Boleyn oli nii Prantsusmaa kuninga François I kui ka Henry VIII armuke , viimast küll lühiajaliselt.
Anne kasvas oma õega sarnaselt üles Prantsuse õukonnas ning omandas seetõttu hea prantsuse keele. Erinevalt oma õest, kes omandas seal vägagi kahtlase kuulsuse, olles maganud lisaks kuningale ka suure osa õukondlastega, oli Anne üsna kombekas ja tagasihoidlik .
Henry VIII abielu (aastast 1533) Annega, nagu ka viimase hukkamine , oli osa keerulisest Inglise reformatsioonist. Anne ise oli tuline kirikureformide pooldaja . Tema poliitiline mõjuvõim õukonnas oli väga suur. Teda on isegi kutsutud kõige mõjukamaks ja tähtsamaks Inglise kuningannaks.
Annel raiuti hukkamise käigus (19. mai 1536) pea maha, kuna teda süüdistati riigi reetmise, seksuaalse väärteo ja abieluvälise suhte pärast. Karistuseks oli määratud elusast peast põletamine, kuid valitseja oli suurejooneline, asendades põletamise pea maharaiumisega mõõga läbi. Seevastu naise väidetaval armukestel raiuti pea maha kirvega. Arvatakse, et need süüdistused olid Henry VIII poolt provotseeritud.
Anne Boleyni elust on kirjutatud mitmeid romaane, näidendeid, televisioonidraamasid jt.
Kuidas kõik algas...
Kuninga noorem õde Mary pandi 1514.aastal vanale Louis XII-le mehele (see oli tolle kolmas abielu), et Inglismaa lõpuks ometi Prantsumaaga rahujalale saaks. Ent värske abielumees, kes oli varakult raugastunud, suutis oma uue verinoore kaasa kõrval vaevalt aastavahetuse üle elada. Inglismaalt saadeti tookord mõned tüdrukud ja lapsed ühes väga noore pruudiga Prantsusmaale, et see ei tunneks end seal liiga võõrana. Nüüd on nad koos kuningalesega kõik koju tagasi tulnud ja kuningas Henry VIII kavatseb neile nende vanal kodumaal ametlikult tere tulemast öelda.
Kaks õde...
''Tõuske üles, milord! Siin on ometi... siin on ju veel kaks noort daami... kelle omad teie siis olete, ilusad lapsed ?''
'' Majesteet ,'' ütleb Thomas Boleyn ettepoole nihkudes, '' need on minu tütred. See... siin on Mary!''
''Kui vana?'' küsib Henry silmi vidutades.
''Üheksateist aastat,'' sosistab Mary ja teeb õukonnakniksu.
''Ja see on... tema õde?''
''Õige, Majesteet, '' kostab Boleyn. ''See on mu noorim... Anne.''
''Kui vana?'' küsib Henry jälle.
''Viisteist.''
Henry patsutab tüdruku põski. ''Viisteist,'' lausub ta mõtlikult. ''Ja mida te siis nüüd teha kavatsete? Isa kuuesabas rippuda ja sõrmega seina uuristada?'' Ta naerab ülemeelikult.
''Ma mõtlesin,'' kogeleb Boleyn segaduses, ''et kui Majesteet suvatseb olla armuline ja halastab mu tütardele...''
''Kulla mees,'' naerab Henry laia suuga , ''ma ei pea tütarlaste internaati. Kuigi kuninganna...'' Ta pöördub armastusväärselt Catherine 'i poole: ''Madame, võib-olla oleks teil oma kaaskonnas vajadus kahe väikese õienupu järele, kes patupaabelist tulles vajaksid täiustamist vanas heas inglise kasvatuses ?''
''Oo, nagu kuulda, oli Prantsuse kuninganna Claude hea südamega, aga ka rangete kommetega kasvataja,'' vastab Catherine taktitundeliselt. ''Mu saatjaskond on juba küll piisavalt suur, aga kui teie, mu abikaasa, ei pea seda priiskamiseks, et võtame veel kaks õuepreilit lisaks...''
''Noh, master Boleyn,'' särab Henry heatujuliselt. ''Te võlgnete tänu Tema Majesteedile kuningannale, et ta võtab teie tütres oma õuedaamide hulka.''
''Majesteet!'' Thomas Boleyn langeb liigutatult Catherine'i jalge ette. '' Kuidas saab tühine kodanlane teid küll tänada! Mu tütred on pooleldi orvud, nad jäid juba varakult ilma emata. ''
''Hea küll.'' Kuninganna ulatab mehele suudlemiseks käe ja annab talle märku tõusta. ''Luban igati vaeva näha, et teie tütred jääksid minu teenistuses lugupeetuks ning saaksid endale kord tublid , seisusele vastavad abikaasad ''
Anne'i esimene armastus...
Vahepeal on Anne Boleyn saanud kuuteistaastaseks. Varaküpsel tütarlapsel on ergas pilk. Kuningakoja miljöö ei ole talle võõras. Sest juba seitsme kevade õrnas eas saadeti ta koos oma neli aastat vanema õe Maryga Pariisi. Seal koges Anne viimastel aastatel, kuidas tema plikaohtu õde Maru sai armuhullu naistelemmiku Francois I kergeks saagiks , ning seda tütarlapseliku ja voorusliku kuninganna Claude'i selja taga. Anne sai kõige vahetuma õppetunni sellest, kuidas Prantsuse kuningas tema õe pärast põgusat kurameerimist nagu kantud särgi minema viskas ja teda seejärel ülimalt halvustades hooraks nimetas.
See lugu vormib väikest ronkmustade juuste ja tumedate, juba nõnda palju teadvate silmadega Anne'i.
Midagi sellist ei saa ega tohi kunagi juhtuda tema endaga, tõotab salajas see väike neiu , kes näib juba üsna hästi mõistvat, mida ta tahab.
