Nimisõnade grammatiline sugu ja mitmus Meessoost on nimisõnad, mis lõpevad sufiksitega: - er ,- der Bäcker, der Wecker NB! erandid er lõpulised võivad olla ka nais- ja kesks. das Fenster, die Nummer - ler,- der Künstler - ner,- der Redner - en,- der Kuchen NB! esineb erandeid - ling,- e der Lehrling, der Schmetterling - ich,- e der Teppich - ig, -e der Pfennig - s,- e der Knirps - lõputa,verbist tulenevad nimisõnad gehen- der Gang, fliegen der Flug võõrapäraste sufiksitega: - or,- e der Motor, der Traktor - ist, - en der Idealist - ier,- e der Offizier - ent,- en der Student, der Präsident - eur,- e der Ingenieur, der Amateur, der Monteur - ant,- en der Musikant - and,- en der Doktorand - är,- e der Aktionär,der Millionär, der Sekretär - et,- en der Athlet
· Adj + verb · S + verb Tüvi lihttüvi e juur (käsi/lane, käe/line), tuletatud tüvi (käsitle/mine, käsitse/ja) või liittüvi (käsitöö/line). Tuletusalus e alussõna sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub. Tuletustüvi liite ees olev tüvevariant. Tuletuse alustüveks võib olla ka niisugune juurmorfeem, mis lekseemina ei esine. Tuletusliide modifitseerib alussõna tähendust, muudab sõnaliiki. Deverbaalid verbist tuletatud Denominaalid noomenist tuletatud Sõnapesa kõik sama juure tuletised Kolme tüüpi tuletusliited: · Liited, millel on üks kindel kategoriaalne tähendus: -kene, -tu (käsitu, silmitu), -la(haigla, sigala, tagala) · Liited, millest enamik kuulub ühte ja samasse semantilisse rühma, kuid on ka erandeid: -us, -line · Liite tähendus väga üldine, selgub alles konkreetses sõnas: -ik
Tegusõnad 1)Alati kir. Lahku ühend- ja väljend verbi pöördelised vormid 1)On ette öelnud;Edasi miema;ta on õppinud;ta *lihtverb on ühesõnaline tegusõna (õppima,lugema) e. verbid e 2)Liitverbid kirj. Alati kokku oli õppinud *Ühendverb kooaneb abi määrsõnast ja verbist. (juurde pöördsõnad 3)Tegusõnadest tuletatud teo ja tegija nimi (kes,mis) kir. Abimäärsõnadega 2)Kuidas teha vahet ühend ja liitverbil: au| õppima, ette ütlema) kokku tasustama;ette|ütlema *Väljendverb koosneb teg. Sõn. Ja tedatäpsustavast sõn. 4)Ühendverbidest täiendid (äraandev) kokku ja lahku
Nt: laulmine, laulja, laulukene 2) Liitmine = tüvi + tüvi Nt: kassikakk, allmaaraudtee 3) Nulltuletus = tüvi + lõpp ( käände-, pöördelõpp ) 4) Tuletamine + liitmine + nulltuletus Nt: mägi-roni-ja-le 5) Lühendamine Nt: autobuss = buss Liitsõna Liitsõna = tüvi + tüvi + jne Nt: kirjutuslaud Mitu : täiendsõna mis täpsustab. Nt: kirjutuslaud (kirjutus- täpsustab lauda) 1 : annab põhiinfot. Nt: kirjutuslaud (laud on põhisõna) Kokku-lahku sõltub verbist ehk tegusõnast 1) Täiendsõna on lühenenud Nt: võõras keel - võõrkeel 2) Täiendsõna on nimetavas käändes Nt: raudne uks - rauduks 3) Täiendsõna on mitmuse omastavad(mille?kelle?) Nt: mägede tipud - mäetipud 4) Täiendsõna on sihitislik(millelegi sihitud) Nt: avaldatakse rõõmu - rõõmuavaldus 5) Täiendsõna on mitmusliku sisuga Nt: müakse pileteid piletimüük ( mitmus->ainsuseks) Kokku-lahku kirjutamine sõltub verbist
Nt vaadates päikesetõusu või loojangut, vikerkaart 4. Mis tähendus on värviringil. Tänu värviringile saame kergesti näha, millised värvid üksteisesse suhtuvad ja kuidas sobivad. 5. Mida tähendab Ikebana. Ikebana on iidne kunst, kus kasutatakse lilli ja muud taimset materjali. Mõistet ikebana võib tõlkida "elavad lilled" või "lillede elavaks muutmine". Sõna saab jagada kaheks: ike ja bana. Hana või bana tähendab "lill" või "taim"; ike tuleneb kolmest verbist: ikeru, ikiru, ikasu, mis tähendavad vastavalt "taimede seadmine", "elamine" ja "elu selgemaks muutmine". 6. Too välja 5 tähtsamat fakti, mis on ikebana valmistamisel oluline. Taimematerjalid seatakse üksteise suhtes hoolikalt, arvestades kindlaid mõõtmeid ja kaldenurki. Ikebana peab olema lihtne, eksponeerima joone väljendusrikkut, asümmeetriat ja teisejärguliste detailide eksponeerimist, mis võimaldab vaatajal peidetud ilu ise otsida ja leida. 7
moodustajad. Lauseliikmetel on kindel vorm ja süntaktilised omadused. Tema väljendavad: Öeldis() ehk predikaat on finitiivne verbivorm. /NÄITEKS Poiss jookseb/ Alus() ehk subjekt on nimisõna, mis väljendab öeldisega märgitud tegevuse sooritajat või olukorras olijat. /Näiteks Poiss magab/ Sihitis() ehk objekt verbist sõltuv nimisõna, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud. /Näiteks Mees parandas autot/ Öeldistäide( ) ehk predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab, kes, mis või missugune on alusega tähistatu./Näiteks Laps(ed) on haige(d)/ Määrus () ehk adverbiaal on igasgune verbi laiend, mis
