Uudise alused: Uudise tegemise protsess (0)

UUDISE TEGEMISE PROTSESS (LK 331-351) 
Protsess on:  planeerimine , reporteritöö, kirjutamine ja toimetamine. 
Üldsoovitused teksti tegemiseks 
- Tekstitegemise etapid tuleks läbida loomulikus järjekorras ja  sujuvalt . Minna siis järgmisele etapile, kui 
eelmine  on valmis. Muidu laguneb lugu  koost  või esineb topelttööd. 
- Plaan  ega  tekst  ei  tohi  olla  dogma.  Plaanist  siis   loobuda ,  kui  uus  plaan  on  olemas.  Plaanita  ei  saa 
kirjutada, sest siis on palju fakte keskel, olulisemad teemad on  lühikesed  ja ebaoluline on pikalt kirjas.  
- Tekstitegemise soovitused kehtivad täies  mahus  pika ja  keeruka  uudise puhul.  
- Teksti  tegemine  on  osalt  spontaanne,  osalt  teadlik  süstemaatiline  tegevus.  Kui  piirduda  ainult 
spontaansusega, siis tuleb segane ja juhuslik tekst. Süstemaatiline tegutsemine aitab aega kokku hoida.  
- Teksti tegemine on töö, mis nõuab pidevat ülesmärkimist. Ajakirjaniku tööprotsessi oluline reegel on: 
kõik tuleb kirja panna ja kohe, mitte loota mälule. Kohe ülesse kirjutada oma loo tuum, küsimused, millele 
on vaja vastuseid otsida. 
Planeerimine ehk kodutöö 
Planeerimise  võib  jagada  kaheks:   esmalt   valida  uudise  teema,  sõnastama  uudise  teema  ja   määratlema  
uudise   parameetrid ;  teisalt  analüüsida  materjali,  mõelda  läbi  küsimused,  millele  uudis  vastab  ning 
kavandada  lisamaterjali  strateegia. 
TEEMA, TUUM JA MUUD PARAMEETRID 
1. Uudisväärtusliku teema leidmine –  reporter  peab ise olema aktiivne teemade otsija. Reporter on sama 
hea kui on tema allikad. Korraldada ajurünnakuid, lugeda teisi uudiseid, vihjetelefonid. 
2.   Homse   lehe  teemade  valimine  –  Selleks  :  võrrelda  uudisväärtuste  ja  ajalehe  enda  lisakriteeriumite 
seisukohast ; võrrelda valitud  teemasid  lehenumbri mitmekesisuse seisukohast; kontrollida, et teemasid 
poleks  valitud  lähtudes  pseudouudisväärustest  ega  poleks  ka  pseudosündmusi;  kontrollida  eetilisi 
probleeme. 
3. Uudise tuuma otsustamine – Leida kõige olulisem fakt. Tuuma ehk  fookuse  valimine on uudisetegemise 
protsessi kõige olulisem otsus. Esiteks, fookusest oleneb see, keda küsitletakse faktide ja kommentaaride 
saamiseks  ja  milliseid  fakte  otsitakse.  Kui   fookus   pole  paigas,  siis  küsitletakse  valesid  inimesi  ja 
kogutakse fakte, mis pole olulised. Nii räägitakse olulisest vähe. Teiseks, tuum määrab, mille kohta otsida 
materjali kõige enam ja kõige enne. Lahti rääkida  juhtlõik . Muud  alateemad  vaadatakse läbi lühidalt. Ka 
taust ja perspektiiv  kirjutatakse  keskse  alateema  kohta.  
Tuuma  valimise  kriteeriumid.  Tuuma  otsustamiseks  on  vaja  teada,  milline  info  sündmuses  on  kõige 
uudisväärtuslikum: mõju ühiskonnale, ebatavalisus, prominendid, konfliktid, värskus. 
Tuum  ja  faktid.  Küsida:  kas  on  olemas  piisavalt  fakte,  et  juhtlõiku  valida?  Mõnikord  saab  juba 
olemasolevate  faktide  põhjal  ja  osi  fakte  teadmata  otsustada,  millele  keskenduda.  Reporterit  aitavad 
uudisväärtused  ja  püsivad  hierarhiad.  Juhtlõigu  jaoks  on  vaja  otsida  midagi  erilist,  mis  teeb  selle 
sündmuse  unikaalseks  teiste  samasuguste  sündmuste  hulgas.  Mõnikord  on  fakte  liiga  vähe,  et  nende 
põhjal tuuma valida. Siis peab prognoosima, millised need võiksid olla. Reporter peab ruttu kontrollima, 
kas tema oletused peavad paika ja vajadusel uue teema valima. Mõnikord tuleb aga enne fookuse valimist 
fakte juurde hankida. Siis lähtuda uudisküsimustest, vastava teema rutiinifaktide loenditest ja küsimustest, 
mis aitavad uudisväärtust tõsta. 
