Surm erinevate filosoofide käsitluses (0)

SISUKORD 
SISSEJUHATUS ........................................................................................................... 3 
1 
ANTIIKFILOSOOFIA  .......................................................................................... 4 
1.1 
Herakleitos  (544 – 483 eKr) ............................................................................ 4 
1.2 
Sokrates  (469 – 399 eKr) ................................................................................ 4 
1.3 
Platon  (427 – 347 eKr) .................................................................................... 4 
1.4 
Xenokrates (396 – 314 eKr) ............................................................................ 5 
1.5 
Aristoteles  (384-322 eKr)................................................................................ 5 
1.6 
Straton (u 335-269 eKr) .................................................................................. 5 
1.7 
Stoikude koolkond........................................................................................... 5 
1.7.1 
Zenon  (u 336-264 eKr) ............................................................................ 6 
1.7.2 
Seneca  (4 eKr – 65 pKr) .......................................................................... 6 
1.8 
Epikuuros (341-270 eKr) ................................................................................ 6 
1.9 
Cicero (106-43 eKr) ........................................................................................ 6 
1.10 
Plotinos  (204-270 pKr) ................................................................................ 6 
2 
KESKAJA FILOSOOFIA ..................................................................................... 8 
2.1 
Ireneus (u 125-202) ......................................................................................... 8 
2.2 
Augustinus  Aurelius (354-430) ....................................................................... 8 
2.3 
Thomas  Aquinost (1225–1274)....................................................................... 8 
3 
RENESSANSS  .................................................................................................... 10 
3.1 
Bernardino Telesio (1509 – 1588) ................................................................ 10 
3.2 
Giordano   Bruno  (1548 – 1600) ..................................................................... 10 
3.3 
Pico della  Mirandola (1470–1533)................................................................ 10 
3.4 
René  Descartes  ( 1596 – 1650 ) ........................................................................ 10 
4 
UUSAJA FILOSOOFIA ...................................................................................... 12 
 
 
4.1 
Immanuel   Kant  ( 1724 -1804) ......................................................................... 12 
4.2 
William Whiston (1667–1752)...................................................................... 12 
4.3 
Arthur   Schopenhauer  (1788 – 1860) ............................................................. 12 
4.4 
David Hume ( 1711 -1776) ............................................................................. 13 
4.5 
Miguel  de Unamuno (1864-1936)................................................................. 13 
KOKKUVÕTE............................................................................................................. 14 
KASUTATUD KIRJANDUS ...................................................................................... 15 
 
 
 
 
 
 
 
SISSEJUHATUS 
Ükskord  sureme  me  kõik.  Kuid  mis  juhtub  inimesega  pärast  surma?  See  on  olnud 
küsimus,  millele  paljud   filosoofid   on üritanud  vastust  anda juba antikajas.  Käsitlusi  on 
väga  erinevaid.  See, mis  juhtub  inimese  ja tema  hingega  pärast  surma  ei  ole   võima  lik 
teaduslikult  tõestada. Seetõttu  pole see küsimus  saanud  ühtset  vastust  tänapäevani.   
Surm  on  möödapääsmatu,  lõpuks   seisame   me  kõik  selega  silmitsi.  Nagu  Ameerika 
teadlane   ja  filosoof   Benjamin  Franklin  ütles  „Sin  ilmas  pole midagi  kindlat  peale surma 
ja  maksude“  (Franklin,  s.a).  Kuid  kas surm  on  lõplik  või  tähendab  see  vaid  füüsil ise 
keha surma?  See on küsimus,  mille  vastust  tahaks  teada kogu   inimkond .  Uurin,  kuidas 
erinevad  filosoofid  on surma  käsitlenud.   
Valisin  inimese  surma  teema  kuna  mind   huvitab   see ebamaine  teema.  Tahaksin  teada, 
mis  saab inimesest  peale  surma  ja kas üldse  saab midagi.  Kuna  midagi  kindlat  väita  ei 
saa,  on  käsitlusi  väga  palju.  Surma  teema  on   aktuaalne   kuna  see  puudutab  kogu 
inimkonda.   
Antud  referaadis  on  vaadeldud,  mida  on  filosoofid  erinevatel  ajajärkudel  surmast 
arvanud.   Käsitletud   on  nelja  filosoofia  ajajärku:  antikaeg,   keskaeg ,  renessanss  ja 
uusaeg .  Ajajärkudeks  jagunemine  on  tingitud  erinevatel   aegadel   olnud  erinevatest 
arusaamadest  inimesest  ja maailmast. 
 