haavu ning seega kannatust Krutsifiks sümboliseerib lunastust Kristuse ristisurma kaudu. Vanimad ristilöödud Kristuse kujutised pärinevad 6. sajandist pKr, kusjuures varasel keskajal kujutati ristilöödud Kristust elavana ja triumfeerivana. Aja jooksul ristilöödu kujutamine aga muutus: näiteks gooti stiilis krutsifiksil on Kristus kas surnud või piinarikkalt surev. Tõenäoliselt pärineb krutsifiks Rooma impeeriumi aladelt. Krutsifiks tuleneb ladinakeelsest verbist cruciare "piinama" ja seega on juba sümboli nimesse kodeeritud vägivalla ajalugu Köis sümboliseerib Kristuse kannatusi, sest sõdalased sidusid kinni Kristuse käed Moon punased mooniõied märgivad Kristuse kannatusi ja vereohvrit Ohakalind Kristuse kannatusi sümboliseeriv lind, keda kujutatakse tavaliselt koos ohaka või kibuvitsaoksaga. Linnul on veretilka meenutav punane laik, mis saadud Kristuse laubast okast välja tõmmates
ära minema (vrd teatrisse minema) II Tegusõna KLK 1. Tavakohaselt kirjutatakse lihtverbide kõik vormid muudest sõnadest LAHKU. puu oli vette kukkunud, vette kukkunud puu, selgesti loetav käekiri, kollaseks värvitud aed, metsas kasvavad taimed, aed oli kollaseks värvitud 2. Liitverbi osissõnad kirjutatakse kõigis vormides alati KOKKU. on sajakordistanud, salalukustasin, hädavaletasin, taandarenenud, kooskõlastatakse 3. Ühendverbidesse kuuluv määr- või käändsõna kirjutatakse verbist LAHKU (lahkukirjutamine on alati õige). pähe õppimas, on pähe õppimata, pähe õppimata luuletus, olevat tähele pannud, silmas pidades 4. KOKKU kirjutatakse ühendverbidest moodustatud teo- ja tegijanimed. päheõppimine (aga pähe õppima) pealtvaataja, peamurdmine (aga vette kukkumine) äraminemine (teatrisse minemine)
aastal ja lõpuks Hastingsi lahingut aastal 1066. Röövkäikudele, mida hõlbustas 9. ja 10. saj. feodaalvõimu killustatus, tegi lõpu kuningavõimu tugevnemine Inglismaal ja Lääne- Euroopas 11. sajandil. Sõna "viiking" algupära pole kindel. See võis algselt tähendada ka inimesi Norra maakohast nimega Vik. Samuti võis see tulla sõnast vik - laht, tähendades lahesopis pesitsejat või muinasinglise sõnast wic, mis tähendas kaubanduspunkti. Üheks võimaluseks on pakutud tuletust verbist vikja - ära rändama. Sel juhul tähendaks viiking meresõdalast, piraati. Skandinaavlased ise nimetasid viikingiks rüüsteretke võõrale maale. Viikingeid nimetati Lääne-Euroopas ka normannideks - põhjamaalased. Viikingid oli retklejad ja mereröövlid. Üks osa viikingitest olid paiksed elanikud - põllumehed ja randlased, kes käisid retkedel põllutööde vaheajal või siis, kui polnud kalapüügihooaeg. Retkel tegelesid nad kauplemise ja röövimisega. Mõnikord tehti
hoobiga. Punase värvi suhtes sallimatu inimene on nagu märter, kes alatasa on mures omasuure vastutuse pärast, kel pole kunagi millekski aega ning kes kahtlustab, kas teda ikka mõistetakse ja kiidetakse piisavalt. 3,3 kujutamistehnikad Faktuur pinnakoe või -töötluse iseloom, krobelisuse määr Struktuur Ehitus, püsiv põhiseos Kollaaz (pr. collage, mis tuleb verbist coller - liimima, kleepima) kleebitud pilt või sarnase pildi tegemise tehnika; ajalooliselt eelistatud materjalid: paber, riie, traat, spoon (lehtvineer) jmt. 3.4. PIIRATUD PINNA KUJUNDAMINE Kompositsiooni tasakaal on visuaalsuse ja võrdsuse tunne kujutatava eri osade vahel. Iga kompositsiooni element(värv, vorm, pind) omab kaalu ja tasakaalu puhul on kompositsiooni vasak- ja parempoolsed vormiosad optiliselt võrdsed.
•Generativism: süntaktilised transformatsioonid Kevade on Lutsu parim teos. Siire, sh topikaliseerimine – Lutsu(topik) parim teos on Kevade Asendus– See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos. Lisamine– Kas Kevade on Lutsu parim teos? Kõrvaldamine– Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -->Poiss tahtis õppida lugema. “Valentsiteooria”ehk sõltuvusgrammatika Verb+aktandid(subjekt, objekt, ...) +sirkumstandid(aeg, koht, viis) Näide kolmevalentsest verbist: eraldama– kes? - keda? - kellest? Lause aktuaalne (temaatiline) liigendus, lause infostruktuur teema(vana info) – reema(uus info) Kognitiivne konstrukt sioonigrammatikapüüab konstrukt sioone selgitada inimese tunnetuse kaudu. Kognitiivses konstruktsioonigrammatikas pööratakse põhitähelepanu keelekirjelduse psühholoogilisele usutavusele. Põhitermin, konstruktsioon, on lihtsustatultöeldes vormi ja tähenduse kooslus, mille komponendid ei ole reaalses keeles teineteisest lahutatavad
Seepärast võib ülikoolide ladinakeelset nimetust tõlkida ka kui õpetajate ja õppijate tsunfti.Õpetamise tsunft ta oligi oma meistrite (doctor), sellide (baccalaureus) ja õpipoistega (scholarius või ka studiosus). Keskajal oli ladina keel rahvusvahelise suhtlemise keeleks, mida ülikoolides kasutati nii õppe-kui kõnekeelena, siis kujunes ülikoolide terminoloogiast välja just ladina keeles. Studiosus ehk student (siit eesti keelde mugandatud tudeng) tuletati verbist studere, mis tähendas hoolsalt õppima, millegi poole püüdlema ja mis pidas vähemalt osa üliõpilaste suhtes paika. Õppejõud moodustasid fakulteedi (facultas- võime, s.o. võime ja oskus õpetada mingit teadust.Fakulteedi õppejõudude hulgast valiti dekaan, kes esindas teaduskonda ülikooli juhtkonna ees. Ülikooli juhtis rektor. Rektor valiti kõrgele ametikohale lühikeseks ajaks, tavaliselt pooleks aastaks. Seejuures ei pruukinud ta olla õppejõud, vaid oli
