Uudise alused: Uudise toimetamine (0)

UUDISE TOIMETAMINE 
Oluline on  toimetaja  kui roll.  Toimetaja  tegeleb  tekstiga  peale selle valmimist ja toimetamine on see, mida 
tehakse tekstiga selle valmiskirjutamise järel. Toimetaja alamrollid on: tekstide paremaks tegemine ja 
ajalehe vajadustega vastavusse  viimine ; pealkirjade, fotoallkirjade ja vahepealkirjade kirjutamine; fotode 
valimine ja teabegraafika  tellimine ; lehekülgede kokkupanemine. Toimetamise all mõeldakse esimest 
tegevust ning ülejäänud on materjali  serveerimine . Toimetamist  kitsas  mõttes võib jagada mitmesse 
alamrühma: 
•  Reporterilt pärit teksti toimetamine, et viia ta vastavusse uudisekirjutamise professionaalsete 
kriteeriumitega. 
•   Lühendamine , et viia loo pikkus vastavusse talle lehes antava ruumiga. 
•  Värskendamine, et teha varem kirjutatud lugu sobivaks tänase infoseisuga. 
•  Kohalikustamine, et tuua  rahvusvahelistesse  uudistesse eesti  aspekte  jne. 
•  Teabeagentuuridest pärit  lugude  täiendamine, lühendamine ja vastavusse viimine lehe 
stiiliraamatuga. 
•  PR-lugude tegemine objektiivseteks ja tasakaalustatud uudisteks. 
Toimetamine on laiem mõiste kui tekstide ülevaatamine ja lausete paremaks  kohandamine , sõnade 
asendamine ja õigekirja parandamine. Keel ja stiil on väiksemad probleemid, millega toimetaja tegeleb. 
Toimetaja töötleb teise inimese teksti ning seda saab teha üksinda või  autoriga  koos. Toimetaja on see, kes 
määrab ära, mis lõplikult lehte läheb ja mis mitte. Toimetaja peab järgmima teatud põhimõtteid, et pakkuda 
lugejasõbralikku materjali. 
Teksti peab toimetaja nii  reporter  kui toimetaja. Toimetamise osas kehtivad samad soovitused ja põhimõtted 
nagu uudise kirjutamise puhul. Lugu vaadakse üle ja parandatakse vead.  
Iga toimetaja teeb oma tööd selles järjekorras, mida õigeks peab. Oluline on kõik probleemid lahendada. 
Kasulik on tema toimetamist kindlas järjekorras, et vältida ümbertegemisi, aega kokku hoida ja 
maksimaalne tulemus minimaalselt saada. Selleks sobib kõige paremini  järjekord : 
1.  Uudise läbilugemine 
2.  Uudise väärtuse  kindlakstegemine  ja alguse korrastamine 
3.  Kompositsiooni kordategemine 
4.  Info kustutamine ja lisamine 
5.  Faktide kontroll 
6.  Allikate kasutamise ja esitlemise kontroll 
7.  Stiili parandamine 
8.  Keele- eetika  kontroll 
9.  Uudise ülelugemine 
10.  Korrektuur  
1.  Uudise läbilugemine 
Esimene ülesanne on lugeda lugu läbi ilma parandusi tegemata. Pika teksti puhul lugeda vähemalt kolm 
korda. 
•  Esimest korda  lugedes  tuleb seada end lugeja rolli. Tulevad välja  segased  ja arusaamatud kohad ning 
vastamata  küsimused. 
•  Teist korda tuleb lugeda kui toimetaja ning vaadata kõiki uudise kirjutamise põhimõtteid üle. 
Kindlaks teha, mis liiki uudisega on tegu. Eriuudise puhul tuleb järgida uudise üldnõudeid ja 
eruudise lisanõudeid. 
•  Kolmas kord lugedes tuleks mõelda sellele, milliseid  kindlaid  muutusi võiks teha ja autorile pakkuda 
ning kuidas neid vajadusel põhjendada. 
