Uudise alused: Uudise serveerimine (0)

Uudiste   serveerimine  (enamus töö  toimetaja ,  rühmatöö  reporteriga) 
Uudisetegemine kui rühmatöö 
Peale teksti püüab ajaleht pakkuda infot mitmekesiselt ja  visuaalselt  – info jagamine eri 
väljendusvahendite vahel. Tänapäeva lehed annavad infot ka  fotode , fotoallkirjade, 
joonistuste, graafikute, lisalugudega. Vaja on, et  reporter ,  fotograaf , teabegraafik,  toimetaja , 
kunstnik ja küljendaja tegutseksid koos. Esimene probleem, et enam ei oodata lihtsalt valmis 
teksti, mille juurde toimetaja otsib foto. Juba lugu planeerides tuleb mõelda, milliste 
vahenditega (tekst, foto, teabegraafik) ja kuidas lugu  serveerida . Teine probleem on, et millist 
infot milliste vahenditega  edastada  (mida pildistada jne). Kolmas probleem on, kuidas saada 
erinev info sisuliseks tervikuks, kus kõik osad üksteist täiendavad ning muuta lugejale 
haaratavaks. Tuleb teada, kuidas  ajalehes  materjali serveeritakse ja kuidas selle serveerimisele 
kaasa aidata – teadmine ajalehe kujundamisest ja küljendamisest.  
Makett  ja küljendus 
Ajalehekujundus on info serveerimine vastuvõetal viisil. Vorm annab  aimu  sisust. Kujundus 
jaguneb kahte ossa: 
1.  Kujundamine  kitsas  mõttes ehk lehe maketi tegemise põhimõtted 
2.  Küljendus, mis on loo ja lehekülje kokkupanemine nii, et need moodustaksid sisulise 
ja vormilise terviku 
Makkett tähendab  valikuid , mis on eelnevalt tehtud (tekstikiri, veerulaius, pealkirjade jm 
kirjas jne). Makett paneb küljendaja, toimetaja ja reporteri tööle piirid. Maketitegemine ei 
kuulu reporteri ja toimetaja töö hulka. 
Lugeja käitumist määrab see, milline info on esile tõstetud, millega püütakse lugeja 
tähelepanu. Tavalisemad info esiletõstmise moodused on suur pealkiri ja lisapealkirjad selle 
juures, foto ja teabegraafika kasutamine, olulisema info esitamine juhtlõigus, aga ka 
lisatekstide kasutamine suurte  lugude  juures (infokastid, lisalood). 
Seejärel määrab lugemist see, kuidas meie pilku mööda lehekülge juhitakse. Silm liigub 
silmatorkavate elementide poole. Hea kujundus juhib pilku nii, et see liiguks  sujuvalt  ülalt alla 
ja ei eksiks vahepeal leheküljelt välja. 
Et lehekülg valmis küljendada, peab toimetaja lahendama viis ülesannet: 
1.  Kirjutama või parandama  pealkirjad , lisapealkirjad, vahepealkirjad. 
2.  Vajadusel tegema väljavõtted. 
3.   Valima  ja kadreerima fotod ning kirjutama fotoallkirjad. 
4.  Vajadusel hankima teabegraafika ja lisalood põhiteksti juurde. 
5.  Jagama lood lehekülgedele, koondama ühe teema materjalid infoplokkideks ning 
tegema infoplokkidest tervikliku lehekülje.   
Pealkirjad 
Pealkirjadega on kaks probleemi: kirjutada või toimetada pealkirjad sisuliselt sobivaks ning 
teha nad kujunduslikult sobivaks selle koha ja ruumiga, mis neile on antud. 
Põhipealkirja kirjutamine - põhipealkiri peab andma uudise  resümee , meelitama lugema ja 
osutame kõige olulisemale infole  loos . Lisaks liigendab lehekülge ja aitab pilku juhtida. 
Pealkirja kirjutamine kolm  põhireeglit : 
1.  Pealkiri peab olema nii selge, et pole vaja lugeda, et saada aru, mida loos ja pealkirjas 
endas öelda tahetakse. 
