Sunda piirkonna bioloogilise mitmekesisuse hotspot (0)

Tartu Ülikool
LOTE
Sunda piirkonna bioloogilie mitmekesisuse hotspot
Referaat
Koostajad: X, Y, Z
Õppejõud: ÕÕÕ
Tartu 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 2
Sunda riigi loodus-ja keskkonnakaitse korraldus 3
Osalus rahvusvahelistes loodus- ja keskkonnakaitse organisatsioonides 3
Kaitsealade süsteem, selle efektiivsus ja prioriteedid 4
Riigi kaitsealade lühiiseloomustus 6
Sunda kaitstavad liigid ja nende kaitsestaatus 7
Suuremad keskkonnaprobleemid, nende lahendamise perspektiivid 9
Kokkuvõte 12
Kasutatud kirjandus 12

Sissejuhatus

Hotspots of biodiversity – keskmisest tunduvalt kõrgema bioloogilise mitmekesisusega kohad. Üks kuulus ja ülimalt ohustatud hot- spot asub Indoneesia saarestikus. Sunda piikond hõlmab Borneo (Kalimantani), Sumatra , Jaava saart ning paljusid teisi väiksemaid saari , mis jäävad Wallace ’i joonest lääne poole. Riigid, kelle territoorimuiga see osaliselt või täielikult kattub on Brunei , Indoneesia ja Malaisia .
Referaat annab ülevaate Sunda piirkonna bioloogilisest mitmekesisusest, selle kaitsest ning tulevikuperspektiividest.

Sunda riigi loodus-ja keskkonnakaitse korraldus

Sunda saarte üldterritooriumist on kaitse all üle 180 000 km2. Sunda saarte puhul on eriline see, et pargid ja kaitsealad on erineva kaitstavuse astmega. Näiteks Kinablu ja Gunug Gede Pangrango ja Hala -Bala on hästi kaitstud. Teised nagu Kutai Rahvuspark on peaaegu täielikult maha raiutud, seal on tihtilugu tulekahjud ning põuaperioodid. Et kindlustada pikaajaline kaitse parkidele ning kaitsealadele, eeldab efektiivset teostust nende kaitsestaatusele, selleks aga tuleb seda teadvustada ka piirkonna elanikele. Kuna selles piirkonnas elab palju inimesi, siis tuleb pöörata ka tähelepanu sotsiaalsetele ning majanduslike küsimustele, tuleb suurendada inimeste haridustaset ning muuta kohalikud tähelepanelikumaks looduse suhtes.
2004 aastal võttis Indoneesia valitsus vastu eelnõu 12 kaitstava ala ehitamiseks. Üks neist on Tesso Nilo/Bukit Tigapuluh maastikukaitseala kesk Sumatras. Sellised alad on efektiivesd pikemas perspektiivis ainult siis, kui valitsus muudab oma majandusalaseid strateegiaid. Indoneesiasse tehakse hetkel uusi rahvusparke, mis kaitseksid tiigreid kaubavahetuse eest.
Indoneesia valitsus võtab samuti vastu seadusi, mis piiraksid metsaraiet ning samuti püütakse elavdada biodiversiteedi sõbralikku majandusalast tegevust, mis omakorda aitab säilitada looduslikku mitmekesisust.