 
 
 
 
1  ANTIIKFILOSOOFIA 
6.-7.sajandil  e.Kr. toimus  vaimne  pööre, mille  käigus  toimus  üleminek  müüdilt  logosele 
ehk  mütoloogiliselt 
maailmavaatelt  seadustemaailma.  Pandi  rõhku  loogikale. 
Põhiprobleemideks   oli  küsimus  maailma   esimesest   algest,  tõelisest  tõest  ning  tegeleti 
inimese  loomuse  ja eetiliste  väärtustega.  Antiikfilosoofia  ajaperioodiks  on 7.-6. sajand 
eKr kuni  6. sajand  pKr (Kvell,  s.a).  
1.1  Herakleitos (544 – 483 eKr)   
Herakleitos  oli  eelklassikalise  ajastu  üks omapärasemaid  ning  iseseisvamaid  mõtlejaid. 
Ta   arvas ,  et   inimhinge    surematus   on lubatud  vaid  üksikuile,  eriti  puhtaile  ja  valituile. 
Toonitas  vaieldamatut  al umist   seadustele ,  kuna  „inimlikud  seadused  toituvad  kõik 
ühest,   jumalikust   seadusest“  (Salumaa,  1991, lk  27). 
1.2  Sokrates (469 – 399 eKr)  
Sokrates  uskus  isikulisse  surematusse.  Tema  arvates  elab  hing  ka pärast  keha  surma. 
Hing  seisab  kehast  kõrgemal.  Sokratese  usk hinge  surematusse.  Keha surmaga  eraldub 
hing  kõigest  materiaalsest  ehk  kõigest  selest,  mis  alub  füüsika  seadustele,  ning  läheb 
üle  teise,  ideaalsesse  maailma,  mida  nimetatakse  ka igaviku   maailmaks  
Sokrates  on   öelnud ,  et “jumalad  ei  lakka  hoolitsemast”  heade  inimeste   saatuse   eest  ei 
nende  eluajal  ega ka pärast nende  surma.  Ta rõhutas,  et hinge  eest tuleb  igal  juhul  hoolt 
kanda:  ka  sel  juhul,  kui  me  teaksime,  et  me  ta  järgmisel  päeval  kaotame,  kui  ka  sel 
juhul,  kui  me teaksime,  et ta on  igavene .  Nagu  ütles  Sokrates:  “Kuid  juba  ongi  aeg  siit 
minna,  minul  – et surra,  teil  - et elada,   kumb   neist  aga  parem  on,  see pole  ilmne  mitte 
kellelegi  peale  jumala”  ( Siig ,  2005). 
 
1.3  Platon  (427 – 347 eKr)  
Platon  annab   hingele   pidevalt  püsiva  elu,,  mida  nimetab  surematuseks.  Põhjus,  miks 
hing  on sattunud  kehasse, on seotud süüga,  ning  seetõttu  on hing  aheldatud  siia  maailma 
karistust  kandma.  Pärast surma  kehast vabanedes  sõltub  hinge  saatus  selest,  kuivõrd  ta 
4 
 
