Rahvaluule (0)

Referaat rahvaluulest
 
 
Rahvaluule on rahva vaimne traditsiooniline kunstilooming. Seega on rahvaluule kolm põhilist tunnust:

• Ta on rahva vaimne looming.
  
• Ta on traditsiooniline looming.
  
• Ta on kunstilooming.
  

Rahvaluule liigid võivad olla omavahel põimunud: lauluga kaasneda tants, jutustusega laulud, mõistatused ja kõnekäänd.
Rahvaluule on :

• Anonüümne
  
• Kollektiivne
  
• Suuline
  

Vanemat rahvaluulet nimetatakse folklooriks ja uuemat poplooriks.
Folkloor on sündinud tuhandeid aastaid tagasi, levides suuliselt ühelt esitajalt teisele ja siis on teine esitaja seda natukene kohendanud.
Tänapäeval täidab rahvaluule kohta uuem rahvalaul ehk poploor .
Rahvakunst on see osa kultuurist, mida viljelevad mitteelukutselised kunstnikud . Rahvakunst jaguneb tarbekunstiks ja sõnaloominguks.
Tarbekunsti alla kuuluvad majad, rõivad, ehted , lelud, tööriistad, mööbel jm. Sõnaloominguna mõistetakse rahvalaule, rahvajutte, mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände.
 
Folkloor
Lühivormid
koosnevad :
Kõnekäänud
Mõistatused
Vanasõnad
Rahvajutud
koosnevad :
Muinasjutud
Muistendid
Pajatused
Naljandid
Rahvalaulud
koosnevad :
1) regivärsiline rahvalaul
2) riimiline rahvalaul
 
 
Rahvalaulud
 
Eesti rahvalaulu areng jaguneb 2 järku:

a)                 vanem ehk regivärsiline rahvalaul, kujunes välja ürgkogukondliku korra ajal ja püsis muutusteta 18 sajandi lõpuni.

b)                 uuem rahvalaul, mis sai domineerivaks 19 sajandi keskel.
 
 
Regilaul
 
Regilaulu ettekandjaks olid naised, seetõttu domineerib tundelist külge rõhutav element. Laulus on esikohal sõnad, regilaulu ehituse aluseks on värss. Selle põhivorm on 8 silbiline. Enamasti lauldi eeslaulja koori vaheldumisel. Viisid on väikese ulatusega, tavaliselt 3-4 helil. Mõnikord lisandub värsile refrään või pikendatud lõppheli. Liigid üheks vanemaks liigiks on töölaulud- seotud töödega mida tehti koos. Karjaselaulud on ühed meloodilisemad eesti rahvalaulud. Tavandi ehk kombelaulud neid on väga palju- kajastatud on peresündmused ja kalendritähtpäevad. Isiklikke tundeid kajastavad lüürilised laulud(mõisaorjad, vaeslapsed, lesknaised).
Näiteks:
Laula , kuni elad
Laula, laula suukene,
Liigu, linnu keelekene,
Mõlgu, marja meelekene,
Ilutse, südamekene!
    
Regivärsiline rahvalaul jaguneb lüüriliseks ja lüroeepiliseks rahvalauluks. Mõlema liigi vahel on küllalt suured erinevused, mis seisnevad oluliselt nende sisus , osalt vormis.    
     Ülekaalus on lüüriline rahvalaul (töölaulud, orjuslaulud, tavandilaulud, laulud laulust jne.).
     Suur osa vanemaid laule, milles on mina-elamusega läbipõimitud jutustus ja kus sündmuste kujutamisele lisandub isiklikke mõtteavaldusi, meeleolude ja tundmuste väljendusi, nimetatakse lüroeepiliseks rahvalauluks. Siia kuuluvad perekonnaballaadid mehetapjast, kuldnaisest, laulud imetegijast, imekandlest, karja ja ehete kadumisest, orja kättemaksust, mõisavargustest, nekrutitest vm.
 