Osalus rahvusvahelistes loodus- ja keskkonnakaitse organisatsioonides

Sunda saarte biodiversiteedi tulipunkt ületab mitmeid riigipiire – riigid, mille piiresse Sunda ala jääb on Indoneesia, Malaisia ja Brunei. Erinevad riigid osalevad erineva intensiivsusega erinevates keskkonna- ja looduskaitse organisatsioonides. Kõige vähem infot on leida Brunei kohta. Indoneesia on vähemal või rohkemal määral enamike suremate keskkonna- või looduskaitseorganisatsioonidega seotud.
Friends of the Earth liikumise liikmed on Indoneesia ja Malaisia. Indoneesia teeb koostööd nii Conservation International'i, Orangutan Foundation International'i, WWF-i kui ka Global Forest Watch'iga. Samuti teeb Indoneesia Perhimpunan Pelestari Burung dan Habitat Indonesia ja ka Malaisia Looduse Ühing koostööd Bird Life'iga, mõlemad riigid on osalevad ka Save the Tiger fund'is. Indoneesia on seotud ka IUCN-iga (Rahvusvahelise looduskaitseliiduga) läbi oma riikliku Keskse Metsakaitse ja Looduse Säilitamise Direktoraadi, Malaisia aga suisa läbi kaheksa valitsusvälise ja riikliku organisatsiooni. Indoneesia programm on olemas ka Wetland International'il (Rahvusvaheline märgalade kaiste organisatsioon ) sama mittetulundusühinguga on seotud ka Malaisia. Ramsari alasid on Indoneesias kolm ning Malaisias 5. Indoneesias asub ka Green peace'i osakond . Nii Brunei, Malaisia kui ka Indoneesia on ÜRO liikmed ja seeläbi seotud UNEP-i tegevustega. UNEP teeb aga tihedat koostööd IPCC -ga (rahvusvaheline kliimamuutuste alane ekspertide kogu).
Brunei on küll üks vähestest Kagu- Aasia riikidest, mis ei ekspordi puitu (pool SKT-st magaasi ja nafta tootmisest ), kuid samas on tema osaluse kohta rahvusvahelistes keskkonna või looduskaitse organisatsioonides väga vähe infot. Asi võib seotud olla sellega, et tegemist on autokraatliku riigiga, kus sõna- ja muud vabadused pole just enesestmõistetavad.
Kokkuvõtlikult võiks kohalike endi huvi oma looduse vastu nimetada suhteliselt leigeks, aga arvestada tuleb fakti, et piirkonnas asuvate riikide valitsused on suhteliselt domineerivad ja keskkonnakaitse protsestiaktsioonides osalejaid võib oodata suisa vanglakaristus. Samuti ei soosi sotsiaalne olukord aktiivset keskkonna- ega looduskaitset – paraku tuleb keskkonnakaitse instinkt pärast tühja kõhu täitmist. Ja sealsed riigi poolt juhitud majandused – eriti Indoneesia oma – suurt hoolt ja armastust oma looduspärandi suhtes üles ei näita. Ühest küljest rõõmustava majandusliku arengu pahupooleks on aga majanduslike huvide domineerimine keskkonna üle, rahvastiku majanduslik ebavõrdsus ja linnastumise probleemid. Eelmainitud mured tõmbavad tähelepanu unikaalselt looduskeskkonnalt, hävitavad looduslähedasi pärandkultuure ja vähendavad kogukonnamentaliteeti, mille pinnalt igasugune valitsusväline loodushoidlik mõtlemine üldse võrsuda saaks.

