Henry VII (0)

Rapla Vesiroosi Gümnaasium
Henri VIII
Põhineb Carolly Ericksoni teosel
„ Henry VIII: Rüütelprintsist koletiseks“
XI b klass
2009 Rapla
Sisukord:
1.Eessõna.......................................................................................................................................lk
2. Henry lapsepõlv..........................................................................................................................lk
3.Printsist kuningaks......................................................................................................................lk
4.Õukond ja loss............................................................................................................................lk
5.Reetmised...................................................................................................................................lk
6.Eluolu.........................................................................................................................................lk
7.Inimeste arvamus kuningast .......................................................................................................lk
8.Naised ja lapsed..........................................................................................................................lk
9.Kuningas Henry VIII..................................................................................................................lk
10.Lisad.........................................................................................................................................lk
Eessõna
Carolly Ericksoni raamat HenryVIII- st annab väga hea ettekujutse tolle aja elustikust. Raamatus oli selgelt ära toodud, milline oli Henry. Eriti seda veel tema noorusaastatel. Raamatus oli kokkuvõtvalt kirjas kõik kuninga kohta, kaasaarvatud Henry VIII tunded ja meeleolud, mis mängisid lõppkokkuvõttes väga suurt rolli.
Raamatust sain teada, et kuigi filmides selle aja kohta on toodud kõik nii lustlikult ära, kaunid ballid , ja kleidid ja käitumismaneerid- see kõik on vaid näiline ja selleks et olustikust paremini aru saada ongi vajalik tolle aja inimeste mõistmine ja vaatlemine .
Henry lapsepõlv
Prints Henry sündis Inglismaal 28.juunil 1491. aastal Tudorite perekonda Yorki Elizabethi ja Henry VII teise pojana. Algselt ei pidanud prints üldse kuningaks saama, vaid selleks pidi saama tema vend Arthur .
Henry VIII sündis keerulisel ajal. Printsi sünnisuvel oli kogu Inglismaa hirmul Prantsusmaa tõttu ning kui Henry oli kõigest viie aastane, pidid nad emaga põgenema mässajate eest Londoni Towerisse.
Väike prints sai juba väiksena endale tiitleid. Esimesena sai ta paljudest endale Doveri linnuse kolmandandi ja Viie Sadama ühenduse vardja tiitli . 1494 . aastal sai ta endale Yorki hertsogi tiitli.
Henry VIII oli pontsakas poiss ümara näoga ja kaunite blondide kõrvuni ulatuvate juustega, mis olid otsmikul ponitukaks kammitud.
Printsi perekond
Henryl oli väga raske lapsepõlv. Võiks aravata, et printsina oli tal kõik ja ta oli üliõnnelik. Tal võis ju olla palju, mida teistel tol ajal polnud, kuid kõige olulisemast jäi ta siiski ilma. Henry sai vähe tunda isaarmastust. Kui Henry oli väike poiss, oli ta isa koguaeg ametlikel ringsõitudel õukonnast eemal, rännates rahulolematutes piirkondades ühest linnast ja kuninglikust mõisast teise, näidates end alamatele.
Isegi emaga ei saanud Henry palju kahekesi olla. Pidevalt olid nende juures õukonnaliikmed ja lapsehoidjad ning muud vajalikud inimesed, kes olid kohal enamasti vaid kombestiku tõttu. Kuna väike prints oli kuninga poeg, oli ta pidevas ohus. Kunagi ei saanud ohutuses kindel olla. Näiteks 1479.aastal toimuva vandenõu eesmärgiks oli tappa kuningas, tema lapsed, ema ja kõik lähikondlased. Õnneks plaanid kukkusid läbi.
Kokku oli selles põlvkonnas Tudorite peres neli last: kaks poega ja kaks tütart Mary ja Margaret . Henry vanem vend, Arthur pidi saama kuningaks. Ta oli ka lastest kõige parema välimusega. Ta oli nii heleda nahaga, et see oli peaaegu läbipaistev ja blondide lokkis juustega.
Henryl polnud väga palju võimalusi olla Arthuriga koos. Kuna vendade vanusevahe oli viis aastat siis selleks ajaks, kui Henry sai piisavalt vanaks, et olla Arthurile seltsiliseks, saadeti viimane Walesi piiri äärde oma valdusi valitsema .
Niipea, kui prints oli piisavalt vana, et vabaneda oma lapsehoidjate hoole alt, pidi Henry võtma osa õukonnaelust. Juba varem oli pandud ta sõjahobuste selga ja viidud paikadesse, kus tseremooniad kestsid pikki tunde. Ta pidas nii noorena isegi tänukõnesid!
Kõige varasemad mälestused õukonnaelust on Henryl kindlasti seotud narride, veiderdajate ja muude meelelahutajatega, kes saatsid teda kogu elu, kuna talle hakkasid need meeldima , nagu tema isalegi.
Kuninga lapsed etendasid õukondlikes üritustes tähtsat osa ja neil oli kindel koht kuninga kõrval. Seega oli Henry pideva tähelepanu all. On teada, et kaheksa-aastaselt luges Hanry ladina keelseid kirjateoseid ja seda tänu tema koduõpetajale John Skeltonile, kes oli avara silmaringiga õpetlane, ja kes kandis hoolt, et prints saaks mitmekülgse hariduse, ja et see vastaks ka kõige rangematele nõudmistele. Henry pidi õppima ladina keelt, kreeka keelt ja prantsuse keelt.
Printsi päev
Traditsiooniliselt pidi prints ärkama väga vara ja kuulanud ära kaplani hommikupalvuse siirdus ta kell kuus missale. Sellele järgnes kerge eine, liha ja leib, mille juurde käis õlu või vein. Ning siis algas tõsine õppetöö- keeled, kirjutusharjutused, ühel päeval matemaatika , teisel loogika või õigusõpetus. Rüütlitarkusi õpiti niisama tõseiselt, kui teisi aineidki, nii et noore Henry pea oli täis kuningate vaprusest pajatavatest lugudest. Selle tagajärjel oli printsi suurimaks unistuseks Prantsusmaa provintside allutamine oma võimule.