Näiteks:
LÜÜRILINE RAHVALAUL:
NOORMEHED NAGU METS
Olgem uhked , noored mehed,
olgem uhked, seiskem sirged ,
nii kui kuused külma vastu,
lepad laia lume vastu,
sarapuud vastu saduda!
LÜROEEPILINE RAHVALAUL:
NÕMME NOORMEES .
Lätsi ma õitsi otsimaie,
õidsitulda tundamaie.
 
Riimiline rahvalaul
 
18. sajandil kujunes kirikulaulu ja kunstluule mõjul välja uuem rahvalaul. Seda eristab regivärsist lõppriim. Uuem rahvalaul ehk riimiline rahvalaul erineb vanast mitmeti, siin valitseb eepiline sisu ja meeste temaatika . Suureneb meeste osatähtsus, pahameel mõisnike vastu, usuvahetus , revolutsioon, sõjad jne. Naiste repertuaar kaldub armuromantikasse, tugevat mõju avaldas saksa kirjandus. Uuemas rahvalaulus koonduvad värsiread salmidesse. Koos sellega asendub regilaulule omane algriim lõppriimiga.
Üldised olid riimilise rahvalaulu teemad järgmised:

• Talupoeg ja mõisnik, räägib talupoja ja mõisniku suhetest omavahel.
  
• Küla diferentseerumine , koormamine raske tööga ja halb toitlustamine annab sellele rühmale laulu ainet.
  
• Kirikukirjanduse-vastane satiir , Aadu Hint on seda kasutanud. See jutustab palvetest, kirikuteenistusest, jutlustest.
  
• Külalaulud, nad puudutavad palju lokaalseid pisisündmusi.
  
• Vangilaulud, enamasti on nad mina vormis ja vang jutustab oma raiskuläinud elust.
  
• Töölislaulud, laulavad kõrgemate ülemuste kukutamisest.
  

Näiteks:
Ja keiser riideid kannab,
kel servad punased,
see neile julgust annab,
kel käed on verised.

• Sõjalaulud, on enamasti seotud kindlate sõdade ja lahingutega. See jutustab sõja koledusest.
  
• Armastuslaulud , räägivad enamasti õnnetust armastusest.
  
• Ringmängu laulud, need muutusid populaarseks 20.saj.alguses. Näiteks: Mäe otsas kaljulossis… jt.
  

 
 
 
 
Lühivormid
 
Kõnekäänud
 
Kõnekäänd on rahvapärane väljend, mis annab lühidalt, piltlikult, poeetilises vormis mingi olukorra, nähtuse, eseme või omaduse iseloomustuse . See on vormilt mõnevõrra ligidane vanasõnadele, ometi sisult ja funktsioonilt on see erinev. Kõnekäändu kasutatakse kõne piltlikustamiseks ja imestamiseks. Neid on võimalik mõista vaid lauses. Kõnekäänd on paindlik kontekstiga kohanema , sellepärast laseb ta end kasutada võrdlemisi erinevates tähenduslikes finessides . Kõnekäänu väljendi algüksus on tihti tavaline sõnapaar. (näiteks: Ei kuule ega näe.)
Kõnekäänud liigitatakse järgmiselt:

• Korduslikud sõnapaarid ( Vaenlane on vaenlane.)
  
• Sünonüümilised ja anonüümilised (Vajus sohu ja rappa.)
  
• Atributiivsed sõnapaarid (võimas vähk)
  
• Reastavad sõnapaarid (Ei ole liha ega kala.)
  
• Rahvapärane võrdlus (Kinni nagu kana takus.)
  
• Retooriline küsimus ja hüüatus (Kuhu mullune lumi jäi?)
  
• Metafooriline otsustus (Lubab palju ei tee aga midagi.)
  
• Ebaloogiline vastandamine (Ma olen kas pime või ei näe.)
  
• Inimese, inimeste rühma või olukorra karikeeriv iseloomustus(Ei muhulane põle mees.)
  
• Jutujätkud (Ära ole vihane . Vastus: Vihast saab hea õlle, pahast hea piibu .)
  