 
oma  maapealses  olemises  on  suutnud   vabaneda   meelelistest  himudest  ning  andnud 
ideede  tunnetamisele  ja  vooruse  teostamisele.  Platon  on  seisukohal,  et  inimesel  pole 
õigust  endalt  elu  võtta,  ta  peab ootama,  et Jumal  teda  kutsuks  (Salumaa,  1991, lk  69-
70). 
1.4  Xenokrates (396 – 314 eKr) 
Xenokrates  omistas  hinge  surematuse  ka  loomahingele.  Seetõttu   propageeris   ta 
loobumist  liha  tarvitamisest,  kuna seeläbi  omandavat  jõudu  üksnes  hinge  madalam  osa-
mõistmatus  (Salumaa,  1991, lk  88). 
1.5  Aristoteles (384-322 eKr)  
Aristotelese  arvates  on   mõistuslik   vaim  muutumatu,  kadumatu  –  seega  ka  surematu 
ning  tekkimatu.  See kehtib  vaid  hinge  mõistusliku  osa suhtes:  ni  vegetatiivsed  kui  ka 
animaalsed  elemendid  hävivad  koos  kehaga   (Salumaa,  1991, lk  124-125). 
1.6  Straton (u 335-269 eKr) 
Straton  kuulub  peripateetikute  koolkonda.  Straton  eitab  igasuguse  hinge  ning  vaimsuse 
olemasolu.  Ta  väidab,  et  hing  „peab  elu  lõpul  üha  enam  nõrgenema  ja  lõpuks 
hävinema“  (Salumaa,  1991, lk 144). 
1.7  Stoikude koolkond 
Hinge  surematuse  küsimuses  esineb  stoikude  koolkonnas  erinevaid  seisukohti.  Õpetus 
perioodilisest  maailma  hävinemisest  ja taastekkimisest  ei  saa  olla  kaugeltki  soodsaks 
taustaks  surematu  hinge  kujutlusele.  Sellele  vaatamata  kõnelevad   stoikud   hinge 
surmajärgsest  edasipüsimisest,  sis  on  see  mõeldav  üksnes  kuni  vastava 
maailmaperioodi  lõpuni  – mitte  aga lõpuni  ( Toomla ,  s.a). 
5 
 
 
1.7.1  Zenon  (u 336-264 eKr) 
Vastavalt  oma  eetilisele  elukäsitlusele,  mille  ideaaliks  on,  et  inimene  peab   isandaks  
olema  ni  oma  elu  kui  surma  üles.  Seetõttu  pidas  Zenon  enesetappu  kõige 
mõistlikumaks  elust  lahkumise  mooduseks  (Toomla,  s.a). 
1.7.2  Seneca (4 eKr – 65 pKr) 
Seneca  arvates  on  surm  üksnes  uue,  igavese  olemise  sünniks  –  otsekui  väravaks 
igavikku  (Toomla,  s.a).  
1.8  Epikuuros  (341-270 eKr) 
Epikuros   inimese  hingele  surematust  ei  omista.  Tema  käsitluses  laguneb  inimke ha 
pärast  surma  taas  algaineteks  ja  kerged  hingeaatomid  hajuvad  seosetult  laiali. 
Teadmine,  et nii  juhtub  peaks inimest  lohutama  ning  vabastama  hirmust.   Vabanemine   
hirmust  annab  inimesele  võimaluse  segamatult  oma  elu  nautida  ja kasutada  – kartmata, 
et  me  oma  eksimuste  eest  kord  vastust  peame  andma,  aga  ka  lootmata,  et  mingi 
hauatagune   elu  meile  paremat  peaks pakkuma  kui  see meile   parajasti   anti  ( Meos , s.a). 
1.9   Cicero (106-43 eKr) 
Antiikse  eklektitsismi   esindajaks   on Room  poli tik  ja kõnemees  Cicero.  Cicero  väitis, 
et õige  tunnetus  ehk mõistuse  hääl  ütleb,  et inimese  hing  on surematu.  Surematul  hinge l 
olevat  vaba  tahe ,  milleta  osutuks  iga   moraal   mõttetuks  (Salumaa,  1991, lk 197). 
1.10   Plotinos  (204-270 pKr) 
Plotinose   käsitluses  eksisteerivad  inimeses  vaimne  ja  materiaalne  alge  iseseisvalt.  Ta 
oli  seisukohal,  et  inimeses  on  ainuväärtuslik  ainult  hing,  mille  suhtes  on  keha  vaid 
mööduv   paratamatus .  Hing  on olnud  olemas  enne  kehaga  ühinemist  ning  elab edasi  ka 
pärast  surma,  kuni  ta vi maks  leiab  tee tagasi  oma  õigesse  asupaika  - Jumalasse.  Kuna 
kõik kuri  juhtub  mateeriast,  sis  on kõigi  inimlike  eksimuste  lätteks  vaid  keha ja sel est 
tulenevad  tungid  ja  himud.  Mida  vähem  inimene  oma   kehalises   olemasolus  viimase id 
6 
 