Kui hommikused tunnid lõppesid, oli taas einetamise kord. Ka seda järgiti hoolega, et söömine ja joomine oleks kombekas. Eksimise eest karistati kepihoopidega.
Järgnes pikk pärastlõuna sõjakunstitarkuste omandamisega. Ratsa piigivõitlus märklaudade või rõngaste püüdmisega, ratsutamine raudrüüs, võitlemine nüride relvadega, nii hobuse seljas , kui jalgsi . Õpiti käsitlema kahekäemõõku ja lahingukirveid, heitma pistoda ning kaitsma end sel moel, nagu seda nõuab lahinguväli. Selleks tuli olla suurepärases füüsilises vormis. Joosti , maadeldi, jahiti ja kütiti. Ning pärast seda võis jälle sööma minna. Õhtune aeg oli eriti erakordne. Algasid muusikatunnid, kus õpiti kauneid laule, harfi ja lautomängu ja tantsukunsti saladusi.
Henry oli väga musikaalne . Talle meeldis koos hoovkondlastega rahvalaule esitada. Selleks oli tarvilik harjutada koos naistega ja oli loomulik, et poisid võisid õhtuti naiste tubades malet ja õnnemänge mängida. Kell üheksa lõppes aga see kõik. Lapsed pandi magama, kardinad lasti alla, teenijad ja mängukaaslased lahkusid ruumidest. Magati kuni järmise päeva varahommikuni.
Noore printsi lähikondlased
Tollele ajale kohaselt olid prinstil omad kaaslased ja lähikondlased. Eriti tihedalt oma õpigrupist puutus Henry kokku nõoga Henry Courteneyga. Teine poiss, kes oli alati Henry seltsis , oli tema paaž William Compton. Kuningas võttis Comptoni oma eeskoste alla, kui too oli alles kümne aastane ja ta määrati Henry teenistusse. Comptonist sai printsi eluaegne sõber, ent kõige lähedasemaks ja ustavamaks sõbraks sai talle hoopis teine kaaslane - Charles Brandon . Brandon toodi seitsmeaastase orvuna kuningakotta prints Arthuri seltsiliseks. Temast kasvas tugev poiss, kellega sai harjutada erinevaid võitlusi. Brandoni nimi oli kõrgelt hinnatud kuna just Charles Brandoni vanaisa oli Henry Tudori lipukandja Bosworthi lahingus. Ta võitles viimase hingetõmbeni ja see oli märkimist väärt. Kui Arthur lahkus, oli Brandon Henry kaaslane.
Põhjus, miks John Skeltonist sai Henry koduõpetaja oli väga lihtne.Printsi vanaema, Richmondi hertsoginna Margaret Beaufort valis ta välja, kuna oli Skeltonist suures vaimustuses. Et Henry vanaemal oli juba sellises asjas niipalju võimu, näitab mida ta suutis. Kogu oma eluaja oli Margaret sügavalt huvitatud teiste tegemisest ja mõjutas neid nii, kuidas sai. On väidetud, et tema oli kuningliku perekonna kõige mõjuvõimaim isik. Võiks väita, et tema oli tegelik valitseja sest tal oli niipalju poliitilist vaistu, et mitte ise valitsejaks pürgida, vaid tõsta sellele kohale oma poeg.
Henryl oli laspepõlves mitu lapsehoidjat ja hoolitsejat. Ülemguvernant leedi Darcy, Emily hobbes ja Agnes Butler olid hällikiigutajad ja Henry armastatuim lapsehoidja Ann Luke , kes sai hiljem tänutöheks rikkaliku pensioni.
Printsist kuningaks
Kümneaastane Henry täitis nii noorena juba väga paljusid kohustusi. Näiteks läks ta vastu sadamasse Arthuri tulevasele pruudile Aragóni Kathrine`le, Hispaania printsessile. Mitme päeva vältel, enne abiellumist oli Henry koos printsessiga koos. Arthuri pulmad kujunesid Henry nooruspõlve kõrghetkeks. See oli aeg, mil ta võis tõesti õnnelik olla ja niisama lihtsalt koos teistega lõbutseda. Aga õnn ei kestnud kaua. Arthur ja tema noorik ei olnud veel õieti jõudnud asuda neile määratud lossi, kui Arthur jäi raskesti haigeks . See oli väga ootamatu ja arusaamatu. Olnud abielus vähem kui viis kuud, suri Arthur aprillis 1502 . aastal ja Henryst, Yorki hertsogist sai Inglismaa troonipärija.
Kathrine ja surma mõjutused
Kathrine`le oli see väga raske. Inglismaale saabumisest saati olid teda vaevanud köhahood ja Arthuri surivoodil tabas teda sama tõbi mis meestki. Vähem, kui poole aastaga sai Kathrine`st naine ja abielunaisest lesk . Arthur oli kõik oma varanduse jätnud oma lemmikõele Margaretile, nii et Kathrine oli purupaljas. Positiivne oli siiski see, et Kathrine oli siiski veel neitsi, mis tähendas et kõik pole veel läbi. Pruut oli valitud just Hispaaniast, et tugevdada suhteid Inglismaa ja Hispaania vahel. Hispaania kuningal Fernandol oli kindel plaan panna Kathrine Henry´le mehele. Abiellumine oli raskendatud arvestades, et naine oli juba kiriklikult abielus ja mitmed pühamehed seisid uuele abielule vastu.
Henry ootamatu tõus seisuseredelil tõi tema ellu erakordseid muutusi, aga need leidsid aset pärast teist perekonda tabanud tragöödiat. Henry ema, Elizabeth jäi jälle rasedaks. Sünnitades kasinates tingimustes, surid siiski nii ema, kui ka vastsündinud tütar. Need raskused viisid Henry rivist välja. Teda vaevasid sünged mõtted surmast ja tapvatest haigustest . Muredest murtud prints kogus esimesi valitsejatarkusi.
