Vene aeg (0)

5 VENE AEG 26. Ptk Keisrinnade sajand (18.saj)
Balti erikord (lk 140)
Uusikaupunki rahuga olid balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: P-Eesti mood Eestimaa kubermangu, Lõ-Eesti koos poole Lätiga Liivimaa . Mõlemad jagunesid maakondadeks. Eristaatuses oli Liivimaa alla kuuluv Saaremaa, kus oli omaette rüütelkond. Sisuliselt valitsesid Eestit 3 rüütelkonda: Eesti-, Liivi- ja Saaremaa oma. (tähtsamad- Eesti-ja Liivimaa oma, üks keskusega Tln, teine Riias)
Immatrikuleeritud aadlikud-aadlimatriklisse kantud aadlikud, kes ei kuulusid rüütelkonda. Koos prkliikmetega kokku oli kahe kubermangu matrikliaadlikke kokku u 2000.
Maapäev- kummagi kubermangu (Liivimaa, Eestimaa kubermang ) aadlike kõrgeimaks otsustuskoguks (nagu Rootsi ajalgi). Seal oli otsustav sõnaõigus vaid rüütelkondade liikmeil. Ja nagu R ajal, nii oli ka nüüd rüütelkonna tähtsaimaks juhtorganiks 12-liikmeline maanõunike kolleegium . Maanõunikud (Landrat- ains )- olidki maa tegelikud valitsejad, kes täitsid kordamööda nn resideeriva maanõuniku ülesandeid, juhtides rüütelkonna jooksvat asjaajamist. Eesti- ja Liivimaa ametiasutustes ning kohtutes aeti asju saksa keeles ja kehtisid vaid need Vene riigi seadused, mis ei olnud vastuolus siinse aadli eriõigustega. Balti kubermange eraldas Venemaast isegi tollipiir ja siin kehtis peale rubla ka taaler. Kõike seda kokku nim Balti erikorraks.
Talurahvas ja Roseni deklaratsioon (lk 141)
Seoses Balti erikorra lõpliku väljakujunemisega võis eesti tlp oma lootused pärisorjuse kaotamisest mõneks ajaks maha matta. Kuid tlp säilisid elementaarsed õigused. Roseni deklaratsiooni andis tulemuseks Virumaal asuva Vohnja mõisa möldri Jaaniga sündinud lugu 1739.a. (õp lk 141)

• Roseni d kirjeldab balti aadlike arusaama ideaalsest elukorraldusest: mõisnikul on tlp üle kõik õigused, kuid oma suuremeelsuses annab ta viimasele aeg-ajalt mõne õiguseraasukese tagasi.
  
• Tlp olukord jäi raskeks, kuid mõneks ajaks saadi rahu sõjategevusest ja katkutaudidest. 18. saj lõpuks oli rahvaarv kuni pool miljonit.
  

Roseni deklaratsioon
Browni määrused
Tlp koormised normeerimata
…normeeriti
Mõisnikel õigus tlp-de suhtes rakendada kodukarja ( ihunuhtlus )
Normeeriti tlp-de karistusi
Tlp-l vara ei ole, omand on mõisnikul
Tlp-l õigus vallasvarale
Tlp on pärisori (sunnismaine)
Pärisori, kuid võis peale maksude maksmist mõisnikule ülejäänud toodangust maha müüa
Tlp-l minimaalne õigus mõisniku peale kaevata
…süvendati seda õigust
Tlp olukord halvenes
Positiivsemad Liivimaa jaoks!
Katariina II ja asehalduskord (lk 142)
*halduse muutused *pearahamaks *esmakordselt rahvaloendused *ühiskond muutub kodanlikumaks *kaotatakse rüütelkonna eesõigused
18.saj jõudis ainuvalitseja troonile neli keisrinnat: Katariina I, Anna Ivanovna, Elisabet (Jelizaveta Petrovna ), Katariina II (1762-1796).