Öeldis e. grammatiline predikaat finiitne verbivorm, nt Poiss jookseb, Lapsed kirjutavad kirjandit. Alus e. grammatiline subjekt nimisõna(fraas) nominatiivis või partitiivis (küsimus kes? mis? keda? mida?), väljendab tegijat või olijat, nimetavas käändes alus ühildab endaga öeldisverbi. Nt. Lapsed kirjutavad kirjandit, Metsas on puravikke. Alus ja öeldis on lause pealiikmed. Sihitis e. grammatiline objekt verbist sõltuv nimisõnafraas partitiivis, genitiivis või nominatiivis, mis väljendab tegevuse objekti, nt. Lapsed kirjutavad kirjandit. Öeldistäide e. predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõnafraas nimetavas või osastavas käändes, mis näita, kes, mis või missugune on alusega tähistatu, nt. Peeter on õpetaja, Kass on koduloom, Taevas on sinine, Jüri on meie aktiivsemaid tudengeid. Määrus e
üllitis Üksiksõnad raamatus Sermones Märkmed postillas Kullamaa käsikiri Juramentu 1 Kiri moder'ile Koelli katekismus Talurahva õigus Talupoja vanne Juramentum 2 Duker Völcker Becker Boierus Awerbach Kohtuvanne 12. Mis on püsiühendid? verbi ja tema seotud laiendi püsivad ühendid jalga laskma, läbi saama, kõnet pidama. 13. Millest koosneb püsiühendite andmebaas ja milline on osade maht? Tooge igast osast üks näide. Andmebaas sisaldab verbist ja tema laienditest koosnevaid püsiühendeid. Täpsemalt: andmebaasis on · ühendverbid (nt üle hüppama, alla käima, juurde võtma); · verbi ja noomeni püsivad ühendid, sh väljendverbid (lokku lööma, meelde tuletama), tugiverbiühendid (tööd tegema, kõnet pidama) ja kollokatsioonid (selgeks tegema, avaldust esitama). · ahelverbid ehk finiitse verbi ühendid infiniidiga (sai pidama, pani ajama) on andmebaasi kaasatud ebaregulaarselt. 14
Kuid teisalt on see selline algus, mis jääb jätkuvalt määrama temast alguse saanu olemasolu. Seda tähendusaspekti võiks eesti keeles 6 Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053. väljendada sõnaga alus. Mõlemad aspektid koos on ehk kuuldavad eesti keelses sõnas alge. Kreeka keelne sõna arche tähendab lisaks ka veel käsku. See sõna on pärit verbist, mis tähendab valitsemist. Niisiis alge on selline algus, mis alusena valitseb temast alguse saanu üle. Ning kreeka filosoofia algusküsimus omandab vormi – mis on oleva terviku alge (arche)? Kreekakeelse sõna arche ladinakeelseks tõlkevasteks saab principium. Kasutades seda ladina keelest pärit sõnakuju, mis on muutunud Euroopa kultuurkeeltes üldlevinuks, võib nüüd viimaks anda siis ka üldmääratluse filosoofiale. Filosoofia on teoreetiline
Omadussõnadel on võrdlusaste: blind, blinder, blindest. Omadussõnade tugevust näeb tänapäeval skandinaavia keeltes: rootsi keeles en god rän a good friend ja min goda rän my good friend. supletiivsus e. Tüveasendus kui ühel sõnaparadigmal on erinevad juured. Inglise keeles on supletiivsed verbid näiteks be was were been 'olema' ja go went gone 'minema' Verbi go puhul esineb teine tüvi vormis went. Huvitav on märkida, et went on ebareeglipärane nõrk minevikuvorm verbist wend, mis esineb väljendis wend one's way. Verb be aga on ebaharilik selle poolest, et selle verbi paradigmas esineb neli erinevat juurt (American Heritage Dictionary of the English Language on CD-ROM): 1) vormide be ja been aluseks on indoeuroopa bheu- 2) vormide is ja am aluseks on indoeuroopa es- 3) Vormid was ja were pärinevad indoeuroopa juurest wes- 4)Vorm are tuleneb indoeuroopa juurest er- teine häälikunihe toimus ülemsaksa keeles V ja VII sajandi vahel
KÕRVALDAMINE. 2. ,,Valentsiteooria" ehk sõltuvusgrammatika lause määrab ära see, millised konksukesed on tegusõna küljes. Igal verbil on aktandid(kohustuslikud laiendid) subjekt, objekt, jne. Nt 'kes annab kellele mida?'. Iga verbiga võib liita ka sirkumstandid(määrused), mis tähistavad aega, kohta, viisi jne. Näide kolmevalentsest(st kolme kohustusliku laiendiga verbist: eraldama kes? Keda? Kellest? 3. Lause aktuaalne(temaatiline) liigendus, lause infostruktuur a) teema(varasem, mille külge uus informatsioon lisatakse)-reema(uus informatsioon) b) topik-fookus(topik on see millest räägitakse, vana informatsioon. Fookus on olulisem, uus informatsioon mis esitatakse). 4. Käändegrammatika(semantilised e temaatilised rollid). Looja C. Fillmore. Lähenemine süntaksile ehk
• Tsitaati ei tohi kontekstist välja rebida. Autoritekst peab andma piisavalt infot, et tsitaati mõista nii, nagu allikas seda ütles, ja näitama, mis tingimustel, mis olukorras on tsitaat öeldud. • Toimetaja ei või kunagi muuta reporteri tehtud parafraasi tsitaadiks. • Mitte kunagi ei tohi ise luua tsitaate. Saatelause vormistamine Tsitaadilause teine pool annab teada, kes vastava lause ütles ja kuidas ta seda tegi. Siin tuleb kõnelda saatelause verbist ja saatelause asukohast. Saatelause verb Põhiline saatelause verb on ütles. Tuleb jääda sõna ütles juurde ja varieerida võimalikult vähe. Saab kasutada veel: sõnas ja lausus. Ei tohi lisada sellega lisatähendusi. Aga sõnad peavad edasi andma seda, mida inimene tõepoolest teeb; tuleb vältida verbe, mis kannavad hinnangulist lisatähendust. Spetsiifilise tähendusega verbid. On rääkimisverbe, mis on kindlatel juhtudel kasutatavad.