Henry oli palju oma isaga koos, kuna too soovis hoolt kanda tulevase valitseja eest. Niisiis sai noor prints endale eeskuju, keda pidi järgima oma valitsusajal. Kuningriik oli õnneks palju rahumeelsem ja jõukam, kui varasemal ajal. Kuid kuningat vaevasid paranoiad. Ta kartis pidevalt vandenõusid, kuigi ühtegi sellist polnud tabatud. Kahjuks oli see juba esimene mõjutus, mis hakkas printsile külge.
Kuninga hullumine
Kuninga tervis hakkas tasapisi nõrgenema. Aga sellest olenemata talletas Henry enasse nii kuningaks olemise maneere, stiili kui ka poliitika ning tseremooniate korraldamise kunsti. Samal ajal oli ta tunnistajaks kuninga idiosünkraasia süvenemisele ja seostades seda eksikombel kuningavõimu tugevusega , jõudis ta järeludsele, et valitsemise lahutamatuks osaks on ka teatud isiklike kinnisideede rahuldamine ja karmi vägivalla kasutammine. Kuningas Hnery VII polnud enam oma meeltesegaduses võimeline õpetama kuningliku tarkuse põhimõtet- kuidas teha vahet võimu õige kasutamise ja kuritarvitamise vahel.
Kuningas muutus ahneks, reliikviate jahtimine muutus tema kinnisideeks. Ta oli kerges usuhulluses. Ta käis sageli palverännakutel, andis kabelitele oma vara ning mis kõige hullem- kuna ta ei sallinud ketsereid, laskis ta neid põletada. Kõik kes armu said, pidid elu lõpuni kandma riietele õmmeldud punaseid riste ja vitsakimpe.
Neljateistkümne aastaselt nägi Henry kuidas isa seisis silmitsi diplomaatilise ja sotsiaalse kriisiga . Suhted Inglismaa ja Hispaania vahel olid kaubanduse tõttu halvad.
Henry 16. aastaseks saades oli isa määranud talle range eralduse. Tal ei lastud kohtuda, ega rääkida kellegagi väljaspool väheste valitute ringi. Henry vaikis pidevalt kartusest isa talitsematute vihapursete ees. Kuninga sagedased raevuhood olid õukonna kõnaaineks. Kuningas peksis isegi oma tütart Maryt, täiesti ilma põhjuseta ja sama juhtus ka tema pojaga. Kuningas sattus vahest transitaolisse seisundisse, silmad olid kinni, ei olnud ta ei unes ega ärkvel.
Tõenäoliselt läksid kuningas Henry suhted pojaga sassi siis, kui poisist oli kasvanud pikk tugevate lihastega nooruk. Asjadega kursis oleva printsi sugulase Reginald Pole`i väitel vihkas Henry VII poega nii meeletust, „tal ei jagunud tema vastu ei armastust ega poolehoidu“.
Asja ei parandanud ka pidev isoleeritus , mis sest et see oli seotud tema range kasvatusega( kõik vestlused printsi juures pidid olema sündsad, viisakad ja jumalale meelepärased) ning kevadiste epideemiatega.
Kuningas oma surma lähenedes ei suutnud määrata pojale sobilikku pruuti . Ta oli kimbatuses ja hirmus, et tema poeg saab veel tema eluajal enda kätte liiga suure võimu, kui ta seob ennast Hispaania kuningakojaga. Noorele Henryle tundus abielu üldse kohutavana.
Lõpuks, 1509. aasta märtsis haigestus kuningas lootusetult. Ta tegi viimase kombekohase sammu, kuulutas välja üldise armuandmise. Selle aasta 21. aprillil suri Henry VII oma Richmondi lossis ja Henryst sai kuningas, Henry VIII.
Seitse nädalat pärast vana kuninga surma, läks uus kuningas laulatusele Greenwichi kirikusse, kus tema pruudiks pidi saama Aragóni Kathrine.
Õukond ja loss
Henry õukonna ametnikud ja teenrid olid kenasti ära õppinud, mida on võimalik saada vastutasuks ustava teenimise eest ja üsna kiiresti sai neile selgeks seegi, et noor kuningas polnud oma alluvate töö suhtes kuigi nõudlik. Lisaks sellele, et ta nõudis pidevalt enda ümber sära ja hiilgust ning ajas taga au ja uhkust , meeldis talle ka kära ja märul, talle oli meele järele sõltlaste ja sõnumitoojate pidev sebimine, ta oli vaimustuses rahvarohkusest. On olemas küllalt tõendeid selle kohta, et tema valitsemisaja alguses kujutas õukond endast parajat hullumaja .
Staatuse üheks kindlaks tundemärgiks olid suured saatjaskonnad ja iga kõrgemast seisusest külaline tõi endaga kaasa nii palju teenreid kui vähegi võimalik. Nendega olid ühes kõikvõimaliku kraamiga täidetud veovankrid, terve hulk kirste garderoobitarvete ja livreedega ja trobikond hobuseid rännakuteks, jahipidamiseks ning turniirideks. Aadlikud kasutasid kuninga headust, saades kõikvõimalikke privileege. Nad hävitasid toitu, küttepuid, küünlaid, trampisid segi ümbruskonna viljapõllud minnes kuninga jahimajadesse. Kui aadlikud läksid ära oli näha, kuidas kadusid kapid, puhvetid, kujud, jalapukid ja isegi lukud uste eest.
Kõige halvem oli õukonnaelus siiski see, et hoovkondlased ei olnud rahul nende endi palgatud käsualuste tööde rakendamisega. Õukondlaste teenrid lasid väikse jootraha eest teha töö igasugu kaltsakatel. Kuna olukord oli tõesti halb, siis oli õukonna jaoks eraldiõuepolitsei.