Anne torkab kuidagi silma. Sellega, kuidas ta näiliselt osavõtmatult täidab oma kerget teenistust õukonnas, olgugi et selle osavõtmatuse maski taga näib ülimalt ärgas silm, ülimalt ärgas süda juba midagi ootavat. Aga mida siis ?
Sagedasti hiilib hoovipreili silme all ringi üks noorhärra, jäädes harva silma kuningannale, kes enamasti kusagil nišis päevavalguse käes tikib ühe või kahe vanema õuedaami seltsis kas siis altarikatet või vesperikuube või kaunistab vilunult oma abikaasa puhtast siidist särke.
Anne'i elavad, ülierksad silmad avastavad noormehe kohe. Too on pikk ja peenike nagu piitsavars, natuke kõlkuv oma veel lihvimata liigutustes...
Elavad ja ärksad pole mitte ainult Anne'i silmad, vaid ka tema mõistus...
Anne'il on küllaldaselt tundlikkust ja erootilist taju, et juba mõne päeva pärast kindel olla, et see norsand tuleb tema pärast ja näib olevat huvitatut temast.
Aga kes ta on?
Tema nimi on Henry de Percy ja ta on Northumberlandi krahvi esimene poeg, seega on tegemist Inglismaa ühe rikkama ja mõjukama krahvkonna tulevase pärija ja vanima aadliga. Seega on isand Henry de Percy, see veel ebaküps nooruk, tõepoolest keegi, ning on au olla tema poolt imetletud...
Anne'i ja Henry tõotavad üksteisele armastust, Henry de Percy lubab Anne Boleyiniga abielluda , aga...
''Milord kardinal , ma lubasin mistress Anne Boleyniga abielluda. Minu südametunnistus kohustab mind...''
''Teie kogenematu nolk!'' ägestub kirikuvürst. '' Teie südametunnistus on eksitav mülgas! Mis teie südametunnistus teile ette kirjutama peab, seda määravad üksnes püha kirik ja kuningas. Teie isa jätab teid pärandusest ilma ja meie, see tähendab monarh ja mina, tema käepikendus, me läänistame krahvkonna kellelegi teisele. Punctum!''
Henry de Percy naib, nagu kästus, Shrewsbury krahvi tütre Jane 'i. Anne Boleyn ei unusta kardinali intriigi oma esiemese armastuse vastu kunagi. Kogu asi näib olevat lordkantsleri väike kättemaks Thomas Boleynile, kes tema meelest on muutunud liiga mõjukaks ja ülbeks.
Anne Boleynile antakse seejärel korraldus õukonnast viivitamatult lahkuda. Aga enne, kui kuningaloss Anne'i silmist kaob, keerab ta veel korraks ringi. '' Kui kunagi peaks olema minu võimuses,'' purskub kuueteistaastase tüdruku suust , ''siis lasen kardinalil sama palju kannatada kui tema praegu minul!''
Catherine ja Henry
Nad abiellusid, pidid abielluma, sest ühe riigi kasu tahtis omandada lisaks teise eeliseid . Kuid nähtavasti oli neil kahel õnne. Nad meeldisid teineteisele. Kuus aastat vanemale, kahekümnendate aastate keskel olevale naisele meeldib see kukelik, punakasblond, elegantne, haritud, südamlik ja sportlik – igati suurepärane kuningas. Ja tollele, naiste küsimuses veel täielikult kogenematule kaheksateistaastasele imponeerib see ilus, rõõmsameelne, südamlik, tark ja naisena juba üleni õide puhkenud suursugune hispaanlanna, kes toob lõunamaalase elujulge ja päikeselise hinguse niiskele ududesse mattunud Inglismaale .
Aga kui dünastiate abielupoliitikale kaasneski taevase annina armastus, siis jäi muutumatuks eesmärk, kõrvalekaldumatult seisis silme ees ühenduse viimane, kõrge lõppeesmärk: kindlustada Inglismaa trooni seaduslik pärimisjärglus.
Selle ülimalt vajaliku ja seetõttu täiesti mõistetava asjaoluga arvestab Henry VIII vahetpidamata. Seda ei lase ta hetkekski silmist.
Juba esimesel abieluaastal tuleb ilmale tütar – kuid kahjuks sünnib ta surnult.
Järgmisel, seega 1511 . aastal sünnib troonipärija. Ta saab ristimisel nime Henry nagu tema isa, nagu tema vanaisa. Vanemad on üliõnnelikud. Kuid juba seitsme nädala pärast laps sureb .
Aasta hiljem, 1514, kordub see kohutav sündmus taas.
1516 . aastal sünnib jällegi laps, kes seekord – Issand olgu tänatud! - ellu jääb. Temast kasvab terve ilus laps ning paljuski sarnanev ta emaga. Kuid Henry VIII silmis on tal suur iluviga – ta on ... tüdruk, printsess Mary.
1517.aasta algul järgmine nurisünnitus, sama õnnetuse aasta lõpus veel teine.
Kokku kaheksa rasedust!Ja selle kõige tulemus?Üks tütar! Üksainus ellujäänund laps ja seegi on tütar!
Mitte et Henry tütart ei armastaks! Ta armastab tõesti lapsi ja armastab ka seda tütart, see on ju tema enda liha ja veri .
Henry VIII, kes istub oma isa usurpaatoritroonil, tunneb end ülimalt ebakindlalt ja tuleviku suhtes äärmiselt määratlematuna, kui ei ole olemas poega , kes kunagi jätkaks dünastiatööd, annaks edasi dünastiapärandi.
Lahendus...
