Analüütline keemia praks vol2 (0)

Vee kareduse määramine - vee karedus on tingitud kaltsium ja magneesiumsoolade sisaldusest, mis põhjustavad vhelahustuvate ühendite teket. Vesinikkarbonaatide esinemine vees põhjutab karbonaatse e mööduva kareduse, mille määramiseks tiitritakse vett soolhappe lahusega.
Ca( HCO3 )2+2HCl = CaCl2+2vesi+2CO2
Vee püsiv karedus on tingitud peamiselt sulfaat ja kloriiioonide sisalduset. Vee mööduv ja püsiv karedus mood üldkareduse. Üldkareduse määramiseks sadestatakse Ca ja Mg ioonid naatriumkarbonaadi ja NaOH lahusega ning tiitritakse lahusesse jäänud leelise liig soolhappega.
Ca2+ + CO3 2- = CaCO3
2Mg2+ + 2OH- + CO3 2- = Mg2(OH)2CO3
Kareduse mõõtühikuks on Ca ja Mg ioonide summaarne kontsentratsioon vees.
Redoksreaktsioonid- toimub elektronide ülekanne ühelt ainelt teisele.
Ce4+ + Fe2+ = Ce3+ + Fe3+ • Oksüdeerija Ce4+ -võtab elektroni • Redutseerija Fe2+ - annab elektroni. • Poolreaktsioonid • Ce4+ + e- = Ce3+ • Fe2+ - e- = Fe3+
Elektrokeemiline ahel –
Katood reaktsioonid - Elektrood , millel toimub redutseerimisreaktsioon
Tüüpilised katoodreaktsioonid: Ag+ + e- = Ag
Fe3+ + e- = Fe2+
NO3 - + 10H+ + 8e- = NH4+ + 3H2O
Anood reaktsioonid - Elektrood , millel toimub oksüdatsioonireaktsioon
Tüüpilised anoodreaktsioonid:
Cu –2e- = Cu2+
2Cl- -2e- = Cl2
Fe2+ - 2e- = Fe3+
Galvaani- ja elektrolüüsiahel – Galvaanilised: Reaktsioon kulgeb iseenesest, elektronid anoodilt katoodile
Elektrolüütilised: Vajab reaktsiooni toimumiseks välist pingeallikat
• Ag elektrood on positiivne – anood
• Cu elektrood on negatiivne – katood
• Reaktsioon kulgeb elektrolüütilises ahelas vastupidiselt galvaanilisele ahelale 2Ag + Cu2+ = 2Ag+ + Cu
Elektroodpotensiaal, definitsioon- Elektrokeemilise ahela potentsiaal on vahe üksikute elektroodide potentsiaalide vahel E = Ekatood – Eanood
Nernsti võrrand- Kontsentratsiooni mõju elektroodpotentsiaalile. Elektroodpotentsiaal näitab, mil määral elektrokeemilises ahelas eksisteerivad kontsentratsioonid erinevad nende tasakaalukontsentratsioonidest. Pöörduva poolreaktsiooni korral: aA + bB + ne- = cC + dD
Asendades arvud saadud valemisse ja 25 oC juures
MnO4- + 5 e- + 8H+ = Mn2+ + 4 H2O
• Elektroodi standardpotentsiaal E0
• Elektroodi formaalpotentsiaal ( ehk tinglik potentsiaal) Ef
• Elektrokeemiliste ahelate skeem
• Cu│CuSO4 (1M) ║ AgNO3 (1M) │Ag
• Cu│Cu2+ (1M) ║Ag+(1M)│Ag
• Elektrokeemilise ahela potentsiaal
• E = Ekatood - Eanood
Negatiivne ahela potentsiaal tähendab et ahel on elektrolüütiline. Positiivne potentsiaal tähendab, et ahel on galvaaniline.
Elektroodi standarpotensiaal- standartingimustel?
Elektrokeemilise ahela skemaatiline esitamine- || - soolasild .
