Uudise alused: Allikatele viitamine (0)

Allikatele  viitamine  
Allikas on isik-koht, kust  reporter  saab infot. Allikaks võib  reporter  ise ka olla, kes nägi 
sündmust; vaatlejad; lindistused jne. 
Ajakirjanik ei saa olla parem kui tema allikad –  kuldreegel . Peab leidma ja kasutama 
võimalikult häid  allikaid . Inimese  esitlemine  uudise  allikana  tugevdab tema autoriteeti. 
Ajakirjanik peab oskama leida, hoida ja kasutada häid allikaid. Ajakirjanik peab oskama 
allikatelt saadud infot tekstis edasi anda ja esitleda seda autoriteetses valguses. 
 
Atributeerimine  – info omistamine mingile allikale 
Tavaliselt kasutatakse teisi allikaid. Atributeerimisel on neli küsimust: tuleb näidata, milline 
on allika ja sündmuse kaugus, tuleb teada, millal viidata, kui palju on mõtet ühes  loos  
atributsiooni  kasutada ja kus seda teha. 
Allika ja sündmuse  vahekaugus  
Kõige olulisem on näidata, milline on kaugus allika ja sündmuse vahel. kas ta osales 
sündmuses, nägi pealt,  luges  jne? kauguse alusel saame jagada info kolme rühma: 
•  Esmaallika info: ajakirjaniku enda nähtud. 
•  Teisese allika info: otse pealtnägijalt-osalejalt  kuuldud  
•  Kolmanda allika info: saadud allikatelt, kes kuulsid sündmuse kohta teistelt või nt 
pressiesindajalt saadud info, mis on juba töödeldud. 
Kõige väärtuslikum on esmaallika info, vähem väärtuslikum kolmas allikas.  Atributsioon  
ütleb, et tõde on, et allikas seda ütles. Lugeja peab aru saama, mis on allika ja info suhe. 
Reporter peab avama, kes on allikas ja milline on tema kaugus infost: kas ta oli pealtnägija, 
osaleja,  kuulis  teistelt jne. ei tohi manipuleerida lugejaga – nimetada  kuulujutte  või jätta 
midagi esitamata. Jutu atributeerimine ei vabasta reporterit vastutusest laimavate seisukohtade 
eest tema loos – ajakirjanik esindab allikat. 
Millal allikale viidata? 
Kui pole põhjust  infos  kahelda, reporter ise nägi sündmust või on tegemist üldtuntud 
faktidega, siis pole atributsiooni vaja. 
Infoallikas  tuleb alati anda järgmistel juhtudel: 
•  Kui kedagi on tsiteeritud otse- kaudselt . 
•  Kui ajakirjanik pole ise sündmuse pealtnägija ja info pole avalike allikate abil 
kontrollitav. 
•  Kui on põhjust kahelda info täpsuses. 
•  Kui materjal võib kedagi solvata vms. 
•  Kui ajakirjanik esitab hinnangulist või kommenteerivat infot – ei tohi paista 
ajakirjaniku sekkumine 
Lisaks on vaja atributeerida selleks, et lugeja saaks aru jutust:  
•  Kui tegelasi on palju, on tarvis atributsiooni, et oleks selge, kes mida ütles. 
•  Kui loos on konflikt, mille kohta antakse vastandlikku infot, siis tuleb info 
atributeerida nii, et lugeja teaks, kes millist vaadet esindab. 
•  Lugudes, kus info tuleb erinevalt allikatest, tuleks kõik allikad välja tuua. 
Kui palju ja kus atributeerida? 
Atributsioonide hulk. Atributsioon peab alluma loo faktidele. Faktid on loos primaarsed ja 
peavad saama suurema osa loo mahust. Liiga palju atributsioone raiskab ruumi. Tavaliselt on 
üks-kaks viidet allikale.  
Atributeerimise kohad. Tavaliselt ei ole kõvades uudistes vaja atributeerida juhtlõigus. Seal 
peavad olema faktid, mis suudavad ise enda eest seista. Kui tekib  küsimusi  allika kohta, siis 
piisab lühikesest atributsioonist, et usaldusväärsust tekitada. 
