Üldine kunstiajalugu (0)

Tartu Kunstikool 
2018 .a 
 
 
 
Kunstiajalugu 
 
Sandra Pääsik 2  stil  PHB 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Eugene   Delacroix  
( 1798 -1863) 
 
Oli 19. sajandi esimese poole ​prantsuse 
kõige tuntum ​romantistlik​ ​ maalikunstnik ​[1]​ ja 
graafik ​. 
 
Tema stiili iseloomustab dünaamika, värvide 
emotsionaalne ja kontrastne kasutusviis, joone relatiivne  
subordinatsioon , dramaatiline kompositsioon ning 
viimistletud tehnika.​[1]​ Tema kunstitöödes kajastub sageli 
vägivald, ahastus ja valu. Mitmed kriitikud arvasid 
nägevat kunstniku töödes „ebakindlusi” ja „teatud 
nõrkusi”. Vaadates Delacroix’ loomingut hindavalt, tuleb 
tõdeda, et kunstnik ei pidanud oluliseks tehnilist 
korrektsust: mitmel taiesel näib näiteks kujutatava käsi anatoomiliselt veidralt kokku surutud, mõnes 
töös on jällegi figuuride liikumine ootamatult kindlameelne ning indiviidide kehaasend – peamiselt 
mitmefiguuriliste kompositsioonide puhul – pole alati veenev . Kuid värv ja vormid on need, mis annavad 
maalidele kõikehõlmava ühtsuse. Delacroix ei pane rõhku virtuoossele maalimistehnikale ega figuuride 
ja nende liikumise meisterlikule kujutamisele, vaid nende subjektide ning elementide läbi avalduva 
emotsiooni edasiandmisele vaatajatele. Kergus, millega Delacroix laseb oma maalides vormidel ja 
värvidel teineteisega metsikult mängida ning kohati isegi võidelda, viitab modernsele liikumissuunale 
(valmistas teed 20. sajandi kunstisuundadele).​[4] 
1824. aastal kirjutas Delacroix: „Mida geeniused kirjutavad, ei ole uued ideed; neid ajendab idee, et 
kõik, mis on juba öeldud, ei ole öeldud piisavalt hästi.” Ja nagu teatergi, mida võib vaadelda kui kaasaja  
sümptomit, peitus ka Delacroix’ isiksuses geenius, kes maalis teiste geeniuste kangelaslikke tegusid . 
Isegi tema pintslitöös nähti geniaalsuse joont. Ta pööras selja neoklassitsismile omasele tahtlikult 
lõpetatud maalistiilile ja asetas oma värvipigmente lõuendile tormakalt ning vabalt, mis võimaldas tal 
saavutada meisterlikkus ka lühikese aja jooksul valminud suuremõõtmelistes sündmusi kujutavates 
maaliseeriates.​[4] 
Eugène Delacroix viljeles ajaloo- ja maastikumaali ning portreekunsti. Delacroix püüdles poeetilise tõe 
poole, selle asemel, et tabada kindlat ja spetsiifilist sündmust. Tema töödes on joovastav segu nii 
sensuaalsusest kui ka julmusest.​[2]​ Piltide temaatika allikateks oli Delacroix’l tihtipeale tema 
lemmikpoeetide teosed (​Goethe​, ​ Walter Scott​, Byron , Victor Hugo), kuid tema eesmärgiks ei olnud 
nende illustreerimine, vaid omapoolse tõlgenduse ja nägemuse edasi andmine antud ainest.​[4] 
Teoses „Vaikelu homaariga” (1827, Louvre , Pariis) on täheldatud žanri põhiolemuse ja maastikumaali 
ühenduse kummalisust. Maal oli Salongis üleval „Sardanapaluse surmaga” samal ajal ning selle sihiks 
tundub olevat vastandumine neoklassitsismi printsiipidele – šotiruuduline pleed on asetatud erinevate 
esemete sekka, milles on näha Delacroix anglofiiliat.​[6] 
 
 
 
 
Eugene Delacroix ​“Vabadus, mis rahvast juhib” ​(1830) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Eugene Delacroix​ “​Sardanapaluse surm"​ (1827) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Romantism  ​on kunsti ( arhidektuur , kirjandus, kujutav kunst , muusika , 
teater, kino ) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis 
tuli 1820.-1830. aastail klassitsismi asemele. 
 
Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus 
tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. 
 
Romantismi tekkimise allikaks olid 1789.aasta Prantsuse revolutsiooni 
poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine, rahva võitlus feodalismi 
ja rahvusliku rõhumise vastu ning ühiskonna laiade kihtide pettumine 18. 
sajandi revolutsioonide tulemustes. 
 
Romantism oli reaktsiooniks ​kodanliku​ korra võidule. Romantikute huvi 
oma rahva ​muinsuse​, ​ajaloo​ ja ​ rahvaluule ​ vastu pani aluse mitmele 
teadusharule​. Paljud romantilised teosed kajastavad kirglikku 
tulevikuühiskonna unistust, on feodalismivastased, seoses oma ajastu 
vabadusliikumisega. Isiksuse vabastamise, ​võõrandumise​ ületamise 
jms. mõistetega opereerides on romantikud olnud esimesi ​kapitalismi 
kriitikuid.  
 
Romantism otsis väljapääsu ühiskondlikest ning ajaloolistest 
vastuoludest ideaalide loomises, mis kujutasid endast minevikku  
vajunud ​keskaja​ apoloogiat. 
 
Romantsimis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku 
suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise 
kõrgendatud emotsionaalse värvingu. 
 
