Eleaatide koolkond (0)

Andrus Tool / Sissejuhatus filosoofia ajalukku / FLFI.01.053.
2. teema: eleaatide koolkond.
Probleemsituatsioon . Joonia mõtlemise küsimuseasetus – mis on oleva terviku arche – implitseerib oleva terviku niisugust mõistmist, mille kohaselt viimast iseloomustab saamises , liikumises olemine. Omab ju mõiste “algus” mõtet siis, kui miski kuskilt algab ja kuhugi jõuab, st. teeb läbi teatud muutusi. Samuti implitseeris too küsimuseasetus arusaama, et vaatamata nähtuste tohutule mitmekesisusele, mida meie kogemus meile tõendab, kätkeb olev endas ühtsust. Niisugune maailmakäsitus eeldab omakorda seda, et tegelikkuses eristuvad nähtumused ja olemus.
Lõuna-Itaalias asunud kreeklaste linnriigi Elea järgi nime saanud eleaatide koolkonda kuulunud mõtlejad on aga küsimuse alla seadnud just selle, mis joonlaste mõtlemises paistis olevat enesestmõistetavaks eelduseks . Eleaadid küsivad kas olevas on üldse liikumist/muutumist ja nähtuste mitmekesisust, kas nähtumus pole mitte näivus? Niisugune küsimusepüstitus on käsitletav ajalooliselt eelnenud mõtlemisviisi eelduste problematiseerimisena.
Kaasaegse Itaalia territooriumil asunud kreeka linnriikidest on pärit peale eleaatide veel teisigi filosoofe, näiteks pütagoorlaste koolkond. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses kõneletakse seetõttu vahel ka “itaalia filosoofiast” Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Nimetatud koolkondi on vaadeldud ka joonia filosoofiale vastanduva vooluna tolleaegses mõtlemises.
Eleaatideks kutsutava mõtlejate rühma väljapaistvaim esindaja on Parmenides (u. 540-480). Tema teos kujutas endast õpetusluuletust, mis on säilinud küll mitte tervikuna , kuid siiski küllalt ulatuslike fragmentidena. Teos jaotub kolme ossa : proloogiks ja kaheks õpetust esitavaks osaks. Proloogi võib käsitleda teoreetilis-maailmamõistmisliku probleemsituatsiooni kujutamisena poeetilistes kujundites. Selles kirjeldab Parmenides iseenda läbielamist: teekonda jumalanna juurde ning kohtumist viimasega. Luuletuse järgmised osad annavad aga teada sellest, mida jumalanna olevat Parmenidesele ütelnud. On tähelepanuväärne, et Parmenides on asetanud oma õpetuse jumalanna suhu – sellisena pretendeerib see enamale kehtivusele kui võiks omada mõtleja pelgalt isiklik arvamus.
Luuleteoste niisugune ülesehitus oli tolle aja kreeklaste jaoks küllalt tavakohane. Ikka pöördus laulik oma teose alguses muusade poole ja palus neilt õpetust. Sellega pidi loodama kujutlus , nagu oleks järgnevalt mitte niivõrd laulik ise, vaid muusad need, kes tema suu kaudu kõnelevad. Selles avaldus tolleaegsete luuletajate eneseteadvus , mis ei käsitanud oma jutustust mitte isikliku saavutuse või veel vähem väljamõeldisena, vaid jumaliku annina. Veel ei olnud kujunenud uusasaegset ettekujutust autorist, kes kõige välise suhtes autonoomsena loob suveräänselt oma kujutlusmaailma. Eelkõige just uusi arusaamu, mis avasid seni aimamatuid mõtteteid, käsitati jumala häälena; ja mida enam keegi oli veendunud enda poolt üteldu õigsuses, seda tugevam oli ka veendumus , et kõneletakse mitte pelgalt enda nimel, vaid ollakse jumala poolt õnnistatud ja volitatud. Nii paistab end mõistvat ka Parmenides oma teoses.
Paljud Parmenidese kaasaegsed autorid olid väljendanud inimese võimelisuste suhtes reserveeritud hoiakut. Oli levinud arusaam, et inimene võib küll õppida ja uusi kogemusi saada, kuid kas see kõik ka tõene on, seda pole inimene tegelikult teada võimalik. Surelik saab kõnelda vaid sellest, mis talle tõene näib; inimese osaks on vaid oletused, surematud jumalad on aga kõiketeadjad.
Parmenides seevastu ei seosta tõde eranditult jumalatega ja inimesi eranditult pelkade oletustega. Ta seob oletused ja tõe hoopis erinevate käsitusvaldkondadega. Oletused puudutavad meeltega tabatavat. Tõde ja ilmsus ei ole tema käsituse kohaselt aga mitte eranditult jumalatele reserveeritud, vaid on ka inimestele täiesti ligipääsetavad, kuigi mitte meeltega tabatava vallas. Tõetunnetuse võimalikkuse loob alles too meeltele tabamatu sfäär , mida Parmenides oma luuletuse esimeses osas püüab lähemalt kirjeldada.