- ig, -e der Pfennig - s,- e der Knirps - or,- e der Motor, der Traktor - ist, - en der Idealist - ier,- e der Offizier - ent,- en der Student, der Präsident - eur,- e der Ingenieur, der Amateur, der Monteur - ant,- en der Musikant - and,- en der Doktorand - är,- e der Aktionär,der Millionär, der Sekretär - et,- en der Athlet - loge,- n der Biologe - us der Zyklus - ismus der Realismus, der Mechanismus - lõputa, verbist tulenevad nimisõnad gehen- der Gang, fliegen der Flug ... tähendusega : aastaajad, kuud, nädalapäevad · der Sommer, der Mittwoch ilmakaared, tuuled, sademed · der Westen, der Regen automargid · der Mercedes, der Golf alkohoolsed joogid
üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära – ärge(m) – ärgu. Algvorm – tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin Vormihomonüümia – ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate grammatiliste tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Markeeritus ja markeerimatus –grammatiliste tunnustega varustatus v tunnuse puudumine. Mõisted on teineteisega otseseoses: mis on keeles tavaline, loomulik, on vormiliselt markeerimata e
5. Arvsõna (numeraal) QP 6. Asesõna (pronoomen) 7. Määrsõna (kvantor) QP iseloomustab hulka: palju, väga 8. Abisõnad Lauseliikmed: •öeldis ehk (grammatiline) predikaat – tegusõna (mida tegema?) •alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?) •sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus. •öeldistäide ehk predikatiiv – verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus •määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend •täiend ehk atribuut – nimisõna lisand v laiend ( pikk mees ) Tüpoloogiline liigitus: Öeldis ja alus on lause pealiikmed, ülejäänud kõrvalliikmed. 75% lausetest : SOV, SVO ja siis 15% VSO Semantilised rollid: •Agent (kes?) – aktiivne tegutseja •patsient (keda
positsiooni nimetab ta kriitiliseks filosoofiaks. Viimane püüab olla lähtekohaks, mis lubaks ületada erinevate suundade vastasseisud, mis olid filosoofias seni lahkarvamusi tekitanud. dogmatism ratsionalism kriitiline filosoofia empirism skeptitsism Kriitilise filosoofia mõiste. Sõna “kriitika” pärineb kreeka keele verbist krinein, mida võiks tõlkida vastetega “piiritlema”, “eristama”. Sõna kritike tähendas “otsustamist” või “hindamist” ja oli käibel eel- kõige juriidilises või eetilises valdkonnas. Näiteks võis see tähenda kohtuotsust, millelt oodataksegi ju seda, et see piiritleks õigusvastase käitumise õiguspärasest käitumisest. Seega tähendas “kriitika” kreeklaste sõnakasutuses eetilis-praktilist otsustusvõimet
k. subjonktiiv (kirjeldustraditsioon on erinev) -subjonktiiv - iseseivates lausetes hüpoteetilisi sündmusi, arvamusi ... etc -potensiaal - väljendab kõneleja arvamust tegevuse toimumise tõenäosuse kohta. (soome keel) -kvotatiiv kirjakeeles : -vat (olevat tulnud); suulises kõnes (ta pidi tulema) modaalsuse väljendusvahendid (arengsuund konrk-st abstraktemaks). klassikaline arengusüsteem on dünaamiline (võime); deontiline (luba), episteemiline (tõenäosus) verb, abiverb, verbist tekkinud afiks verb - (laskma, pidama, saama) saan kala -) saan kala süüa (='saan kala kätte ja söön ära' - 'sain võimaluse kala süüa' - saom öpa laöa sõõa. sest jumalad olid armulised ja saatsid mulle kala)) tegumood: ´väljendab lauseliikmelius ja semantiliste rollide suhet. nt seda, kas lause subjekt on agent või patsient john built the house (aktiiv - subjekt = agent) the house was built by john (passiiv - subjekt = patsient)
Omadussõnade tugevust näeb tänapäeval skandinaavia keeltes: rootsi keeles en god vän a good friend ja min goda vän my good friend. Supletiivsus – e. Tüveasendus kui ühel sõnaparadigmal on erinevad juured. Supletiivsed verbid on näiteks be was were been/ sum esse fui/ sein war gewesen. been ’olema’ ja go went gone ’minema’ Verbi go puhul esineb teine tüvi vormis went. Huvitav on märkida, et went on ebareeglipärane nõrk minevikuvorm verbist wend, mis esineb väljendis wend one’s way. Verb be aga on ebaharilik selle poolest, et selle verbi paradigmas esineb neli erinevat juurt (American Heritage Dictionary of the English Language on CD-ROM): 1) vormide be ja been aluseks on indoeuroopa bheu- 2) vormide is ja am aluseks on indoeuroopa es- 3) Vormid was ja were pärinevad indoeuroopa juurest wes- 4)Vorm are tuleneb indoeuroopa juurest er-
Süntaks on sõnade organiseerimise viis, millega antakse edasi tähendusi ja seoseid sõnade vahel lause sees ja mõnikord ka lausete vahel. Süntaksi põhiüksuse on lause e üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga ja fraas. Suulises kõnes on lause süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus. Ühtlasi on lause kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeletakse. Lausest väiksem üksus on osalause, mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustataksegi fraasidest, seetõttu nimetatakse neid ka lausemoodustajateks. Nt lauses mees läks metsa seenele on 4 fraasi nagu ka lauses üks väga vana ja paks mees läks hilissügisesse metsa seenele. Mis vahet on fraasil ja moodustajal? Moodustaja on ühest või mitmest sõnas koosnev üksus, millel on teatud
