Teise maailmasõja lahingud (1)

5 VÄGA HEA

Nõo Reaalgümnaasium
Teise maailmasõja tähtsamad lahingud
Referaat
Koostaja : Rauno Martin
Juhendaja : Ege Lepa
Nõo 2010
Sisukord

Sissejuhatus…………………………………………………………………3

Talvesõda……………………………………………………………………4

Sõjakäik

Sõja tagajärjed

Britannia lahing……………………………………………………………..6

Luftwaffe

Kuninglik lennuvägi

Sõdivad pooled

Sõjakäik

Tagasivaade lahingule

Moskva lahing………………………………………………………………..9

Operatsioon Taifuun

Sakslaste ebaõnnestumine

Stalingradi lahing……………………………………………………………11

Žukovi vasturünnak

Pearl Harbor …………………………………………………………………13

Ennetav löök

Tora ! Tora! Tora!

Midway ……………………………………………………………………....15

Otsustavad päevad

Ameerika õhurünnak Jaapanile……………………………………………..17

Aatompommide kasutamine ja tagajärg

Kokkuvõte…………………………………………………………………...19

Kasutatud kirjandus………………………………………………………....20

Sissejuhatus
Teine maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt.
Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Nende eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.
17. septembril sisenes Poolasse ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa . Septembri lõpuks andsid poolakad alla (NSV Liidu kallaletung Poolale). 28.septembril 1939 sõlmiti NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõprusleping, millega Poola, kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks MRP lisaprotokolli muutmisega NSV Liidu mõjusfääri.
Talvesõda
Aeg: 30.november 1939 – 13.märts 1940
Koht: Ida-Soome
1939. aasta 30. novembril alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus , kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil allkirjastatud rahulepingule loobuma maa- aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 10% kogu Soome territooriumist.
Sõda algas, kui Nõukogude liit ründas 30. novembril 1939 kell 8.30 sõda kuulutamata Soome Vabariiki. Talvesõda lõppes 13. märtsil 1940 Moskva rahulepinguga ja rahu kestis 105 päeva, kuni Teise maailmasõja käigus asus Soome Saksamaa liitlasena uuesti sõjategevusse NSV Liiduga. Sõda leidis aset sajandi külmimal talvel, mistõttu sõda peeti eriti Nõukogude poole jaoks väga rasketes tingimustes. Punaarmee kaotused olid soomlastega võrreldes mitu korda suuremad.
26. novembril 1939 tulistas Punaarmee suurtükipatarei, mida juhtis Venemaa eestlane Otto Aaman, Mainila küla lähistel Punaarmee diviisi 329. polgu 4. roodu positsioone. Nõukogude Liidu valitsus teatas, et Soome tulistas Mainila külas õppustel olnud punaväelasi. Õppustel olevate sõdurite keskele olevat langenud mõned kahurimürsud ning 4 punaväelast saanud surma ja 9 haavata . Nõukogude Liit esitas diplomaatilise noodi ja soovis, et Soome vabandaks ja viiks oma väed 20–25 km piirist läände. Soomlased eitasid tulistamist ega võtnud endale vastutust juhtunu eest ning keeldusid piiride muutmisest. 28. novembril teatas Vjatšeslav Molotov , et Nõukogude Liit katkestab mittekallaletungilepingu Soomega (1932 sõlmiti Soome ja NSV Liidu vahel mittekallaletungileping , mida uuendati 1934. aastal 10 aastaks). Päev hiljem katkestas Nõukogude Liit Soome Vabariigiga diplomaatilised suhted.
30. november 1939 heitis Rahvasteliit NSV Liidu RL liikmete seast välja kui agressori.
Sõjakäik
Soome Vabariigil oli 1939. aastal välja panna 9 diviisi ehk 175 000 meest, mida sõja käigus suurendati kuni 300 000 meheni, 30 tanki ja 130 sõjalennukit. Sõja jooksul suurenes lennukite arv 287ni.
Talvesõjas ründas Soomet umbes 1 000 000 Punaarmee sõdurit ehk 45 diviisi, 3000 tanki ja 3800 lennukit.
Pärast sõja algust 1. detsembril ja esimese piiriäärse asula Terijõe vallutamist moodustati seal nn. Soome rahva valitsus Soome Demokraatlik Vabariik, millega taheti varjata Soome vallutamist NSV Liidu poolt.
I periood sõjast kestis detsember 1939 kuni jaanuar 1940, kui Soome väed alistasid Nõukogude jalaväediviisid. Soome võidule aitas kaasa Mannerheimi kaitseliin , mis ehitati 1920 aastal ida poolt tulevateks rünnakuteks. Punaarmee kaotas ca 27 000 meest. Pärast seda suurt kaotust avati sõjaks Soomega 7. Jaanuaril 1940 Põhja rinne.
11. veebruaril 1940 algas Punaarmee uus peale tung Soome kaitseliinile. 15. veebruariks olid sunnitud soomlased taganema oma vahekaitseliinile. 28. veebruariks olid sunnitud soomlased taganema oma viimasele kaitseliinile. Punaarmee surve jätkus raugematu hooga . 3. märtsiks jõudsid Nõukogude väed Viiburi lähistele. Linna pärast puhkesid kümnepäevased ägedad lahingud. Soomlased avasid Punaarmee edasitungi takistamiseks Saima kanali lüüsid ja ujutasid üle Viiburi kirdeosa, kuid see ei takistanud Punaarmeel linna tungimast. Viiburis käisid ägedad lahingud veel kaks tundi pärast seda, kui jõustus Nõukogude Liidu ja Soome vaherahu 13. märtsil 1940 kell 11.00. Linna keskosa jäigi Punaarmeel vallutamata.
Sõjatagajärjed
Rünnates Soomet, rikkus NSV Liit rängalt Nõukogude Liidu ja Soome vahel jõus olnud mittekallaletungipakti, samuti riikide lepingut piirikonfliktide selgitamisest ja Nõukogude Liidu poolt allakirjutatud Rahvasteliidu põhikirja. Soome ründamise eest heideti Nõukogude Liit Rahvasteliidust 14. detsembril 1939 välja.
Sõda peeti 105 päeva ja Punaarmee ei suutnud Soomet vallutada. Nõukogude Liit suutis vallutada ainult mõned Soome piirialad. Märtsis alustati Moskvas rahuläbirääkimisi, kuna Soomel puudusid selleks hetkeks igasugused laskemoona- ja muud relvavarud vaenlase tõrjumiseks. Õnneks töötas vene luure halvasti ja nad ei teadnud , et Soome ei suuda enam vastupanu osutada. Moskva rahuleping Nõukogude Liidu ja Soome Vabariigi vahel sõlmiti 12. märtsi õhtul. 13. märtsil 1940 kell 11.00 lõppes sõjategevus kõigil rinnetel. Rahulepinguga kaotas Soome üle 10% oma aladest.
Soome kaotas Talvesõjas surnutena 26 662 meest, haavatutena 39 886 meest, teadmata kadunutena ja vangi langenutena 1434 meest. Punaarmee kaotused surnute ja teadmata kadunutena 126 875 meest, haavatutena 264 908, haigestunutena 51 892, külmunutena 9614 ja vangi langes 3100 sõdurit.
Britannia lahing
Aeg: juuli-september 1940
Koht: Suurbritannia ja Prantsusmaa põhjarannik
Lahing Britannia pärast jääb üheks kõige kuulsamaks leheküljeks sõjaajaloos. Paljud näevad selles Teise maailmasõja pöördepunkti, mis rikkus sakslaste plaani saavutada kiire ja otsustav võit. Tegemist oli õhuvõitlusega peamiselt Lõuna-Inglismaa kohal 1940. Aasta hilissuvel õhuruumi kontrollimise pärast.
Briti õhuruumi kaitses Kuninglik Lennuvägi (RAF- Royal Air Force ) ja ründajaks oli sakslaste lennuvägi Luftwaffe. Kuningliku lennuväe purustamisel oli sakslaste Inglismaa vallutamise plaanis, operatsioonis Seelöwe („Merelõvi”), oluline koht. Saksa strateegide arvates oli invasiooni õnnestumine küsitav, kuni Briti lennuväge pole rivist välja löödud ja RAF-i hävitajad kaitsevad Kuninglikku Mereväge Luftwaffe pommitajate eest.
Luftwaffe
Kuningliku Lennuväe hävitamiseks otsustas Saksa väejuhatus tõmmata nad pikka ja intensiivsesse õhulahingusse Inglismaa kohal. Selleks tuli Suurbritanniat ähvardada ulatuslike pommirünnakutega. Luftwaffe ülemjuhatuses asuti arutama operatsiooni võimalikku käiku ja seda, millised sihtmärgid olnuks brittidele küllalt tähtsad, et oma hävitajad välja saata. Kuninglik Lennuvägi oli suures arvulises vähemuses (640 lennukit sakslaste 2600 vastu), kuid sõda Briti õhuruumis andis talle palju taktikalisi eeliseid. Sõjaplaane tehes ülehindasid sakslased Luftwaffe taktikalist ja arvulist üleolekut ning alahindasid Briti lennuväe võimekust ja tugevust.
Sakslased otsustasid kasutada erinevaid kahemootorilisi pommitajaid, nagu Heinkel he 111 ja Dornier Do 17, ning täppisrünnakuteks sööstpommitajaid Junkers Ju 87 Stuka. Neid pidid julgestama ühemootorilised hävitajad Messerschmitt Bf 109 ja kahemootorilised suure tegevusraadiusega raskehävitajad Messerschmitt Bf 110. Kahemootorilised pommituslennukid olid tõhusad, kuid vajasid eskorti kaitseks vastase moodsate hävitajat eest. Bf 109 oli tippklassi hävitaja, kuid selle lennuaeg oli piiratud. Bf 110 suutis tegutseda vastase taevas kauem, kuid see polnud Inglise hävitajatele võrdne vastane. Luftwaffel õnnestus ründamiseks luua kolm õhulaevastikku(Luftlotte), mis baseerusid piki Euroopa looderannikut Norrast kuni Bretagne ’ini Prantsusmaal. Häirivaks asjaoluks oli Luftwaffe juhataja Hermann Göring, kellele allus osa üksusi ja kelle nõrgad juhioskused halvasid Luftwaffe tegevust kogu sõja vältel.
Kuninglik lennuvägi
Briti õhukaitsealuseks olid Kuningliku Lennuväe hävitajad, mida toetasid radarisüsteem RDF ( radio direction finding ), vaatlusjaamad, õhutõrjekahurite patareid, õhupallitõkked ja rida tsiviilkaitse vahendeid. Ülemjuhatajaks määrati lennuväemarssal Sir Hugh Dowding, kes oli olnud võtmefiguur Briti lennuväe hävitajateüksuste loomisel 1930. aastate lõpul. Samuti oli ta keeldunud saatmast Briti hinnalisi lennukeid appi Prantsusmaale 1940. aasta mai- ja juunikuu meeleheitlikes lahingutes. Selle otsuse pärast langes ta mõningase kriitika alla, kuid tagasivaates on selge, et Dowding toimis õigesti, hoides hävituslennukeid ja piloote Suurbritannia kaitsmiseks. Nende saatmine lootusetusse lahingusse olnuks niigi nappide ressurssside raiskamine. Briti hävitajad olid jagatud neljaks komandogrupiks. Rünnaku pearaskust tuli kanda 11. grupil , mis baseerus Kagu-Inglismaal ja allus viitsemarssal Sir Keith Parkile.
Britid olid 1930. aastate lõpus õhukaitsesse kõvasti investeerinud ja enamus nende lennukitest olid suurepärased. Kõige levinum oli Hawker Hurricane, mis oli vastupidav ja tõhus hävitaja ega jäänud millegi poolest alla Luftwaffe lennukitele. Lisaks oli nende lennuväes Supermarine Spitfire, tippklassi hävitaja, mis oli vääriline vastane Bf 109-le. Kuninglikule lennuväele andis suure eelise seegi, et nad võitlesid koduterritooriumi kohal, sest see lihtsustas allatulistatud lennukite pilootide leidmist ja päästmist.
Sõdivad osapooled
Liitlased:

