Stoikud (0)

Sisukord
Sisukord 1
Sissejuhatus 1
Mis on filosoofia? 1
Antiikfilosoofia 2
Stoikud 3
Noorstoikluse 1. periood 4
Noorstoikluse 2. Periood 4
Noorstoikluse 3. Periood 5
KOKKUVÕTE 7
KASUTATUD KIRJANDUS 7

Sissejuhatus

Mis on filosoofia?

Filosoofia  tuleneb kreeka keelsest  sõnast ning ligikaudne tähendus sellele on tarkusearmastus. Filosoofiale on antud palju erinevaid definitsioone ning päris üheselt ei olegi sellele küsimusele võimalik vastata. Nagu Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770 – 1831 , saksa filosoof ) on kirjutanud „Kuid isegi, kui me oletame, et filosoofia on tõeline teadus ja üks neist filosoofilistest süsteemidest on tõene, tekib küsimus: aga milline? Missuguse tunnuse järgi teda eristada? Iga süsteem veenab, et ta on tõene, igaüks viitab erinevatele tunnustele ja kriteeriumidele, mille järgi saab tõde tunnetada“. Hegel on üks vähestest filosoofidest, kes on tegelenud filosoofia ajalooga ning tema arvates ei tee filosoofiliste süsteemide paljusus filosoofiale kahju, vastupidi, selline mitmekesisus on vajalik filosoofia olemasoluks, on tema oluliseks jooneks.
Filosoofia põhiperioodid:

antiikfilosoofia (7. saj eKr – 6. saj pKr)

• kaemus (mõtlemise ja olemise vaheline seos)
  
• ilu ja harmoonia printsiibid looduses
  

keskaja filosoofia (3. – 14. saj)

• jumaliku harmoonia printsiip
  
• hinge päästmine
  
• kõlbelis-religioosne tegevus
  

renessansi filosoofia (14. – 16. saj)

• usk jumalasse asendub usuga inimesse
  

uusaja filosoofia (17. saj - …)

• muutuvad inimese ja maailma vahelised suhted (eelkõige muutub tähtsaks kasu saamine)
  

Antiikfilosoofia

Antiikfilosoofia perioodid:
Kujunemisperiood oli 7 sajandil e.m.a. kuni 5 sajandini e.m.a. Tuntumad esindajad olid: Thales , Anaximandros, Anaximenes, Herakleitos, Pythagoras .
Klassikaline kreeka filosoofia periood oli 4 sajandil e.m.a. Esindajad: Sokrates , Demokritos, Platon , Aristoteles .
Hellenistlik filosoofia ja rooma filosoofia kestis 3.sajandist e.m.a. – 2.sajandini e.m.a. Esindajad: küünikud (Antisthenes, Diogenes ), epikuurlased ( Epikuros ), stoikud ( Zenon , Seneca , Epiktetos , Marcus Aurelius), skeptikud.