Alethes – doxai vastandus; filosoofiliste tõe-käsituste põhitüübid. Luuletuse proloogis pöördubki jumalanna autori poole järgmiste sõnadega:
Ole tervitatud! Ei paha jagu (moira), vaid Themis ja Dike on juhatanud sind käima seda teed, mis on väljaspool inimeste astutud radu. Sa pead kõike kogema : nii tõelisuse (aletheies – varjamatuse) hästiümmardet värisematut südamikku, kui surelikegi arvamisi (doxas), milles pole tõelist (alethes – varjulejäematut) usaldust. Aga sedagi tuleb teada saada, kuidas paistvail (ta dokounta) on vaja paistvaimalt (dokimos) olla kõige läbi kõigesse tunginud. (DK B 1) Tlk. Tõnu Luik.
Niisiis piiritleb jumalanna kõigepealt teineteisest kaks vastandlikku poolust:
alethes ja doxai.
Viimane neist kreeka keele sõnadest on kasutatud mitmuses. Parmenides kõneleb inimeste (surelike) arvamustest, millele on vastandatud tõde (varjamatus), mille puhul ta kasutab ainsuse vorm – tõde on üks ja ühtne. Mõlemad sõnad mängivad kreeka filosoofilise mõtlemise ja mõistestiku kujunemises olulist rolli. Seetõttu on vajalik nende lähem iseloomustus.
Doxa tuleneb verbist dokein, mis tähendab paistma. Algne tähendus – asi nii nagu see paistab. Kuid asi võib paista mitmeti – nii nagu ta on või ka nagu ta ei ole, kuigi paistab, et on. Inimese puhul näiteks kajastub see, kuidas keegi teistele paistab, tema renomees, imagos. See on omakorda olulisel määral kujundatud teiste inimeste arvamuste poolt tema kohta. Sama kehtib ka muude nähtuste puhul – see, kuidas nad meile paistavad, on mõjutatud üldlevinud arvamustest nende kohta. Siit teine tähendus – doxa on arvamus, kuid viimast mõistetakse seejuures pelga paistmise fikseerimisena, kusjuures jääb problemaatiliseks, kas asi ise ka nii on nagu arvatakse, nagu paistab. Arvamus ei tähenda antud juhul mitte niivõrd subjektiivset otsustust, kui ebapüsivate ja petlike nähtuste peegelpilti meis. Arvamuse ebakindlus ei tulene niisiis esmajoones mitte arvaja suutmatusest, kui selle, mille kohta arvamus kehtib, enda iseloomust.
Teise juhtsõna alethes tavapärane tõlge oleks – tõene. Tõde on aga filosoofia üks keskseid teemasid kuni tänase päevani. Seetõttu pole liigne markeerida mõningaid peamisi käsitlusviise, mis antud teema puhul on välja kujunenud. Nende tundmine annab selle tausta, mis võimaldab esile tõsta Parmenidese käsitluse eripära.
Uusajast kuni tänapäevani on filosoofias domineerinud epistemoloogiline tõekäsitlus. Epistemoloogia on see filosoofia osa, mis tegeleb teadmisega (episteme kreeka keeles teadmine). Uusajast peale ongi tavapärane siduda tõesust just teadmisega. Nii näiteks määratleb Immanuel Kant tõde järgmiselt – see on teadmise kooskõla teadmise objektiga. Antud määratlus vaatleb tõde teadmise omaduse, mitte aga näiteks selle asja, mille kohta teadmine on, omadusena. Samas on tõde siin teadmise niisugune omadus, mis ilmneb üksnes vahekorras teadmise objektiga. Teadmine iseenesest, väljaspool osutatud vahekorda , pole iseloomustatav ei tõese, ei väärana.
Tõe määratlemine kooskõla kaudu läheb tagasi veel varasemasse aega – keskaega. Näiteks tolleaegse tõe-käsituse kohta sobiks Aquino Thomase klassikaliseks saanud määratlus – veritas est adaequatio rei et intellectus (tõde on asja ja intellekti võrdseksseadmine). Antud määratluse mõistmiseks tuleb aga teada, et mõiste intellekt tähistab siin eelkõige jumala kui maailma looja intellekti ning alles teises järjekorras inimese intellekti. Seega on antud määratluses väljendatud tõekäsituse kohaselt ka asjad ise, mitte enam üksnes inimteadmised asjade kohta, iseloomustatavad tõestena – seda juhul, kui asjad on kooskõlas jumala intellekti kätketud asjade loomise eeskujudega. Niisugust käsitlust võiks klassifitseerida siis ontoloogiliseks tõesuse käsitluseks, sest omadus olla tõene omistatakse siin olevale endale.