Väed: RAF-900 lennukit, millest 600 võis üheaegselt õhus viibida
Väejuht: ülemjuhataja lennuväemarssal Sir Hugh Dowding
Kaotused: 507 langenut, 2945 haavatut, 788 lennukit

Sakslased:

Väed: Luftwaffe – 1800 lennukit (lennuväel kokku 2600), kahemootorilised pommitajad, sööstpommitajad, ühemootorilised hävitajad ja suure lennuraadiusega raskehävitajad
Väejuht: riigimarssal Hermann Göring
Kaotused: 1294 lennukit

Sõjakäik
Luftwaffe operatsioonid algasid 10.juulil rea luurelendude ja rünnakutega laevatehastele, rannakonvoidele ja sadamatele. Lisaks sellele rünnati RAF-i radarijaamu, kuid katsed neid Briti õhukaitse olulisi elemente rivist välja lüüa üldiselt ei õnnestunud.
Seejärel võeti sihikule Briti lennuvägi ise, eriti 11.grupp. RAF-i vastupanu murdmiseks pommitati lennuvälju ja vaatlusjaamu, lootes nii saavutada kontrolli Lõuna-Inglismaa õhuruumi üle. Luftwaffe kombineeris madalalt ja kõrgelt sooritatud rünnakuid, mis pidi radarijaamu ja vaatlusposte segadusse ajama ning lennuvälju ootamatult tabama. 13. august, nn Adlertag („kotkapäev”), kujutas Luftwaffe otsustava õhusõja algust.
Septembri alguseks oli Kuninglik Lennuvägi seoses suurte kaotuste ja infrastruktuuri purustustega sattunud hävingu äärele. Arutati juba võimalust viia üksused põhja poole, et seal invasiooni oodata, kuid Dowding ja Park olid sellele vastu ja otsustasid õhuduelli Lõuna-Inglismaal jätkata.
Tegelikult olid ka Luftwaffe kaotused suure nii lennukite, pilootide kui meeskondade osas. Suurte kaotuste tõttu oli Ju 87 Stuka juba rünnakutelt kõrvaldatud ja tekkisid kahtlused valitud taktika osas. Göring teadis, et Luftwaffe oli palju nõrgem, kui ta laskis Hitleril arvata, ja et edasiste kaotuste puhul kaotab see oma tähtsuse peamise sõjajõuna.
Sõjategevus pöördus peagi brittide kasuks. Sakslased olid hakanud sooritama öiseid pommirünnakuid RAF-i vaatlusjaamadele. Üks seesugune rünnak tabas tsiviilpiirkonda ja britid pommitasid kättemaksuks Berliini. Kuna Luftwaffe kaotused olid suure ja otserünnakud RAF-ile ei toonud näiliselt edu, siis otsustas Hitler taktikat muuta. Ta käskis alustada rünnakuid tsiviilelanikkonna vastu, et murda vastase moraali ja tõmmata kõik selle hävitajad õhulahingusse. Tegelikult oli Luftwaffe olnud võidule väga lähedale, kuid taktika muutmine andis Kuninglikule Lennuväele võimaluse kosuda. Pealegi asus London Bf 109 lennuraadiuse piiril ja sageli tuli Saksa pommitajatel läbida osa teekonnast ilma eskordita, mis suurendas veelgi nende kaotusi. Septembri keskpaigaks oli selge, et Luftwaffe ei suuda saavutada enne talve operatsiooni Seelöwe alustamiseks vajalikku ülekaalu õhuruumis. Lahing oli sellega lõppenud, kuigi Briti linnade pommitamine (blitz) jätkus kogu 1940.-1941.aasta talve. Sakslased olid sunnitud kaotuste tõttu sooritama üksnes öiseid rünnakuid, mis vähendas nende efektiivsust . Selleks ajaks oli Hitleri tähelepanu pöördunud sõjale NSV Liidu vastu, mis pidi algama 1941. aastal.
Tagasivaade lahingule
Siiani on vaieldav, kas lahingu tulemuse määras sakslaste nõrkus või brittide tugevus, igatahes ei otsustanud seda vaid üks asjaolu. Olulist rolli mängisid sakslaste järjekindlusetus ja strateegiliste prioriteetide muutumine, suured kaotused ja Luftwaffe halb ettevalmistus pikaajaliseks õhusõjaks. Briti lennuväele oli linnade pommitamise algus septembris kergenduseks. Nad olid hävingu äärel, kuid nende visa kaitse ja Luftwaffe tekitatud suured kaotused olid viimaks sundinud sakslasi oma taktikat muutma .
Saksamaa kaotus Teises maailmasõjas otsustati paljude lahingute käigus. Siiski pani brittide otsustavus sõda jätkata pärast Prantsusmaa langemist ning võit lahingus Britannia pärast aluse ühistele pommirünnakutele, edule Vahemerel, Lääne-Euroopa vabastamisele ning viimaks Saksamaa alistamisele 1945.aastal.
Moskva lahing
Aeg: november-detsember 1941
Koht: Lääne-Venemaa
Saksamaa rünnak 1941.aasta juunis tabas Nõukogude Liitu ootamatult. Punaarmee polnud võimeline rünnakulainetele vastu seisma. Juuli alguses okupeeriti Leedu ja Läti, piirati Nõukogude väed saades 300 000 sõjavangi.
Nõukogude Liidu pealinn oli sakslaste peamine eesmärk ja see taheti vallutada enne talve saabumist. Seetõttu eraldati armeegrupile Mitte Fedor von Bocki juhtimisel kaks soomusgruppi, see vastuarmeegrupp Nord, mis suundus Leningradi ( Sankt -Peterburg) peale, ja armeegrupp Süd Ukrainas said kumbki ainult ühe. Hitler, kes sekkus üha enam operatsiooni juhtimisse, muutis 19.juulil selle korralduse ära- Moskva polnud enam peaeesmärk. Eesmärgiks sai Leningrad ja Ukraina tähtsad põllumajanduspiirkonnad.
Smolenski all langes vangi veel 310 000 nõukogude sõdurit. Septembri alguseks õnnestus Leningrad ümber piirata(Leningradi blokaad kestis 1944.aasta jaanuarini). Armeegrupil Süd aga esines ka probleeme, pealetung Moskvale (operatsioon Taifuun) sai alata alles 30.septembril. Kuna oktoobri keskpaigaks oli oodata sügisese vihmaperioodi algust, millele järgneb külm vene talv, oli sakslastele jäänud vähe aega. Esimesed vihmasajud algasidki kolm päeva enne operatsiooni algust.
Operatsioon Taifuun