Kaitsealade süsteem, selle efektiivsus ja prioriteedid

Üle Sunda on umbes 180 000 km2 maad kaitse alla võetud. Seda on kuskil 12% kogu hotspoti pindlast. Sellest alast ainult 77 000 km2 (5,2% hotspoti pindalast) on määratletud IUCN kategooriatega I kuni IV. Lisaks on enamus kaitse alla võetud alad need, mis seda kõige vähem vajavad, mis on kõige vähem kasutatavad ning kus asuvad kõige vähem väärtuslikud elamiskeskkonnad. Kõige mitmekesisemad ning tähtsamad madalmaa metsad on vähe esindatud kaitsealasüsteemis ning nad on haavatavad põllumajanduse ja metsatööstuse poolt. [1]
Sundas on ka lai varieeruvus parkide ning reservide kaitse ja korralduse osas. Mõned, näiteks Kinabalu Sabahis, Gunung Gede Pangrango Jaavas ning Hala-Bala Tais on väga hästi kaitstud. Teised, näiteks Kutai rahvuspark on täielikult puudest lagedaks tehtud tänu metsaraiele, põuddele ning tulekahjudele. Et tagada pikaajalist säilivust, vajavad pargid ja reservid efektiivset teavitamist nende kaitsestaatusest ning lisaks sellele ka inimestele uhkuse ja arusaamade juurutamist nendes piirkondades. Tänu suurele rahvastiku tihedusele ja kasvukiirusele hotspotis vajab jätkusuutlik kaitse samal ajal ka keskendumist sotsiaalsele ja majanduslikule arengule, haridusele ning inimeste teavitamisele.[1]
On ka tehtud samme laiendamaks juba eksisteerivate siseriikiklike kaitsealade võrke. Aastal 2004 lubas Indoneesia valitsus luua 12 uut kaitseala . Üks neist oli Tesso Nilo/Bukit Tigapuluh maastik Kesk-Sumatras, kus Kriitiliste Ökosüsteemide Usaldusühingu Fond (CEPF) toetab algatust siduda oma vahel kokku kolme miljoni hektari suuruseks madalmaa metsa varjupaigaks neli juba eksisteerivat kaitseala ja üks uus kaitseala. Sellised koostöö vormis konservatsiooni pingutused suurendavad palju kaitsealade tegelikku suurust, kuid suudavad olla pikas perspektiivis efektiivsed ainult siis, kui korraldusstrateegias tegeletakse maakasutamise muutustega ka sotsiaal-majanduslikel ning poliitilistel tasanditel. WWF-Indoneesia viib praegu täide kahte suurt algatust Tesso Nilo rahvuspargis CEPFi abiga: esimene neist hõlmab tiigrite kaitsmist metsloomade kaubanduse eest ning teine keskendub ühiskondliku säilitusplaani välja arendamisele ning ellu viimisele.[1]
CEPFi Sumatrale lähenemise neli põhilist strateegilsit plaani on:
1) Tõsta metsa ressursside ökonoomset kasutamist rajooni tasemel ning allpool;
2) Anda biodiversiteedi kaitsmise organiseerimise võimalus kodanikuühendustele;
3) Liita konserveerimist pooldavaid gruppe tsiviilühiskonnas ja privaatsektoris;
4) Hinnata konservatsioonile vahelesekkumise mõju rajooni tasemel ja allpool. [2]
Ka Indoneesia valitsus rakendab meetmeid, et edendada keskkonna kaitset. Nad propageerivad uut eeskirja, mis vähendaks praeguseid soodustusi metsaraiele poole võrra. Mõned metsaraiele keelatud metsad on ümber tehtud kaitsealadeks näiteks Sebangau ala Kesk-Kalimantanis, teised on aga mõeldud jätkusuutlikele metsa koristamise programmidele. Lisaks lubab üks uus eeskiri lisaks koalitsioonivalitsustele ka kohalikel omavalitsustel luua kaitsealasi. Seda mudelit, mis propageerib kohalikku omandiõigust ja kaitsmist, on juba rakendatud, et luua kaitstud alasi. Näiteks loodi 108,000 hektari suurune Betang Gadise rahvuspark Põhja-Sumatras kui kohalikult juhitud kaitseala 2004 aasta alguses. Sama aasta mais kuulutas Metsandusminister selle ala rahvuspargiks. Neli kohalikku kodanikuühendust arendavad hetkel mitmekesisuse-sõbralikke ökonoomilisi tegevusi ja üritavad kaasata lähedal asuvaid kogukondi pargi juhtimisse ja säilitamisse.[1]
Kõik need pingutused aitavad kaitsta looduse mitmekesisust. Kahjuks ei piisa hetkel olemasolevatest ressurssidest, et kaitsta kõiki metsaga kaetud alasid ning teisi looduslikke elamiskohti. Sellepärast on vaja määrata prioriteedid. Üks viis kindlustada,et kaitsealade võrk kaitseb biodiversiteeti piisavalt, on kasutada Tähtsamaid Biodiversiteedi Alasid (piirkondi, kus asuvad globaalselt ohustatud või geograafiliselt piiratud liigid).[1]
Kui Indoneesia valitsus peaks loodusliku mitmekesisuse kaitset kõrgeks prioriteediks, saaks palju ellu viia. Ent selle võimalikuks tegemine vajab palju suuremaid jõupingutusi kõigi poolt, alates tsiviilühiskondadest Sundas kuni sõjaväe ning uue poliitilise eestvedamiseni, mis võtab ohjad detsentraliseerimise korral. Lisaks on vaja ka üheaegseid suuremaid panuseid rahvusvahelistest doonoragentuuridest ning sarnaste kaitse organisatsioonidelt. Näiteks muutuvatest huvidest looduskaitse rindel võib võtta Kerinci-Seblati rahvuspargi, mis saab rohkem kui 200 teadet aastas inimestelt, kes on nõus olema vabatahtlikud. Mõned aastakümned tagasi, ei olnud sellisest olukorrast isegi kuulda sealkandis. [4]