2.  Uudise väärtuse kindlakstegemine ja alguse korrastamine 
Seejärel algab toimetajatöö. Toimetaja ülesanne on teha loo uudisväärtus maksimaalseks. Otsustada, 
millised on uudise suhted uudisväärtusega ning teha korda loo algus. 
a.  Uudisväärtuse kindlakstegemine. Esimene ülesanne on vaadata uudist üldiselt, mõeldes 
uudisväärtustele ning kuidas seda suurendada. Esiteks tuleb otsustada kui väärtuslik on lugu 
uudisväärtuste  seisukohast  ja kas on arvestatud lisakirteeriume. Seejärel tuleb mõelda, kas 
uudisväärtust ei saa suurendada. Siis tuleb vaadata, kas miski teeb loo kirjutamise 
ebaeetiliseks 
b.  Juhtlõigu korrastamine. Esimene ülesanne on teha korda uudise  juhtlõik  või tuumlõik, sest 
kogu materjal sõltub sellest. Tuleb leida kõige uudisväärtuslikum fakt ja kontrollida, kas see 
on juhtlõigus. Kui juhtlõigu sisu on korras, siis tuleb kontrollida, kas juhtlõik vastab 
vormistureeglitele. Tavalisemad vead on need, kus on toodud mitu fakti, tarbetud detailid ja 
taust. Kui on toodud ebaoluline materjal, siis tuleb kirjutada uus juhtlõik. Kui  lool  on 
sissejuhatus, siis on järgmine ülesanne teha korda huvilugu. Kui tuleb teha uus tuum, siis ka 
uus huvilugu. 
3.  Uudise kompositsiooni kordategemine 
Pärast algust tuleb teha korda uudise  kompositsioon . See jaguneb kolmeks: 
a.  Teema-arenduse materjali ja  lisainfo  eraldamine.  Esmalt  tuleb kontrollida, kas teema-arendus 
ning taust ja  perspektiiv  on eraldi.  Tavalisim  viga on taustalausete või lõikude paiknemine keset 
teemaarenduse osa. Seejärel tuleb tõsta  lisamaterjali  teema-arenduse järele. Nii  selgub  materjal, 
mis ei sobi. 
b.  Teema-arenduse korrastamine. selle too tulemuseks on alateemade kaupa korrastatud ja 
kooskõlas materjal. Esmalt tuleb kontrollida, kas ühe  alateema  materjalid on kokku kogutud. 
Teine ülesanne on vaadata, kas juhtlõigus olev fakt on lahti räägitud ja vastav osa paikneb kohe 
pärast juhtlõiku.  Kolmandaks  kontrollida, kas kompositsioon vastab valitud struktuurimudelile ja 
tõsta vajadusel  lauseid  ringi. 
c.   Tausta  jagamine. Siis tuleb üle vaadata lisainfo, eelkõige taust. Taustainfo jagatakse uudises 
laiali. Tuleb kontrollida, et uudise juhtlõigus ja teema-arenduse osas oleks ainult minimaalselt 
taustainfot tegelaste tuvastamiseks. See info peaks olema täiendina. Pikem eraldi lausetena 
vormistatud taustainfo tuleb viia uudise lõppu. 
4.  Info kustutamine ja lisamine 
Kustutada   mittevajalik  ja lisada vajalikku materjali uudise alaosadesse. See ülesanne jaguneb 
kolmeks: esiteks, uudises võib olla asju, mida seal ei tohiks olla; teiseks, võib olla materjali, mis on 
toimetaja arust üleliigne; kolmandaks, toimetaja võib leida, et uudis vajab lisaks  teemasid  arendavaid 
fakte,  lugusid , tsitaate jne. kontrollida tuleks kuute asja. 
Arvamused ja hinnangud. Uudis ei tohi  sisaldada  reporteri  arvamusi  ning peab hoidma arvamused ja 
faktid lahus. Eriti tuleb kontrollida  tekste , mis on reporterile emotsionaalselt olulised. Subjektiivsus 
tuleb sisse otsesõnaliste, mõnikord ka varjatud hinnangutena. Varjatud kallutatuse väljatoimetamine 
on eelkõige toimetaja töö. Toimetaja peaks  uurima  kaht tüüpi nähtust: kas pole tsiteeritud palju ja 
olulistes kohtades  allikaid , mis  esitavad  reporterile meelepäraseid seisukohti ning kus vastuseisukohi 
on nõrgema kaaluga; kas pole kasutatud kallutavaid sõnu, eriti  tsitaadi  saatelauses. 