Moskvast lääne poole rajati kolm kaitseliini, milleks kasutati suuresti kohalikeinimeste tööjõudu. Armeegrupi Mitte vastu avas Punaarmee kaks rinnet : Timošenko ja Brjansk. Brjanski rinne jäi juba 6.oktoobril lõksu. Järgmine päev piirati ka sama moodi Timošenko.
Ent siis sekkus ilm. 7.oktoobril, samal päeval, kui sakslased piirasid ümber rinde, algasid tugevad sügisvihmad. Teed muutusid kiiresti porimülgasteks ja liikumina väga aeglaseks. Olukorda raskendas veelgi Hitleri käsk mitte tungida otse Moskvasse, vaid piirata see ümber. Pealetung siiski jätkus.
Oktoobri keskpaigaks olid jõudnud sakslased 160 km kaugusele eesmärgist. Moskvat haaras paanika ning paljud valitsusasutused ja välisriikide saatkonnad lahkusid linnast, isegi Stalin kavatses lahkuda, kuid muutis viimasel hetkel meelt , kui tema roni oli juba valmis väljuma. 18.oktoobriks olid sakslased tunginud kuni 130 km kaugusele Moskvast ja selle vallutamine näis olevat päevade küsimus.
Asjad läksid aga teisiti. Stalin oli määranud uueks väejuhiks võimeka marssali Georgi Žukovi, kelle poolt uuesti moodustatud Läänerinne pidi pealetungi peatama. Novembri algul läks vihm üle lumesajuks, mis raskendas veelgi liikumist. Saksa varustusliinid olid veninud väga pikaks. Paljud saksa sõdurid olid veel suvemundris ja kannatasid külma käes. Lisajõude polnud võimalik tuua ja üksused kaotasid poole oma võitlusvõimest.
30.oktoobril üritas Heinz Wilhelm Guderian (Saksa tankide väejuht) vallutada Orjoli, mis asub Brjanskist 110km ida pool. Seda kaitsesid teiste hulgas esimesed Siberist saabunud üksused, kes üllatasid sakslasi raevuka vastupanuga. Et Guderiani tankidel ei jätkunud kütust ja maastik oli peaaegu läbimatu, tuli sakslastel paigale jääda.
Sakslaste ebaõnnestumine
Novembri alguses saabusid külmad ja maapind hakkas uuesti kõvemaks muutuma . Sakslased püüdsid seda pealetungi jätkamiseks ära kasutada ja täiendasid kiiresti sõjavarustust. Samal ajal saabusid Siberist rongid, tuues Moskva tugevduseks ühtekokku 40 uut diviisi. Saksa pealetung jätkus 15.novembril. Teed olid küll jälle läbitavad, kuid käre pakane nõrgestas sõdureid. Sakslaste edasiliikumist aeglustas oluliselt ka Punaarmee üha sitkem vastupanu.
4.detsembri õhtuks jõuti põhjasuunal Volga kanalini, mis asub vaid 32 km Moskvast loodes. Näis, et Moskva vallutamine nõuab veel viimast pingutust. Samal ööl langes aga õhutemperatuur -35℃-ni. Tankimootorid ei käivitunud, relvad tõrkusid ha kerges mundris sõdurid said hulganisti külmakahjustusi.
5.detsembril alustas Žukov vastupealetungi oma armeega, mis oli paremini varustatud pakases võitlemiseks. Hitler oli sunnitud lubama mõnes rindelõigus taganeda , kuid 48 tunni pärast muutis ta meelt. Põhja pool toimus sakslaste organiseeritud taganemine, kuid palju sõjatehnikat jäeti ka maha. Nende taganemistee lõigati korduvalt ära ning neid ähvardas oht sattuda kotti .
Detsembri lõpuks olid Nõukogude väed tõrjunud sakslased 150 km kaugusele Moskvast. Punaarmee jätkas pealetungi kuni 1942.aasta veebruari kuu lõpuni.
Armeegrupi Mitte tagasilöömine Moskva all hävitas Saksamaa lootused saavutada kiire võit Nõukogude Liidu üle. Ebaõnnestumise põhjuseks oli pealetungi liiga hiline algus. Selleks, et sakslased kaotasid väärtuslikku aega, oli suuresti süüdi ka Hitler, kes muutis pidevalt oma korraldusi ümber ega pidanud kinni algsest sõjaplaanist, mille järgi Moskva pidi olema sakslaste peamine sihtmärk. Seetõttu ei tulnud sakslastel rinda pista mitte üksnes kiiresti tugevneva Punaarmeega, vaid ka karmi vene talvega, milleks neil puudus varustus .
Stalingradi lahing
Aeg: september 1942 – 2.veebruar 1943
Koht: tänapäeva Volgograd , Venemaa edelaosas
Stalingradis aset leidnud Saksa vägede pikk agoonia talvel 1942-1943 sai alguse Hitleri otsusest alustada Venemaal uut pealetungi pärast ebaõnnestunud katset vallutada 1941.aastal Moskva. Seekord otsustas ta pealinna ründamise asemel hõivata Kaukaasia naftaväljad. Kui teda oleks saatnud edu ka Põhja-Aafrikas, oleks ta saanud kogu Lähis-Ida oma kontrolli alla.
See operatsioon kandis koodnime Blau („sinine”) ning seda juhtis Fedor von Bocki armeegrupp Süd, mis jagati kaheks: armeegrupp A ja armeegrupp B. Pearünnaku pidi sooritama armeegrupp A, armeegrupp B sai ülesandeks jõuda Doni jõe joonele ja pöörduda sealt kagusse Stalingradi alla, et katta Kaukasuse suunas liikuva armeegrupi A idapoolset tiiba Volga jõe ääres. Sõjakäigu sissejuhatuseks viidi läbi keeruline petteoperatsioon, mis pidi veenma vastast, et nende peaeesmärk on endiselt Moskva. Isegi siis, kui Kaukasuse pealetungi plaan sattus venelaste kätte, olid nad endiselt kindlad, et tegu on vähetähtsa operatsiooniga.
30.juunil 1942 alustas armeegrupp B liikumist Doni suunas plaaniga kaitsjad ümber piirata. Venelased nägid sakslaste varem edu toonud taktikalise plaani läbi ning tõmbasid oma väed tagasi. See võimaldas sakslastel jõuda nädala jooksul Doni jõeni. 7.juunil alustas armeegrupp A rünnakut Donetsi söebasseinile. Punaarmee taganes uuesti, kuid seekord aeglustas sakslaste liikumist tugev vihm a kütusenappus.
24. augustil jõudsid sakslased Stalingradi rindeni, Stalin andis käsu kaitsta linna iga hinna eest ning saatis operatsioonide ülevaatajaks Georgi Žukovi. Linna ennast pidi kaitsma Vassili Tšuikovi 62. armee , samal ajal hakkas Žukov organiseerima jõude vastu rünnakuks.