2.  Pealkiri arendatakse välja juhtlõigust seda lühendades. Kui on mitu sündmust, siis 
keskendutakse ühele. Pealkiri võib juhtlõiku lühendada selleni, et järele jääb vaid 
põhitegelane ja mis juhtus. Kasulik on panna pealkirja ka sündmuse tagajärjed. 
Viimane tavaline kategooria pealkirjas on koht või viis. Aeg jm pole. 
3.  Pealkiri tehakse viimasena, kui kogu lugu on valmis ja toimetatud. 
On kasulik järgida  mõningaid  keelelisi ja vormilisi nõudeid: 
1.  Pealkiri on max 45 tähemärki. 
2.  Pealkirjas peab olema alus ja öeldisverb (eelistav aktiivne  verb ). Võib kasutada ka silt-
pealkirju. 
3.  Pealkirjas ei tohi sõnu  korrata . 
4.   Nimesid  pealkirjas ei kasutata, va tuntud nimed. 
5.   Atributsiooni  tavaliselt ei kasutata va kui uudise tuum räägib kellegi ütlustest. 
6.  Pealkiri on ka  retooriline  võte tähelepanu köitmiseks – alliteratsioonid, sõnamängud, 
rütmid jne. 
Põhivigu on pealkirjad kolme tüüpi: 
1.  Pealkiri jääb ebaselgeks. Pealkiri üldine, kus pole kindlat uudisväärtuslikku fakti. 
Põhjuseks on tavaliselt: tundmatud nimed ja  raskelt  mõistetavad mõisted; mitmeti 
tõlgendavad metafoorid: liiga üldine tegelase-tegevuse määratlemine; umbisikuline 
tegumood , mis udustab tegija. 
2.  Ülepakkumine pealkirjadega või lihtsalt  valetamine  – kasutatakse liiga tugevaid verbe. 
3.  Pealkiri kõneleb hoopis  muust  kui uudise  juhtlõik . 
Lisapealkirjade kirjutamine 
Lisapealkirjade hulka kuuluvad üla- ja alapealkirjad, mis paiknevad vastavalt põhipealkirja 
kohal või selle all. Neil on kaks eesmärki: anda lugejale rohkem kiiresti loetavat infot ja 
kergendada ajakirjanikul pealkirjastamist. 
Alapealkiri – lisapealkiri, mis asub põhipealkirja all ja täpsustab-rõhutab loo külge. 
Ülapealkiri –  lisapealkiri põhipealkirja kohal, mis määratleb loo teema, annab uudise allika 
või olulise tegelase, ütleb mingi detaili. 
Lisapealkirjade kirjutamise põhireeglid on sarnased: 
1.  Lisapealkirju kasutatakse vaid tähtsamate-pikemate lugude juures (1-2 loo juures 
leheküljel, mitte rohkem). 
2.  Lisapealkiri peab olema iseseisev tervik, mõistetav ka ilma põhipealkirjata. 
3.  Lugeja peab aru saama, milline on põhipealkirja ja lisapealkirja info seos. 
4.  Lisapealkiri peab  lisama  midagi uut, mis on loos oluline. Ei tohi korrata teiste 
sõnadega mõtet. 
Lisapealkirjade põhivigu on kolme tüüpi: 
1.  Lisapealkirjad kordavad põhipealkirja ainult mõnda detaili lisades. 
2.  Alapealkiri on üldisem kui põhipealkiri. 
3.  Lisapealkirjade ja põhipealkirja seos on hämar. 
Pealkirjade serveerimine 
Kõige olulisem on suuruse valik. Konkreetse loo pealkirja suurust mõjutab eelkõige kolm 
tegurit: 
1.  Tähtsamatel lugudel on suuremad pealkirjad. 
2.  Lehekülje tipus on suuremad pealkirjad, põhjas väiksemad pealkirjad. 
3.  Pikematel lugudel on suuremad pealkirjad. 
Esimene põhimõte on kõige tähtsam – olulisemad lood tuleb kirjutada pikemad ja 
paigutada leheküljel ülespoole. 
