Uudise alused: Uudise ülesehitus (0)

 
 
Uudise ülesehitus 
JUHTLÕIK  JA SISSEJUHATUS 
Uudise algmaterjaliks on kogum eri allikate tsitaate ja parafraase, faktidetaile, autori 
tähelepanekuid, taustainfot jne. See kogum tuleb süstemaatiseerida ja järjestada. Euroopa-
Ameerika ajakirjanduses on üks põhimall: pööratud  püramiid . Sellel on kolm osa:  juhtlõik , 
teema arendus ja  lisamaterjal . Kasutatakse ka teisi kompositsioonimudeleid: püramiidi, 
kronoloogilist  ülesehitust  jm.  
Pööratud püramiidi puhul koondub olulisem info juhtlõiku. Kõige olulisem on uudise algus 
ehk avalõik-avalõigud(sissejuhatus, kapsel). Vahel on rõhk just lõigu asukohal. Uudise 
avalõiku nimetatakse leadiks. Sellel on erinevaid tüüpe: resümeeriv ehk  kokkuvõttev ; lugu 
esitav ; lugeja poole pöörduv jne. Kõva uudise alguses on resümeeriv avalõik, avalõik, muid 
tüüpe kasutatakse olemuslugudes, pehmetes uudistes jne. Vahel on rõhk sisul. Leadiks 
nimetatakse ainult lõiku, mis resümeerib kõige uudisväärtuslikuma info. Leadid jagatakse 
otsesteks ja edasilükatuteks. Otsese leadi puhul on  resümee  avalõiguks, edasilükatu puhul 
kusagil tagapool. Kõvades uudistes kasutatakse selle järgi alati otsest leadi. Edasilükatud leadi 
kasutatakse pehmetes uudistes ja nt kõvades  lugudes  – jätkulood. 
Üks algusetüüp on selline, mis pakub esimeses lõigis olulisima info, millele järgneb teema 
lahtiarendamine. Sellist avalõiku nimetatakse juhtlõiguks – päevauudistes ja see on avalõigu 
standardkuju.  Pehmed  ja eriuudise tüübid pakuvad vabadusi ja lisavõimalusi võrreldes kõvade 
uudistega. Seega: juhtlõik on avalõik, mis annab lugejale uudise tuuminfo.  
Teine algusetüüp on sissejuhatus. See koosneb kahest osast. Esimene osa annab lugejale 
meelitava stseeni, meeleolupildi jne. Selle pikkuseks on 1-2 lõiku ja selle rolliks on tekitada 
huvi  lugejas . Teine osa pakub samuti olulisema info resümeeritud kujul. Ehitatakse 
samamoodi kui juhtlõik. Esimene pool on huvilugu; teine pool on tuumlõik. Sissejuhatust 
kasutatakse pehmetes uudistes jne. Sellise alguse kasutamise on sellepärast, et lugeja on 
tuuminfoga juba  kursus , aga ajaleht proovib uudist lugema meelitada. 
Algusele keskendunud vorm annab lugejale olulisema info ja lubab selle põhjal otsustada, kas 
tahab lugemist jätkata või lõpetada. Selline vorm on kasulik  kirjutamisel  ja toimetamisel. Kui 
alustada olulisema kirjutamisest, siis on kerge  juttu  koos hoida. Toimetades saab lugu lõpus 
lühendada, aga olulisem info jääb alles. 
UUDISE KIRJUTAMISE PÕHIREEGLID 
Juhtlõigu-tuumlõigu olemasolu ja asukoht määravad ära uudise ehitamise fundamentaalsemad 
reeglid. 
•  Olulisim reegel on lihtne: uudise alguses peab alati olema lõik, mis annab edasi loo 
tuuma, kõige uudisväärtuslikuma info kogu  loost . Selline lõik fokuseerib lugeja 
tähelepanu teatud faktidele ning annab kogu uudisele selle abil  keskme , mida 
ülejäänud uudis  laiendab , detailiseerib, arendab. See võib olla esimene lõik aga ka 
teine-kolmas lõik. 
•  Juhtlõik ja sissejuhatus on teksti osad, mitte  sisult   omaette  seisavad  lõigud  teksti 
alguses. Tekst läheb  sujuvalt  üle.   
•  Juhtlõik määrab uudise struktuuri. Kui  reporter  on otsustanud, millised faktid lähevad 
juhtlõiku, määrab ta sellega ülejäänud loo osade sisu: juhtlõik ütleb, milline on 
olulisem  alateema  ja millega tuleb juhtlõigu järelt edasi minna, juhtlõik näitab ära 
vaatenurga, millest sündmust käsitletakse ja määrab ära käsitluse tooni. 
•  Uudise kirjutamist alustatakse alati juhtlõigu või tuumlõigu info ehk uudise  fookuse  
valimisest. Alles siis tehakse teema arenduse osa, mis laiendab juhtlõigu infot,  tausta  
ja perspektiivi. Teisalt, kui juhtlõik on korralikult valmis, siis on suur osa uudisest 
valmis. Seega tasub juhtlõigu kirjutamisele kulutada suur osa uudisekirjutamise ajast. 
•  Kuid samas: igale loole ei ole võimalik head juhtlõiku kirjutada. Seega on oluline, et 
autor ei kulutaks kogu oma aega ja energiat juhtlõigu peale. Sel juhul on tulemuseks 
hea juhtlõik, kuid segane ja juhuslik lugu. 
JUHTLÕIK 
Juhtlõigu tegemise probleemid saame jagada kahte suurde rühma: juhtlõiku mineva info ehk 
juhtlõigu sisu valimine ja juhtlõigu vormistamise põhimõtted. Sisu valimine jaguneb 
põhireegliks ja lisareegliteks, mida saab koondada nelja rühma: faktide hulk, faktide valimise 
lisareeglid, isikute, organisatsioonide ja nende nimede kasutamine juhtlõigus ning arvamuste 
ja allikate toomine juhtlõiku. 
 
Juhtlõigu sisu valimine 
Juhtlõigul on kaks eesmärki. See peab olema nii: 
•  Resümee, mis annab lühidalt loo kõige uudisväärtuslikumad punktid,  kesksed  faktid, 
tuuma. 
•  Lugeja huvi ja tähelepanuärataja, et lugeja tahaks lugu ka edasi lugeda. 
Juhtlõiguinfo valimise põhireegel 
Juhtlõigu mineva info valimise põhireegel on lihtne: juhtlõiku lähevad alati ja ainult 
sündmuse kõige usaldusväärtuslikumad faktid. 
