1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit
vaatas nende alt. Ta vaatas harva või mitte kunagi nii väikest asja nagu poiss läbi prillide, sest need olid ta pühapäevaprillid, tema südameuhkus, ja ta kandis neid «stiili», mitte vaja- Hartford, 1876 Autor duse pärast; niisama hästi oleks ta võinud näha läbi paari ahjusiibri. Ta näis hetke nõutuna ja ütles siis, mitte ägedalt, kuid küllalt valjusti, et mööbel oleks võinud seda kuulda: «Noh, kui ma su kätte saan, ma .. .» Ta ei lõpetanud, sest oli parajasti kummargil ja tonksis luuavarrega voodialust -- ja iga tõuke järel oli vaja hinge tõmmata. Kuid ta ei toonud päevavalgele midagi peale kassi. «Niisugust poissi ei ole ma veel näinud!» Ta läks avatud uksele ja seisis lävel, vaadeldes rohtukasvanud tomatitaimede ridu, mis moodustasid aia. Tomi polnud kusagil. Niisiis kõrgendas ta häält, et see kaugemale kostaks, ja hüüdis: «Tom, uu!»
kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma. Kui Indrek jaamahoonest läbi tema esisele jõudis, oli suurem hulk juba lahkunud. Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis
Pere sööb, laud laulab. (Emis imetab põrsaid) Mees läheb metsa, selg teibaid täis. (Siga) Mees künnab, ei ole atra ega hobust. (Siga tuhnib) Heinamaa, kaks korda aastas niidetakse. (Lammas) Tuhat tutulutulist, sada sarvilist. (Kari) Neli teevad aset, kaks näitavad tuld, üks heidab magama. (Kass) Pärval karjas, öösel orjas. (Koer) Mees läheb metsa, mõõk seljas. (Kass) Kera ees, ora taga, hiirekelder keskel. (Kass) Valge vaat, punane pulk ees. (Hani) Nina niki-riki, kõrvad kõki-rõki, saba rilli-ralli. (Hiireke) Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas. (Kana) Saks õues, sada hilpu seljas, tagantpoolt ikka paljas. (Kana) Must mees murul, tükk liha turjal. (Kukk) Luust suu ja lihast habe. (Kukk) Vesi jookseb vastumäge üles. (Loom joob) Kuigi mul pole jalgu ega käsi, käimast ööl ega päeval ei väsi. Minuta läbi keegi ei saa, mõtle ja mõistata, kes olen ma? ***** Kübar mul kui päevavari,
(vanasõnavorm). Eriti tihedad ajaloolised sidemed on ütlusfolklooril valmiga, mis mõnede uurijate arvates ongi etümoloogiliselt samane loomamuinasjutuga. Valmi lõpul on tihti kokkuvõtlik vanasõnavormiline nn. moraal. Põhja-Euroopas (eriti Briti saartel, Skandinaavias, Soomes, Põhja-Saksamaal) on levinud juttude ja ütluste piirialale kuuluv lühivom, mida nimetatakse vellerismiks. Vellerismi üldvorm on: A, ütles B, kui tegi ~ juhtus ~ nägi ~ ... C, ja termin ise tuleb Charles Dickensi "Pickwick-klubi" tegelase Samuel Welleri nimest, kes taolisi ütlusi ohtralt tarvitas. Eestis pole vellerismid kuigi levinud, neist tuntumad on meil nt.: Eks me näe, ütles pime ja jooksis peaga vastu posti ~ puud; Palju kisa, vähe villa, ütles vanapagan, kui siga niitis; Seda teed peame kõik käima, ütles vanatüdruk, kui pulmarongi nägi (tavaliselt vormistatud jutuna, naljandina). On siiski tekkinud juurde ka uusi
putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha. «Määratu veis,.» pomises sulane. «Püha Benedictus, mis nüüd teha?» Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata 10 «Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!» Vahur raputas tõsiselt pead. «Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.» Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele. «Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.» Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult: «Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.» «Ma ei lase sind nuhelda --»
kasulik vaikida => kes tellib "muusika" ja kes maksab? St millegi õigustamine.) 4. objektiivse ja subjektiivse ajaloo ebamäärasus: subjektiivsete lugude (nt mälestuste) koondamine mingil kindlal teemal võib kokkuvõttes moodustada objektiivsema pildi kui nn objektiivne või teaduslik ajalugu, kus termineid mittetundva inimese jaoks jääb tekst arusaamatuks. Ajalugu kui konstruktsioon Ajaloo allikad Kommunikatsiooniajaloo allikad, nendele viitamise möödapääsmatus Milliseid teadmisi saab ära õppida (faktid, seosed  võibolla vastavalt kellegi ootustele?) ja mida on võimalik loogikaga tunnetada (nt meditsiini tulek, nõidade põletamine, iidsete teadmiste peitmine illusoorsete uskumuste taha, et teha teed kaubandusele...) ? Ajalugu kui konstruktsioon Mälu. Mäletamine ja elulood Pikka aega on mälu ja ajalugu olnud kaks erinevat diskursust. Inimesed mäletavad lähemaid ajaloosündmusi erinevalt. Kas mõni neist mäletab
kuninga vastu, kuid mitte iialgi kardinali ega hispaanlaste vastu. Sellest kindlakskujunenud harjumusest tuleneski, et ülalmainitud aprillikuu esimesel esmaspäeval 1625.. aastal kiirustasid linnakodanikud, kuuldes kära, kuid mitte nähes puna-kollast lippu või hertsog Richelieu kaardiväelaste univorme, «Vabamöldri» kõrtsi poole. 7 Sinna jõudes võis igaüks segaduse põhjust näha ja mõista. Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege don Quijotet kaheksateistkümneaastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad -- salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased -- märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi
Kõik kommentaarid