Tuuma määratlemisel on kolm põhimõtet, et minimaalse vaevaga saavutada maksimaalseid tulemusi: 
- Püüda kohe  tuum ära valida. Kui tundub, et see on võimatu, siis hakata fakte juurde hankida ja sõnastada 
tuum.  
- Reporter peab võimalikult ruttu kontrollima tuumaks valitud fakte.  
- Võib  juhtuda,  et  valitud  tuum  on  ebasobiv.  Valitud  juhtlõiku  kontrollida  ja  täpsustada  igas 
uudisekirjutamise faasis. Kui tuum ei sobi, siis leida uus fookus. 
4. Muud küsimused – kui palju ja milliseid alateemasid lugu sisaldab; kas juhtlõik või sissejuhatus; kui 
pikk tuleb lugu.  
UUDISE TEGEMISEKS VAJALIKU MATERJALI LÄBITÖÖTLEMINE 
Tuum on valitud ja uudise põhiparameetrid otsustatud. Nüüd mõelda, mille abil valitud tuum lahti rääkida. 
- Leida ja sõnastada küsimused, millele on vaja tuuma arendamiseks ja uudise kirjutamiseks vastused 
leida 
- Teha selgeks, millised vastused on olemas ja mis on puudu 
- Leida need allikad, kellelt puuduvaid vastuseid on võimalik saada ja kelle abil saab olevaid vastuseid 
üle kontrollida.  
1. Materjali vajadust määravad tegurid. Uudise ülesehitus, uudisküsimused, vaatenurga valik. 
Info ja uudise ülesehitus. Uudise kanooniline ülesehitus. Materjali on vaja selleks, et rääkida lahti loo 
tuum, et lugejas juhtlõigu lugemisel tekkinud küsimused saaksid vastused. On vaja tuua tuuma arendavat 
materjali. Siis rääkida lahti teised alateemad, kuigi lühemalt ja  kaudsemalt . Siis on vaja materjali  tausta  
ja perspektiivi jaoks. 
Uudisküsimused ja rutiinvastused. Osa fakte on vajalikud olenemata sellest, mis on fookus. Uudis peab 
vastama kõigile või suuremale osale uudisküsimustest. Rääkida: mis juhtus, kes olid osalised, kus, millal 
ja kuidas sündmus toimus ning vajadusel ka põhjendada, miks juhtus. Uudisküsimusi konkreetse uudise 
jaoks  konkretiseerida.  Abiks  on  rutiinifaktide  loendid,  mis  tuleks  uudise  puhul  kindlaks  teha.  Kuid 
reporter peaks ka tegema loendi enda jaoks, mis kataks talle olulisi teemasid. Uudisküsimustele vastuste 
otsimist ja rutiinifaktide kogumist on võimalik alustada juba enne, kui fookus on otsustatud ja mõnikord 
saab nende abil tuuma paremini valida. 
Uudisväärtuste  tõstmine.  Milliste  faktide  abil  saab  tõsta  loo  uudisväärtust.  Esitada   küsimusi  
uudisväärtuste selliste aspektide kohta, mis on seni teadmata: mõju lugejale, ebatavalisus, prominendid, 
konfliktid, emotsionaalsus. On oluline uurida seda sündmuse seisukohast keskseid  aspekte .  
Vaatenurga valimine. Tuum  kõigepealt  eri vaatenurkadest läbi mõelda. 
- Kirjeldamine: kes tegutsesid, mida võib näha, milline on nähtava suurus, kuju, lõhn, millised on detailid, 
kus juhtus. 
- Jutustamine: millal juhtus, kuidas algas ja millega lõppes, kuidas arenes, mis ajal juhtus, mis juhtus enne 
ja pärast seda. 
- Võrdlemine: millega see sarnaneb, millest erineb, milles seisneb sarnasus ja erinevus. 