Katariina II- Saksa väikevürsti tütar. Tõusis abielu kaudu Vene troonile. Ta oli tahtejõuline, intelligentne , haritud. Pidas kirjavahetust Voltaire ’iga. Oli mõjutatud Euroopas levinud valgustusideedest. Lasi kokku kutsuda midagi rahvaesinduse taolist, et see võtaks vastu uue vabameelse seadustekogu (sellest ei saanud asja). Ta oli valmis isegi pärisorjust kaotama (Venemaa aadel ega tlp ei old valmis). Koostas rea reforme,mille eesmärk oli Venemaad tsiviliseerida.
Balti erikorra suhtes oli ta kriitiline. Kui Venemaal teostati kubermangureform, millega kubermangude valitsemist ühtlustati, siis seadis K eesmärgiks, et reform laieneks ka Balti kubermangudele.
1728.a kaotati Balti kubermangude tollipiir Venemaaga ja aasta hiljem teostatigi kubermangureform, mis tähendas sisuliselt Balti erikorra kaotamist. Tulemuseks oli nn asehalduskord. Sel ajal esindas Baltimail riigivõimu Riias resideeriv asehaldur . *kõik aadlikud võrdsustati *kroonuametnike arv mitmekordistus *rüütelkonnad ja aadlimatriklid kaotasid tähtsuse *reformiti kohtusüsteemi *muudeti maakondade piire *seati sisse ühine pearahamaks kõigilt meeshingedelt
Asehalduskorrale siiski pikka iga ei antud, K II surma järel troonile tõusnud Paul I taastas balti aadli privileegid .
Linnad ja majandus (lk 143)
Põhjasõda oli paljudele Eesti linnadele ränga hoobi andnud. Tartu purustati, mitu väikelinna (Paide, Rakvere, Viljandi) jäid linnaõigustest ilma. Õigused taastati sajandi lõpupoole ja sellega oli Eestis 12 linna: Tln, Trt, Pärnu, Narva, Haapsalu, Valga, Paide, Rkv, Viljandi, Kuressaare ja kaks uut- Paldiski ning Võru.
Suurim oli Tln (18.saj lõpul u 10 000 elanikku). Trt- 3400, Narva-3000. Linnade elukorraldus sama kui Rootsi ja keskajal. Linnasid juhtisid raehärrad eesotsas bürgermeistritega ja kaupmehed , käsitöölised olid organiseeritud gildidesse ja tsunftidesse , valitses saksa keel ja meel. Suuremad linnad- kindlused, mida ümbritsesid vallikraavid ja müürid ning mille väravad pandi ööseks kinni.
Eesti linnad kiratsesid (peamiseks sissetulekuallikaks – kabandus). Tln sisse- ja väljaveomahud jäid alla Riia ning Peterburi omadele, mis lõikasid kasu suurejoonelisest transiitkaubandusest. Peamiseks väljaveokaubaks jäi kohalik teravili. Järk-järgult suurenes ka metsamaterjali väljavedu. Sisse veeti peamiselt soola ja metalli, soolaheeringat ja tubakat . Õitses ka salakaubandus. Viinapõletamine-uus moodus , kuidas vilja rahaks teha ja see neelas sajandi teisel poolel juba kolmandiku viljasaagist ning laastas metsi.
Linnades valitsev tsunftikord oli arengule jalgu jäänud ja uued tööstusettevõtted hakkasid tekkima maale, mõisatesse. Rajati telliselööve, lubjaahje, sae- ja vaseveskeid (vasklpleki valm.). Räpina mõisasse asutati tänaseni töötav paberivabrik. Põltsamaa mõisnik von Lauw käivitas aga peeglite ja portselani tootmise.
