Mõistatused (0)

MÕISTATUSED 
 
Mõistatus on kõige lihtsamalt öeldes traditsiooniline dialoogiline mäng, mis annab mingist olendist, 
asjast ,  tegevusest  vm.  nähtusest  sõnalise,  mõistukõnelise  lühikirjelduse,  peitepildi.  Tihti  on 
mõistatuses  esitatav  kujund  fantastiline,   vastuoluline ,  üllatuslik,  tegelikkuses  võimatu.  Dialoogi 
osalised jagunevad küsija(te)ks ja  vastaja (te)ks, need rollid võivad mõistatamisvooru kestel muidugi 
vahelduda. 
 
Žanri tuum ja  perifeeria . Mõistatuste suhetest muu folklooriga 
 
Nagu  geograafilised  alad  jagunevad  tihti  süda-  ja  ääremaa(de)ks,  nii  võime  ka  “folklooririikides” 
eristada  tuumsemaid  ja  perifeersemaid  piirkondi.  Muinasjuttudest  on  imejutud  kindlasti  palju 
tüüpilisemalt  muinasjutulised  kui  novellilaadilised  jutud  või  jutud  rumalast  kuradist.  Ütlustest  on 
vanasõnad  ja  võrdlused  kindlasti  palju  prototüüpsemad  ja  kesksemad  kui  nt.  vellerismid  või 
jutujätkud.  Seaduspärasusi  esitavais  ütlustes  e.  vanasõnades   omaette   võetult  on  eetilised  ja 
sotsiaalsed  teemad  kindlasti  palju  tüüpilisemad  kui  kalendaarsed  või  meditsiinilised.  Tuum  on 
reeglina  vanem  kui  perifeeria(d)  ning  siin  kehastuvad  eriti  selgesti  ja  klassikaliselt  žanri 
defineerivad tunnusjooned.  Perifeersed  alad on tekkelt enamasti  hilisemad  ja žanriliselt hübriidsed. 
Geograafilised  perifeeriad  vahendavad  keele-  ja  folkloorilaene  naaberrahvastelt  –  nt.  Eesti  saared 
rootslastelt, põhjapoolsed rannaalad soomlastelt,  Mulgi  ja Võrumaa piiriäärsed alad lätlastelt,  Setu  
jm.  Kagu-Eesti  venelastelt.  Samal  viisil  vahendavad  žanrilised  perifeeriad   folkloori   “sisetransiiti” 
juttude , laulude, ütluste jm. žanride vahel. 
Mõistatused  jagunevad  samuti  tuumseks  ja  perifeerseks  osaks.  Tuuma  moodustavad  nn. 
pärismõistatused (vt. määratlust siin ülal). Perifeeriasse kuuluvad 
keerdküsimused:  Millal  hakkavad   pardid    ujuma ?  –  Siis  kui  jalad  enam  põhja  ei  ulatu;  Mis  on 
suurim  häbematus?  –  Kiilakalt  kammi  küsida;  Mis  vahe  on  hapukurkidel  ja  välistrepil?  –  Kurgid 
tehakse sisse, välistrepp välja; 
liitsõnamängud: Milline pea ei mõtle? –  Kapsapea ; Milline silm ei näe? – Nõelasilm; Milline kõrv 
ei  kuule ? – Kruusikõrv; 
piltmõistatused  e.  reebused  (vt.  6  juuresolevat  pilti  Piret  Voolaidi  koostatud  andmebaasist,  mis 
illustreerivad tänapäeva Eesti koolilaste hulgas populaarsemaid piltmõistatusi): 
 
 
 
 
Kaelkirjak  akna taga 
Kauboi jalgrattal (ülaltvaade) 
Karu ronib puusse 
 
 
 
Mehed otsivad laua alt 
Tädi paneb sukkpükse jalga 
Mees kitsega (näha on vaid nöör) 
mängukaarti 
 