Stoikud

Stoitsismi üldine definitsioon: hellenistliku ja rooma filosoofia (3. saj eKr – 2. saj kp eKr – 6. saj pKr) suund, mis pooldas mõistuse järgimist. Kreeka kunst , filosoofia ja usund avaldasid suurt mõju rooma ideoloogiale, kuid omandatavaid kultuuriväärtusi kohandasid roomlased oma vajadustele ja arendasid edasi. Nii juhtus hiljem ka stoitsismiga. Rooma kujunes juba vabariigi lõpul üheks stoitsismi leviku peakeskuseks.
Stoikud moodustasid koolkonna, mille rajajaks oli Vana-Kreeka filosoof Zenon Kitionist (umbes 336 – 264 e.m.a). Stoikute koolkond teeb oma ligi viiesaja-aastalise kestvuse vältel läbi kolm üksteisest eralduvat perioodi. Koolkonna vanem ajajärk, vanem stoiklus, kannab klassikalist ilmet ja on suhteliselt sõltumatu teistest filosoofilistest vooludest. Sellele järgnev keskmine stoiklus on juba eklektilise iseloomuga ja mõjutatud enim platonismist. Noorem stoiklus kuulub Rooma keisririigi ajastusse ning on täiesti eklektilist laadi ning tegeleb peamiselt eetilis-religioosse küsimustikuga. Tuntumatest Rooma stoitsismi esindajatest nimetagem Seneca’t (4 e.m.a – 65 m.a.j.), Epiktetos’t (u 50–130) ja Marcus Aurelius’t (121–180).
Kõnekeeles on kasutusel sõna stoiline , mis tähendab - eluraskustes vankumatu , kindlameelne. Sellist eluviisi pidasidki vääriliseks filosoofid , kelle õpetus sai nimeks stoitsism . Nimetus ise on juhuslik ega peegelda õpetuse sisu. Nimelt kogunesid Zenoni mõttekaaslased Ateenas asuvas sammaskojas, mida nimetati Stoa ’ks. Zenon esitas oma arutlusi sammaskojas edasi-tagasi kõndides. Varemalt olid Stoas kogunenud poeedid ning neid kutsuti tollal samuti stoikuteks, kuid nüüd omistati see nimi Zenoni mõttekaaslastele. Zenon jagas filosoofia loogikaks, füüsikaks ja eetikaks. Kõik kolm filosoofia osa – loogika , füüsika ja eetika – moodustasid ühtse terviku. Loogika tugevdab tervikut , hoiab seda koos, füüsika on õpetus loodusest, eetika õpetab, kuidas elada ja õnnelikuks saada.
Stoitsism tekkis ajastul, mil filosoofia peamiseks ülesandeks ei olnud enam looduse või tunnetuse uurimine . Esiplaanile olid tõusnud hoopis eetika probleemid, inimliku õnne küsimused ning kõik muu oli allutatud nende probleemide lahendamisele.
Kui Epikurose eetika oli vabaduse eetika, siis stoitsismi eetika on saatusele allumise ja kohuse eetika. Inimene on osakene maailmast ning peab elama maailmaga kooskõlas, s.t peab elama mõistlikult. Elada mõistlikult aga tähendab: elada kiretult. Stoik on alati mõõdukalt rõõmsatujuline ning seisab kõrgemal igapäevasest elust. Sellises tees nägid stoikud teed õnnele. Just stoitsismi filosoofiast on saanud algusemõte, et vabadus on tunnetatud paratamatus või teisisõnu vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine .

Noorstoikluse 1. periood

Lucius Annaeus Seneca

Lucius Annaeus Seneca Cordobast (4 eKr - 65 pKr) on selle perioodi esimesi loovalt kujundavaid mõtlejaid. Maailm allub Seneca õpetuse järgi mõistuslikkuse printsiibile, ettehooldusele – kõrgeimale jumalusele, keda Seneca kujutab kord millegi abstraktsena, kord samastab loodusega, vahel aga varustab armastava, kõike ülalpidava isa joontega. Loodusseadused on ühtaegu ka jumala seadused, nende järgi tulebki elada inimesel, kes peab taotlema teadlikkust ja kelle kõigis tegudes valitsegu mõistuslik printsiip. On tarvis hoiduda askeldusrikka eluga kaasnevatest afektidest, hoolitseda hingerahu ja tasakaalu eest, mis muudaksid inimese ükskõikseks välisvapustuste vastu. Filosoofia ülesandeks on vabastada inimese vaim pahelise keha võimu alt, õpetada teda toimima vastavalt loodusseadustele. Seneca jutlustas kõikide inimeste võrdsust, kuid ei astunud välja orjuse kui sellise vastu. Ta kirjutas samuti rea tragöödiaid, mille süžeed on võetud mütoloogiast.
Maailmas valitseb saatus ning inimene saab õnnelik olla vaid siis, kui ta allub saatusele. Sest saatus juhib seda, kes allub ja tirib vägisi seda, kes ei allu (Seneca).
Õnnelik on see, kes on võimeline õigesti arutlema , õnnelik on see, kes on rahul olemasolevaga, milline see ka poleks ja ei nurise oma saatuse üle, õnnelik on see, keda mõistus õpetab leppima iga olukorraga, mis ka ette ei tuleks. (Seneca)