Serveerimisprobleemid: 1. Liiga paljude erineva suurusega pealkirjade kasutamine teeb 
lehekülje segaseks. Piisab leheküljel kahest-kolmest pealkirjasuurusest.  Üks pealkiri 
leheküljel peab alati olema domineeriv.  Erand  on arvamusekülg, kus domineerivat pealkirja ei 
kasutata (seal tehakse pealkirjad  ühesuurused , et rõhutada arvamuste võrdsust). 2. Pealkirjade 
ära mahtumine. Pealkirjad  kirjutatakse  alati mahtu. 
Vahepealkirjad ja väljavõtted (lisa  sisenemis  koht loosse) 
Vahepealkirjad 
Kirjutamine. Vahepealkirja  sisuks  on lühike lause, mis iseloomustab ümbritsevat teksti. 
Pakkuda lugejale sisenemiskohti teksti –  äratada  huvi ja anda lisainfot. Selleks tuleb järgida 
järgmisi põhimõtteid: 
1.  Vahepealkiri peab olema iseseisev üksus, mis kirjutatakse põhitekstist eraldi ja peab 
olema eraldi arusaadav.  
2.  Vahepealkiri peab olema terviklik lause või fraas. 
3.  Sama loo vahepealkirjad peaksid olema ühesuguses vormis (sama tüüpi  laused , ridade 
arv sama). 
4.  Vahepealkirja peab kirjutama eraldi. 
Paigutamine . Vahepealkirja puhul tuleb vahet teha sisulisel ja vormilisel paigutusel.  Sisuline  
vahepealkiri paigutatakse loos uue  alateema   algusesse . Ajalehes on vahepealkiri pigem 
vormiline liigendaja. Seega – paigutatakse ajalehes vahepealkiri sinna, kus ta teksti visuaalselt 
liigendab. Põhireeglid vahepealkirja paigutamiseks on järgmised: 
1.  Vahepealkirju kasutatakse ainult pikkades veergudes. 
2.  Vahepealkiri pannakse  veeru   keskele , tema kohal või all peab olema vähemalt 6 rida 
teksti. 
3.  Vahepealkirja ei panda vahetult juhtlõigu järele. 
4.  Vormiliselt  tarbetu  vahepealkiri võidakse ära jätta või tõsta lõigu võrra ette- või 
tahapoole.  
Väljavõtted 
Väljavõtte – uudise tekstist võetakse lause ja küljendatakse eraldi tekstiplokina loo sees. 
Selleks võib olla tsitaat + allikas. Väljavõtte roll on lugeja huvi  äratamine  loo vastu. 
Väljavõtteks sobib lause, mis ei vaja lisaselgitusi. Ei sobi laused, mille alus või sihitis on 
antud asesõnaga, sest siis tuleks lisada kellest-millest on jutt. Ei sobi laused tundmatute 
nimedega või laused, kus info on puudu. Väljavõte peab olema lühike – max 10 sõna.  
Lisalood 
Uudis võib koosneda ühest tekstist, kuid võib jaguneda ka mitmeks alatekstiks, millest üks on 
põhitekst  ja teised lisalood. Kasutatakse lisalugusid ainult pikkade  uudiste  juures ning 
tavaliselt piisab ühest-kahest lisaloost. 
Kujunduse poolest jagunevad lisalood kaheks suureks rühmaks: tekstid ja loendid. Tekstid 
võivad olla taustalugu sündmuse ajaloost. Loendid võivad olla uudise kronoloogia, 
ettepanekute  loend  jne. Lisalugude kujundus ja  paigutus  on paigale pandud maketiga – sellele 
vastavalt leida materjal.  
Foto ja fotoallkiri 
Foto peamine ülesanne on anda infot, äratada emotsioone ja tõmmata tähelepanu. Foto abiks 
luuakse   fookus , mis tõmbab tähelepanu. Fotode toimetamisel on vaja lahendada kolm 
probleemi: 
1.   Esmalt  tuleb fotod valida. 
2.  Siis neid lõigata. 
3.  Lõpuks tuleb kirjutada fotoallkiri. 
Fotode valimine - Foto ülesanne on äratada tähelepanu ja anda  tekstiga  seotud olulist infot. 