Tasakaalu puudumine. Kõige  tavalisem  konflikti põhjus ajalehe ja allikate või uudislugude tegelaste 
vahel. seda on võimatu parandada ilma uute allikate ja lisainfota. Kas uudist käsitletakse kõikidest 
külgedest? Kas on antud sõna kõigile osapooltele? Kas on väljajäetud mitteametlikke allikaid? 
Faktide puudumine. See on probleem, mida toimetaja ei saa ise lahendada. Reporter peab vajalikke 
fakte juurde hankima. Uudisküsimuste  vastuste  puudumine: kas on vastatud kõigile 
uudisküsimustele. Lugeja ootuste täitmine: uudis peab vastama lugeja küsimustele ning et vastused 
oleksid  küsimusi  tekitavate lausete lähedal. Valed proportsioonid: peale kompositsiooni 
kordategemist võib selgineda, et juhtlõiku  arendav  osa on liiga lühike ning siis tuleb hankida juurde 
juhtlõiku arendavat materjali.  
Elavuse ja inimkesksuse puudumine. Uudis peab olema inimkeskne ja elav. Kas on piisavalt tsitaate? 
Kas on palju fakte, mis lasevad lugejal end tunda osa sündmusest? Kas on liiga palju tsiteeritud, 
ametlikke tekste jm? 
Liigsed mõtted. Otsustamine, kas  loos  on palju mittevajalikke fakte, põhineb toimetaja  arusaamisel  
auditooriumi huvidest ja teadmistest. Mittevajalikud osad tuleb lihtsalt maha tõmmata. See tähendab 
mitme asja kontrollimist: kas tekstis on mõttekordusi, kas on reporteri järeldusi mida lugeja suudab 
ise teha, kas on üleliigseid aja ja kohamäärusi, adjektiive,  numbreid , detaile.  
Liiasuse taga on kaks põhjust: reporter on kirjutanud kiiresti ning lugu on tihendamata; reporteril 
pole olnud piisavalt vajalikku materjali ja ta on lisanud ebaolulist ruumitäitmiseks. 
Tausta ebapiisavus. Uudise mõned aspektid ei pruugi olla toimetaja arvates lugejale selged: terminid, 
arusaamatu info. Toimetaja peab siin tausta juurde hankima. Siin tuleb arvestada lugeja huvide ja 
teadmistega. 
5.  Faktide kontroll ehk uudise tegemine täpseks 
Omaette töö moodustab range ja põhjalik faktide kontroll, mis on toimetaja kõige olulisem ülesanne. 
Seda peab tegema. Tihti on eraldi faktikontrolli osakonnad. Fakte saab alles siis kontrollida, kui 
uudise kompositsioon on korras, mittevajalik maha tõmmatud ja  puuduv  juurde kirjutatud.  
Kontrolli protsess. Iga autor teeb vigu ja iga asi võib olla vale. Kontrollime peaks koosnema neljast 
etapist: uudise uuesti läbilugemine; faktide äramärkimine; autoriga  vestlemine ; faktide kontrollimine 
ja vajadusel parandamine. 
Allikad. Faktide allikaid võib olla mitu. Osa fakte pärineb reporterilt endalt, kes on käinud 
sündmusel kohal(küsida reporterilt). Osa fakte on teiste inimeste intervjuudest, mida saab kontrollida 
koos reporteriga. Osa fakte pärineb kirjalikest allikatest, mida saab kontrollida toimetaja üksi ning 
selleks kasutama üldteatmeteoseid, erivaldkondade  teatmikud , atlased,  eksperdid , väljalõigete  kogud  
jne. Toimetaja ei saa piirduda ainult ühe allika abil kontrollimisega. Kahtlaseid detaile tuleks 
kontrollida mitmest allikast. 