- Vastandamine: kes seda teevad ja kes vastu tegutsevad, milles on konflikti olemus, kes on aktiivne ja 
kes on passiivne. 
- Seostamine: mis seda põhjustab, mis on selle eesmärk ja tulemus, millal ja miks seda ei juhtu. 
- Tõestamine: mis on selle poolt ja vastu, millised on selle kohta käivad faktid. 
Tavalises   uudises  valida  ainult  üks  vaatenurk  tuuma  arendamiseks.  Pikkade   lugude   puhul  võib  olla 
rohkem,  aga  üks  vaatenurk  peab  siiski  olema  keskne.  Mõnikord  määrab  valitud  tuum  ette,   millisest  
vaatenurgast teemat arendada. Kui vaatenurk on valitud, mõelda läbi, millistele küsimustele peab leidma 
vastused, et uudis vaatenurgast lahti kirjutada. 
2. Vajaliku info liigid. Teine vastamist ootav küsimus on, millist liiki infot on tuuma lahtirääkimiseks 
vaja. Sellest seisukohast saab info jagada nelja rühma: 
- uudise teema arendamiseks on alati vaja fakte ja arvamusi. 
- uudise elavaks ja  loetavaks  tegemiseks on vaja detaile ja tsitaate 
- uudise panemiseks konteksti on vaja taustainfot 
- uudise serveerimiseks võib lisaks  tekstile  minna tarvis ka visuaalset materjali. 
Kõige  tähtsamad  on  faktid.  Kehtib  reegel:  fakte  pole  kunagi  liiga  palju.  Peab  olema  avatud  ka 
ebatavalistele faktidele.  
3. Info allikad. Uudis saab olla nii hea kui on tema allikad. See küsimus jaguneb mitmeks alaküsimuseks. 
- Esiteks, kellelt saab puuduvat infot, kelle abil saab kontrollida olemasolevaid fakte ja kes võiks juhatada 
uute tundmatute allikate juurde. Kasutada mitut allikat ja neid kontrollida mitmest allikast üle. Kes saaks 
kinnitada olulist, vastuolulist, ründavat või ebatavalist infot. 
- Teiseks, tuleks kasutada ajakirjaniku otsest vaatlust. Siiski palju ja erinevaid  allikaid  vaja lisaks. 
-   Kolmandaks ,  kes  on  vääruslikud  allikad  tuuma  lahtirääkimiseks.  Selleks  mõelda  reale  küsimustele: 
millised allikad annavad vastuse uudisküsimustele, kes tõstavad loo uudisväärtust, kellelt saab fakte ja 
kellelt kommentaare, kes on osalejad/pealtnägijad, kes on sõltumatud eksperdid, kes on püsiallikad jne, 
tsitaadid, kättesaadavus. 
4.  Planeerimise  protsess.  Küsimuste  ja  tegevusplaani  läbimõtlemisel  on  vaja  järgida  alati  kindlat 
järjekorda : 
1. Läbi mõelda valmis küsimused, mis tuuma arendamiseks vastuseid vajavad.  
- Küsimusi võib mõelda välja kahel viisil: spontaanselt ja teadlikult-süstemaatiliselt. 
-  Ei  tohi  piirduda  ainult  spontaansete  küsimustega,  sest  need  ei  vaatle  sündmust  kõigist  aspektidest. 
Spontaansele küsimuste sõnastamisele peab alati järgnema süstemaatiline küsimuste lisamine. Küsida: 
uudisväärtustest, faktidest jne. 
-  Teadliku  küsimuste väljamõtlemise juures on oluline järjekindlus ja süstemaatilisus. Esitada küsimusi 
tuuma iga komponendi kohta (kes, mis, kuidas). Esitada komponentide kohta erinevaid küsimusi. Esitada 
ka neid küsimusi, millel on vastused olemas, sest neid ei pruugi vaja olla.  
- Küsimused esitada tuuma vajadusest lähtudes. 
-  Küsimused  enne  intervjuud  süstematiseerida:  uudise  alaosade  kaupa,  tähtsuse  järgi,  kas  vastused  on 
olemas või ei.  
-  Mida  enam  on  küsimused  välja  mõeldud,  seda  paremad  on  hiljem  infokogumise  tulemused.  Seega: 
korralik eeltöö hoiab kokku aega ja vaeva. 
- Küsimused alati kohe üles märkida.  