Kooskõla  tekstiga. Fotod peavad näitama seda, kes või mis on loos tähtis. Fotode tehniline 
kvaliteet on vähemoluline. Tegelaste  hierarhia  sündmuses peaks  fotol  välja  tulema . Fotode 
meeleolu peab olema kooskõlas loos oleva meeleoluga. Ka foto peab rääkima lugu, olema 
konkreetne ja individuaalne. Peab ära tundma, mis juhtub või kellega on tegu. Universaalseid 
passipilte tasub kasutada pisilugude või lisapiltidena, kui loo juures on mitu  fotot . Kui loo 
juurde pannakse mitu fotot, siis peavad need olema võimalikult erinevad, kajastama eri 
alateemasid või peategelase erinevaid rolle. Lisaks fotod peavad olema tehniliselt võimalikult 
erinevad (kuju, plaan, suurus). 
Tähelepanu äratamine. Sündmused on huvitavamad kui muu, inimesed on huvitavamad kui 
asjad. Seega peab fotol olema tegevust, liikumist ja inimesi.  Ebatavaline  on huvitavam. Pildil 
peaks olema suhe lugejaga. Suur plaan tõmbab enam tähelepanu kui  üldplaan . Fotode 
valimisel on kooskõla tekstiga olulisem kui tähelepanu tõmbamine. 
Eetika . Kui tekib kõhklusi, kas foto on eetiline, siis tuleb lähtuda info olulisusest. Küsimus 
selles, kas avalikkuse õigus teada kaalub üles isiku õiguse privaatsusele ja kas foto 
avaldamine aitab sündmusest paremini aru saada. Trükkida vähem eetilised fotod soliidse 
fotoallkirjaga. Küsimus, kas mina oleksin nõus, et selline pilt minust ilmuks? 
Fotode kadreerimine-lõikamine - On hea, kui fotograaf pole fotot juba ise kadreerinud. Tühja 
ruumi saab panna  tsitaadi . 
Foto ajakirjandusliku väärtuse tõstmine. Tuleb arvestada, mis aitavad tõsta foto 
ajakirjanduslikku väärtust: 
1.  Kadreerimisel arvestatase pildi suunda (ette jäetakse rohkem ruumi kui taha; tegelasel 
ruumi, kuhu  joosta ; inimese pilgul ruumi, kuhu vaadata). 
2.  Kadreerimine loob meeleolu: tihe  lõikus  tõstab esile tegelase. Ära tuleb jätta tühi ja 
tarbetu foto osa. 
3.  Objektidele tuleb jätta natuke hingamisruumi: liiga tihe kadreering teeb pildist 
arusaamise  keeruliseks. 
4.  Inimesi kadreerides ei tohi amputeerida – sõrmed, randmed jne. Võib kadreerida 
juukseid ja jalgu. 
5.  Ei saa lõigata tegevuspilte portreedeks, sest siis läheb kaduma kontekst, mis on vajalik 
näoilme mõistmiseks. 
Foto kunstilise väärtuse tõstmine.  
1.  Igas  fotos  peab olema tähelepanu ehk fookus. Selle võib luua pilk, käeviibe, tegevus. 
2.  Tuleks järgida kuldlõiget: panna fookus  vertikaal -või horisontaalsihti nii, et see  jaotab  
pildiala kolmandikeks.  
3.  Inimene pole fotot vaadates võimeline korraga nägema tegevust esiplaanil ja  tausta .  
4.  Fotol olevad liikumise jooned määravad pildi dünaamika ja tähelepanu. 
Horisontaalsed jooned on rahulikud.  Vertikaalsed  jooned on kindlad. Diagonaalsed 
jooned on energilised. S-jooned juhivad fookusele. 