•  Esiteks tähendab see, et sinna ei panda uduseid, kontrollimata fakte või sündmusi, mis 
võib-olla toimusid. Ei panda ka sündmusi, mis võib-olla juhtuvad tulevikus, kui 
täidetakse teatud tingimused.  Arvamusi  pannakse juhtlõiku ainult erandjuhtudel. 
•  Teiseks, ajakirjanik peab juhtlõigu kirjutamiseks oskama hinnata faktide ja tegelaste 
omavahelist suhtelist väärtust. Siin on abiks uudisväärtuse kriteeriumid ja 
uudisküsimused. 
•   Esmalt  on vaja leida, milline uudisküsimustest annab meile juhtlõigu keskme. Kas eriti 
tähtis, mõjuv jne on mis juhtus; kes osalesid sündmuses, kus või millal ta toimus, 
kuidas ta toimus või miks ta toimus. Enamik juhtlõike rõhutab seda, mis juhtus. 
Küsimustele, kuidas ja miks juhtlõigus enamavasti ei vastata. Vastus miks küsimusele 
antakse, aga see peab olema faktiline põhjus, mitte arvamus selle kohta, miks sündmus 
juhtus. Vastus kuidas küsimusele antakse juhtlõiku lahtirääkivas teema-arenduse osas. 
•  Millised uudisväärtused on aga  loos  kõige olulisemad. Kas on tähtis sündmuse mõju-
tagajärjed; osalevad prominentsed  persoonid ; konflikt;  üllatus ;  värskus ; emotsionaalne 
seos lugejaga. Juhtlõigu leidmiseks on küsimus endale: mida sellist ma tean täna, mida 
ma ei  teadnud  eile ja mida igaüks peaks teada saama? 
Juhtlõigu valimisel tehakse tihti kahte tüüpi vigu, seega peaks meeles  pidama  kahte keeldu: 
•  Juhtlõiku ei panda sensatsioonilist, põnevat, „seksikat“ fakti, mis pole loo  seisukohast  
oluline. Seda viga tehakse seetõttu, et sellise faktiga loodetakse meelitada  lugejat  
uudise juurde. Samal ajal annab selline juhtlõik lugejale vale signaali selle kohta, mis 
on uudises oluline ja tekitab valesid ootusi. Tulemuseks on lugeja vihastamine. 
•  Juhtlõiku ei panda taustainfot. Selle vea põhjuseks on see, et inimene  kaldub  
loomupäraselt  alustama oma lugu taustaga, et „asi oleks selge“ või leiab ajakirjanik, et 
muidu ei saa lugeja asjadest aru.  
Faktide hulk 
Esimene probleem on, mitu fakti panna juhtlõiku. Tavaliselt pannakse sinna üks fakt, kuid 
sellest on  mõningaid  kõrvalekaldeid. 
•  Juhtlõiku pannakse üks fakt. Kui on rohkem, siis on raske fookust leida; küsitlema 
eriallikaid, et lahti seletada erinevaid fakte. 
•  Vahel ei ole võimalik kirjutada ainult ühte fakti – kongressid,  koosolekud , ettepanekud 
jne, kus on palju võrdseid fakte. Sel juhul on kolm võimalust. 1. Teha mitmeosaline 
juhtlõik, kus esitatakse võrdsed faktid. 2. Harva sobiv ka loetlev juhtlõik, mis koosneb 
kahest poolest: valitud probleeme kokku  võttev  lauseosa,millel järgneb punthaaval 
konkretiseering. Sellist juhtlõiku võib kasutada ka siis, kui uudis annab edasi 
sündmust, milles on mitu samas seisus olevat peategelast. 3. Kui kuidagi teistmoodi ei 
saa, siis kasutatakse kokkuvõtvat juhtlõiku, milles antakse  üldistav  lause, mitte 
konkreetne fakt. Kuid üldjuhul tuleks sellist juhtlõiku kindlasti vältida. 
Faktide valik 
Teine probleem on selles, milliseid fakte valida juhtlõiku. Siin tuleb arvestada nelja 
põhimõtet. 
•  Juhtlõigu tegemise jaoks ei piisa, kui see lihtsalt neenib, et mingi sündmus toimus. 
Tuleb arvestada, millised uudisväärtused on kindlas koos kõige tugevamad. Kõige 
olulisemad küsimused endale on lihtsad: kui loos on kesksel kohal isik, tuleb küsida, 
mida see isik erilist ütles või tegi, mis selle isikuga erilist juhtus; kui tähtis või 
ebatavaline  on sündmus, tuleb küsida, mis on juhtunus mõjuvat, konfliktset, värsket 
või ebatavalist(kõige kergem on materjali valida uurides, millised sündmuse tagajärjed 
on lugejale suurima mõjuga). 
Keskne  on sündmus ise. Lisaks on aeg ja koht ning lühidalt põhjus, miks antud sündmus aset 
leidis. Uhtlõik tõstab esile selle osa infost, mis on lugejale väärtuslikum. Otsuse mõju-tagajärg 
on sündmuse olulised aspektid, mis lähevad korda  paljudele  inimestele. 
•  Juhtlõik peab olema väga konkreetne. Juhul kui ei, siis juhtlõiku saab ümber teha 
ainult konkreetset infot juurde hankides. 
•  Juhtlõiku ei tohi alustada soojenduslausega, mis annab kokkuvõtte, keskse idee või 
sündmuse üldsõnaliselt. Saab parandada soojenduslauses olev info taustainfoks, tehes 
temast lause  algusesse  täiendlauseühendi.  
•  Juhtlõik ei tohiks esitada liiga palju pisidetaile. See hägustab sündmuse tuuma ja teeb 
lisaks lause mõistmise raskeks. Vajalikud täpsustused tuleb anda uudise järgmistes 
lõikudes. Liigsete detailide väljaviskamiseks spbivad: täpse aja  ümardamine ; täpse 
koha üldistamine; pikkade ameti-ja asutusnimetuste  lühendamine ; täpsete 
üritusnimetuste  lihtsustamine ; kuupäeva asemel eile, täna; tarbetute allikate 
ärajätmine; tarbetute  omadussõnade  ärajätmine. 
Isikud ja nimed juhtlõigus 
Kolmas rühm käske ja keelde seotub inimeste, prganisatsioonide ja nende nimede 
kasutamisega juhtlõigus. 
•  Sündmusele keskenduvas juhtlõigus ei kasutata tavaliselt  nimesid  va siis, kui isik või 
organisatsioon  on üldtuntud. Kui on vaja kasutada vähe tuntud nime, siis panna juurde 
identifitseeriv info. 