Kolmekümne nelja aastasena püüdis Henry kehtestada õukonna liikmetele rangemat järelvalvet. Kõik mittesobimatud teod said ka õige karistuse. Kord lööödi majja. Piirati kuningakoda külastavate aadlike kaaskonda, vähendati kuninga ihukaitsjate arvu ja neil ei lubatud pidada enam oma teenreid. Õukonnas keelati kõikide loomade pidamine.
Õukond oli omamoodi varjuderiik, täis kahetähenduslikke vihjeid, varjatud motiive ja hoolega maskeeritud vastuolusid. Isiklik kadedus ja rivaalistemine väljendusid keerulisi teid pidi, igal sammul valitsesid näilik aupaklikkus ja petlik võim, kaval arvestus ja teeseldud siirus .
Inglise õukonnas oldi rõivastega uhkeldamisest suures vaimustuses.. Moevärvidel olid eriomased nimed: daami häbipuna, hane-tibukollane, saialollekuldne, juudavärv, hernepruun või papagoisinine. Henry valistemisaja alguses kandsid aadlidaamid sametkübaraid, mille külgsiilud langesid õlgadele rippu või valgeid tanusid või pearätikuid. Kuigi juuksed jäid peakatte varju, heideti daamidele ette tundidepikkust aja raiskamist soengu tegemiseks. Meestel olid lühikeseks lõigatud juuksed ja otsmikule kammitud tukk , ja nad kandsid peas mandri moestiili kohaseid mütse. Nende linased särgid olid pitsidega ääristatud ja kaelused ning varukaotsad olid kaunistatud rikkalike tikanditega, nende kuued , vammused ja mantlid olid sametist ja damastist, mille peale olid õmmeldud kontrastset värvi satäänist või sametist triibud . Kõige rikakmate meeste laialõikelisi mantleid kaunistasid karusnahksed vooderdused ja kandlid, harilikult soobli- või ilvesenahast. Ühtekokku oli hertsogi varaloendis nimetatud neliteist mantlit , kaksteist vammust ja pihikut, üheksa paari pükse ja kaheksateist paari kingi Keegi õukondlastest ei hiilanud siiski nii nagu kuningas, kes oli kullaga lausa üle valatud.
Lossi toimimine
Suure rahvamassi hulgas, kes olid peale aadlike ja muude tähtsate nõunike, moodustasid suure osa ka lossiteenrid. Nad olid ametis kümnetes tegevusvaldkodades, mis ühetkokku moodustasid kuningliku majapidamise. Kõik oli suunatud kuninga teenimisele- toidu valmistamine, tema riiete, tema eluruumide, tema perekonna, tema meelelahutuse ja tema varade eest hoolitsemine. Et kuningas elas suurejooneliselt ja tema isik oli suure hulga abiliste, ametmeeste, abipalujate, ja avaliku elu korraldadjate tähelepanu keskmes, siis oli tema teenimine tohutu töö, mis tuli ära jagada umbes viiesaja uksehoidja, toateenija, tallipoisi, kõikvõimalike ametimeeste ja nende teenrite vahel. Ülemkammerteenrid hoolitsesid lossi tubade ja saalide puhtuse ning sisustuse eest.
Kuningas Henry heldusest sõi iga päev tema arvel umbes viissada kuni tuhat inimest. Erijuhtudel isegi tuhat viissada inimest. Nende toitmine nõudis sama, mida nõuab terve armee toitmine sõjakäigu ajal.
Peale teenijate ja ametnike olid teenistuses veel pistrikukasvatajad, jäägrid ja hurdahooldajad, rotipüüdjad ja mutihävitajad, hobuserautajad, puusepad, müüriladujad, tislerid, kiviraiujad jne.
Ainuüksi kuninganna kraami vedamiseks oli täiendavalt veel tarvis sadulseppi, teenreid-kanderaamikandjaid, tervet kandjateväge pudelite , asemete, rõivaste ja kloseti vedamiseks.
Henry VIII päev algas hommikul kella seitsme ajal, kui juba riides ja söönud paažid tõid tema tuppa küttepuid. Nad äratasid kuninga kaks ihukaitsjat, kes magasid õlekottidel magamistoa kõrval olevas kambris. Ihukaitsjad riietusid ja asusid kell kaheksa magamistoa ukse juurde valvesse. Uksehoidja asus oma kohale-keegi peale teenrite ei pääsenud sisse. Seejärel toimetati sisse kuninga rüüd. Ja selline tegevus oli vaid hommikul. Kõik oli ära reglementeeritud. Kõik pidi toimima ja kõigil teenritel oli oma roll. Teenritele see täpsus muidugi meeldis. Igaüks teadis kust algab ja kus lõpeb tema kohustus. Kui neist kinni ei peetud, tuli pahandus.
Reetmised
1519. aasta maikuus tegi Henry õukonnas palju muutusi. Paljud tähtsamad abilised olid lahti lastud. Inimesi vahetati välja vanemate, elukogenenud meeste vastu. Mitmed inimesed pagendati.
Henry VIII oli samuti probleeme inimeste usaldamisega. Ei saanud ju teada kas inimene, keda usaldada on vandenõus ja reetur või mitte.
Kuninga hea sõber ja Inglismaa kõrgeim õukonnaametnik Buckinghamoli teda reetnud. Ta oli kogu oma usalduse kuninga silmis kaotanud. Buckingham kogus kokku mehi öeldes, et need on kuninga kaitseks kuigi tegelikult olid tema kukutamiseks. Õnneks nähti salaplaani läbi ja plaan nurjus. Juttu oli ka sellest, et Buckingham olevat plaaninud kuninga mõrva : ta kavatses kuninga juurde minna, salaja kaasavõetud noaga , et kuninga ette põlvili laskuda ja äkki püsti hüpata ning teda noaga lüüa. Buckingham toimetati Londoni Towerisse, kus ta hukati.