Alati kontrollimist vajad faktid. Osa faktitüüpi esineb enamus uudistes ja nende kontrollimine peaks 
olema rutiinne. Alati tuleb kontrollida: sõnu, termineid,  nimesid , aadresse, õigekirja, tähendusi, koha 
nimesid, ametnike nimetusi, kuupäevi, sporditulemusi, arve, autorsust, taustainfot, negatiivset infot, 
lühendite tähendusi jne.  
6.  Allikate kasutamise ja esitlemise kontroll 
Üheks tegevuseks on allikate kasutamise ja esitlemise kontrollimine. Selle võib jagada neljaks: 
allikate kasutus, identifitseerimine, atributeerimine ja  tsitaatide  kontroll. 
Allikate kasutus. Toimetaja peab olema kindel, et uudises on kasutatud antud sündmuse tarvis kõige 
väärtuslikumaid allikaid ja serveeritakse neid väärtuslikult. Kas on maksimaalse väärtustega allikad, 
kas on kõik olulised allikad, kas on toodud allikate ja sündmuse seos, kas on kõik osapooled 
esindatud , kas on infopiiranguid, vaatluse tulemused korrektsed, kas kirjalikke allikaid on kasutatud 
piisavalt. 
Allikate identifitseerimine. Kas on valitud sobivad võtted allikate identifitseerimiseks ja kasutatud 
neid korrektselt. Kas tuleb välja, millised on allika suhted sündmusega, allika väärtus, 
identifitseeritud maksimaalselt, kas lisafaktid on õiged ja piisavalt, kas esimesel mainimisel on 
piisavalt identifitseeritud ja kas korduv viitamine on õige, kas identifitseerimisega on antud 
hinnangut . 
Allikate  avamine  ehk  atributsioon . Kas atributsioon on piisav, kas on piisavalt ja õigelt, varjatud 
allikad ning nende  autoriteedi  tõstmine, kas lugeja on selge, kes millist infot andis ning mis on 
seosed  infoga , kas juhtlõigus on atributsioon vajalik, millal tuuakse allikad sisse, kas parafraasid on 
ütlejale atributeeritud. 
Tsitaadid. Tuleb kontrollida üle nii originaaltekstid kui ka teistest allikatest võetud tsitaadid. 
Toimetaja ei teeks reporteri parafraasist  tsitaati  ega täiendaks tsitaati  omalt  poolt. Kas tsitaadid on 
olulised,  piisavad , hästi sõnastatud, kas tsitaadid on sellised, mida peaks andma edasi parafraasiga, 
kas on hinnangut sees, kas tsitaadid on arusaadavad ja õiged, kas on kasutatud õiget verbi, kas 
parafraasid on objektiivsed ja selged.  
7.  Stiili parandamine 
Alles siis teha korda keel ja stiil. See jaguneb kolmeks: stiili kontroll, manipuleerimise kontroll, 
teksti grammaatilise korrektsuse ja õigekirja kontroll. Korrektuur on toimetaja kõige viimane eraldi 
tegevus. Stiili puhul tuleb kontrollida teksti vastavust kõigile uudise stiiliideaalidele: kas tekst on 
selge, lihtne, täpne ja objektiivne; kas tekst on tihe ja ökonoomne; kas tekst on elav,  veenev , piisavalt 
isikuline; kas stiil on loomulik ja kogu tekstil sama. 
Sõnavara. Kas sõnad on korrektsed, kas on sõnu, mida peaks vältima, kas saab leida  lühemaid  sõnu, 
kas on palju omadus-määr ja tühisõnu, kas on kujundeid jm, kas on sõnu, mida saab maha tõmmata. 
Kui tekst on liiga  tuim -bürokraatlik, siis tuleb tõmmata maha  võõrsõnad , terminid, mine-vormid, 
pikad  laused  ja  lõigud . Kui tekst on liiga argikeelne või lobisev, siis tuleb maha tõmmata üldsõnad, 
eufemismid , metafoorid, tühisõnad, hinnangulised  omadussõnad  ja määrsõnad,  släng  ja argisõnavara. 