LAUSE Kirjakeeles lause = üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga. Suulises kõnes vastab lausele süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus, mida osutab mh intonatsioon (lause lõpus tavaliselt intonatsioon (~põhitoon) langeb = tekivad pikemad pausid). Lause on kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeldakse. (Suurem on tekst, sellega tegeleb tekstilingvistika) Lausest väiksem üksus on osalause e klaus (ingl. clause), mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustatakse fraasidest, seetõttu nimetataks neid ka lausemoodustajateks. Moodustaja (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Süntaktilised seosed Ühildumine Tasandiseosed: alistavad ja rinnastavad Sõnaliigid kordamiseks
kui paradigmast osa vorme täielikult puudub, nt üksteise, teineteise (puudub nimetav kääne); ära ärge(m) ärgu. Algvorm tüvekuju, millest lähtutakse vormimoodustusreeglite esitamisel. Eesti käändsõnadel on kokkuleppeliselt algvormiks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi e supiin. 12) Vormihomonüümia ühe vormi tähenduslik mitmeti tõlgendatavus (samal vormil on mitu tähendust), nt loog : loo ja käskiva kv vorm looma verbist või pood : poe ja käskiva kv vorm pugema-verbist; lugevat (v-kesksõna osastav ja kaudse kv vorm > päritolult seotud). 13) Kategooriaks nimetatakse morfoloogiliste tunnustena vormistuvaid üksteist välistavate tähenduste klasse, nt arvukategooria, käändekategooria, ajakategooria, pöördekategooria jne. Samasse abstraktsesse mõistevaldkonda kuuluv tähendus; esinemine üksteisega vastanduvalt; väljendumine sarnasel viisil (nt tegumoetunnus verbisufiksi abil)
vormiga. 34. Valentsi vähendamine: antipassiiv Ergatiivkeeltes räägitakse antipassiivist, mis kõrvaldab objekti, mitte subjekti. Objekti taandatus vähendab selle mõjutatust. Silverstein: ,,Antipassiiv on ainult ergatiivkeeltes ja passiiv on ainult akusatiivkeeltes." Selle vastu on vaieldud, sest on ka akusatiivkeeli, kus on grammatiline konstruktsioon transitiivse verbi objekti kõrvaldamiseks. Neis keeltes ühildub verb aktiivilauses nii subjekti kui objektiga, seega kaob verbist antipassiivi tulemusel objektiühildumine. Üks antipassiivi ülesanne on taandada objekti mõjutatus, nagu eesti k: Jahimees lasi karu VS jahimees lasi karu poole. 35. Valentsi vähendamine: nimisõna inkorporeerimine Nimisõna, enamasti indefiniitne objekt, liidetakse verbitüvega (nt I'm hunting for deer VS I'm deerhunting). Verb kaotab sellega osa oma valentsist. 36. Valentsi vähendamine: tuletus Tuletistel on väiksem valents kui verbil endil
vokalismi erijooni" (1999), Pire Terase magistritöös ,,Võru murde pikkade ja ülipikkade vokaalide akustikast" (1998a) ning Karl Pajusalu uurimustes morfofonoloogiliste vahelduste (Pajusalu 1992b, 1995, 1996, 2000b) ja lõunaeesti hoidjakeele kohta (2001). Muutemorfoloogia kohta on lisandunud ühe murraku morfoloogiasüsteemi ülevaateid, nt Võru murde (Keem 1997) ja keskmurde kohta (Must, Uni205 vere 2002). Ühe murde verbide kõik muuttüübid esitab Ülo Toomsalu ülevaade Setu verbist (1995), Karksi tüübid on toodud Karl Pajusalu doktoritöös, mis käsitleb verbimoodustuse varieerumist (1996). Võru noomeni- ja verbitüübid leiame Sulev Iva koostatud ,,Võru-eesti sõnaraamatu" (2002) lisast. Murrete tähtsamate morfoloogiliste joonte ülevaated on akadeemiliste tekstiköidete sissejuhatustes (vt eespool). Lõunaeesti morfoloogilisi uuendusi esitab Pajusalu 1999b. Kirjutatud on ka artikleid üksiknähtustest, näiteks
Tõnu Luik. Niisiis piiritleb jumalanna kõigepealt teineteisest kaks vastandlikku poolust: alethes ja doxai. Viimane neist kreeka keele sõnadest on kasutatud mitmuses. Parmenides kõneleb inimeste (surelike) arvamustest, millele on vastandatud tõde (varjamatus), mille puhul ta kasutab ainsuse vorm – tõde on üks ja ühtne. Mõlemad sõnad mängivad kreeka filosoofilise mõtlemise ja mõistestiku kujunemises olulist rolli. Seetõttu on vajalik nende lähem iseloomustus. Doxa tuleneb verbist dokein, mis tähendab paistma. Algne tähendus – asi nii nagu see paistab. Kuid asi võib paista mitmeti – nii nagu ta on või ka nagu ta ei ole, kuigi paistab, et on. Inimese puhul näiteks kajastub see, kuidas keegi teistele paistab, tema renomees, imagos. See on omakorda olulisel määral kujundatud teiste inimeste arvamuste poolt tema kohta. Sama kehtib ka muude nähtuste puhul – see, kuidas nad meile paistavad, on mõjutatud üldlevinud arvamustest nende kohta
Ja jällegi on abiks Jeffrey B. Russelli raamatust, kus on põhjalikult ära kirjeldatud iga sõna ,,nõid" vaste ajalugu ning see, millest need sõnad tulenevad. Inglise keeles pärineb sõna witch (´nõid´), mis on nõidade puhul enimkasutatud sõna, vanainglise sõnadest wicca (hääldatakse ´witcha` ja see tähendab meessoost nõida) ja wicce (hääldatakse ´witcheh´ja see tähendab naissoost nõida) ning verbist wiccian, mis tähendab ´loitsima´, ´ära nõiduma`. Inglisekeelne sõna warlock, mis tõlkes tähendab ,,sorts" või ,,nõid" tuleb vanainglise sõnadest waer tõde ja leogan valetama ning algselt rähendas see reeturit või vandemurdjat. 15. sajandil aga võrdsustati see sõnaga ,,nõid" (witch). Sõna wizard (võlur, maag) pärineb inglisekeelsest sõnast wis (tark) , mis tekkis keskajal. Algses tähistas see sõna suurt maagi või siis võlurit ning alles hiljem, 19
