Vanasõna kui folkloorižanr (0)

Tartu Ülikool
Filosoofiateaduskond
Vanasõna kui folkloorižanr
Essee
Bret Metsküla
Kirjandus- ja kultuuriteadused
Tartu
2009

Sisukord

Sissejuhatus 2
Vanasõna olemus 3
Vanasõna päritolu 5
Vanasõnažanri suhted teiste folkloorižanritega 6
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Oma essee ühest folkloorižanrist teen vanasõnadest, sest need on mind alati paelunud oma õpetliku ja paikapaneva ning –pidava sisu poolest. Mind huvitab peale vanasõnade olemuse ka see, kust need üldse eesti keelde tulnud on, mis on nende algallikaks ning tekkepõhjuseks ning kui tihedalt on need seotud teiste žanritega.

Vanasõna olemus

Et vanasõna puhul on tegu millegi autoriteetsega, sellele viitab väga paljudes keeltes naturaalse (rahvapärase, mitte teadlaste poolt tarvituselevõetud) termini sisu. Matti Kuusi on raamatus «Sananlaskut ja puheenparret» esitanud kokkuvõtvalt erinevate keelte termini 'vanasõna' algtähendusi. Lisaks paljudel rahvastel tuntud väljendeile öeldud sõna või räägitud sõna võib see tähendada ka näiteks kinnitavat väidet ( wales 'i e kõmri k), tarka sõna ( komi e sürja) või mõjuvat sõna (jaapani).
Eesti keeles (ja näiteks iiri keeles - 'sean fhocal') on bukvaaltähenduseks vana sõna. Kui 'targa sõna' puhul viidatakse väljendis sisalduvale suurele tarkusekvantumile, siis ka 'vana sõna' puhul on eelduspäraselt tegu positiivsesisulise mõistega. Ühend vana+sõna on väärtustatud kasvõi «vana» tõttu, st minevikku kuulumisest tingituna .
Lisaks juba mainitud vana tarkuse vahendamisele saab vanasõnakasutaja - näiteks poliitik - ka rahvamehe rolli; kuigi laenulise loomusega, tunduvad vanasõnad kuuluvat meie rahva sfääri. Seega püüab poliitik paista rahva hääle kuuldavakstegijana.(R. Järv „Vanasõna ei ole varnast võtta“)1
Vanasõna tunnusteks on lühidus, poeetilisus ja didaktilisus. Peale lühiduse on vanasõnades taotletud ka kontsentreeritud sõnastust. Nagu mujal, nii tuleb ka eesti vanasõnades sageli ette nn. vormielementide, on-verbi, mitmesuguste korduvate osade jms väljajätteid, nt. Igal linnul [on] oma laul. Samas varieerub vanasõnažanri enda piires vanasõnas olevate sõnade arv tublisti – on nii kahe- kui ka viiekümnesõnalisi ütlusi. Kõige sagedamini esineb aga 6-sõnalisi vanasõnu (20% kõikidest juhtudest). Üldse domineerivad eesti repertuaaris vanasõnad, milles on 4-8 sõna (umbes 80%). (A. Hussar , A. Krikmann, I. Sarv 1984 „Vanasõnaraamat“ lk 5)2
Vanasõnad on tervikuna praktitsistlik tarkus ja üldine filosofeerimine maailma asjust ei kuulu nende esmaülesannete hulka. Siiski on vanasõnade seas ka päris kõrgel astmel tehtud üldistusi, nt põhjuslikkuse, asjade sarnasuse ja erinevuse, aja toime jm kohta.
Teisalt on perifeersemadki osad vanasõnafondist omal moel inimkesksed. Peale rahvaeetika ja filosoofiliste algmete on vanasõnadesse kätketud rohkesti ka mitmesuguste konkreetsete teadmiste ja arvamuste elemente – eelkõige meteoroloogilisi, agrotehnilisi ja veterinaarseid, aga ka tehnoloogilisi, meditsiini- ja hügieenialaseid. See kokku moodustabki põhiosa vanasõnade temaatilisest perifeeriast.
Uurijad on korduvalt tähele pannud , et vanasõnad räägivad üksteisele vastu: mida ühed jaatavad ~ käsivad, seda teised eitavad ~ keelavad. Nii näiteks on eesti vanasõnades peaaegu pooleks vastandlikke arvamusi selle kohta, kas lapsi tuleb kasvatada ja õpetada ainult suusõnaga või peab neile andma ka ihunuhtlust. (Nt. Vili ei kasva vihmata, lats ei ilma vitsata . Ja Mida armsam laps, seda kibedam vits . Kuid Lahke sõna aitab rohkem kui vits. Ja Hea laps kasvab vitsata.)
Teisalt on vanasõnade ellusuhtumises ja maailmavaates midagi läbivalt ühtset. Nad on julmade sotsiaalsete ja majanduslike olude peegeldus . Maailm on vanasõnades karm ja vaenulik keskkond, kus halba leidub rohkesti, head aga jätkub vaid vähestele. Töö ja vaev selles maailmas on paratamatu. Teatakse , et suhtlemises kehtib üldine tasakaalureegel: kuidas sina teistega , nii teised sinuga. Igal sammul tuleb teha ka kompromisse. Tuntud vana on parem kui tundmatu uus. Loomulikud väärtused – esmajoones tarkus ja hea tervis – on vanasõnades hinnatumad kui vara ja rikkus. Kõige taunitavamad pahed on need, mille tõttu inimene ise endale kahju teeb: pillamine, rumalus , kurjus . (A. Krikmann „Ütlusfolkloor“, „Regivärsist netinaljadeni“ lk 98–99)3