1 
 
tähemängud,  mis  on  tihti  autorilooming:  nt.  Fr.  R.  Kreutzwaldi  tuntud   salm   Loe  mind  eest  ehk 
tagant otsast, / ikka tõusen maast ja  metsast  (udu); anonüümsele autorile kuulub salm Mu esimest 
on  sulle  vaja,  /  kui  jahu  veskilt  koju  tõid,  /  mu  teine  puhastab  su  maja,  /  kui   rotid   rohkest   rooga  
sõid, / nad ühtekokku mõlemad / üht  kuulsat   lindu  näitavad – kahe esimese värsi lahendus on ‘ kott ’, 
kahe  järgmise  lahendus  ‘ kass ’,  kahes  viimases  esitatakse  nende  umbkaudne  liide:  ‘kott’  +  ‘kass’ 
≈ ‘kotkas’; 
qqq 
L  
loogika - ja arvutusülesanded, sh. ülesanded sugulusvahekordadest: Kes 
eee 
v 
r 
π 
on sulle su õemehe äi? – Isa; Läksid kaks  neegrit , suur  neeger  oli väikese 
uuuuu 
isa, aga väike polnud suure poeg: kuidas on see võimalik? – Väike oli suure tütar;  Tere, 
100  hane ! – Meid pole 100: alles siis, kui võtad 2 korda niipalju, kui meid on, ja veel ½ sellest ja 
veel ¼ sellest, ja hakkad ka ise haneks, siis saab meid 100. Kui palju meid on? – 2x + ½ x + ¼ x + 1 
= 100, kust x = 36; 
kirjutus-  ja  väljalugemisülesanded  (Kirjuta  “kauplus”  nelja  tähega!  –  Vastused:  “kau+”  või 
“ pood ”;  Mida  tähendab  “Saa  1×5  a2”?  –  “Saa  ükskord  viisakaks”;  Mida  tähendab  selline  kirjutis 
(vt.  joonis  paremal)?  –  “Suurel  härral  kolmed  viisud”.  Tartu  Ülikooli  läänemeresoome  keelte 
professor  Tiit- Rein  Viitso on leiutanud kena teravmeelse väljalugemisülesande (vt. joonis vasakul), 
mis tähendab: “Kolm kuud vee peal, vene pee all”. 
Perifeerse  ala  asukate  hulgas  omakorda  on   keskne   koht  keerdküsimusel.  Keerdküsimus  erineb 
tavamõistatusest ka lausevormi poolest: mõistatus on millegi  kujundlik  kirjeldus, keerdküsimus on 
juba vormilt küsimus. See erinevus pole aga peamine. Peamine on see, et mõistatus on n-ö. siiras ja 
jätab  vastajale  šansse,  keerdküsimus  aga  on  salakaval  ega  jäta  sellele,  kes  vastust  ette  ei  tea,  pea 
mingeid lootusi küsimust omal jõul ära vastata. Selle poolest sarnaneb keerdküsimus anekdoodile: 
rääkida/küsida tasub ainult seda, mida kuulajad ei tea. Õieti ongi keerdküsimus tihti pigem “pausiga 
lühijutt”  kui  dialoogivormiline  narritamine:  küsimus  on  enam-vähem   retooriline ,  küsija  ei  eeldagi 