- Küsimused peaks kohe viima  arvutisse  ja seal koondama rühmadesse. Rühmitamise aluseks on uudise 
osad ja alateemad. Siis on olemas tuumküsimused, alateemade küsimused ja taustküsimused.  
2.  Valida  allikaid  iga  küsimuse  taha.  Ka  siin  on  spontanne  mõtlemine,  aga  ka  süstemaatiline 
läbimõtlemine, kes sobib allikaks.  
- Leida iga küsimuse juurde palju ja väärtuslikke allikaid. 
- Mõelda, kes võiks juhatada uute ja puuduvate allikate juurde. 
- Oluline on teada, et ka reporter ise ja raamatud on allikad.  
- Kui allikad on valitud, siis mõelda, kes neist on kättesaadavad, kellest alustada, keda saab intervjuuda 
telefonitsi. 
- On mõistlik kirjutada allikad küsimuste ette, siis on võimalik süstematiseerida küsimusi allikate kaupa. 
Oluline on säilitada ka küsimused arvutis teemade kaupa.  
MEESKONNATÖÖ PLANEERIMINE 
Mõelda,  kuidas  uudise   meeskond   töötab.  Reporteril  tuleb  koostöös  teha   toimetaja ,  fotograafi, 
teabegraafikuga.  Otsustada:  mille  abil  millist  infot  serveeritakse;  kes  hangib  millist  materjali;  millist 
materjali peab reporter hankima teabegraafika jm jaoks; mida peab pildistama fotograaf ja kuidas peab 
toimuma reporteri ja fotograafi koostöö. 
Reporteritöö 
Kui plaan on tehtud, siis algab tegelik materjali kogumine ehk reporteritöö. 
Taustamaterjali  hankimine . Reporteritöö algab üldjuhul taustamaterjali hankimisega. Tausta hankimist on 
kasulik alustada kirjalikest allikatest. Sealt saab infot intervjueeritavate kohta ning teavet, mida on juba 
kirjutatud. Muud allikad. 
Valmistumine  intervjuuks  ja  vaatluseks.  Valmistuda  intervjuuks.  Küsimused  tehti  juba  tuuma 
analüüsimise käigus. Nüüd jagada küsimused allikate kaupa ja viimistleda, uurida allikate tausta ja leppida 
intervjuud kokku. 
Faktide  kontrollimine.  Võimalikult  ruttu  ja  enne  kõike  muud  üle  kontrollida  uudise  tuumaks  valitud 
faktid. Kui  selgub , et faktid on valed, siis on aega uus tuum leida. Siis üle kontrollida muud  kesksed  faktid, 
millel  uudis seisab. Mõelda  sellele,  mis  allikad  võimaldavad  fakte  kontrollida. Ja  ideaalis  peaks  fakte 
kontrollima vähemalt kahest sõltumatust allikast – eriti oluline, ründav, vastuoluline ja ebausutav info.  
Info  kogumine. Kui  taustamaterjal  on   hangitud ,  ettevalmistused tehtud ja faktid  kontrollitud, siis saab 
asuda   uue  info  kogumisele.  Info  hankimiseks  kasutada:  kirjalikke  materjale,  isiklikku  vaatlust  ja 
intervjuusid inimestega. Kõige olulisem info saadakse reporteri vaatluse põhjal, ja vaatlust tuleb kasutada 
seal, kus võimalik. Uued allikad ja uued faktid võivad esmase tuuma ümber lükata, ja siis tasuks hoolikalt 
mõelda. Kui selgub, et asjad on teisiti, kui plaanis mõeldud, siis  alustada uuesti algusest: valida uus tuum 
jne. Peab meeles  pidama , et on vaja lahti rääkida ka alateemad, mida teha peale põhiinfo otsimist. Muud 
infot  ei  tohi  tagasi  lükata,  sest  seal  võib  olla  olulist  infot.  Alati  otsida  rohkem  materjali  kui  teksti 
tegemiseks  vaja  on.  Vaja  on,  et  hangitud  materjal  oleks  tuuma   arendav .  Kogutud  materjal  on  kasulik 
koondada kohe arvutisse alateemade ja uudise alaosade kaupa. Materjali on halb koondada allikate kaupa, 
sest siis ei  kirjutata  mitte valitud vaatenurgast, vaid allikate kaupa.  
