Tartu kutsehariduskeskus
Tööstustehnoloogia
osakond Koostaja
KOOSTÖÖ ÕIGUSLIKUD ALUSED
Referaat
Juhendajad: ……
Tartu 2015
SISUKORD
SISUKORD 11. TÖÖLEPING 42.TÖÖLEPINGU SÕLMIMINE 62.1 Töölepingu vormistamise nõue 6
2.2 Piirangud alaealise töötegemisele 7
3. TÖÖLÄHETUS 94. TÖÖANDJA KOHUSTUSED 10Tööandja kohustused 10
5. TÖÖTASU MAKSMINE 115.1 Töötasu maksmine
ületunnitöö tegemise eest 11
5.2 Töötasu maksmine
öötöö ja riigipühal töötamise eest 12
6. TÖÖAEG 136.1 Tööaja korraldus 13
6.2 Tööaja kestus 13
6.3 Summeeritud tööaeg 13
7. PUHKEAEG 157.1 Tööpäevasisene vaheaeg 15
7.2 Igapäevane puhkeaeg 15
7.3 Iganädalane puhkeaeg 15
8.PUHKUS 178.3 Puhkuse katkestamine või
edasilükkamine 17
8.4
Puhkusetasu 18
9.ÖÖTÖÖ 199.1 Öötöötaja tööaja piirangud 19
10.VARALINE VASTUTUS 2111.TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE 2311.1
Tööleppingu lõppemine 23
11.2 Ülesütlemisavaldus 23
11.3 Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel 24
11.4 Töölepingu
ülesütlemine 24
11.5
Hoiatus 24
KOKKUVÕTE 27KASUTATUD KIRJANDUS 28Praeguses majandussurutises on
töösuhted tõusnud tähelepanu
keskpunkti: ettevõtted muutuvad,
struktuurid uuenevad,
töökohad kaovad ja tekivad. Töövaidluskomisjoni ja kohtusse pöördujate arv
on märgatavalt suurenenud. Sellistes kriitilistes ja keerulistes
oludes tuleb töösuhetega seotud otsuste tegemisel korrektselt
seadust järgida, et vältida hilisemaid probleeme.
Tööandja ja
töötaja suhete
korrektsus sõltub sellest, kui
täpselt on sätestatud nende õigused ja kohustused, kui selgelt on
määratud
töötaja ülesanded ja kui hästi ta tunneb
töökorraldust. Töölepingu sõlmimisel peavad mõlemad hästi
teadma, mida neil on õigus selle lepingu alusel nõuda ja mida nad
on kohustatud tegema. Ühe poole kohustustele vastavad teise poole
õigused.
Töölepingu
lõpetamine ja vastutus on sellised valdkonnad, mis on põhjustanud
praktikas kõige rohkem töövaidlusi. Töölepingu lõpetamise
korral
põrkuvad töötaja ja tööandja huvid kõige selgemalt.
Seetõttu töölepingu lõppemise, aga eriti töölepingu
ülesütlemisega seotud regulatsiooni puhul on seadusandja püüdnud
leida mõlemaid pooli rahuldava lahenduse, eeldades seejuures
lepingupoolte head tahet ja mõistlikku
suhtumist .
TÖÖLEPING
Töölepingu alusel teeb töötaja
tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile ning
tööandja on kohustatud töötajale töö eest tasu maksma.
Kui üldjuhul tehakse tööd
töölepingu alusel, siis võib töötegemine põhineda ka muudel
võlaõiguslikel lepingutel, näiteks käsunduslepingul,
töövõtulepingul jm. Tööleping on oma olemuselt võlaõiguslik
leping, mis kuulub teenuse osutamise lepingute hulka, kuid on samas
eristatav teistest võlaõiguslikest lepingutest.
Töölepingu puhul on oluline
eristada seda teistest teenuse osutamise lepingutest kuna töölepingu
alusel töötavale isikule on seadusega tagatud suuremad õigused ja
parem kaitse kui muude lepingute alusel töötavatele isikutele.
Selleks, et välja selgida, kas konkreetsel juhul on tegemist
töölepinguga või mitte, tuleb vaadelda lepingu iseloomulikke tunnuseid.
Alljärgnevalt on toodud
töölepingule iseloomulikud jooned, mis eristavad seda ülejäänud
lepingutest:
- töötaja allub tööd tehes tööandja juhtimisele ja kontrollile, st tööandja määrab töö tegemise koha, aja ja viisi;
- tööandja maksab töötajale töö eest perioodilist tasu;
- tööandja ja töötaja seovad end töölepinguga ning tekib ootus töö olemasoluks pikemaks ajaks; tööd tehakse üldjuhul isiklikult;
- töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid;
- töötaja osaleb tööandja ettevõtte tegevuses (töötamine tööandja ruumides, töökorralduslike reeglite järgimine , ühisüritused kolleegidega jms);
- tööandja kohustub tagama töötajale seaduses ette nähtud hüved (näiteks puhkus, puhkeaeg, töötasu vähemalt töötasu alammäära ulatuses);
- töötaja jaoks on ettevõtlusrisk maandatud näiteks suhte lõppemisest ette teatamise tähtajaga ja mõnel juhul ka suhte lõppemisega kaasneva hüvitisega;
- lepingust tulenevad kohustused, mis piiravad või kohustavad lepingu ühte poolt ka väljaspool töösuhet (näiteks konkurentsipiirang, saladuse hoidmise kohustus).
Olukorras, kus töölepingu
eristamine teistest teenuse osutamise lepingutest võib osutuda
keeruliseks, tuleb appi töölepingu seadus. Töölepingu seaduse
alusel loetakse leping, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest
tööd, seni töölepinguks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. See
tähendab, et vaidluse korral tuleb tööandjal tõendada, et tegu on
muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga. Näiteks on
tegemist töölepinguga juhul, kui töötajaga sõlmitakse leping
pealkirjaga „ Töövõtuleping ", kuid lepingu sisu vastab
töösuhtele iseloomulikele tunnustele.
Töötaja lapsehoolduspuhkus
lõppes ja ta asus tööle. Tööandja andis töötajale uue
töölepingu ja ütles, et vana tööleping on aegunud ja tuleb
sõlmida uus. Uues töölepingus on katseaeg . Kas tööleping aegub?
Tööinspektsiooni tööinspektor - juristi vastus: Tööleping ei aegu. Küll aga võib
töölepingus kokkulepitud tingimus näiteks seaduse muudatuse tõttu
muutuda kehtetuks sest on vastuolus seadusega. Töötajal on kehtiv
tööleping ka peale lapsehoolduspuhkust. Leping kehtib nendel
tingimustel, milles on kokku lepitud. Töölepingus kokkulepitud
tingimusi saab muuta vaid poolte kokkuleppel.
Kui töötaja ja tööandja said
kokkuleppele uue töölepingu tingimustes ja allkirjastasid selle,
siis leping kehtib kokkulepitud tingimustel. Kui tööandja soov oli
töötajat peale pikka lapsehoolduspuhkust taas proovile panna
(katseaeg) ja seetõttu eksitas töötajat uut lepingut sõlmima,
siis ei ole tööandja töötaja suhtes küll heauskselt käitunud. Veelkord tasuks meelde tuletada, et ennem kui asutakse lepingule alla
kirjutama, tuleks seda hoolega läbi lugeda ja kui aru ei saa, siis
nõu küsida.
Pilt 1
Tööleping
TÖÖLEPINGU SÕLMIMINE
Töölepingu sõlmimiseks on vaja
poolte kokkulepet. Tööleping loetakse sõlmituks, kui töötaja ja
tööandja on saavutanud kokkuleppe kõigis olulistes tingimustes.
