Kordamine sõnamoodustuse eksamiks (2)

Arbitaarsed sõnad - kokkuleppelised: maa, mets, vihm, lumi, suur, elama, jooma, sööma
Motiveeritud sõnad – nimetamise aluseks seos mingi teise sõnaga või nähtusega: maanaine, maamees, metsloom, metslane, lumelinn, lumivalge. Sõnamoodustus tegeleb põhiliselt motiveeritud sõbade analüüsi ja kirjeldusega.
Sõnamoodustuse analüütiline e staatiline aspekt – kirjeldatakse keeles olevate sõnade moodustusstruktuuri (millistest osadest sõnad koosnevad, mis reeglite järgi on osad omavahel ühendatud).
Sõnamoodustuse protsessuaalne e dünaamiline aspekt – jälgitakse tegelikku keelekasutust ja kirjeldatakse, kuidas sõnad sünnivad, kuidas ja mis eesmärgil neid moodustatakse. Ühtlasi kirjeldatakse keeletarvitaja sõnamoodustuskompetentsi.
Sõnamoodustuse liike:

• Kompositsioon e sõnade liitmine – sõnade moodustamine tüvesid liites: liivarand, talumaja , päikesepaiste, taevaingel, põrgukoer
  
• Derivatsioon e sõnade tuletamine – sõnade moodustamine tüve ja afiksit liites: liivjas, randlane , ebausklik, päikseline, põrgulik, taevane
  
• Konversioon – sõnatüve esinemine eri sõnaliikides: julge> julgema , hari, harja>harjama
  
• Kontaminatsioon – uue sõna või püsiva sõnaühendi moodustamine sõnade, välendite või konstruktsioonide segiajamise tagajärjel: veskikivi> veski , suits+udu> sudu , kaitsepolitsei > kapo
  
• Väljamõtlemine: laup, relv , mõrv, veenma
  
• Reduplikatsioon – sõnaosa kordumine grammatilise väljendusvahendina, tüve- või morfeemikordus: susapusa, sigrimigri
  
• Deskkriptsioon: kriiks, kääks, mürts, pauh, solisema, vulisema, kohama, mühama.
  

Tüved – väljendavad leksikaalset tähendust: esemeid, olendeid , nähtusi, tegevusi, omadusi, suhteid, seoseid : tool , kivi, kala, isa, tuul, töö, hea, otse, järgi, üles
Tuletusliited – väljendavad mingit väga üldist, kategoriaalset tähendust, mis ilmneb konkreetsemalt alles võrdluses tuletusaluse sõnaga: -ke(ne), -tar, -nna, -ja.
Tuletusliidete mõju tuletusalusele sõnale:

Tähendus modifitseerub veidi: maja>majake, vaatama>vaatlema, sinine>sinakas, arg> arglik (modifikatsiooniderivatsioon)

Sõnaliik ei muutu, kuid süntaktilis-semantiline funktsioon muutub: mägi>mägilane, pall>pallur, ärkama>äratama (muutederivatsioon)

Tuletus viib sõna ühest sõnaliigist teise: õpetama>õpetaja, puhuma>puhur, rikas>rikastuma, õnn>õnnetu (muutederivatsioon)
Tüvi:

• Iga sõna koostisosa
  
• Muutuvates sõnades seisab tüvi üksi või eelneb muutemorfeemi(de)le
  
• Muutumatutes sõnads on tüvi ja sõna samad
  
• Tüvi väljendab sõna leksikaalset tähendust
  
• Tüvi võib koosneda vaid ühest morfeemist e juurest. Juurtüvelised sõnad on: kivi, kuu, vesi, paber, taevas.
  
• Enamasti on tüvi siiski kahe või rohkema morfeemi järjend.
  
• Asjade, olendite, omaduste ja arvu märkimiseks on eesti keeles harilikult vabad tüved:raamat, poiss, tore, sada
  
• Protsessitähenduse korral on tüvi sageli pigem seotud kui vaba, esineb koos järgneva vormitunnuse või tuletusafiksiga: maga+ma, maga+n, maga+v, maga+mine
  

Tuletusliide e afiks – seotud morfeem , mille ülesandeks on uute tüvede moodustamine.
Liitsõna – kokkuvormistus mis tahes ümbruses ja põhiosa mis tahes vormi korral.
Põimliitsõna – liitsõna, mille eesosa (täiendsõna) laiendab järelosa (põhisõna): koolimaja , lehekülg, linnupesa . Enamik liitsõnu just sellised.
Rindliitsõna – liitsõna, mille osad on omavahel rinnastatud: ööpäev, pudi- padi , ajaloolis-poliitiline, sinimustvalge.
Prefikssoidid e pooleesliited: ­ala-, üli-
Sufiksoidid e pooljärelliited:-võitu, -ohtu, -mees
Liitverbid: liitsõnad, mille põhisõnaks on verb : alahindama, kuumsuitsutama, ristküsitlema.
Liitverbide moodustusmallid:

• Määrsõna + verb
  
• Käändsõna nimetavas + verb
  
• Adj + verb
  
• S + verb
  

Tüvi – lihttüvi e juur (käsi/ lane , käe/line), tuletatud tüvi (käsitle/mine, käsitse/ja) või liittüvi (käsitöö/line).
Tuletusalus e alussõna – sõna, millest on tuletis moodustatud. Alussõna tüvi varieerub.
Tuletustüvi – liite ees olev tüvevariant. Tuletuse alustüveks võib olla ka niisugune juurmorfeem, mis lekseemina ei esine.
Tuletusliide – modifitseerib alussõna tähendust, muudab sõnaliiki.
Deverbaalid – verbist tuletatud
Denominaalid – noomenist tuletatud
Sõnapesa – kõik sama juure tuletised
Kolme tüüpi tuletusliited:

• Liited , millel on üks kindel kategoriaalne tähendus: -kene, -tu (käsitu, silmitu), -la( haigla , sigala, tagala )
  
• Liited, millest enamik kuulub ühte ja samasse semantilisse rühma, kuid on ka erandeid : -us, -line
  
• Liite tähendus väga üldine, selgub alles konkreetses sõnas: -ik
  

Tekstisõna – vormilt ja tähenduselt läbipaistev: riiulilamp, jõhvikaline
Leksikonisõna – võib olla vähem või rohkem läbipaistmatu, piir nende vahel on ebamäärane: laualamp, marjuline
Produktiivsus – teatud liite abil võib teatudmalli järgi teksti loomise käigus vabalt tuletisi moodustada, tuletusprotsess on regulaarne, vastuvõtjale ühemõtteliselt selge.-mine, -ja, -lane, -lik. Osa selliseid tuletisi on leksikaliseerunud, muutunud kindlateks ssõnavaraüksusteks, kuid siiski läbipaistvad: niitjas , vaesuma, parteilane. Osa aga tähenduslikult iseseisvunud, idomatiseerunud: õpetaja, laulja, koristaja, ehitaja.
Probleemik tuletamise puhul on paronüümide teke.
Tavalisemaid tüvemuutusi tuletiste puhul:

Alustüvi lüheneb konsonantlõpuliseks, kui liide algab vokaaliga

Tüve lõpphäälik ja liite algushäälik kattuvad

Tüvevokaali teisenemine

Sidehäälik tüve ja liite piiril

Alustüve nõrgenemine
Frekventatiivid – väljendavad tegevuse kordumist, saame väljendada ainult sufiksi abil. –le, -skle, -tle, -i, -u, -ki, -gi, -ku, -gu
Momentaanverbid: -ata, - ahta
Kontonuatiivverbid: -ise, -tse, -rda
Väited harjutustest:
Produktiivne sõnatuletusmall tähendab eelkõige, et see mall on semantiliselt ja morfoloogiliselt regulaarne, reeglitega kirjeldatav.
Idomatiseerunud tuletisteks nimetatakse selliseid, mis on tähenduslikult iseseisvunud.
Liitsõnad on mitmemorfeemilised sõnad.
Morfeemid jagunevad juurmorfeemideks ja afiksiteks.
Afiksid on seotud morfeemid.
Morfoloogia jaguneb sõnade muutmiseks ja sõnade moodustamiseks.
Sõnade kompositsioon tähendab liitsõnade moodustamist.
Tuletusalune sõna e alussõna on see, millest on moodustatud uus tuletis.
Igal sõnal on juur.
Liidete ees olev alussõna tüvi võib varieeruda.
Muutemorfeemide (tunnuste ja lõppude) abil väljendatakse süntaktilisi suhteid.
Derivatsioonisufiksiteks on nii grammatiliste kui ka leksikaalsete morfeemide tunnuseid.
Derivatsioon, mis muudab alussõna sõnaliiki või tema semantilis-sõntaktilist funktsiooni, on muutederivatsioon.
Juurmorfeemid kannavad sõna põhitähendust ja võivad esineda üksi ja koos teiste morfeemidega.
Deverbaal on tuletis, mis on tuletatud vaid verbist.
Denominaal on tuletis, mis on tuletatud vaid noomenist.
Tuletised tegema, tegemine, tegija , tegu ja tehtu on deverbaalid.
Tuletised korrastama, korralik, korraline, korratu, korratult ja kordnik on denominaalid.
Esimese süstemaatilise ülevaate eesti sõnamoodustusest andis 19.sajandil Arnold Friedrich Johann Knüpffer.
Jakob Hurt käsitles oma doktoriväitekirjas 1886 ne-tuletisi.
Kontinuatiivverbid krabisema, nagisema, nirisema ja särisema väljendavad pidevat kestvat tegevust.
Fekventatiivverbid piiksuma, hõikuma, karglema ja naljatlema väljendavad katkendlikku korduvat tegevust.
Verbid plaksatama, käratama, naeratama, hüüatama, ohkama ja hõikama on momentaalid.
Ta- kausatiivid eksima, sulatama, laeindama, sulistama väljendavad põhjustavat tegevust ja on tuletatud intransitiivsest verbist.
Ta-faktitiivid laenutama, laiutama, julgustama , rühmitama on tuletatud noomenist.
Pejoratiivid – halvustussõnad.
Tuletuskäik puur> puurima , tapeet>tapetima, kõblas>kõplama, haav>haavama, nööp>nööpima, klaar >klaarima nimetatakse otsetuletuseks e konversiooniks.
Sõnamoodustusviisi omnibuss>buss, automobiil>auto, laboratoorium >labor, stipendium >stipp, kaitsepolitsei>kapo nimetatakse lühendamiseks.
Liitverbid on liitsõnad, mille põhisõnaks on verb.
Sõnu alahindama, eelregistreerima, ristküsitlema, kuumsuitsutama, rulluisutama, hädamaanduma peetakse liitverbideks.
Sõnu peremehetsema, vanaematama, vägivallatsema, omapäratsema, suukorvistama, pealkirjastama peetakse liitsõnade verbituletisteks.
Fraaside pahakspandav käitumine, allahinatud kaup, sissetulevad kirjad, arusaadav ülesanne, jaluleseatud õigused, meeldejäänud luuletus , mahamurdunud puu allajoonitud osad on ühend- ja väljendverbide kokkukirjutatud vormid.
Kausatiivid: kasvatama, eksitama, lõpetama.
refleksiivsed ehk enesekohased (riietuma = end riietama, relvastuma = end relvastama)
automatiivsed verbid (sulguma, mähkuma, seostuma)
Kaks tähtsamat viisi eesti keele sõnade moodustamiseks on sõnade moodustamine ja sõnade liitmine.
Lisaks kuuluvad sõnade moodustuse alla näiteks pöördtuletus ja lühendamine.
Kolm ühemorfeemilist sõna ehk juursõna on näiteks maa, maja ja sõna.
Kolm mitmemorfeemilist sõna on näiteks majakene, sõbralik ja kurvameelne.
Sõnatuletuses võib liite ees olev tüvi olla lihttüvi, näiteks maja/kene, silbi/ta/ma, tuletatud tüvi, näiteks kirjut/is, mälest/us või liittüvi, näiteks peremehe/lik, raskerõhu/line.
Sõna, millest tuletis on moodustatud, nimetatakse tuletusaluseks sõnaks e alussõnaks. Alussõna tüvi võib olla:

• Tugevaastmeline, nt kirg/lik
  
• Nõrgaastmeline, nt kire/tu
  
• Nominatiivne, nt suusk/le/ma
  
• Genitiivne, nt suusa/ta/ma
  
• Vokaaltüvi, nt ranna/lik
  
• Konsonanttüvi, nt rand /lane
  

Kolm põimliitnimisõna on näiteks perenaine , lõõtspill ja põlluäär.
Kolm rindliitnimisõna on näiteks kapplaud, ööpäev ja sinivalge.
Frekventatiivverbid, näiteks sõnelema ja praksuma, väljendavad tegevuse kordumist.
Kontinuatiivverbid, näiteks pragisema ja näkitsema, väljendavad tegevuse kestust ja pidevust.
Sõnad ürgaeg, raudtee, kevadlill , tuliuus, saunaskäik, kiirbuss on kõik liitsõnad.
Tüve ees seisev tuletussufiks on eesliide .
Sõnades suurvesi , röövlind, habenelk, lõõtspill, meestreener, kuldsõrmus on täiendsõna kõigis ainsuse nominatiivis.
Sõnad kauplussöökla, aegruum , saunsuvila, kapplaud, kalendermärkmik on kõik rindliitnimisõnad.
Tuletise ehk derivaadi osad on tuletustüvi ja tuletusliide.