Kreeka sõna aletheia – tõde – on pärit verbitüvest lethein, mis tähendab – varjule jätma. Eesliide a- tähendab eitust, ilmaütlemist. Aletheia on niisiis – varjamatus, varjujäämatus. Selles tõesusekäsituses on eeldatud, et igasuguse ilmsuse, varjamatusega käib koos varjulejäämine, varjamatus on määratletud oma vastandi kaudu. Kõige varasemates tekstides, mis kreeka keeles meieni on jõudnud, esineb see sõna veel peamiselt seoses kõnelemisega, lausumisega. Tõde kirjeldatud tähenduses ei ole siin veel omistatud asjadele endile, vaid seda on mõistetud omadusena, mis võib kuuluda kõnelemisele. Tõtt kõnelda – see tähendab ütelda ilmset mittemidagi varjule jätmata ja selle kaudu moonutamata. Vastand sõna oli – pseudos.
Kuid üsna varakult hakatakse sõna alethes kasutama ka asjade endi, teisiti üteldes, oleva enda iseloomustamiseks. See osutab oleva vastavale käsituse viisile – olevat mõistetakse ilmsusesse, varjamatusesse tulevana. Parmenides esindabki viimast käsitusviisi: alethes ja doxa iseloomustavad oleva ilmnemise viise tunnetuse jaoks. Olev kas ilmneb varjamatult sellena , mis ta on, või varjub, selles mis ta on, paiste taha, mis laseb tal paista teisti kui ta on.
Sealjuures osutab jumalanna, et doxa – paistvus – on kõigesse tunginud. Seetõttu on teada-soovija ülesandeks tõrjuda paistvust, mida kinnitavad inimeste arvamused, ja leida tee varjamatusse. Samal ajal ja küllap selle tarvis tuleb jumalanna sõnul ka surelike, tavaliste inimeste arvamuste maailma tunda. Sellega on teadmisele seatud tema ülesanne. Luuletuse esimene osa kõneleb aletheia`st, teine osa doxa`st.
Termini “meetod” eelajalugu. Jumalanna jätkab:
Hästi, nii ma kõnelen – sina aga hooli kuulvalt loost (mython) – mis ainsana küsimise teel on mõeldavad (noesai – tähelepandavad): see üks – kuidas ON ning et- kuidas ei ole olematu – see on usutavuse teekond varjamatust saatev. Too teine – et-kuidas EI OLE ning et-kuidas vajatav on olematus. See aga, lausun sulle, on lausa umbpärimatu rada: ei ole sa ometi tundnud olematut ennast (to ge me eon) ega lausunud. (DK B 2) Tlk. Tõnu Luik.
Oluliseks sõnaks Parmenidese kõnepruugis, millele selle fragmendi puhul esimesena võiks tähelepanu juhtida, on tee (hodos). Viimane ei tähenda siinkohal mitte pelka vahemaad kahe punkti vahel, vaid teed mõistetakse millegi sellisena, mis kuulub ühe paikkonna – antud juhul oleva enda – juurde. Seda selliselt , et teekond seda teed pidi laseb paikkonnal varjamatult tema endana esile tulla. Tee kaudu paikkond avab end. Kuid selline tee, mida mööda minnes tuleb olev ise varjamatuna esile, on “väljaspool inimeste astutud radu”. Niisugune tee tuleb alles leida – see on mõtlemise ülesanne.
Sõna hodos figureerib ühes hilisemas ja kuni tänase päevani olulises mõistes – meetod:
meta ta hodos … methodos … meetod.
Otseses tõlkes oleks meetod niisiis “teed mööda järelekäimine” – seda tähendab kreeka väljend meta ta hodos. Filosoofiliselt tähenduslikus tarvituses kerkib see sõna esimest korda esile Platonil . Kuid selle mõte on välja loetav juba sõna enda päritolust. Kui tee on leitud, tekib paljudel võimalus seda mööda järele käies kindlustatult pärale jõuda. Methodos – mõne eesmärgi taotlemisel reeglipärastatud menetluse järgimine , mis tagab eesmärgile jõudmise.
Mõtlemise erinevad teed. Parmenides kõneleb küsimise, mõtlemise teedest. Õigupoolest on siin ainult üks tee võimalik – see tee, mis kuulub olevasse endasse ja mida mööda käies tuleb olev ise varjulejäämatult esile. Kõik teised võimalikud teed on eksiteed, ummikteed, mis lasevad oleval endal paista teisiti kui see on. Sellised on aga just inimeste, surelike astutud rajad , mis toetuvad meeltekogemusele ning on leidnud väljenduse ja saavad kinnitatud üldlevinud arvamustes. Kuid siin ongi nüüd problemaatiline punkt Parmenidese mõtlemises – mingis tähenduses on ka need “käimatud rajad” ju olemas, kui tavalistel inimestel on võimalik neid pidi käia.
Teine Parmenideselt pärit fragment annab edasi neid jumalanna sõnu, mis paistavad seda käsitlust kinnitavat:
Vaja üteldagi ning mõteldagi (noein) olev ise (to eon) olemas.
ON olemas ometi olemine ( esti gar einai). Ei miskit (olematut) ei ole.
Seda lasen sul lausuda.