27. ptk Valgustussajand (18.saj)
Valgustus (lk 144)
Euroopa ajalukku on läinud 18.saj valgustussajandina. See saj andis maailmale nii ameeriklaste iseseisvusdeklaratsiooni kui ka prantslaste „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“. Valgustusajastu mõtlejad rõhutasid mõistuspärasuse, hariduse ja teaduse tähtsust ning astusid välja vananenud feodaalsete normide vastu. Kerkisid esile: Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel, publitsist ja kirjanik Garlieb Helwig Merkel jpt. Need mehed uskusid,et ebaõigluse ja vaesuse vastu aitab eelkõige mõistus, mis tuleb puhastada ebausust, eelarvamustest ja rumalusest. Toetasid rahvahariduse edendamist (nt osales Hupel Põltsamaa arsti Ernst Wilde asutatud esimese eestikeelse ajakirja, valgustusliku „Lühhike öppetus…“ väljaandmisel).
Valgustusajastu avaldus oli ka üleeuroopalise kuulsuse saavutanud näitekirjaniku August von Kotzebue tegevus Tln-s saj lõpul.
Rahvaharidus (lk 145)
Tlp-de harimisega oli algust tehtud juba Rootsi ajal. Põhjasõda seda algatust ei hävitanud.Aja jooksul seati sisse sundus: lugemisoskuseta ei pääsenud läbi leerist, leeritamata aga ei saanud abielluda . 1739.a andis Liivimaa kirikuvalitsus välja korralduse, mida võib nim koolikohustuse alguseks. Selle järgi pidid kõik talulapsed 7. ja 12. eluaasta vahel käima koolis või õppima lugemise selgeks kodus. 1765.a andis rahvahariduse arengule olulise tõuke kohalik kooliseadus, nn koolipatent , mille väljastamist ja elluviimist toetas energiliselt Liivimaa kindralkuberner George von Browne. Patent nägi ette kooli asutamise igasse suuremasse mõisa. Neist said hiljem küla- ehk vallakoolid. 18.saj lõpuks oldi niikaugel,et eesti tlp-st oskas lugeda u 60%.
Kirjavara (lk 146)
1739.a ilmus täielik eestikeelne Piibel , mille tõlke põhiautoriks oli Jüri pastor Anton Thor Helle. (Tõlge põhines Tln ümbruse keelel ja määras ära ühtse eesti kirjakeele väljakujunemise põhjaeesti keele baasil.)
18.saj algul hakkasid ilmuma talurahvakalendrid, eeskätte nn kalendrisabad. Alguses olid need vaimuliku sisuga, kuid muutusid ajapikku üha ilmalikumaks, pakkudes mitmesuguseid õpetliku sisuga jutukesi . Hakkas ilmuma ka juba omaette juturaamatuid,aga need olid esialgu õpetlikud. Samasse žanrisse kuulub tallinlased F.G.Arveliuse kahejaoline „Üks kaunis Jutto- ja Öppetuse-Ramat“ saj teisest poolest.
Usuelu (lk 146)
Põhjasõda oli raske katsumus ka luteri kirikule. Paljud kirikuhooned olid sõjategevuse käigus kannatanud, palju kogudusi ilma õpetajata jäänud. Katku ajal võeti taas kasutusele vanad katolikuaegsed külakalmistud, käidi jätkuvalt kabeliasemetel ohverdamas, peeti kodudes ohvriaedu ja – vakku . Ajaarvamine toimus katoliiklike pühakute nimepäevade järgi.
18.saj võistlesid luteri kirikus kaks religioosset suundumust, pietism ja ratsionalism. Esimene oli ülekaalus saj I poolel, teine teisel. Pietistlikud pastorid taotlesid, et usutõdesid ei õpitaks mitte lihtsalt pähe, vaid mõistetaks sügavamalt. Nende jutlused olid tundeküllased ja kutsusid tlp-i vagadusele ja meeleparandusele. Pietistidel õnnestus ristiusku rahvale lähemale tuua ja mõistetavamaks teha. Ratsionalistid asetasid põhirõhu talurahva valgustamisele. Nad ei arvanud, et kõiges on süüdi tlp, vaid panid osa süüd ka valitseva pärisorjusliku korra arvele. Nt Torma pastor J.G. Eisen von Schwarzenberg töötas välja rea konkreetseid projekte põllumajanduse edendamiseks.