Seadus ei sätesta töölepingu
kohustuslikke tingimusi. Olulised tingimused määravad töötaja ja
tööandja vastastikusel kokkuleppel arvestades konkreetset töösuhet. Üldreeglina on töölepingus kokku lepitavateks olulisteks tingimusteks töötasu, tööaeg, tehtavad tööülesanded, töö
tegemise koht jms.
Töölepingu seaduse kohaselt ei
tohi tööleping sisaldada :
- töötajat kahjustavat tingimust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Näiteks ei saa töötaja ja tööandja kokku leppida tingimuses, mille kohaselt koolituse mitteedukal sooritamisel väheneb töötaja töötasu;või töölepingu kehtivusega seotud tingimust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Näiteks ei saa kokku leppida tingimuses, mille kohaselt tööleping lõpeb, kui töötaja ei läbi vajalikku vahekoolitust. Enne töölepingu allkirjastamist on töötajal on õigus tutvuda töölepingu projektiga.
Enne töölepingu allkirjastamist
tuleb läbi lugeda tööülesandeid, töötasu, töö tegemise kohta
jm tingimusi puudutavad punktid ning veenduda, et kõik olulised
kokkulepitud tingimused on töölepingus kirjas.
Kas töökoha vabanemisel on tööandjal kohustus võtta tööle
tagasi paari kuu eest koondatud töötaja?
Tööinspektsiooni tööinspektor-juristi
vastus: Sellist kohustust seadusest ei tulene. Tõepoolest oli
see nii vanas seaduses, et vabade töökohtade tekkimisel kuue kuu
jooksul pärast koondamist oli tööandjal kohustus töötaja tööle
tagasi võtta. Kuigi kohustust ei ole on igati mõistlik, kui endine
tööandja annab teada vabanevast töökohast ennekõike koondatud
töötajale. Seda muidugi siis, kui töötaja on töösuhte
lõppemisel avaldanud sellekohast soovi (näiteks andnud e-posti,
kuhu pakkumine saata).
2.1 Töölepingu vormistamise nõue
Töölepingu seadus näeb
töölepingule ette kirjaliku vormi, mis tähendab, et see peab olema
omakäeliselt või digitaalselt allkirjastatud .
Kirjalik vorminõue ei ole
kohustuslik töösuhte puhul, mille kestus ei ületa kahte nädalat.
Reeglina on sellisel juhul tegemist väga lühiajalise tööga.
Siiski on soovitav ka lühiajalise lepingu korral sõlmida tööleping
kirjalikult, et vältida hilisemaid arusaamatusi ja vaidlusi.
Kirjaliku vormi järgimata jätmisel
ei ole tööleping tühine. See tähendab, et kirjaliku vormi
puudumine ei muuda pooltevahelist kokkulepet olematuks, kuid võib
raskendada hiljem kokkulepete tõendamist (poolte vahel võib tekkida
hiljem vaidlus seoses töötasu, tööülesannete jms tingimuste
üle). Näiteks olukorras, kus töötaja on asunud täitma
tööülesandeid, kuid tööleping on jäänud kirjalikult
vormistamata, ei saa tööandja hiljem väita, et lepingut ei ole
sõlmitud.
Tööleping vormistatakse kahes
eksemplaris, millest üks jääb töötajale ja teine tööandjale
2.2 Piirangud alaealise
töötegemisele
Tööandja peab töölepingu sõlmimisel olema kindel, et noor suudab
valitud tööd teha ning töö ei ohusta tema tervist.
Alaealise töötamisega
seotud piirangud on järgnevad:
0–6-aastane
töö tegemine on ilma eranditeta keelatud;
7–12-aastane
lubatud teha kerget tööd kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamialal;
töölepingu sõlmimiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek;
töölepingu sõlmimiseks on vajalik tööinspektori nõusolek;
tööinspektoril õigus kaasata alaealise tahte väljaselgitamiseks lastekaitsetöötaja;
13–14-aastane
lubatud teha tööd, mille puhul töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust;
töölepingu sõlmimiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek;
15–16-aastane koolikohustuslik
lubatud teha tööd, mille puhul töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust;
töölepingu sõlmimiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek;
15–16-aastane mittekoolikohustuslik
lubatud teha tööd, mille puhul töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust;
töölepingu sõlmimiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek;
17-aastane
Üldised töölepingu seaduse § 7 lõikest 2 tulenevad piirangud ;
töölepingu sõlmimiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek.
Tabel 1 alaealistega töötamise piirangud 1
Kerge
töö all
mõeldakse töid, kus töökohustused on lihtsad ega nõua suurt
kehalist või vaimset pingutust. Näiteks on alaealisele lubatud
põllumajandustööd ( marjade ja puuviljade korjamine ), kaubandus-
või teenindusettevõttes tehtavad abitööd (kaupade lahtipakkimine
ja riiulitele asetamine), toitlustus - või majutusettevõttes
tehtavad abitööd (laudade katmine ), käsitöö ( suven iiride
valmistamine), kontoritööd (töötamine asjaajajana), puhastus- või
koristustööd ja kultuuri-, spordi- või reklaamitegevusega seotud
tööd.
Töölepingu seadus toob välja alaealise töötamisega seotud
üldised töö iseloomust tulenevad alaealisele
keelatud tööd.
Tööandja ei tohi sõlmida töölepingut alaealisega ega lubada teda
tööle, mis:
ületab alaealise kehalisi või vaimseid võimeid;
- ohustab alaealise kõlblust;
- sisaldab ohte , mida alaealine ei suuda õigel ajal märgata ega ära hoida, kuna tal puudub piisav kogemus või väljaõpe;
- takistab alaealise sotsiaalset arengut või hariduse omandamist;
- ohustab alaealise tervist töö iseloomu või töökeskkonna ohutegurite tõttu.
Pilt 2
Alaealine tööl
TÖÖLÄHETUS
Tööandjal on ühepoolne õigus saata töötaja töölähetusse (TLS
§ 21 lg 1). Töötaja peab tööülesandeid täitma tööandja
tegevuskohas, mis on töösuhtega kõige rohkem seotud (ettevõtte
juhtorgani asukoht), kui töö tegemise koht ei ole kokku lepitud.
Tavapäraselt lepitakse töö tegemise koht kokku.
Töölepingu seaduse järgi viibib töötaja töölähetuses juhul,
kui tööandja saadab ta tööülesandeid täitma tema tavapärasest
ehk kokkulepitud töötamise kohast erinevasse kohta, sealhulgas nii
Eesti-siseselt, so siseriiklikult kui ka välislähetusse.
Näiteks kui töölepingus on töötamise kohana märgitud, st kokku
lepitud välisriik (nt Soome, Norra), kus kogu aeg töötamine
toimubki, siis seal viibimise aeg ei ole vaadeldav lähetusena.
Kui töökoht eeldab lähetustes käimist, tuleks tööle võtmisel
töötajale seda selgitama. Samuti on juba siis mõistlik poolte
vahel kokku leppida, kas ja kuidas toimub lähetusse sõitmise ja
lähetusest tuleku aja tasustamine, sest TLS ei sätesta, et see aeg
oleks tööaeg ja seega tasustatav. Kui sellisel eemärgil sõitmine
ent toimub kokkulepitud tööajal, siis võib eeldada, et tegemist on
tööandja korralduse täitmisega ja kokkulepitud töötasu tuleb
maksta.
Poolte kokkuleppel on võimalik töötaja saata töölähetusse ka
kauemaks. Lisaks tuleb sel juhul töötajat täiendavalt teavitada
tingimustest:
Kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja töötab
kauem kui 1 kuu teises riigis ja kohaldatakse Eesti riigi õigust,
siis peab tööandja töötajale enne ärasõitu teatama ka (TLS § 6
lg 8):
- välismaal töötamise aja;
- töötasu maksmise vääringu;
- välismaal viibimisega seotud hüved, mida tööandja töötajale võimaldab;
- kodumaale tagasipöördumise tingimused.