Redoksreaktsiooni tasakaalukonstant -
Redokstiitrimise kõverad- Koordinaatides: elektroodpotentsiaal E – lisatud titrandi ruumala
• Logaritmiline sõltuvus analüüsitava aine või titrandi kontsentratsiooni ja elektroodpotentsiaal vahel. • Elektroodpotentsiaalid redokstiitrimise süsteemides
Titrandi elektroodpotensiaali mõju tiitrimiskõvera kujule -
Redoksindikaatorid- Üldised redoksindikaatorid: Inoks + ne = Inred, Indikaatori reaktsioon on pöörduv. Tüüpiline üldine redoksindikaator muudab värvi kui titrant põhjustab süsteemi redokspotentsiaali muutuse.
Spetsiifilised : tärklis, kaaliumtiotsüanaat
Ferroiini kui inikaatori omadused- •Ideaalne redoksindikaator •Reageerib kiirelt ja pöörduvalt •Värvimuutus märgatav • Lahused on püsivad, kergelt valmistatavad
Difenüülamiini kui indikaatori omadused- difenüülamiin ja selle derivaadid C12H11N
Võttis kasutusele Knop 1924 a., esimene redoksindikaator üldse difenüülamiinsulfoonhape
Difenüülbensidiin = difenüülbensidiin violett + 2H+ + 2e
värvitu violetne
Kasutatakse kas Ba või Na soolana. Värvimuutus terav : värvitu->roheline->violet. Potentsiaal +0,8V
Tärklise kui indikaatori omadused- Sinine värvus vaba joodiga; värvitu jodiidiooniga
Täiendavad redutseerijad , nende kasutamine- Täiendavad (ehk abi) redutseerijad
Metallid: Zn, Al, Cd, Pb, Ni, Cu, Ag
Reduktorid : Jonesi reduktor – Zn amalgam 2Zn + Hg2+ = Zn2+ + Zn(Hg)
Waldeni reduktor – Ag, HCl hapet sisaldavad lahused, tekib AgCl kiht Ag pinnale
Täiendavad oksüdeerijad, nende kasutamine- naatriumvismutaat NaBiO3
NaBiO3 + 4H+ + 2e- = BiO+ + Na+ + 2H2O
ammooniumperoksüdisulfaat e. ammooniumpersulfaat (NH4)2S2O8
S2O8 2- + 2e- = 2SO4 2- E0 = 2,01 V
Lagunemisreaktsioon : 2S2O8 2- + 2H2O = 4SO4 2- + O2 + 4H+
naatriumperoksiid ja vesinikperoksiid H2O2
H2O2 + 2H+ +2e- = 2H2O E0= 1,78 V
Lagunemisreaktsioon: 2 H2O2 = 2 H2O + O2
Redutseerijate standardlahused- Redutseerijad reageerivad õhuhapnikuga, seepärast kasutatakse tagasitiitrimist
Fe(II) lahused Mohri sool Fe(NH4)2(SO4)2. 6H2O – Fe(II) ammooniumsulfaat
Oesperi sool FeC2H4(NH3)2(SO4)2.4H2O – Fe(II) etüleendiamiinsulfaat
Lahused 0,5 M H2SO4 –s, püsivad 1 päev.
Kasutatakse tserimeetrias, kromatomeetrias
Määratakse orgaanilisi peroksiide, Cr(VI), Ce(IV), Mo(VI) jt.
Jodomeetria-
Titrant: I2+ KI ja Na2S2O3 KI lisatakse happelisele analüüsitavale lahusele, analüüsitava aine redutseerumine vabastab ekvivalentses koguses vaba joodi, mis tiitritakse Na tiosulfaadi lahusega
Indikaator : tärklis
Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega :S2-, SO3 2-, Sn2+, Sb3+, As3+;
Kõrgema redokspotentsiaaliga ained redutseeritakse enne jodiidioonide liiaga ja vabanenud jood tiitritakse
naatriumtiosulfaadiga: MnO4 -, Cr2O7 2-, CrO4 2-, Cl2, Br2 jt.
