Viiking (1)

Viikingite aeg oli täis julma vägivalda, rüüstamist, põletamist ja tapmist. Samas kuulub sellesse perioodi ka kaubanduse areng, uute alade asustamine ja uued ilmingud Põhjamaade kultuuris.
Viikingite kultuur kestis ligikaudu 250 aastat 8. saj algusest kuni 11. saj. keskpaigani. Kultuuri alguseks peetakse Lindisfarne'i saare rüüstamist 793. aastal ja lõpuks Hastingsi lahingut aastal 1066. Röövkäikudele, mida hõlbustas 9. ja 10. saj. feodaalvõimu killustatus, tegi lõpu kuningavõimu tugevnemine Inglismaal ja Lääne-Euroopas 11. sajandil.  
Sõna “ viiking ” algupära pole kindel. See võis algselt tähendada ka inimesi Norra maakohast nimega Vik. Samuti võis see tulla sõnast vik - laht, tähendades lahesopis pesitsejat või muinasinglise sõnast wic, mis tähendas kaubanduspunkti. Üheks võimaluseks on pakutud tuletust verbist vikja - ära rändama. Sel juhul tähendaks viiking meresõdalast, piraati. Skandinaavlased ise nimetasid viikingiks rüüsteretke võõrale maale. 
Viikingeid nimetati Lääne-Euroopas ka normannideks - põhjamaalased. Viikingid oli retklejad ja mereröövlid. Üks osa viikingitest olid paiksed elanikud - põllumehed ja randlased, kes käisid retkedel põllutööde vaheajal või siis, kui polnud kalapüügihooaeg. Retkel tegelesid nad kauplemise ja röövimisega. Mõnikord tehti ainult kaubareise ja teinekord käidi ainult sõdimas. Saadud kaupade ja saagiga tuldi tagasi oma külla ja tallu .
Viikingid, andekad kaupmehed ja mereröövlid, sõitsid risti-rästi läbi Euroopa ja kaugemadki paigad . Nad tegid retki mööda Venemaa jõgesid Kaspia ja Musta mereni, jõudsid ka tolleaegsesse Konstantinoopolisse ja Bagdadisse. Viikingid külvasid hirmu ja õudust laastavate sõjakäikudega Prantsusmaale, Hispaaniasse, Itaaliasse. Nende kolooniatest sündisid hiljem kuningriigid Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal.
Norra alade väljarändajad eelistasid mägiseid paiku ja asustasid Islandi, Orkney või Fääri saared, Šotimaa ja Iirimaa . Taanlased asusid ümber Normandia ja Ida-Inglismaa tasandikualadele, seiklesid Prantsusmaa, Hispaania ja Põhja-Aafrika rannikul. Rootslased purjetasid Balti aladele ja Venemaale.
Viikingid olid äärmiselt edevad ning pidasid tähtsaks enese eest hoolitsemist. Iga päev kammiti juukseid, iga nädal käidi saunas , riideid vahetati korrapäraselt. Riietuti maitsekalt ja järgiti kaasaja moodi. Kanti eelkõige nahka, aga ka villast, linast, harva ka siidiriiet. Harjumused võisid paikkonniti ka erineda.
Viikingid elasid pikkmajades. Need majad olid pikad ja kandilised, aknaid polnud. Katused olid kaetud õlgedega. Pikkmaja juurde kuulus ka palju muid hooneid: talu sepikoda, laut ja ait. Viikingid pidasid ka orje, kes aitasid perenaist kodutöödel ja tegid tööd ka põllul. Viikingid kasvatasid otra ja kaera ning püüdsid kala, osa kalu kuivatati ja säilitati talveks. Veel pidasid nad koduloomi, näiteks kitsi , veiseid, lambaid , kanu jne. Viikingi majas oli pikk pukkalusel laud, mille taga olid kas taburetid või kõrgete seljatugedega toolid. Tuba valgustas ja soojendas tuli, selle kohal tegi perenaine ka süüa. Magati puuvoodites, riideid, tööriistu ja muud hoiti kirstudes. Kui peremees ei olnud kodus, vastutas majapidamise eest naine, kes selleks, et oma võimu näidata, kandis vööl kotikest taluvõtmetega. Viikingi naised tegid süüa, ketrasid lõnga, hoolitseseid majapidamise eest ja valmistasid riideid. Nad olid oma mehe vara kaasomanikud ja võisid omada maavaldusi.