Kirjutamine 
Kirjutamist saab alustada alles siis kui reporteril on selge, mida ta tahab öelda. Fakte peab olema piisavalt. 
Teksti tegemine on tükkidest terviku ja tuumast arenduse suunas kirjutamine. Korraga tuleb keskenduda 
ühele tekstitegemise etapile ja seal ühele tegevusele korraga. 
Teksti  kirjutamisel  tuleb läbida samad tegevused samas  järjestuses  kui toimetamisel. Lisaks tulevad kava 
ja  visand : 
1.  Uudisväärtuste  kontroll  ja  juhtlõigu  kirjutamine.  Alustatakse  tuumlõigust.  Tuuma  valik 
uudisväärtuste seisukohast. 
- Juhtlõik kirjutada kohe korralikult valmis. Kui juhtlõik on valmis, siis on ka suur osa uudisest valmis. 
Aega kulutada. 
- Igale loole pole võimalik head juhtlõiku kirjutada ja seega ei toh kogu oma aega sellele kulutada. 
- Juhtlõik tuleb mitu korda ringi kirjutada. 
- Huviloo võib kirjutada juhtlõigu järel, kuid valida kõige viimasena, siis kui uudise muud komponendid 
on paigas. 
2. Kava tegemine. Läbi mõelda, milline on teksti struktuur: alateemad, tähtsusjärjekord, taustalood. 
-  Kava  koosneb  lausetest,  mis  toovad  välja  alaosad  ja  alateemad.   Laused   peavad  olema  väited,  mitte 
küsimused. Kavapunktid on vastused autori küsimustele. 
- Kava jaoks tuleb kasutada konkreetseid sõnu ja vältida üldise tähendusega sõnu. 
- Kava tuleb teha kirjalikult. Sest muidu tuleb kava udune. Kirjalikku kava on vaja pikemate ja keeruliste 
lugude puhul. 
- Kava annab plaani edasiseks tegutsemiseks. Kui tekib uudis mõtteid, siis tuleb need panna sobivatese 
kohtadesse . 
3.  Visandi  kirjutamine.  Teksti  tegelik  kirjutamine  algab  alati  visandist.  Visandi  eesmärk  on  saada 
keskseid mõtted paberile – kesksed faktid ennem, siis õigekiri. Visandamine on spontaanne tegevus ja 
selleks on kaks võimalust. 
- Üks võimalus on kirjutada spontaanselt, kasutades kava ja materjali sellisena, nagu nad on mällu jäänud 
ja  mitte  uurida  oma  märkmeid.  Seda  võib  kasutada  pikkade  lugude  kirjutamisel.  Selline  tekst  on 
loomuliku ehitusega ja aitab keerukat materjali süstematiseerida. Lühemate lugude puhul ei maksa seda 
kasutada, va. siis kui pööratud püramiid selge.  
- Teine variant on teadlikum ja sobib kasutamiseks igapäeva uudiste puhul. See koosneb neljast etapist: 
jagatakse materjal teema-arenduseks ja lisamaterjaliks; siis koondatatakse teema-arendus alateemadesse; 
siis tõstetakse alateemad tähtsuse järjekorda; siis kirjutatakse visand alateemade kohta. 
4. Mustandi kirjutamine. Mustandi kirjutamine on teadlik tegevus. Siin kasutatakse visandit, kava ja 
olemasolevaid  materjale  ning  arendatatakse  teemad  süstemaatiliselt  välja.  Mustandi  tulemuseks  on 
terviklik  tekst.  Meelespidada:  mustandi tegemist  ei tohi jätta   viimasele   minutile;  tuleb  kirjutada  kaks-
kolm versiooni; tuleb kirjutada  rahulikult  ja hoolikalt; korraga keskenduda ühele alateemale; keerukas ja 
segane üksikosa tuleb kirjutada selgelt lahti. 
1. Esimene ülesanne on lugeda visand hoolega läbi ilma parandusi tegemata. Siis see süstemaatiliselt läbi 
töötada.  
2. Mõelda lugu veel kord läbi uudisväärtuste seisukohast ja otsustada, kas kõik on korras. Vaadata üle ja 
viimistleda uudise juhtlõiku või sissejuhatust.  
3. Siis teha korda uudise  kompositsioon : 
- Esmalt tuleb vaadata, kas teema-arendusse on sattunud mitte vajalikku tausta või perspektiiv materjali 
ja tõsta see lõppu. 