Hapete määramine- jodiid -jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne
hulk I2, mis tiitritakse tiosulfaadi lahusega
Veavõimalusi jodomeetrias-
Oksüdeerijate standardlahused- Oksüdeerijad: Kaaliumpermanganaat ja Ce(IV)
MnO4 - + 8H+ + 5e- = Mn2+ + 4 H2O E0 = 1,51 V
Ce4+ + e- = Ce3+ Ef = 1,44 V (1 M H2SO4)
Permanganomeetrilist tiitrimist saab teostada ainult lahustes mis on vähemalt 0,1M happe suhtes.
Kaaliumpermanganaadi ja tseerium (IV) lahuste võrdlus:
Oksüdeerijatena võrdsed; Ce(IV) lahused on püsivad, KMnO4 ei ole; Permanganaadiga ei saa tiitrida lahuseid,
milles on HCl, Ce(IV)-ga võimalik; Ce(IV)- lahuse saab valmistada otse reaktiivist; Permanganaat on odavam;
Ce(IV) moodustab sademeid lahustes, mis on happe suhtes väiksema kontsentratsiooniga kui 0,1M.
Permanganomeetria-
Titrant: KMnO4, Põhiaine: Na-oksalaat Na2C2O4
Kasutamine: Redutseerijate määramine:Fe2+, Sn2+, Mn2+, I-, Br-, SO3 2-;
Oksüdeerijate määramine: Cr2O7 2-, MnO2, PbO2, H2O2, NO3 -;
Neutraalsete komponentide määramine Ca2+, Zn2+, mis sadestatakse eelnevalt CaC2O4, ZnC2O4
Happeline : MnO4 - + 8H+ + 5e- = Mn2+ + 4 H2O
lilla värvitu
Neutraalne : MnO4 - + 3e- + 2H2O = MnO2 + 4 OH
Aluseline: MnO4 - + e- = MnO4 2-
Tserimeetria-
Titrant: Ce (IV) soolade lahused
Kasutamine: Redutseerijate määramine:Fe2+, Sn2+, Mn2+, I-, Br-, SO3 2-;
Oksüdeerijate määramine: Cr2O7 2-, MnO2, PbO2, H2O2, NO3 -;
Neutraalsete komponentide määramine Ca2+, Zn2+, mis sadestatakse eelnevalt CaC2O4, ZnC2O4
Redokstiitrimiste kasutamine-
Kaalanalüüsi e gravimeetria meetod- Põhinevad massi mõõtmisel /kaalumisel.
Jaguneb: Sadestusmeetodid – analüüsitav aine viiakse sademesse, sade filtreeritakse, pestakse ja viiakse üle tuntud vormi, mis kaalutakse 􀂄 Näiteks Ca määramine vetes Ca2+ + C2O4 2- -> CaC2O4(t)
CaC2O4(s) -> CaO(s) + CO2(g) + CO(g)
Aurutusmeetod – analüüsitav aine on lenduv teatud temp.-l, lenduv produkt kogutakse ja kaalutakse. 􀂄 Näiteks NaHCO3 määramine NaHCO3 + H2SO4􀃆 CO2(g) + H2O + NaHSO4
􀂄 CO2 kogutakse adsorbenti, adsorbendi massi muutuse järgi leitakse algse NaHCO3 kogus.
Kaalanalüüsi tulemuste arvutamine- analüüsitavas aines Al sisalduse määramine:
􀂄 Kaalutakse 0,4328 g ainet, lahustatakse ja sadestatakse alumiiniumioonid ammoniaagi toimel oksühüdraadina, mis peale filtrimist, pesemist ja kuumutamist annab 0,3475 g Al2O3. Al sisaldus analüüsitavas proovis leitakse
järgmiselt: 􀂄 M(Al2O3)=102 􀂄 M(Al)=27 Al2O3 …… 2Al 􀂄 0,3475 * 2 *27 /102 = 0,1840 g Al 􀂄 0,1840 *100 /0,4328 = 42,51%
Kaalanalüütiline tegur ehk faktor F
F = 2 Al/ Al2O3 = 2 * 27 /102 = 0,5294
mAl = F * mAl2O3 = 0,5294 * 0,3475 = 0,1840 g Al
􀂄 % A = A kaal / proovi kaal x 100% 􀂄 F = a/b x (otsitava aine molekulmass /kaaluvormi molekulmass)
􀂄 % A = (produkti kaal x F )/ proovi kaal x 100%
Sademete ja sadestusreaktiivide omadused- Sadestusreaktiiv: 􀂄 Spetsiifiline- reageerinb ainult ühe ainega/ iooniga , haruldus; 􀂄 Selektiivne- reageerib ioonide rühmaga, näiteks AgNO3 halogeniidioonidega.