 
taltsutab,  seda   suuremaks   koormub  tema  süü  ning  seda  pikem  ja vaevalisem  on  tema 
rännutee  õndsusele.  Sellisel  juhul  kehastub  ta  üha  uuesti   kül   taevalisse,  küll 
maapealseisse  olendeisse,  kaasa arvatud  loomad  ja taimed.  Kõik, milles  ta teistele  kurja 
teinud,  tuleb  tal pärast surma  taaskehastuses  enesel  kannatada,  kuni  tema  hing  täielik ult 
puhastub  ning  ta väärikaks  osutub  ühinema   Jumalaga   (Salumaa,  1991, lk 234-235). 
 
 
7 
 
 
2  KESKAJA FILOSOOFIA 
Keskaja filosoofia  kujunes  2.-3. sajandil  ja kestis  kuni  14. sajandini.  Filosoofia  muutus 
usuteaduse  abitegevuseks.  Maailmatunnetuse  keskmeks  oli  jumal.  Keskaja   filosoo  fia 
tunnusteks  oli   seotus   religiooniga,  retrospektiivsus,  õpetlikkus  ja  kasvatuslikk us 
( Trumm ,  s.a).  
2.1   Ireneus  (u 125-202) 
Keskaja  kirikuisa  Ireneus  ei  uskunud  hinge  surematusesse.  Tema  käsitles  piibellikk u 
arusaama  „liha  ülestõusmisest“,  millele  järgnes  vimne  kohus  ja  õndsate  ning 
hukkaminejate  lahutamine.  Inimkond  langes   Aadama   läbi   pattu   ja surma  ning  Jumala 
poja  Jeesuse  Kristuse  kannatamise,  ristisurma  ja  ülestõusmise  läbi  on  inimkond  taas 
saanud  võimaluse  elada  osaduses  Jumalaga.  Ja  seega   on  meie   inimlikku ,  ihulikku  ja 
surelikku  ihusse  asetatud  surematuse   seeme .  Meie ihu  on  jumalik   ja seega  ei ole surmal 
sele  üle   lõplikku   sõna  (Salumaa,  1993, lk  32). 
2.2  Augustinus  Aurelius (354-430) 
Augustinuse   predestinatsiooniõpetuse  kohaselt  pole  inimestel  tahteavaldust,  Jumal 
määrab kelele   armu   annab. Jumal  on teatud osa inimsoost  juba ette valinud  ja määranud 
õndsakssaamisele  ja  neile  on  ka väljaspool  kristlikku  kirikut  tagatud  pääs naudingule. 
Augustinus  uskus  elu  teispoolsuses,  kuid  see oli  võimalik  vaid  valitutele.  Need, kes jäid 
väljapoole  armuvalikut  olid  määratud  jumaliku  õigluse  alusel  kandma  igavest  karistust 
ja selles  hukkuma  (Salumaa,  1993, lk  66). 
2.3  Thomas  Aquinost  (1225–1274) 
Thomas  uskus,  et  Jumal  lõi  inimese  tervikliku  kehalis-vaimse  olevusena,  kuid  hinge l 
on  suurem  väärtus.  Jumal  on  hinge  andnud  vaid  inimesele,  loomadel  pole  hinge. 
Thomas  väidab,  et füüsiline  surm  pole  veel  meie  lõpp.  Immateriaalsus  tagab  inimese 
surematuse  ning  seetõttu  pole teda võimalik  hävitada  ega purustada.  Hing  on  iseseisev 
8 
 
 
ning  tema  lahutamist  kehast  ei  tähenda  tema  enese  hävitamist  (Salumaa,  1993, lk  108-
109). 
 