Riigi kaitsealade lühiiseloomustus

Sumatra, mis on 1,800 kilomeetrit pikk ning 400 kilomeetrit lai on CEPF’i esmase investeeringu fookuseks Sundas kuna see on vaieldamatult kõige suurima mitmekesisusega hotspot nind samas ka kõige suurema ohu all.[3] Tänapäevaks on Indoneesia valitsus loonud 73 kaitseala Sumatras (Tabel1), kuid isegi need pole täiesti kaitsud ohtude eest ning paljud, kui mitte suurem osa kaotavad oma metsa.
Kaitseala
Hulk
Suurus hektarites
Looduskaitsealad ( Nature reserves)
30
47,190
Loomastiku kaitsealad ( Wildlife reserves)
14
628,657
Game pargid (Game parks )
5
129,650
Suure metsa pargid (Grand Forest Parks)
5
81,386
Rahvuspargid (National Parks)
7
3,430,390
Meelelahutuspargid (Recreation parks)
10
20,376
Meremeelelahutuspargid ( Marine Recreation Parks
2
230,100
Kokku
73
4,567,749
(Tabel1 – Sumatra kaitsealad)
Kesk-Sumatras Bukit Baharis üritavad Birdlife Indoneesia, Lindude Kaitsmise Kuninglik Ühing, Birdlife International sekretariaat ja Rahvusvahelise Looduskaitse Globaalne Reservatsiooni Fond läbi viia uudset initsiatiivi üritades saada õigusi kontrollida metsaraide möödusi ning rajavad sihtkapitali, et tagada juhtkonna katkematus. See ei oleks ainult eismene metsariae kontsession Indoneesias mida juhataks valitsusväline organisatsioon, vaid see oleks ka esimene litsentsi käibelelaksmine Indoneesia valitsuse ettenägelikule õigusaktile, mis on suunatud soodustuste tegemiseks looduse kaitsele ning taastamisele. See projekt saab olema oluline katse, et teada saada selle projekti kui alternatiivi efektiivsus ning tulutoovus võrreldes harjumuspäraste kaitsealadega.[1]
Sunda vajab erilisi pingutusi ja uusi suundi, et seda liigirikast ala pika-ajaliselt ja efektiivselt kaitsta. Huvitav mõte Borneos on piiri ületavate kaitsealade ehk „rahu parkide” kasutusele- võtmine. Näiteks Lanjak-Entimau loomastiku kaitseala Sarawakis (168,758 ha) külgneb Batang Ai rahvuspargiga (24,040 ha), mis asub samuti Sarawakis ning Betung Kerihuni rahvuspargiga (800,000 ha) Lääne-Kalimantanis. See on üks suuremaid metsaga kaetud alasi, mis on säilinud Borneos kuid seda ohustab seadusevastane metsaraie ning kaitse all olevate loomade küttimine on seal üsna tavaline. Teised tähtsad grupid on Ulu mudametsa reserv , Hala-Bala loomastiku kaitseala, Belumi rahvuspark ja Temangori metsa reserv, mis asub Malaisia ning Tai vahel.[4]