TÖÖANDJA KOHUSTUSED
Tööandja kohustused
Tööandja
täidab oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt.
Tööandja
on eelkõige kohustatud:
- kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi;
maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal;
- andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu;
- tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust ;
- tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu;
- tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused;
- tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse , tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid;
- tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötaja suhtes kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi;
- teavitama tähtajalise töölepinguga töötajaid nende teadmistele ja oskustele vastavatest vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida tähtajatu tööleping;
- teavitama töötajat, kes täidab tööülesandeid renditööna, tema teadmistele ja oskustele vastavatest kasutajaettevõtja vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida tähtajatu tööleping, kui kasutajaettevõtja ei ole töötajat vabadest töökohtadest teavitanud;
- teavitama täistööajaga töötajat osalise tööajaga töötamise võimalusest ning osalise tööajaga töötajat täistööajaga töötamise võimalusest, arvestades töötaja teadmisi ja oskusi;
- austama töötaja privaatsust ja kontrollima töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi;
- andma töötaja nõudmisel andmeid temale arvutatud ja makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet iseloomustavaid teatisi;
- mitte avaldama töötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta andmeid töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta.
TÖÖTASU MAKSMINE
Tööandja kohustub maksma
töötajale töötasu vähemalt kord kuus kokkulepitud tähtpäeval.
Pooled võivad kokku leppida ka töötasu maksmises lühema
ajavahemiku järel, näiteks iganädalaselt. Palgapäev peab olema
töötajale kirjalikult teatavaks tehtud ja sisalduma töölepingus.
Töötasu tuleb välja maksta rahas
ja netosummana. Kokkulepitud töötasust arvestab tööandja maha maksud ja maksed. Viidatud maksud on eelkõige tulumaks ja sotsiaalmaks ning makseteks töötuskindlustusmakse ja kohustuslik
kogumispensioni makse. Seadus eeldab, et töötasu makstakse töötaja
määratud pangakontole, kuid pooled võivad kokku leppida ka töötasu sularahas maksmises. Juhul kui töötaja soovib saada töötasu
sularahas, on soovitav määrata ka koht, kus ta saab sularaha kätte.
Töötaja nõudmisel peab tööandja
esitama teatise, mis sisaldab andmeid töötajale arvutatud ja
makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta.
Kui palgapäev satub riigipühale
või puhkepäevale, tuleb töötasu maksta sellele päevale eelneval
tööpäeval. Näiteks kui palgapäev satub pühapäevale, tuleb
töötasu välja maksta reedel.
Kas ma võin nõuda, et tööandja
maksaks mulle töötasu sularahas?
Tööinspektsiooni
tööinspektor-juristi vastus: Töölepingu seadus § 33 lg 4
alusel peab tööandja kandma töötaja töötasu ja muu tasu töötaja
määratud pangakontole, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega
töölepingu seadus ei välista võimalust maksta töötasu
sularahas, kuid seda vaid juhul, kui töötaja otseselt avaldab soovi
töötasu saamiseks sularahas ja tööandja on sellega nõus.
Sellisel juhul on soovitav kokku leppida ka koht, kus töötaja
sularaha kätte saab. Kokkulepe töötasu maksmise kohta sularahas
tuleb fikseerida töölepingus.
5.1 Töötasu maksmine ületunnitöö tegemise eest
Töölepingu
seaduse järgi on ületunnitööd võimalik hüvitada kahel viisil:
Seadus eeldab, et ületunnitöö hüvitatakse vaba ajaga. Põhjus,
miks ületunnitöö hüvitamise esimene eeldus on vaba aeg, seisneb
töötaja tervise ja ohutuse kaitses. Kuna piisav puhkeaeg on vajalik
töövõime säilitamiseks ja tööjõu taastootmiseks, näebki
töölepingu seadus ette eelduse ületunnitöö hüvitamiseks vaba
ajaga. Seetõttu tuleb vaba aeg anda ka võimalikult ruttu peale
perioodi lõppu, millal ületunnid tekkisid. Summeeritud tööaja
arvestuse korral selguvad ületunnid arvestusperioodi lõpul ning
neid on võimalik vaba ajaga hüvitada järgmise perioodi jooksul.
Ületunnitöö erakorralisest iseloomust lähtudes peab ületunnitöö
tegemine töötajale kaasa tooma täiendava hüvitise tavapärasest
erineva tööajaga töötamise eest. Ületunnitöö tegemisele peab
seega järgnema piisav hüvitis , mis on suurem kokkulepitud tööaja
piires tehtava töö eest saadavast tasust, st ületunnitöö ei saa
olla sama „kallis" kui tavaline töötund. Seetõttu ei saa
ületunnitöö hüvitamisel vaba ajaga nimetatud vaba aeg langeda
töötaja tavapärasele puhkeajale. Ületunnitöö hüvitamiseks
mõeldud vaba aeg antakse kokkulepitud tööajast ning tasustatakse
seetõttu nagu tavaline tööaeg. Vastav regulatsioon tagab töötajale
ületunnitöö tegemise eest piisava kompensatsiooni ning kaitseb
töötajat võimaliku töötasu languse eest.
Kui tööandja soovib ületunnitöö hüvitada rahas, tuleb tal see
töötajaga kokku leppida. Ületunnitöö
hüvitamisel rahas tuleb tööandjal maksta töötajale 1,5-kordset
töötasu. Kui
töötaja teeb ületunnitööd ööajal või riigipühal, siis tuleb
töötajale tasuda nii ületunnitöö, öötöö kui ka riigipühal
tehtud töö eest, kuid töölepingus kokkulepitud baastasu topelt arvestama ei pea. Lisatasu arvestades ei tohi tekkida olukord, kus
lisaks lisatasule öötöö ja riigipühal tehtava töö eest, saab
töötaja topelt ka töölepingus kokkulepitud baastasu. Näiteks
olukorras, kus töötaja teeb riigipühal ületunnitööd, tuleb tema
töötasu saamiseks esmalt korrutada töötaja (baas)töötasu 2-ga
ja seejärel 0,5-ga (ületunnitöö lisatasust on maha arvatud
baastasu komponent ).
5.2 Töötasu maksmine öötöö ja riigipühal töötamise eest
Kui ületunnitöö hüvitamisel on seaduses eeldus, et tehtud töö
hüvitatakse vaba aja andmisega, siis öötöö
ja riigipühal tehtav töö toimub eelduslikult täiendava lisatasu
eest. Öötöö ja riigipühal tehtava töö võib kokkuleppel
töötajaga hüvitada vabas ajas. Öösel (22.00 kuni 6.00) töötamise
eest peab tööandja maksma töötajale 1,25-kordset töötasu.
Täiendava tasu maksmine ei ole vajalik, kui pooled on kokku
leppinud, et töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest.
Olukorras, kus töötaja saab töötasu alammääras, ei sisalda
töötasu täiendavat tasu ööajal töötamise eest. Viidatud juhul
saab töötaja kätte üksnes seaduses toodud miinimumi, mis ei
sisalda lisatasu komponenti. Tööandja peab seega öötöö
hüvitamiseks maksma vähemalt 1,25-kordset töötasu.
Kui töötaja tööaeg langeb riigipühale, peab tööandja maksma
töö eest 2-kordset töötasu. Kahekordselt tuleb hüvitada need
töötunnid, mis langevad rahvuspühale või riigipühale. Näiteks
olukorras, kus töötaja vahetus algab tavalisel tööpäeval ja
lõpeb riigipühal, tuleb täiendavalt hüvitada riigipühal tehtavad tunnid , ülejäänud töötunnid tasustatakse tavalises ko rras. Kui
töötaja teeb riigipühal ületunnitööd, tuleb lisaks kahekordsele
töötasule hüvitada töötajale ka tehtud ületunnid.