9 
 
 
3  RENESSANSS 
Renessansiajastu  filosoofia  kestis  14.  sajandist  kuni  16.  sajandini.  Renessansi  tekke 
eeldusteks  olid  reformatsioon  ja   humanism .  Astuti  katoliku  kiriku   autoriteedi   vastu. 
Usk  jumalasse  asendus  usuga  inimesse.   Filosoofiline   mõtlemine   kulges   rahvuslike 
erinevuste   vaimus   (Cocker, 2009). 
3.1  Bernardino Telesio (1509 – 1588) 
Telesio  pidas  kõige  likuvamaks   mateeria   li giks  hinge.  Loomulikule  hingele  on Jumal 
andnud  surematu  lisandi,  mille  olemasolu  tunnustamine  olevat  enam  usu  kui   tunnetuse  
asjaks (Salumaa,  1995, lk 28). 
3.2  Giordano  Bruno  (1548 – 1600) 
Bruno  uskus  igavest  ringlemist.  Tõeliselt  ei ole olemas  surma  kui absoluutset  kadumist. 
Kogu universum  on elu,  tema  substants  ei saa kaduda. Kuigi  tuleb  oma olemasolu  vorm 
loovutada  teistele,  võib-olla  koguni  parematele   vormidele ,  on  inimene  kadumatu  oma 
olemuse  poolest  (Salumaa,  1995, lk  49). 
3.3   Pico della Mirandola (1470–1533) 
Pico  del a  Mirandola  rõhutas  inimese  vaba  ja  keskset  positsiooni.  Tema  käsitluses  on 
Jumal  loonud  inimese  keskpunktiks,  et vaadata  enda  ümber  kõike,  mida  maailmas  on. 
Keskpunkt  tähendab  suuna  puudumist.  Inimene  pole  loodud  ei  taevaseks  ega  maiseks 
olevuseks,  ei surelikuks  ega surematuks.  Endale  saab vormi  valida.  (Delius,  et al., 2007, 
lk 31). 
3.4  René  Descartes  (1596–1650)  
Prantsuse  filosoofi  Descartes´i  arvates  on  inimese  hing  kehaga  tihedalt  seotud.  Elav 
keha  ja keha, milles  on  hing  on  erinevad.  Loomadele  hinge  ei  omistanud.  Ta  väitis,  et 
10 
 
 
hing  on surematu,  aga kui  keha  sureb , siis  laguneb  keha ja hinge  seos. Hinge   lahkumine  
kehast  on surma  tagajärg  (Meos, 2011, lk 63-66). 
 
 
11 
 
 
4  UUSAJA FILOSOOFIA 
Uusaeg  saab  alguse  Inglismaalt  seoses  tööstusliku  pöördega  17.  sajandil.  Filosoofia 
orientatsioon   läks   inimeselt   üle  ühiskonnale  ning  inimene  võrdsustati  Jumalaga. 
Kõikidele  nähtustele  ja asjadele  hakati  vaatama  kasusaamise  pilgu  läbi  (Filosoofia aine, 
2000). 
4.1  Immanuel  Kant (1724-1804) 
Kant  uskus  hinge  surematusse  kuna  seda  nõuab  paratamatult  meie  kõlbeline  teadus, 
kuigi  seda  pole  võimalik  teaduslikult  tõestada.   Kanti   käsitluses  tähendas  hinge 
surematus  lõputult  pika ühe  ja sama  ahela  kordamist  ( Leonard ,  2006). 
4.2   William Whiston  (1667–1752) 
Inglise  filosoof  Wil iam  Whiston´i  arvates    mõistuse  õigesti  rakendamisel  jõuab  iga 
inimene  järelduseni,  et  tema  mittemateriaalne  hing  on  surematu  ja  et  on  olemas 
surmajärgne  elu.  Surmajärgse  elu  kohta  on  teada  vaid  see,  et  teispoolsuses  saavad 
inimesele  osaks kas  naudingud   või  karistused,  vastavalt  selele,  kui  õigesti  või  valesti 
on ta maises  elus  käitunud  ja mõtelnud  (Jakapi,  s.a). 
4.3   Arthur  Schopenhauer  (1788 – 1860)  
Schopenhauer  väitis,  et  surma  pole  põhjust   karta .  Hirm  surma  ees  on  irratsionaa lne, 
selel  ei  ole  mingeid  ratsionaalseid   õigustusi .  Hirm  tuleneb  pimedast  elutahtest. 
Schopenhaueri  arvates   tunnevad   ka  loomad  hirmu  surma  ees  – järelikult  ei  lähtu  see 
mingitest  teadmistest.  Loom  ei mõtle   surmale   ning  hoidub  selest  ainult  instinktiivselt. 
Surmaga  kaob indiviid  kui  ruumiline  objekt. Surmaga  kustub  konkreetne  elu,  kuid  jääb 
elu  printsiip,  mis  seles  konkreetses  elus  väljendus.  Iga sündinud  inimese  elu  on ostetud 
kellegi  vanaduse  ja  surma  hinnaga.  Schoperhauer  on  veendumusel,  et  surematu  hing 
kehastub  erinevates  olendites  (Meos, 2011, lk 11-14). 
12 
 
