ESSEE ÕPETUSSÕNADE JA VANASÕNADE TEEMAL (0)

EESTI METODISTI KIRIKU TEOLOOGILINE SEMINAR
Helika Gustavson-Rätsep
kaugõppe IV kursus
TARKUSEKIRJANDUS JA POEESIA
ESSEE ÕPETUSSÕNADE JA VANASÕNADE TEEMAL
Õppejõud: Margit Sepp
Tallinn 2010
Õpetussõnu lugedes hakkas mind huvitama laiskuse teema: millistes värvides seda eesti vanasõnades kasutatakse, millised sarnasused ja erinevused on vanasõnadel Õpetussõnadega.
Nii Õpetussõnadel kui ka vanasõnadel on didaktiline iseloom. Nende tekst kas õpetab, keelab või käsib midagi otseselt (Õp 6:6; „Tee tööd, kuni elad“, „Tee tööd surmani“) või soovitab hinnangute ja üldistuste kaudu („Paremb viis virka kui kümme laiska“). Didaktilisus väljendub vast selgeimini:
võrdlustes: Õp 26:16 „ Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat “, ka 6:11 (ja 24:34), vanasõnades nt „Laisal on aiateivad (nagu) verstapostid“, „Parem tööd teha mureta kui jõude olla murega“, „Laisa töö – nagu kana haudub mädamuna peal“;
personifikatsioonides: Õp 6:11 (ja 24:34) „...siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu relvastatud mees.“ Vanasõnades on aga personifikatsioonid näiteks: „Ega töö jänes ole, et eest ära jookseb “, „Huoleldus on laiskuse ema“, „ Laiskus ja nälg on ühe küla lapsed“;
antiteetilisetes parallelismides: Õp 10:4 „Laisk käsi toob vaesuse, aga virgad käed teevad rikkaks“, samuti Õp 10:5; 12:27; 13:4; 14:19; 21:26. Vanasõnades: nt „Kes tööd teeb, see süüa saab; (aga) kes laiskust peab, see nälga näeb“, Kes palju teeb, see palju saab; (aga) kes vähe teeb, see vähe saab“, „Tegijal juhtub mõndagi, (aga) magajal ei midagi“.
Samuti on didaktilised kirjeldavad pildid, kui neid nii võiks nimetada: Õp 6:7-8; 24:30-32.
Kõnekujunditena esineb Õpetussõnades ja vanasõnades ka elliptilisust:
Vanasõnades: Laisk lähteb suil vilusse,
talvel ------ ahju paistele.
Ei virgal puudu tööd
ega laisal ------ aega.
Laisal (on) palju laitjaid,
virgal (on) palju kiitjaid.
Õpetussõnades: „Laisk ütleb: Noor lõvi on tee peal!
Kiskja --- keset turgu!“ (Õp 26:13)
„Uks pöörleb hingedel,
laisk --------- oma asemel“ (Õp 26:14)
„siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel
ja puudus --------------- nagu relvastatud mees.“ (Õp 6:11)
Nii Õpetussõnades kui ka vanasõnades esineb lisaks antiteetilistele ka sünteetilisi parallelisme: Õp 6:9; 6:10-11 (ja 14:33-34) ning 19:15.
Vanasõnades: sünteetiline parallelism (üldisemalt konkreetsemale) on näiteks „Laisal pallo pühäpäivi: laisal kõrd kõtt haige, päiv pää haige“, „Hooletu on hullem kui laisk: laisk teeb natuke, aga teeb valmis, hooletu jätab puhas poolele.“
Õpetussõnades esineb laiskuse teema juures ka midagi refrääni taolist: 6:10-11 on identne 24:33-34 ja 22:13 sarnaneb 26:13-le. Sealjuures tundub mulle 6 ja 24 peatüki karmikõlaline „refrään“ hüperboolsena ja seeläbi poeetilisena.
Eesti vanasõnad muudab aga luuleliseks riimide kasutamine: „Laisk alles haigutab, usin juba maigutab“, „Päev lükkab ööle, laisad lähevad tööle“.
Vanasõnades esineb palju eitusi, mis on võrreldes Õpetussõnadega jällegi eriomane: „Ega laisku ei külvetä ega küntä, nemä kasvava esi“, „Ega töö konti riku“, „Ega kass jõkke lähä“.
Eriti põnevad on sisulised erinevused ja sarnasused.