•  Kui sündmuses on kõige olulisem konkreetne isik, kes midagi ütles või tegi, või 
kellega midagi juhtus, siis paigutatakse ta juhtlõiku. Isikukesksed uudised võivad olla 
kolme liigi: 
1. Uudise väärtus on prominendi  isikus . Antakse juhtlõigus nimi ja paigutatakse see 
juhtlõigu algusesse. 
2. Uudise väärtus on see, mida ta on teinud või  öelnud (nt mõrv). Tegelane pannakse 
tavaliselt juhtlõigu algusesse, kuid mitte nimega. Nimed ja pikad identifitseerivad 
andmed antakse järgnevas lõigus. Kasutatakse tihti õnnetusjuhtudes. 
3. Uudise väärtus on see, kus mingi isikuga juhtus midagi, mis tegi temast olulise 
uudisaine(preemia, ametikoht jne). Sellisel juhul pannakse isik juhtlõigu tahapoole 
ning juhtlõigu alguses info sündmuse kohta, millega seoses inimest nimetatakse.  
•  Konkreetne inimene juhtlõigus tuleb lugejale identifitseerida. Siin on oluline jälgida 
kolme põhimõtet: 
1. Identifitseerimisel tuleb mõelda, millises rollis on inimene just antud uudises. 
Identifitseerida rolli kaudu. 
2. Kui uudise väärtus on ainult selles, et  prominent  midagi tegi, siis identifitseeritakse 
inimene oma kõige tuntava rolli kaudu. 
Identifitseerimisel tuleb tavaliselt vältida hinnangulisi tõiendeid. Eriti vältida 
negatiivseid hinnanguid ja vältida hinnanguid loos, mille keskmes on konflikt.  
•  Teine võimalik võte on edasilükatud identifitseerimine. Sel juhul on isiku või 
organisatsiooni nimi juhtlõigus, kuid identifitseerimine teises lõigus, mõnikord ka 
hiljem.  
Arvamused ja allikad juhtlõigus 
Juhtlõik peab esitama ainult kontrollitud fakte. Vahel tuleb sellest kõrvale kalduda ja esitada 
ka arvamusi. Sellisel juhul on vaja jälgida põhimõtteid: 
•  Juhtlõigus ei  esitata  info allikat, kui antakse teada fakte. Kõvas uudisloos ei kasutata 
üldjuhul allikate nimesid. Allikate lisamine teeb tihti juhtlõigu halvemini  loetavaks . 
•  Kõva uudise juhtlõik ei esita prognoose jms, mis  viitavad  tulevikus vüib-olla 
toimuvatele sündmustele.  
•  Küva uudise juhtlõik võib esitada spndmuse põhjusi, kuid ainult fakte. Ei esitada 
arvamusi selle kohta, mis võiks olla mingi sündmuse põhjus. Alguses tuleb anda faktid 
ja lasta neil lugejal hinnata ning alles siis pakkuda teiste arvamusi põhjuste kohta. 
•  Kõva uudise juhtlõik ei esita ajakirjaniku hinnanguid, arvamusi, tundeid, 
interpretatsioone. uudis ei esita üldse ajakirjaniku arvamusi.  
•  Kõva uudise juhtlõik ei esita tavaliselt ka mõne uudistegelase hinnanguid, arvamusi, 
tundeid, interpretatsioone. Neid kasutatakse ainult teatud tüüpi uudistes: 
1. Kõneuudistes, mille  sisuks  ongi kellegi kõne  edastamine  või mis annavad edasi 
poliitilisi või majanduslikke avaldusi. 
2. Pehmetes uudistes. 
3. Jätkulugudes jooksvate sündmuste kohta. 
•  Arvamuste esitamisel tuleb alati lisada ka allikaviide. On kasulik järgida kahte 
soovitust: esiteks, allikaviide peaks olema nii lühike kui võimalik; teiseks,  viide  
paiknes tavaliselt juhtlõigu lõpus.  Eespool  võib olla siis viide, kui ütleja isik on 
olulisem kui öeldu ise. 
Juhtlõigu vormistamine 
Juhtlõigu  vormistamisel  kehtivad mitmed põhimõtted, mida tuleb arvesse võtta, et saada hästi 
loetav  ja huvi äratav juhtlõik. Neid võib koondada kahte rühma: vormistamise põhireeglid ja 
lausetüüpide kasutamise soovitused. 
Juhtlõigu vormistamise põhireeglid 
Need reeglid annavad juhtlõigulause tegemise üldised alused. Need võib koondada seitsmesse 
rühma. 
•  Eesti keeles võiks olla juhtlõik 13-20 sõna  pikkune . Pikemat juhtlõiku on raskem 
lugeda. Samas liiga lühike juhtlõik ei anna piisavalt informatsiooni. 
•  Ülilühikest juhtlõiku kasutatakse, kui loo tuum on väga lühidalt ja efektselt edasi 
antav. Seda kasutatakse üllatusele keskenduvates pehmetes uudistes. 
•  Juhtlõik peaks olema ühelauseline. Teise lause lisamine on okei siis, kui  lugedes  tekib 
vastust ootav küsimus või kui on oluline esitada kaks osapoolt, kes on sündmusega 
seotud. 
•  Tähtsaim on leida õige  verb . Esmalt tuleb valida teema või isik, millega alustada. See 
juhib sobiva verbi valimisele. Igal teemal-ideel on selle juurde sobivad  verbid .  
Konkreetsuse annab sisukas, täpne, aktiivne verb. Tuleb vältida tühje üldisi verbe. Lisaks: 
mõnikord kargab enne kirjutamist reporterile hea sõna pähe ja ta otsustab kohe, et see peab 
minema juhtlõiku. Selle kohta kehtib üks põhimõte: ei tohi otsustada liiga vara, sõna võib olla 
sobimatu ja hakata reporterit aitamise asemel kammitsema. 
•  Kui vähegi võimalik, tuleks juhtlõik kirjutada isikulises tegumoes, mitte 
umbisikulises. Umbisikulist tegumoodi tuleks kasutada vaid siis, kui isik või asi, 
kellele-millele tegevus on suunatud, on tähtsam kui  tegutseja , või kui isik pole teada. 
•  Kõva uudise juhtlõigus ei kasutata otsetsitaati, vaid parafraasi. Otsetsitaadid tulevad 
kõne alla ainult pehmetes uudistes, mis annavad edasi prominentide sõnu. 
•  Sõnamängud, metafooride kasutamine jms on ohtlikud. Uudise juhtlõik peab edasi 
andma fakte, konkreetset infot. Metafoore võib kasutada pealkirjades.  
Juhtlõigu  lausetüübid  
Teine osa juhtlõigu vormistamise soovitustest pakub välja lausetüüpe, mida on kasulik 
juhtlõigu tegemisel pruukida, et saada tihedat, kuid selget ja voolavat juhtlõiku. 