Lause. Kas  lauses  on mitu mõtet, täiendid, määrused, kuidas verbe kasutatakse ja –mine vorm, kas 
on isikulist tegumoodi, kas laused on  lühikesed . Lausete paremaks muutmiseks on neli nippi: teha 
pooleks kõik sõnad, milles on rohkem kui 15 sõna;  visata  välja semikoolonid ja mõttekriipsud; otsida 
sõnu ja ja aga ning nende ette punkt panna; kui tekst liiga tuim-bürokraatlik, siis tõmmata maha 
imbisikuline  tegumood , kaudne ja  tingiv   kõneviis , mine-vormid, pikad laused ja lõigud. 
Tekst. Kas uudise toon ja tempo sobivad sündmusega, kas stiil on ühtne, argisõnade kasutamise koos 
bürokraatliku sõnavaraga, kas stiil on  neutraalne , kas arvud on korrektsed. 
8.  Keele-eetika kontroll 
Demagoogia ja  manipuleerimine  tuleb üles leida ja igal juhul tekstist välja visata. Kui stiililt kehv, 
siis on probleem väike. Kui sisaldab manipuleerimist, siis on uudis  ebaeetiline . Tekst tuleb keelelise 
eetika suhtes üle vaadata. Kas tekst annab varjatud hinnanguid, kas on kasutatud tundeid  tekitavaid  
sõnu, kas tekst vihjab, kõneleb, kas iskulist ja imbisikulist tegumoodi kasutatakse õigesti, kas 
refeerides on kaudne kõneviis, kas arvud on info  andmiseks , mitte manipuleerimiseks. 
9.  Teksti ülelugemine 
Toimetaja eelviimane ülesanne on lugeda tekst veel kord tähelepanelikult üle ja küsida endalt: kas 
teksti tuum tuleb selgelt välja; kas teksti kompositsioon on õige; kas tekst on arusaadav; kas lugeja 
ootused täidetakse; kas tekst vastab ajakirjanduseeetikale ja muudele eetilistele nõuetele. 
10. Korrektuur 
Korrektuur ehk viia tekst vastavusse toimetuses kasutavate grammatika- ja orgograafiareeglitega. 
Seda tööd teeb tihti eraldi inimene toimetuses: kas sõnu kasutatakse õiges tähenduses, kas tekst 
vastab kirjekeele reeglitele ja  stiilile , kas nimed on kirjutatud õigesti, kas sõnu on käänatud-pööratud 
õigesti, kas sõnade järjekord on õige, kas sõnad lauses on õiges arvus või käändes, kas  lauseühendid  
on õiged, kas tekst on sidus ning kas asesõnade viidatakse õigele asjale.  
TEKSTIDE ÜMBERTÖÖTAMINE JA TOIMETAMISE ÜLDPÕHIMÕTTED 
TEKSTIDE ÜMBERTÖÖTAMINE 
Lisaks tavalisele tekstitoimetamisele on veel lühendamine, värskendamine, kohalikustamine ja PR lugude 
tegemine onbjektiivseteks ja tasakaalustatud uudisteks. 
Lühendamine 
Kui uudis on liiga pikk, siis tuleb lühendada: lõigata loo  lõpust  lõike maha; visata välja üksikud laused või 
sõnad; asendada sõnu või lauseid lühenditega. 
Info seisukohast jagunevad väljavõtted kaheks: osa neist vähendavat infot hulka tekstis ja teise osa jätavad 
info alles, esitades seda vähimate sõnadega. 
Lõpu mahalõikamine. Ei tohi ennem lühendada, kui toimetaja on loo läbi lugenud ja teinud kindlaks, et 
juhtlõik annab keskset infot ja kompositsioon on paigas – lugu liigub oluliselt ebaolulisele ja samateemaline 
info on pandud kokku. Muidu lõppeb lühendamine teksti lagunemisega. 