TÖÖAEG
6.1 Tööaja korraldus
Tööaja korralduse eesmärgiks on
töö tegemise aja kindlaksmääramine, eelkõige tööaja alguse,
lõpu ja tööpäevasiseste vaheaegade määramine. Tööaja
korralduse õigus on tööandjal, kes lähtub tööaja reguleerimisel
ettevõtte vajadusest. Seetõttu saab tööandja ühepoolselt juba
kehtestatud korraldust ka muuta, kui muudatus on seotud ettevõtte
vajadustega ning arvestab töötaja huvidega . Näiteks peab tööandja
arvestama tööaja alguse varasemaks nihutamisel, et muudatus ei
takista oluliselt töötajate töölejõudmist (ühistranspordi
kasutamise võimalus varasel kellaajal jms).
Tavapäraselt on tööaeg
reguleeritud ettevõttesisese dokumendiga, näiteks töökorralduse
reeglitega. Tööaja korraldusest peab tööandja teavitama töötajat
juba töölepingu sõlmimisel, mis annab pooltele võimaluse
vajadusel ka ettevõtte tavalisest tööajast erinevalt kokku
leppida, kui tavaline tööajakorraldus töötajale näiteks ei sobi.
6.2 Tööaja kestus
Täistööaeg on 40 tundi nädalas
ehk 8 tundi päevas 7-päevase vahemiku kohta. Tööandja ja töötaja
võivad omavahel leppida kokku ka osalises ehk lühemas tööajas.
Näiteks töötab töötaja 20 tundi nädalas. Kokkuleppe puudumisel
eeldatakse täistööaega.
6.3 Summeeritud tööaeg
Tööandja võib tööaega
summeerida, mis tähendab, et töötunnid võivad mingis ajaühikus
ehk arvestusperioodis jaotuda erinevalt. Näiteks kuu jooksul võib
töötaja ühel nädalal töötada kuus tundi päevas, kuid teisel
nädalal 10 tundi päevas. Summeerimise perioodiks võib olla kuni 4
kuud ning tööaega arvestatakse summeeritud tööaja puhul
arvestusperioodi lõpus. Arvestusperioodi lõpus selguvad ka
ületunnid ning alatunnid. Summeeritud tööaja arvestust kasutatakse
eelkõige töötamisel tööajakava ehk graafiku alusel.
Summeeritud tööaja puhul tuleb
järgida reeglit, et töötaja tööaeg ei või arvestusperioodi
lõpuks ületada keskmiselt 48 tundi 7-päevase ajavahemiku kohta.
Teatud juhul lubab töölepingu seadus sellest ka kõrvale kalduda,
kuid seda siiski kokkuleppel töötajaga ning tagades töötajale
tervisekaitse ületöötamise eest.
Kui pooled on kokku leppinud, et
töötaja tööajale rakendatakse summeeritud tööaega, peab
tööandja andma töötajale teada ka tööajakava teatavaks tegemise
tingimused. Näiteks peab töötaja teadma, millal ta järgmise kuu
tööajakava teada saab ja kui pikk on tema tööaja arvestusperiood.
Olukorras, kus tööandjal tekib vajadus muuta juba koostatud ja
töötajale teatavaks tehtud tööajakava, tuleb tehtavad muudatused
töötajaga kokku leppida.
Summeeritud tööaja puhul võib
esineda olukordi , kus sündmuse ettenägematuse tõttu (näiteks
haigus või ootamatult võetav puhkus) töötaja ei tööta. Sellisel
juhul tuleb arvestusperioodi tööaega vähendada nende päevade
võrra, mil töötaja ei saanud tööd teha. Juba tööajakava
koostamisel peab tööandja arvestama talle teadaolevaid töötamise
takistusi ja neid eeloleva tööajakava koostamisel arvesse võtma.
Vastasel juhul tekiks olukord, kus töötaja peab näiteks juhul kui
ta on arvestusperioodi alguses haigestunud, hiljem oma „tegemata
tunnid" ära tegema arvestusperioodi lõpus.
Töölepingu lõppemine lõpetab
summeerimise arvestusperioodi. Juhul kui tööleping lõpetatakse
enne kokkulepitud summeerimisperioodi lõppu, tuleb arvestada viimase
summeerimisperioodina ajavahemikku summeerimisperioodi algusest kuni
töösuhte lõppemiseni. Arvestusperioodi kestel töölepingu
lõppemisel võib töötajal olnud töötanud vähem tunde, kui oli
kokkulepitud tööaeg. Sellisel juhul peab tööandja lisaks töötatud
tundidele hüvitama töötajale vähem töötatud töötunnid ning
juhul, kui töötaja on töötanud rohkem töötunde kui kokkulepitud
tööaeg, tuleb enam töötatud tunnid hüvitada ületundidena.
Kas kaugtöö korral on töötaja
töö- ja puhkeaja arvestamine kohustuslik?
Vastab Põhja inspektsiooni tööinspektor- jurist Kaia Taal: Töölepingu seaduse (TLS) § 6 lg 4
sätestab, et kui tööandja ja töötaja lepivad kokku, et töötaja
teeb tööd, mida tavapäraselt tehakse tööandja ettevõttes,
väljaspool töö tegemise kohta, sealhulgas töötaja elukohas
(kaugtöö), peab tööandja teatama töötajale, et töökohustusi
täidetakse kaugtööna. Kokkulepet eeldatakse kirjalikus vormis.
Kuigi kokkulepitud töötamise koht erineb kaugtöö puhul
tavapärasest, allub siiski ka kaugtöövormi korral töötaja
tööandja juhtimisele ja kontrollile ning tööandja on kohustatud
TLS § 28 lg 2 p 4 alusel pidama tööajaarvestust. Sealhulgas peab
tööandja ka kaugtöö puhul arvestama töötaja töö- ja puhkeaega
ning töötaja peab kinni pidama kokkulepitud tööajast,
puhkepausidest ja –ajast.
Pilt 3
Tööaeg
PUHKEAEG
Tööandja on kohustatud kinni
pidama puhkeaja nõuetest. Nõuded puhkeajale tulenevad seadustest.
Samuti võivad pooled kokku leppida või tööandja võib
ettevõttesisese dokumendiga kehtestada puhkeajale soodsamad
tingimused.
7.1 Tööpäevasisene vaheaeg
Töötaja peab saama tööpäeva
sees puhkepausi einestamiseks ja puhkamiseks. Pärast 6-tunnist töötamist on töötajal õigus puhata vähemalt 30 minutit, kuid
tööandja võib anda töötajale 30-minutilise vaheaja ka varem.
Alaealistele töötajatele tuleb 30-minutiline vaheaeg anda vähemalt
4,5-tunnise töötamise järel.
Üldreeglina ei arvestata
tööpäevasiseseid vaheaegu tööaja hulka. Tööpäevasisene
vaheaeg loetakse tööajaks juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole
võimalik vaheaega anda. Sellisel juhul peab töötajal olema
võimalus puhata ja einestada tööajal.
7.2 Igapäevane puhkeaeg
Töötajale peab 24-tunnise
ajavahemiku jooksul jääma 11 tunni ulatuses järjestikust
puhkeaega. See tähendab, et töötaja saab ühes töövahetuses
töötada koos ületunnitööga maksimaalselt 13 tundi.
Erandina ei kohaldata igapäevase puhkeaja piirangut tervishoiu- ja hoolekandetöötajatele,
tingimusel, et pikem töötamine on nende tervisele ohutu. Lisaks
eeltoodud erandile, mis on kehtestatud seadusega, saab igapäevase
puhkeaja piirangust teha erisusi ka kollektiivlepinguga.