 
 
H. Daumier  
(1808- 1879 ) 
Oma töödes kujutas ta suurlinna lihtrahvast, karikatuurid 
kajastasid poliitilist olukorda. Maalidel kujutas ta peamiselt 
tööliste eluolu. 
Tema karikatuurid hakkasid ​1831​. aastast ilmuma ajakirjas 
La Caricature​. Kuninga ​Louis- Philippe I​ karikeerimise eest 
mõisteti talle pooleaastane vanglakaristus ja rahatrahv. 
Nimelt näitas ta kuningat muinasjutulise koletise  
Gargantuana​, kes ahnelt neelab rahvalt kokkuriisutud vara ja 
kulda. 
 
 
 
F. Millet  
(1814-1875) 
Prantsuse maalikunstnik.  
Jean-François Millet sündis ​talupoja​ peres ja pidas end 
surmani talupojaks. Ta õppis maalikunsti ​Cherbourg​'is ja 
alates ​ 1837 ​ ​Pariisis​. Aastal ​1840​ loobus ta õpingutest ja 
hakkas tööle kunstnikuna, sattudes  ​Honoré Daumier​' mõju 
alla. ​ 1841 ​ ta abiellus, ​ 1844 ​ jäi leseks. 
Aastal ​1849​ kolis ta Barbizoni, kus elas surmani, maalides eeskätt ​talupoegi​, elu lõpupoole 
ka maastikke. Stiililt oli ta ​realist​, kuid mõjutas tugevasti ​impressioniste​. 
Millet ei maalinud kunagi natuurist. Jalutuskäikudel tegi ta ainult visandeid, koju jõudes 
maalis seda, mis talle meelde jäi. Ta korjas vaid lilli, et neid paremini joonistada. 
Jean François Millet töötas ka koos ​Vincent van Goghiga​, ent sõprus katkes lahkhelide 
tõttu. 
 
 
 
G. Courbet  
(1819- 1877 ) 
 
 Oli ​prantsuse​ ​maalikunstnik​. Ta oli suureks 
impressionismi mõjutajaks. Tõi sisse kunsti sotsiaalse 
kujutuse. 
Gustave Courbet sündis heal järjel oleva taluniku 
perekonnas. Alustas kunstiõpinguid juba kodukohas 
ning jõudis ​1839.​ ​Pariisi​, kus õppis erinevate 
eraõpetajate käe all.​[3]​ Kunstniku isa ei olnud esmalt poja 
elukutse valiku suhtes soosiv. 18-aastaselt 
internaatkooli​ saadetud Courbet pidi saama ​juristiks​, kuid 
naasis õige pea tagasi kodulinna Ornansi, kus võttis 
kunstnik ​ Claude - Antoine Beau ​ käe all kunstitunde. 
Kunstiõpetaja Beau julgustas õpilasi joonistama looduses silmaga nähtavat reaalsust, mis 
mõjutas olulisel määral Courbet' kunsti praktiseerimise põhimõtteid. Viimaks, 1839. aasta 
sügisel, võimaldas kunstniku isa Courbet'l Pariisi suunduda.​[4]​ Pariisis külastas kunstnik 
Louvre'i​ ning õppis maalimist suurmeistrite teoseid kopeerides.​[1]​ ​Pariisi Kommuuni  
sündmustest osavõtmise tõttu oli kunstnik ​1871​. aastal lühikest aega vangis.​[5]​ ​1873​. 
aastal põgenes Courbet Šveitsi, kuhu ta jäi kuni elu lõpuni.​[6] 
 
 
Courbet kuulsus põhineb suures osas tema ​1840.​ aastate lõpu ja ​1850​. aastate alguse 
talupoegi ja töölisi kujutavatel olustikumaalidel, mida mõjutasid tugevalt kunstniku 
poliitilised vaated ja ​realismi​ kaanon.​[6]​ Kunstnik veendus pärast ​1848. aasta 
revolutsioonist​ osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust, eelkõige inimesi, kelle 
elu ja töö on talle lähedased. Tema loomingut iseloomustavad julgelt maalitud ​aktid​ ja 
maastikud , milles on tunda vanade meistrite mõjutusi. 1850. aastate keskpaigast eelistas 
kunstnik poliitilistele teemadele jahistseene, ​maastikke​ ja ​vaikelusid​.​[6]​  Maalimislaad liikus 
üha enam ​abstraktsiooni​ poole.​[6]​ Järgmisel aastakümnel hakkas ta taas maalima 
sotsiaalselt tundlikel teemadel . ​Teise Keisririigi​ aegsete olude sunnil piirdus tema 
teemadering eraelu ning jõudehetkede kujutamisega. 
Realism ​ on 19 sajandi teisel kolmandikul G. ​Courbet​' rajatud maalistiil​[1]​. 
Realism kui kunstivool , mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud 
ilustamata kujutamist. Realismi viljeleti kogu ​Euroopas​ ja ka ​Venemaal 
19. sajandi lõpuni. 
 
Realism hülgas ​romantismile​ omase kujutluslikkuse ja akadeemilise 
formalismi​. Realism oli romantismi vastand . Kui romantikud kujutasid 
üllaid tundeid, siis realistid leidsid need olevat põlastusväärsed ning 
üritasid kujutada ümbritsevat tõetruult ja ilustamata. Realistidelt oodati  
objektiivsust, nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti 
pooldajatele vastumeelt. Nende arvates oli realistide temaatika (nt. 
igapäevaelu, lihtrahvas , tööstusstseenid) kunsti jaoks alaväärtuslik ning 
labane. 
 
Kaasaegsete olmestseenide kujutamisel võeti kasutusele seni ainult 
ajaloomaalile omane suur formaati . Populaarsed olid jutustava süžeega 
ühiskonnakriitilised maalid. 
 
Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud 
erksamate või harmoonilisematega. Enamasti valgustas kujutatut ülevalt 
vasakule suunatud valgusallikas . Maali kujundasid tumedalt heledale üle 
minevad värvid. 
 
 
 
 
Jean  Francois  Millet ​“Viljapeade korjajad”  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Gustav Courbet ​"Maalikunstniku ateljee" ​(1855) 
E. Manet  
( 1832 -1883) 
P​rantsuse​ maalikunstnik, kelle horisont oli 
linnas: maa elust ei teadnud ta suurt 
midagi. Ta töötas end üles erinevate 
salongide normide järgi - mida oli vaja 
teha, seda ta tegigi. Kindlasti stiili polnud. 
Varasemaid maale iseloomustavad 
lahtised pintslitõmbed, üksikasjade 
lihtsustamine ja üleminekutoonide 
vältimine. Tema selle aja loomingut 
iseloomustab realism. Ta maalis kaasajale 
omaseid teemasid : kerjuseid, lauljaid, 
mustlasi, 
inimesi kohvikutes ja härjavõitlusi. Religioosseid, mütoloogilisi ja 
ajaloolisi teemasid kasutas ta vähe, kuid siiski valmisid tal “Pilgatud 
Kristus” ja “Kristus inglitega”. 
 
Manet mõjutas oluliselt impressionismi, aga ta ei osalenud 
impressionistide näitusel. Impressionistid mõjutasid omakorda Manet d. 
Elu lõpupoole hakkas ta heledamaid värve, kuid kasutas kuni surmani 
ka musta, mida impressionistid üldse ei teinud. Teine impressionistidele 
omane joon oli otse natuurist maalimine. Ka Manet maalis küllaltki palju 
vabas õhus, kuid ei loobunud kunagi lõplikult stuudiomaalist.  
 
Tema kuulsamaid maale on “Eine Murul ” (1863) ja “Olympia” (1863). 
“Olympia” tekitas publikus suurt pahameelt, kuna mitu detaili viitas 
sellele, et kujutatud on kõrgema klassi prostituuti. Prostituutide 
kujutamist, vähemalt mitte sellises poosis , ei peetud tol ajal sündsaks. 
Teos “Eine murul” on maalitud katkestatud visandlike pintslitõmmetega. 
See oli uuenduslik maalimislaad, mis erines Manet d Gustave Courbere 
st. 1882. aastal almis Manet i viimane maal “ Baar Folies Bergere is.  
Impressionism  ​oli ​19. sajandi​ ​maalikunsti​ ​vool​, mis sai alguse ​1860. 
aastatel​ oma ​kunstinäitusi​  korraldama hakanud ​Pariisi​kunstnike vabast 
ühendusest. 
Vool sai nime ​Claude Monet ​' ​maali​ "​ Impression , soleil levant ​" 
("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis 
kogemata käibele ​kunstikriitik​ ​Louis Leroy​, kes kasutas seda ühes 
satiirilises​ ​retsensioonis​ väljaandes ​Le Charivari​. 
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja 
kirjandusse, nii et tekkisid ​impressionism muusikas​ ja ​impressionism 
kirjanduses​. 
Impressionistlikule ​ maalikunstile ​ on iseloomulikud muuhulgas nähtavad 
pintslitõmbed, heledad värvid, avatud ​kompositsioon​, rõhuasetus 
valgusele​ ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised 
rakursid​. 
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi. 
 
Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti ​akademismi 
reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest, võttes eeskuju 
näiteks ​Eugène Delacroix​'st. Samuti võtsid nad kasutusele uusi 
töömeetodeid, näiteks ​natüürmortide​ ja ​portreede​ maalimine väljaspool 
ateljeed​.  
 
19. sajandi viimasteks aastateks hakkas ​kunstipublik​ uskuma, et neil 
kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, 
kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. 
Impressionistid nägid ilu loomulikes ​poosides​ ja kompositsioonides, 
valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides. 
 
Impressionistlikele maalidele on omane lühike, " murtud " pintslilöök ning 
varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja 
uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. 
 
 
Eduard Manet​ “Eine murul”​ (1863) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Claude Monet ​“ Vesiroosid ”​ (1863) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Postimpressionism ​ on ​19. sajandi​ lõpu ​maalikunsti​vool​, mis kasvas 
välja ​impressionismist​. 
Terminit "postimpressionism" kasutas esimesena briti kunstnik ja kriitik  
Roger Fry​ selleks, et kirjeldada prantsuse kunsti arengut pärast ​Édouard 
Manet​'d. Fry kasutas seda terminit siis, kui ta ​ 1910 ​. aastal organiseeris 
näituse "Manet ja postimpressionism".  
Postimpressionistid arendasid impressionismi: nad jätkasid eredate ja 
paksude värvide ning eristuvate pintslitõmmete kasutamist ning maalisid 
samamoodi realistlikke teemasid. Kuid postimpressionistid kaldusid 
rohkem geomeetrilisi vorme rõhutama, samuti väljendusliku mõju 
saavutamiseks vorme moonutama ning ebaloomulikke ja meelevaldseid 
värve kasutama. 
 
Postimpressionistid ei olnud rahul impressionistlike maalide teemade 
triviaalsusega ja struktuuri kadumisega, aga neil ei olnud ühist meelt  
selles, missuguses suunas edasi minna. 
 
Paul Cézanne​ soovis taastada maalikunstis korda ja struktuuri, et muuta 
impressionistlik kunst kestvaks ja püsivaks, nagu seda on ​muuseumides 
säilitatav kunst. Ta püüdis seda saavutada objektide välimuse 
taandamisega põhiliste geomeetriliste kehade suunas, säilitades 
impressionismi eredad ja värsked värvid. Hiljem tekkis selle 
suundumuse süvenemise tulemusena ​ kubism ​. 
Vincent van Gogh​ kasutas oma meeleolude ja hingelise seisundi 
edasiandmiseks värve ning värisevaid ja keerlevaid pintslilööke. 
 