Talurahvast kõige rohkem raputanud nähtuseks oli pietismiga seotud vennastekoguduste (v vennastekogude) e hernhuutlaste liikumine. Selle raames olid kõik võrdsed, rahvuse ja seisuse peale vaatamata. 1739. a algas üldine usuline ärkamine. Tlp rajasid ise kogudusi ja hakkasid peagi oma jõududega palvemaju ehitama.
Kuna liikumine ähvardas nii mõisa kui kiriku kontrolli alt väljuda, andis keisrinna Elisabet 1743 .a ukaasi, millega vennastekogudused keelati. Katariina II ajal keeld kaotati ja liikumine elas üle uue tõusuaja. Paiguti on vennastekogudused alles tänini.
Barokk ja klassitsism (lk 148)
Eestisse hakkas ulatuma toretsevam ja lopsakam barokk. Itaalia arhitekt N. Michetti projekteeris Eesti kauneima barokkehitise,Kadrioru lossi,mille juurde kuulus barokkpalee puhul vältimatu uhke aed. Kauniks barokknäiteks on ka Eliisabeti ja Katariina kirikud Pärnus.
18.saj muutusid oluliselt uhkemaks mõisahooned e häärberid koos kõrvalhoonetega (nt Palmse mõisakompleks, Suuremõisa Hiiumaal).
Kaunistusterikas rokokoo Eestis eriti ei kodunenud (parim näide Põltsamaa loss hävines II MS ajal).
18.saj viimasel veerandil jõudis Eestisse klassitsism. Selle parim näide oli Trt linn (raekoda- milles avaldusid veel nõrgad baroki järelmõjud, ja Kivisild - mille Nõukogude väed II MS ajal õhku lasid).
*Barokk- Maardu , Roosna- Alliku mõis
*Klassitsism- Aaspere mõis (enam ei ole säilinud)
28.ptk Vabakslaskmine ja selle tagajärjed (19.saj)
Pärisorjus hakkab murenema (lk 149)
18.saj oli siiski valgustussajand ja see tähendas, et pärisorjuse kaotamist nõudvad hääled siiski päriselt ei lakanud ja muutusid 18.saj lõpus juba üsna kõlavaiks.
18.-19. saj vahetusel hakkas balti aadli hulgas kujunema arusaam, et reformidest pole pääsu. Selle üks põhjusi oli tõsiasi, et senisel viisil ei olnud eestlastest ja lätlastest võimalik enam rohkem välja pigistada, teiseks aga n-ö ajastu vaim-maad hakkas võtma seisukoht, et olukord, kus üks inimene on ametlikult teise omand e ori, 19.saj kümnisele jõudnud Euroopasse enam ei sobi. Reformide alustamist tõukas tagant ka 1801.a troonile tõusnud Aleksander I. 1802.a võeti Eestimaa maapäeval vastu esimene talurahvaseadus , nn „Iggaüks“,mida tuntakse avasõna järgi.1804.a kehtestati oma talurahvaseadus ka Liivimaal ja asendati Eestimaa „Iggaüks“ uue seadusega.Nim seadustega loodi vallakohtud , kus kohtumeesteks olid tlp ise, neile anti õigus oma talu pärandada ja normeeriti koormisi.Liivimaa seadus nägi selleks ette ka maade ülemõõtmise ja hindamise. Mõisniku kodukariõigust piirati (tlp ostmine ,müük jne).
Keiser Napoleon oli feodaalkorra jäänuste, sh pärisorjuse vastane ja nii kaotati pärisorjus 1807.a ka tema meelevalla alla sattunud Preisimaal.Mõisnike majanduslik võim tlp üle suurenes. See hajutas balti aadlike hirme. Ettevalmistatud seaduste väljakuulutamine takerdus paraku sellesama Napoleoni taha, kes 1812 .a Venemaale kallale tungis. Kui Napoleoni sõjad läbi said, jõudis järg taas talurahvaseaduste kätte.