- Teha korda teema-arenduse osa. Kontrollida, kas sama alateema materjalid on kokku kogutud. Teine 
ülesanne  on  vaadata,  et  juhtlõigus  olev  fakt  on  lahti  räägitud  ja  kohe  peale  juhtlõiku.  Vaadata,  kas 
kompositsioon vastab pööratud püramiidi mudelile. 
- Siis tuleb üle vaadata tausta ja perspektiivi  järjekord .  
Visand tuleb töötada läbi alateemade kaupa: tõsta lõike seni ümber kuni tulemus on loogiline ja pööratud 
püramiidile vastav. Hea on kasutada copy ja  paste  süsteemi ja paigutada lõigud kahele poole  failis . Panna 
ka loo osadele vahepealkirju. 
4.  Kustutada   mittevajalik  materjal ja lisada vajalikku materjali, mis visandil välja oli jäänud.  
- Kontrollida, kas uudisesse pole sattunud autori enda arvamusi või hinnanguid ja tõmmata need maha. 
- Uudise arendamise jaoks mittevajalik materjal tuleb ära kustutada. 
- Kontrollida, kas kõik olulised faktid on sisse  viidud  ja vajadusel lisada puudused. 
- Veenduda, et uudis vastab kõigile vajalikele uudisküsimustele, ja vajadusel lisada puuduvad vastused. 
- Veenduda, et uudise tähtsamad alateemad on  pikemalt  välja arendatud kui vähemtähtsad, ja lisada või 
kustutada materjali 
- Kontrollida, et uudis oleks tasakaalustatud, ja vajadusel lisada tasakaalustavat materjali juurde. 
- Kontrollida, kas uudises on piisavalt detaile, tsitaate, mis teevad loo elavamaks. 
- Vajadusel tuleb lisada taustamaterjali, mis aitab lugejale sündmust selgitada. 
5. Järgnev faktide, allikate jms kontroll. 
- Kontrollida üle faktid. 
-  Kontrollida,  et  allikaid  oleks  kasutatud  korrektselt,  ning  et  identifitseerimine,  allikate   avamine   ja 
tsitaadid on korras. 
Kasulik on kirjutada tsitaadid eraldi välja ja panna need paremuse järgi  ritta . Parimad tsitaadid tasub panna 
loo  algusesse  ja kehvemad tahapoole. Üks-kaks head  tsitaati  on mõtet hoida ka uudise lõpu jaoks. 
5.   Viimistlemine .    Mustandi  tegemisel  pööratakse  tähelepanu  just  teksti  sisule  ja  kompositsioonile. 
Järgnevalt  on  tarvis  keskenduda  teksti  väiksemate  osade  vormile.  Siin  on  kolm  ülesannet:  korda  teha 
uudise stiil; kontrollida, et tekstis pole  keelelist  manipuleerimist; teha korrektuur. 
Toimetamine  
Kui uudis on valmis, siis ei saa seda veel toimetajale ära saata. Uudis tuleb lugeda veel kord läbi toimetaja 
pilguga  ja  parandada  vead,  mis  jäid  kahe  silma  vahele.  Siin  kehtivad  toimetamise  põhimõtted  ja 
soovitused: 
1. Kõigepelt lugeda lugu algusest lõpuni läbi ilma parandusi tegemata. 
2. Siis mõelda uudis läbi uudisväärtuste seisukohast. 
3. Siis vaadata üle uudise juhtlõik/tuumlõik ja huvilugu. 
4. Siis üle vaadata uudise kompositsioon – kas teema-arendus on enne tausta ja perspektiivi jne. 
5. Siis veelkord üle vaadata uudises olevad faktid, tsitaadid ja detailid.  
6. Siis üle kontrollida faktide täpsus ja vaadata, kas allikad on kasutatud korrektselt, kas identifitseerimine, allikate avamine ja 
tsitaadid on korras. 
7. Siis üle vaadata stiil, kontrollida keelelist eetikat ja teha korrektuur.  
8. Lõpuks lugeda tekst veel kord läbi ja veenduda, et teksti tuum tuleb välja, ülesehitus on  korrektne , tekst on  veenev , arusaadav 
ja eetiline. Siis on tekst valmis. Meeles tuleb pidada, et kunagi ei tohi anda käest lugu, kui on aega ja võimalusi seda veel paremaks 
teha.