Nõuded sademele: Kergesti filtreeritav , vähelahustuv, ei reageeri atmosfääri õhus, teada koostisega.
Sademeosakeste suurus. Kolloid ja kristalsed suspensioonid- suurust mõjutavad tegurid
􀂄 Vaja suuremaid sademeosakesi, sest siis on sade kergemini filtreeritav, puhtam.
􀂄 Osakeste suurus: 0,45 om kristalne osake
􀂄 Kolloidne suspensioon- osakesed silmale nähtamatud, ei setti, keeruline filtreerida;
􀂄 kristalne suspensioon- suured osakesed, 0,1mm või suuremad, settivad ise, kerge filtreerida.
Sademete moodustamise mehhanism . Tingimused, mis määravad sademeosakeste suurused-
Sadenemine saab alguse üleküllastunud lahuses osakeste ühinmisest kristallide algidudeks. Sademed võivad eralduda kristalliliste või koaguleerunud kolloidsete e amorfsete sademetena. Erineva iseloomuga sademete teket seletatakse tekkivate mikrokristallide erineva pindpinevusega lahuses. Sadestamine toimub lahjadest lahustest. Sadestaise puhul on ideaaliks jämekristalliline lisanditest vaba ade, mims on hästi pestav ja filtreeritav.
Ei ole päris selge
􀂄 Osakeste suurust mõjutavad tegurid:
- sademe lahustuvus ,
- temperatuur,
- reageerivate ainete kontsentratsioon,
- reageerivate ainete kokkusegamise kiirus
􀂄 Suhteline üleküllastus- SÜK = Q-S/S,
kus Q – kontsentratsioon, S – lahustuvus
Kõrge SÜK􀃆väikesed osakesed 􀃆kolloidne sade
Väike SÜK 􀃆 suured osakesed 􀃆 kristalne sade
*tuumakeste moodustumine
*osakeste suurenemine
Edasi sõltub kumb on kiirem protsess:
Kui tuumakeste moodustumine: sade koosneb suurest arvust väikestest osakestest;
Kui osakeste suurenemine- sade koosneb väikesest arvust suurtest osakestest
Niisiis : kõrge SÜK-> domineerib tuumakeste moodustumine->suur arv väikesi osakesi;
Madal SÜK->domineerib suurenemine-> kristalne sade
Eksperimentaalne kontroll sademeosakeste suuruse üle
􀂄 Vähendada SÜK - Kõrge temperatuur(suurendab sademe lahustuvust); - Lahjad lahused;
- Aeglane sadestusreaktiivi lisamine, koos segamisega; - pH mõju
Kolloidsete sademete koagulatsioon - koagulatsioon - kolloidosakeste liitumine, hüübimine, kalgendumine keemilise või füüsikalise mõjutamise tagajärjel, nt vere koaguleerumine kuumutamise tulemusena.
Kolloidsed sademed: 􀂄 Reeglina ei saa kasutada kaalanalüüsis
􀂄 Suspensiooni stabiilsust saab vähendada: - kuumutamise, - segamise, - elektrolüüdi lisamisega.
Seob osakesed kokku, tihedam mass, settib, kergem filtreerida.
Kolloidlahused on stabiilsed, sest osakestel on sama laeng ja nad tõukuvad omavahel. Laeng tekib tänu katioonidele ja anioonidele, mis on seotud osakeste pinnale, seda nimetatakse adsorptsiooniks.