''...Uusaastalõbustuste ajal oli näha, et tema nõbu Elizabeth Blount meeldis teile. Teda kutsutakse muide Bessie'ks. Võluv nimi! Tema peaks ometi võimeline olema imposantseid poegi sünnitama.''
''Yorki peapiiskop , te unustate ennast?''
''Inglismaa kuninga ja tema meessoost järeltulija nimel unustan end meelsasti, mu vürst''
... Üheksa kuud hiljem sünnitab Elizabeth 'Bessie'' Blount terve poisslapse. Poiss saab ristimisel nimeks Henry Fitzroy. Tema kasvatajaks nimetab Henry VIII ei kellegi muu kui oma sõbra, suure humanisti ja alamvarameistri Thomas Moruse. Kuus aastat hiljem nimetab Henry poisi Richmondi hertsogiks.
9-aastane Mary...
Henry VIII tunneb tohutult rõõmu asjaolu üle, et tema üheksa-aastane tütar Mary, ainuke abielujärgne laps, on kihlatud tema abikaasa Catherine'i lihase õepoja, kahekümne viie aastase keisri Karl V-ga. Seeläbi saab tema tütrest kunagi maailmariigi keisrinna ja sellisel juhul, aga ainult sellisel juhul, oleks koguni parem, kui Henryle ei sünniks abielust ühtegi poega.
Takistus ? Saadik Hispaaniast...
''Tema Majesteet keiser ,'' väänleb saadik viisakates kummardustes, '' lasevad Teie Majesteeti paluda , et printsess Mary võimalikult kiiresti koos ühe osa kaasavaraga...'' Saadik takerdub pisut, '' ... sularahas ,mõistagi,Hispaaniasse saadetaks...''....
...''Aga minu suverään vajab tingimata otsekohe nimetatud 400 000 tukatit!''
''Nii palju raja ei ole ühelgi maailma monarhil, ja lisaks veel kohemaid!''
''Siiski!Keisril on peale teie tütre, printsess Mary veel teine nõbu, Portugal printsess Isabel . See on sale tumedajuukseline daam , parajasti õiges abiellumiseas ning Kastiilia kõrge seisustekogu cortes ootab teda vaimustusega keisri abikaasaks.''
''Ha-ha, naer tuleb peale!'' ''Ja Portugali kuningas raputab lihtsalt nii muuseas käisest 400 000 tukatit ?''
''Portugali kuningas pakkus keisrile koguni kohe 900 000 tukatit kullas.''
''Siis on ju kaup juba koos ?'' küsib Henry uurivalt.
Hispaania saadik kehitab sõnatult õlgu.
Seepeale kirjutab Henry keisrile uhkelt, et ta ei tee printsess Isabeliga kavatsetud abielule mingeid takistusi. Ta ootavat aga kõikide laenatud rahade kohest tagasimaksmist ning kuulutab seega kõik keisriga sõlmitud lepingud tühistatuks.
Nüüd ilmneb Henry tõeline iseloom. Niikaua , kui talle sõbralikult vastu tullakse, niikaua, kui ta tunneb, et talle püütakse meeldida ja tema ümber lipitsetakse, võib ta olla väga armastusväärne. Aga häda, kui keegi tema uhkust haavab! Siis murrab sellest muidu nii sõbralikuna ja heatahtlikuna näivast Henryst välja kohutav deemon.
Henry poeg
Kogu õukonna ja välismaa saadikute juuresolekus, seega avalikkuse silme all, nimetab Henry VIII kuueaastase poisi kahe veel alles jäänud inglise hertsogi, nimelt Norfolki ja Suffolki hertsogi juuresolekul Richmondi ja Somerseti hertsogiks. Samas kuulutatakse ta ka Sukapaelaordeni kavaleriks ( peale välismaa monarhide antakse see tiitel ainult kuningliku perekonna liikmetele ), Londoni linna hoidjaks, Carlisle'i lossi pealikuks ja Inglismaa esimeseks peeriks.
Henry tütar Mary lahutatakse emast ja sunnitakse otsemaid lahkuma Ludlow' lossi ning asuma seal Walesi printsessi kohuseid täitma.
Ka kuninganna saadetakse õukonnast maapakku, ühte lossi Woburnis.
Kuningas Henry VIII petab ...
''Kui kuningas sellest teada saab... Ah, milord kardinal, ma langesin selle tüdruku võrku, kelle ilu päevavalgel ei sarnane sugugi sellega, mis pimedas paistis .''...
''Asi on täielikult lõpetatud. Teie jahi-ja lauasõber William Carey nais mistress Mary Boleyni, laps jääb abieluliselt tema arvele ja teie, Majesteet, olete selles asjas väliselt igati veatu.''
Inglismaal on kaks parteid...
Inglise välispoliitikas tegutseb sel ajal kaks parteid. Üks pooldab kindlalt keisrit, see on eelkõige vana aadel, kes koguneb kuninganna Catherine'i ümber, aga ka kaupmehed ja majandusinimesed, kes teenivad ülirikkalikult, kaubitsedes Hispaania, Madalmaade ja uute ülemerekolooniatega.
Aga on olemas ka uusaadli ülespürgiv partei, kes on võidelnud Henry VIII ajal Prantsusmaal ja tähtsaks saanud: Boleynid, Wyattid, Blountid, Suffolkid, kui mõningaid nimetada. See kildkond ei ole liitu keisriga kunagi heaks kiitnud ja on suhtunud lõpuks ka vastumeelselt sõjasse Prantsusmaaga nii suurte finantskoormuste kui ka selle pärast, et keiser Inglismaa lõpuks oma toetusest ilma jättis.
Anne üritab saada teateid Henry de Percy'lt...