Vanasõna päritolu

Vanasõnad kuuluvad suhteliselt kergesti keelepiire ületavate žanride hulka. On olemas ütlusi, mida tuntakse täiesti rahvusvaheliselt, võiks öelda koguni – globaalselt, on üle-euroopalisi vanasõnu, Põhja-Euroopa ühisvanasõnu, kõigile slaavi rahvastele ühiseid, samuti ka läänemeresoome ühisvarasse kuuluvaid jne. Arvatavasti on vanasõnalaenud Ida ja Euroopa vahel kulgenud samu peateid pidi, mida mööda liikusid muinasjutud ja teisedki kultuurimõjud, nimelt Oriendist a) Vahemere idarannikut mööda Hispaaniasse; b) Idast Kreeka kaudu Sitsiiliasse ja Itaaliasse; c) Kesk- ja Väike-Aasiast Bütsantsi ja Balkani poolsaare kaudu Ida-Euroopasse. Euroopa piires on vanasõnalaenude liikumise põhisuund olnud arvatavasti romaani rahvastelt germaanlastele, viimastelt läänemeresoomlastele. Vanasõnade levikul on tähtsaks peetud selliste kirjalike allikate mõju nagu antiikkirjandus ja piibel . (A. Hussar, A. Krikmann, I. Sarv 1984 „Vanasõnaraamat“ lk 9)4 Mõned piibliraamatud (nt Õpetussõnad ja nn Taaveti Lauluraamat Vanas Testamendis ning apokrüüfide hulka kuuluv Jeesus Siiraki Tarkuseraamat) koosnevadki lausa vanasõnadest. Eestis tuntumad piiblivanasõnad on: Kes teisele auku kaevab , see ise sisse kukub ; Parem pool muna heaga kui nuumhärg pahaga; Õndsam on anda kui võtta; Uhkus käib enne langemist.
Samas, nagu repliike juttudest, nii on irdunud ja iseseivateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare rahavalauludest, vanasõnu on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega ühine didaktiline funktsioon. Tuntuimad regilauludest pärit ütlused on: Uni ei anna uuta kuube , magamine maani särki; Ilu ei panda patta (ega kaunist katla); Põllumees põline rikas (ametmees ajuti rikas, kaupmees korrati rikas). (A. Krikmann „Ütlusfolkloor“, „Regivärsist netinaljadeni“ lk 92)5