Ag+, mis on seotud AgCl pinnale tõmbab ligi anioone , sarnaselt Cl- tõmbavad ligi katioone.
Adsorptsioon ja laeng suurenevad elektrolüüdi kontsentratsiooni suurenedes. Kui osakese pind
kaetakse täielikult ioonidega, siis ei sõltu enam elektrolüüdi kontsentratsioonist.
Kuumutamine ja segamine , vähendab adsorbeerunud ioonide arvu, suurendab kineetilist energiat, 􀂄 Elektrolüüdi kontsentratsiooni suurendamine , suurendab vastasiooni konts.i., sellega kihi paksus väheneb, koagulatsioon.
Peptisatsioon- koaguleerunud kolloid läheb tagasi algsesse olekusse. Esineb sademe pesemisel, seepärast pesta elektrolüüdi
lahusega.
Sademete vananemine - sademete vananemisel toimub sademe ümberkristallumine või koaguleerimine sõltuvalt sademe iseloomust.
Puhaste sademete saamise meetodid- sademeid hoitakse vanandamise eesmärgil emalahuses ja pestakse filtreerimisel.
Kaassadestamine- 4 tüüpi : 1. pindadsorptsioon – seda saab vähendada pesemisel.
2. segakristallide moodustumine
3. oklusioon
4. mehhaaniline vahelejäämnine
Segakristallide moodustumine-
Oklusioon- Kui kristall kasvab kiiresti, siis mõned vastasioonid ei saa aega pinnalt eemalduda jäävad võre sisse. Kaasasadenemine, mille käigus on raske vabaneda lisanditest, mis kristallumise käigus jäävad kristallvõre defektidesse.
Sadestamine homogeensetest lahustest(tekkiva reaktiivi meetod)-
Sademete pesemine-
Sademete kuivatamine ja kuumutamine-
Lahustuvuskorrutis-
Lahustuvus-
Lahuse ioontugevuse mõju soolade lahustuvusele-
Temperatuuri ja lahusti mõju lahustuvusele-
Raua määramise kaalanalüütiline meetod-
Kaalanalüüsi eelised ja puudused- Meetodid enamuse katioonide ja anioonide määramiseks
􀂄 aeglasem meetod,
􀂄 efektiivne kui on analüüsiks vähe proove;
􀂄 pole vaja kalibreerida ja standardiseerida;
􀂄 saab kasutada kui määratava komponendi kontsentratsioon on üle 0,1%.
Kaalanalüüsi rakendusi-
UV ja nähtava valguse spektroskoopia põhimõte-
Emissioonspektroskoopia põhimõte-
Fluorestsentsspektroskoopia põhimõte- kuulub emissiooni meetodite hulka
Lambert -Bouguer- Beeri seadus-
Spektrofotomeeria rakendusi-
Spektrofotomeerilise aparatuuri põhilised koostisosad-
Kromatograafia põhimõte- Eraldamise meetod, mis põhineb ühe või mitme analüüsitava aine vastastikusel toimel (interaktsioonil) erinevate faasidega; 􀂄􀂄 Liikuv faas- gaas või vedelik, mis läheb läbi kolonni, 􀂄􀂄 Statsionaarne faas-tahke aine või vedelik, mis ei liigu.
Proovi komponendid kantakse liikuva faasiga läbi statsionaarse faasi; 􀂄􀂄 Erinevaid komponente hoitakse statsionaarses faasis kinni, erinevate interaktsioonide tõttu:
- pindadsorptsioon,
- suhteline lahustuvus,
- laeng.
kromatograafia on meetod, mille abil saab segusid üksikuteks komponentideks lahutada, teostatakse kolonnis , mis on täidetud statsionaarse (liikumatu) faasiga. Kromatograafilise lahutamise pôhiidee : mitmekordne sorbtsioon/desorbtsioonMobiilne faas e. eluentStatsionaarne faas e. kolonni täidismaterjalAine retensiooniruumala ; mobiilse faasi ruumala, mis on vajalik poole aine koguse elueerimiseks kolonnist
Kromatograafia tüübid-
Ioonvahetus kromatograafia:
􀂄􀂄 Komponendid liiguvad piki kolonni, rohkem kinni peetud komponent asendab vähema.