1535. aastal korraldati Inglismaal esimene prominentsete kuningavastaste hukkamine , kelle hulgas olid ka Thomas More ning kuninganna Katariina ustav toetaja, kardinal John Fisher.
Henryt olid aastate jooksul reetnud paljud tema õukondlased ja saadikud välismaal, ning ta kartis oma tuleviku pärast ja seetõttu lasi ta teha reetmisseadused, et seda enam ei juhtuks. Uued seadused lõid seadusliku informatsioonikanalite võrgu, mille kaudu ülipüüdlikel lojaalsetel alamatel avanes võimalus ebalojaalsete isikute peale kaebamiseks. Üle kogu maa kuulasid lihtsad mehed ja naised hoolega oma sõpru, naabreid, juhuslikke möödakäijaid ja isegi oma sugulasi , et püüda halba sõna kuninga ja kuninganna kohta. Kui keegi kuulis kurje sõnu, nõuti pealtkuulnutelt kuuldu vandega kinnitamist. Siis läks informeerija lähima rüütli või lordi juurde, kes pidi kuuldu kuningani toimetama . Ei olnud nuhke ega palgalisi informaatoreid, kuid pealekaebusi tuli sadade viisi. Inimesi ähvardati pidevalt, et kui nad peaksid kuuldu enda teada jätma, siis on oodata karistust.
Eluolu
Kunigas Henry VIII aegne eluolu oli kohutav. See oli muidugi juba varem, tema isa valitsemisajal nii, kuid paranemist ei olnud ikka näha. Keskaegses õukonnas puudusid ka kõige algelisemad mugavused. Kuninga lossid olid alati külmad ja rõsked ning ainsaks soojaallikaks oli tuli kaminas. Teisi ruume soojendati söepannidega.
Kogu sopp, mis maha pudenes, jäi kõrkjamattidesse ja põrandale laotatud magusalt lõhnavatesse taimedesse, ja kui neid vastavalt kuninglikele eeskirjadele aeg-ajalt vahetatigi, hakkasid ruumid mõnenädalase kasutuse järel haisema nii, et nende asukad pidid ümber kolima .
Kanalisatsioon puudus täielikult, selle asemel oli ainult puust paraskid, mille servadele seati istumiseks „kena padi “ ja mida varjas roheline kate. Puhtuse hoidmine, nagu meie seda tänapäeval tunneme , oli võimatu. Kallid rasv - või oliiviõliseebid olid kättesaadavad ainult jõukatele, aga kirbud ja seinapragudes ning rõivavoltides pesitsevad lutikad, olid ka puhta ihu nuhtlused. Mooruspuuokste vihad voodi all aitasid öösel kirpe peletada, kuid päeval oli parimaks vahendiks väike karusnahatükk ihu vastas, mis meelitas kõik söödikud enda sisse. Paremat rohtu polnud kuningalgi võtta.
Selle ajajärgu lahutamatuteks kaaslasteks olid haigused ja epideemiad. Üks kardetuim, Inglise katk ehk nakkav higitõbi kujutab endast piinarikast surma. Äkitselt algavale ebamugavustundele järgneb vappekülm, siis peapööritus, valu peas, kaelas, õlgades ja jäsemetes. Pärast seda palavik ja higistamine , tugev pavalu, väljakannatamatu janu, südamepekslemine ja valu südames. Raamatutes on kirjutatud, kuidas haiged haisesid ja tänavad olid neist pungil. Palju oli tuigerdavaid inimesi, kes hoidsid kahe käega peast kinni ja surid enne koduukseni jõudmist.
Teine põhjus, miks inimesed surid oli nälg. Olgu see siis raha puudusel või veeuputus, viljahäda oli käes ja inimesed oli näljas ning surid.
Eluolu raskendas ka 1547 .aasta hinnatõus, millega hoiti ära küll majanduslik krahh, aga mis majanduslikus mõttes tõi rahvale palju muresid . Väärtusetu raha tegi kõikide elu ebakindlaks.
Aeg möödus. Henry hakkas surema. Henry isikuomase poliitika tunnusjooneks oli juba pikka aega oma lähikondlaste jahmatamine ja nende enesekindluse kõigutamine, seda jätkas ta ka oma surma lähenedes.
Inimeste arvamus kuningast
Tema alamad ja välismaised saadikud ei imetlenud mitte niivõrd Henry majesteetlikku hiilgust, kuivõrd tema piiritut rikkust, mis näis kasvavat iga päevaga.
Kuningas Henry oli keskmisest kõrgemat kasvu, eriti ilusate jalgadega, tema välimus oli väga kena ja särav, juuksed olid punakaspruunid , peadligi kammitud ja prantsuspäraselt lühikeseks lõigatud ja ümmargune nägu oli uskumatult kaunis ning kael oli tal üsna pikk ja tugev. Selline nägi Henry välja oma alamate ees, nii et see tekitas neis eriti aupakklikust, kuna ei leidunud ju ühtegi teist nii võimast meest.
Aastate möödudes muutus arvamus Henryst pidevalt. Kõik sõltus hetke olukordadest.
Sõjakordade ajal oli eriti keeruline, kuna paljud ülistasid teda ja paljud pahandasid, et on nüüd rahast lagedad, selleks et kuningas saaks oma rüütlitempe teha. Kahjuks muutus arvamus kuningast aina halvemuse poole. Inimesed mässasid ja toimusid ülestõusud kuningavõimu vastu. Kui kätte jõudis reformatsioon siis oli asi eriti hull. „Kui kuningas teaks , mida rahvas temast arvab ,“ ütles üks Kenti mees oma sõbrale, „ saaks ta otsemaid rabanduse“. Ja seal polekski midagi imestada. Tuhanded Riiginõukogusse jõudnud kirjad kinnitasid selle aravmuse paikapidamist. Kuningat nimetati rahva seas nii kelmiks, kui ka türanniks ja ravav pahameel oli õigustatud, arvestades kuidas Henry inimesi hukkas ja kogu tema usupoliitika oli samuti kõigile vastumeelt. Oma rahva jaoks oli Suurest Harryst saanud nüüdseks Vana Harry. Paljud lootsid tema surma.