Žukovi vasturünnak
Žukov oli organiseerinud piiratud ulatusega Saksa 6. armee tiibadele. 12.septembril esitas ta oma plaani, kuidas Stalingradis paiknevad Saksa väed kahelt suunalt kotti haarata. Selleks tuli rünnata Volga äärde surutud armee mõlemalt tiivalt. Ette valmistused võtsid aega, kuna Stalin ei tahtnud lubada lisajõude Moskva alt Stalingradi piirkonda viia, samuti oodati talvekülmi, mis oleksid maapinna kõvemaks muutnud. Üheks venelaste eeliseks oli siiski see, et sakslased olid sunnitud oma tiibade kaitsmise usaldama kahele madala võitlusvõimega Rumeenia armeele.
Punaarmee operatsioon Uraan oli rangelt salastatud. See pidi käivituma 9.novembril, detailsed korraldused pidi antama eelmisel päeval. Rünnakut tuli siiski kümme päeva edasi lükata seoses viivitusega üksuste edasitoimetamisel. Samal ajal muutus Tšuikovi vägede olukord linnas meeleheitlikuks.
19.novembril 1942 alustas Žukov oma pealetungi. Rohkem kui miljon meest ja peaaegu tuhat tanki ründasid vastast Stalingradist põhja ja lõuna pool, kusjuures rünnak tabas sakslasi täieliku üllatusena. Nõukogude tankid tungisid kiiresti edasi, just nii, nagu varasemates lahingutes olid seda demonstreerinud sakslased, ja piirasid Saksa 6.armee Stalingradis peagi sisse. 22.novembriks olid Nõukogude väed sakslaste selja taga kohtunud. Mõiste sissepiiramise ohtu, tagasi ja rõngast välja murda, aga Hitleril on kinnismõte Stalin puruks lüüa ning ta ei andnud Paulusele taandumisluba. 6.armee oli lõksus. Luftwaffe lubas aidata lõksu jäänud sõdureid, toimetades iga päev neile 500 tonni varustust, aga suutis tegelikult tuua vaid 100 tonni.
Punaarmee oli lõpuks õppinud oma vägede tegevust koordineerima ja koondama jõude vastase kõige nõrgema koha vastu. Tajunud oma tugevust, võis Punaarmee nüüd viia sõjategevuse Saksamaa pinnale. Stalingradis oli veel ligi veerand miljonit Saksa sõdurit, aga detsembri lõpul oli nende olukord juba väga raske. 10.jaanuaril asus Žukov jõude koondama, et järelejäänud vastased murda. Vihane vastupanu üllatas edasitungivat Punaarmeed, sest linna jäänud sakslaste hulka oli suuresti alahinnatud. Sakslased sõdisid nüüd sama meelheitlikult kui varem nõukogulased. Lõpuks ei pidanud nende närvid vastu ja 31.jaanuaril Saksa armee alistus.
Kaotus Stalingradi all läks kalliks maksma. Vähemalt 147 000 saksa sõdurit kaotas elu ja 91 000 langes vangi, paljud nendest ei tulnud kunagi tagasi. Hävitatud oli tuhandeid Saksa tanke, lennukeid ja suurtükke. Nõukogulaste võitlusvaim tõusis määratult: varasematest kaotustest põhjustatud masendus oli unustatud, pealegi oli näidatud, et sõja õppetundidest on tehtud õigeid järeldused.
Pearl Harbor
Aeg: 7.detsember 1941
Koht: USA sadam Hawaii saarestikus
Jaapanlaste üllatusrünnak Ameerika Ühendriikide vastu oli teostatud eeskujulikult ja hävitavate tagajärgedega ennetusrünne. Tohutu hulk Jaapani lennukeid ründas pommide ja torpeedodega kai ääres asuvaid Ameerika lahingulaevu. USA lennukikandjaid ei olnud aga sadamas ja nii ei läinud jaapanlastel korda USA mereväe tuumikut hävitada. Nokauteeriva löögina mõeldud jaapanlaste äkkrünnak, mis küll ei suutnud takistada Ühendriike Jaapanile sõda kuulutamast, oli suur kergendus lääneliitlastele, sest USA oli nüüd sõjas ja sai osutada neile abi Jaapani ning Saksamaa purustamisel.
1940.aasta septembri lõpul asusid Jaapani väed okupeerima Indo-Hiina põhjaosa, kasutades ära sealsete Prantsuse vägede nõrkust. Seda tehti hoolimata Ühendriikide hoiatusest, et Jaapan seal ei sekkuks, ning tagajärg oli teraseveo keeld Jaapanisse . Jaapani okupatsiooni jätkumine Indo-Hiinas sundis Ühendriike külmutama 1941.aasta juulis USA-s asuvad Jaapani varad . Septembris andis USA valitsus vaikiva heakskiidu moodustada Ameerika lenduritest vabatahtlike rühm, kes suundus Lendavate Tiigrite nime all appi hiinlastele sõjas Jaapani vastu.
Pinge tõusis, mõlema poole suursaadikud püüdsid seda küll hajutada, aga oktoobris sai Tokyos valitsusjuhiks kindral Hideki Tojo, kes oli igasuguste kompromisside vastu. Tojo algatas ka Jaapani sõjaplaanid Ühendriikide ja Euroopa kolooniate vastu. Silmitsi USA nõudmistega tõmbuda tagasi Hiinast ja Indo-Hiinast, ei näinud Tojo sõjale mingit muud alternatiivi.
Ennetav löök
Ette hoiatamata toime pandud agressiooniakt Pearl Harboris asuva USA laevastiku baasi vastu polnud Jaapani strateegias midagi uut. Jaapan andis esimese löögi ka sõjas Venemaaga 1904 .aastal, kui torpeedopaadid hävitasid Port Arthuri sadamas Vene laevastiku juba enne formaalset sõja kuulutamist. 1941.aastal toimetati torpeedod kohale aga lennukitega.
Rünnaku üksikasjad töötas välja Minoru Genda, kes võttis eeskujuks Suurbritannia operatsiooni Tarantos 1940.aasta novembris, kui lennukikandjatelt õhku tõusnud pommitajad uputasid mitu Itaalia laeva. Jaapani 1.õhulaevastik, kuhu kuulusid kuus lennuki kandjat ja neid toetavad lahingulaevad ning allveelaevad, läks viitseadmiral Nagumo komando all merele 26.novembril 1941. USA luurele, kes oli lahti murdnud jaapanlaste šifrid, olid Jaapani sõjaplaanid teada, aga oletati, et löök antakse Malaia või Filipiinide vastu. USA jälgimisjaamad kaotasid Nagumo laevastiku silmist, sest seal oli kehtestatud range raadiovaikus.