􀂄􀂄 Näiteks vee pehmendamine, ioonvahetuskolonniga;
􀂄􀂄 ei saa komponente täielikult lahutada;
􀂄􀂄 kolonni pikendamine ei mõju
Gaaskromatograafia :
Vedelikkromatograafia (LC): A on väga väike, B ja C on väikesed, sest vedelikes on difusioon palju väiksem kui gaasides .
Elektroforees: 􀂄􀂄 Meetodid: Paber-, geel -, kapillaarelektroforees
􀂄􀂄 Põhimõte: elektrivoolu toimel liiguvad ioonid , aminohapped või valgud läbi keskkonna (statsionaarse faasi) või läbi kapillaari. Selle protsessi käigus liiguvad ioonid erinevate kiirustega ja on eraldatavad.
􀂄􀂄 Kasutamine: DNA, RNA, ioonsed ühendid
Põhimõisted kromatograafias-
VR-retentsiooniruumala - liikuva faasi ruumala, mis on vajalik poole aine elueerimiseks kolonnist
tR-aine retentsiooniaeg - aeg, mis kulub poole aine elueerimiseks kolonnist konstantse voolukiiruse juures
k`- mahtuvusfaktor (näitab aine kontsentratsiooni erinevust mobiilses ja statsionaarses faasis)
α-selektiivsus
N-efektiivsus e. teoreetiliste taldrikute arv
Rs-lahutuvus – Rs näitab kui hästi on 2 lähedast piiki omavahel lahutunud
Van Deemteri võrrand- (üldkuju)
H=A+B/u+(Cm+Cs)u
A:aine molekulide teepikkuste erinevus(kapillaarkolonnide korral paraboolne vooluproofil) B:ainetsooni difusiooniline laienemine kolonnis Cm:massivahetus liikuvas faasis Cs:::massivahetus liikumatu ja liikuva faasi vahe
Kus A, B ja C on konstandid, A arvestab difusiooni, B molekulaarset difusiooni ja C takistust massi üleminekul.
A- arvestab täidise statsionaarse faasi suurust ja geomeetriat.
B- molekulaarne difusioon- laienemine tänu difusioonile liikuvas faasis, sõltub voolu kiirusest, kiiruse kasvades väheneb.
C- takistus massi üleminekule.
Kvalitatiivne analüüs kromatograafias-ainete identifitseerimine
Kromatograafiliselt on võimalik kindlaks teha et segus on aine kuid, mitte seda mis ainega on tegu. Retentsiooni ajad on tüüpilised teatud ainele. Kasut. kvaliteedikontrollis- kui on teada, mis aine on segus; - segus on vähe komponente.
Kvantitatiivne analüüs kromatograafias- Detektori signaal registreeritakse arvutis, printeril, integraatoril
􀂄􀂄 Detektori signaal on sõltuvuses kontsentratsioonist;
Vajalik on leida piikide maksimumid, piikide algus ja lõpp;
􀂄􀂄 Piigi kõrgus on proportsionaalne kontsentratsiooniga:
Gaaskromatograafia põhimõte-gaas/vedelik, gaas/adsorbtsioon
•Kiire meetod gaaside segude ja ühendite, mille keemistemperatuur on alla 400 oC lahutamiseks.
• Proov , mida süstitakse kromatograafi peab olema gaas või muutuma gaasiks süstimisel.