Anne viibib täielikus teadmatuses . Kas noormees järgib kardinali korraldust ja kavatsev abielluda väikese Jane Shewsburyga? Või on ta seda juba teinud ? Anne' il ei õnnestu midagi teada saada. Kõik sidemed nende vahel on läbi lõigatud. Ta saadab noormehele mitmeid kirju, kuid Anne ei saa teada, et Wolsey püüab kirjad kinni ja paneb need enda arhiivi tallele. Percy ei saagi teada, et Anne armastab teda endiselt.
Anne saadab Alnwicki lossi Percy juurde oma amme poja, keda ta usaldab. Kui mees teda veel armastama pekas, siis tahab ta temaga koos põgeneda Šotimaalevõi Taani, et seal tema naiseks saada. Percy vastab kirjas : ''....Meie noorus on meie õnnetuses süüdi. Aga loodetavasti tuleb päev, mil ma olen siin Alnwickis lõpuks isand ja mitte enam vang. Sinu endalevõitmiseks olen valmis põrgutki trotsima.'' Järelikult ei ole ta Anne'i ettepanekuga nõus. Anne teab, et tema esimene, tema suur armastus Percy vastu oli mõttetult raisatud, ohverdatud viirastustele, abielumehele, kes ei ole tema oma, kes ei saa kunagi tema omaks.
Kuningas märkab Anne'i...
Anne veedab oma päevad Heveri lossis, kus viibib ka tema õde Mary, eks on just kuningale sünnitanud tütre Catherine'i. Neli korda ratsutab kuningas sinna, et last külastada. Henry ei hooli aga enam eriti Maryst. Esimene kireuim on lahtunud. Ta ei pea enam selle 23-aastase naise pärast võitlema ning tema südamesse tuleb tüdimus. Siis näeb kuningas uuesti nüüd juba üheksateistkümneseks saanud Anne'i, kes on kolm aastat tagasi kardinali soovitusel õukonnast minema saadetud , kuid tohib nüüd juba mõnda aega jälle kuninga õuedaam olla. Siiamaani ei ole kuningas talle rohkem tähelepanu pööranud kui oma naise ülejäänud kolmesajale ilusale hoovipreilile.
Nüüd hakkab ta omma hinges Anne'iga tegelema, teda õe Maryga võrdlema. Ja vaata vaid!
Anne on teistsugune, täiesti teistsugune kui Mary, see rumalalt koketne väike naine, kelle omal ajal Francois I võttis tema lapselikus, neiulikus kogenematuses ja pärast seda põlastavalt hooraks nimetas. Nõnda langes Mary juba küpse viljana Henry sülle. Kuid tema neli aastat noorem õde Anne näib selles asjas täiesti teistsugune olevat. Ta ei ole küll vähem koketne kui Mary ja prantsuse muretus , mida ta koges Francois I õukonnas, näib olevat tema olemusse oma jäljed jätnud. Aga sellegipoolest on ta teistsugune. Tema võitlusvalmis hinges on vääramatut meelekindlust.
Mary Boleyn on kergemeelne ja sihipäratu, ta laseb kõigel minna ja võtab kõike muretult, nii nagu see parajasti kätte juhtub, ja püüab passiivselt sellest parimat haarata. Kuid Anne on pärinud ühevõõra nii oma vaimselt nüri isa täitmatut auahnust kui ka emapoolse vanaisa taltsutamatut kindlameelsust mitte midagi poolikult teha, kõike tahta, kõike võita. Kõik või mitte midagi – saab selle nõtke, saleda, mustajuukselise, tumedate põlevate silmade ja kergelt laulva aldiga Anne'i motoks.
Kuningas kiindub Anne'i. Ta hakkab talle saatma kirju, kuid Anne on piisavalt auahne, et mitte tahta muutuda kuninga metressiks. Kuningas tärkab kirg jahtida Anne'i, seda salapärast naist. Henry saadab mitmeid kirju, kuid Henry VIII ei unusta Anneäi. Tema ei loobu võitluseta. Kuigi Anne tema viimase kirja vastuseta jättis, saadab ta neiule uue kirja, millele lisab hinnalise ehte:
''Minu kallis sõbratar,
saadan Teile sellel käevõrul oma pildi sõnadega, mis on Teile
teada. Sooviksin ise olla pildi asemel, Teie loal.
Teile ustab kuningas ja sõber Henry.''
Seepeale pöördub Anne Westminsterisse õukonda tagasi. Kuningas Henry kirjutab oma armastatud Anne'ile kirjakese. Selles seisab:
''Ma ei leia und, sest ma ei saa magada seal, kus võiksin taas oma rahu leida...Teie armastatud käte vahel.''
Otsekohe vastab Anne talle kirjalikult:
''Igal õhtul ehavalguse tunnil, kui esimene täht särama lööb, mõtlen ma Teile, Majesteet. Mõelge samal tunnil ka minu peale!''
Näib, et Anne on Percy unustanud.
Anne'ist hoovab omapärast võlu, mis kuningat lummab ja samas tema käest ära libiseb. Anne'ist hoovab sära, mis näib lausuvat: Noli me tangere !(Ära mind puutu !)
Henry tahab lahutada Catherine'ist...
Anne, kes endiselt keeldub kuningale andumast, teeb etteheiteid, et kuningas vaid mängib temaga ega mõtle seda tõsiselt. Tema aga ei kavatsevatki metressiks hakata, kordab ta saja esimest korda.
''Leviticuse seaduse järgi ei ole ta ilmselt üldse minu avikaasa ja seega ka mitte Inglismaa kuninganna!''
''Ja kui mees oma venna naise võtab, siis on see ropp töö; ta on oma venna häbeduse paljaks võtnud!''
Lahutamise teostamiseks ilmneb teoses mitmeid konflikte ja keerulisi punkte, mida sel kohal ei hakka välja tooma . Anne suurel pealekäimisel on siiski lõpuks ka tulemus – kirikureform :
Kartlikud, põdurad ja selgrootud kirikuvürstide hulgas, seega suure surve all olevate ja propagandistlikult kuratliku ajupesuga segadusse aetud piiskopid põgenevad ülepeakaela paanilises hirmus .