Kollektiivlepinguga sätestatud erandid on lubatud näiteks tegevuste
puhul, kus töötaja töö- ja elukoht asuvad üksteisest kaugel või
mis nõuavad teenuse/tootmise pidevat jätkumist, samuti gaasi, vee
ja elektrienergia tootmisel, turva - ja järelevalvetöötajate,
sadama- ja lennuväljatöötajate ning reisijateveoga seotud
töötajate puhul jne. Sellisel juhul tuleb töötajale vahetult
pärast töötamist anda täiendavat puhkeaega võrdselt 13 töötundi
ületanud tundide arvuga. Näiteks kui töötaja töövahetuse pikkus
oli 16 tundi, peab ta sellele järgnevalt saama puhkeaega 14 tundi
(11 tundi igapäevane puhkeaeg + 13 tundi ületavad 3 tundi).
7.3 Iganädalane puhkeaeg
Töötaja peab nädalas puhkama vähemalt 48 tundi järjest. Summeeritud tööaja arvestuse korral
peab töötaja nädalas saama puhata vähemalt 36 tundi järjest. Teistsugused kokkulepped on tühised.
Seadus eeldab, et iganädalane
puhkeaeg on laupäev ja pühapäev, kuid töötaja ja tööandja
võivad kokku leppida ka teisiti. Näiteks võib tööajakava alusel
töötavale isikule anda puhkeaega ühel nädalal esmaspäeval -teisipäeval ja järgmisel nädalal neljapäeval-reedel.
Oluline on, et puhkepäevad oleksid järjestikku.
Töötan turvatöötajana ning
vahetused kipuvad olema öösiti, vahetuse pikkus 15 tundi. Kas
ülemusel on õigus ähvardada sellega, et kui ma töövälisel ajal
tema kõnedele ei vasta, siis avaldub see ka mu palgas, mida ta saab
vähemaks võtta? Kas mingi seadus keelab mul vabal päeval oma isiklikku telefoni väljas hoida? Selline käitumine ülemuse poolt
tundub ebaõiglane.
Vastab Tööinspektsiooni nõunik
Niina Siitam: Tööandja kontrollile ja juhtimisele allub töötaja
ainult kokkulepitud tööajal. Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) §
28 lg 2 kohaselt on tööandja muuhulgas kohustatud tagama töötaja
kokkulepitud töö- ja puhkeaja (p 4). Töötaja peab olema
tööandjale töövälisel ajal kättesaadav üksnes siis, kui selles
on kokku lepitud. Kokkuleppe kohaselt on töötaja kohustatud olema
valmis täitma tööandja korraldust ja asuma täitma tööülesandeid.
Tegemist TLS § 48 mõistes valveajaga, mille eest makstakse
töötajale tasu, mis ei või olla väiksem kui 1/10
kokkulepitud töötasust. Valveaja kohaldamise kokkuleppele vaatamata
peab töötajale olema tagatud igapäevase ja iganädalase puhkeaja
kasutamise võimalus. Kui tööandjaga valveajas ei ole kokku
lepitud, ei ole töötajal kohustust töövälisel ajal tööandja
kõnedele vastata. Töötasu vähendamine tööst vabal ajal kõnedele
vastamata jätmise pärast on ebaseaduslik.
Pilt 4
Paus
PUHKUS
8.1
Puhkuse kestus
Töötajal on õigus saada kalendriaastas 28 kalendripäeva põhipuhkust , mida arvutatakse ja antakse töötaja töötamise eest.
Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida ka seaduses sätestatust
pikemas põhipuhkuses, kuid lühemas puhkuse kestuses kokku leppida
ei tohi. Põhipuhkuse pikkus on täistööaja ja osalise tööajaga
töötajatel ühepikkune.
Pikem põhipuhkus võib olla sätestatud ka töölepingu seaduses või
eriseadustes. Näiteks on pikem puhkus (35 kalendripäeva)
alaealistel, töövõimetuspensioni saavatel töötajatel, laevapere liikmetel.
8.2
Puhkuse ajakava
Puhkuse ajakava eesmärk on anda mõlemale poolele võimalus tööd
ja puhkust ette planeerida . Tööandja peab koostama puhkuse
ajakava iga kalendriaasta kohta, võttes arvesse töötajate
mõistlike soove. Tööandja peab arvestama, et töötajal oleks
võimalik puhkus ära kasutada enne aegumist.
Puhkust neile sobival ajal on õigus nõuda alljärgnevatel isikutel:
- naisel vahetult enne ja pärast rasedus ja sünnituspuhkust või vahetult pärast lapsehoolduspuhkust;
- mehel vahetult pärast lapsehoolduspuhkust või naise rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal;vanemal, kes kasvatab kuni 7-aastast last;
- vanemal, kes kasvatab 7-10-aastast last, – lapse koolivaheajal;
- koolikohustuslikul alaealisel – koolivaheajal.
Puhkuse ajakava tuleb töötajatele teatavaks teha kalendriaasta
esimese kvartali jooksul. Seadus kohustab tööandjat märkima
puhkuse ajakavasse põhipuhkuse ja kasutamata puhkuse, kuid
ajakavasse võib lisada ka muid puhkuseid, näiteks isapuhkus ,
lapsepuhkus, õppepuhkus .
Puhkuse ajakavasse märgitud puhkusi antakse vastavalt ajakavale.
Ajakavasse märkimata puhkust (nii põhipuhkust kui teisi puhkuseid)
võib töötaja kasutada, kui ta teatab sellest
tööandjale ette 14 kalendripäeva kirjalikku
taasesitamist võimaldavas vormis. Kuna ajakavasse märkimata puhkuse
kasutamise etteteatamise tähtaeg on suhteliselt lühike, oleks
tööandjal mõistlik puhkuse ajakava koostada ja töötajatele
teatavaks teha võimalikult aasta alguses. Puhkuse ajakavasse kirja
pandud puhkusi saab muuta vaid poolte kokkuleppel.
8.3 Puhkuse katkestamine või edasilükkamine
Vaatamata asjaolule, et puhkuse
ajakavasse märgitud puhkusi tuleb töötajale anda vastavalt
ajakavale, näeb seadus ette juhud , mil puhkust on võimalik teatud
juhtudel ka katkestada või edasi lükata. Puhkuse katkestamise või
edasi lükkamise õigus on nii töötajal kui tööandjal. Puhkuse
katkestamisel või edasilükkamisel on töötajal õigus nõuda
kasutamata jäänud puhkuseosa väljavõtmist kohe pärast puhkuse
kasutamist takistava asjaolu äralangemist või poolte kokkuleppel
muul ajal. Sellisel juhul ei oma tähtsust asjaolu, kas puhkus
katkestati või lükati edasi tööandjast või töötajast tingitud
põhjustel.
8.4 Puhkusetasu
Puhkusetasu, sealhulgas
põhipuhkuse, lapsepuhkuse ja õppepuhkuse tasu tuleb töötajale
maksta erineva kokkuleppe puudumisel välja hiljemalt eelviimasel
tööpäeval enne puhkuse algust. Pooled võivad kokku leppida, et
puhkusetasu makstakse töötajale puhkuse kasutamisele järgneval
palgapäeval, kuid hilisem puhkusetasu maksmine lubatud ei ole. Juhul
kui tööandja viivitab puhkusetasu maksmisega, on töötajal õigus
nõuda viivist võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Puhkust ei tohi töösuhte kestuse
ajal hüvitada rahas või muude hüvedega, kuid töösuhte lõppedes
peab tööandja kasutamata ja aegumata puhkusepäevad töötajale
rahas hüvitama. Puhkusetasu arvutamisel tuleb tööandjal
lähtuda keskmise töötasu arvutamise põhimõtetest.
Töötaja oli puhkusel ja
tööandja ei maksnud talle puhkusetasu. Tööandjalt küsides sai
vastuse, et võib maksta ka palgapäeval. Kas tööandja võib ise
otsustada, millal maksta puhkusetasu?