partnerilt  vastust,  vaid  annab  selle  hetke  pärast  ise.  Enamik  uurijaid  ei  peagi  keerdküsimust  mitte 
mõistatuse, vaid  nalja  alaliigiks ja naljade väljaandjad  paberil  või internetis ei tee mingit probleemi 
sellest,  kas  nali  on  jutu  või  keerdküsimuse   vormiline .  Paljud  naljasarjad  (nt.  hetkel  vohavalt 
populaarsed  blondiininaljad  või  nõukogudeaegne   Armeenia   Raadio  sari,  mida  nimetati  ka  siinses 
naljade  ja  anekdootide  peatükis,  samuti  elevandi-  ja  neegrisarjad)  eelistavadki  just  keerdküsimuse 
vormi. 
Eesti  folklooris  on,  tõsi  küll,  ka  kaks  erandlikult  vana  keerdküsimuste  sarja,  mis  koonduvad 
küsimuste “Kumma võtad – kas... või...?” ja “Kuhu lähed – kas... või...?” ümber. Siin kasutatakse 
mõistukõnet,  mis  laseb  söögiks kõlbmatuid asju näida kõlbulikena ja vastupidi,  minekuks  sobivaid 
kohti  sobimatuina  ja  vastupidi  jne.:  Kas  võtad  kulbitäie  konni  või  pajatäie  vorste?  (st.  vähke  või 
usse);  Kas  võtad  poodud   poisi   või  küpse  karaski?  (st.  õuna  ~  räime  või  lehmakoogi);  Kas  lähed 
hagust  aeda  või kivist silda mööda? (st.  taevasse  või põrgu); Kas lähed veretõrde või kaerasalve? 
(st. õlletõrde või hobuse kõhtu). 
Pärismõistatus  on  üsna  arhailine  žanr,  mis  enamikus  läänemaailma  folkloorides  on   praeguseks  
käibelt  kadunud  või   kadumas .  Selle  taandumise  põhjustena  on  nimetatud  kollektiivse  lävimise 
vähenemist  ja  inimestevaheliste  püsisuhete  nõrgenemist  tänapäeva  linnastunud  elulaadis, 
etnograafiliste  lahendobjektide  endi  kadumist  igapäevasest  olmest.  Kui  ei  tunta  enam  vokki, 
margapuud, lähkrit, ahjuroopi,  atra , äket ega linatööriistu, ei  tehta  kodus leiba ega võid, ei kedrata, 
koota  kangast  ega parandata jalatseid, ei peeta toitu ja kehakatteid andvaid koduloomi, ei võidelda 
alatasa   täide  ja  kirpudega  jne.,  siis  kaovad  paratamatult  ka  nende   riistade ,  tööde  ja  loomadega 
seotud  mõistatused.  Keerdküsimus  jt.  naljale  tuginevad  perifeersed  vormid  seevastu  on  küll 
taandunud  peamiselt  laste  traditsiooni,  kuid  see  traditsioon  ise  on  pulbitsevalt  elujõuline  ja 
intensiivne.  Võib  siis  öelda,  et  mõistatusžanri  endisest  keskmest  on  praeguseks  saanud  kiduv 
perifeeria ja endisest perifeeriast lopsakalt õilmitsev kese. 
 