Juhtlõigus on atributsioon vajalik kolmel juhul: 
•  Kui uudise allikas on tähtis-tähtsam kui see, mida teada antakse. 
•  Kõnelugudes juhtlõigus, kus kogu juhtlõigu info pärineb kellegi sõnavõtust 
•  Juhtlõigus, mis sisaldab süüdistust või rünnakut – kui atributsiooni pole, võib lugeja 
arvata, et tegemist on  ametliku  süüdistusega. 
Kui juhtlõigus info allikat osutatud ei ole, siis peaks atributsioon olema 2 või 3 lõigus.  
 
Identifitseerimine 
Kui atributeeritakse kellegile, siis peab suutma allikat identifitseerida, et aru saada, kes on kes 
ja mis on mis, ja kuidas tegelane on sündmusega seotud. Identifitseerimine tähendab kolme 
erinevat asja: 
•  Inimesed identifitseeritakse selleks, et lugejad saaks neid ette kujutada. Teha lugu 
huvitavaks, anda detaile. Tavaliselt antakse nimi, vanus, aadress, amet, aga ka välimus 
ja käitumine. 
•  Inimesed identifitseeritakse selleks, et lugeja saaks neid siduda vastava loo 
sündmusega. Olulised on detailid, mis  seoseid  näitavad. 
•  Kolmas identifitseerimismoodus on oluline lugudes, mis tsiteerivad allikat kui 
autoriteeti, et näidata tema usaldusväärsust ja kompetentsust just sel teemal  kõnelda . 
Siis tuleb anda tiitel ja amet. 
Seega: ajakirjanik peab alati endale aru andma, mis eesmärgil ta oma allikat identifitseerib.  
Inimeste identifitseerimine 
•  Nimi. Nimi on kõige  tavalisem  identifitseerimisvõte. Tuleks kasutada ka  eesnime . 
Paljast eesnime esitähte tuleb kasutada siis, kui inimene enda nime nii kirjutab. Kui 
inimene kasutab keskmist nimetähte, siis tuleb seda kasutada. Eesnime võib kasutada 
laste puhul. 
•  Vanus.  Vanust  võib anda: sünniajaga, öeldes vanuse või anda kaudse info, mille põhjal 
saab ise lugeja järelduse teha. Kui vanus on oluline, siis tuleks hankida täpne 
sünniaeg . Vanust peaks kasutama siis, kui see on seotud sündmusega, lisab autoriteeti 
ja kui on oluline sündmus, siis peab alati vanuse esitama – kasvõi kaudselt. 
•  Elukoht. Elukoht võib palju öelda. Oluline on anda piisavalt infot ja mitte sekkuda 
privaatsfääri. 
•  Amet,  elukutse , valitav koht. Töö annab palju infot ja töökohal on oma  imago . Tuleb 
kontrollida alati, kas inimene on oma  ametil . 
•  Inimese füüsilised omadused. Tavaliselt kõvades uudistes ebaolulised. Kasutatakse 
tavaliselt portreedes ja olemuslugudes. Olulised on vahel kuritegude ja õnnetuste 
puhul.  
•  Rahvuslik päritolu, rass,  usutunnistus . Väga harva olulised. Rahvus, usutunnistus vms 
tuleb esitada siis, kui see on asjassepuutuv ja seda peaks näitama loos. 
•  Inimesega seotud sündmused. Võib identifitseerida sellega, mida on korda saadetud 
või millistes sündmustes osalenud. Tavaliselt tõstab see autoriteeti. 
•  Vanemad, perekond, suguvõsa. Võib identifitseerida sugulaste kaudu, kui need on 
tuntud. See peaks olema aga vajalik. 
Mitteinimeste identifitseerimine 
Tuleb identifitseerida ka asutusi,  ehitusi , kohti jne. siin tuleb silmas pidada kolme põhimõtet: 
•  Üldtuntud firmad jne saab esitada ainult nimega. 
•  Vähemtuntud firmad tuleb esitada nende tegevusalaga, toodete kaudu. 
•   Ehitused , mis pole üldtuntud, tuleks identifitseerida asukohaga või kasutusega.  