Naised ja lapsed
Kahterine`tõi Henryle ilmale tütre, kes sündis elusalt ilma. Tema nimeks sai Mary ja tema oligi kogu aja jooskul Henry ja Kathrine` ainus ellujäänud laps kuna kõik ülejäänud, kas sündisid surnult või surid peatselt pärast sündimist. Tekkisid suured probleemid, kuna Henryl polnud ju poega, kellest saaks troonipärija. Henryl oli mitmeid armukesi, kellest Kathrine`teadis, kuid ta otsustas väärikust säilitada ning tasa ja vagusi olla. Inimesed otsisid pärimisjärglusega seotud hädade põhjust. Selleks leiti kaks pattu , verepilastus ja mõrv, mis rüvetasid Henry ja Katherine abieluliitu. Teoloogid olid kahtlema hakanud, kas Henry abielu oma venna lesega on ikka seaduslik. Räägiti, et abielu, mis on verele rajatud, on neetud .
Henry lootis vaikselt ka oma abieluvälisele pojale, Henry Fitzroyle, kelle ta sai oma armukese Bessie Blountiga.
Henry oli tõsises kimbatuses. Mida ta peaks küll tegema? Kirik õpetab, et abielu eesmärk on järglaste saamine, aga tema abielu oli viljatu . Katherine`l polnud enam võimalust lapsi saada. Kuninga kristlik ülesanne on saada kuningriigi turvalisuse huvides meessoost troonipärija. Ainuke võimalus oli lahutus . See oli samuti keeruline, kuna suhted kuningannaga olid siiski head ning Henry armastas teda. Henry sõltus Kathrine`st.
Kui kuningaga juhtusid õnnetused, taipas ta et enam pole aega. Ta andis kõigile teada, et Bessie Blounty poeg on tehtud troonipärijaks. Maryle anti Walesy printsessi tiitel . Kathrine seevastu oli maruvihane Fitzroy troonipärijaks saamise üles.
Maryga oli kuningas väga rahul. Juba noorikuna meeldis teda süles hoida ja järgemööda igale õukondlasele näidata ning kutsuda oma maailma pärliks. Mary oli terase mõistuse ja musikaalne nagu isagi, ning võlus suursaadikuid oma naeratusega. Kõik olid ühel meelel , et temast kasvab ilus naine.
Teine naine kellega Henry abiellus 1533. aastal oli Anne Boleny. Selleks pidi ta lahutama end Katherine`st, mis tõi kaasa Inglise kiriku lahkulöömise Roomast. Anne oli kapriisne ja keeruline naine. Tema suhted olid kõik avalikkuse ees. Henry aga saatis Anne 1536 .aastal tapalavale, süüdistades teda mitmekordses abielurikkumises ja verepilastuses. Anne'i saatusest hirmunud Mary loobus Walesi printsessi tiitlist ning seega ka oma õigustest troonile, seda oli viimasele soovitanud ka keiser Karl V.
Henry kolmas naine oli Jane Seymour. Nad abiellusid 1536.aastal kuid Jane suri kuninga kurvastuseks pärast poja sündi.
Cleve Anna oli Henry neljas naine. Nad abiellusid 1540. aastal, kuid samal aastal abielu juba lahutati.
Henry viies naine oli Carherine Howard. Henry abiellus temaga samal aastal, mil lahutas end Cleve Annast, kuid järgmise aasta lõpus anti Catherine abielurikkujana ja reeturina kohtu alla ja tal raiuti pea maha.
Catherine Parr oli Henry kuues ja seega viimane naine. Catherinest sai Henry lastele kasuema .
Kuningas Henry VIII
Kroonimispidustuste ajal haigestus Henry teine suurim mõjutaja, vanaema Margaret. Auväärse Margareti siitilmast lahkumine katkestas Henry viimase sideme minevikuga. Henry läbitud elus domineerinud kaks võimukat kuju, isa ja vanaema, pühiti teineteise järel mõne kuu jooksul tema elust. Nüüd oli ta iseenda peremees .
Kahjuks hakkas võim kohe värskele kuningale pähe. Henryl oli palju igasuguseid huvialasid ja nii mõnigi neist oleks võinud saada talle kiusatuseks. Mõnes mõttes oli tal üks kasulik asi, mis teda edasi viis, kuid poliitilised tagamaad oli ta unarusse jätnud. Nimelt oli ta võitluskunstist ikka sisse võetud. Ta korraldas väga palju turniire ja osales ka ise neil. Ta oli väga edukas ja tal oli selle peale annet . Ta alistas kõik oma vastased koos oma kaaslastega.
Kui Henryst oli saanud täisealine mees, kuueteistkümnenda sajandi alguses, oli Inglismaa kultuurilisel teelahkmel. Itaalia renessansi mõjud tõid kaasa muudatusi Inglismaa riigivalitsemises, keskaegne sotsiaalne elukorraldus, aga taandus kiiresti, andes teed uuematele ja vähem sätestatud vormidele.
Henry läks sõjateele Prantsusmaale. Ta soovis viia oma lapsepõlveunistused keskaegsest rüütliromantikast ja õilsatest tegudest ellu.
1506 .aastal algasid kuningannal tuhud. Kahjuks järgnes sellele raskele sünnitsuele surnud lapse ilmaletulek. Henryle ei suudetud sellest pikka aega teatada . Seletamatutel bioloogilistel põhjustel kohe pärast sünnitust paisus Kathrine kõht veelgi ja oodati uut last, kuid ka sellest ei sündunud Heryle järeltulijat.