Fotoallkiri 
Allkiri  ainult täpsustab ja suunab tähelepanu. Igal fotol peab olema allkiri. Allkirja ülesanne 
on anda fotole õige tõlgendus. Kõige olulisem on tutvustada sündmuskohta ja tegelasi. 
Fotoallkiri on lühike: 2-3 rida. Hea fotoallkiri peab vastama vähemalt neljale tingimusele: 
1.  Peab tutvustama kõiki olulisi isikuid, selgitama fotol toimuvat, kuid mitte  kordama  
seda, mida lugeja ise näeb.  
2.  Lühikeselt, täpselt ja konkreetselt andma olulised faktid. 
3.  Peab olema terviklik ja iseseisev – arusaadav ka ilma uudist lugemata. 
4.  Allkiri peab andma uut infot, mitte kordama pealkirjas, juhtlõigus või 
vahepealkirjades olemas olevat infot. 
Kõige  tavalisem  viga on see, et foto ja allkiri ei lähe kokku. Fotograaf annab foto ära ilma 
situatsiooni selgituseta, looga  sidumata  portree, toimetaja  kordab  allkirjas fotol näha olevat, 
allkiri toob välja info, mis pole seotud fotoga. 
Teabegraafika (materjali ettevalmistus on reporteri ja toimetaja töö) 
Teabegraafika tähendab nii tabeleid, diagramme, kaarte, jooniseid ja  skeeme . Selle tegemisel 
on kolm tegevust: valida sobiv graafikaliik, hankida andmeid ning teha teabegraafika 
tehniliselt valmis.  
Teabegraafika liigid 
Tavalisemad liigid ja nende  kesksed  kasutusvõimalused on järgmised: Tabel on  numbrite  või 
nimede veerustatud  loetelu . Kasutatakse siis kui on palju  numbreid -nimesid või kui on vaja 
esitada täpseid arve.  Joondiagramm  näitab joone tõusu-langust mingi  arvnäitaja  muutumist. 
Sobib võrdlemiseks, kus polee üksikuid arve. Tulpdiagramm võrdleb mitme arvnäitaja suurust 
üksteise kõrvale paigutatud vastava pikkusega tulpade abil. Rõhutab rohkem üksikuid arve 
kui üldisi suundumusi.  Sektor  ehk kookdiagramm võrdleb terviku osade suurust ja koosneb 
sektoriteks jagatud  ringist . 
Kaardid näitavad lugejale sündmuskoha või ütlevad, kus miski juhtus. Andmekaardid 
näitavad andmete geograafilist paiknemist. Joonised ja  skeemid  näitavad esemete ehitust ja 
tööpõhimõtteid, sündmuste  kulgu , ajalist järgnevust, seletavad spordialade reeglid jne. 
Teagegraafika tegemine 
Esimene ülesanne on ära tunda, millal ja millist liiki teabegraafikat kasutada, et lugejale info 
mõistvaks teha. Teine oluline ülesanne on hankida sellised andmed, millest on võimalik 
teabegraafika teha. See vajab süstemaatilisi andmeid, mitte üksikud juhuandmed. 
Kolmandaks , lugeja vaatab teabegraafikat ennem kui loeb teksti. Seepärast pannakse sinna 
info, mis on loo  seisukohast  oluline.  
Teabegraafika peab rääkima loo, mis on lugeja jaoks terviklik ja arusaadav.  
1.  Pealkiri peab andma lühidalt kõige olulisema idee, olema aktiivne teema. 
2.  Pildiline info on teabegraafika tuum ning peab olema silmatorkav. 
3.  Peab olema fookus. Osa  graafika  andmetest on olulised. Fookuses olevad andmed 
tuleb graafiliselt esile tõsta. 
4.  Kasutatakse piltsümbolit, et muuta teabegraafik silmatorkavamaks. Sümbol ei oleks 
nii tugev, et  varjab  info teabegraafikas. 
5.  Teabegraafikul peab olema ka  selgitus . Tavaliselt on selleks pealkirja  laiendus , 
arendus, detailiseering.  Sisult  võib seda võrrelda fotoallkirjaga. Selgitus juhib 
tähelepanu olulisemaile. 