Sõnade või lausete väljaviskamine ja asendamine. Teha enne korda juhtlõik ka kompositsioon. Laused ei 
tohi muutuda ülearuliseks. Lihtsalt üksikute sõnade väljajätmine ei aita teksti lühendada va siis kui see teeb 
lõigu rea võrra lühemaks. Mõttekam on otsida terveid lauseid, mida välja jätta. Väljaviskamisega võib jätta 
teksti välja kahel viisil: jättes info alles või visata osa infost välja. Lühendamise puhul tuleb visata välja 
sõnu-lauseid, mis kordavad mõtteid või annavad infot, mida lugeja saab ise järeldada.  Visatakse  välja 
tautoloogilised kohad, asendatatakse kahesõnalised  verbid , tõmmatakse maha umbmäärased tühisõnad, 
lauselühendid  asendatakse üksiksõnadega, visatakse välja mõttekordused, tõmmatakse maja reporteri 
järeldused, visatakse välja puhttekstuaalsed lõigud. Info kustutamise puhul võetakse välja info, mida 
toimetaja peab üleliigseks. Jäetakse välja aja ja kohamäärused, nimisõnafraasides jäetakse välja adjektiivne 
või numbreid, jäetakse ära detailid vanuse,  elukutse , rahvuse kohta ning kui lugu keskendub sellele pigem, 
et mis juhtus, siis jäetakse ära isiku nimi, sündmuskoht jne. lühendatud lugu tuleb hiljem üle lugeda, et ta 
põsib koos, on arusaadav ning annab selge ja täieliku pildi sündmustest.  
Värskendamine 
Uudis  kirjutatakse  ümber, et seda värskendada. Värskendatakse neid lugusid, mis kirjutati eile ja mis 
lähevad homme lehte. Selleks on mõned põhitegevused: 
•  Kontrollida üle aega väljendavad sõnad. Asendada sõna eile nt üleile’ga. 
•  Lisada infot, mis polnud ennem kättesaadav. Uus info lisandub uudise  algusesse  ja muudab uudise 
uudisväärtuslikumaks. 
•  Vahel teha uus juhtlõik ning kogu uudis ümber kirjutada. 
•  Kui teised  väljaanded  on mingeid fakte kirjeldanud, tuleb need viia teema-arenduse osast 
taustaosasse. 
•  Kontrollida üle kõik faktid ja parandada. 
Kohalikustamine 
Inimesele läheb korda see, mis toimub tema lähedal ning millega on emotsionaalselt seotud. 
Rahvusvahelistesse uudistesse otsitakse  seoseid  Eestia ja üleriigiliste  uudiste  suhtes kohalike inimeste-
sündmustega seos. Kui on  lähedus  olemas, siis kogu uudisväärtus tõuseb ning uudise sees oleva info 
suhteline väärtus tõuseb, sest mida lähedam materjal seda uudisväärtuslikum on. Kohalikustada saab suuri 
rahvusvahelisi sündmusi. Näiteks kui on lennuõnnetus, siis kas  pardal  oli eestlasi. Põhimõtted on lihtsalt 
selleks: 
•  Rahvusvahelistesse-üleriigilistesse uudistesse lisatakse kohalik materjal ja paigutatakse sobivasse 
kohta. enamasti on see uudise alguses. 
•  Uudises, kus kohalik materjal on tagaplaanil, tõstetakse see esiplaanile, kas juhtlõiku või loo 
algusesse.  
•  Kontrollitakse, kas nimed on õigesti kirjutatud. Õnnetusolukordades moonduvad need kergelt. Tuleb 
kontrollida, kas kohalikud inimesed on ikka kohalikud. 
•  Lisatakse ise kohalike inimeste kohta leitud  lisamaterjal . Loob rohkem inimkesksust. 
PR-lugude töötlemine 
Pressiteadetega saadakse reklaami firmadele jne. pressiteadetega tehakse kolme asja: visatakse minema, 
muudetakse lühiuudiseks või kasutatakse tulevase uudise aluseks. Oluline on pressiteate uudisväärtus. 