15.mail 1532 alistuvad nad jäägitult kuninga tahtele, mille taga on Cromwelli, Anne'i ja tema auahne suguvõsa süümepiinadeta tahe . Sellel ajaloolisel 15.mail kuulutavad täielikult ärahirmutatud ja tasakaalu kaotanud piiskopid, et nad ei anna tulevikus ilma kuninga nõusolekuta välja ühtegi seadust ning kõik olemasolevad korraldused , ka Magna Charta's igivanadel aegadel kindlaks määratud, muudetakse kuninga soovil ja ükski neist ei ole enam kuninga nõusolekuta kehtiv.
See ei ole enam formaalne kiriklik tunnistus nagu eelmisel aastal, kui Henry kuulutati kirikupeaks , sel määral kui ''Kristuse seadus'' seda lubas.
Nüüd, aasta hiljem ei ole Kristuse seadusest enam juttu . Kuninga seadus tühistav Kristuse seaduse. Kirikupeaks on sellest päevast peale Henry ja ta on kiriku ainus ja absoluutne pea. Kirik kuulub sellest päevast esmajoones kuningale. Ta võib sellega ette võtta, mida ta eales tahab.
''Kas ma pean nüüd tänasest päevast sulle Teie Pühadus ütlema?'' küsib Anne õhtul kuningalt. ''Oled sa ju nüüd Inglismaa kiriku paavst ?''
''Pilka jah!'' vastab Henry naerdes ja lööb endale ülemeelikult vastu vasakut kintsu. ''Varsti oled sa minu naine ja seega Inglismaa kuninganna.''
Minevikuviirastus...
Percy saab teada, et Anne'i kirjutatud lembekiri temale on mängitud kardinal Wolsey kaudu Percy naise leedi Jane'i kätte.
Siin ilmub Percy vaimusilma ette stseen ,kui ta paar aastat tagasi kuninga käasul ja muidugi Anne'i õhutusel vahistas kardinali selle maaresidentsis Catwoodis. Ülima mõnuga, kuivõrd ka tema nagu Anne'gi ei ole unustanud, et see oli Wolsey , kes nad teineteisest lahutas ja sundis teda Jane'iga abielluma.
Ei ole mingi ime, et Percy abielu ei saanud õnnelikuks, ei saanud saadagi! Tjukaks ja äkiliseks muutus mees, liialdatult usaldamatuks ja armukadedaks tema abikaasa.
Jane saadab kirja oma isale , palvega seda kuningale näidata. Kuid isa, kes on tark, saadab kirja edasi Norfolki hertsogile. See annab kirja otsemat teed oma õetütrele Anne'ile, kirja kunagisele kirjutajale. Anne näitab kirja Henryle.
*Tõeline, tegelik kihlus oli tollal delikaatne asi. Juba tsiviilõiguslikel põhjustel paneb kehtiv kihlus aluse teatud kohustustele ja sellese tulenevalt ka õigustele kihlatute vahel. Kuid veelgi enam religioossetel põhjustel! Aluseks võetakse siin kirjakoht Uuest Testamendist – Matteuse 1.peatükk, värss 19 (tegelikult 18 ja praeguses piiblis pole üldse nii), kus on kirjas: ''Joosep, kes oli temaga (Maarjaga) kihluse läbi juba õiguslikult seotud...''
Järelikult tuli tõsiselt järele uurida, kas Anne ja Henry de Percy olid omal ajal kihlatud, see tähendab õiguslikult seotud..
Henry de Percy loodab, et kiri, kus Anne tõotab oma armastust, viib neid lõpuks kokku ja viimaks ometi on ta Anne jaoks vaba. Kuid tegelikkus rebib Percy tema unistustest välja.
Anne eitab, et on kihlatud Percyga :
...''Te salgate niisiis ,'' Percy seisab seal otsekui kättemaksujumal, '' et olete kunagi minu mõrsja olnud ?''
''Mida on sellel härral jultumust endale lubada!'' hüppab Anne otsekui tarantlihammustuse peale püsti. ''Mina – ja salgan! Kas Pembroke'i markiisil, Inglismaa esimese peeri Norfolki hertsogi lapselapsel on vajadust salata ainult sellepärast, et lord Percy jalutleb ekslike unistuste radadel ?''
''Kas teid segab ,'' paiskab krahv talle vihahoos näkku, ''et ma nagu minevikuviirastus murran sisse teie olevikku ja meenutan teile aegu, mida te täna enam meenutada ei taha?''
''Tõepoolest viirastus !'' vastab naine. ''Võib-olla kummitab teie lossis Alnwickis nõnda, et te näete ja kuulete viirastusi seal, kus ei ole midagi muud näha ega kuulda kui Tema Majesteedi õukonda ja kuningat ennast, kelle äraostmatut kõrva ja silma ei saa petta segase lobaga ega kõige hirmsama tagarääkimisega.'' ...
Peale ülekuulamist:
''Noh, kas näed veel viirastusi?'' küsib Anne hiljem Henrylt võluva naeratusega.
''Tõepoolest,'' vastab kuningas laialt mõnuledes ja loob kõlava naeru saatel endale vastu kintse. '' Ta nägi välja nagu kahvatu kummitus Šotimaa soodest .''
''Jah,'' kihistab Anne naerda, ''nagu Alnwicki lossi kummitus.'' Äkki jääb ta ainiti enda ette vaatama. Üle tema põse veereb aeglaselt pisar.
''Ega sa ometi ei nuta, mu aare '' küsib Henry mõistmatult.