•  Juhtlõiguks sobivad kõige paremini kaks lausetüüpi: täiendlauselühendiga lause ja 
põimlause. Lauselühendisse pannakse lühike uudistegelast või organisatsiooni 
identifitseeriv info. Kui identifitseerivat infot ei saa- ei soovita lühendada, siis võib 
teha lauselühendist  täiendkõrvallause . 
•  Mõnikord sobib juhtlõiku hästi ka  kontrast , vastandus või võrdlus,milles teine pool on 
tausta andvas rollis. 
•  Ainult teatud uudistes sobib juhtlõiguks  koondlause , mis pakub loendit. Need on 
uudised koosolekute, ettepanekute jms kohta, kus on palju võrdse kaaluga fakte, aga 
ka sündmused, milles on mitu samas seisus olevat inimest. 
•  Juhtlõiguks ei sobi rindlause, mis sisaldab tavaliselt kahte võrdse kaaluga sündmust. 
Keeleliselt  annab parema tulemuse, kui ta kaheks lauseks teha, kuid siis rikutakse ühe-
lause põhimõtet.  
•  Juhtlõik ei sobi enamasti des- lauselühend . See toob juurde teise fakti või annab sama 
sündmuse edasi teist korda ja üldsõnaliselt. 
•  Kui juhtlõigus on esitatud põhjused ja tagajärjed, siis võib kasutada kaht järjestust. 
Tüüpiline on lähtuda sisust ja panna olulisem info juhtlõigu algusse. Olulisemad on 
tagajärjed ja need pannakse juhtlõigu algusse. 
•  Juhtlõiku on halb alustada kõrvallausega, milles tegelane on esitatud aesõnaga, nii et 
lugeja peab ootama, enne kui saab teada, kellest on jutt. 
Juhtlõigu tegemise põhiprobleemid 
Kõige tavalisemad probleemid on järgmised: 
•  Lihtsalt vale juhtlõigu ehitus – autor on kirjutanud juhtlõigu asemel midagi muud. 
•  Ülearulised sõnad, mis tavaliselt lisavad mittevajalikke detaile. 
•  Tühjad  laused , liigne üldisus, ebakonkreetsus. 
•  Liigne pikkus. 
•  Keerukas  lausestus . 
•  Hinnangute toomine juhtlõiku, eriti hinnanguliste omadussõnade abil. 
SISSEJUHATUS 
Pehmetes uudistes, sündmuse arenguid kirjeldavates jätkulugudes, samuti olemaslugudes, 
nädalalahtedes ja uudisajakirjades kasutatakse tavalise juhtlõigu asemel tihti sissejuhatust, mis 
koosneb kahest poolest. 
•  1-2 esimest lõiku pakuvad infot, mille eesmärk on tõsta lugeja huvi materjali vastu või 
anda talle mingi uue vaatenurga alt juba tuttav info. Kasutatakse palju erinevates 
lehtedes ja nende puhul kehtivad paljud üldretoorilised nõudmised. Nimetame neid 
algusi huvilugudeks. 
•  Huviloole järgneb uudise tuuminfot resümeeriv tuumlõik. Selle sisu on samasugune 
nagu juhtlõigulgi ja tema  ehitamisel  kehtivad samad põhimõtted nagu juhtlõigu 
tegemisel. 
Sissejuhatuse tegemise põhireeglid 
Sissejuhatuse tegemisel on kolm olulist reeglit, mille järgimine tagab selle, et sissejuhatus 
täidab seda rolli, mis tal tuleb täita. 
•  Esiteks, sissejuhatus on tervik. Huvilugu ja tuumlõik peavad olema nii sisult kui 
vormilt omavahel seotud. Huvilugu peab olema  tuumaga  nii sisult, vormilt kui 
meeleolult  seotud. Seega: huvilugu peab  esitlema  uudise keskseid tegelasi, 
kesksedsündmust,  põhimeeleolu . 
•  Teiseks, sissejuhatusega uudise kirjutamisel on tähtis reegel: uudise tegemine algab 
alati tuumlõigu väljavalimisest. Huvilugu valitakse alati pärast tuuma. On kaks viga: 
reporter  läheb  selliselt  suvaliselt huviloolt edasi  infoga , mis sellega seostub, kuid 
unustab  sealjuures  tuuma ja uudise keskne mõte upub ra  kuhugi  loo tagaossa; teine 
viga on  vastupidine  – tuumaga sidumata huvilugu jääb omaette tükiks uudise alguses, 
mis meenutab pigem lisapealkirja. Kolmas halb võimalus on see,et huvilugu sobib küll 
tuumaga kokku, kuid häälestab lugejat valesti, andes talle ülejäänud uudisega 
sobimatu meeleolu, tooni, tunde. 
•   Kolmandaks , huvilugu peab alati olema enne tuumlõiku. Uudise esimene lõik lugejas 
äratab huvi edasilugemise vastu ja teine lõik annab teada, milles on loo tuum. 
Ülesanne on meelitada lugejat lugema.  
Huviloo tüübid 
Huvilugu on lühike stseen, detail, tsitaat vms, mis illustreerib uudise teemat, kuid ei ütle 
täpelt, millest uudis räägib. Selle abil peab ta äratama lugejas huvi loo vastu. Põhilised 
ajalehtedes kasutatavad algusetüübid on järgmised: 
•  Jutustus, stseen, konkreetne sündmus. Jutustus on kõige poulaarsem algus. Sisaldab 
tegelasi, dialoogi ja olukorrakirjeldusi. Peab tõmbama lugeja teemasse, asetades ta 
järsku otse keset tegevust. 
•  Kontrast, konflikt, vastandus. Teine populaarne algus on kontrast. Võrreldakse või 
vastandatakse üht isikut, sündmust, seisukohta, olukorda vms  teisega . Tavaliselt 
koosneb kahest lõigust. Esimene lõik annab ühe poole, teine teise.  Tavalised  
kontrastid on uus ja vana, hea ja halb, enne ja nüüd, lühike ja pikk, eile ja täna. 
•  Pakitud algus. Pannakse kokku kaks või kolm samatüübilist lugu või näidet. Seda 
kasutatakse selleks, et  illustreerida  mingit suunda või trendi.  
•   Embleem . Tuuakse algusesse kindel inimene või juhtum, kes illustreerib uudise 
teemat. Seda kasutatake tihti sotsiaalsetest probleemidest kõnelevates lugudes, et tuua 
kohe alguses sisse inimlähedust. 
•  Detail. Esitatakse lühike lõik, mis toob välja  teemaga  seotud põneva või olulise detaili. 