Noorstoikluse 2. Periood

Musonius Rufus ja Epiktetos

Eelmise pisut nooremaks kaasaegseks oli Roomas populaarne Musonius Rufus, kelle filosoofia oli veelgi eetilisema kallakuga: tema arvates ongi kogu filosoofia otstarve inimese juhtimine kõlbelisele, st vooruslikule elule, mis samastub õnnelikkusega.
Üks tema andunumaid kuulajaid oli Hierapolisest pärit kreeka ori Epiktetos (u 50-120), kellest kujuneb stoikluse noorema perioodi keskmise põlvkonna suurimaid esindajaid. Epiktetose tähelepanu keskmes seisab, nagu paljudel stoikutel, eetiline probleem: inimene peab püüdma kasvatada vaimset vabadust. Epiktetos õpetas kõigi inimeste võrdsust; vabadus on tema jaoks kõlbeline omadus, mida võib saavutada igaüks, sotsiaalsest seisundist sõltumatult. Inimene võib kaotada kõik: vara, au, perekonna, kuid keegi ei saa temalt ära võtta ega maha suruda tahet. Siiski ei kutsunud Epiktetose õpetus üles võitlusele, vaid leppimisele; ta kasvatas inimestes teadvust, et olemasolev kord on möödapääsmatu paratamatus.
Epiktetos praktilise elufilosoofia edukas viljeleja, kes omistas teoreetilistele küsimustele vähe tähelepanu: isegi looduse uurimisel ja vaatlemisel olgu praktiline eesmärk – nimelt jumaluse tundmaõppimine, kes tegutseb ning avaldub looduses ja selles seaduspärasustes. Niisugusel jumaluseaustamisel on aga oluline tähendus kõlbelise elu kohta, kusjuures viimast käsiteletakse veelgi ilmsema loobumuslikkuse ja enesessetõmbumise tähe all. Üks tema tuntumaid ütlusi olnud: “Sustine et abstine” – “Talu ja loobu”.
Ei saa olla õnnelik, kui soovid seda mis on võimatu; ja vastupidi: õnnelik või olla vaid sel juhul, kui soovid võimalikku, sest sellisel juhul saavutad sa alati selle mida soovid. Kogu asi on selles, et soovida seda, mis on võimalik. (Epiktetos)