Järgnesid mitmed suhteprobleemid . Nimelt tuli välja, et kuningas oli oma kaasat petnud ja tal oli armuke . Saladuse välja tulles oli Kathrine väga pettunud , kuna kuningas oli kunagi pühalikult tõotanud mitte petta . Aja möödudes Kathrine andestas ja ta jäi ka uuesti rasedaks. Uusaastaööl sündis neile poeg. Toimusid suured pidustused. Kahjuks veebruari lõpuks pisipoiss suri.
Sõjakäik
Henry oli vaimustuses. Ta lasi sõja jaoks kõik ette valmistada. Kathrine tahtis kaasa tulla, kuid ta jäeti maha. Varsti pärast Prantsusmaale siirdumist tuli appikutse pühalt maalt. Pärast seda lahvatas Henry õnneks Prantsusmaa kuninga ja paavsti vahel tüli. Henry sai võimaluse minna võitlusse paavsti sõjalippude all, ehk tegemist oli Henryle südamelähedaste ristisõdadega, kuna kuningas jagas sõdijatele indulgentse.
Õukond oli jagunenud kaheks. Paljud ei pooldanud sõjakäike, kuna need pidavat pigem kahju tooma . Kulutusi aina vähendati, et oleks rohkem võimalusi ja tarbeid sõja jaoks. Riietusedki muutusid kasinaks, et raha kokku hoida. Inimesed muutusid kahepalgelisteks. Paljud Henry VIII teenistuses olevad tegutsesid Prantsusmaa heaks.
Kuningas harjutas eelseisvaks retkeks igal vabal hetkel, kuningas torkas silma oma kõrge kasvu ja tugeva keha poolest, ta oli teistest üle nii osavuselt, kui väljanägemiselt ning tabas kindlal käel sihtides otse märklaua keskkohta.
Lahingutes oli edu. Esimene vallutuskõik oli tehtud. Kuigi see oli raskendatud, arvestades asjaolu, et Fernando oli liitlasena kahepalgeline ja paljud teised seisid vastu. Šoti kuningas ähvardas Henryt, et kui too oli oma sõjakäigul kuid lahingus, mis toimus šotlaste ja kuninganna Kathrine`i väe vahel said šotlased alistatud.
Henry oli oma sõjakäigu üle ülimalt õnnelik, kuna ta sai saavutatud oma eesmärgi- ta sai olla kangelane. Seejärel võis ta tagasi pöörduda Inglismaale, teadmisega et varsti tuleb uuesti sõjakäigule minna.
Kuninga hobid
Kuningal oli aja möödudes palju erinevaid hobisid. Noorena tegutses ta võitlemiskunstidega. Peale nende olid nagu ikka, ajale kohaselt levinud õnnemängud ja täringumänud. Kuningas mängis neid ka raha peale.
Oma teisel valitsemisaastal oli Henry väga sissevõetud tennisest ja täringutest, mida taibates mõned mõjukad isikud tema lähikonnast tõid kohale prantslasi ja lombardlasi, kes kütsid üles kuninga mängukirge, mille läbi ta kaotas tohutuid summasid.
Kogu oma elu austas Henry muusikat. Kõikjal kus ta käis oli ta saadetud muusikast. Ka oma sõjakäigul. Ise musitseeris ta väga osavalt, nii et kõik inimesed olid suures vaimustuses.
Seejärel oli kuningas suures vaimustuses hobustest.
Oma valitsusaja lõpus tegeles ta pistrikega.
Tarkus ja võimed
Tema lingvistilised võimed olid kadestusväärsed. Ta rääkis suurepäraselt erinevaid keeli. Kõigele lisaks oli ta suure lugemusega. Ta ei lugenud mitte ainult haritud härrasmehele sobivat kirjandust ja jumalasõna või vagajutte, vaid ka raskepäraseid traktaate ja keskaegsete skolastikute koguteoseid.
Henry oli üliõnnelik, kui sai ilmutada oma õpetatust suutes kaasa rääkida keerulistel filosoofilistel või teoloogilistel väitlustel, ja seda eriti vaba diskussiooni käigus.Ta oli tihti ka vandekohtunikuks teiste dispuutides. Kuninga tarkuse kõrval oli talle võrdväärne ka tema abikaasa, kes oli samuti märkimisväärselt andekas ja tark.
Kuningana tuli tal väga palju tegeleda teiste inimestega. Paljugi sõltus üldsuse arvamusest. Vahepeal arvasid inimesed, et Henry võim hakkas vähenema ja suur osa võimust hakkas kogunema kardinal Wolsey kätte. Need inimesed aga eksisid. Tegelikult oli tegemist kavala trikiga.
Jätkuv sõjategevus
Aja möödudes tuli kätte aeg, mil pöörduti jälle sõtta Prantsusmaaa. Seekord saadi isegi kuningas vangistatud. Kuid sõjakäigud nõudsid raha ja kuna varakambrid olid tühjad, nõuti rahvalt makse. See aga põhjustas üldsie pahameele. Inimestel polnud enam midagi maksta. Üks asi oli tegelik viletsus, teine asi oli selgelt tajutav vastuseis kuninga poliitikale ning see, mis andamikogujad ärevusse ajas ja kuningat kohutas, ei olnud mitte vabandused ja palved maksmisest vabastada vaid maksmisest keeldujate kangekaelne ja vihane vastuhakkamine. Kuningakotta hakkasid saabuma teated mässudest. Vastuhakud levisid. Henry otsustas siiski mitte mässajaid karistada ning see tema ehk päästiski, kuna sellise armulikkusega õnnestus tal taastada oma hea maine.