Tõuseb esile  emotsioon , hoiak, suhtumine. 
•  Tsitaat. Uudis  laseb  peategelasel alustada uudist rääkides otse auditooriumile. Valitud 
lause võib olla kõigist tsitaatidest võimsaim, aga võib olla valitud ka selleks, et tooni 
anda sellele, kes räägib. Tsitaadid tuleb panna ütleja nimi samuti esimesse lõiku, et 
lugeja ei peaks kaua mõtestama, kes räägib.  
•  Pöördumine või küsimus. Lugu saab alustada kasutades jutustava luse asemel nt 
küsilauset. See on sobiv siis, kui küsimus on midagi sellist, mille üle lugejad on 
mõelnud. Kõige parem on vastata esimeses lõigus, teises lõigus juba tuleb vastata. 
•  Sündmuskoha ja olukorra kirjeldus. See algus annab tegelased ja püüab luua 
õhkkonda. 
•  Salapärane lause,  metafoor . Üllatus ja saab olla ainultlühike ja põnevust tekitav 
•  Nali. Meelitab hästi lugema. Aga ülejäänud lugu peab olema samamoodi naljakas. 
Tuleb mõelda, kellele on uudis määratud. 
Huviloo tegemine 
Huviloo tegemisel on vaja meeles pidada vähemalt nelja nõuet.  
•  Huvilugu peaks olema lühike, maksimaalselt 2 lõiku.  
•  Huvilugu peab olema selge, lihtne, konkreetne, piisavalt  detailne .  
•  Huviloo abil tuleb näidata, miks on see inimene või teema huvitav. 
•  Huvilugu ei tegele autori enesenäitamisega, vaid uudise teema, tegelaste ja 
probleemidega.  
Tuumlõik 
Sissejuhatuse teise poole moodustab tuumlõik, mis on sisult sama mis tavaline juhtlõik. See 
annab lugejale uudise keskse fakti. 
•  Tuuminfot sisaldav lõik peab alati olemas olema. Ei piisa ainult huviloost. Muidu ei 
saa lugeja aru, milles on loo tuum. 
•  Tuumlõik peab olema loos teine, kõige  hiljemalt  kolmas lõik. 
•  Tavaliselt ehitatakse tuumlõik üles kõva uudise juhtlõigu reeglite järgi. 
•  Tuumlõik tuleb nii sisult kui keeleliselt huvilooga siduda. 
Juhtlõik või sissejuhatus? 
Millal valida juhtlõik või sissejuhatus. Tavaliselt on valiku aluseks neli põhimõtet: 
•  Mida tähtsam uudis, seda enam tuleks eelistada tavalist juhtlõiku. 
•  Mida kõvem teema, seda kindlamalt tuleks eelistada juhtlõiku. 
•  Sissejuhatust on mõtet kasutada ainult pikkades uudistes,mis tavaliselt on lehekülje 
kesksed lood. 
•  Sissejuhatust tuleks eelistada jätkulugudes, mis  kirjeldavad  juba kord uudisena 
esinenud  sündmuste arenguid. 
UUDISE  KOMPOSITSIOON  
Uudise põhistruktuur on pööratud püramiid. Sellele vastab klassikaline kõva uudis.  Vaatleme  
põhimudelit ja lühidalt teisi kompositsioonivõimalusi. 
PÖÖRATUD PÜRAMIID 
Uudisel on kolm osa: juhtlõik, teema arendus ja lisamaterjal, mis paiknevad kindlas 
järjestuses : 
1.  Juhtlõik. 
2.  Teema arendus. 
A. Sündmus A (juhtlõigu materjali arendus,  detailiseerimine  ja  laiendus ). 
B. Sündmused-teemad B, C, D jne. 
3.  Lisamaterjal (tavaliselt  põhiteema  st sündmuse A kohta). 
A. Taust. Sündmuse ajalugu, tingimused; teised analoogilised sündmused; kes-on-kes 
tüüpi info sündmuses osalejate kohta. 
B.  Perspektiiv . Reaktsioonid(objektiivselt järgnevad sündmused, tagajärjed); 
kommentaarid(subjektiivsed oodatavused,  väärtustus -hinnang). 
Sellise pööratud püramiidis loo materjali paigutuse kohta saab esitada mitu üldistust. 
•  Keskne info on eespool, vähemtähtis tagapool: uudises on materjal esitatud tähtsuse 
järjekorras, mitte  ajalises , põhjus-tagajärg vms järjekorras. 
•  Käesolev hetk on eespool,  minevikku  ja tulevikku  viitav  materjal tagapool. 
•  Faktid on üldjuhul ees, reaktsioonid ja kommentaarid tagapool. 
•  Objektiivne materjal on üldjuhul ees, subjektiivne tagaplaan. 
Kõik uudised ei pea olema igas uudises olemas ja tavaliselt ka pole. Lühemad uudised lepivad 
vaid uudise põhiosaga, nupud annavad tihti vaid juhtlõigu ja paar lauset selle laienduseks. 
Pööratud püramiidis ei ole kokkuvõtet. 
Teema arendus 
Uudise juhtlõigule järgnev osa on teema-arendus. See on juhtlõigu jätkamine, arendamine, 
detailiseerimine, laiendamine, mis vastab küsimustele kuidas ja miks. Siin räägitakse lahti 
uudise keskne sündmus või sündmused, kui neid on mitu. Lisaks tuuakse sisse vähemtähtsad 
tegelased ja faktid. Teema arendamise põhimõtted on lihtsad ja need võib kokku koondada 
mõneks rühmaks. 
Alateemade paigutamine 
Uudises on koos mitu alateemat, mis tuleb tekstis järjestada. Siin on kaks probleemi: kuidas 
siduda juhtlõiku ja arenduse  teemasid  ning kuidas alateemasid järjestada. 
Juhtlõik ja arendus. Esimene probleem on selles, millest kirjutada kohe juhtlõigu järel. Siin 
kehtib kaks reeglit: 
•  Juhtlõigul tuleb edasi minna juhtlõigu teemaga, mitte hüpata suvalisele muule  teemale . 
Juhtlõigule järgnevad lõigud räägivad keskse teema lahti. Põhiveana  kipub  teises 
lõigus olema juhtlõiguinfo taust.  
•  Tekstis ei tohi  korrata  juhtlõigu materjali. Tavaline viga on selles, et järgmises lõigus 
kirjutatakse  juhtlõik lihtsalt detailsemalt ja väikeste keeleliste variatsioonidega ringi. 
Nii jääb mulje, et juhtlõik on alapealkiri ja lugu ise algab teisest lõigust.  