Tora! Tora! Tora!
1941.aasta 7.detsembri varahommikul oli Nagumo laevastik 440 kilomeetrit põhja pool Oahu saart Hawaii saarestikus, kus asus USA sõjalaevastiku baas Pearl Harbor. Nagumo käsutuses olev jõud oli muljetavaldav: 104 Nakajima B5N2 torpeedolennukit, 135 Aichi D3A1 pikeerivat pommitajat ning 81 Mitshubishi A6M2 hävitajat. Kell 6.00 asus Oahu suunas teele esimene lennukite laine. „Tora! Tora! Tora!” karjusid lendurid – tora, mis tähendab tiiger, oli rünnaku koodsignaal. Kaks tundi hiljem, kui USA laevade meeskonnad olid just tõusnud, et päevatööd alustada, hakkasid Ford Islandi ümber seisvatele lahingulaevadele langema Jaapani lennukitelt heidetud pommid .
USS Nevada pardal dirigeeris Oden McMillan parajasti laevastiku orkestrile „Tähelippu”, kui ründavad Jaapani lennukid hakkasid laeva tulistama. Ilmselt toimuvat mitte uskudes dirigeeris McMillan edasi. Talle ei tulnud pähegi, et kui ta kord on rahvushümni alustanud, siis võiks selle pooleli jätta. Ükski mees ei lahkunud rivist enne, kui viimane noot oli kõlanud. Siis tormasid kõik varju otsima .
Genda spetsiaalselt konstrueeritud torpeedod olid kohandatud töötama sadama madalas vees ning siin polnud ka torpeedovõrke, mis oleksid need kinni pidanud. Hävitustöö oli kohutav. Rünnakut juhtiv Fuchida lendas üle Fordi saare juures sildunud laevade ning ei suutnud oma õnne uskuda . „Isegi kõige suuremal rahuajal” meenutab Fuchida, „pole ma kunagi näinud niisuguseid sõjalaevu ankrus üksteisest 450-900 meetri kaugusel. All avanev vaatepilt oli täiesti käsitamatu.”
Hommikune rünnak tuli USA õhukaitsele täieliku ootamatusena Oahu viiel lennuväljal seisvad lennukid hävitati peaaegu kõik, nii et polnudki midagi, millega sadama õhuruumi kaitsta. Kolmveerand tundi hiljem heitis teine laine Jaapani lennukeid oma pommikoorma all seisvatele laevadele. Põlevatelt laevadelt tõusev suits varjas lendurite vaadet ja nii ei saadud eriti täpselt sihtida, aga ikkagi hukkus kallaletungi ajal rohkem kui 3000 Ameerika sõjaväelast ning kaotati 18 laeva ja 187 lennukit. Jaapanlaste seisukohalt oli tegemist hiilgavalt korraldatud rünnakuga, mis leidis aset küll kaugel laevastiku kodumaast , kuid tabas sellest hoolimata USA Vaikse ookeani laevastikku täiesti ootamatult. Enam ei saanud ameeriklased ja inglased jaapanlastele ülevalt alla vaadata, et Jaapani lendurid ei saa nendele vastu, kuna kannavad prille .
Rünnak neutraliseeris USA Vaikse ookeani laevastiku kuueks kuuks, mis võimaldas Jaapanil veel enne aasta lõppu rünnata Hongkongi, Malaiat ja Filipiine. Ehkki alguses tundus toimunu hävitava hoobina, tähendas rünnak Pearl Harborile ka liitlaste jaoks mõndagi kasulikku. Ühendriigid olid nüüd sõjas, mis tähendas suurt kergendust Suurbritanniale. Varsti pärast seda kuulutas ka Hitler Ühendriikidele sõja. Äkkrünnak ise aga polnudki nii hävitav, kui algul tundus. Õnnekombel polnud ühtki USA kolmest lennukikandajast rünnaku ajal sadamas ja just niisugused laevad osutusid hiljem Vaikse ookeani sõjatandril võtmerelvadeks. Lisaks sellele ei läinud üksnes kaks kannatada saanud lahingulaevadest enam kunagi merele. Ülejäänud tõsteti madalast veest üles ja remonditi. Ühendriigid olid vihale aetud ning valmis kibedaks võitluseks Jaapani ning Saksamaaga. Jaapan aga oli oma võimalusi sõdimisel Ühendriikide vastu üle hinnanud.
Midway
Aeg:4-6.juuni 1941
Koht: Vaikse ookeani põhjaosa
Midway lahingus said Ühendriigid esimest korda võimaluse Pearl Harbori eest kätte tasuda. Lahingus, kus tähtsaimat osa etendasid lennukikandjad, said Jaapani lahingulaevad Ameerika lennukite käest põhjalikult sugeda. Midway lahing näitas, et Ühendriigid on uuel lennukikandjate ajastul võimelised Jaapanile vastulööki andma.
Pearl Harbor tähistas uuelaadse meresõja algust. Jaapan demonstreeris selle aktsiooniga, et lennukikandjad võivad merekonflikti võita, ilma et lahingulaevad isegi üksteist näeksid. Enne Midway lahingut, 8.mail pommitasid Jaapani lennukid Paapua Uus-Guinead. Kuigi nad võitsid selle lahingu, otsustasid jaapanlased mitte maabuda seal, see tähendas, et kuna siitpoolt ohtu polnud, võis USA Vaikse ookeani laevastiku ülemjuhataja admiral Nimitz viia oma laevad sellest piirkonnast välja, vastu Midwayd ähvardavale ohule. Yamamoto ei varjanud nimme oma kavatsust saari rünnata, sest tema kavatsus oli meelitada USA laevastik lõksu ja anda nii otsustav hoop.
Yamamoto oli ülimalt enesekindel, ja ehkki kaks tema lennukikandjat olid remondis, otsustas ta jätkata teekonda Midway suunal. Tegemist oli ikkagi seni Vaiksel ookeanil nähtud suurima armaadaga, kus oli oma 165 sõjalaeva ja 18 allveelaeva.
Otsustavad päevad
Midway lahingu esimene etapp algas 4.juuni vara hommikul , kui Jaapani väejuht Nagumo saatis 108 lennukit ründama Midwayd, et maabumist ette valmistada. Ta oli täiesti kindel, et läheduses pole ühtki USA lennukikandjat, ja lasi teise rünnakulaine lennukitel lavade vastu mõeldud pommid välja vahetada maal olevate sihtmärkide jaoks vajalike pommide vastu. Ameerika lennukid tõusid Midway lennuradadelt õhku, aga olid liiga aeglased, et edukalt võidelda Jaapani hävitajatega, ning suur hulk Ameerika lennukeid tulistati alla, ilma et need oleks jõudnud Jaapani lennukikandjateni.