•Liikuvaks faasiks H,Ar, He, N
Vedelikkromatograafia põhimõte-saab olla kasutusel ka tasapinnalise kromatograafia korral
Adsorptsioonkromatograafia põhimõte (ka õhukese kihi kromatograafia)-Adsorbatsioonikromatograafia (kasutatud ka nimetust molekulaarkromatograafia) aluseks on segu üksikute komponentide valikadsorptsioon tahkel adsorbendil
Statsionaarne faas on tahke, Lahutamine toimub tänu adsorptsiooniledesorptsioonil
Jaotuskromatograafia põhimõte (normaalfaasi ja pööratud faasi kromatograafia)-Jaotuskromatograafia põhineb lahustunud ainete jaotumisel kahe teine-teisega mitteseguneva lahusti vahel. Seejuures võib olla tegemist nii jaotumisega kahe mitteseguneva vedeliku vahel (kitsam jaotuskromatograafia mõiste defineering) kui ka vedeliku ja orgaanilise aine, gaasi ja vedeliku või gaasi ja orgaanilise aine vahel, käsitledes ka gaasi või orgaanilist ainet lahustitena. Seejuures kasutades liikuva faasina gaasi ei esine vastastikmõju liikuva faasi ja uuritava segu komponentide vahel ja seega erinevate komponentide liikumiskiirused ei sõltu märgatavalt liikuva faasi keemilistest omadustest.
Lahutamine põhineb aine jaotumisel erinevate vedelfaaside vahel (suhteline lahustuvus);
􀂄􀂄 Hiljem väljuvatel komponentidel on suurem afiinsus statsionaarse faasi suhtes võrreldes liikuva faasiga
􀂄􀂄 Lahutamine põhineb suhtelise lahustuvuse erinevustel
􀂄􀂄 Normaalfaasi meetod- polaarne stats .faas ja mittepolaarne solvent ; kui proov on vees mitte lahustuv või mitte-polaarne.
􀂄􀂄 Pööratud faasi meetod- mittepolaarne stats. faas ja polaarne solvent; kui proov lahustub vees või ei lahustu aga on polaarne
Ioonvahetuskromatograafia põhimõte ja rakendusi-põhineb vahetusadsorptsioonil, mille puhul adsorbeeruvate ioonide asemel läheb adsorbendi koostisest lahusesse ekvivalentne hulk teisi ioone. Niisugusteks ioonide vahetamiseks võimelisi adsorbente nimetatakse ioniitideks. Ioniidid jagunevad kationiitideks, mis on võimelised vahetama katioone, ja anioniitideks, mis vahetavad lahusega anioone. Tuntakse ka amfoteerseid ioniite, mis võivad vahetada nii anioone kui ka katioone.
kolonni täidisele on kantud laenguga rühmad, mis on neutraliseeritud vastasioonidega. anioonvahetajad - kvaternaarsed amiinid . katioonvahetajad – sulfonaatrühmad. môlemad rühmad dissotseeruvad täielikult ja sôltuvus pH-st puudub.
laialt kasutatav anioonide määramiseks vee analüüsil, (näit. Elektrijaamades)
Statsionaarsel faasil on ioonselt laetud pind, laeng on vastupidine määratavale komponendile.
Eksklusioonkromatograafia põhimõte ja rakendusi-
kasutatakse makromolekulide molekulaarkaalu jaotuse analüüsil
kolonni täidised on poorsed materjalid: silikageel, poorne klaas, stüreendivinüül polümeer, kolonni täidise poorsus varieerub suurtes piirides (4 m – 250 m) , väga suured molekulid ei sisene pooridesse – elueeruvad kiiresti, väikesed molekulid jäävad kinni paljudesse pooridesse ja elueeruvad aeglaselt , vahepealse suurusega molekulid sisenevad osadesse pooridesse ja osadesse nad ei mahu ning nende retentsiooniaeg on suurte ja väikeste molekulide vahepealne eluent : pH detektor : HPLC detektorid
Lahutamine põhineb molekulide suurusel; 􀂄􀂄 Statsionaarsel faasil on kontrollitud pooride suurus. Suuremad molekulid elueeruvadvarem, nad ei mahu täidise pooridesse; Kasutatakse valkude ja polümeeride molekulmasside määramisel.
Geelfiltratsioonkromatograafia- liikuv faas vesi. Geelpermeatsioonkromatograafia- liikuv faas orgaaniline solvent