Teabegraafika  tavalised  vead on: 
1.  Esitatud on suvalised andmed, mis ei seostu põhitekstiga. On kasutatud kergeid-
kättesaadavaid andmeid. 
2.  Teabegraafika sisaldab liiga vähe või liiga palju andmeid, st toimetaja on jätnud valiku 
tegemata. 
3.  Teabegraafikal puudub fookus. See on vahel teabegraafika vormistamise viga, aga 
toimetaja peab oskama öelda, mis on  põhiidee , sest see tuleb tuua pealkirja ja sellest 
teha fookus. 
Lehekülje koostamine - Kui elemendid on olemas, siis tuleb need paigutada ajalehe 
külgedele. See tegevus on kaheks jagatud: infoplokkide koostamine ja tervikliku lehekülje 
kokkupanemine. 
Infoplokk tähendab kõiki materjale, mis kuuluvad ühe loo juurde: uudis ise, pealkirjad, 
väljavõtted, fotod, teabegraafika jne. Infoploki tegemine tähendab  nendest  osadest terviku 
tegemist. Infoplokid tuleb omakorda paigutada leheküljele nii, et moodustuks selge, lihtne ja 
mugav lehekülg. 
Infoploki tegemine 
Infoploki tegemise põhireegel on lihtne: kõik infoplokid peavad olema nelinurksed.  
Praktilises küljendustöös võime ploki elemendid jagada kaheks. Osa neist on sellised, mille 
asukohad on ette paika pandud. Siia kuuluvad lisapealkirjad, vahepealkirjad, väljavõtted. 
Ülejäänud elemendid on, mille asend võib muutuda. 
Praktika jaoks võime koondada elemendid kolme rühma: tekst, pealkirjakomplekt ning 
illustratsioonikomplekt. Põhilised erinevused infoploki koostamises tulevad sellest, mitu 
illustratsiooni loo juures on. 
Ilma illustratsioonita infoplokk. Kõige lihtsama ehitusega infoplokk koosneb pealkirjast ja 
tekstist. On üks reegel – pealkiri peab ulatuma kõigi tekstiveergude kohale. Teksti võib 
paigutada ühte või mitmesse veergu. Mitmesse veergu  murdumine  aitab pikka teksti 
lühemana näidata, samuti kergendab pealkirja kirjutamist. 
Ühe illustratsiooniga infoplokk. Kui loo juurde kuulub üks foto, siis tuleb lisaks arvestada 
veel kahte reeglit: 
1.   Illustratsioon  pannakse loo tippu, loo kõrvale või loo sisse ülemisse otsa, et tugevdada 
loo algust, tähelepanu. 
2.  Illustratsioon ei tohi häirida teksti lugemist, st veergude kulgu. Pilti ei panda veergude 
keskele ega pealkirja alla esimese veeru algusesse, kus ta lahutab pealkirja ja loo 
algust. 
Kõige mugavam on lugeda, kui kõik veerud on sama pikkusega. Selline tekstiplokk tekib, kui 
illustratsioon pannakse teksti ja pealkirja kohale või teksti kõrvale kogu loo kõrgusena. Lisaks 
on lugejale mugavad ka tekstiplokid, kus tekst on murtud U või L kujuliselt ümber 
illustratsiooni, sest siis seostub foto tekstiga selgelt.  
Mitme illustratsiooniga infoplokk. Lähtutakse nende paigutamisel lisaks eelnevatele veel 
neljast  reeglist . Esimene neist käib  illustratsioonide  paigutuse kohta. 
1.  Illustratsioonid koondatakse kokku. Nii on neid kergem vaadata ja võrrelda omavahel 
ning nad  tugevdavad  üksteist visuaalselt. Tekstiveerud jäävad korrapärase kujuga, 
teksti on kergem pilguga haarata ja lugeda. 