Tööinspektsiooni
tööinspektor-jurist Ülle Kool vastab:
Puhkusetasu makstakse töölepingu seaduse § 70 lg
2 kohaselt hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust.
Ainult poolte kokkuleppel on võimalik puhkusetasu maksta puhkuse
kasutamisele järgneval palgapäeval.
Antud sättega pole keelatud töötajaga ka kokkulepped, kus
puhkusetasu makstakse nt puhkuse kestel või et puhkusetasu makstakse
osade kaupa. Oluline on, et ei maksta hiljem, kui puhkuse
kasutamisele järgneval palgapäeval.
Tööandja ei saa ise otsustada puhkusetasu maksmist palgapäeval,
selleks on vajalik tööandja ja töötaja kokkulepe. Kokkuleppe
puudumisel on töötajal puhkusetasu maksmisega viivitamise korral
õigus nõuda viivist. Hetkel kehtiv viivis on 8,05% aastas ehk
arvutuslikult ligikaudu 0,022% viivitatavalt summalt päevas.
ÖÖTÖÖ
Öötöötaja on töötaja, kes
töötab ööajal:
- vähemalt 3 tundi oma igapäevasest tööajast või
- vähemalt kolmandiku oma iga-aastasest tööajast.
Seega on öötöötaja iga töötaja,
kes tavaliselt töötab ööajal vähemalt 3 tundi oma igapäevasest
tööajast või teatava osa oma iga-aastasest tööajast. Öötöötaja
töötab regulaarselt oma tavalise töö käigus öösel.
9.1 Öötöötaja tööaja
piirangud
Öötöötaja tööaja piirangu
kohaselt ei või öötöötaja töötada keskmiselt rohkem kui 8
tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul 7-päevase arvestusperioodi
kohta. Seaduse kohaselt tuleb öötöötaja keskmise tööaja
arvutamisel 7-päevasest arvestusperioodist välja arvata 24-tunnine
periood (7 päeva – 1 päev = 6 päeva).
Öötöötaja saab ülaltoodust
lähtuvalt töötada 7-päevase arvestusperioodi jooksul
maksimaalselt 48 tundi (keskmiselt 8 tundi päevas 6 päeva jooksul).
See tähendab, et töötundide arv 7 päeva kohta ei tohi ületada 48
tundi olenemata sellest, kas konkreetse nädala töövahetused
langevad öisele või päevasele ajale. Öötöötaja peab 24-tunnise
ajavahemiku jooksul saama vähemalt 11 tundi järjestikust puhkeaega
ja 7-päevase ajavahemiku jooksul vähemalt 48 tundi järjestikust
puhkeaega.
Seadus näeb ette rangema piirangu
nende öötöötajate suhtes, kelle tervist mõjutab töökeskkonna
ohutegur või töö iseloom. Selline öötöötaja ei tohi töötada
rohkem kui 8 tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul. Tegemist on
absoluutpiiranguga, mistõttu ei oma tähendust, kas konkreetse
nädala töövahetused langevad öisele või päevasele ajale,
töötundide arv 24 tunni kohta ei tohi mingil juhul ületada 8
tundi.
Tööandja on kohustatud koostama
iga töökoha raames riskianalüüsi ning korraldama tervisekontrolli
öötöötajatele nii enne öötööle asumist kui ka regulaarsete
vaheaegade järel töötamise ajal.
Teatud juhtudel on lubatud
öötöötaja tööaja suhtes teha töölepingu või
kollektiivlepinguga ka erandeid . Erisus on lubatud tingimusel, et
töötamine ei kahjusta töötaja tervist ja ohutust ning tööaeg ei
ületa töö tegemise aja piirangut. Eelkõige on kehtib see selliste
töökohtade suhtes, mis on seotud turvamis- ja
järelevalvetoimingutega, tegevustega, mis nõuavad teenuse või
tootmise pidevat jätkumist, samuti ravi ja hooldamisega seotud teenustega ning sadama- või lennuväljatöötajate puhul.
§45. Öötöö ja riigipühal
tehtava töö hüvitamine
- Kui tööaeg langeb ööajale (kell 22.00 kuni 6.00), maksab tööandja töö eest 1,25-kordset töötasu, kui ei ole lepitud kokku, et töötasu sisaldab tasu ööajal töötamise eest.
- Kui tööaeg langeb riigipühale, maksab tööandja töö eest 2-kordset töötasu.
- Tööandja ja töötaja võivad kokku leppida ööajal või riigipühal tehtava töö hüvitamise täiendava vaba aja andmisega erinevalt käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust.
Kas töölepingus võib olla
kirjas, et töötasu sisaldab tasu töötamise eest öisel ajal ja
riigipühadel?
Vastab Tööinspektsiooni
tööinspektor-jurist Ingrid Iter: Vastavalt töölepingu seaduse §
45 lõigetele 1 ja 2 maksab tööandja töötajale 1,25-kordset
töötasu kui tööaeg langeb ööajale (kell 22.00 kuni 6.00) ning
kui tööaeg langeb riigipühale, peab tööandja maksma töö eest
2-kordset töötasu. Pooled võivad töölepingus leppida kokku, et
tasu ööajal töötamise eest sisaldub töötasus, kuid sel juhul
peab kokkulepitud töötasu olema suurem töötasu alammäärast.
Kuna ööajal tehtav töö tuleb täiendavalt hüvitada, ei ole
seadusega kooskõlas olukord, kus pooled on kokku leppinud töötasu
alammääras, mis juba sisaldab tasu öösel töötamise eest.
Viidatud juhul saab töötaja kätte üksnes seaduses toodud miiniumi , mis ei sisalda öötöö lisatasu komponenti. Riigipühal
tehtud töö eest tuleb tööandjal maksta kahekordset töötasu.
Erinevalt ööajal töötamise tasust, ei näe seadus ette võimalust
leppida kokku, et lisatasu riigipühadel töötamise eest sisaldub
töötasus. Seega tuleb riigipühadel tehtav töö alati hüvitada
lisaks kokkulepitud töötasule. Pooled võivad leppida kokku, et
rahalise hüvitise asemel antakse töötajale täiendavat vaba aega
ööajal või riigipühal töötatud ajaga võrdses ulatuses. Sel
juhul tuleb vaba aeg anda kokkulepitud tööajal ning see
tasustatakse seetõttu nagu tavaline tööaeg.
Pilt 5
Öötöö
VARALINE VASTUTUS
Töölepingu
seaduse § 75
Varalise vastutuse kokkuleppega võtab töötaja sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest.
Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui:
- see on sõlmitud kirjalikult;
- see on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud ;
- töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil;
- on kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris;tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist.
Paragrahv 75 annab tööandjale võimaluse leppida töötajaga kokku
varalise vastutuse kokkuleppes selliselt, et töötaja vastutab
talle tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest
sõltumata oma süüst. Seega on tegemist erandiga
§ 72 mõttes, mille järgi vastutab töötaja üksnes süü
olemasolul. Vastava sätte eesmärgiks on anda tööandjale vahend
tagamaks, et töötaja kätte usaldatud vara või finantsvahendid
säiliksid samas mahus, milles need töötajale usaldati. Samuti on
käesoleva paragrahvi mõtteks lihtsustada tööandja
tõendamiskoormist selle võrra, et puudujäägi korral ei ole vaja
tal tõendada töötaja süüd . Vastava kokkuleppe rakendusalana
nähakse eelkõige kassa ja kaupadega tegelevaid töökohti.