Seejärel tõusid Ameerika lennukid kolmelt lennukikandjalt ning ründasid Jaapani lennukikandjaid, aga vähese eduga. Tuli välja see, et ameeriklaste kogenematus, kui pikeerivad pommitajad saatsid pommid üle sihtmärkida ja USA torpeedolennukid tulid rünnakule ilma hävitajate kaitseta ning tulistati peaaegu kõik alla, kusjuures ükski torpeedo ei tabanud. Nagumo arvas , et võit on käeulatuses, kuid siis suundusid USA pikeerivad pommitajad tagasi ja seekord olid nad täpsed. Kell 10.25 olid kolm Jaapani lennukikandjat leekides.
Alles jäänud Jaapani lennukikandja saatis oma lennukid vastu ja seda tabas kolm pommi. Ka uue lasti saanud torpeedolennukid ründasid viimast lennukikandjat ja jaapanlased pidid sellegi maha jätma. Kui päev hakkas õhtusse jõudma, oli Jaapani laevastik kaotanud kõik oma neli lennukikandjat, ameeriklastel oli veel kaks alles.
Midway oli tõepoolest otsustav lahing, mida alustades oli Jaapanil Vaikse ookeani võimsaim laevastik, kuid jaapanlased ei osanud jõudusid ühte koondada. Kui relvad vaikisid, olid Jaapani merejõud taandunud laevastikuks ilma lennukikandjateta. Ameeriklastel olid suureks abiks dešifreeritud Jaapani koodid, mis tagasid neile üllatusmomendi. Lahing andis ameeriklastele hinnalisi kogemusi lahingu pidamisel lennukikandjatega. Vaikse ookeani sõjatandril oli toimunud pööre, aga samasugust võitu vajasid liitlased ka läänes.
Ameerika õhurünnak Jaapanile
Aeg: märts-august 1945
Koht: Jaapani õhuruum
Teise maailmasõja viimasel aastal alustasid USA strateegilised õhujõud Jaapani linnade lauspommitamist, mille ägedusele ja purustusjõule pole sõjaajaloos võrdväärset tänapäevani. See kulmineerus tuumarelva kasutamisega Hiroshima ja Nagasaki linna vastu. Mõne kuu jooksul, täpsemalt 1945.aasta märtsist augustini hävitasid Ühendriikide õhujõud süstemaatiliselt kümneid Jaapani linnu ja tapsid sadu tuhandeid elanikke hirmuäratavalt julmade õhurünnakutega, kus kasutati süütepomme. Siiski ei sundinud need rünnakud Jaapanit alistuma ja USA oli sunnitud kasutama teisi vahendeid, kaasa arvatud tuumapomme.
Sõjategevus muutus alates märtsist, kui Curtis LeMay( USA kindral ) otsustas näidata, milleks tema alluvad on vajadusel võimelised, ning muutis taktikat. Ta asendas päevasel ajal suurelt kõrguselt teostatud täpsuspommitamise öise lauspommitamisega madallennult. See lahendas mitmed taktikalised ja ilmastikust tingitud probleemid ning vähendas survet lennukite endiselt ebastabiilsetele mootoritele. Esialgsed tulemused olid muljet avaldavad nagu ka süütepommide kasutamine Jaapani kergestisüttivate linnade vastu. 1945.aasta märtsis toimus operatsioon Meetinghouse raames pommirünnak Tokyole, milles LeMay väejuhatus kasutas uut taktikat, ning tagajärjed olid hirmuäratavad ja suurejoonelised. Linnas puhkes tuletorm, mille epitsentris võis temperatuur tõusta kuni 1000℃. Selles rünnakus hukkus vähemalt 100 000 inimest ja üle miljoni jäi kodutuks. Ka USA lennukite meeskonnad olid pommitamise tulemustest šokeeritud. Põlevate inimkehade lehk oli sedavõrd tugev, et lendurid pidid kasutama hapnikumaske. Samasuguseid rünnakuid korraldati veel Nagoya, Kobe, Osaka , Yokohama ja Kawasaki linnale samavõrd hävitavate tulemustega.
Aatompommide kasutamine ja tagajärg
Kõige vastakamaid seisukohti tekitas USA rünnakutes siiski aatompommide kasutamine Hiroshima ja Nagasaki linna vastu. Esimesed aatompommid töötati välja USAs Manhattani projekti raames. Esimene pomm heideti B-29 Enola Gay pardalt 6.augusti hommikul kell 8.15. Silmapilkselt hukkus umbes 100 000 inimest. Sõjaajaloos pöörati uus lehekülg: kui Tokyo purustamiseks märtsikuus oli kümnetel pommitajatel kulunud tunde, siis nüüd saavutati sama tulemus üheainsa pommiga loetud sekundite jooksul. Kolm päeva hiljem visati teine pomm Nagasaki linnale, kus hukkus veel 35 000 inimest. Mõlemas linnas surid hiljem veel tuhandeid inimesi kiiritustõppe ja veelgi enam oli neid, kes pidid kannatama kogu elu järelmõjude tõttu. Pidevad pommirünnakud ja blokaad ühes tuumapommide kasutamise ja Nõukogude Liidu sõjakuulutusega 8.augustil kainestas Jaapani väejuhatust ning 15.augustil annab Jaapan viimaks alla.
Aatompommide kasutamise tõttu jäid tavalised pommirünnakud Jaapani vastu suhteliselt varju. Tuleb siiski märkida, et Tokyo pommitamisel 1945.aasta märtsis hukkus rohkem inimesi kui mõlemas tuumarünnakus kokku. Ent just tuumarelva esmakordne kasutamine oli see, mis muutis meie arusaama sõjast.
Siiski pole teada, kas jaapanlased oleksid nõustunud liitlastele alistuma samadel tingimustel ka enne tuumarünnakut, kuid see oli kindlasti mitmest kapitulatsiooni tinginud faktorist. USA võis tuumarünnakus näha ka viimast vahendit sõda võimalikult kiiresti lõpetamiseks. Selle sündmuse poliitiline ja diplomaatiline mõju on endiselt terava arutelu teemaks.
Kokkuvõte
Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle, seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 Saksamaa riigitegelast ja sõjaväelast astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.
Sõjakuritegudes süüdistatavad astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.
Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata.
Kasutatud kirjandus

„Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade” toimetanud Jeremy Black, kirjastus Koolibri 2006
„Murrangulised lahingud – viiskümmendlahingut, mis muutsid ajaloo käiku” Tim Newark, kirjastus Varrak 2002
„Lähiajalugu II Gümnaasiumile” Mart Laar, Lauri Vahtre , kirjastus Avita 2007
„Üldajalugu 1939-1991” Kaido Jaanson, kirjastus Koolibri 1994

.DOCX Laadi alla originaalfail 21 lk · .docx · 88 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-04-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

88 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Raunom Õppematerjali autor

Referaat

talvesõda britannia lahing moskva lahing stalingradi lahing pearl harbor midway ning ameerika õhurünnakud jaapanile hiroshima nagasaki

Sarnased õppematerjalid

odt

Teine Maailmasõda

Teine MS II Maailmasõja põhjused ·poliitilised ·majanduslikud ·ideoloogilised 1)Rahulolematus Versaille rahulepinguga (Saksamaa rahulolematus) Rahvasteliit ei tulnud toime rahu tagamisega (sõjaliste tülide lahendamine) Lääneriikide lepituspoliitika Saksamaa suhtes NSV Liidu plaan laiendada kommunismivõimu 2)Saksamaa vajadus kolooniate järele, tooraine ja turu allikad Saksamaa vajadus sõjatööstuse arenguks NSVL soov tugevdada sõjaväge materiaalselt 3)Saksa rahva vajadus eluruumi järele

Ajalugu

docx

II Maailmasõda 1933-1943

nende nõudmised siiski väga ajuvabad ja põhinesid siiski suurelt osal maailmavallutamise/puhastamise plaanil. 9. Millal ühendati Memel ehk Klaipeda Saksamaaga? Miks?1939 14.märts; Hitler tajus Lääne nõrkust ja tegi mida tahtis. 10. Miks nurjusid NSVLi ja Suurbritannia-Prantsusmaa kolmepoolsed läbirääkimised Ida-Euroopa julgeoleku tagamise küsimuses 1939. a. suvel? Kas nende läbirääkimiste õnnestumine oleks II maailmasõja võinud ära hoida? Põhjenda! Stalinil oli kõik sõjaks vajalik juba ettevalmistatud, Hitler vajas Stalini abi ning oli samuti pigem sõjaks valmis ning samal ajal hakkasid ka Inglased valmistuma sõjaks. Seega oli vähetõenäoline, et läbirääkimised õnnestuvad. Kui, aga NSVL oleks suudetud Saksamaa vastu suunata, oleks siiski sõda tulnud. MRP sõlmimine kindlustas samuti sõja kindlat tulekut. 11. Täida tabel MRPst! Millal sõlmiti