Uudisväärtuse kindlaksmääramine. Pressiteate puhul tuleb küsida: kas sellele on piisavalt uudisväärtust? 
Paljud pressiteated on omakasupüüdlikud jne. Teised on uudisväärtuslikud. Tuleb küsida mitu küsimust: kas 
püütakse firmat reklaamida? Kas tegu on tõelise või pseudosündmusega? Kas lugu sisaldab  lugejat  
mõjutavat infot? Kas on värske info? Kas teema on väärt jälgimist? 
Toimetamine. Tuleb otsida välja iva ja strukuteerida lugu uuesti. Selleks tuleb teha  viit  asja. Esiteks, 
kontrollida, kas teade on usaldusväärne ja täpne. Teiseks, leida sobiv juhtlõik(võib  asuda  mujal). 
Kolmandaks, leidavastused juhtlõigust lähtuvatele uudisküsimustele. Neljandaks, tuleb teade teha 
objektiivseks ja tasakaalustatuks. Viiendaks, toimetada uudist  keeleliselt  nii, et see sobiks  väljaande  stiiliga. 
TOIMETAMISE ÜLDPÕHIMÕTTED 
Toimetaja töö tulemus oleks maksimaalselt lugejasõbralik ja töö protsess maksimaalselt autorisõbralik. Need 
tegevused saab jagada kaheks: toimetaja koostöö teksti ja selle lugejaga ning koostöö autoriga. 
Toimetaja ja tekst 
Toimetaja töötab ennekõike tekstiga. Järgida teatud põhimõtteid. 
•  Kõige tähtsam põhimõte: toimetaja peab kõigest aru saama, mis loos on. Kui aru ei saa, siis 
korrigeerida lugu. Küsima endalt, mis on loo tuum, mida see tähendab, kas ikka tähendab seda. 
•  Toimetaja peab asetama isennast lugeja rolli ja küsima, kas lugeja saab aru. 
•  Toimetaja ülesanne on aidata autoril välja tuua see, mida autor välja tuua tahab ja mida leht välja 
tuua tahab. Tihti on autor tahtnud rääkida ühest, aga räägib teisest. Toimetaja peab olema reporteri 
sõber.  Ajakirjandus  on  meeskonnatöö . 
•  Toimetaja ülesanne on teha teksti väärtus maksimaalseks minimaalsete muudatustega.  
•  Hea toimetaja austab reporterit ega tee muudatusi vaid selleks, et midagi muuta. Lugu ei ole 
toimetaja oma, vaid reporteri.  
•  Toimetamise käigus saab lugu lihvida, kuid ei saa teha tasa reporteri tegemata jäänud töid.kui 
reporter pole hankinud piisavalt detaile, siis ei saa toimetaja neid juurde hankida.  
•  Vead on kirjutamise juures normaalne nähtus. Tähtis on et vigadest õpitakse. 
Toimetaja koostöö autoriga 
Toimetaja on see, kellel on lugude lehtepääsemise ja nende vormi kohta öelda viimane sõna. Kehtib 
põhimõte, et kui võimalik, siis tuleb teha keerukaid parandused koos autoriga. Autor peab teadma, et tema 
teksti muudetakse. 
Koostöö üldpõhimõtted 
•  Toimetuses peavad olema selgelt  eristatud  rollid ja nende kandjad: reporterid, toimetajad, 
küljetoimetajad. Paika panna ülesanded, vüimusuhted ja vastutus.  
•  Toimetaja võib nõuda ja anda  soovitusi . Nõudmised annavad kindlad reeglid, kus  valikuid  pole. 
Soovituste puhul saab valida mitme valiku vahel, et mis teha. Soovitused ja nõudmised peavad olema 
selgelt eristatud. Nõudmiste üle ei vaielda, soovituste üle küll. 
•  Koostöö üheks aluseks peaks olema lehe stiiliraamat, mis annab ühised reeglid töö tegemiseks ja 
väldib tülisid. 
•  Välisautoritele on kasulik teha soovituste ja nõudmiste  loend , mis neile antakse kui nad 
kaasautoriteks tulevad. 