• Tõrjuvad vastused (õiget vastust ei taheta öelda, Kui vana sa oled? Kapsalõikuse ajal sain kaheaastaseks.)
  
• Osatavad ütlused (Poiss, aja pull koju, perenaisel on kohvipiima vaja!)
  

 
 
Mõistatused
 
Mõistatuses esitatakse vabalt valitud tunnuste alusel mõne eseme lühike poeetiline kirjeldus. Mõistatus omapärase ülesandena või teravmeelse küsimusena on koostatud selleks, et oleks võimalik väga kaudse iseloomustuse abil mõistatada kirjeldatud eset.
Iga mõistatus koosneb kahest osast:

• Mõistatusest, mis sisaldab ülesande või küsimuse.
  
• Mõistatuse lahendusest ehk vastusest.
  

Mõistatuse lahendus on tavaliselt ühesõnaline. Mõistatuse sisu muutub ajas. Tänapäeval on suurem osa vanu mõistatusi varjusurmas, sest nende aluseks olevad nähtused ja tegevused on jäänud minevikku . Uus aeg on loonud uusi mõistatuse tüüpe. Varem oli noorte hulgas väga populaarsed piltmõistatused ja keerdküsimused. Piltmõistatuse küsimus esitatakse joonistusena. Mõistatuse lahendus antakse lausena. Keerdküsimused on rajatud vaimukatele lahendustele. Neid on sageli võimatu ära arvata.
Näiteks: Missugune hammas paneb naerma? ( naljahammas )
Kanda jõuad lugeda ei jõua? (juuksed)
 
 
 
Vanasõnad
 
Vanasõna all mõistetakse rahvasuus käibivat üldistavat lauset. Vanasõnad on terviklikud, lühikesed, piltlikud ning tabavad väljendid, mis käivad töö, lastekasvatamise, õppimise, kodu ja teiste tähtsate eluvaldkondade kohta. Vanasõnades on võetud kokku paljude inimpõlvede elutõde ja kogemused. Neid võib võrrelda elamisreeglitega, milles avalduvad talurahva eetika ja moraal . Vanasõna tänapäevane vorm on aforism ehk mõttetera. Aforism on napisõnaline vaimukas ütlus, mis väljendab üldistatud mõtet või elutarkust. Vanasõnad on rahva ühislooming, aforismide autoriteks on kirjanikud , teadlased või teised tuntud inimesed.
Vanasõnad rühmadesse jaotatult:
Sotsiaalseid vahekordi peegeldavad vanasõnad.
Vanasõnad tööst ja töötegijast.
Eetilised tõekspidamised vanasõnades.
Vanasõnalised ilmastikuended.
 
Vanasõnale kui rikkalikule rahva elukogemuste kunstilistele üldistusele annab suure jõu meisterlik keeleliste vahendite valik. Hästi valitud keelelised vahendid muudavad mõtte kujukaks ja ilmekamaks ning hõlbustavad ühtlasi vanasõna meelespidamist.
Vanasõnade ladusus saavutatakse kindla kompositsioonilise ehitusega, rütmiga, häälikuliste korduste ja rikkaliku kujunduslikkusega, mille juures kasutatakse mitmesuguseid kõne- ja lausekujundeid. Vanasõna koosneb sageli kahest võrdsest poolest ja moodustab seega sümmeetrilise lause.
Näiteks: Mis noorus kokku paneb, seda vanadus eest leiab.
Ära usu enne, kui sa näed.
 
 
Rahvajutud
 
Muinasjutud
 
Muinasjutt on väljamõeldud jutt. Vanasti räägiti neid ajaviiteks. Sageli ei olnud need mõeldud lastele. Muinasjutt on traditsiooniline proosavormiline rahvaluuleteos imepärase või olustikulise sisuga, milles tähtsal kohal on kunstiline väljamõeldis. Muinasjutud kajastavad rahva elu ja uskumusi. Nendes esitatakse ka kõik ebatavaline või üleloomulik sündmustik loomulikuna ja võimalikuna.
Muinasjutud jagunevad:

• Loomamuinasjutud
  
• Imemuinasjutud
  
• Tõsieluliste muinasjutud
  

Loomamuinasjuttude tegelasteks on loomad, keda kujutatakse nende iseloomule vastavalt. Eestis üks tuntuim loomamuinasjutu tegelane on rebane .
Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele.
Tõsieluliste muinasjuttude tegevus areneb tavaolustikus. Kangelased on enamasti lihtsad, vaesed, aga arukad, heasüdamlikud ja kavalad talupojad või talunaised.
Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imedele
 
Muinasjuttudel on kindlad tunnused:
Väljakujunenud lõpp ja algus.
Näiteks: Elas kord, kuskil maal, kui nad veel surnud ei ole
Sündmustiku kordumine.
Muinasjutu tegelased on vastandlike omadustega inimesed.
Tavaliselt lõppeb muinasjutt õnnelikult.
Näiteks: …ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni
Tänapäeval kirjutatakse ka kunstmuinasjutte. Nende autorid on elukutselised kirjanikud. Näiteks: Ajaprintsess
Muistendid
 
Muistend on rahvaluule liik , mille tegevuslik on seotud kindla koha, aja, inimese või sündmustega. Muistendid tahavad harilikult midagi selgitada, tõestada või õpetada. Muistendid on sageli seotud loodusega. Kuid sellest hoolimata on muistendid tekkinud inimese fantaasiast nagu muinasjuttki, kuid oletatakse, et see on tõsi.
Muistendi liigid on:

•         Tekkemuistendid (Kuidas loomad said endale sabad)
  
• Vägilasmuistendid (Suur Tõll)
  
• Kohamuistendid (muistend Odalätsist)
  
• Ajaloolised muistendid (muistend sellest, kuidas saarlased Sigtuna lossi maha põletasid)
  
• Kunstmuistendid (”Emajõe sünd”)
  

Tekkemuistendid annavad seletust selle kohta, kuidas olevat tekkinud maailm, loodusnähtused ja mitmesugused olendi; kuidas olevat õpitud tegema üht või teist tööd; kuidas olevat tekkinud teatud kombed jne.
Vägilasmuistendid. Vanaks ja väga elujõuliseks muistendite liigiks on vägilasmuistendid, mis pajatavad endisel ajal elanud vägimeestest ja nende tegudest.
Kohamuistendid. Muistendite ühe arvukama liigi moodustavad kohamuistendid, teatavate reaalsete kohtadega seoses olevad rahvajutud, mis püüavad seletada nende kohtade tekkimist, nime saamist ja muid iseärasusi. Neis põimuvad kindlad ajaloolised faktid ja usutavad mälestusteated fantastiliste lisanditega ja rahva poolt tõeks peetud müütiliste kujutustega.
Ajaloolised muistendid. Ajaloolised muistendid sisaldavad suuliselt edasiantud mälestusi mitmesugustest ajaloolistest sündmustest. On muistendeid kohaliku asustuste ja inimsulade ajaloost, samuti jutustusi kohaliku majanduse, kultuurielu ja ühiskonna ajaloo alalt, jutustusi väljapaistvatest isikutest, sõdadest, taudide esinemisest jne.
 
Naljandid
 
Naljandites käsitletakse elu huumoriga. Nendes naeruvääristatakse negatiivseid iseloomujooni (Näiteks laiskus ja ihnus ), ameteid (näiteks kirikuõpetaja ja kubjas) ja igapäevaelu nähtusi. Naljandid on jutustavad tekstid, mis põhinevad karakteri -, sõna- või olukorrakoomikal. Sageli kasutatakse nendes dialoogi ning ootamatut lõpplahendust- puänti. Naljandid väljendavad ühiskondlike arusaamu ja kriitikat.
Näiteks:
Tark poiss
“Poiss mis su isa teeb?”
“Keerab maal kasukat pahupidi .”
“Kuidas nii?” imestab härra.
“küll on rumal härra, mis seal imestada! Minu isa künnab maad.”
“Aga mis su ema teeb…”