Esiti juhatan sind sellelt küsimise teelt, siis aga tollelt, mida surelikud , olemata midagi näinud (midagi teadmatuna) sõtkuvad, kahepäised: nõutus nende rinnus ajab ekslevat meelt ; nii ajelevad nad, kurdid, samuti sõgedadki, jahmatatuna, vahet-tegematu sugu, kes on pidanud olla niikui mitte olla selleks samaks ega mitte selleks samaks. On tagasikäänduv nende kõigi teekond. (DK B 6) Tlk. Tõnu Luik.
Niisiis on justkui kaks teed – tõe (varjamatuse) tee ja doxa tee. Kuid nii nagu Parmenides kasutab arvamuste kohta üha mitmuse vormi – doxai – tuleks ka doxa teest kõneldes rääkida õigupoolest mitte ühest teest, vaid ummikteede paljususest.
Tee on mõtlemisele rajatud lähte-eeldusega, niisiis, implikatsioonidega. Parmenides sõnastab need varjatud eeldused äsjatsiteeritud fragmendis eksplitsiitselt:

olev ise on, olematut ei ole
surelike teed 2) olev ja olematu on seesama ja ei ole seesama

olematu on.
Nii teine kui kolmas eeldus on ilmselt ekslikud. Nende ekslikus ilmneb nende vastuolulisuses – on vastuoluline , st. mõteldamatu, ütelda, et olematu on. Seega peab arutlus, mis sellisele eeldusele toetub , olema ilmselt ekslik . Seda vaatamata sellele, kui enesestmõistetavad ka ei oleks järeldused, mis sellest ekslikust eeldusest tulenevad, või kui jahmatavad ka ei oleks järeldused, mis tulenevad ilmselt tõesest eeldusest – olev on, olematut ei ole.
Parmenides vastandab meelte abil kujundatud tegelikkusemõistmisele tõendava arutluse siduvuse. Igasugune tõendav arutlus põhineb eeldusel, et kahest vastandlikust väitest saab tõene olla paratamatult ainult üks, teine neist peab aga väär olema. Nii tuleneb ühe sellise väite tõesuse tõendamisest teise kummutamine , või vastupidi – ühe väite kummutamisest vastupidise väite tõesus (kaudne tõestus). Neile vahekordadele on omane meeltega tajutavast maailmast sõltumatu siduvus, justkui sundiv jõud, mida Parmenides tähistab ka Themise ja Dike – kreeka korra, õiguse ja õigluse jumalannade – nimedega. Need eeldused avavad vastuoludevaba argumentatsiooni valdkonna, mis on sõltumatu üha muutuvatest meeltemuljetest ja teevad Parmenidese silmis inimesele ligipääsetavaks pelkadest oletustest täiesti erineva tõekäsituse.
Parmenides fikseerib ka oma, nagu peatselt selgub , tavaarusaama seisukohalt absurdse käsitluse eelduse – pole mõtlemist ilma olemiseta, millest mõtlemine on:
… sest seesama võib mõtelduks saada ja olla. (DK B 3)
See on sama – mõtelda ja meie mõtlemine, et “on”. Sest sa ei leia mõtlemist ilma olevata, milles mõtlemine on saanud väljenduse. (DK B 8, 34-36)
Need raskesti mõistetavad väljendid peaksid tähendama seda, et üksnes see, mida saab mõtelda olevale selgesti kuuluvana, võib olevale ka tegelikult kuuluda. Parmenidese lähtekohaks ei ole aga mitte mõtlemine, vaid olemine, st. see on nii, sest olemisvormid on mõtlemisvormide aluseks. Kui see aga nii on, siis on järjekindel järeldada ka vastupidi – oleva mõteldavuselt tema tegelikkusele.
Seda, kuidas olemisvormid saavad olla mõtlemisvorme kujundavaks aluseks, võib aidata mõistetavaks muuta viis, kuidas kreeklased käsitasid mõtlemist. Nimelt, nagu filosoofia terminid enamasti, on ka mõiste “mõtlemine” ajalooliselt muutliku sisuga. Seetõttu on oht anakronistlikult kanda siia, varasesse mõtlemisse, sisse hilisemaid arusaamu selle kohta, mida kujutab endast mõtlemine. Tänapäevane käsitus mõistab mõtlemist subjekti aktiivse, konstrueeriva toiminguna. Kreeka sõna noein, mille tavapärane tõlge on “mõtlema”, võiks aga täpsemalt olla tõlgitud kui “märkama”, “tähele panema”. Siin käsitatakse mõtlemist tajule sarnase nähtusena: nii nagu taju võtab vastu seda, mis on, ja mitte ei loo tajutavat , nii mõisteti ka mõtlemist teatud tõsiasjade vastuvõtu võimena. Nii nagu ei saa olla nägemise akti ilma nähtava asjata, nii ei saa selle käsituse kohaselt olla noein`i ilma mõteldavata. Ning sarnaselt sellele, nagu tajutavad esemed kujundavad meie tajusid, nii kujundavad kreekaliku käsituse kohaselt ka mõtlemisega tabatavad olemisvormid mõtlemise enda struktuuri.