Identifitseerimise põhimõtted 
Allika suhted sündmusega võivad olla erinevad. Üks suhe oli see, kui lähedal sündmusele 
oldi . Teine suhe on selline, kuidas allikad on sündmuse-reporteriga seotud. Selle saame jagada 
nelja paari: 
•  Püsiallikad ja ajutised, ühekordsed allikad. 
•  Sündmusest sõltumatud allikad ja sündmusega seotud allikad. 
•  Kõrge staatusega allikad ja  tavalised  inimesed. 
•   Ametlikud  ja mitteametlikud allikad. 
Püsiallikad on väärtuslikumad kui ühekordsed allikad. Sõltmatud allikad on väärtuslikumad 
kui asjaga seotud allikas. Staatusega allikad on väärtuslikumad kui tavalised inimesed. 
Peab hankima võimalikult väärtuslikke allikaid ja näitama, et allikad on eriti väärtuslikud. On 
mõned põhimõtet, et identifitseerimine ei muutuks manipuleerivaks: 
•  Allikad tuleb nii identifitiseerida nii, et nad paistaksid võimalikult väärtuslikena. 
•  Lugeja peab identifitseerimisest alati aru saama, millised on allika suhted sündmusega: 
sõltumatu või asjaga seotud, staatusega või tavaline inimene jne. 
•  Ajakirjanik ei tohi varjata allika seotust sündmusega. Tõstetakse allika autoriteeti 
sellega, et tema seotust sündmusega varjatakse, kasutatakse selle asemel tiitleid. 
•  Allikaid ei tohi  peita  ehk peab viitama nii avalikult kui infopiirangud lubavad. Katse 
tõsta info autoriteeti on selline, et viidatakse avalikule, kuid ebaolulisele allikale ilma 
nime ja väärtusliku tiitlita. 
•  Allikad  esitavad  vahel ajakirjanikule tingimusi, kuidas neid tohib lehes 
identifitseerida. Peab lubadusi  pidama . 
•  Peab hankima võimalikult palju infot, mille allikaid saab identifitseerida nime jm 
kaudu. 
•  Anonüümsete allikate puhul tuleb maksimaalselt neile viidata ja täpselt. Tuleks anda 
ka põhjus, et miks  anonüümne . 
Esimene ja korduv viitamine 
Esimene viitamine. Identifitseerimine ei ole uudisloos esmatähtis asi. Tuleks jälgida, et 
isikukirjeldused ei uputaks olulist infot, kuid lugeja saaks siiski selge pildi, kes on kes ja mis 
on mis. 
•  Inimesed,  organisatsioonid  jne tuleks uudises identifitseerida võimalikult kiiresti, 
üldiselt esimesel mainimisel. 
•  Identifitseerimine peab olema konkreetne ja  napp . 
•  Enamikus uudises on vaja identifitseerida üks kord. On vaja kasutada neid, mis 
seostuvad looga. 
•  Esimesel viitamisel tuleb esitada nii allika  eesnimi  kui  perekonnanimi  ja vajadusel 
mõni lisafakt. 
•  Esmaviitamisel juhtlõigus peaks piirnema minimaalse lisainfoga, mis aitab lugu 
siduda. Muu info hiljem. 
Korduv viitamine. Vahel viidatakse mitu korda loos allikale.  
•  Teistkordsel viitamisel peaks kasutama ainult perekonnanime või lühikese täiendiga. 
•  Võib kasutada ka asesõnu tema-ta, kuid ainult vahetult nime esitamise järel ja mitte 
üle kahe korra. Vältida sõnu nagu viimatinimetatu, eelnimetatu. 
•  Pikema loo puhul lõpus kasutada inimese täisnime. 
•  Kui loos on palju tegelasi, siis tuleks meenutada lugejale, mis on  teemaga  seotud. 
Idendifitseerimine  ja  eetika  
Idendifitseerimisel võib tekkida vigu, mis solvavad inimest. 