•  Koos toimetades on mõistlik reporteril anda võimalus oma asju põhjendada kõige pealt. 
•  Toimetajal peavad olema kindlad muutmisettepanekud, mida ja kuidas muuta, mitte üldisi soovitusi.  
•  Pakkuda autorile mitu võimalust muudatusteks. Nii saab autor ise valida sobivama, õppida 
kirjutamisvõimalusi. 
•  Toimetaja peab oskama põhjendada oma muudatusteettepanekuid.  
•  Meeskonnatöö on hea, kus toimetaja saab lugeda esimest  varianti  loost. Siis saab anda kohe soovitusi 
ja välditakse hiljem probleeme.  
•  Autoril võiks olla aega ise parandusi teha ja et ta oleks toimetusele kättesaadav, kuni teksti tehakse. 
•  Toimetaja peab olema ka õpetaja. Juhtida autorit vigu nägema ja õppima neist. 
Muudatused, mis ei nõua konsulteerimist autoriga 
•  Uudise värskendamine ja kohalikustamine 
•  Puuduva atributsiooni lisamine infole 
•  Faktide lisamine, mis ei muuda uudise mõtet 
•  Taustafaktide lidamine 
•  Kuriteo ja majanduslugudest ebaeetilise info väljajätmine 
•  Väikeste kärbete tegemine, et ruumi võita 
•  Väheoluliste lausete korrastamine ja  lihtsustamine  
•  Valesti kirjutatud nimede parandamine 
•  Liigsõnalisuse vähendamine 
•  Teksti viimine kooskõlasse väljaande stiiliraamatuga. 
•  Õigekirjavigade parandamine 
Muudatused, mille puhul peab autoriga konsulteerima 
•  Kui uudis tekitab  kahtlusi  faktide tõelisuse suhtes 
•  Juhtlõigu muutmine-asendamine 
•  Loo muutmine tasakaalu ja objektiivsuse saavutamiseks 
•  Uudise tooni-meeleolu muutmine 
•  Uudise kärpimine, kui lugu muutub  pikast  lühikeseks 
•  Lausete-lõikude  ümberpaigutamine , eriti kui on oluline info 
•  Tsitaadi muutmine või lühendamine 
•  Tsitaadi parafraseerimine ja parafraasist tsitaadi tegemine 
•  Allikaviidete lisamine juhul, kui pole selge, kes on info andja 
•  Teiste faktide  vastuolus  olevate faktide parandamine 
•  Reporterist sõltumatult uue info lisamine, mis muudab uudise olulisust 
•  Loo  ilmumise  edasilükkamine 
•  Lisalugude juurdelisamine, mis sisaldavad muud taustainfot 
Toimetamisvead 
Ühtki toimetamise reeglit ei tohi rakendada nii, et see muudab loo algset tähendust. Toimetamisvead on 
võltsimine,  võimendamine  ja laiendamine. 
Võltsimine. Kui info lõppvariandis ei ühti infoga algvariandis. See viga juhtub siis, kui toimetaja soovib loo 
uudisväärtust tõsta, aga tal puudub vajalik info ja hakkab seda infot ise looma.  
Võimendamine. Suurendatatkse väite jõudu üle. Esiteks võib toimetaja intensiivistada  väljendit  nt üksikute 
sõnade lisamisega(kõik, ainult) või jäetakse ära sõnad(umbes, peaaegu, enam-vähem). Pehmest arvamustest 
saab absoluutne väide ja piiratud tõest alati kehtiv tõde. Toimetaja soovib sellega teha lugu 
ühemõttelisemaks, läävamaks, efektiivsemaks ja tugevamaks. Teine võta on atributsioon ära jätmine. 
Esitatakse reporteri poolt kellelegi omistatud väide autoritekstina ja muutub arvamusest mittevajalikuks 
faktiks. Ka sellega suurendatakse uudiväärtust.  
Laiendamine. Suurendatakse keelelise üksuse ulatust, eeskätt kustutades aja või kohamäärusi. Nii võib ühes 
linnas juhtunu haarata kogu riigis juhtunud tähelepanu.