Tajuja märkab mitmekesiselt olevat – ta onta; märkamaks selles mitmekesiselt olevas olevat ennast (ainsuses) – to eon –, on vajalik teistsugune märkamise viis kui seda on meeletaju. Niisuguse teistsuguse “märkamise” võimeks ongi noein, kreekalikult mõistetud mõtlemine. Need kaks mõistet – olev ise ja mõtlemine – kuuluvad kokku. Mõtlemine on avatus oleva enda jaoks.
See avatus on vahetu suhe – nii nagu taju ja tajutava suhegi on vahetu. Teisiti üteldes – noein`is mõteldu ei ole mõistmisele vahendatud arutlustega, mis loogilises seoses üksteisele järgnevad, vaid korraga ja tervikuna. Ja niisugune vahetu märkamisena on mõtlemine Parmenidese käsitluse kohaselt mitte-ekslik – see kas märkab või ei märka, st. on paistest pimestatud. Kuid kui märgatakse – siis tõeselt , varjamatult, nii nagu oleva endaga on. Märgata saab aga vaid seda, mis on. Igasugune tõene arutlus peab lähtuma tõeselt märgatust.
Antud eelduses ilmneb oluline erinevus, mis eristab Parmenidest Joonia mõtlejatest. Nemad mõtisklesid mitmekesiselt olevate – ta onta – ja nende terviku ühtsuse üle, Parmenides seab küsimuse oleva enda kohta. Mitmekesiselt olev on kõik see, mis meie meelelisele tajule avaneb , “olev ise” on “märgatav” vaid noein`ile. Olev ise on selline, et ta tõe tee leidnud noein`ile avaneb. Seejuures on olev ise meeltega tajutavast maailmast erinev olemisvaldkond.
Samas tundub Parmenides aga ka seisukohal olnud olevat, et olevasse endasse on kätketud võimalus, et oleva paistab mitmekesisena. Kuid olevale endale saavad tõeliselt kuuluda vaid need karakteristikud , mis loogilise siduvusega tulenevad noein`i poolt “märgatud” oleva enda käsitamis-eeldusest. Tunnetus on teelejuhatatud kahe teineteist välistava eeldusega, millest ainult üks saab tõene olla. Ning kolmandat võimalust antud ei ole. Paistvus, mis ei kooskõlastu tõeste arutlus-eeldustega, peab olema näivus. Näivusest tuleb aga hoiduda ja püsida oleva enda tõese käsituse juures.
Oleva enda karakteristikud. Lähte-eeldusest tõe teel – olev ise on ja olematut ei ole – tuletab Parmenides nüüd oleva enda “karakteristikud” (shemata). Nimelt peab olev ise antud tõesest eeldusest tulenevalt olema tekkimatu (ageneton), hävimatu, täielik, liikumatu, lõputa (ateleston), ilma mineviku ja tulevikuta ( ajatu ), üks ja pidev (hen syneches) (DK B 8, 3-6). Järgnevalt vaatleme argumentatsiooni, millega Parmenides niisuguse väiteni jõuab.
Ontoloogiliselt fundamentaalne oleva enda karakteristik on tema ühtsus. Theophrastos on Parmenidese argumendi kokku võtnud nii: “Mis on olevast erinev, ei ole olev. Mis ei ole olev, on olematu. Niisiis on olev ühtne.” (DK A 28) Siit saab nüüd tuletada terve rea teisi karakteristikuid.
Olematu mitteolemise tõttu pole olev ise mitte üksnes ühtne tervik, vaid ka jagamatu . Sest jagamise korral peaks erinevate osade vahele tulema midagi muud, mis need üksteisest lahutaks. Oleva suhtes saab see muu olla vaid olematu. Olematut ei ole, järelikult, olev on jagamatu üks (hen).
Kui olev on ilma osadeta üks, ühtne tervik, siis peab ta olema liikumatu (akinetos), sest tal pole kus liikuda tervikuna, ega ka osi, mis võiksid kohti vahetada. Nii on ta rahulikult omale kohale jääv ja paratamatusega (ananke) oma piires hoitav.
Olev on algusetu (anarchon), tekkimatu, sest millest saaks olev tekkida? Puhtalt loogiliselt saab kaalutleda üksnes kahte võimalikkust: olev on tekkinud kas olevast või olematusest. Ütelda, et olev on tekkinud olevast, tähendab aga oleva range ühtsuse tõttu sedasama , mis ütelda, et ta on tekkimatu. Mis puudutab eeldust, et olev võiks olla tekkinud olematusest, siis see on välistatud juba lähte-eeldusega, et olematut ei ole. Kuid isegi kui seda eeldust mitte teha, siis põrkuks antud arutlus teisele vaikivalt tehtud eeldusele, et eimiskist ei saa tekkida midagi (nihil ex nihilo). Ja isegi kui siiski eeldada tekkimist eimiskist, arendab Parmenides argumenti edasi, siis miks peaks olev tekkima just sellel momendil ja mitte varem või hiljem.