Et vältida solvumisi, tuleb inimesed identifitseerida selgelt ja täpselt. Õiged nimetähed, 
kirjutatud õigesti jne. parim allikas selleks on alati inimese ise. Identifitseerimine ei tohi 
mingil juhul olla hinnang, eriti negatiivne hinnang. Ei tohi rikkuda inimese privaatsust ega 
panna ohtlikku olukorda. Selleks on mõned reeglid: 
Valida tiitleid hoolikalt konfliktide kirjeldamisel. 
Hoolikas olema naiste identifitseerimisel. Nt naise identifitseerimine kellegi abikaasana. 
Ei identifitseerita kuritegude puhul  ohvrite  aadresse, et kurjategijad seda ära ei kasutaks. 
Ei nimetata laste  nimesid , kes on kuriteo ohvrid. Samuti mitte vägistamise ohvrite nimesid. 
Vahel on vaja teada, kes nad ei ole jne. Et lugeja teaks kellega on kindlasti tegu. Kui 
kirjutatakse  nimedest, mida mõni teine negatiivselt kannab. 
Tsiteerimine ja  parafraseerimine  
Oluline on allikate sõnade edasiandmine. 
•  Tsiteerimine tähendab, et on täpselt  tood  see, mida kõneleja ütles või kirjalikult 
kirjutas. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Ülejäänud osa identifitseerib rääkija ja 
vajadusel mõni kõnelemissituatsioon. 
•   Parafraas  annab edasi allika teksti mõtte, kuid ilma omapoolse hinnanguta. Sõnu võib 
muuta vähe, kokku suruda. 
Millal eelistada  tsitaati ? 
Enamus inimeste jutust tuleb esitada parafraasina. Tsitaat on  erand , mitte reegel.  
•  Esmaseks otsustamise aluseks on info ja allika väärtus. Tsitaati kasutatakse, et anda 
edasi loo teema  seisukohast  olulist infot. Kuna tsitaat tõuseb esile, siis peab temas 
olema loo  põhiteema  seisukohast oluline. Otsetsitaat peaks esitama olulisi allikaid, kes 
tõstavad loo uudisväärtust. Tsitaat peab olema hästi sõnastatud. 
•  Teine  tsitaadi  kasutamise põhjus on seotud uudise objektiivsusega. Et vältida 
kallutatust ja muljet, et reporter sekkub loosse, tuleks tsitaadina esitada:  sisult  kahtlast, 
vaieldavat infot; ütleja subjektiivseid seisukohti,  arvamusi , hoiakuid; infot, millest 
ajakirjanib tahab distantseeruda. 
•  Lisaks võib tsitaati kasutada tehnilisel eesmärgil, selleks et: anda edasi allika 
isikupärast kõnelemisviisi – see loob otsekontakti lugeja ja tegevyse vahel ja toob 
lugeja sündmuskohale; märkida dialoogipoolte vaheldumist; vältida atributeerimist iga 
lause lõpus. 
Seega peab vaeva vägema, et hankida häid ja olulisi tsitaate. Peab aru saama, mis on loo 
seisukohast oluline.  
Tsitaadi  vormistamine 
Tsitaat peab olema täpne. See tagab usalduse lehe vastu. Täpsuse tagamiseks tuleb tegelda 
mitme probleemiga. 
Esiteks, tsitaat võib pärineda kirjalikust või suulisest tekstist. Kirjaliku  tekstiga  probleeme ei 
ole, aga suulise teksti puhul tuleb aga teha  suuline  tekst kirjalikuks. Probleemiks on ka 
võõrkeelsed tsitaadid. Ja allikas ei pruugi kõnelda soravalt ja võib ise eksida. 
Tsitaat ja  kirjakeel  
Probleem on see, et enamus tsitaadid on  suulised  ja sisaldavad argikeelt, slängi, murret ehk 
mitte kirjakeelt. 
Mittekirjakeelne sõnavara.  Ajakirjandus  kasutab tavaliselt kirjakeelt ja kõvades uudistes 
ainult kirjakeelt. Ehk tsitaadis ei saa kasutada kirjakeelest kõrvale minevaid väljendusi. 