Pärisorjuse kaotamine (lk 150)
Eestimaal kaotati pärisorjus 1816.a ja Liivimaal 1819.a. täpsemalt öeldes said seadused nimetatud aastatel keisri kinnituse, nende rakendumine võttis veel mitu a aega.
Nende seadustega kuulutati tlp isiklikult vabadeks, talurahvaseisusse kuuluvateks isikuteks, kelle suhted mõisnikega pidid rajanema pooltevahelisel kokkuleppel. Maad tlp kaasa ei antud, maa jäi mõisniku omaks ja tlp selle rentijaks. Teoorjus säilis või isegi raskenes, sest 1804.a seadustega koormistele pandud piirid kadusid . Kadus tlp õigus oma talu pärandada. Tlp ei võinud siiski kolida mujale linna või kubermangu (esialgu). Mõisnik tlp enam müüa ei saanud. 1830.aastatest alates võis tlp ka linna kolida. Vabakssaamisega kaasnes perekonna- ehk priinimede panek (saksapärased).
Arenes edasi kogukondlik omavalitsus. Ametisse astusid esimesed kogukonna ametimehed,kelle juhtimisel koguti ja hädaaegadel jagati magasiaitades hoitavaid viljavarusid, korraldati vaestehoolekannet, nekrutiksvõtmist jm. Esialgu jäi vald siiski mõsniku eestkoste alla ja temast sõltuvaks.
Ärevad neljakümnendad ja viiekümnendad (lk 151)
1840ndad algasid viljaikalduse, nälja ja tlp-de käärimisega. Levisid kuuldused, et Venemaal jagatavat kõigile soovijaile tasuta maad. Kuid väljarändamine oli keelatud endiselt. Maal valitseva äreva meeleolu tõttu kutsusid mõisnikud kohale sõjaväe. 1841 .a toimus Otepää külje all nn Pühajärve sõda. Langenuid ei olnud,kuid tlp eestvedajad said karistada .
1845.a võttis tlp-de rahulolematus uue vormi, avaldudes massilise usuvahetusliikumisena. Tlp arvasid, et astudes õigeusku, saavad nad maad ja vabanevad teoorjusest. Liikumine algas Lõ-Eestist ja levis peagi ka Saaremaale. 3a jooksul võttis „keisri usu“ vastu u 60 000 eesti tlp, mis moodustas 17% liikumisest haaratud piirkondade elanikest. Õigeusul õnnestus juurduda vaid mõnes üksikus kohas.
1840ndatel hakkasid rüütelkondade helgemad pead mõistma, et ka teoorjuse päevad on loetud. Et mõisamajandus palgatööjõule ümber korraldada, oli vaja lisastiimulit, mis leiti talude müükipanekust. 1849.a Liivimaal ja 1856.a Eestimaal võeti vastu uus talurahvaseadus. Nende peamine mõte oligi talude järk-järgulise müümise korraldamine, mis pidi aegamööda kaasa tooma ka teoorjuse kadumise. Tlp seisukohalt oli muidugi tegu talude päriseksostmisega, mis algaski 1850ndatel aastatel. Sellega kaasnes kruntiajamine: tekkisid kompaktsed maaomandid. Taluhooned hakkasid iidsetest külasüdametest välja oma põldudele nihkuma. Külaelu kaotas oma tähtsust.
1856.a talurahvaseaduse üheks tagajärjeks oli kõige tuntum ja kõige mastaapsem talurahva vastuhakk keskajast saadik, nimelt 1858.a peetud nn Mahtra sõda.
Tlp põhiprobleemiks ei olnud enam võitlus mõisaga, vaid võitlus maaga omaenda talus.
Isiklik vabadus muutub tegelikuks (lk 153)
1860ndatel aastatel said tlp liikumisvabaduse kogu Vene riigi piirides, mis tõi kaasa ulatusliku väljarändamisliikumise,viies Eestist välja u 100 000 inimest.
