Seega „me ei saa kunagi defineerida sellist nähtust nagu etendus”, see jääb „ähmaste piirjoontega mõisteks” (States 2006: 2503– 2504), mis on pidevalt avatud uutele tähendustele. Linda Kaljundi käsitleb oma artiklis performatiivsust äärmiselt laiahaardeliselt, lähtudes eeldusest, et tegemist on millegagi, mida on võimalik vaadelda ka väljaspool teatrisituatsiooni ning kohaldada täiesti rutiinsetele sotsiokultuurilistele käitumistele ja tegevustele. Kuna teatrisituatsioon kui selline pole kõnealuses artiklis essentsiaalne ning autor tegeleb pigem performatiivsuse potentsiaalsete ilmingutega väljaspool teatrit, siis on Kaljundi väljatoodud teooriaid kergeim rakendada aktidele või sündmustele, mis pole rõhutatult erakordsed, kuid välistatud ei ole kindlasti ka vastupidine. Esmalt tuleks endale muidugi selgeks teha see, et mida pidada erakordseks sündmuseks ja mida mitte. Kaljundi mainib 1950. aastatel Milton Singeri poolt käibele võetud
saj. Siia alla kuuluvad futurism, ekspressionism, dadaism, sürrealism ja imazissm. Omane : eklektilisus, luule ei põhine ühtsel kultuurisüsteemil, (enam kui mod. proosale) on omane ärapöördumine tehnoloogia ja tööstuse ning osaliselt ka kaasaegse kunsti saavutustest . Linn on oluline teema & motiiv mod. luules. Mod luule keele kriisi keskmes ka ühiskondliku ja kirjandusliku diskursuse mittehaakuvus. 20. sajandi draama 20. sajandi alguseks oli oluliselt muutunud teatrisituatsioon. Möödunud sajandiga võrreldes oli teater mitmekesistunud ja rikastunud, seda eeskätt puhtteatraalses mõttes. Vähenenud oli ka teatri sõltuvus kirjandusest. 20. sajandi teatrid ei pea enam kinni autori tekstist, muudavad seda vastavalt oma taotlustele. Esile on kerkinud palju novaatorlikke teatrimehi ja rajatud uusi suundi. Paljud neist eksperimentidest on näiliselt vastandlikud: pisiteatrid mõnekümnele inimesele (tubateatrid,
Teatrikorraldus. Veneetsia koolkond. Monteverdi viimane ooper "Poppea kroonimine" (L' incoronazione di Poppea) 1642. 6. Cavalli Giasone 1649. Veneetsia koolkonna levik. Cesti. 7. Muusikalised etendused Prantsusmaal 17. sajandil. Komöödia-ballett. Comédie-ballet. Lully ja Molière´i koostöö. 8. Prantsuse klassitsistlik tragöödia sõnateatris ja muusikaline tragöödia e. tragédie lyrique (tragédie en musique). Lully "Atis" (Atys) 1676 ja Armide 1686. 9. Teatrisituatsioon ja muusikalised etendused Inglismaal. Semiooper e. dramatick opera. Purcell "Dido ja Aeneas" (Dido and Aeneas) 1684(?). Saksa ooperisituatsioon. Ooper Tallinnas. Mederi "Kindlameelne Argenia" (Die beständige Argenie) 1680. SETTECENTO (1700ndad aastad): 10. Ooper Itaalias 1690-1770. Arkaadia Akadeemia. Napoli koolkond. Opera seria, eelklassitsistlik e. Metastasio ooper. 11.-12. Händel ja opera seria Hamburgis, Itaalias. Agrippina 1709. Händel Londonis: Rinaldo 1711, "Julius Caesar"
2,5-3 tundi. Hamlet üks pikemaid oletatakse, et mängiti näidendeid tol ajal ilma vaheajata. Eksisteeris sõna act mitte vaatus, vaid vaheaeg sel perioodi, vahed vaatuste vahel. Tegevus jätkus, kuid seda täitis muusika või pantomiim vms. Kloun oli äärmiselt tähtis. Tohutul hulgal oli remarke. Tegevuskohtade vahetumine oli märgatav. Kui stseen, siis tegevuskoht ei pidanud muutuma. Näidenditekstid ise annavad oma ajastu kohta palju infot. Hamlet on eriti silmapaistev. Teatrisituatsioon tulevad rändnäitlejad, kõik on autentne, võib ammutata intonatsiooni tolle aja teatri kohta. Lapstrupid. Elisabethil seadus hulkurluse vastu. Poistekoorid hakkasid varsti esitama samu näidendeid, mis ei olnud kaugelti laste jaoks ja mida etendati teatrites (Shakespeare'i näidendid). Avalikud teatrid jäid enam-vähem tühjaks, kõik tormasid vaatama laste etendusi. Tihti oli nii, et naiste osi mängisid 40-aastased habetunud mehed, poisikesed mängisid neid osi paremalt ja peenemalt
annaabi.ee 