Ruunikiri on vanade germaani hõimude peamiselt hauakividele, vähem relvadele ja amulettidele jäädvustatud kiri. Loodud arvatavasti kreeka-ladina või keldi -etruski tähestiku järgi. Vanem ruunikiri (3.-9. saj.) koosneb 24, noorem (9.-11. saj.) 16 tähemärgist. Skandinaavlased, kellel viikingiaegadel puudus kiri, täiustasid ruune punktidega, kuid neil polnud tänu ladina tähestiku kasutuselevõtule enam märkimisväärset levi. Ruunitekst koosneb enamasti ühest lausest või nimest. Vanimad ruunikirja näidised on pärit 3. saj e.Kr. Viikingite jaoks oli neil maagiline tähendus. Ruune lõigati puusse, luusse, kivisse. Tähestikku kraabiti pinna sisse kas vertikaalsete või diagonaalsete sälkudena.  Ruunikivid olid mälestus-, austus - ja riituskivid, mis püstitati avalikesse kohtadesse . Samuti avaldati nendel hukkunud ja kadumajäänud inimeste nimesid. Ruunikivi võis püstitada näiteks poeg isale , või inimene ise oma tubliduse rõhutamiseks. Kivil oli loom- või taimornamentikaga kaunistatud ruunitekst. Ruunikive on kõige rohkem Rootsis (600) ning enamik kuulub viikingiaega.
Retkedel kasutati nn. viikingilaevu, mis õieti olid pealt lahtised merepaadid. Eelistati purjetamist, kuid meeskond võis laeva edasi viia ka sõudes. Igal laeval oli üks mast nelinurkse purjega. Laeva parda kõrgenduseks pandi sinna ümmargused kilbid. Laeva meeskond oli tavaliselt 40-60 meest, kellest igal oli oma istepink. Relvadeks olid mõõk, oda, kirves , vibu ja nooled, aga ka sõjanui.. Laevad olid väga tugevad, nendega võidi ületada ookeani. Ainult suure tormiga ei jõutud üle parda sissepaiskuvat vett välja pilduda.
Viikingite seas oli mehi, kellele kuulus terve laev. Tavaline oli aga laeva ehitamine, mehitamine ja ülalpidamine kogukonna poolt. Viikingite alad Läänemere ääres jagati laevkondadeks, millest igaüks pidi ülal pidama ja varustama ühe laeva, tavaliselt 20 paari aerudega.
Viikingiretkede, aga ka laeva juhiks oli kuningas või pealik. See kuningas oli tavaliselt ise tüürimees, kelle käed olid meretööst parkunud.
Viikingiretked jagunesid Lääne- ja Idateeks. Lääneteel retkesid peamiselt hilisemate taanlaste ja norralaste esivanemad , Idateel hilisemad rootslased. Just Lääneteel seiklevad viikingid jõudsid oma laevastikuga Inglismaa rannikule ja hiljem vallutasid osa Inglismaast. Sellepärast on Inglismaal ka tänapäeval veel üht teis viikingitest pärinevat. Seal on säilinud viikingite päritolu kohanimed. Oma võimu kindlustamiseks lõid viikingid praeguse Iirimaa pealinna Dublini.
Kui viikingid seiklesid algul  mööda ookeane, siis hiljem sai neil kombeks jõgesid mööda üles sõita, et vallutada ja rüüstata kallastel asuvaid suurlinnu. Niimoodi rüüstati Madalmaid ja sealset ilusat linna Antverpenit.
Viikingid käisid vallutusretkel ka Prantsusmaal ja Pürenee poolsaarel ning jõuti isegi Põhja - Aafrikasse. Kaugeim koht Lääneteed sõites oli Kreeka. Pireuse sadamas Ateena lähedal seisab antiik-Kreeka lõvi.
Viikingite laeva osa Viikingite uisud
Viiking
Viikingite voodi
 
Retkede toimumise kohad ja viikingilaev  
Kasutatud kirjandus

www.miksike.ee/lisa/ 4klass /7riik/viikingi.htm

www.miksike.ee/referaadid/viikingid.htm

hot.ee/sethos/materjalid/VIIKING.rtf