•  Ära tuleb jätta tsitaadid, mis on vulgaarsed, roppustega jne. Võib esitada siis, kui 
selleks on suur vajadus. Kui ei saa ära jätta neid, siis  asendada  ropud sõnud 
väljajätumärkidega. 
•  Murde kasutamine on keerukas küsimus, kuna murre võib näidata inimest harimatuna. 
Ei tohiks murret kasutada, ainult siis kui see on loos selgelt  asjakohane . Lisaks võivad 
need olla arusaamatud. 
•  Argikeele-slängi puhul tuleb otsutada, kas see sobib kontekti. Kui sobib, siis tuleks 
kasutada ilma jutumärkide, lisaseletuseta. Kui ei sobi, siis tuleks asendada kirjakeelse 
sünonüümiga või üldse mitte kasutada lauset. 
Kirjalik ja suuline grammatika. Harva on võimalik esitada suulist tsitaati täpsel kujul. 
Põhjuseks on see, et suuline ja kirjalik grammatika erinevad palju. Tavalised suulise kõne 
jooned, mis tuleb muuta, koonduvad  viide  rühma: 
•  Suulises  jutus  on tihti antigrammatilisi vorme, mis on  vastuolus  kirjakeele reeglitega. 
•  Suulises kõnes kasutatakse  lauseid , mille ehitus erineb kirjalausete ehitusest. 
•  Suulises kõnes kasutatakse erinevaid häälitsusi jm, et saama aega oma lause 
ehitamiseks – ee, noh, nagu jne. 
•  Suulises  lauses  tuleb sageli midagi juba väljaöeldut parandada, kus jäetakse lause 
pooleli  ja parandatakse lause. 
•  Suulises lauses võib olla sõnu- fraase , mis on ajakirjaniku ja allika dialoogi osad. 
Sellised suulise kõne jooned tuleb välja jätta või muuta kirjakeele reeglitele vastavaks. 
Kõneleja takerdumisi võib näidata, kui see on vajalik.  
Võõrkelne jutt. Mõned tsitaadid on võõrkeelsed ja nendega ümberkäimine oleneb tsitaadi 
iseloomust. 
•  Suulise võõrkeelse tsitaadi tõlgib tavaliselt ajakirjanik või  toimetaja  ise. 
•  Varem tõlgitud tekstide puhul oleneb tõlke valik sellest, kas tegu on kanoonilise teksti-
tõlkega või mitte. Kanooniliste tekstide puhul säilitakse tõlge nii nagu see oli. Muudel 
juhtudel tuleks vaadata, kas on  korrektne  ja vajadusel parandada. Tõlge peab sobima 
konteksti. 
Allika eksimused ja segane jutt 
Kõneleja jutt on vahel sisult segane või arusaamatu. Sellest olukorrast väljatulemiseks tuleks 
jälgida teatud põhimõtteid: 
•  Tsitaadid peavad olema täpsed.  Kahtluse  korral tuleb allikalt ülekontrollida. 
•  Ettevaatlik tuleb olla raskesti arusaadavate tsitaatidega. Sellisel juhul peab  laused  
parafraasima arusaadavaks, lasta allikal ümbersõnastada või  täiendada  selgitava 
tsitaadiga. 
•  Segasuse vältimiseks, peaks katsuma segaseid lauseid tõlkida üldarusaadavasse keelde 
kohe intervjueerides. Selleks saab allikas ise ümbersõnastada ja küsida kinnitust. 
•  Vaikimisi võib parandada lohakusvigu, mis ei mõjuta fakte ega seisukohti. 
Tsitaadisse sekkumine 
Tsitaat on allika seisukoht, mis eristub reporteri tekstist ja seisukohtadest. Reporter ei tohi 
sekkuda allika tsitaati, et muuta seda endale sobivamaks või kommenteerida.  
•  Tsitaati ei lisata kirjutaja kommentaare. Lubatav on lisada täpne  nimisõna  
nurksulgudesse, kui tsitaadis on mingi sõna, millest lugeja aru ei saa. 
•  Tsiteerides ei tohi teha mitmest lausest ühte lauset, kui  allikaga  pole see kokku lepitud. 