Mõisnikelt võeti ära 1865.a täielikult kodukariõigus, 1866.a said eestlased uue vallaseaduse (suurendas valdade õigusi), 1868.a aga keelati seadusega teorendi nõudmine eramõisais. 1860ndatel said mitteaadlikud õiguse mõisaid osta (esimesed eestlastest mõisaomanikud).
Eestlaste majanduslik iseseisvumine. 1840ndatel levima hakanud kartulikasvatus tegi järk-järgult lõpu näljahädadele ( viimaseks loeti 1868.-1869.a näljahäda). Väga tulusaks kujunes linakasvatus. Siit tuligi see raha, millega eestlased ostsid oma talud ära ja said pärisperemeesteks.
Talude jõukuse kasv oli omakorda seotud tööstuse ja kaubanduse arenguga. Eestis hakkasid kerkima vabrikud. Kreenholmi manufaktuur -seal töödeldi kangaks puuvilla . 1866.a kaotati linnades tsunftipiirangud. 1870.a valmis Narva-Tln-Paldiski raudtee,mille tagajärjel Tln sadama kaubakäive mitmekordistus. Kõik see kokku tähendas tööstuslikku pööret ja linnaelanikkonna kasvu, mis omakorda laiendas põllumajandussaaduste turgu ja tõi kasumit talupidajaile.
29.ptk Tartu ülikooli sajand (18.saj)
Ülikool (lk 154)
1802.a toimus Trt-s ülikooli pidulik taasavamine . Loenguid peeti saksa ja ladina keeles. Ülikooli esimene rektor Georg Friedrich Parrot oli lähedane keiser Aleksandrile, mis ülikooli majanduslikule ja õiguslikule seisundile igati kasuks tuli. Ülikool allus Venemaa haridusministeeriumile, olles tegelikkuses üsna iseseisev.
Ülikoolile anti märkimisväärsed maavaldused, kiiresti rajati tähtsamad õppe-ja teadushooned (peahoone, tähetorn, raamatukogu jt). Seal töötasid maailmakuulus astronoom Wilhelm Struve, füüsik Moriz Hermann Jacobi , embrüoloogia rajaja Karl Ernst von Baer , kirurg ja anatoom Nikolai Pirogov , vitamiinide olemasolu tõestaja Nikolai Lunin jpt.
TÜ ümber kogunes teisigi kultuuri-ja teadusasutusi, nt: Professorite Instituut, Vetenaaria Instituut, joonistuskool (kus töötas graafik Karl August Senff). Kujuneski välja Trt kunstielu, kus andsid tooni juba kohalikud meistrid- A.M. Hagen, F.L. von Maydell , G.F. Schlater.
Baltisaksa kultuurielu laiemalt (lk 155)
Baltisaksa kultuurielu ei piirdunud siiski ülikooliga. Nt töötas Tln-s ja Peterburis akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann , kõige põhjalikuma eesti keele sõnastiku autor, Saaremaal tegutses mitmekülgne Johann Wilhelm Ludwig von Luce , Haapsalus uuris ravimuda omadusi Carl Abraham .
Kunstnikest tuleb veel nimepidi mainida Gerhard Franz von Kügelgeni, kelle tuntuim Eestis asuvatest töödest on Goethe portree.2
Baltisakslaste kultuurilise suhtlemise üks tähtsamaid kanaleid oli Trt-s ilmunud sisukas nädalaleht „Inland“,kus avaldati mitmeid pikemaid kirjutisi Eesti aja-ning kultuuriloost (sellele lehele tegi pikka aega kaastööd Kreutzwald ).
Kujunes välja ka baltisaksa kirjandus ja kirjanduselu . 19.saj II poolel ilmusid juba elukutselised kirjanikud (nt E. von Keyserling oma impressionistliku, Baltimaade-ainelise proosaga).