Kuigi postimpressionistid korraldasid tihti ühisnäitusi, ei moodustanud 
nad siiski ühtset liikumist ega olnud paljus ühistel seisukohtadel. 
Nooremad kunstnikud töötasid sajandivahetusel maailma eri 
piirkondades ja kasutasid mitmesuguseid stiile. Näiteks arenesid 
postimpressionismist välja ​ fovism ​ ja kubism. 
 
Henri Rousseau ​ ​"Iseseisvuse saja aasta juubel"​ (1892) 
 
Georges Seurat ​ ​"Seine ja suur jaht "​ (1888) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Vincent van Gogh ​“Vaas 12 päevalillega"​ (1888) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Paul Cezanne “Suured suplejad” (1890) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Vincent van 
Gogh 
(1853-1890) 
 
Oli traagilise saatusega 
hollandlane , kes kunsti juurde 
jõudis alles keskeaks. Oma tõelie 
väljendusvahendi- heledad 
kirkad värvid leidis ta pärast 
Prantsusmaale asumist. Seal 
töödes leidis ta koos Cauguin´ga värvide ja joonte väljendusjõu (“ Siilid  
Arlesis”). Gogh leidis, et polegi vaja maalida seda, mida silmad näevad, 
vaid hoopis olulisem on leida väljendus oma hingeseisundile ja 
ideedele. Goghśt sai ekspressiivse kunsti rajaja.  
 
Gogh´i värvid on eredad ja rõõmsad, pintslitõmbed rahutud ja 
vibreerivad. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli Gogh´i lemmikvärviks 
kollane-  kuldse  viljapõllu, päevalillede, lõõmava lõunamaise päikese 
värv. Tundub, nagu oleks Van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas 
ägedaid jõulisi pintsitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse 
tuubist. Kõik tema maalidel võbeleb ja liigub. 
 
Umbes 900 maali ja 1100 graafilist tööd valmisid kõigest ühe aasta 
jooksul, kuid vaimuhaiglas sai temast võitu ja ta tegi enesetapu.  
 
“Tähistaevas” (1889) 
“Natüürmort: Vaas 12 päevalillega” (1888) 
“Autoportree karvamütsi, kinniseotud kõrva ja piibuga” (1889) 
 
 
P. Gauguin  
(1848-1903) 
 
Oli iseõppija, kes alustas maalimist alles 
keskeas.  
Kunstihuvi väljendus algselt selle 
kogumises. Tema maale iseloomustavad 
selged värvid ja värvilaigud, mida  eraldavad  
tumedad kontuurid. Ta maalis objekte 
nende põhitoonidega.  
 
Gauguini loomingus on valdav stiliseeriv  tendents  
ja dekorati vsus. Tema käsitlusvi s on pinnaline, toonitades tugevasti 
kontuure; joon on ilmekas, nurgeline ja jõuline. Gauguini tööde tähtsaimaks 
võluks on värvid, mis on muinasjutuliselt kõlavad,  kirjud , eksalteeritud; töödes 
domineerivad tugevad  kontrastid  ja dissonantsid; hilisemas loomingus ka 
eksootiliselt vürtsitatud nüansid. Gauguini peaeesmärgiks oli see, et maalid 
lummaks  vaatajaid  üksnes dekorati vse – lopsakate ja kõlavate 
värviühendustega – külje pealt, süüvimata maaliteoste ideelisse poolde. 
Maalides valitseb harmooniline kompositsioon ning taotletud on 
mitmesuguste sümbolite eksistentsi, mis eriti tugevalt avalduvad tema hilises 
loomingus; mitmed kri tikud on nimetanud teda sümbolistiks. 
Gauguini maalid, mis valmisid Prantsuse Polüneesia saartel, on üldjoontes 
sarnased kunstniku varasema kunstiloominguga,  ehkki  si n on ta püüdnud 
kaasaegse maalikunsti jooni ühendada Polüneesia saarte  rahvakunsti  
nai vselt si ra elutunde ja dekorati vsusega. Sageli kujutas ta tsivilisatsioonist 
puutumata looduslapsi eksootilise looduse keskel. Tahitil maalitud teosed on 
kunstniku äge protest Prantsuse kolonialismi vastu ​Okeaanias​. 
Paul Gauguin on peale maalide teinud ka mitmesuguseid skulptuuritöid ja 
puunikerdusi. 
“Kollane Kristus” (​1889) 
P.Cezanne 
(1839-1906) 
Prantsuse ​impressionistlik​ ja 
postimpressionistlik​ kunstnik. 
Cézanne'i varased tööd käsitlevad sageli 
inimesi maastikul . Tal on palju kujutlusvõime 
abil maalitud pilte suurte, raskete 
inimfiguuride rühmadest maastikul. Hiljem 
hakkas teda rohkem huvitama otse natuurist 
maalimine ja ta arendas pikkamööda välja 
kerge, õhulise maalimisstiili, mis mõjutas 
impressioniste tohutult.  
 
Kogu elu jooksul püüdis ta välja töötada 
maailma kõige täpsema kujutamise meetodit maalikunstis. Lõpuks 
korraldas ta oma ajus kõik, mida ta tajus , ümber lihtsateks vormideks ja 
värvilisteks laikudeks. Ta soovis ühendada looduse vaatlemist 
klassikalise maalikunsti kompositsiooni kestvusega. Ise ütles ta selle 
kohta, et tahab impressionismist teha midagi kindlat ja igikestvat, nagu 
on ​muuseumides​ olev kunst. Samuti väitis ta, et loob uuesti ​Nicolas 
Poussini​, ainult looduse järgi. 
 