Sama argumendi tõttu peab olev olema ka hävimatu, lõputu (ateleston). Sest hävimine saab selles mõistete süsteemis tähendada vaid üleminekut olematusesse, see on aga lähte-eeldusega välistatud. Seega, kui olla nõus ja jääda kindlaks selle juurde, et olematut ei ole, tuleb tunnistada, et on üks ühtne tekkimatu, hävimatu ja liikumatu olemine.
Niisugune olev peab olema ka ajatu selles mõttes, et siin puudub võimalus eristada üksteisest erinevaid aja momente – kus pole muutusi, pole ka midagi, mis võiks olla kas “enne” või “pärast”.
Lõpuks omistab Parmenides olevale veel piiritletuse (peiras) ja lõpuleviiduse (tetelesmenon). Need omadused märgivad kreekaliku mõtlemise jaoks täiuslikku, seevastu kui piiritlematu oleks justkui lõpuleviimata, poolik ja sellisena ebatäiuslik. Olev ise aga on just täiuslikkuse tõttu rahulikult oma kohale jääv, kuna ta ei vaja midagi ja ei pea midagi püüdlema ning selle tarvis muutuma, liikuma. Täiusliku olemisena omistab Parmenides olevale veel kerakujulisuse, kuna kreeklased pidasid kera kõige täiuslikumaks stereomeetriliseks figuuriks. Kerakujulisus on kõige “täiuslikum” vorm selle tõttu, et siin on vahemaa pealispinna igast punktist keskpunkti alati üks. Olevale “rakendatuna” tähendab see Parmenidese jaoks seda, et olev ei saa kusagil rohkem või vähem olev olla, vaid omab igalpool sedasama (omoion) tegelikkusemäära (DK B 8,44-49).
Doxa maailm. Olles esitanud mõtlevale tähelepanemisele avaneva oleva terviku iseloomulikud karakteristikud lausub jumalanna:
Sellega peatan sulle usutava kõneluse ja mõteldu varjamatuse ümber; sellelt aga saa surelike arvamisi teada minu sõnade ehitust kuuldes. DK B 8, 50-52. Tlk. Tõnu Luik.
Järgneb luuletuse teine osa, mis esitab ühe doxa`s antud maailmakäsituse. Muidugi on teose selline ülesehitus ikka ja jälle küsimusi tekitanud. Kui juba on leitud oleva terviku tõeline mõistmine, milleks siis veel pöörata tähelepanu niisugustele maailmakujutlustele, mille kohta on juba ette teada, et nad on mittetõesed? Kas luuletuse teine osa esitab parimat kõigist võimalikest eksitustest või näilikkuse maailma, milles kahjuks tuleb elada olevast endast kaugele jäävatel inimestel? Neile küsimustele ei ole võimalik midagi kindlat vastata, kuivõrd teose teine osa on säilinud vaid väga nappide fragmentidena.
Küll ei taotle Parmenides siin mitte tema ajal faktiliselt levinud kosmoloogiliste ettekujutuste kokkukoondamist; tema esitus pretendeerib parimale võimalikule “tõenäolisusele”. Siin ilmneb kreeka mõtlemisele iseloomulik tõesuse ja tõenäolisuse vastandamine . Meeltega kogetava maailma suhtes pole võimalik jõuda tõese käsituseni, kuid Parmenides püüab sellegipoolest anda oma parima , et siiski ka selle maailma kohta “tõenäoliseimat”, st. tõele kõige sarnasemat arusaama leida.
Parmenides lähtub selles (sarnaselt pütagoorlastele ja mõnedele teistele enda kaasaegsetele) eeldusest, et maailm on lõppkokkuvõttes üles ehitatud algete teineteisele taandumatuile vastanditepaaridele. Ta otsib niisuguste vastanditepaaride seast kõige üldisemat ja leiab selle kahes “põhikujus” (morphe), mida ta nimetab tuleks ja ööks (DK B 8, 56, 59; B 9, 1). Neile kujudele omistab ta vastavalt ka vastandlikke karakteristikume; tuld iseloomustab ta kui eeterlikku, mahedat, väga kerget, identiteeti-hoidvat, ööd seevastu kui tihedat ja rasket. Vastavate karakteristikute kaudu jõutakse kõige üldisematelt põhikujudelt üha spetsiifilisemate vastanditeni ja lõpuks konkreetsete nähtusteni. Iga konkreetne nähtus kätkeb endas mõlemat põhikuju. On iseloomulik, et kui oleva tõene käsitus toetus eeldusele, et kahest vastandlikust määratlusest saab tõene olla vaid üks, siis katse tunnetada meeltega tajutavat maailma peab põhinema just vastandite ühendamisele.