 
4.4  David Hume  (1711-1776) 
Šoti   filosoofi  David  Hume  arvates  on  maailm  tunnetamatu.  Teadmiste  tõesust  ei  saa 
lõplikult  kindlaks  teha.  Tema  käsitluses  kujunevad  teadmised  kogemuste  kaudu 
saadavate  muljetena.  Ta leidis,  et me  ei saa kogemuse  põhjal  väita  midagi  materiaalse 
maailma  ja hinge  olemasolu  kohta  (Meos, 2013, lk 36; 139). 
4.5  Miguel de Unamuno  (1864-1936)  
Hispaania   filosoof  Miguel  de  Unamuno  peab  hinge  surematuse  küsimust  ainsaks 
tõeliseks  küsimuseks  mis  meie  individuaalset  saatust  puudutab.  Ta  peab  usku  hinge 
surematusesse  sooviks,  et see oleks nii.  Inimeses  peituvad  kaks teineteisele  vastanduvat 
poolust:  mõistus  ja hing.  Kuigi  inimeseks  olemise  juurde  kuulub  iha  kesta igavesti,  on 
möödapääsmatu  fakt,  et kõik  maine  on ajalik  ja   kaduv .  Soov  olla  igavene  ja surematu 
litub  teadmisega  sele  võimatusest.  Unamuno  on  öelnud,  et  elada  tähendab  igatseda 
igavest  elu  (Põldver,  2011, lk  8-10).  
 
 
13 
 
 
KOKKUVÕTE 
See, mis  juhtub  inimesega  pärast  surma  ei  suudeta  tõenäoliselt  i al  tõestada.  Loogiline 
arutlus  sellele  puudub.  Filosoofid  on saanud  teha vaid  oletusi.   
Väga  paljud  filosoofid  uskusid,  et  on  olemas  hing,  mis  on  kehast  eraldatud.  Vähesed 
omistasid  loomadel  on hinge.  Hinge  peeti  kehast  tähtsamaks.   
Mitmed  antikajastu  tuntumad  filosoofid  omistasid  hingele  surematust.  Pärast  surma 
kehast vabanenud  hinge  saatus olenes  selest,  kui õigesti  või  valesti  oli  keha maises  elus 
käitunud.   
Keskajal  seostati  praktiliselt  kõike Jumalaga.  Ka sel e  ajal  uskusid  paljud  hinge  ja keha 
eraldatusesse.  Arvati,  et peale  surma  saavad  hingedele  osaks kas naudingud  või  lasub 
nende  peale  igavene   karistus .   
Renessansiajastul   usuti   igavest  ringlemist.  Inimhing  on  pidevalt  sündiv.  Pärast  keha 
surma  liigub  hing  uude  vormi.   
Kuna  uusajal  hakati   otsima   tõestusi  ja  tehti  järeldusi  kogemuste  põhjal,  sis  inimese 
surma  kohta ei saadud midagi  kindlat  väita.  Väga paljud  kül  uskusid  hinge  surematust, 
kuid  see võis  olla  vaid  nende  soovunelm.   
Surm  on osa elust,  millega  iga  inimene  peaks leppima.  Kuna  surma  kohta  ei saa midagi 
kindlalt  väita,  tuleks  elada  iga  päev nagu  see oleks  vimane.  Pole  mõtet  teha  oletusi  ja 
karta, mis  võib  pärast surm  juhtuda. 
 