•  Tsitaadiks ei sobi väljajättelised laused st pikad laused, milles on valitud üksikud 
sõnad. Sellisel juhul on vaja kasutada parafraasi. 
•  Tsitaati ei tohi oma keelelise maitse järgi ümber kirjutada. 
•  Tsitaati ei tohi oma poolt täiendada. Poolikuid laused saab kasutada parafraasina. 
•  Tsitaat ei tohi jutumärkides muutuda kaudseks kõneks. Tuleks kasutada terviklikku 
tsitaati, sest kõik, mis jääb jutumärkide sisse, peab olema ütleja täpses sõnastuses. 
•  Tsitaati ei tohi kontekstist välja rebida. Autoritekst peab andma piisavalt infot, et 
tsitaati mõista nii, nagu allikas seda ütles, ja näitama, mis tingimustel, mis olukorras 
on tsitaat  öeldud . 
•   Toimetaja  ei või kunagi muuta reporteri tehtud parafraasi tsitaadiks.  
•  Mitte kunagi ei tohi ise luua tsitaate. 
Saatelause vormistamine 
Tsitaadilause teine pool annab teada, kes vastava lause ütles ja kuidas ta seda tegi. Siin tuleb 
kõnelda saatelause verbist ja saatelause asukohast. 
Saatelause  verb  
Põhiline saatelause verb on ütles. Tuleb jääda sõna ütles juurde ja varieerida võimalikult vähe. 
Saab kasutada veel: sõnas ja lausus. Ei tohi lisada sellega lisatähendusi. Aga sõnad peavad 
edasi andma seda, mida inimene tõepoolest teeb; tuleb vältida verbe, mis kannavad 
hinnangulist lisatähendust. 
Spetsiifilise tähendusega  verbid . On rääkimisverbe, mis on kindlatel juhtudel kasutatavad.  
•  Sõnad, mis iseloomustavad  rääkimise  viisi ja on kasutatavad ainult siis, kui inimene 
sellisel viisil kõneleb: sosistas, karjus, hõikas. 
•  Sõnad, mida saab kasutada ainult kindla teksti rääkimiseks: tunnistas, jutustas, rääkis, 
seletas, selgitas, mainis, märkis, lükkas ümber jne. 
•  Sõnad, mis sobivad ainult teatud kindlasse olukorda ja näitavad rääkimise järjestust. 
Tavaliselt eeldavad need, et samas tekstis on midagi juba enne olemas: lisas, jätkas, 
täpsustas, lõpetas, vastas, kinnitas. Neid ei saa kasutada siis kui lausete tegeliku 
ütlemise järg on uudises ümber tehtud või kui pole vajalikke eelnevaid tsitaate. 
Negatiivsed verbid. Rida verbe on sellised, mis annavad kõnelejale või öeldule negatiivse 
lisaväringu. 
•  Mõned verbid panevad rääkija kõnelemisviisi ebameeldivasse valgusse: torises, vihjas, 
kokuta, halises jne. 
•  Mõned verbid annavad lisainfot, mis ütleb, et kõneleja on midagi halvasti teinud: 
võttis omaks, tunnistas, süüdistas jne. Osa sobivad kindlasse konteksti. 
•  Mõned verbid on igapäevaseks kasutamiseks liiga  formaalsed : teatas, esines 
avaldusega. 
•  Samuti ei tohi autor uudises lisada saatelausesse  omapoolseid  hinnangulisi sõnu – 
irooniliselt, üleolevalt jne. Sellised hinnangud peavad välja  tulema  kõneleja jutust. Kui 
nad ei tule välja, siis on võimalik näidata kõneleja tegevust, mis  hinnangut  kannav – 
lõverdas huuli, sülitas, kuid mitte kasutada seda saatelause verbina. 
Uudises on näha selge seos selle vahel, kes räägib ja millist rääkimise verbi kasutatakse. 
Usaldusväärsete allikate ja reporterite sümpaatsete tegelaste puhul kasutatakse neutraalseid 
verbe ning vastupidi. Seda tuleks vältida.  