Neile kahele printsiibile toetudes paistab Parmenides olevat ülesse ehitanud küllalt üksikasjaliku kosmoloogia. Meeltega tajutav maailm kujutab endast – analoogiliselt tähtede ringliikumisele – justkui kogumit üksteise sisse asetatud sfääre, mida ta nimetab “pärgadeks”. Kõige välimine sfäär hõlmab kõiki teisi “kindla müürina”. Sellele järgneb tulesõõr või “pärg” ning seejärel üha kitsamad sõõrid, mis on üha enam täidetud ööga, kuni kõige alumise Kuu sfäärini. Kuu kui kõige tumedam ja Maale kõige lähedasem taevakeha helendab üksnes võõrast, peegeldunud valgusest. Kosmoloogilise süsteemi keskmes on Maa, mis koosneb üksnes tumedast ja raskest printsiibist.
Oma luuleteose teises osas arendas Parmenides seda õpetust edasi kuni konkreetsete üksiknähtuste seletamiseni, kuid neist seletustest on säilinud nii napid katkendid, et lähemat ettekujutust sellest physiologia`st pole võimalik rekonstrueerida. Küll võib selles ajaloolises asjaolus, et poeemi teine osa on meieni jõudnud tervikut vaid ähmaselt rekonstrueerida lubaval kujul, näha ehk tõendit selle kohta, et hilisemad autorid olid kaotanud huvi Parmenidese kosmoloogiliste õpetuste vastu. Ilmselt selle tõttu, et hilisemate õpetustega võrreldes polnud sel enam kuigi palju tähelepanuväärset ütelda. Oluline panus järgnevate physiologos`like õpetuste jaoks on kätketud pigem selle printsiibis, mis sisaldus juba Thalesegi õpetuses, nimelt et meeltega tajutavate nähtuste lõputut mitmekesisust on võimalik taandada väikesele arvule elementidele ja selle kaudu seda mitmekesisust endale ülevaatlikuks ja arusaadavaks teha.
Zenon (u. 490-430 e. Kr.) on selline mõtleja, kes on läinud kindlalt filosoofilise mõtlemise ajalukku, ehkki tema panuseks oli mitte uue õpetuse, vaid üksnes täiendava argumentatsiooni loomine Parmenidese õpetuse toetuseks . See argumentatsioon oli aga sedavõrd tähelepanuväärne, et Zenoni mõteldu juurde on sajandite vältel ikka ja jälle tagasi tuldud .
Oma argumentatsioonikäikude kohta kasutab ta nimetust apooriad , mis tähendab kreeka keeles umbteid. Nimelt on tema argumentatsioon üles ehitatud selliselt, et arutluse alguses eeldatakse vastupidist sellele, mida tõestada tahetakse. Seejärel näidatakse, et niisugune eeldus viib vastuoludesse või absurdsetele järeldustele. Järgnev mõttekäik toetub põhimõttele, et eeldused, mis viivad vastuollu, peavad olema ekslikud eeldused. Järelikult peab tõene olema aluseks võetud eeldusele vastupidine eeldus. Ja see oli just täpselt see, mida Zenon sooviski tõestada. Niisiis peavad Zenoni argumentatsioonid näitama, et Parmenidese õpetusele vastupidised eeldused viivad mõtlemise umbradadele, kohta, kust ei ole läbipääsu. Sel ajal kui Parmenides osutas mõtlemisele tõe tee.
Apooriad jagunevad kahte gruppi: 1) apooriad olevate paljususe vastu, ja 2) apooriad liikumise vastu.

Eeldatakse niisiis olevate paljususe olemasolu. Siit võib Zenoni järgi tuletada järgmise vastuolu:
Ühelt poolt, kui olevaid on palju, siis peab neid olema täpselt nii palju, kui neid on, ei vähem ega rohkem. Ükskõik kui palju neid ka oleks, on neid aga lõplik arv.
Teiselt poolt, kui olevaid on palju, siis peab neid olema lõpmatult palju, sest kahe erineva oleva olemasolust saab rääkida üksnes siis, kui nad on teineteisest millegagi lahutatud. See, mis kahte erinevat olevat teineteisest lahutab, peab samuti olev olema. Järelikult, selleks et kõnelda kahest erinevast olevast, peab alati olema kolmas, mis asetuks justkui kahe esimese vahele. Kuid et see võiks olla kolmas, peab ka tema olema kummastki külgmisest lahutatud muu olevaga. Kuna seda arutluskäiku saab jätkata lõpmatult, peab olevaid olema lõpmatu hulk.
Niisiis viib olevate paljususe eeldamine vasturääkivatele järeldustele.