t. karistusena tuli lunastada kuriteoga saabunud moraalne pahe. Inimest ei või karistada ühiskonna kaitsmiseks, s.t. käsitada teda vahendi ja mitte eesmärgina [Luts 1997, lk 127]. 13 3. Inimõigused ja nende piiramine positiivõiguses Õiguspositivism kujutab endast ligi kaks sajandit õhtumaises õigusfilosoofias domineerinud mõttesuunda, mille järgi õigus on vaid inimeste poolt loodud ja kehtestatud seaduste kogum, ius positum (ld k verbist ponere asetama) [Jõgi 1997, lk 8]. Õiguspositivism piiritleb oleva ja olemapidava ning õiguse ja eetika, sest õiglase ideaalid on väga subjektiivsed ning mingit absoluutset kõrgemat printsiipi pole ilmselt olemas. Õigussüsteem aga on suletud loogiline süsteem, milles õiged otsused tuletatakse loogiliste võtetega varem kindlaksmääratud õigusnormidest. Juriidiliste mõistete analüüs on oluline õigusteade ülesanne ning on eristanud
Lauseliikmed - nende määramisel võetakse aluseks grammatiline tunnus. On subjekt, objekt ja verb. · öeldis ehk (grammatiline) predikaat tegusõna (mida tegema?) · alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?) · sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus. · öeldistäide ehk predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus · määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend · täiend ehk atribuut nimisõna lisand v laiend ( pikk mees ) · Öelids ja alus on lause pealiikmed, ülejäänud kõrvalliikmed. 75% lausetest : SOV, SVO ja siis 15% VSO (subj,obj,verb) 9
.nt. tädi teeb') -iga konkreetne kasutus sõltub konkreetsest kõnesitustasioonist. Süntaksi põhiüksused - Lause ja Fraas 1. Lause Kirjakeeles lause= üksus mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga Suulises kõnes: süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus, mida osutab mh intonatsioon -lause lõpus toon langeb. Lause on suurem üksus, millega süntaksis tegeletakse (suurem on tekstilingvitika) Lausest väiksem üksus on osalause (ing.k clause) mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest. 2. Fraas Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustatakse fraasidest, seetõttu nimetataks neid ka lausemoodustajateks. Fraaside keerukuse aste. Fraas/ moodustaja Kuidas kindlaks teha, kas on fraas/moodustaja? Moodustaja (ing.k constituent) - ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on
Tegusõnad väljendavad tegevust ja nad muutuvad pööretes aja, kõneviisi, tegumoe ning kõnevormides. Tegusõnad jagunevad: 1. Lihttegusõna. Näide: lugema, töötama, mõtlema. 2. Liittegusõna. Näide: abielluma, rulluisutama, ravivõimlema, ristküsitlema. 3. Ühendtegusõna, mis koosnevad lihtverbist või tegusõnast + abimäärsõna. Näide: ette ütlema, läbi lugema, ära sõitma. 4. Väljendtegusõna, mis koosnevad lihttegusõnast või verbist ja sellisest käändsõnast, mis on oma esialgse tähenduse kaotanud. Näide: jalga laskma, kirja panema, tähele panema, käsile võtma, sõna kuulama. Tegusõnadel on lisaks pöördelistele vormidele ka käändelised vormid. Pöördelised väljendavad isikut ja arvu (ainsus või mitmus), aega (olevik, minevik), tegumoodi (isikuline, umbisikuline), kõnet (eitav ja jaatav). Ainsuse 3 pööret (ma, ma, ta), mitmuse 3 pööret (me, te, nad).
matkides samuti väljapaistvate inimeste teadmatust paljastama. Siit olevatki Sokratese kaitsekõne kohaselt välja kasvanud ametlik süüdistus – Sokrates rikkuvat noorsugu, ja kuna ta filosoof olevat, siis küllap ta – nagu filosoofide puhul sagedasti oli ette tulnud – ei tunnista jumalaid, mida linna poolt austatakse (see oli teiseks ametlikuks süüdistuseks). Dialektiline meetod. Termin “dialektika” tuleneb verbist dialegesthai (dia – läbi, legesthai – kõnelema, niisiis: läbi või lahti kõnelema). Antud juhul märgib see 3 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. väljend Sokratese kõnelemisviisi, mida võiks tinglikult nimetada ka Sokratese meetodiks. Hiljem omas too termin olulist kohta Platoni õpetuses ja on sealtpeale käibel – kuigi üsna erinevates tähendustes – läbi kogu filosoofia ajaloo.
Jaan Lahe Maailma usundid Üldine sissejuhatus · Religiooni teadus teadusharuna on noor, sai alguse 19.sajandi II pool. · 1870ndatel luuakse esimesed religiooni õppetoolid ülikoolidesse Hollandis ja Sveitsis. · Tänapäeval enam ei ole usuteadus seotud ideoloogiaga. · Religiooniteadus on iseseisev kui ka seotud paljude teiste teadusharudega. · Sõna ,,religioon" on laenatud roomlaste sõnast ,,religio". Arvatakase, et see tuleneb verbist 1) religare- siduma, köitma(jumalaga ühenduses olema) või 2) religere- hoolima(jumalatest hoolima) · Roomlased olid esimesed, kes religiooni defineerisid, esimeseks oli Cicero. - Cicero väidab, et ühte kindlasse jumalasse uskumine on lad. k cultus. - Cultus on kitsam kui religioon. Religioon haldab erinevaid kultuseid. Kultused on erinevad religioossed toimingud.