 
 
2 
Mõistatusjutud 
Mõistatuste  varasem  minevik  üldse  on  tihedalt  seotud  jutuliste  (narratiivsete)  kontekstidega. 
Antiikmütoloogiast pärineb üleilmselt tuntud nn. sfinksi mõistatus Milline  olevus  seisab  hommikul  
neljal   jalal,  päeval  kahel  jalal  ja  õhtul  kolmel  jalal?  (inimene),  mille  Teeba  linna  lähedal  elunev 
naisepea ja lõvikehaga koletis  sfinks  esitas igale möödujale ja tappis kõik, kes mõistatust ei suutnud 
üles  arvata;  müüdikangelane   Oidipus   lahendas  mõistatuse,  mispeale  masendunud  sfinks  kaljult 
kuristikku  viskus.  Piibli  Vanas   Testamendis   ( Kohtum .  14)  leiab  Iisraeli  vägimees   Simson   lõvi 
korjusest mesilaspere ja esitab Timna linna vilistidele mõistatuse Sööjast tuli söök ja  tugevast  tuli 
magus;  linlased  uurivad  mõistatuse  tähenduse  välja  ja   esitavad   selle  mõistukõnelises 
vastuküsimuses Mis on meest  magusam  ja kes on lõukoerast tugevam? Teisal Vanas Testamendis (1 
Kun.  10)  tahab  Seeba  kuninganna  testida  kuningas  Saalomoni  legendaarset  tarkust  ja  tuleb  “teda 
mõistuküsimustega  kimbutama”.  Skandinaavia  Hervarari  saagas  lahendab  kuningas Heidrek jumal 
Odini  mõistatuse Kuus jalga, kaks pead, kaks kätt ja nina, kuid minnes kasutab ainult nelja jalga, 
mis tähendas ratsameest. 
Folkloorses jutuvaras leidub samuti laia rahvusvahelise  levikuga  nn. mõistatusmuinasjuttude rühm. 
Siia  kuuluvad   novellilaadsed    muinasjutud ,  nagu  “Tark  talutüdruk”  (AT  875),  “Kuningas  ja  tark 
talupoiss”  (AT 921), “ Keiser  ja abt” (AT 922), mille põhjal  Walter  Anderson kirjutas oma kuulsa 
monograafia “Kaiser und Abt” ning avastas nn. folkloori  enesekontrolli  seaduse jt. 
Jutus   AT  875  tekib  vaidlus  rikka  ja   vaese   mehe  vahel.  Vaene  on  leidnud  oma  maa  seest  kuldse 
uhmri , mida rikas endale sooviks, või on vaese mehe  lehm  sattunud rikka vilja vmt.  Kohtunik , kes 
tüli  lahendab,  annab  meestele  rea  keerdküsimusi;  rikas  vastab  neile  valesti,  vaene,  kes  on  oma 
targalt   tütrelt  juhtnööre  saanud,  õigesti.  Rahvusvaheliselt  kõige  tuntumad  on  küsimused  Mis  on 
kõige nobedam? (väärad vastused: hobune vm. kiire loom; õiged: mõte, silmad, päike, tuul); Mis on 
kõige rammusam ~ tugevam? (väärad: siga, seapekk, meie hobune; õiged: maa,  heateod , ausus); Mis 
on  kõige  magusam  ~  armsam?  (väärad:   mesi ,  suhkur  vm.  magusad  toiduained;  õiged:  uni,  leib, 
armastus jm.). 
Mitmete  mõistatusjuttude  (eriti  AT  875  ja  921)  sündmustikus   kohtame   situatsiooni,  kus  kuningas 
vm. ülik tuleb vaese mehe hütti, leiab sealt targa tüdruku või poisi ja hakkab talle esitama küsimusi 
selle  kohta,  kus  poisi  kodused  on  ~  mida  teevad.  Poiss  vastab  neile  küsimustele  vaimukate 
mõistukõnedega.  Näiteks:  Mis  sa  teed?  –  Keedan  üles-alla  käijaid  (st.   herneid );  Mis  isa  teeb?  – 
Teeb  heale  paremat ette ~ Teeb kahju suuremaks (st. teeb rukkipõllule aeda ette); Mis ema teeb? – 
Teeb teisele, mida see endale ise teha ei saa (st. riietab surnut); Mis vend teeb? – Läks jahile; need 
loomad, mis kätte saab, jätab maha, need, mida ei saa, toob koju (st.  tapab  täiu või kirpe); Mis õde 
teeb? – Nutab mullust  naeru  (st. hoiab last). 
Juttudes  AT 875 ja 921 on  episood , kus kuningas käsib targal tüdrukul või  poisil  tulla enda juurde, 
täites kaht välistuvat tingimust. Tark nooruk tuleb nende ülesannetega edukalt toime. Näiteks: tulla 
ei  riides  ega alasti – tuleb kalavõrku mässituna; tulla ei  hobusega  ega jala – tuleb siku või sea  seljas ; 
tulla ei teed ega teeäärt mööda – tuleb teerööbast või  kraavi  mööda; jääda seisma mitte toas, mitte 
õues – peatub nt. lävel, siku esijalad toas, tagajalad õues. 
Jutus “Keiser ja abt” (AT 922) küsib keiser vm. ülikõrge ülik küsimusi kelleltki, keda ta peab abtiks 
vm.  keskkõrgeks  ülikuks.  Tegelik  vastaja  on  aga  madal  mees  (mölder,  karjus,   kokk ,  köster  vm.), 
kelle  abt  on  enda  asemel  proovile  saatnud.  Küsimuste- vastuste   paarid  on  näiteks:  Kui  kõrge  on 
taevas? – Ühe päeva tee (st. aeg, mis kulus Kristusel taevasse jõudmiseks); Kui sügav on meri? – 
Üks kivivise; Kus on maakera keskpunkt? – Siinsamas: kui ei usu, mõõda üle; Kui raske on kuu? – 
Üks   nael   (s.o.  neli  veerandit).  Jutt  lõpeb  tavaliselt  puäntküsimuse  ja  - vastusega :  Mida  ma  praegu 
mõtlen? – Sa mõtled, et ma olen..., kuid tegelikult olen...  
 