Kui aga eeldada olevate paljusust kehi moodustavate paljude osadena, siis peavad need osad olema kas mõõtmeid omavad või ilma mõõtmeteta. Kui nad oleks ilma mõõtmeteta, siis oleks nende summa samuti ilma mõõtmeteta, st. keha ei omaks suurust, mis on ilmselt absurdne väide. Kui ta koosneb aga paljudest mõõtmeid omavatest osadest, peavad need osad olema üksteisest lahutatud. Lahutatud saavad nad olla selliselt, et midagi olevat on iga kahe erineva osa vahel. Kuid see, mis lahutab, olles ise samuti kummastki lahutatavast erinev, peab olema neist lahutatud millegi olevaga jne. Arutlust võib jätkata lõputult. Järelikult, kui keha on moodustunud paljudest osadest, peab neid osi olema lõputult palju. Kui keha moodustub lõputult paljudest mõõtmetega osadest, peab ta olema lõpmatu suurusega. See on jällegi absurdne väide. Niisiis tuleks loobuda olevate paljususe eeldamisest kui absurdsustesse viivast eeldusest.

Liikumise vastu suunatud apooriates eeldadakse vastavalt liikumise olemasolu ja püütakse näidata, et see eeldus viib vastuoludesse. “Liikumine” omab siinkohal tähendust “koha muutus ajas”.
Üks tuntumatest sellelaadsetest Zenoni apooriatest kannab nime “Dihhotoomia”. See väidab, et mitte miski ei saa liikuda, sest selleks, et teevahemikku läbida, peab kõigepealt läbima poole teest. Selleks, et läbida pool teed, peab omakorda enne läbima poole viimasest. Kui eeldada, et tee on lõpmatult jagatav, tuleb tunnistada, et seda arutlust võib jätkata lõputult. Ning selle arutluse alusel võib ütelda, et igasugune liikumine peab läbima lõputu hulga teeosi. Kui kogemus kinnitab meile seda, et iga teepikkus on läbitav lõpliku aja jooksul, siis peab tunnistama, et on võimalik läbida lõpmatu hulk teeosi lõpliku aja jooksul. See on aga vastuolu, millest tuleb järeldada, et liikumine on võimatu.
Teine Zenoni tuntud apooriatest, mis on suunatud liikumise vastu, kannab nime “ Achilleus ”. Achilleus ja kilpkonn võtavad ette võidujooksu, kus kiirem (Achilleus) annab aeglasemale (kilpkonnale) algse edumaa. Arutlus on järgmine: kui Achilleus jõub sinna, kus oli kilpkonn jooksu algushetkel, on kilpkonn siiski jõudnud mõnevõrra edasi liikuda. Kui Achilleus jõuab kilpkonna sellesse asukohta , on too jällegi mõnevõrra edasi liikunud jne. Jällegi, kui eeldada, et teepikkused on lõputult jagatavad, hakkab vahemaa Achilleuse ja kilpkonna vahel küll pidevalt kahanema, kuid ei muutu kunagi olematuks. Seega kiireim kreeklane (Achilleus) ei suuda järele jõuda aeglaseimale loomale (kilpkonnale), mis on muidugi absurdne väide. Absurdsus tekib aga ainult siis, kui eeldada liikumise olemasolu. Järelikult, pole mingit reaalset liikumist, nagu Parmenides oligi õpetanud.
Eleaatidega tuleb kreeka filosoofilisse mõtlemisse midagi uut, kuivõrd oleva ühtsuse probleemi ei käsitle nad enam mitte genesis `e vaatekohalt nagu joonlased. Oleva ühtsusprintsiip pole neil enam ühtlasi ka maailmaarengu algus. Küsimus maailma algusest kuulub oma tüübilt pigem loodusteadusliku mõtlemise juurde. Filosoofiline küsimus on küsimus oleva ühtsusest. Parmenides lahutab need kaks küsimust, mis seni olid ühtesulanuna maailmamõistmisliku teoretiseerimise keskmes.
Tema probleemikäsitlus viib teda aga ilmsesse vasturääkivusse tavaelulise maailmamõistmisega, mille jaoks on absurdne eitada nähtuste paljusust, nende tekkimist ja hävimist ning liikumist. Nimetatud nähtuste olemasolus veenab kogemus ju meid kõiki pidevalt. Antiikne pärimus räägib juhtumist, kus keegi püüdis eleaatide õpetust “kummutada” sellega, et hüppas püsti ja näitas, et ta suudab liikuda. Paraku ei ole see mingiks kummutuseks ja antud inimene ei olnud mõistnud probleemi, mille ette filosoofiline mõtlemine eleaatide poolt seati. Seda, et inimesed võivad liikuda ja et me võime vaadelda nähtuste mitmekesisust ja muutlikkust, teab igaüks ja loomulikult ei kahelnud selles ka Parmenides. Küsimus oli aga selles, kuidas esitada seda kogemust mõistete süsteemis, mis ei kätkeks endas vastuolusid. Seega on Parminidese õpetust küll vast võimalik “kummutada”, kuid selleks tuleb näidata, et tema mõistetesüsteem on ekslik, ja hea oleks, kui suudetaks selle asemele välja pakkuda teistsugust mõistete süsteemi, kus neid eksitusi ei oleks. Pelgast kehalisest liikumisest sellesse diskussiooni sekkumiseks muidugi ei piisa.
8