''Rõõmust, Henry, ainult... rõõmust.''
Siis lahkub ta kiirustades kuninga kabinetist.
Erakordse öörüü eesmärk...
Anne tellib endale öörüü ja nimelt täiesti erakordse. Talle tuuakse 32 flaami küünart ( umbes 22m) kuldbrokaati, mille eest maksab kuningas. Sellest valmistatakse lopsakas keep , mille Anne kavatseb tõmmata oma öörüüle peale. Ja siis niinimetatud öörüü ise! Selleks tellib Anne 14 jardi (rohkem kui 26m ) musta atlassi ainult selle rüü tarvis ja veel äärist ja voodrit krae ja lõhiku jaoks. Öörüü ja selle peal kantav tuhande voldi ja slepiga brokaatmantel võetakse koos Anne'i muu ülirikkaliku garderoobiga Prantsusmaareisile kaasa. Sest Anne on veendunud, et lõpuks, lõpuks ometi otsustatakse siin saatus temale sobivat .
....saabuvad mõlemad valitsejad koos Calais'sse. Seal siirdub Anne ühes oma daamidega maskiballile. Ja nüüd võib Anne triumfreerida. Prantsusmaa kuningas, see galantne naisteaustaja tantsib temaga.
See on Anne'ile suur võit! Francois I käitub temaga rüütellikult nagu kuningannaga. Nüüd on Anne'i meelest saabunud õige hetk, et lõpetada keeldumine ja anduda Henryle. Milleks muidu oli ta siis selle öörüü reisile kaasa võtnud, selle lõputu pilve musta siidi, mille all tema valge ihu pidi paistma veelgi võrgutavam?
Novembri lõpul 1532 jõuavad Anne ja Henry Elthami lossi. Nüüd on nad jälle kodus, jälle Inglismaal. Mõned nädalad seejärel teatab Anne Henryle, et ootab last.
Öörüü avaldas oma mõju, saavutas ilmselt täielikult oma eesmärgi.
Sünged pulmad ...
Abiellutakse 25.jaanuaril 1533, varahommikul.
Preester näib arvavat, et on teda kutsutud missat pidama . Juba tahab ta alustada astmepalveid, kui kuningas sosistab midagi sir Norrisele. Norris läheb vaimuliku juurde ja sosistab omakorda sellele midagi kõrva.
Preester katkestab alustatud palve ja vaatab monarhile äärmiselt hämmastunult otsa...
Siis langetab vaimulik otsekui tummas kuulekuses pea mehe ees, kelle puhul keeldumist ei tule ilmselt kõne allagi ja alustab missat, millele järgneb laulatus .
Ei kellahelinaid ega orelimuusikat, ei kirikulaulu ega orkestrit , ei valjusid palveid, kõlavaid fanfaare, mitteühtegi pisiasja, mis vihjaks pidulikkusele!
Need kummalised pulmad saavad peagi üheks kõige vaieldavamaks peatükiks Inglismaa ajaloos. Sest liiga palju saladusi põimub selle laulatuse ümber.
Inglismaa ei taha tunnistada Anne'i kuningannana...
Kõikides Inglismaa kirikutes koetakse eestpalveid niinimetatud kuninganna Anne'i eest ja igal pool juhtub sama. Mida kaugemal Londonist, seda suurem on rahvahulga ärritatus. Niinimetatud harilik rahvas lahkub põgenedes, kes ei taha palvetada Anne'i
eest, kes on ''häbiplekiks kogu maailma kristlaskonnale'' .
Ainult vähesed rahva hulgast lehvitavad Anne'i nähes rätikuid. Peaaegu üldse pole kuulda varemalt nii tavalisi vaimustushüüdeid: ''Jumal kaitsku teid!''
Anne'i õuenarr näeb vaeva, et rahvahulka üles kütta. ''Kindlasti on teil kõigil kärntõbi ja sellepärase ei julge te oma päid paljastada?'' karjub ta ja tõmbab endal mütsi peast, et eeskuju näidata. Aga rahvas... ei järgne tema eeskujule.
Kauaoodatud sünnitus...
Anne'i rasedus ei ole sugugi ilma probleemideta. Anne on ülimalt närviline, lausa neurootiline. ta muutub enneolematult usaldamatuks, ta kahtlustab intriigis ja reetmises iga õukondlast, kelle nägu talle ei meeldi.
Tema närvilisus kasvab sedavõrd, et ta pahandab pidevalt Henryga ja karjub tema peale.
Siis on asi lõpuks nii kaugel, et algavad sünnitusvalud. Anne peab kolima nurganaisetuppa. Ühes oma kammerneitsite ja mõne ammega.
''Ma ei taha ainult naisi!'' palub ta. ''Tahan enda ümber lõbusat seltskonda. Nalja , muusikat, poeesiat!''
Ja siis saabub 7.september 1533
Kaks aastakümmet on möödas sellest, kui Henry väike poeg suri. Nüüd aga sünnib järgmine, tema saab olema tugev ja terve, ja tema nimi peab olema Edwars.
Aga läheb teisiti. Saatus tahab teisiti.
Lapse nimeks ei saa Edward, vaid... Elizabeth
24.märtsil 1534,
umbes aasta pärast vastavat salajast deklaratsiooni, annab Clemens VII täies koosseisus kogunenud kardinalide konsistooriumi ees oma otsuse Catherine'i ja Henry abielu kohta. Nende abielu on Jumala ja kiriku silmis täielikult kehtiv. Selle peale särab Rooma tuhande tõrviku säras.
Anne'i iseloom
Anne puhkeb kriiskavalt naerma, ''Oh, ma tunnen sind! Ma näen sind läbi. Sa oled üsna tavaline... primitiivne karumürakas. Sa patsutad tema põski ja näpistad tema vastikut peput...''