- Kevade on Lutsu parim teos - Siire, sh topikaliseerimine Lutsu (topik) parim teos on Kevade - Asendus See on Lutsu parim teos. Kevade on tema parim teos - Lisamine Kas Kevade on Lutsu parim teos? - Kõrvaldamine Poiss tahtis + Poiss õpib + Poiss loeb -> Poiss tahtis õppida lugema Valentsiteooria e sõltuvusgrammatika - Verb + aktandid (subjekt, objekt, ...) + sirkumstandid (aeg, koht, viis) - Näide kolmevalentsest verbist: eraldama kes? keda? kellest? Lause aktuaalne (temaatiline) liigendus, lause infostruktuur - Teema (vana info) reema (uus info) Käändegrammatika (semantilised rollid) (Fillmore jt) - Agent (kes?), patsient (keda?), kogeja (kellel?), benefaktiiv (kellele?), allikas (kust?), temporaal (kuna?), instument (millega?), komitatiiv (kellega?), lokatiiv (kus?), põhjus (miks?), ... Konstruktsioonigrammatika (Goldberg 1995)
Kirjakeeles lause = üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga. Suulises kõnes vastab lausele süntaktiliselt ja tähenduslikult terviklik üksus, mida osutab mh intonatsioon (lause lõpus tavaliselt intonatsioon (~põhitoon) langeb = tekivad pikemad pausid). Lause on kõige suurem üksus, millega süntaksis tegeldakse. (Suurem on tekst, sellega tegeleb tekstilingvistika)Lausest väiksem üksus on osalause e klaus (ingl. clause), mis koosneb tavaliselt ühest verbist ja selle juurde kuuluvatest fraasidest. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustatakse fraasidest, seetõttu nimetataks neid ka lausemoodustajateks. Moodustaja (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. Sõnaliigid (part of speech) -> fraasid (P, phrase)
ja tegelikkuse konfliktist. Alateadvus baseerub instinktidel. Sublimatsioon- inimene realiseerib end selles kandis ja selle arvel, mis on talle tuletud (nt võimuinstinkt). 5. religioosne tunnetamine (religio religioon). Autoriks oli rooma riigimees ja oraator M.T. Cicero [kikero]. Tema võttis kasutusele sõna religioon. Religio on tulnud verbist religere- taasühendama. Tunnetamine baseerub ilmutusel (relevatio ld k ilmutus, mis tulnud sõnast revello- katet üles tõstma). Kui inimese jaoks avatakse midagi seni nähtamatut, mida ta ise ei ole võimeline avama. Ilmutus võib toimuda mingi sündmuse näol, teksti või sõna abil. Religioonil on 3 põhiparameetrit, need tõi välja saksa teoloog F. Schleiermacher.
See püüab religiooni filosoofiliselt tõlgendada. Teised väidavad, et see võiks olla filosoofia haru. Religioon on ajaloos tekkinud ja kultuuriga seotud nähtus. Lähenemine religioonile on ajalooline. Uurimismeetodid on nagu ajaloo uurimiselgi. Abiteadused: ajalugu, filoloogia, sotsioloogia, kultuuriteadus (sõna laiemas mõttes) ja psühholoogia, arheoloogia, antropoloogia jne. religio on ladinakeelne sõna, mille etümoloogiat ei teata. Arvatakse, et see tuleneb verbist rligiare siduma (inimest jumalaga), teine teooria on sõna religere - tähele panema, hoolima (jumalast, jumalatest). Levinuim definitsioon pärineb CICEROlt: Religioon on inimese kohustus austada jumalaid. Kohustuse mõiste on roomlastele väga iseloomuliku väärtusmõistega. CICERO sõnul on religioon cultus (religio sünonüüm) deorum - jumalate austamine. Roomlased kasutasid sõna mitmuses religiones, sest igal jumalal oli oma religioon.
kättesaadav/avatud selle sfääri arvel mis on talle kättesaamatu (Nt isiklik elu puudub - töönarkomaan). Psühhoanalüüsi ei tunnustatud, õeldi et need on lääne inimeste haigused. Nõukogude inimene on igatepidi terve. · Religioosne tunnetamine Filosoofia on toetunud relogioonile, kõrgpunktiks oli keskaeg (filosoofiat samastati kristliku religiooniga). Religiooni mõiste tuli käibele antiik ajal. Religio (Tulnud verbist religere taas ühendama, siduma) võttis kasutusele Rooma poliitik, konsul, kõnemees M. T. Cicero. Religioone tunnetamine basseerub ilmutusel (ladina k. revelatio). Ilmutuse all mõeldakse seda kui inimese jaoks avatakse midagi seni varjatut, seninägematut (nagu tõstetakse kate üles), mida inimene ei ole ise võimeline avama - toimub ilmustuslikult nt mingi sündmuse näol, mingusuguse sõna näol, nt unenäos (ilmutavad end juba surnud inimesed)
52. Lauseliikmed Lauseliikmed - nende määramisel võetakse aluseks grammatiline tunnus. On subjekt, objekt ja verb. · öeldis ehk (grammatiline) predikaat tegusõna (mida tegema?) · alus ehk (grammatiline) subjekt - nimisõna (kes?mis?) · sihitis ehk (grammatiline) objekt - nimisõnaline, omastavas, osastavas või nimetavas käändes, mis väljendab objekti, millele tegevus on suunatud v mis on tulemus. · öeldistäide ehk predikatiiv verbist olema sõltuv käändsõna, mis näitab mis v kes vmissugune on alus · määrus ehk adverbiaal - igasugune verbi laiend, mis pole sihitis ega öeldistäide, samuti igasugune omadus- ja määrsõna laiend · täiend ehk atribuut nimisõna lisand v laiend ( pikk mees ) Öelids ja alus on lause pealiikmed, ülejäänud kõrvalliikmed. 75% lausetest : SOV, SVO ja siis 15% VSO (subj,obj,verb) 53. Pro-sõnad Prosubstantiiv->ProS->Nt see, too, tema, mina
(korsten). Lausevormist Määratud subjektiga mõistatuste süntaksimallide juures võib kõnelda elementaar- ja liitstruktuuridest. Liitstruktuurid on elementaarstruktuuride parallelistlikud topeldused või ahelad. Elementaarstruktuuride "põhjaks" eesti mõistatustes võivad olla kolme tüüpi süntaktilised tuumtarindid: 1) atributiivsed (täiendilised), 2) objektilised (sihitislikud) ja 3) lokatiivsed (kohamääruslikud). Tuuma, mis koosneks substantiivist ja sihitust verbist (st. alusest ja öeldisest) elementaarkujul ei esine, kuid tuleb ette selle parallelistlikke vorme. Tervikuna on lokatiivtuumad mõistatustes väga esileküündivad ja produktiivsed, ülejäänud kaks mitte eriti. A. Mitteparallelistlikud lihtstruktuurid A1. Atributiivtuumade näiteid: substantiiv genitiivis + substantiivne põhisõna: Rüüsi rebane (korp); mitmesuguseid numeraale sisaldavaid vorme: Kolme kanti kaabukene (tatratera); Tüdruk ühe silmaga (nõel). A2
SOV 45% SVO 42% VSO 9% VOS 3% OVS 1% Muid parameetreid: PREP/POST NG/GN NA/AN Universaalsed tendentsid VO; PREP; NG; NA OV; PSP; GN; AN näiteks: http://wals.info/feature/87 AN Süntaksi põhiüksused LAUSE Kirjakeeles lause = üksus, mis algab suure tähega ja lõpeb punktiga. Lause on kõige suurem üksus, millega süntaks tekib. Lause väikseim üksus on osaluse ehk klaus, mis koosneb verbist ja selle juurde kuuluvast fraasist. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. Osalause moodustatakse fraasidest, seetõttu nimetataks neid ka lausemoodustajateks. Moodustaja (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on.