Cézanne'i huvitas looduses esinevate vormide lihtsustamine nende 
geomeetrilisele​ algkujule. Ta kohtles loodust ​silindrite​, ​kerade​ ja 
koonustena​. Näiteks kändu käsitles ta silindrina, õuna ja apelsini kerana, 
mäge koonusena. Lisaks sellele viis tähelepanu keskendamine sellele, 
mida ta oma loodusvaatluste käigus nägi, ​ binokulaarse nägemise 
põhjaliku uurimiseni. Binokulaarne nägemine tähendab seda, et kumbki 
inimese ​silm​ võtab vastu pisut erineva pildi, mis ​ajus​ ühendatakse. See 
pakub meile sügavustaju ja üksikasjaliku teadmise objektidevahelistest 
ruumilistest suhetest. 
 
Fovism​ on 20. sajandi algul väljakujunenud kunstivool, mis on omane 
foovide rühmitusse​ kuulunud prantsuse kunstnikele.  
 
Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga 
modelleerimine , objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende 
peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku 
enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad ​Vincent 
van Goghi​ elamuslikest teostest. 
 
Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt 
omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said 
ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad ​20. 
sajandi kunstis​ üsna tavalisteks. 
Foovid püsisid suhteliselt ühtsena ​1907​. aastani, mil enamik senistest 
liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed. 
Foove peetakse ​ekspressionismi​ eelkäijateks, kuid näiteks ​Georges 
Braque ​ pöördus hoopis ​kubistliku​ stiili poole. 
 
Foovide püüdeks oli väljendada kunstniku meeleolu, mis oli tekkinud 
mõne motiivi vaatlemisel. 
See meeleolu, mida sooviti väljendada, oli eelkõige rahulik õnnetunne, 
rõõm nägemisest. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
H. Matisse  
(1869-1954) 
Prantsuse maalikunstnik, 
fovismi​esindaja. 
Ta arvas , et kunstnikul pole vaja 
loodust "kopeerida", vaid tuleb lasta 
tegelikkusel ennast mõjutada ja 
püüda mõju tulemusel tekkinud 
meeleolu väljendada. Seega värvid ja jooned lõuendil ei sõltu otseselt 
loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Kogu 
kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid 
ümbritsevad tühjad alad, suhted jne. 
Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Matisse arvas, 
et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene 
suudaks seda vaadates lõõgastuda.Matisse ei maalinud pildile täpselt 
seda, mida nägi, vaid ta püüdis väljendada seda, mida ta parasjagu 
tundis. 
Parimaks väljendusvahendiks olid värvid. 
Neid kandis ta lõuendile suurte laikudena, sageli vastandvärve 
kasutades, nii et pildil tekkis ruumilisuse tunne paljalt värvide 
kõrvutamisest.Soojade ja külmade värvide kontrast loob samuti 
ruumilisuse tunde.Seevastu inimkeha kujutas ta tihti lineaarselt - tumeda 
piirjoonega ümbritsetuna.Matisse`i maalidel on justkui omaette maailm, 
valitud värvid ja  kujutatud inimesed ei ole tegelikkusega sugugi  
sarnased 
 
 
 
Henri Matisse ​“Tants”​ (1909) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Henri Matisse​ “Elurõõm”​ (1905-06) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kubism​ on ​20. sajandi​ ​kunstivool​, mis hakkas kujunema ​Pariisis​ ​1907​. 
aastal 
 
Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik ​Louis Vauxcelles​ ja 
see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 
1908​. aastal väljendiga ​bizarreries cubiques​ (kuubilised veidrused). 
Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju 
( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena 
(​ kuup ​, ​ silinder ​ jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena 
(kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist). 
 
Värvid kubistide maalidel on tagasihoidlikud ja tuhmid . Kõige 
tüüpilisemad on hallid - pruunid -tumerohelised ja kahvatusinised 
kooslused. Siiski, sünteetilist kubismi iseloomustab sageli ka suuremate 
geomeetriliste pindade ja erksamate ning puhtamate värvitoonide 
kasutamine ( Juan Gris ). Väga kaugele läks värvide kasutamisel  ​Robert 
Delaunay​. Seda suunda on hakatud nimetama ​orfismiks​. Sünteetilisest 
kubismist eemaldus ka ​ Fernand Léger​, kes oma töödes kasutas 
tumedat värvi silindreid ja torusid. Seda suunda hakati nimetama 
tubismiks​. 
Kubism on olnud inspiratsiooniks ​art déco​ aegkonna dekoratiivse 
kunstisuuna arenemisel 1920.-1930. aastatel, põhiliselt USA ja Euroopa 
metropolides. 
 
Aastast 1912 hakkasid kubistid oma piltidele kleepima juurde ajalehti, 
tapeeti ja kangaid. Hakati kasutama ​kollaažitehnikat​. 
 
 
 
 
 
 
 
 
P.  Picasso  
(1881-1973) 
 
hispaania ​kunstnik, ​kubismi​ rajaja. Ta 
tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ka 
lavakujundusi ja il ustreeris raamatuid. 
 
Juba lapsepõlvest peale meeldis Picassole 
inimestega suhelda, ta lausa vihkas 
üksindust, välja arvatud juhtudel, kui ta maalis mõnda oma kunstitöödest. 
Tema sõprade rohkust on raske hinnata, kuigi neid, kes tema töödele otsest 
mõju avaldasid, ei olegi ni  palju. 
 