Lisaks on olulised reeglid, mis määravad illustratsioonide omavahelisi suhteid. Need võivad 
moodustada erinevaid kooslusi: mitu foto, foto ja teabegraafika, foto ja lisalugu,  joonistus  ja 
teabegraafika jne. 
1.  Kui loo juures on ainult fotod, siis peab üks foto olema suurem. See moodustab 
infoploki  fookuse . Suurim foto paigutatakse tavaliselt teistest kõrgemale ja vasemale. 
2.  Valida erineva kujuga ja suurusega  fotosid . See teeb infoplokid dünaamilisemaks, 
annab kontrasti ja rütmi. 
3.  Kui loo juures on eri tüüpi illustratsioone, siis tehakse fookus tavaliselt  fotost , sest 
foto on kõige tugevam pilgupüüdja. Ka siin peab fookusfoto olema suurem. Muude 
elementide kohta kehtib see: joonistus on tugevam kui teabegraafika ja lisalugu on 
kõige nõrgem  komponent . See tugevus peab ka elementide suuruses ja paigutuses 
välja tulema.  
Lehekülje kokkupanemine - on kolm eesmärki: 
1.  Äratada lugeja tähelepanu 
2.  Saavutada lihtsa ülesehitusega, kergesti jälgitav lehekülg. 
3.  Teha lehekülg nii, et ükski lugu ei  jääks  märkamatuks. 
Praktikas jaguneb lehekülje tegemine kaheks: fookuse loomine ja muude lugude paigutamine. 
Fookuse tegemine. Fookuslugu ja eelkõige fookusfoto on see, mis peab tõmbama lugeja 
tähelepanu. Fookuse tegemisel on viis lihtsat reeglit: 
1.  Fookus tehakse kõige esimesena. Fookuse tegemist alustatakse fookusfoto valimisest 
ja paigutamisest. Fookusfoto kuju ja paigutus määrab fookusloo paigutuse ja lehekülje 
ehituse, sest fookusloo üle jäänud ruumi paigutatakse teised lood. 
2.  Fookusfoto pannakse tunduvalt  suuremalt  kui teised fotod leheküljel. 
3.  Fookus tehakse lehekülje kõige tähtsamast  loost . Jagatakse lood vastavalt 
uudisväärtustele kolmeks: kõige tähtsamad, keskmised ja vähemtähtsad. Valitakse üks 
põhilugu tähtsamatest ja see peaks olema kõige pikem lugu, et fookus välja tuleks. 
4.  Fookusloo pealkiri peab olema silmnähtavalt suuremas kirjas kui kõik teised 
pealkirjad leheküljel. 
5.  Fookuslugu paigutatakse lehekülje tippu. 
Ülejäänud lugude paigutamine. Teiste lugude paigutamisel on eesmärgiks lihtsus ja selgus, 
et lehekülg oleks korrastatud ja lugeja saaks aru, millised elemendid kuuluvad kokku. 
1.  Fotod paigutatakse nii, et nad juhiksid pilku üle kogu lehekülje. Selleks pannakse eri 
lugude juurde kuuluvad fotod ja teabegraafika üksteisest võimalikult kaugele. 
2.  Fotosid ja teabegraafikat ei panda reklaami kõrvale, seal peab alati olema tavaline 
põhitekst. 
3.  Perfektne  tasakaalustatus  ei ole lehekülje kujundamisel peamine eesmärk, kuid 
lehekülg ei tohi „ümber  kukkuda “ – fotod ei tohi olla ühel lehekülje  servas . 
4.  Lehekülje ülemine ots ei tohi olla nii tugev, et alumine ots jääb lugejale märkamata. 
Selgus on põhinõue, kuid tuleb jälgida, et lehekülg ei muutuks igavaks: 
1.  Leheküljel peab olema piisavalt fotosid. 
2.  Hästi kujundatud lehekülg sisaldab tavaliselt 1/3 mahust pilgupüüdjaid. 
3.  Erineva kujuga infoplokkide ja fotode kasutamine muudab lehekülje 
dünaamilisemaks. 
4.  Lood peaksid olema erineva pikkusega, et saavutada fookust ja  mitmekesisus .