Tööandja saab vastavale kokkuleppele tugineda vaid juhul, kui on täidetud käesolevas paragrahvis nimetatud
eeldused:
- kokkulepe on sõlmitud kirjalikult - vajab mõlemapoolset allkirjastamist (TsÜS § 78);
- kokkulepe on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajale äratuntavalt piiritletud - eesmärgiks tagada ebamõistlike ja töötajat ebaproportsionaalselt koormavate kokkulepete välistamine (näiteks kokkulepe, et töötaja vastutab kõige eest ja alati, samuti kokkulepe, et töötaja vastutab kõikide laohoonete eest, olenemata sellest, et osade olemasolust pole ta teadlik);
- töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaks määratud töötajate ringil - eesmärgiks tagada, et töötaja vastutab siiski vaid vara eest, mille üle tal on teatav kontroll, samuti asjaolu, et ta teaks , kellega koos ta vastutab ning saaks mõistlikult kaaluda teistest töötajatest tulenevat lisariski;
- kokku on lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ning
- tööandja maksab töötajale vastava kokkuleppe eest mõistlikku hüvitist, mis on vastavuses vastutuse rahalise ülepiiriga - hüvitise mõistlikkust hinnatakse iga üksikjuhtumi puhul eraldi. Mõistlik hüvitis ei saa sisalduda alampalga sees, vaid peab sellele lisanduma.
Töösuhtes olles kasutab töötaja enamasti
tööandja vahendeid. Kuna tegu on varaliste väärtustega, siis
kaasneb sellega ka vastutus. Milline on töötaja varaline vastutus
töösuhtes?
Kuna tööleping on käsunduslepingu alaliik ,
siis kohaldatakse töölepingu ja sellega kaasneva vastutuse puhul
võlaõigusseaduse sätteid. Erisuseks on see, et töötaja vastutab
töösuhtes üldjuhul vaid süüliselt tekitatud kahju eest.
Teisisõnu, kui töötaja tekitab tööandjale kahju tahtlikult või
hooletusega, võib tööandja temalt selle kahju hüvitamist nõuda.
Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta
rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kui
töötaja rikkus töölepingut hooletuse tõttu, vastutab ta
tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel
arvestatakse tema tööülesandeid, süü astet, talle antud
juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja
juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötasu, samuti
tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahju vältida või
kindlustada.
Pilt
6
Varaline vastutus
TÖÖLEPINGU LÕPETAMINE
11.1 Tööleppingu lõppemine
Mõnikord võib töösuhte
lõppemise taga olla poolte konflikt, kuid ka siis tasub heade suhete
hoidmiseks ja seaduskuulekaks käitumiseks tegutseda mõistlikult,
vastastikku heas usus ning olla teise poole suhtes õiglane. Nii
töötajale kui tööandjale teeb töölepingu lõppemise kergemaks
oma õiguste ja kohustuste teadmine ja nende järgimine.
Töölepingu seaduses on töölepingu
lõppemise alused sätestatud ammendavalt. See tähendab, et seaduses
sätestamata alustel tööleping lõppeda ei saa.
Töölepingu lõppemise alused on
järgnevad:
- töösuhte lõpetamine kokkuleppel; tähtaja möödumine;
- töötaja algatus - töötaja peab tööandajale esitama kirjaliku lahkumisavalduse 1 kuu enne soovitud lahkumiskuupäeva;
- tööandja algatus - tööandja on kohustatud töötajale kirjalikult teatama töölepingu lõpetamisest ning põhjendama töölepingu lõpetamise vajadust. Vaid tööandja pankroti puhul ei pea töötajale kirjalikult ette teatama töölepingu lõpetamisest;
- kolmandate isikute nõudmine - alaealisega sõlmitud töölepingu lõpetamist võib nõuda töötaja vanem või eestkostja , kui töötamine ohustab tema tervist, kõlblust või hariduse omandamist;
- pooltest sõltumatud asjaolud , milleks loetakse näiteks töötajale kriminaalkaristuse määramist, töölepingu sõlmimist ebaseaduslikult, töötaja surma, jne.;
- ülesütlemine;
11.2 Ülesütlemisavaldus
Töölepingu võib üles öelda
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega.
Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks vormiks võib olla näiteks
faksi, e-kirja teel edastamine jm. Lisaks töölepingu
ülesütlemise vormile ei või töölepingu ülesütlemine olla tingimuslik , kuna tingimuslik ülesütlemine on töötaja jaoks
ebamäärane ja sellest tulenevalt kahjulik. Kui ülesütlemisavaldus
on tehtud vorminõuet rikkudes või on tingimuslik, loetakse
ülesütlemine tühiseks.
Töölepingu erakorralise
ülesütlemise avaldus peab sisaldama põhjendust. Tööandja peab
ülesütlemist alati põhjendama, kuid töötaja peab põhjendama
üksnes erakorralist ülesütlemist.
Erinevalt vorminõude rikkumisest,
ei too põhjenduse ärajätmine kaasa ülesütlemisavalduse tühisust,
kuid teine pool võib nõuda ülesütlemise põhjenduse puudumise
tõttu tekkinud kahju hüvitamist. Näiteks kui töötaja hiljem
avastab, et ta oleks ülesütlemise põhjendamise korral saanud
lepingut edukalt vaidlustada ning oleks sellest tulenevalt tööle
ennistatud või saanud hüvitist, on nimetatud poolel võimalik nõuda
ülesütlemise põhjendamise puudumise tõttu tekkinud kahju
hüvitamist.
11.3 Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel
Töötaja ja tööandja võivad
igal ajal lõpetada töölepingu poolte kokkuleppel. Seetõttu ei ole
ka oluline, kelle algatusel ja millisel põhjusel tööleping
kokkuleppel lõpetatakse. Mõlemad osapooled peavad olema töölepingu
lõpetamisega nõus, sealhulgas jõudnud kokkuleppele lõpetamisega
seotud tingimustes, näiteks töölepingu lõppemise kuupäev,
võimalike hüvitiste maksmine jms.
Hilisemate vaidluste ärahoidmiseks
tuleks töölepingu kokkuleppeline lõpetamine vormistada
kirjalikult.
11.4 Töölepingu ülesütlemine
Tööleping lõpeb ülesütlemisega
töötaja või tööandja algatusel. Töölepingu võib üles öelda
korraliselt või erakorraliselt. Kui korralist ülesütlemist ei pea
töötaja põhjendama, siis erakorralist ülesütlemist tuleb alati
põhjendada.
Töölepingu ülesütlemisel katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ei ole tööandjal kohustust
töötajale täiendus õpet korraldada.
Töölepingu saab korraliselt üles
öelda üksnes töötaja. Tööandjal ei ole õigust töölepingut
korraliselt üles öelda. Tööandja saab töölepingu üles öelda
mõjuva põhjuse esinemisel vaid erakorraliselt.
11.5 Hoiatus
Tööandjal on õigus tööleping
erakorraliselt üles öelda, kui töötaja on korduvalt eiranud
tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi ning
tööandja on töötajat hoiatanud, et sellise käitumise jätkumine
ei ole lubatud ja võib tuua kaasa töölepingu ülesütlemise (TLS §
88 lg 1 p 3, VÕS § 196 lõige 2).
Eelnevat hoiatamist eeldatakse ka
töölepingu ülesütlemisel töötaja töövõime vähenemise tõttu
(TLS § 88 lg 3) ja tööl joobes viibimise tõttu (TLS § 88 lg 1 p
4).
Tööõiguse ülesütlemiskaitse
põhimõtete kohaselt tuleb töölepingu ülesütlemisest võimalusel
hoiduda. Seda tuleks kasutada kõige viimase meetmena olukorras, kus
töösuhte jätkamine ei ole enam kuidagi võimalik. Eeltoodu tõttu
ja tuginedes lojaalsuspõhimõttele peab tööandja niisiis teatud
määral sallima ka tööandjale mitte kõige meelepärasemat töötaja
käitumist. Kui töötaja jätkab rikkumist, on tööandjal õigus
leping üles öelda.