Tema isa oli kunstiteadlane, kes tegutses peamiselt kohalikus  muuseumis  
kuraatorina​. Picasso esimesed kunstialased teadmised on pärit just isalt, 
näiteks ​õlimaalide​ tegemise oskus. Kogu lapsepõlve kestel külastas  Pablo  
mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis. Vaatamata  suurele  
kogemusele, mis nende aastatega  kogunes , ei lõpetanud Picasso kunagi 
Madridi  Kunstiakadeemiat​. Picasso esimesed kunstikatsetused leidsid aset 
Barcelonas​. Sel ajal toetas teda ​Jaime Sabartés​, kes oli hiljem palju aastaid 
Picasso ​sekretär​. Tema esimesed teosed olid mõjutatud peamiselt isa 
eestkostest. 23.  eluaastal  asus ta elama ​Prantsusmaale​. Sealt said ka alguse 
tema paljud kunstiperioodid. 
 
Ta ei võtnud osa Esimest maailmasõjast, ​Hispaania kodusõjast​ ega isegi 
Teisest maailmasõjast​ ainuüksi patsifistlike põhimõtete tõttu. Pärast Esimest 
maailmasõda austas ta kõrgelt ​kommunistlikku​ ​ ideoloogiat ​. Picasso 
sõjaperioodide kuulsamaid teoseid on ​"Guernica"​, kus kajastatakse 
sõjakoledusi ja verevalamise mõttetust. 
 
Kunsti(stiilide) perioodid 
Picasso teoseid on sageli kategoriseeritud perioodesse, ehkki tema 
kunstnikukarjääri hilisemate teoste perioodikuuluvust on ka vaidlustatud. 
Sel est hoolimata saab eristada järgmisi  perioode : 
Sinine periood​ (​1901​–​ 1904 ​), perioodi iseloomustab süngus, sinisetoonilised 
maalid on mõjutatud peamiselt tema Hispaanias olemisest ja reisimisest, 
sügavat mõju teostele avaldab ka tema lähedase sõbra surm. Piltidel 
kujutatakse ​akrobaate​, ​arleki ne​, ​prostituute​ ja vaeseid. Eriti iseloomulik on 
sel perioodil vägivaldse ​anatoomia​ kujutamine. Tähtsamateks teosteks võiks 
lugeda "Vana kitarrimängija" (1903), tema autoportree, "Tragöödia", "La 
Celestina". 
Roosa periood​ (​1905​–​1907​), seda ajavahemikku iseloomustab lõbusam ja 
rõõmsam sti l roosa- ja oranžitaoliste värvidega. Ka si n  domineerib  maalidel 
arleki nide ja akrobaatide  rohkus . Tema teosed on mõjutatud Fernande 
Olivier'st, kes oli ​ skulptor ​ ja kunstnik ​ Pari  sis​. Rõõmsameelsus teostes on 
tingitud ka Pablo Pari sis olemise algusaastate romantilisusest ja õhkamisest, 
mida ta suurlinnas algul koges. Sel e perioodi tippsaavutusteks võiks lugeda 
teosed "Arleki nide perekond", "Arleki nide perekond ahviga", "Kaks noorukit", 
"Tüdruk kitsega", "Alasti poiss". 
Aafrika​ kunstist mõjutatud periood​ (1908–1909), sel ajal on Picasso 
looming mõjutatud Aafrika moti videst ning Aafrika mandri rahvuste kunsti 
eripäradest ja tunnusjoontest. Eriti mõjutab teda Aafrika skulptuuride 
inimesekäsitlus. Sel e perioodi tippteoseks on "Avignioni  neiud ". 
Analüütilise kubismi periood ehk ​cezanne’ilik​ periood​ (​1909​–​1912​), nagu 
nimetuski  ütleb, on tegemist ​kubismi​ rakendusega. Sel e perioodi peamine 
mõjutaja oli Picasso jaoks ​Georges Braque​, kel e teostega tema teosed ka 
suuresti sarnanevad. Teostele on iseloomulik loodusvormide al utamine 
geomeetrilisele​ vormile. Maalidest võiks nimetada järgmisi: "Kitarrimängija", 
"Tütarlaps mandoli niga", "Wil helm Uhde portree", "Akordionist". 
Sünteetilise (kubismi) kunsti periood​ (​1912​–​1919​), sel ele perioodile on 
iseloomulikud ​kol aaž​ ja paberi lõikus. Mainimisväärseid teoseid: "Kitarr ja 
vi ul", "Muusikari stad", "Itaalia tüdruk", "Naine tugitoolis", "Arleki n vi uliga". 
 
 
G. Braque 
(1882-1963) 
prantsuse kunstnik, ​kubismi​ esindaja. 
Georges Braque kasvas üles Pariisi 
lähedal ​Le Harves​. Mõnda aega töötas 
maalrina, õhtuti õppis ​École des 
Beaux -Arts​ kunstikoolis (1897–1899). 
Aastatel 1902 –1904 õppis Pariisis 
Académie Humbert ​'is. 
Georges Braque teenis ​Esimese 
maailmasõjas​ Prantsuse sõjaväes ja 
sai raskelt haavata . 
Ta kasutas maalis esimesena kirjatähti, imiteeris puu ja marmori faktuuri 
ning leiutas  ​kollaažitehnika​. 
Ajal, mil ta tegutses õpetajana ​Paul Ransoni​  akadeemias oli teiste seas 
tema õpilaseks ​Adamson-Eric​.​[1] 
 
 “Puuviljavaagen”​ (1908-09) 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Pablo Picasso : ​“Avignioni naised”​ (1907) 
 
 
 
 
 
 
 