Mõistatuslaulud 
Eesti mõistatustes on regilaulust laenatud  motiive  palju vähem kui neid on eesti vanasõnades. Kuid 
mõistatustel  on  regilauluga  suhtlemiseks  oma  erikanal  –  nn.  mõistatuslaul.  See  on 
regilauluvormiline sari, mis koosneb reast poeetilistest küsimustest ja neile antavaist  vastustest , mis 
 
3 
on  paigutatud  kas   vaheldumisi   või  siis  alul  kõik  küsimused  ja  seejärel  kõik  vastused.  Küsimuste-
vastuste  üldhulk  on  rikkalik  ja  kirev,  kuid  põhiosa   paare   jaguneb  üsna  selgeisse  tsüklitesse.  Need 
on: 
 meteoroloogia-tsükkel: Mis tuleb ammudes arusta, / singudes sinisalusta? ( vihm ); Mis sealt 
jõesta jooneb, / katsub küla kaevudesta, / kivikildude vahelta? (vikerkaar); 
  kaunviljade  tsükkel: 
Mis on üsna ümmargune? (hernes); Mis on pisut pikergune? (uba); Mis on lai ja lapergune? (lääts); 
  teraviljade  tsükkel:  Kes  on  siidisärgiline?  ( rukis );  Kes  on  pikapüksiline?  ( oder );  Kellel 
moorimütsikene?  (kaeral); 
  puude  tsükkel:  Kellel  pikad  põllepaelad?  ( pajul );  Kellel  kardane 
kasukas ? ( kasel ); Kellel seljas kuldakuube? (kuusel); Kellel seljas leinasärki? (lepal); 
 loomade 
tsükkel: Kes on haaviku emanda? (jänes ~  rebane ); Kes on  kuusiku  kuningas? (orav ~ hunt ~ karu); 
Kes  on  nõmme  neitsikene?  (uss  ~  jänes  ~  rebane  ~  orav);  Kes  on  kõrve  karjapoissi?  (karu); 
 
mesilase-küsimus:  Kesse  kõnnib kõrta mööda, /  astub  aia äärta mööda, / piirab pilliroogu mööda? 
 