Mõttetud variandid. Lisaks on olemas saatelause  verbide  variandid, mida ei kasutata: 
•  Uudises tuleks kasutada rääkimisverbe. Vältida mittekeelelist tegevust osutavat verbi: 
naeris, ahmis õhku, kehitas õlgu, raputas pead jne. Mõnel juhul on need ülearused, kui 
osutatakse kõneleja žestile, mis  kordab  tegelikult tema sõnu. Teisel juhul annavad nad 
emotsionaalse lisainfot. Sellisel juhul tuleks kasutada rääkimisverbi ja lisaks 
mitteverbaalset tegevust edasi andvat sõna. Harva vajalik. 
•  Tsitaati saab omistada ainult ühele inimesele. 
Saatelause asukoht 
Saatelause paigutamiseks tsitaadi suhtes on kolm võimalust: 
•  Allikaviide eelneb tsitaadile. Seda kasutatakse siis, kui allikas ise on uudises olulisem 
kui tema öeldu või kui tahetakse rõhutada ütlejat. Seda kasutatakse tsitaadi alguses, 
mis järgneb vahetult mõne teise isiku tsitaadile, et mitte tekitada  lugejas  segadust, kes 
kõneleb. Kasutatakse mitmelauseliste  tsitaatide  puhul. Sobib meediasse.  
•  Allikaviide on tsitaadi keskel. Sobib kasutamiseks mitmelauseliste tsitaatide puhul, 
mil ta pannakse tavaliselt esimese lause järele. Sel juhul pole vaja korrata saatelauset 
teist korda tsitaadi lõpus. 
•  Allikaviide on tsitaadi järel. See on kõige tavalisem  paigutus  ühelauseliste tsitaatide 
puhul. Mitmelauselise tsitaadi puhul pole ta hea, sest lugeja ei saa pikka aega teada, 
kes kõneleb. Enamik tsitaate uudistes on ühelauselised ja see on kõige tavalisem 
tsiteerimisviis kirjalikus uudises. Ei sobi meediasse. 
Parafraseerimine 
Parafraas on allika sõnade ümberjutustamine reporteri poolt. Seda võib teha mitmel moel, 
kuid uudises on kaks  põhilist  võtet: resümeed ja referaati. Referaat tähendab, et allika mõtted 
on ajakirjaniku sõnadega ümber jutustatud, kuid pikalt.  Resümee  tähendab, et tsitaadist on 
välja tihendatud ainult kõige olulisem.  
Parafraas seostub lugejale nii allikaga kui reporteriga. Lugeja võtab parafraasi nii nagu 
ajakirjanik sellega nõus on. Seega ei tohi esitada parafraasina seisukohti, millest ajakirjanik 
tahab distantseeruda või millest ta peab uudise objektiivsuse huvides distantseeruma.  
Parafraasi tegemisel tuleb jälgida, et allika öeldu ei moonduks.  Keskne  reegel on lihtne: tuleb 
leida antud loo seisukohast oluline info ja  visata  ülejäänu välja. Selleks tuleb järgida järgmisi 
põhimõtteid: 
Tuleb jälgida, et teksti ei tuleks sisse reporteri enese hinnanguid või arusaamu. 
Selleks peab autor allika tekstist aru saama. Sage viga on selles, et autor teeb ümberjutustust 
seal, kus ta pole aru saanud täpselt, mida allikas öelda tahtis. Tulemuseks on autori arusaam 
asjadest, mis võib allika omast palju erineda. 
Mõnikord tuleb algteksti lõike või lauseid ümber tõsta. 
Parafraasi keel peab olema võimalikult  neutraalne . 
Parfraasi  vormistamisel  tuleb silmas pidada kolme põhimõtet: 
Parafraas ei ole kaudne kõne. Kaudne kõne on täpse tsitaadi esitamine teises grammatilises 
vormis kindlate reeglite järgi.  
Ka parafraasid tuleb alati ütlejale atributeerida. Parafraasi juurde  kuuluvas  saateosas 
kasutatakse verbe nagu sõnul, sõnutsi, mis on tavaliselt lause alguses. 
Ka parafraasi puhul ei tohi kasutada saatena hinnanguid andvaid verbe väitel, arvates, 
hinnangul jne.