Ajalugu

doc

KT II maailmasõda ja külm sõda

vallutati liitlasvägede poolt? (Berliini operatsioon, operatsioon ,,Overlord") - Põhja-Itaaliast suundusid liitlasväed Austriasse ja Lõuna-Saksamaale - Liitlased vabastasid Prantsusmaa + Madalmaad ja tungisid Saksamaa lääneossa - Nõukogude Liit ründas Saksamaad ja tema liitlasi Ungarit, Rumeeniat, Bulgaariat idast - overload - Lõuna-Inglismaale koondati u 3mln meest. Kindral Eisenhower, mis viidi üle lahe. 8. Millised olid II maailmasõja tagajärjed? Kuidas muutusid Saksamaa ja NSV Liidu riigipiirid? Kuidas mõjutas sõda USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa rolli maailmas. Berliin purustatud, kogu saksamaa varemetes. Palju surnuid. Taastatakse Saksamaa 1937. a piirid. Natsipartei kuulutatakse kuritegelikuks ja saadetakse laiali. Saksamaal taastatakse demokraatlik valitsemine. Kaotajariigid maksavad reparatsioone rahas, toiduainetes, tööstuskaubana, tehaste sisseseadena 9. Mõisted:

Ajalugu

docx

AJALOO KORDAMISKÜSIMUSED: II MAAILMASÕDA

AJALOO KORDAMISKÜSIMUSED. II MAAILMASÕDA 1. II Maailmasõja põhjused: Poliitilised eeldused · Rahvasteliit ei tulnud oma ülesannetega toime. Sõjakaid suurriike ei suudetud ohjeldada. · Sõlmiti MRP. · Versailles' süsteem osutus ebapüsivaks. Majanduslikud eeldused · Hitler arendas sõjatööstust, ka Stalin. · Hitler vajas vallutussõdu (sõjavägi vajas rakendust) Ideoloogilised eeldused · Hitleri põhiidee oli, et Saksa rahvas vajab eluruumi. · Stalin tahtis kommunismi mõjuvõimu laiendada läände. 2. Mis on ansluss

Ajalugu

pptx

Teine maailmasõda

aastate lõpul järsult halvenema.  2. Majanduslikud eeldused, mis seisnesid natsireziimi sõjatööstuste väljaarendamises ning teisalt ka Nõukogude Liidu Punaarmee ülesehitamises. Mõlemad riigid rakendasid oma majanduse eelseisvate sõjaliste vallutuste rakkesse.  3. Ideoloogilised eeldused, mis seisnesid Hitleri põhiidees Saksa rahva eluruumi laiendamises. Stalin aga unistas kommunismi mõjuvõimu laiendamisest läände. Põhjused: II maailmasõja põhjuste suhtes ollakse erimeelt. Teist maailmasõda peetakse ka I ms. jätkuks. Kindel on aga see, et  II maailmasõja vallandas Hitleri ja Stalini sobing MRP ning mõlema riigi vallutusplaanid Euroopas ning lääneriigid üritasid suurt sõda viimase hetkeni ära hoida. Teise m aailm asõja sõdivad pooled ja sõjatandrid  Kolmikpakti riigid: Saksamaa, Itaalia, Jaapan Ungari, Rumeenia, Bulgaaria (kokku 11 riiki)

Ajalugu

doc

II Maailmaõda

Potsdam: juuli-aug 1945. Osalesid: Nõukogude Liidu diktaator J.Stalin, USA president H.Truman, Suurbritannia peaminister W.Churchill, kelle vahetas välja konverentsi käigus peale alamkoja valimisi uueks peaministrik saanud R.C.Attlee. Otsustati: * Liitlasriikide poliitika sõjajärgse Saksamaa suhtes, okupatsioonitsoonid. * Jaapanile tehti ettepanek tingimusteta kapituleerumiseks, millele riigi juhtkond ei vastanud. 5. Mille poolest olid murrangulised järgmised pöördelised lahingud: Moskva all dets 1941: 06.12.41 alustas Punaarmee Moskva all vastupealetungi. Ilmastikuolud olid harjumault rasked, Saksa üksused kandsid suuri kaotusi ning löödi tagasi. Alles suure vaevaga suutsid nad olukorra stabiliseerida ning Punaarmee rünnaku peatada. Hitleri välksõja plaan oli läbi kukkunud. Pearl Harbor: 07.12.41 ründas Jaapan ootamatult USA mereväebaasi Havail Pearl Harboris. Ameeriklased kandsid raskeid kaotusi ning jaapanlased saavutasid Vaiksel ookeanil ülekaalu.

Ajalugu

doc

Külm sõda

- Kolme suurriigi tippkohtumine. Nõukogude Liitu, Ameerika Ühendriik ja Suurbritannia - Churchill ja Roosevelt andsid Stalinile vabad käed Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia ja Rumeenia okupeerimiseks - Teherani konverentsil nõudsid Stalin, Roosevelt ja Churchill Saksamaalt tingimusteta kapitulatsiooni ning leppisid kokku edasises sõjapidamises. - Stalin nõudis lääneriikidelt teise rinde avamist, mida nad lubasidki. - NSV Liit nõustus pärast sõja lõppu Euroopas alustama sõjategevust Jaapani vastu. Milliste sündmuste tulemusena toimus pööre II maailmasõjas teljeriikide kahjuks (El Alameini , Midway , Stalingradi lahingute tähendus)? 5. Milliste sõjaliste operatsioonide tulemusel purustati Suur-Saksamaa? Milline oli NSV Liidu ja lääneliitlaste roll selles? Milliste sündmuste tulemusena kapituleerus Jaapan?

Ajalugu

doc

Maailmasõjad

sõjaväega palju soodsamas olukorras kui Saksamaa. Tal kulus vaid korraldad väike kokkupuude Hiina jõududega et alustada sõda Mandzuuria pärast. Seal koostas Jaapan 1932 Mandzuko provintsi. Aastal 1937-38 nad okupeerisid Hiina peamised sadamad. Avalikult hukka mõistnud Versaille´i rahu Hitler lõi uue lennuväe ja tõi jälle päevakorda sundusliku väeteenistusse toomise. Ta täiesti eiras Versaille´i ja Locarno lepinguid sellega et viies oma väed jälle sisse esimese maailmasõja lõpul täiesti demilitariseeritud aladele Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Hitler testis oma uusi relvi kasutades ära Hispaania sisesõda (1936-39) Pooldades Hispaania paremäärmuslasi nagu seda tegi ka Mussolini sai Hitler endale uue liitlase. Liitu Itaalia-Saksamaa-Jaapani vahel nimetatakse teljeriikideks samuti nagu nende liitlaseid. Saksamaa agressioon Euroopas Hitler alustas oma imperialistlikku joont Austria liitmisega Saksa koosseisu 1938 aasta märtsis

Ajalugu

Rohkem sarnaseid