Alateemade järjestamine. Uudis võib koosneda ainult ühest alateemast, kuid  tavalisem  on, et 
kirjeldatav sündmus jaguneb mitmeks alasündmuseks või alateemaks, mis võivad koonduda 
eri tegelaste ümber, olla üksteisele järgnevad jne. Need  alateemad  on vaja ära paigutada teksti 
ja siin on kaks  põhireeglit : 
•  Kogu materjal, mis käib ühe  alateema  kohta, peab olema tekstis koos, mitte laiali 
loobitud või  segamini . Lugu tuleb arendada teemade kaupa. Alguses tuleb kirjutada 
lahti lahti kõige olulisem alateema, siis järgmine jne.  Tavalisim  viga on see, et 
materjal on esitatud allikate kaupa, kuna just nii reporter tavaliselt materjali saab. 
•  Teemade  paigutus  peab olema uudises kahaneva tähtsuse järjekorras, mitte ajalises, 
põhjus-tagajärg vm järjekorras.  
Alateemade arendamine 
Ühe alateema arendus võib koosneda ühest või paarist lausest, kuid see võib olla ka pikem, 
isegi mitme lõigu pikkune. Lühikese alateema arendamisel probleeme tavaliselt ei teki kuidas 
aga arendada lahti pikemaid alateemasid.  
•  Üks võimalus on ehitada lugu nii, et ka teemade sees on info antud tähtsuse 
järjekorras. Meil on tegu mitme üksteise all-kärel paikneva pööratud püramiidiga. 
Sellist võimalust kasutatakse siis, kui tegu on mitme pikalt lahtikirjutatud alateemaga. 
•  Teine võimalus on, et alateema sees määrav osalausete järjekorra sündmus ise. Seega 
võib sealne  järjekord  olla mitmesugune. Seda kasutatakse lühemate alateema 
arenduste korral. Põhilised tüübid on järgmised: 
1. ajaline  järg , milles alateema piires pannakse sündmused  ritta  ajaliselt. 
2. põhjus või tegu ja selle tagajärg, mille puhul esitatakse alguses põhjused ja seejärel 
tagajärjed, tihti kattub see ajalise järjega. 
3. probleem ja lahendus, mis on  eelmisega  analoogiline, ainult alguses esitatakse 
probleemid ja seejärel nende lahendused. 
4. tervik + detailid või osad, mille puhul alguses esitatakse üldistus või öeldakse 
midagi kogu vastava sündmuse kohta ja seejärel tuuakse detailsem info. 
5.  analoogia , milles kõrvutatakse kahte sündmust, inimest, seisukohta jms nende 
sarnasuse asemel. 
6. vastandus, mille puhul tuuakse kõrvuti üksteisele vastanduvad, vaidlevad, konfliktis 
olevad seisukohad või faktid. 
Millist  varianti  valida, oleneb uudisväärtuste hierarhiast alasündmuse sees. Kui kõige 
olulisem on konflikt, siis tuleks ehitada tekst vastanduste abil, pannes kõrvuti ja tuues välja 
erinevad seisukohad vms. Kui kõige olulisemaks peetakse seda, millised on sündmuse 
tagajärjed, siis tuleb valida põhjus-tagajärg mudel jne. Oluline on, et reporter ei lepiks sellega, 
et paigutab materjali lihtsalt allikate kaupa üksteise järele. See ei too välja keskseid, olulisi 
suhteid. 
Üleminekud 
Et tekst oleks kergesti loetav, peab ära märkima teksti osade piirid ja osutama, millised on 
seosed nende vahel. võib osutada üleminekut juhtlõigult teema arendusele, eri alateemade 
piire, kõnelejate vahetumist jne. Selleks on kaks võttestikku:  graafiline  ja  sisuline . 
Graafiline võttestik. Piiride osutamine taandridadega. Siin kehtib üks lihtne põhimõte: üks 
graafiline lõik peaks sisaldama ainult ühe alateema materjali. On kaks sellist reeglit 
taandridade paigutamiseks: 
•  Parim on märkida iga alateema algus taandreaga ehk teha üks alateema võrdseks ühe 
graafilise  lõiguga . Selline tekst on selge ja kergesti loetav ja see peaks olema põhiline 
lõigustamisviis. 
•  Autor võib teha ühe alateema mitmeks graafiliseks lõiguks. Alateema arendus peab 
olema küllalt pikk. 
Lisaks on võimalik nihutada alateema piiri taandrea suhtes. 
•  Tavalisim võte on viia uue alateema alguslause eelmise graafilise lõigu lõppu, 
taandrea ette. Nii tõuseb alguslause tugevalt esile ja tekib tugevam sisuseos kahe lõigu 
vahel. see võte teeb teksti huvitavamaks, kuid raskemini jälgitavaks. Uudises tuleb 
kasutada seda erandjuhul. 
Kindlasti tuleb aga järgida ühte keeldu: uut alateematei või alustada keset lõiku suvalisest 
kohast.  
Üleminekud. Kui alateema on vahetumas, siis tuleb see lugejale ka sisuliselt ära märkida ning 
otsutada seda, kuidas on lõppev ja algav teema seotud. Piiriosutusi nimetatakse tavaliselt 
üleminekuteks. Uudises ei kasutata üleminekulauseid, sest need võtavad liiga palju ruumi ja 
teevad teksti lohisevaks. Kasutada tuleks üleminekufraase või üleminekusõnu. Üleminek võib 
olla: 
•  Lisav 
•  Järjestust osutav 
•  Ajaline 
•  Geograafiline 
•  Kontrast 
•  Analoogia 
•  Põhjus-tagajärg 
Tsitaadid 
Teema-arenduse materjali võib jagada autoripoolseks tekstiks ja tsitaatideks.  Viimased  
pakuvad olulist infot olulistelt uudistegelastelt, arvamusi, hinnanguid jms materjali, millest 
reporter ise peab kaugenema.  Tsitaatide  paigutamisel on kasulik järgida kaht põhimõtet. 
•  Tsitaadid tuleks jagada kogu loosse laiali, mitte korjata ühte kohta. nad eraldatakse 
üksteisest autoriteksti ja parafraasidega. 
•  Mõni hea tsitaat tuleks paigutada võimalikult loo algusesse(2-3 lõiku). See kõidab 
tähelepanu ja tekitab lugejas kohaloleku tunde. Tsitaat on tavaliselt kommentaar, siis 
tuleks jälgida, et tsitaat ei tuleks enne, kui kesksed faktid on esitatud. 
Faktid, üldistused ja arvamused 
Uudis on kindel lugu. Uudises peavad olema faktid huvitavate lugudena, tsitaatidena, 
arvudena. Lugeja peab saama sündmusest vahetu konkreetse meeltemulje. Reporter ei tohi 
teha lugeja eest järeldusi, vaid lasta tal ise faktide põhjal otsustada. 