''Anne!'' Ta sööstab naise poole ja tõstab ähvardavalt käe.
Anne vaatab talle oma mustade välkuvate silmadega otsa.
''Sa tahad mind lüüa ? Löö ometi! Löö ometi, kui sul julgust on kuningannat lüüa! Usud sa, et ma olen nagu see hispaanlanna, kes su jalataldu lakub, kui sa talle peale astud? Ma ei ole nagu tema. Ma ei hakkaks kunagi igavesti vadistama: 'Ma olen tema abikaasa ja jään selleks, kuni surm meid lahutab.' Ei! Mitte kunagi! Kui sa ka minust lahti tahad saada, kui sa tahad mind kõrvale heita selle Jane'i või kellegi teise pärast...Noh hästi...Tõuka mind ära! Lase end ka minust lahutada! Ma ei ole veel nii vana ja kole kui hispaanlanna. Ma leian veel endale mehe. Iga sõrme kohta leian ma veel kümme, kakskümmend...Ja sa tead, et mul on koguni rohkem kui viis sõrme ühel käel.''
''Sina nõid!'' puristab Henry nagu hobune.''Jah, seda sa oled tõesti. Nõid!''
Peale seda tüli, teatab Anne, et on jälle rase .
Thomas Morus
''Mul on leedist kohutavalt kahju. Palveta ka tema eest, mu tütar!''
''Tema eest, kes on kirikulõhe põhjustaja, tema eest, kelle pärast jälitatakse kuningannat ja kohedakse kui vangi, tema eest, kes püüab tappa printsess Maryt..Ei eales, armas isa, ei palveta ma tema eest, mitte kunagi, ei eales!''
''Ma usun, et näen selgelt. Tänapäeva inimesed on halastamatu, julma , jääkülma eerose jahimehed ja tagaaetavad, eerose, mis tõotab neile alguses nende ihade täielikku rahuldamist ja mis nad viimaks ohjeldamatus uimas aegamööda hävitab.''
''Kohutav..''
''Mu armas Margaret, sellepärast palun sind veel kord, palveta kuninga eest, palveta Anne'i eest!''
Thomas Moruse surm
Lõpuks viiakse täide surmaotsus.
Morus seob ise väikese rätikuga oma silmad kinni ja asetab pea tapapakule selleks ette nähtud süvendisse..... Ja juba on kõik möödas.
Tema surnukeha maetakse St. Peter ad Vincula kirikusse Toweri territooriumil. Tema pea torgatakse samas kohas Tower Bridge 'il ora otsa, kus enne troonis Fisheri pea.
Sellest peale, kui Morus on surnud, hakkab Londonis ja tervel Lõuna-Inglismaal sadama. See algab öösel ja kestab vahetpidamata kuus nädalat. Juurvili põldudel jääb vee alla ja mädaneb. Vilja on võimatu päästa. Ähvardab üleüldine näljahäda. Ühel päeval on Moruse ora otsa torgatud pea kadunud. Margaret Roper (tütar) on selle salaja öö varjus minema viinud.
Sellest ajast peale, kui Morus on surnud, ei saa Henry enam magada, ilma et ta võtaks kanget unejooki. Sellest ajast peale, kui Morus surnud on, painavad Henryt öösiti kohutavad luupainajalikud unenäod.
Ka Anne'il on painajad ja nimelt... rasked sundmõtted, et nii kaua, kui on veel elus Catherine ja tema tütar Mary, ei too ta ilmale elusat poisslast. Selleks, et deemoneid eemale peletada, nagu ta väidab, korraldab ta peo peo järel.
Anne valetab
''Sest et sa, mu vilunud luiskaja, ei olegi üldse rase. Sa valetasid mulle...valetasid!'' hüüab ta valuliselt.
''Mu jumal, kui teatraalne!Valetasin... Sa olid minu kahe nurisünnituse pärast nii pettunud !Ma tahtsin sulle luua illusiooni , et sind õnnelikuks teha.''
''Ilus õnn küll!Seebimull, mis lõhkes!''
''Sa oled põrunud.Täielikult põrunud!''
''Henry, ära riku mängu ära! Miks me peame ainult norutama ja unetult oma voodisd siia-sinna vähkrema?''
''Anne, kas sina ka ei saa magada?''
''Niikaua, kui see hispaanlanna ja tema värdjas elus on, ei leia ma eales rahu.''
''Na on mõlemad raskelt haiged. Arstidele on see mõistatus. Justnagu paneks keegi mõlemale iga päev pisut mürki toidu sisse.''
''Jah, see oleks parim, kui see nii oleks!'' hüüatab Anne kergendatult.
''Ja kui see nõnda on, mu armas, siis oled ehk viimaks sina selle taga ?''
''Millised eksikujutelmad sul peast läbi käivad!'' naerab naine kõlavalt.
''Ma ei saa magada,'' pomiseb Henry hajameelselt. '' Ma ei jää magama. Kardan, et tänasest ööst peale ei saa ma enam kunagi rahulikult magada.''
.......Sul peavad teised mõtted tulema . Üles, mu sõber! Mul on magamistoas suurepärast jooki. Ja siis... see öö on sobivam kui ükski teine. Ma tunnen seda. Kui sa ainult tahad, kui sa ainult tõesti tahad, siis võtan tänasel erakordsel ööl tõesti sinult vastu lapse, keda sa igatsed: terve poja, tulevase Walesi printsi !''
''Ööl pärast seda, kui langes More'i pea?'' küsib Henry täis salajast kahtlust.
''Just sellepärast! Just täna öösel! Sest et ta ei saa enam nõiduda, sest et oled nüüd täiesti vaba... minu jaoks ja ainult minu jaoks!''
Siis haarab Henry Anne'i embusesse ja sammub temaga koos Anne'i magamistuppa.