14 
 
 
KASUTATUD KIRJANDUS 
Leonard,  L. (2006).  Mystery  of the sole part 5. Kasutamise  kuupäev:  15.11.2013.a, 
allikas   http://www.articlesphere.com/et/Article/Mystery-of-the-Soul-Part -
5/59117 
Meos, I. (2011). Uusaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Kasutamise  kuupäev 
21.11.2013.a, allikas 
http://hum.ttu.ee/indrek/e_raamat/Meos_I_Uusajafilosoofia.pdf 
Kull ,  A. (1997). Filosoof, kes uskus surematust, KIRJANDUS. Kasutamise  kuupäev: 
21.22.2013.a, allikas   http://www.postimees.ee/2510589/filosoof-kes-uskus -
surematust-kirjandus 
Meos,. I. (2013). Filosoofia sõnaraamat . Kasutamise  kuupäev:  20.11.2013.a, al ikas 
http://setcom.ee/tanno/info/is/teave/ained/fil/fil_alu_ttu_meos_filosoofia_sona
raamat_2013.pdf 
Jakapi,   R., Kasak. E. (s.a). Makrokosmos II. Kasutamise  kuupäev:  22.11.2013.a, 
allikas   http://www.folklore.ee/tagused/nr26/makro.pdf 
Kristelle,.  P. O. (2011).  Eight  Philosophers of the  italian  renaissance.  Kasutamise 
kuupäev:  22.11.2013.a, alikas   http://www.waggish.org/2011/paul-oskar -
kristeller-eight-philosophers-of-the- italian-renaissance/ 
Kvell,  A. (s.a). Filosoofia ajaloo põhijooned ja põhiprobleemid.  Kasutamise  kuupäev: 
13.11.2013.a, allikas:   alar .kvell.pri.ee/kool/primamaterjalid/filosoofia-
eksam12.doc 
Meos, I. (2011).  Kaasaja  filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Kasutamise 
kuupäev:  18.11.2013.a, alikas 
http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/16509/Meos_Kaasaja_fil
osoofia.pdf 
Cocker, J. (2009). Renessanssi  filosoofia üldiseloomustus ja põhisuunad. Kasutamise 
kuupäev:  25.11.2013.a, alikas 
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/renessanssifilosoofia.htm 
Siig,  K. (2005). Sokrates. Kasutamise  kuupäev:  13.11.2013.a, al ikas 
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/sokrates_karinsiig.htm 
Trumm,  U. (s.a). Keskaegne filosoofia. Kasutamise  kuupäev:  25.11.2013.a, al ikas: 
http://www.hot.ee/ajaloost/text/keskaeg/filosoofia.htm 
15 
 
 
Salumaa,  E. (1991). Antiikfilosoofia ajalugu. Tallinn:  Eesti  Evangeelse  Luterliku 
Kiriku  Konsistoorium. 
Salumaa,  E. (1993). Filosoofia ajalugu II. Keskaja filosoofia. Tallinn:  EELK 
Konsistooriumi  kirjastus-  ja infoosakond. 
Salumaa,  E. (1995). Filosoofia ajalugu III. Uusaja filosoofia I. Renessansiajastu 
filosoofia. Tallinn:  EELK  konsistooriumi  kirjastus-  ja pressiosakond. 
Toomla,  V. (s.a). Stoikude  koolkonnad  ja õpetused. Stoikude koolkonna ajalugu. 
Kasutamise  kuupäev:  15.11.2013.a, alikas 
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/stoikud.htm 
Aulis ,  H., Kruse, M., Roasto, R., Põldver,  R. (2011). Miguel de Unamuno. Armastus 
ja pedagoogika. Kolm näitlikku novelli ja proloog . Malemängija Don 
Sandaalio Romaan. Kasutamise  kuupäev  28.11.2013.a, al ikas 
http://www.tyk.ee/admin/upload/files/raamatud/1338292925.pdf   
nemad.pri.ee  (2000). Filosoofia aine. Kasutamise  kuupäev  10.11.2013.a, al ikas 
http://www.lap.ttu.ee/eix/failid/filosoofia.doc 
Delius,  C., Gatzemeier,  M. Sertcan,  D., Wünscher,  K. (2007). Filosoofia ajalugu. 
Antiikajast tänapäevani. Tallinn:  Koolibri. 
 
 
16