Iga loetud lause tekitab lugejas  ootuse  selle kohta, mis järgneb ja mida ta teada tahab. Ootuste 
suhtes kehtib üks põhimõte: ei tohi tekitada lugejas ootusi, mida lugu ei täida.  Konkreetsemalt  
tähendab see järgmist. 
•  Ei tohi vihjata millelegi, kuid mitte seda lahti rääkida. Esitada tuleb fakte. 
•  Ei tohi anda üldisi fakte. Täpsed faktid. 
•  Autor peab vastama lugeja võimalikele küsimustele võimalikult kohe. Vastamiseks 
sobivad ka laused, mis seletavad  vastuste  puudumist.  
Faktid ja arvamused. Oluline ehituspõhimõte on pidada faktid ja arvamused  rangelt  lahus. 
•  Uudis ei paku kunagi reporteri arvamusi, seisukohti jms vaid ainult uudistegelaste 
omi. 
•  Hoiakud-arvamused esitatakse neid öelnud inimeste tsitaatide ja parafraasidena. 
•  Kui tegu on eri seisukohtadega, tuleb esitada kõigi osapoolte kommentaare. 
•  Tuleks püüda hankida lisaks asjaosalistele alati ka oluliste neutraalsete isikute 
arvamusi. 
Lisainfo : taust ja perspektiiv 
Uudise lõpuosa moodustab lisainfo, mis annab lugejale tausta ja perspektiivi. Need 
paigutavad sündmuse laiemasse raami, annavad talle ajaloo ja sügavuse ning aitavad lugejal 
sündmust sügavamalt mõista. 
Lisamaterjal käib üldjuhul ainult keskse sündmuse kohta. kindlasti jaguneb lisamaterjal kahte 
suurde ossa: taust ja perspektiiv. 
Taust  viitab  minevikku ja perspektiiv tulevikku. Tavaliselt on taust antud uudisloos enne ja 
perspektiiv pärast, kuid see pole reegel. Üldiselt on taust uudistes hoopis tavalisem kui 
perspektiiv, mõlemad esinevad koos pikkades ja ühtlasi tulevikku viitavates uudistes.  
Taust 
Oluline on jagada see mõiste kaheks pooleks: taustainfo ja selle esitamise võte. 
Ühesõnaga: taustainfo aitab mõista sündmuse tagamaid ja meenutada ununenut. Taustainfo 
võib olla uudises põhiliselt kolm liiki: 
•  Sündmuse ajalugu või antud sündmusele vahetult eelnevad sündmused. 
•  Inimesi või institutsioone identifitseeriv seletus. 
•  Antud sündmusega analoogilised sündmused. 
Taustainfo hangitakse teatmeteostest, varasemates uudistest ja ekspertidelt. Seega on 
taustainfo objektiivne faktiline info, mitte kellegi arvamused. Taustainfot esitatakse ajalehes 
neljal  viisil: uudise teema-arenduses või ka juhtlõigus lausete sees, uudise lõpus oleva eraldi 
taustaosana, taustalisaloona uudise juures ja eraldi taustaloona. Vaatleme kahte esimest 
varianti. 
•  Juhtlõigus ja teemaosas lausete sees asuva taustainfo funktsioon on aidata lugejal 
eeskätt inimesi ja institutsioone identifitseerida. Tavaliselt on see kas  täiend  nime ees, 
täiendlauselühend või täiendkõrvallause. Selline identifitseeriv info peab olema 
minimaalne ja asjassepuutuv, mis aitab lugejal aru saada, kes on kes ja kuidas ta 
seostub käesoleva sündmusega.  Põhimõtteks  on, et sellist infot ei esitata omaette 
lõiguna ega ka mitte omaette lausena. 
•  Iseseisev taustaosa koosneb  tüüpiliselt  ühest lõigust pärast teema-arendust. Kui loos 
on mitu alateemat, siis käib taustaosa üldjuhul kõige tähtsama alateema kohta. Kõige 
sagedamini esitab taust sündmuse  eellugu , harvem ütleb, kes on kes, veel harvemini 
kõneles teistest analoogilistest sündmustest. Taustosa vormistatakse tavaliselt 
autoritekstina, ilma tsitaatide ja parafraasideta. Vajadusel võib lisada allika, kust info 
pärit on, kuid üldiselt seda ei ole vaja.  
Perspektiiv 
Perspektiiv on viide tulevikku. See on  jagatav  kaheks vastavalt info tõsikindlusele: kindalt 
tulevikus juhtuvad sündmused, mis on antud sündmusega seotud ja  prognoosid . 
•  Kindlalt tulevikus juhtuvaid sündmusi esitav info antakse faktidena. Kui vaja, 
atributeeritakse see info andjale. 
•  Tulevikuprognoosides esitatakse asjatundjate või asjaoluliste  hinnangud , arvamused, 
prognoosid, ootused selle kohta, kuidas sündmused edasi arenevad. Need antakse 
tsitaatidega ja parafraasidega. 
•  Arvamused ja kommentaarid tuleks anda võimalusel oluliste neutraalsete isikute 
kaudu, mitte erapoolikute inimeste kaudu. 
•  Ka perspektiiviosas ei tohi kõvas uudises esitada autori kommentaari või arvamusi. 
•  Kui tegu on mitmeteemalise uudisega, siis käib perspektiiv ainult kõige olulisema 
alateema kohta. 
Efektiivne viis uudisloo lõpetamiseks on tsitaat. Ja just perspektiiv lubab  tsitaati  kasutada. 
MUUD STRUKTUURIMUDELID 
Lisaks võib uudise ehitamisel kasutada mõningaid muid kompositsioonimudeleid: 
•  Mitme võrdse põhiteemaga uudised 
•  Kronoloogiliselt ehitatud uudised 
•  Liivakella struktuur 
•  Püramiidistruktuur 
•  Pööratud topeltpüramiid 
Mitme võrdse põhiteemaga uudislood 
Uudises võib olla mitu fakti. Nii saab kirjutada mitmeteemalise ehk mitmeelemendilise 
uudisloo. Selle erinevus pööratud püramiidist on juhtlõigu ehituses ja kompositsioonis. 
Kaheteemaline juhtlõik. Olulisim erinevus tüüpmudelist on selles, et kõik kesksed ideed 
tuuakse juhtlõiku. Selle juhtlõigu kirjutamiseks on kolm võimalust: 
•  Kui kaks fakti sobivad ühte lausesse, saab mõlemad panna esimesse lõiku. 