Koletise sünd
Aja möödudes pärast mitmeid läbikukkumisi hakkas Henryle omane võimukus kahanema . Kadus teadmine, et ta suudab olla kõigist ja kõigest üle. Kõik see tuhmistas Henryle loomupärast sära. Ta tõmbus eemale. Isegi jahipidamine muutus poliitikast olulisemaks. Kolmekümnendate keskpaika jõudev Henry hakkas aina rohkem sarnanema oma isaga. Nüüd hakkasid aga ilmnema hoopis teistsugused iseloomuomadused, mis takistasid Henryt taastada usk oma võimetesse ja pidurdasid teda tema ette kerkinud probleemide lahenduste otsimisel . Ta otsustas hakata kasutama täie rangusega kuninglikku võimutäiust, et saada oma tahtmist.Ta muutus kardetavaks. Henry isa oli täpselt tunnetanud piiri, millal ennast tagasi hoida ja millal oma viha välja valada. Henry hakkas ka endas seda võimet arendama.
1530 . aastate lõpus süvenesid Henry VIII tervislikud hädad: ta läks üha tüsedamaks ning ei suutnud kuigivõrd enam omal jalul liikuda , sest need paistetasid üles ja tekkisid kroonilised mädanevad haavandid, mis oleks Henry 1530. aastate lõpul peaaegu tapnud : jalahaavandist lähtuv tromb sattus tema kopsu ning kuningas oleks peaaegu lämbunud. Pärast seda hoidsid arstid haavandeid pidevalt avatuna, et mäda saaks välja voolata. Peale selle vaevasid kuningat ka pidevad peavalud . Lisaks sellele muutus ta üha julmemaks ja hoolimatuks, hukates ka oma kunagisi lähedasi sõpru.
Samal ajal jäi Henry suhtumine kirikuasjadesse küllaltki veidraks: ühest küljest oli ta küll end selgelt eraldanud paavstlusest, kuid pidas Lutherit endiselt ketseriks, kirikus jätkusid missad ja ladinakeelsed palvused. Seega oli kuninga üleminek katoliiklusest protestantismi tegelikult rohkem vormiline kui tegelik. Ainus, mis reaalselt muutus, oli see, et kaotati kloostrid ning kloostrimaad koos nende suurte varandustega, võttis Henry endale. Kuningas hoidis kirikuasjadel väga kindlalt silma peal ning kirjutas ise anglikaani kiriku eeskirju, mida lihtrahvas ei mõistnud.
1450 . aastatel tõusis vihase ja sõnakuulmatu rahva rahulolematus uuele tasandile . Tervelt kakskümmend aastat olid nad elanud kuninga soovide ja pürgimiste rahuldamise nimel, nad olid kannatanud sõja katsumusi, kui kuningas ajas taga rüütelikke eesmärke, nad olid talunud majanduslikke raskusi, kui kuninga varalaekad tühjenesid, nad olid muutnud oma ususlisi vaateid, et omaks võtta tema pakutud uut usku. Rahvas ei suutnud lihtsalt enam sest nende südamed olid täis viha ja piinlikkustunnet kuninga mitmete abielude üle.Samuti pani inimesi muretsema tema ainsa poja nõrk tervis. Henry VIII verejanulised hukkamised täitsid rahva hirmu ja õudusega ning kahandasid ustavust kuningale.
Erilise hukkamõistu teenis kuningas ka usuteisenduste tõttu. Määrused, korraldused ja truudusevanded, mida ta neile ette oli kirjutanud, olid püüdnud välja juurida tradistioonilist usku.
Henry surm
Henry VII veetis oma elu viimased kuud üsna väikeses toas. Teda teenindasid kaks tosinat teenrit. Ta viibis suhtelises üksinduses. Henry rääkis oma suursaadikute ja nõuandjate, ja ka kuningkannaga vaid oma eratoas. Henry ise vajus tahtmatult muust maailmast suuresti eraldatud töövõimetu vanuri oleskellu. Haigushoode vahelised ajavahemikud muutusid aina lühemaks ja kosumine nõudis aina enam aega. Ta üritas vastu pidada ja sundis ennast tegelema tavapäraste asjadega kuid sellest ei tulnud midagi välja ja ta pidi voodis lamama. Ta jalad olid väga haigeks muutunud, niisiis ta ei suutnud enam liikuda.
Kuigi õukonna teenistuses olevad asjamehed jätkasid oma igapäevaste ülesannete täitmist, valvasid ja ootasid nad koguaeg kuninga surma ning toreduse ja hiilgusega harjunud õukondlased püüdsid üksteist ülekavaldada, et uue kuninga lähimasse ringi kuuluda ja kaalusid võimalusi oma mõjuvõimu säilitamiseks uue valitseja ajal.
Vahelduva eduga painasid Henryt haigused. Kord lebas ta voodis hingetuna, teisel hetkel oli aga metsikul jahil.Siiski oli tunda, et lõpp on liiga lähedal. Ta ei lubanud siiski oma perekonnal voodi juurde koguneda.
On kummaline, et oma viimastel elupäevadel ei kutsunud Henry enda juurde oma üheksa-aastast poega talle näpunäidete jagamiseks ja julgustamiseks selle vastutuskoorma ees, mida tal tuli pärijana peatselt kandma hakata. Selle põhjuseks võis olla, et Henry tõrkus käitumast nagu olukord ette nägi- vastupidi, ta uskus, et leiab endas jõudu haigusest veel kord jagu saada. Terve oma elu oli ta harjunud haiguste küünist pääsema ja ta suhtus surma ,ning selle märkidesse liialdatud üleolekuga. Võimalik, et ta otsustas nüüd eirata olukorra lõplikku ettemääratust, lõplikke lahkumisi oli tal seni ju alati õnnestunud vältida.
Henry surma järel pidi troon minema Edwardile, seejärel Maryle ning lõpuks Elizabethile. Juhuks, kui neil järglasi ei ole, pidi Inglismaa troon minema Henry õe Margareti järglastele.
Henry Tudor VIII, Inglismaa kuningas suri umbes kella kahe ajal 28. jaanuari öösel 1547. aastal.
Ei järgnenud mingit surmateadet ega leina.
Lisad:
1.Pilt Henry VIII-st