Õpetussõnades korratakse mitmel korral mõtet, et „Laiskus langetab sügavasse unne ja hooletu hing näeb nälga,“ (Õp 19:15, sama mõte ka Õp 6:9-11, 24:33-34 ja 26:14). Nii öeldakse ka vanasõnades: „Tegija käe saava tööd, magaja mago nälga.“
Identsed mõtted on ka näiteks: „Laisk ütleb: „Väljas on lõvi. Tapab mind viimaks keset turgu.“ (Õp 22:13) ja ka Õp 26:16. Vanasõnades on selle vasteks „Laisal on alati lõukoer risti tee pial.“ Idee poolest on sarnane ka Õp 15:19 „Laisa tee on nagu kibuvitsahekk, aga õigete rada on sillutatud.“ Niisamuti kirjeldavad teisedki vanasõnad, mis laisal tööd teha takistab: „Millal laisk tüöd tegeb? Talvel ei targe, sügüsel on suured tuuled, keväjel palju vett ja suvel liiga palav “, „Laisal iks suvi lämmi ja talv külm, käpp kärnän ja maa külmänü.“
Vanasõnades esineb teisigi laisa vabandusi, mis on aga üsna ninaka alatooniga: „Magajal vähem pattu “, „Kust virku muidu ära tuntas, ku laisku ei ole“, „Kes virga vilja ära sööb, kui laisku maa peal ei ole.“ Samuti võib laisal vanasõnade järgi vedada: „Laisal on alati õnne“, „Magajale kassile jookseb vahest ka hiir suhu .“ Laiskust nähakse ka kui tervisesäästjat ja elupikendajat: „Tüü om, kes inimese tapp“, „Katus on maja iga, laiskus mehe iga.“ Õpetussõnades näidatakse laiskust aga alati taunitavana ja Õp 10:4 ütleb, et laisk poeg on oma vanematele häbiks: „Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikusajal magab, teeb häbi.“
Vanasõnade ja Õpetussõnade vahel on erinevuseks ka see, et kui Õpetussõnad jäävad alati ühele seisukohale, siis vanasõnad on mõnikord üksteisele vastukäivad – sõltuvalt olukorrast, milles neid vajati. Näiteks ütlevad Raplast või Märjamaalt pärinevad vanasõnad: „Laesal põle ilmaski aega“ ja „Laesal on alati aega küll.“ Või: „Töö kiidab tegijat“ (töökust tõstetakse esile ja inimest hinnatakse ka tema töö järgi) ja „Mõisa köis – las lohiseb “ (võõrale tehtava töö juures on mõistlikum jõudu säästa).
Kui Õpetussõnades nimetatakse arututeks ja rumalateks laisku: „Ma läksin mööda laisa põllust ja arutu inimese viinamäest,“ (Õp 24:30), „Laisk on iseenese meelest targem kui seitse arukalt vastajat“ (Õp 26:16), siis vanasõnades hoopis virku: „Töö on lolli inimese ajaviide “, „Turakut tüü salis“, „ Loll , kes kõhutäie ära teenib.“ Küllap on siingi sama ajalooline põhi, nagu „Mõisa köis – las lohiseb“ puhul – pärisorjus. Muidu tunneme eestlasi ju kui üldjuhul väga töökat rahvast.
Õpetussõnade 21:26 lisab veel ühe olulise mõtte: „Päev otsa himustab ta (laisk) aina saada, aga õiglane annab, ega keela .“ Eks laisk inimene ongi saamisele orienteeritud, aga ei ole valmis selle nimel pingutama. Seda suuremat tähtsust omab tema jaoks see, mis tal on. Õiglasel inimesel on aga tänu oma töökusele küllaga, sellepärast ei sule ta oma südant ja käsi abivajajate ees.
Minu jaoks on huvitav see, et laisku võrreldakse õpetussõnades mitte ainult virkadega, vaid ka arukatega õigetega ja õiglastega. Mulle tundub, et need omadussõnad on siin üksteise täienduseks: õige inimene on ühtlasi õiglane, virk ja arukas.
Huvitav on ränne Piibli hoopis teisest kontekstist vanasõnadesse virkuse-laiskuse teema alla: „Kes nutuga külvab, see rõõmuga lõikab“, on Piiblis Psalmis 126: „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega,“ (Ps 126:5) mis on palveteekonna laul ja räägib vangipõlvest naasmisest. Küllap on selliseid paröömiaid vanasõnades teisigi.
Minu jaoks oli põnev teada saada, kui palju mõtteid on Piiblist vanasõnadesse rännanud – seda kindlasti mitte ainult Eestis, vaid ka mujal (kristlikus) maailmas. Piibli sõnum on kahtlemata alati sirgjooneline ja otsene, mida minu arvates vanasõnade kohta öelda ei saa, kuid õppust tasub võtta ikka mõlemast.
Kasutatud kirjandus
Eesti Piibliselts, väljaandja. Piibel . 1997.
Hussar, A., Krikmann, A., Sarv, I., koostajad. Vanasõnaraamat. Tallinn: Eesti Raamat, 1984.