•  Kui mõlema fakti kombineerimine ühte lausesse teeb lause liiga pikaks(rohkem kui 20 
sõna), tuleb kummalegi anda oma lause. Siin on võimalik panna mõlemad laused ühte 
lõiku või teha kummastki lausest omaette lõik.  
•  Kui 1 ja 2 varianti pole võimalikud, siis võib kasutada loetlevat juhtlõiku. Juhtlõik 
tuleb liiga pikk ja  koormatud . 
Kaheteemalise uudise struktuur. Sellise uudise tüüpiline struktuur on järgmine: 
1.Juhtlõik: fakt A, fakt B. 
2.Juhtlõigu teemade arendus: A arendus, B arendus. 
3. Teisejärguline  materjal: alateemad C, D, E, F. 
4.Teema A taust, teema B taust. 
5.Teema A perspektiiv, teema B perspektiiv. 
Tähtsaim põhimõte mitmeosalise loo organiseerimisel on seega ikka sama: ühe teema materjal 
tuleb panna kokku, mitte hüpata  ühelt  põhiteemalt teisele. Seega arendatakse alguses lahti üks 
juhtlõigu teema ja seejärel teine, mitte vaheldumisi-segamini.  
Kronoloogiline  struktuur ja liivakella struktuur 
Kui uudis räägib loo omavahel seotud ja üksteisele järgnevatest sündmustest, siis 
organiseeritakse ta mõnikord kronoloogiliselt või kronoloogia ja pööratud püramiidi 
kombinatsioonina. Esimest mudelit nimetatakse kronoloogiliseks, teist liivakellaks. 
Kronoloogiline struktuur on järgmine: 
1.Juhtlõik. 
2.Sündmused kronoloogilises järjekorras. 
3. Materjal, mis kronoloogiasse ei sobinud. 
Liivakella struktuur erineb kronoloogilisest struktuurist alguse poolest. 
1.Juhtlõik. 
2.Juhtlõigu arendus tähtsuse järjekorras ja lühidalt. 
3.Muud sündmused kronoloogilises järjekorras. 
4.Materjal, mis kronoloogiasse ei sobinud. 
Seega on liivakella kompositsioon tegelikult segu pööratud püramiidist ja kronoloogiast. 
Kirjutaja annab juhtlõigus loo tuuma. See järel annab ta esimestes lõikudes juhtlõiku 
arendavad pühifaktid. Need lõigud on kirjutatud tähtsuse vähenemise järjekorras, täpselt nagu 
pööratud püramiidi puhul. Pärast pööret antakse lugu kronoloogilises järjestuses. Neid 
kompositsioonimudeleid kasutatakse sageli politsei- ja tulekahjulugudes ning spordiuudistes, 
ehk lugudes, milles on selge sündmuste rida. Aga liivakella struktuur sobib hästi ka kohaliku 
omavalitsuse istungite, kongresside jms paljudest osadest  koosnevate  sündmuste 
kajastamiseks. Sel juhul esitatakse uudise alguses koosoleku kõige olulisem otsus, tähtsaim 
vaidlus vm sündmus, millel on eriti suur uudisväärtus,räägitakse see lahti ja seejärel antakse 
kronoloogiline ülevaade kogu koosolekust. Kronoloogilisel struktuuril on mõned eelised: 
loomulik jutustamisviis, tähtsaim info antakse kohe alguses ja siis räägitakse ülejäänu samm-
sammult , saab kasutada narratiivi võimalusi, et kaasata lugejat. Erinevalt pööratud püramiidist 
on kronoloogiline struktuur tasakaalustatum. Lisaks takitab see toimetajatel loo nüsimist 
lõpust . 
Püramiid 
Püramiidistruktuur on vastupidine pööratud püramiidile ja erineb ka kronoloogilisest loost. 
Selle struktuur on järgmine: 
1.Huvilugu. 
2.Sündmused põhjus-tagajärg või probleem-lahendus järjekorras. 
3.Puänt. 
Kui tavaline uudis viib lugejale kohe asja tuuma juurde, siis püramiid hoiab pidevalt pinget. 
Lugu algab tavaliselt üksnes huvilooga, mis peab tõstma lugeja huvi sündmuse vastu, kuid ei 
anna teada asja tuuma. 
Sündmuse ise esitatakse nii, et lugu hoiaks ülal lugeja kahevahelolekut, pinget, ootusi, 
ebamäärasust. Selleks võib arendada teemat nii, et pidevalt lükatakse edasi oluliste faktide 
teatamist. Lugu võib areneda ka nii, et ühe probleemi lahendus tekitab uue probleemi ja 
sellega uue pinge lugejas. Seega meenutab selline uudis  klassikalist  novelli. Lõpus on 
probleemide lahendus, kõige olulisem, kõige parem fakt. Lõppu sobib ka müni huvitav detail, 
tsitaat, kuid mitte kunagi moraal. Seda kompositsiooni kasutatakse pigem lühikeste 
humoorikate  lugude  rääkimiseks. 
Pööratud topeltpüramiid 
Selles räägitakse  samast  olulisest sündmusest kaks korda. Sellise uudise ülesehitus on 
järgmine: 
1.Juhtlõik. 
2.Vähemdetailne teemaarendus tavalugejale. 
3.Detailne, spetsiifilisem arendus erihuvidega lugejale. 
4.Taust ja perspektiiv. 
See mudel koosneb kahest üksteise peale asetatud pööratud püramiidist. Esimene neist räägib 
teema lahti lihtsalt, väheste detailidega ja ilma spetsiilisi mõisteid kasutamata. Seejärel 
räägitakse sama materjal teist korda üle, kuid nüüd  pikemalt , rohkemate detailidega ja tihti 
erialaterminite abil. 
Esimene lahtirääkimine on mõeldud tavalisele lugejale, kellel puudub teemavastu sügavam 
huvi ja ka eelteadmised, et kõigist nüanssidest aru saada. Teine lahtirääkimine on mõeldud 
just erihuvide ja suuremate teadmistega lugejale. Topeltpüramiidi saab kasutada nt uudistes 
seaduste,  eelarvete , majandusaruannete jms keerukate teemade kohta, mis on igale lugejale 
olulised, kuid millest suure osa lugejate jõud ja huvi üle ei käi. Seda tasub kasutada 
majandusosakonna pühiuudistes, et tekitada ka tavalise lugejale huvi nende vastu. Samuti 
sobib ta hästi keerukate majandusuudiste esitamiseks, mis on nii olulised, et need tuuakse lehe 
üldosasse. Sel juhul on loo esimene pool määratud lehe üldlugejale, teine aga vastava 
eriosakonna lugejale.