Hoiatuse eesmärk on seega juhtida
töötaja tähelepanu rikkumisele ning anda töötajale võimalus
käitumist parandada. Töötaja ei pruugi tagasisideta enda
tööülesannete täitmiseks puudulikust tööoskusest teadlik olla
ega oska seetõttu arvestada, et tema käitumine võib kaasa tuua tõsised tagajärjed.
Seadus ei näe ette hoiatuse
kohustuslikku vormi, sisu ega hulka. Hoiatus võib olla nii suuline ,
kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis (nt e-kiri) kui
kirjalik. Tööandja peab olema hiljem võimeline hoiatuse tegemist
tõendama. Töötajale on vajalik edastada asjaolude kirjeldus,
faktid, mis selgitavad juhtunut ning hoiatus, et tööandjal on õigus
toimunu kordumisel või jätkumisel tööleping erakorraliselt üles
öelda. Kirjaliku hoiatuse kättesaamist kinnitab tavaliselt töötaja allkiri , millele on lisatud hoiatuse kättesaamise kuupäev.
Eelnevat hoiatamist ei ole vaja,
kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul
põhjusel seda vastavalt hea usu põhimõttele tööandjalt oodata.
Pilt
7
Hoiatus
Hoiatust ei ole vaja olulise rikkumise (VÕS §
116 lõike 2 punktid 2 kuni 4) korral, kui:
- töötaja rikkus kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt tööandja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu;
- töötaja rikkus kohustust tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
- kohustuse rikkumine annab tööandjale mõistliku põhjuse eeldada, et töötaja ei täida kohustusi ka edaspidi.
Ka töötaja töövõime vähenemise ja tööl
joobes viibimise korral on vajalik hinnata, kas hoiatus teenib
sisulist eesmärki. Kui töötaja on väga pikka aega viibinud
töövõimetuslehel või ei luba spetsialisti poolt antud hinnangul
tervis ametikohal päevagi enam edasi töötada, ei pruugi töölepingu
lõpetamisega viivitamine hoiatamise tõttu olla mõistlik. Niisamuti võib juhtuda tööl joobes viibinud töötaja lubamatu käitumise
hindamisel raskeks rikkumiseks.
Tööandja peab olema võimeline eelneva
hoiatamiseta töölepingu ülesütlemist üksikasjalikult põhjendama,
kui seadus on eeldanud töötaja hoiatamist.
Hoiatust töövaidlusorganis eraldi vaidlustada ei
saa. Töötajal on võimalik hoiatuse saamisel esitada tööandjale
oma vastuväited, sealhulgas ka kirjalikult, ja hilisema vaidluse
tekkimisel neid korrata .
Hoiatus omab vaidluse korral tähtsust eelkõige
töölepingu ülesütlemise ja selle tühisuse hindamisel. Kui
tööandja ütleb töölepingu üles töötajast tuleneval põhjusel
ning toob töölepingu ülesütlemise mõjuva põhjuse tõendamisel
välja varasemalt tehtud hoiatused ja nende tagajärjed, hindab
töövaidlusorgan (kohus või töövaidluskomisjon) igal konkreetsel
juhul eraldi, kas töölepingu ülesütlemine on olnud seaduslik. Seaduslikkuse hindamisel on oluline nii hoiatuste sisu ja tagajärjed
kui t öötaja selgitused hoiatuste saamisel.
Mida peaksin ette võtma, kui
tööandja soovib minuga ootamatult tööleping lõpetada?
Vastab Tööinspektsiooni Ida
inspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool: Töölepingu
ülesütlemiseks tuleb esitada kirjalik või kirjalikku taasesitamist
võimaldav ülesütlemisavaldus. Töölepingut võib üles öelda
igal ajal kui selleks on olemas põhjus. Kui töötaja on
tööandjalt sellise avalduse saanud ja ta ei osanud oodata
töölepingu lõpetamist, ta ei soovi seda ning avalduses olev põhjus
ülesütlemiseks on tema arvates otsitud, põhjendamata või väär,
puudub seaduslik alus, on tal õigus ülesütlemine
vaidlustada. Selleks tuleb esitada avaldus töövaidlusorganile
ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks 30 kalendripäeva jooksul
arvates ülesütlemisavalduse saamisest. Ülesütlemise
vaidlustamisel peab töötaja suutma tõendada, et töölepingu
ülesütlemiseks vajalikud alused puudusid.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtvalt võib öelda, et töötaja on teovõimeline või
piiratud teovõimega isik, kes kohustub tegema tööandjale tööd. Sealjuures peab ta alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile saades vastu töötasu ja head töötingimused. Tööandja on
teovõimeline füüsiline või juriidiline isik, kes astub töötajaga
töösuhtesse. Töösuhtesse astumine kujutab endast kokkulepet ehk
määratud või määramata ajaks töölepingu sõlmimist töötaja
ja tööandja vahel. Lepinguid on erinevaid, siinkohal võib lisaks
töölepingule välja tuua ka töövõtu lepingu ja käsunduslepingu,
mis alluvad võlaõigusseadusele. Tööleping aga allub töölepingu
seadusele.
Töölepingu peamise funktsioonina võib nimetada seda, et just
töölepingust tuleneb tööõigussuhe ja selle kestvus ajas. Nii
töötajal kui ka tööandjal on õigus leping varasema etteteatamise
korral üles öelda. Olenevalt asjaoludest võib etteteatamise aeg
varieeruda. Tööandja õigused ja kohustused on juriidiliselt
määratletud ning töötaja kohustuste ja õigustega seotud. Nii
töötaja kui ka tööandja on kohustatud täitma seaduses, kollektiiv - ja töölepingus ettenähtud kohustusi. Kõik ülalmainitu
on kirjas ka töölepingu seaduse 190 paragrahvis.
KASUTATUD
KIRJANDUS
Raamat
Rask Mari, Raidve Heli. „Töölepingu seadus praktikas 2010. Esimene raamat. Töölepingu sõlmimine, töötaja vastutus, tähtajaline tööleping“. Äripäeva Kirjastus,
Raidve Heli, Rask Mari. „Töölepingu seadus 2009. Teine raamat: Töötaja ja tööandja kohustused. Töötasu. Puhkus“. Äripäeva Kirjastus, 2009.
Raidve Heli, Rask Mari. „Töölepingu seadus 2009. Kolmas raamat: Töölepingu lõppemine. Vastutus. Rakendussätted“. Äripäeva Kirjastus, 2009.
Artikkel
Heli Raidve. "Töölepingu seaduse uued tõlgendused". Äripäev , lk 34-36, september 2014
Heli Raidve. "Varalisest vastutusest töösuhtes". Mari, juuli 2013.
Heli Raidve. "Kaugtöötaja töö- ja puhkeaeg - mida silmas pidada?" lk. 17-20. RMP.ee, august 2013.
Internet
Alaealise tööle võtmine http://www.ti.ee/est/toeoesuhted-toeoevaidlus/nousoleku-taotlemine-alaealise-toeoelevotmisel/alaealise-toeoele-votmine/ (18.03.2015)
Tööleping ja selle tunnused http://www.tooelu.ee/et/Toosuhted/tooleping/tooleping (18.03.2015)
Töölepingu lõppemine http://www.tooelu.ee/et/Toosuhted/tooleping/toolepingu-loppemine (18.03.2015)
2014.Töölepingu lõppemine (03.01.2014) https://www.eesti.ee/est/too_ja_ettevotlus/tootamise_alused/tooleping/
Töö- ja puhkeaeg http://www.tooelu.ee/et/Toosuhted/too--ja-puhkeaeg/tooaeg (18.03.2015)
Varalise vastutuse kokkulepe http://www.tallinn.ee/est/haridusasutused/Varalise-vastutuse-kokkulepe (18.03.2015)
2010.Töölepingu seadus. (01.01.2015). https://www.riigiteataja.ee/akt/112072014146 (18.03.2015)
Kõik kommentaarid