Vanasõnažanri suhted teiste folkloorižanritega

Ütlusfolkloori – vanasõnad, kõnekäänud, fraseologismid – ja muu folkloori (eriti jutufolkloori) vaheline piir ei ole selge ega terav . Eriti tihedad ajaloolised sidemed on ütlusfolklooril valmiga, mis mõnede uurijate arvates ongi loomamuinasjutuga sama algupära – valmi lõpus on tihti kokkuvõtlik vanasõnavormiline nn moraal .
Vanasõna- ja kõnekäänuvormide vahekorrad ütlustes on väga tihedad ja mitmekesised . „Ühe ja sama ütluse“ üldistavaid/mitteüldistavaid vorme on tihti raske eristada juhtudest, kus kõnekäänd kui „väiksem“ on vanasõna kui „suurema sees. Eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes on registreeritud u 1200 juhtu, kus vanasõnadel on kõnekäändudega tüpoloogilised sugulussuhted . Näiteks: Kalamees toidab kassi, kütt ei toida kedagi (vanasõna) ~ Toidab nagu kalamees kassi ja Kassi toidab ära ’kalasaagi suurused kohta’ (kõnekäänd); Kes koera saba kergitab, kui mitte koer ise (vanasõna) ~ Ma ei tahtnud koera saba kergitada ’end ise kiita’ (kõnekäänd). (A. Krikmann „Ütlusfolkloor“, „Regivärsist netinaljadeni“ lk 91, 93)6
Nagu varem öeldud, on vanasõnad seotud ka regilauludega. Õpetuslik värss või värsipaar on irdunud regilaulust ning hakanud olema iseseisev vanasõna. Eestis on selliseid vanasõnatüüpe umbes 300. Kõige tavalisemad teemad, mille kohta on regilaulust vanasõnu tekkinud, on soolised suhted ja sotsiaalsed suhted, kus õpetatakse, millist naist ikka kosima peaks, kuidas kasvatada lapsi, kuivõrd raske on talupoja elu jne. Nt laulutüübist „Võta naine töölt“: Naist võta argipäeval: siga pestakse mõnikord pühapäevakski puhtaks.
Üksikuist jutuliikidest on vanasõnadel ja kõnekäändudel olnud kõige elavam ainevahetus kindlasti naljanditega. Üpris palju paralleele on ka loomajuttudega, samuti juttudega rumalast kuradist, üsna vähe aga imemuinasjuttudega. Näiteks motiiv hunt lambanahas esineb vanasõnas Pealtnäha vaga lammas, seest kiskja hunt. Tuge on saanud see motiiv Piiblist, kuid paralleel on ka loomajutuga, kus lambanahas hunt tapab lambaid , karjused tapavad hundi jne. (A. Krikmann „Sissevaateid folkloori lühivormidesse“ lk 116–117)7
Vanasõnad on kõikjal meie ümber: igapäevases kõnes, televiisoris , reklaamidel. Sellest võib järeldada, et nad kuuluvad meie ellu ja on autoritaarsed. Käibel on need algselt olnud vanarahva suus ja seetõttu kutsutakse neid ka vanarahva tarkuseks. Paljud vanasõnad, näiteks ütlused, mis on seotud talupoja- ja mõisnikueludega, on aegunud , kuid mitmeid vanasõnu võib siiani võtta tõena ning tarvitada igapäevases elus kõlblusnormina. Samas on ka vanasõnu, mis on oma õpetuselt täiesti vastandliku sisuga, see on olenenud sellest, mis on kellelegi sobinud ja elus õigeks osutunud. Selle töö autor teadis küll mis vanasõnad on, teadis näiteidki, kuid sellist teoreetilist materjali polnud ta enne nii suurel hulgal läbi töötanud, ka ei arvanud ta, et vanasõnu on nii palju ja et need on sedavõrd huvitava taustaga. Seega oli selle töö tegemine äärmiselt kasulik põhja alla panemise seisukohalt.

Kasutatud kirjandus

A. Hussar, A. Krikmann, I. Sarv 1984 „Vanasõnaraamat“ – Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat
A. Krikmann 1997 „Sissevaateid folkloori lühivormidesse“ – Tartu Ülikooli kirjastus
M. Metsvahi , Ü. Valk 2005 „Regivärsist netinaljadeni“ – Tallinn: Kirjastus Koolibri
http://www.folklore.ee/tagused/nr10/varn.ht m
1 http://www.folklore.ee/tagused/nr10/varn.ht m
2 A. Hussar, A. Krikmann, I. Sarv 1984 „Vanasõnaraamat“ – Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat
3 M. Metsvahi, Ü. Valk 2005 „Regivärsist netinaljadeni“ – Tallinn: Kirjastus Koolibri
4 A. Hussar, A. Krikmann, I. Sarv 1984 „Vanasõnaraamat“ – Tallinn: Kirjastus Eesti Raamat
5 M. Metsvahi, Ü. Valk 2005 „Regivärsist netinaljadeni“ – Tallinn: Kirjastus Koolibri
6 M. Metsvahi, Ü. Valk 2005 „Regivärsist netinaljadeni“ – Tallinn: Kirjastus Koolibri
7 A. Krikmann 1997 „Sissevaateid folkloori lühivormidesse“ – Tartu Ülikooli kirjastus
8