Kus ja millal mõistatati? Mõistatuste seosest uskumuste ja kommetega 
 
Arhiiviteated  lasevad  arvata,  et  19.  saj.  lõpul  ja  20.  sajandil  oli  mõistatamisel  Eestis  valdavalt 
ajaviiteline,  meelelahutuslik  funktsioon.  Mõistatatud,  nagu  ka   jutte   räägitud,  on  kõige  sagedamini 
sügis-  ja  talveperioodil  videvikku  pidades  või  õhtul  tubastel  ühistöödel  (kedrates,  kududes). 
Mõistatamine  on  olnud  tavaline  ka  talgutel,  rehepeksul,  õitsil  jm.  ühistel  välistöödel,  eriti  nende 
juurde  kuuluvail  söögitundidel  ja  puhkepausidel.  Karjalapsed  on  üksteiselt  ajaviiteks  mõistatusi 
küsinud.  On  mõistatatud  õhtul  sängis  und   oodates .  Varrud,   pulmad   jm.  perepeod,  noorte 
koosviibimised, jaani- ja jürituli on samuti olnud mõistatamiseks sobivad puhud. Mõistatamiseks on 
üldse sobinud igasugused tööst vabad ajad, pühapäevad ja pühad. 
Eestis pole jälgi tugevast, geograafiliselt  ulatuslikust  traditsioonist, mis oleks käskinud või keelanud 
mõistatamise  teatud  kalendritähtpäevadel  või  nädalapäevadel  või  omistanud  mõistatustele  kindlat 
maagilist  funktsiooni.   Olemasolevad    teated   seonduvad  taas  eelkõige  sügistalvise  perioodiga. 
Põhjarannikul (Kuusalus ja Jõelähtmes) on mõistatatud nn. jaguõhtutel (st. perioodil enne või enne 
ja pärast mardipäeva),  Viljandimaal   seostatakse  mõistatamiskommet sügisese hingedeajaga, samuti 
on  mõistatatud  mardipäeval.  Kogu  Lõuna-Eesti  alalt  on  teateid  jõuluaegsest  mõistatamistavast. 
Nende  tavadega   seondub   põhiliselt  kaks  maagilist  taotlust:  1)  siis  sünnib  palju  noorloomi  või 
tulevad  tähnilised   talled   ~  kirjud   vasikad ;  2)  lusikad  ei  kao  ära.   Teisalt   on  kirja  pandud  ka 
mõistatamiskeelde  ajal,  mil   majas   on  noorloomi,  samuti  kirikupühade  aegu.  Nädalapäevadest  on 
mõistatamist seotud neljapäevaga, kuid siin on läbisegi käske kui ka keelde. 
Väga  tunnuslikult  mõistatamisteemaline  on   muistend ,  kus  mõistatamistoa  lakke  ilmub   verine  
rusikas , punane käsi või must jäme sõrm, või siis vaatab ukse vahelt sisse punase lauguga hobune, 
pistetakse  sisse  verine  hobusenahk,  parsilt  hüppab  alla   tahmane   mees,  sealt  visatakse  mõistatajate 
sekka verine  vasikas ,  tuppa  ilmub  sarvik  või must mees või juhtub muid koledusi. Igal juhul  saadab  
aga võigast sündmust hääl, mis ütleb vormeli: “Mõista, mõista, mis SEE on!” Tihti esitatakse seda 
juhtumit  karistusena  mõistatajaile  liiga  rohke  või  liiga  hilisõhtuse  või  valel  ajal  toimuva 
mõistatamise eest. 
Eesti  vanemas  pulmakombestikus  tuleb  ette  humoristlik  mõistukõneliste  pulmakinkide  tegemise 
tava.  See  akt  oli  nähtavasti  läbinisti  lubaduslik, sümboolne ja puhtsõnaline,  tegelikku  kinkimist ei 
toimunud.  Nende  mõistuvormelite  hulgas  on  kümmekond  sellist,  kus  on  kasutatud  mõistatustest 
laenatud kujundeid. Enamasti viitasid need mõistukõned küll pigem nooriku eesseisvaile hooltele ja 
muredele,  nt.  lapsehoidmisele  ja  hällile  (kuivamaa  laev),  põrandapühkimisele  (lammas,  keda  iga 
päev  kolm  korda  niidetakse)  või  ahjule,  mis  nõuab  kütmist  (kui  suvi,  siis  külm,  kui  talv,  siis  soe), 
kuid  sümboolsete  kingituste  hulgas  tuleb ette ka loomi, nt.  kana  (see, mis  tagurpidi  äestab), kukk 
(kuldtäkk,  hõbelakk,  särjesapist  saba),  kass  (siidikera,  niidikera),  lammas  (heinamaa,  mis  neli 
korda niita annab). 
Mõistatamine  pole  olnud  alati  lihtsalt  meelelahutusmäng,  vaid  ka  võistlusmäng,  vaimne  duell.  Ka 
mõistatusjuttudes  oli  lahendaja  jaoks  ikka  midagi tõsist kaalul. Häid äraarvajaid on tegelikkuseski 
hinnatud  ja  premeeritud,  halbu  karistatud  ja  pilgatud.  Rumala  mõistataja  karistamise  viise  on 
 
4 
kõikekokku  üsna  palju.  Soomes  oli   populaarne   näiteks  selline  mäng.  Keegi,  kes  on  teinud  teatud 
hulga äraarvamisvigu (nt. 3),  saadetakse  Hölmölässe (s.o. soome “Kilpla”), Hymylässe (