selliseid nimesid pole, aga mujal on. va-lõpp kohanimedes on palju võimalikke lähtesõnu: -haua, -pea/pää, -vahe, -õue, deverbaalsufiksist või denominaalsufiksist (nt Orava, Jõgeva) tekkinud, laenatud vene sufiksiga nimedest (nt Kalatsova, Antkruva). Kui –va on tüve osa, siis on see raskesti seletatav (nt Pikva). Nende lõppudega on palju nimesid Võru- ja Setumaal, Põhja-Eestis ja saarel üksikuid. tu-lõppu esineb 47 nimes. See võib olla nimisõnast või verbist tuletatud. Pigem võib olla nii, et –tu lõpp väljendab mitte seda, mida kuskil vähe oli (lehetu = vähe lehti), vaid just palju. Nii on näiteks Pühatu asulanimena pühadusega seotud. 1) tu-denominaalsufiks (vrd nimetu) 2) tu-deverbaalsufiks (vrd tehtu) 3) Seostamised kummagi tüübiga on oletuslikud: Kohatu, Nehatu, Puiatu, Vaiatu, Põvvatu, Orjatu. stu-lõpp on kas kollektiivsufiks, olemas ka üldnimes, või vahelduvalt –ste lõpuga
neid grammatilised seosed. Lauses peavad sõnad olema grammatiliselt seotud. Reklaamikeeles on vabam süntaks. Assotsiatsioonisüntaks on sugereeriv keelekasutus, pole loogilisi grammatilisi suhteid, pole põhjuslikke seoseid esile toodud. Sisuliselt mõjuvad fraasid ühendatuna, tähendusväljad on seotud. Laused koosnevad predikatiivist ja subjektist, tihti kasutatakse mõttekriipsu (nt Eesti Päevaleht – nädala lemmik). Reklaamikeeles on ka teine iseloomulik lausetüüp: 2 verbist koosnevad ringfraasid, kus 1. kutsub tegutsema ja 2. näitab sellest saadavat kasu (nt Vasta ja võida!) – struktuuriga tegu ja tagajärg. Põhiviis lauseid klassifitseerida on jagada need käskudeks, väideteks, küsimusteks ja hüüatused. Stiili kohta ei ütle see palju. Stiil tähendab, et on võimalus varieerida ka lausetüüpe, nende eesmärke ja funktsioone. Keele tavalisim on väide (mitte reklaamikeele) – seos maailmaasjadega, tavalisim on info selle kohta, mida ostja võib saada
(metafüüsilisi) spekulatsioone. Tuleks eristada ontoloogilist ja metodoloogilist aspekti. [Mitte segada antud filosoofilist küsimust ära küsimusega konkreetse õigusnormi kehtimisest kui faktist ning õigusnormi ettekirjutusest kui nõudest, kuidas asjad peaksid olema.] Õiguspositivistide jaoks on tõeliselt olev ja uurimist vääriv reaalselt kehtiv õigus. Õigus selliselt mõistetuna on inimeste loodud ja kehtestatud seaduste kogum, ius positum (ld k verbist ponere asetama). Metodoloogiline aspekt seostub teaduspositivismiga: Auguste Comte'i (1798-1857) järgi läbivad inimkonna uskumused kolm staadiumi: teoloogiline (animalism, polüteism, monoteism), metafüüsiline (olemused nähtumuste taga ja varjus) ning positiivne (kirjeldada seda, mis on meile antud kogemuses empirism; loodusseadused pole olemused, vaid kogetavad regulaarsused, mis võimaldavad nähtusi seletada ja ennustada, prognoosida). Positivism Comte'i
veest jne). Seal esitatakse ka küsimus, et mis inimesest endast siis saab. Pmst eksistentsiaalsemad probleemid on seal upanisadides. "Hinge" sankskritikeelne mõiste on Atman Upanisides räägitakse, et see on osa veest (vb ütles brahmanast? Kahtlane). Tuntud kõnekäänd "See sina oled". Ehk kui õpilane küsib, kes Brahman on, siis vastus, et sina ise oledki. Tekib ka teine oluline mõiste esile karma. See tuleneb ka sanskriti keelest, verbist mis tähendab tegema. Algselt on tegemist moraalse tähendusega tegevusega. Võib olla nii hea kui halb. Sellel tegevusel on tagajärjed nii selles kui ka järgmistes eludes. Hinduism usub ka ümbersündi. 6. Sajandil ohvririituseid viidi peamiselt läbi linnades, ku need tekkisid, aga paljudel õpetlastel tekkis soov massidest/linnakeskkonnast eralduda, sest see ei tundunud sobiv koht sügavamate õpetuste levitamiseks. Seetõttu kohtuti tihti linnadest väljas, kuskil
episoodis osalejate "rollide" määramine. Et mingit suhet kõnes väljendada, tuleb seda kõigepealt mõista. Teiselt poolt, tajutav kõne loomulikult soodustab suhete mõistmist. Käänamise õpetamisel hälviklastele ei piisa seega käändevormide tutvustamisest, vaid on vaja teadvustada suhted, mida ühe või teise vormiga saab väljendada. Teiseks tuleb aga tegelda ühe ja sama suhte väljendamise erinevate võimalustega. Et süvakääne sõltub otseselt verbist, on käsitlemise minimaalseks üksuseks sõnaühend verb+nimisõnafraas. Grammatilise struktureerimise etapil toimub üleminek semantiliselt kirjelt pindstruktuurile: lausemalli valik ja valitud struktuuri täitmine sõnavormidega. Kuid nimetatud operatsioonid võivad olla väga erineva keerukusega. Lastel, eriti aga õpiraskustega lastel koosneb sõnavara peamiselt keskmise üldistusastmega nimisõnadest ning üldise tähendusega tegu-ja omadussõnadest
annaabi.ee 