Futurism 
Kujutavas kunstis​  taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete 
kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada 
liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm 
kubistide​ eeskujul geomeetrilisteks kildudeks. Nendest loodi lõikuvate 
pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon. 
Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat 
asendit, kusjuures objekti ennast kujutati enam-vähem realistlikult. Seda 
tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake 
( Giacomo Balla " Koera ja keti dünaamika"). 
Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värve. 
Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike n-ö lenduri 
vaatepunktist (​aeropittura​). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Umberto  
Boccioni  
(1882-1916) 
 
 ​itaalia​ ​maalikunstnik​ ja ​skulptor​. 
Nagu ​futuristidele​ kohane, kujutas ta 
oma kunstis liikumist (dünaamikat), 
kiirust ja tehnoloogiat. 
Boccioni õppis alates ​1901​ ​Roomas​  kunstiakadeemia juures olevas  
koolis Scuola Libera del Nudo. Ta õppis ka Roomas plakatimaalija 
juures disaini. Koos oma sõbra ​ Gino Severiniga​ sai ta ​divisjonistliku 
kunstniku ​Giacomo Balla​ õpilaseks. ​1906​ õppis ta ​Pariisis​impressionismi 
ja ​postimpressionismi​. 1906. aasta lõpul ja ​1907​. aasta alguses õppis ta 
joonistamist​ ​ Veneetsia ​ kunstiakadeemias.  
1914​ avaldas Boccioni futuristlike maalikunstnike ja skulptorite manifesti 
"​Pittura e scultura futuriste (dinamismo plastico​", milles selgitas oma 
liikumise ​esteetikat​: "Kui impressionistid panevad laua esitama üht 
kindlat hetke ja allutavad laua elu selle kujutamisele sellel hetkel, siis 
meie sünteesime iga momendi (aja, koha, vormi ja värvitooni) ning 
nende abil konstrueerime laua." 1912 osales ta ​Londonis​rühmanäitusel 
ja 1914 uuesti. Need kaks näitust jätsid paljudele noortele inglise 
kunstnikele sügava mulje, eriti ​Christopher Nevinsonile​, kes ühines 
futuristide liikumisega, teised ühinesid ​Wyndham Lewise ​ juhitava 
liikumise ​vortitsismiga​, mis oli briti vaste futurismile. 
Pärast Itaalia astumist ​Esimesse maailmasõtta​ Boccioni mobiliseeriti. Ta 
määrati ​Verona​ lähedal Sortes olevasse ​suurtükiväeüksusesse​. ​16.  
augustil​ ​1916​ kukkus ta ​ratsaväe​ ​õppusel​ ​hobuse​ seljast maha ja 
trambiti jalge alla. Järgmisel päeval ta suri 33-aastaselt. 
Umberto​ “Boccioni “Elastika” ​(1912) 
 
Giacomo Bal a –​”Line of speed”​ (1913) 
 
Dadaism​ kujunes välja Esimese maailmasõja(1914-18) ajal neutraalses Śveitsi linnas 
Zürihis kuhu ​ oli sõja jalust põgenenud mitmeid kunstnikke ja kirjamehi. 
Vaimuinimesi  vapustas  sõda sügavalt ja pani kahtema senistes 
tõekspidamistes. Nende meelest oli  just keskmine kodanik oma passiivsusega 
sõja puhkemises süüdlane. Dadaistide eesmärgiks oli oma  tegevusega  see 
väikekodanlane rööpast välja lüüa. 
Nii võib öelda, et dada ei olnud mitte kunstivool vaid ​sõjavastane mässumeelne 
liikumine​, mis avaldus väga erinevates vormides . 
Dadaistide põhiline eesmärk oli ​śokeerimine​. Üks võimalus oli kokkukutsutud publikule 
mõttetuid seosetuid luuletusi ette kanda või neid solvangutega üle kallata. Nii vihastati 
väikeses  varietees  Cabaret Voltaire pahaaimamatut publikut neile kakofoonilist muusikat 
esitades ja solvanguid näkku karjudes. Sündmust kajastati  dada-ajakirjades, mille 
kujundus ja illustratsioonid olid segadusse ajavad. Dada-liikumises oligi suur osa 
kirjasõnal, sest sellest sai osa suurem hulk inimesi erinevates riikides. 
 
 
 