Noorstoikluse 3. Periood

Marcus Aurelius

Rooma stoikluse kolmanda põlvkonna esindajaks on aga tuntud keiser -filosoof MARCUS AURELIUS, kelle isikus pääses stoitsistlik filosoofia sõna otsemas mõttes aukohale ning kujunes mõnevõrra moeasjaks.
Marcus Aurelius, sünninimi Marcus Annius Catilius Severus, sündis 26. aprillil 121 Roomas, perekonna villas Caeliuse künkal. Elu esimese seitsmeteistkümne aasta jooksul kandis ta samu nimesid kui isa ja vanaisa, Marcus Annius Verus. Vanaisa oli sel aastal teist korda konsul ja Rooma linna perfekt . Viis aastat hiljem määrati ta taas konsuliametisse, mis näitas, et tema positsioon oli keiser Hadrianuse valitsemisajal väga ebatavaline. Kolmas konsuliametiaeg oli keiserlikku peresse mittekuuluva mehe puhul ülimalt haruldane .
Marcus Aureliuse ema oli Domitia Lucilla, tähtis pärijanna, uskumatult rikka Domitius Tulluse lapselaps . Tollal valitsev keiser Hadrianus oli lastetu ja plaanis oma pärijaks Pedanius Fuscust, kes oli Hadrianuse õe poeg. Kuid ilmslet suid tema vanemad noorelt ja jätsid poja vanavanemate kasvatada. Kuid 130nadte paiku köitis keisri tähelepanu noor Marcus Annius Verus, kellele ta andis hüüdnime Verissimus, mis tähendas tõeseimat. Marcuse isa suri noorelt ja tema vanaisa kasvatas poisi üles. Marcus ilmutas juba noorest peast kirglikku huvi filosoofia vastu ja alustas üheteistkümne aastaselt sellealaseid õpinguid. Marcusel oli palju õpetajaid. Enne kooliminekut kandis poisi kasvatuse eest hoolt „kasvataja“, kelle nimi pole säilinud, kuid keda Marcus meenutab tänutundega kui meest, kes õpetas teda hoolega töötama, oma soove ohjes hoidma, oma asjadele keskenduma, kuulujutte eirama ja hoiduma vaimustumast kaarikujuhtidest või gladiaatoritest.
15.aastaselt kihlati ta Hadrianuse soovil Lucius Commoduse, tolleaegse konsuli, tütrega. Väidetavalt oli Hadrianusel plaan, et konsul saab tema pärijaks, aga kuna tolle tervis oli nõrk ja poeg alles väike, siis pärijaks peaks saama Marcus Aurelius. Hadrianuse õe poeg aga tundis, et ta on sünniõigusest ilma jäetud, üritas võimu haarata ja mõiseti surma. 138.aastal oli Hadrianuse tervis juba väga nõrk ning ta teagi teatavks, et kuna taevas oli tema esimese valiku ära võtmud ning tegi oma järeltulija valiku teatavaks. Selleks sai Aurelius Antoninus, kelle keiser adopteeris ja kes sai nimeks Imperator Caesar , Titus Auelius Aurelius Caesar Antoninus. Antoninus lapsendas oma naisevenna poja Marcus Aureliuse. Marcusest sai nüüd Marcus Aurelius Verus Caesar. 139.aastal sai Marcus senati liikmeks. Järgmisel aastal, kaheksateistkümnesena oli ta koos Antoninusega konsul. 145.aastal leidsid aset tema kaua kavandatud pu,mas Faustinaga. Marcus oli adopteerimise ajaks hakanud kõnekusnti õppima, samuti sai ta endale seaduste õpetaja. Tema esimene filosoofia õpetaja oli Apollonius Kalchedonist, stoik, kelle loenguid käsi ta kuulamas ka pärast keiserlikku perekonda pääsemist. Hiljem kuulas ta ka Chaironeia Sextuse, Junius Rusticuse, Claudius Maximuse ja Cinna Catuluse loenguid. Need kõik olid stoikud. 140ndate aastate keskpaigaks oli Marcus retoorikast tüdienud ja pöördus filosoofoa poole.

KOKKUVÕTE

Kui platonism on dünaamiline, uute tõdede aldis , siis staatiline stoiklus rahuldub vanade tõdede kaitsmisega. Tegu on skolastikaga, mille õpetus on dogmaatiline , autoritaarne, vastandudes nõnda Platoni dialoogidele omasele vabale hingele . Stoikud räägivad pea alati nagu prohvetid , kes kuulutavad jumala tõde, seda kahtluse alla seadmata ning põhjendamata.
Kui Platoni järgi on teadmine ainult tõeliste filosoofide pärusmaa, siis stoikud võtavad sofistidest eeskuju ja jätavad teadmise kõigile, ka neile, kes sellest teadlikud ei ole.
Ka stoitsism leiab Roomas suurt kõlapinda, sobides oma õpetusega kogu maailmas valitsevast mõistusest, inimeste võrdsusest ja mõistuspärasest õiglusest hästi kaasaegsesse mõttemaailma ja poliitilisse reeglistikku.
Stoitsismist on alguse saanud mõte, et vabadus on tunnetatud paratamatus või teisisõnu: vabaduseni viib paratamatuse tunnetamine. Tõeliselt vaba saab olla ainult tark, sest tark tahab ainult seda, mis on kooskõlas asjade loomuliku korraga (saatusega). Saatus ei tiri teda vägisi kaasa, sest tark laseb saatusel ennast juhtida.

KASUTATUD KIRJANDUS

Aasmäe Reet „Rooma stoikud ja platoonikud“
Barett , A.Anthony „Kaksteist keisrit“ 2011, Tallinn. Argo
Marcus Aurelius „Iseendale“, 1983; Tallinn, Eesti Raamat
Meos , Indrek „ Antiikfilosoofia“, 1995; Tallinn, HK Trükikoda
Salumaa, Elmar „Filosoofia ajalugu I”, 1992; EELK Usuteaduse Instituudi toimetised