Henry arvab ...
''Kas te ei ole siis märganud, et niinimetatud Inglismaa kuninganna on...'' Henry hääl on muutunud peaaegu sosinaks ''....et ta on nõid ?''
''Tal on kuri pilk. Tema mustad silmad, kui ta sulle läbitungivalt otsa vaatab, siis veel naer, see omapärane tontlik naer, mis lõikab luust ja lihast läbi, tema käed...''
''See kõik, Teie Majesteet, võlus teid tervelt kümmekond aastat...''
''Nõidus ära! Jah, nõidus tõeliselt ära. Kas te olete kordagi uurinud selle nõia vasakut kätt, mida ta nii hoolega kindasse peidab ?Seda... kuue sõrmega kätt?
''Oi, kas tõesti?
''See on saatana märk! Terve maailm peab sellise kehalist tunnust saatana märgiks!''
''Ühe sõnaga, te ei taha teda enam!''
''Ma vihkan teda. Ta ei või ega tohi enam kauem mu naine olla.''
Lõks ja Anne'i vahistamine
Päev hiljem on nad juba peaaegu kõik Toweris: Smeaton, Norris, Brereton ja Weston .
Ainult Anne ja tema vend viibivad veel vabaduses.
''Mida isandad minust tahavad?'' küsib Anne pahaselt, sest mehed ei kummarda tervituseks, ning ta märkab nende ähvardavaid nägusid.
''Seda saate kohe teada, Madame!'' vastab tema onu. ''Te olete toime pannud abielurikkumise ja nimelt viie mehega, niipalju kui mulle teada on.''
''Kas te olete mõistuse kaotanud, mu isand onu?'' ägestub Anne.
''Need mehed istuvad juba kinni ja nad on andnud tunnistuse.''
''Te olete põrunud!''
''Ka teie peate kohe üles tunnistama. Ei mingit võimalust enam valetada ega teeselda!''
''Ma keelan teil sellist tooni kasutada. Põlvili, milordid, teie ees seisab Inglismaa kuninganna!''
''Kui keegi mõistuse on kaotanud, siis olete see teie!'' käratab talle Norfolk. ''Kõik on teada. Te olete oma vennaga verepilastust teinud ja kavatsesite kuninga tapmist.''
''Küllalt nendest sõnadest! Te olete läbi ja lõhki paadunud naisterahvas,'' ägab hertsog .
Juba ootab jõeäärse trepi juures riiklik lodi, milles Anne varasel pärastlõunal Towerisse sõutakse....Äreva südamega astub vang üle sama läve, kustkaudu Morus kümne kuu eest Anne'i korraldusel hukkamisele viidi....Ja kui vahisõdurid ebausklikult ristimärgi teevad, ei suuda Anne talitseda oma naeru, mis kajab meeletu dissonantsina Toweri paksude müüride vahel.
Lõpp
Raamatu lõppu ma üksikasjalikult ei kirjelda, vaid toon välja vaid faktid:
1536
2.mail Anne Boleyni vahistamine
15.mail kohtuprotsess Anne'i vastumeelselt
17.mail kuulutab Cranmer Henry VIII abielu Anne Boleyniga kehtetuks

mail hukatakse 29-aastaselt Anne Boleyn
30.mail Henry VIII abiellumine Jane Seymouriga
1537
12.oktoobril sünnib Henry VIII ja Jane Seymouri poeg Edward
24.oktoobril sureb 28-aastaselt Jane Seymour
1540
6.jaanuaril Henry VIII abiellumine Cleve Annaga
Juunis kuulutab Cranmer Henry VIII abielu Cleve Annaga kehtetuks
Cromwell vahistatakse süüdistatuna ketserluses ja riigireetmises, 28.juulil hukatakse 55-aastaselt Cromwell
Henry de Percy pihtimus Margaret Roperile
''Ei, kõik oleks teisiti läinud, kõik, kõik, kui mina oleksin teistsugune olnud, kui minda oleksiin teisiti käitunud. Anne oli naine, ke oleks minuga tulest ja veest läbi läinud. Aga mina jätsin ta hätta ja põgenesin abiellu teise naisega. Põgenesin!'' karjub ta meeletult ja hoiab endal samas vastikustundega kõrvu kinni.''
''Te olite kuulekas oma isale, '' püüab Margaret teda rahustada. ''Te pidasite kinni neljandast käsust.''
''Aga esimene, kõige esimene on palju tähtsam. Esimene ütleb, et sa pead armastama ja mitte midagi muud tegema kui vaid armastama ja ainult armastama. Mina ei armastanud. See on minu suur, andestamatu surmapatt!''
''Kõik on andestatav, kui seda kahetsetakse, kuivõrd Jumaja Poeg, meie Issand Jeesus Kristus samuti kõik andestab.''
''Ootasin kaua neid sõnu teie suust!'' hüüab mees nõrga naeratusega ja ajab end kiiresti voodis istukile. '' Ma palun teid oma kunagise kihlatu nimel, kes minule on ja jääb igavesti minu kihlatuks...'' Sõnad katkevad ja teda tabab nutukramp.
''Mistress Roper, '' hingeldab Henry vaevaliselt , ''andestage talle, Jumala pärast, andestage talle!''
Margaret tõmbab seepeale sügavalt hinge ja vaatab mõtlikult kaugusesse.
''Andestage talle palun, palun...!'' soiub mees.
Margaret ei lausu sõnagi. Haige ripub pilguga tema küljes.
Siis noogutab naine, üks kord, kaks korda...
Henry haarab tema käe ja pigistab seda tänulikult. '' Te andsite Anne'ile andeks, te andsite talle andeks.'' Üle tema sisselangenud põskede voolavad pisarad . '' Nüüd võin ma rahus surra.''
16