 
Marcel Duchamp  ​“Purskkaev” 
Marcel 
Duchamp 
(1887-1968) 
Duchamp sündis ​Ülem-Normandias 
kultuurihuvilises​ peres. Tema emaisa 
Emile Nicolle oli maalikunstnik ja 
graveerija ning kodu oli tema töid 
täis. 
Marcel lahkus kodust 10-aastaselt ja 
õppis oma vanemate vendade  
eeskujul järgmised 7 aastat ​Rouenis 
Corneille ' lütseumis. Ta polnud 
väljapaistev õpilane, välja arvatud 
matemaatikas​ ja ​joonistamises​. 
Tema varased tööd on ​postimpressionistlikus​, ​kubistlikus​ ja ​fovistlikus 
stiilis. Koolis õppis ta ka klassikalist joonistamist ja katsetas selleski  
stiilis. Tema kõige mõjukam õpetaja oli siiski tema vanem vend Jacques . 
Duchampilt pärineb mõiste "​ ready -made​", mis tähendab, et tehases 
valmistatud asjad oma kasutamiskeskkonnast eraldatuna on ​kunst​. 
Duchampi ​1917​ loodud tööd "​Purskkaev​" loetakse sageli esimeseks 
postmodernistlikuks​ kunstitööks. Ta kasutas pseudonüümi ​Rrose 
Sélavy​. See nimi tekkis ​1921​, kui ​Man Ray​ tegi hulga fotosid , millel 
Duchamp kandis naiserõivaid. 
Duchamp oskas hästi ​malet​ mängida. ​1925​ kogus ta ​Prantsusmaa 
meistrivõistlustel males pooled punktid (+3 -3 =2) ja teenis sellega 
meistersportlase​  tiitli . Ta jätkas võistlusspordis kuni ​1933​. aastani, mil 
taipas , et päris tippu ta males ei jõua, ning hiljem tegeles malega 
vähem, eelistades ​kirimalet​ ja tegutsedes maleajakirjanikuna.Maletajana 
eelistas ta hüpermodernseid avanguid, näiteks ​nimzoindia kaitset​. 
Abstraktsionism​ ehk  abstraktne  kunst ehk nonfiguraalne kunst ehk  esemetu  
kunst ehk absoluutne kunst on  kunstisuund  ​maalikunstis​, ​skulptuuris​ ja 
graafikas​. Seda iseloomustab värvide, joonte, punktide, pindade ja vormide 
abil maailma ja kõige sel ega kaasneva (meeleolu, suhtumine, tunded) 
kujutamine. Abstraktsionismi puhul ei lähtuta reaalsetest  objektidest . 
Abstraktsionism kasvas välja mitmest 20. sajandi kunstivoolust. 
Esimeseks abstraktsionistlikuks tööks peetakse ​Vassili  Kandinsky ​ ​1910​. 
aastal tehtud akvarel i "Pealkirjata (Esimene abstraktne akvarel )". 
1930​. aastal korraldati ​Pari sis​ esimene abstraktsionistlike tööde näitus. 
Pärast seda  hoogustus  ka sel e levik 
 
 
 
 
 
Wassily Kandinsky  
(1866-1944) 
Vene ​maalikunstnik​, ​graafik​ ja kunstiteoreetik. 
Teda peetakse üheks ​abstraktsionismi​ rajajaks. 
Suure osa oma elust veetis ta ​Saksamaal​. 
 
"Impressioon III ( kontsert )" 
 
 
 
 
 
 
 
Piet  Mondrian  
(1872-1944) 
Oli ​hol andi​ ​maalikunstnik​. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Kazimir Malevitš 
(1879-1935) 
P​oola​ päritolu ​Venemaa​ maalikunstnik, kunstiteoreetik ja 
geomeetriline abstraktsionist​, kes oma sti li nimetas 
suprematismiks​. 
Joonistama​ õppis Malevitš iseseisvalt pärast seda, kui 
ema oli tal e 15 aasta vanuselt värvid kinkinud. ​1895 
astus ta Ki evis ​Nikolai Muraško​ joonistamiskooli. 
 
1896​ kolis pere ​Kurskisse​. Seal hakkas Malevitš 
töötama ​joonestajana​  Kurski -​Moskva​ raudteevalitsuses. 
Samal ajal harjutas ta maalimist. ​Mõttekaaslastega 
organiseeris ta Kurskis joonistajate sõpruskonna. Sel ajal elas ta oma sõnul 
topeltelu: töö ja  hobi . ​ 1898 ​ oli tal enese sõnul esimene avalik näitus, kuigi 
dokumentaalseid tõendeid sel e kohta ei ole avastatud. 
Jackson   Pollock  
(1912-1956) 
Pol oci varasemad tööd olid mõjutatud 
Bentonist, kuid see mõju ei seisnenud mitte 
ni väga loomingu kui  Bentoni  loomuse mõjus. 
Suurt mõju avaldasid ka ​ Mehhiko ​ ​muralistid​, eriti 
kohtumine  ​David Alfaro Siqueirosega​. Hiljem ka 
Picassost​ ja ​sürrealism​ (eriti ​Joan Miró​). 
1938​. aastal asus Pol ock tööle föderaalse 
kunstiprojekti heaks ja olenemata oma 
vastuolust sel esse õnnestus tal sinna jääda 
kuni projekti lõpuni ​1943​. aastal. 1943 toimus New  Yorgis  ka Pol ocki esimene 
isikunäitus ja Pol ock sõlmis aastase lepingu tol eaegse New  Yorgi  kõige 
presti žikama kunstikoguja Peggy Guggenheimiga. 
Guggenheimi galeri  grupinäitusel avastas Pol ocki tööd ka kunstikri tik ​Clement 
Greenberg ​, kel ele Pol ock hilisem kuulsus suuresti tänu võlgneb. 
Mitmed aastad raviti Pol ockil ​alkoholismi​ ja ​depressiooni​, ning sel ajal tutvus ta 
Carl Jungi​ ​teooriatega​, mil e alusel hakkas ta välja töötama oma isikupärast 
maalimisvi si. 
1945​. aasta  oktoobris  abiel us ta oma kauaaegse kunstnikust kal ima ​Lee 
Krasneriga​, misjärel koliti ​Springsi​  East  Hamptonis New Yorgi osari gis. Elukohaks 
sai puust maja, mil e lähedal asuvast küünist sai peagi Pol ocki ​ stuudio ​. 
Küün oli täiuslik stuudio Pol ockile, katsetamaks voolava värviga. Ta hakkas 
lõuendeid​ põrandale asetama ja leiutas nõnda tehnika, mis sai nimeks ​dripping 
('tilkuv'). Sel e tehnika tõttu sai Pol ock hiljem nimeks "Jack the dripper" (nimetuse 
andis ajakiri ​Time​ ühes oma ​1956​. aasta väljaandes). 
Pol ocki loodud tehnika oli ka üheks alusepaniaks ​ action  paintingu​ (' tegevusmaal ') 
mõistele. 
Pol ock hukkus 11. augustil 1956 autoavari s. Temaga ühes autos vi bisid  Edith  
Metzger ja ​ Ruth  Kligman​, kel est esimene samuti hukkus.