19.saj oligi baltisaksa kultuurielu kõrgaeg. Kujunenud baltisaksa kultuurivälja võib pidada laia saksa kultuurivälja üheks osaks, n-ö kultuuriprovintsiks,oma tugevate kohalike eripäradega. Välja oli kujunemas ka iseseisev eesti kultuuriväli. Baltisakslaste vaatepunktist olid kõik tekkivad eestlaste seltsid, ajalehed, laulupeod jne pelk saksa kultuuri peegeldus, kõrgkultuuri matkimine talupoeglikul tasemel, millel puudus iseseisev tähendus ja millesse parimal juhul suhtuti üleoleva heatahtlikkusega.
1838.a asutati Õpetatud Eesti Selts, mille rajajaks oli eestlane, arst ja ülikooli eesti keele lektor Friedrich Robert Faehlmann .
Klassitsism ja romantism (lk 156)
19.saj I poolel valitses kultuuri-ja kunstielus klassitsism. Näitekirjandus jälgis antiikdraamade reegleid, kujutav kunst antiikkunsti kaanoneid ja arhitektuuris matkiti antiikset vormikõnet. Üheks kaunimaks ehitiseks sai Trt Ülikooli peahoone, mille projekteeris Johann Wilhelm Krause . Üldse kujunes klassitsistlikuks kogu Trt südalinn. Tln-s moodustus enam-vähem klassitsistlik hooneteansambel Lossi platsi näol Toompeale,kuid see rikuti hiljem A. Nevski katedraaliga. Maale rajati arvukalt mõisahäärbereid-nt Riisipere, Raikküla, Mäo, Hõreda, Ääsmäe ja Saku jpt.
Saj keskel hakkas klassitsismi hoog raugema ja kindlad kaanonid murenema. Arhitektuuris ilmnesid nn historistlikud tendentsid ( klassitsismiga hakati segama ka teiste arhitektuurivoolude elemente-barokseid ja renessanslikke). Näiteks sobib Rüütelkonna hoone Tln-s Toompeal. Saj II poolel hakati matkima ka gooti ja romaani stiili (nt Trt Peetri kiriku- negootika - ja Tln Kaarli kiriku-neoromaani stiil- näol.
Kirjanduses ja kunstis vahetas klassitsismi välja romantism. Rangete maastikuvaadete ja staatiliste portreede asemele astusid kirest, verest ja võitlusest täidetud, enamasti ajaloolised stseenid. Romantism ei olnud pelgalt kunstivool, vaid ühtlasi ka maailmavaade, mis otsis ja leidis üllaid kangelasi ning väärt ideaale minevikust, iseäranis keskajast, samuti kaugetelt maadelt. Õieti võis romantismi ilminguid täheldada juba 18.saj, kuid 19.saj need tendentsid tugevnesid veelgi. Romantismiga kaasnes huvi tõus rahvaluule ja muinasjuttude vastu ( vendade Grimmide tegevus Saksamaal). See lõi mõningaid eeldusi ka eestlaste väljatulekule oma teisejärgulise matsirahva seisundist. Läbi ja lõhki romantik oli ka eesti esimene poeet - Kristjan Jaak Peterson (1801-1822). Faehlmanni poolt algatatud ja Kreutzwaldi poolt valmis kirj „Kalevipoeg“ on samuti romantistlik sisult ja vormilt.
Kaudselt aitasid kõik need asjaolud kaasa, et eestlasi hakati vaatlema natuke teise pilguga. Põlastusväärse, laisa ja viinalembelise talupojamassi asemel heiastus romantilisele pilgule salapärane muistne rahvas, kes on õnnetumal kombel kaotanud oma maa ja vabaduse, kuid kes hoiab hingepõhjas elus „esivanemate varandust“-regilauludesse, rahvajuttudesse, mõistatustesse, vanasõnadesse kätketud tarkust ning mälestust kaugest kuldajast. Mida aeg edasi, seda tõenäolisemaks muutus, et sellise pilguga hakkavad ennast vaatama ka eestlased ise.