Sunda kaitstavad liigid ja nende kaitsestaatus

Sunda on üks bioloogiliselt rikkaimaid paiku Maal. Seal on üle 25000 soontaime, 15000 (60%) neist ei leidu mitte kuskil mujal. Taimeperekond nimega Scyphostegiaceae ning selle esindaja Scyphostegia bormeensis on esindatud ühe liigiga . Borneo saab hoobelda oma puude suurejoonelise liigirikkusega. Seal on umbes 3000 liiki, millest rohkem kui 265 on kaksiktiibviljakud ning umbes 155 neist on pärismaised. Borneo saarel on ligi 2000 liiki orhideesid, teised saared on väiksema liigirikkusega. Märkimisväärsetest taimedest on esindatud Rafflesia (16 liiki). Tegu on äärmiselt suurte lilledega. Üks neist Rafflesia amoldii on suurima õiega lill maailmas. Õie diameeter on ligi üks meeter.
Linnud
Sunda saarel elab regulaarselt 770 linnuliiki. Neist peaaegu 150 on pärismaised, umbes 40 neist liikidest on ohustatud. Borneani mägede piirkond, kus elab 20 linnuliiki, on kuulutatud üheks viiest pärismaise lindude piirkonnaks (Endemic Bird Areas , EBA). Põline linnuliik Leucopsar rothschildi elab Bali saarel ning tema populatsioon langes ainult 6-le isendile 2001 aastaks. Põhjuseks eelkõige illegaalne puurlindude kaubandus. Samuti on ohustatud liikide nimekirjas Spizaetus bartelsi. Neid on umbes 300-450 liiki. Vanellus macropterus elab jõe deltades, aga seda liiki ei ole registreeritud peale 1940 aastat, nii et on suur võimalus, et nad on juba väljasurnud.
Imetajad
Borneo saarel on leitud 25 liiki imetajaid, mida ei eksisteeri kuskil mujal maailmas. Eriline huvi on koondunud Mentaeai saarele, mis asub Sumatra läänerannikul. Seal elutseb 4 endeemilist liiki primaate ning perekond Simias.
Eelkõige tuleb Sunda saarel kaitsta suuri imetajaid. Kõige paremini on tuntud orangutangid, kes on esindatud 2 liigiga: Pongo pyhmaeus ja Pongo abelii. Neid on säilinud 3500 isendit 2002 aasta seisuga. Orangutange ähvardavad eekõige tulekahjud ning põllumajandus. Kuna orangutangid ei ole väga reproduktiivsed, annavad vähe järglasi, siis on nende kaitse elutähtis. Samuti on Borneo saarel 2 ninasarviku liiki, mis on kõige ohustatumad, sest neid on säilinud ainult 5 liiki üle kogu Maa. Jaava ninasarvik, mis oli kunagi levinud üle kogu Lõuna-Aasia on nüüd esindatud ainult 40-50 isendiga.
Reptiilid
Roomajate endeemilisus on Sundas väga imekspandav . Seal on ligikaudu 450 liiki reptiile nendest 250 on endeemilised. Kõige suuremas väljasuremisohus roomaja on magevee krokodill , kes võib kasvada kuni 4.7 meetri pikkuseks ning teda on leitud peamiselt Sumatra ja Borneo saarelt. Sunda piirkond on samuti koduks mitmele ohustatud kilpkonna liigile.

Suuremad keskkonnaprobleemid, nende lahendamise perspektiivid

Põhiline oht Sunda piirkonna looduse mitmekesisusele on metsade hävitamine majanduslikel eesmärkidel, seda eriti saarte madalamas osas, mäestikes on metsamassiivid seni suhteliselt puutumata ning olemasolevate kaitsealadega ka paremini kaitstud. Umbes 10 % maailma säilinud troopilistest metsadest asuvad Indoneesias. Alates 2000-ndast aastast on Borneo saare metsatustumuse kiirus olnud maailma kõrgeim! Just viimasel kolmel kümnendil on raie eriti intensiivistunud, samuti on ellu viidud suuri põllumajandusprojekte, rääkimata riiklikust poliitikast , mis seda soosib ning väiksemahulisest erapõllumajandusest. Piirkonna metsadele kujutavad endast ohtu ka kummi ja tselluloosi tootmine ning lisaks ametlikule ka sala(rööv)raie.
Mitte-jätkusuutlik metsamajandus on laialt levinud ja seda õhutavad tagant nii Hiina, Põhja-Ameerika, Euroopa kui ka Jaapani turud. Kusjuures metsa hävitamisega on seotud nii politsei, sõjavägi kui ka paberitootjad, kes hangivad tooret pigem vabast loodusest kui istandustest. Viimasel ajal on suure ohuna esile kerkinud ka palmiõli istandused – Varem peamiselt toiduõli saamiseks kasvatatud Aafrika päritolu taimed (Elaeis guineensis) on maailma kõige tootlikumad õliseemnetaimed, ehk vägagi efektiivne biokütus! Järjest tõusvad hinnad on viinud Sumatra Jambi provintsi nii kaugele, et seal plaanitakse rajada miljoni hektari ulatuses uusi kasvandusi (2004 seisuga oli saarel 5,3 milj. ha palmiõli istandusi). Sarnaseid plaane peetakse ka teistes Sumatra piirkondades. Kusjuures ka osa kohalikke elanike näeb biokütustes vaid head – nimelt on biodiisli põletamine automootoris vähem heitmeid emiteeriv tegevus kui fossiilse kütuse, samuti biodiisli ning hariliku kütuse segamisel saadava kütuse omaduseks on väiksem müratase mootoris ning üleüldine ökonoomsuse kasv – selles nähakse lahendust sudu jm linnareostuse probleemidele. Kõik eelnev on küll õige, kuid paraku ei suudaks bikütused nagunii katta kogu maailma sisepõlemismootorite tarvet ning Euroopa ja USA on võimelised tunduvalt rohkem biodiisli kätte saamiseks maksma – eriti näiteks Skandinaavia maad, kelle seast eesrindlikem Rootsi on otsustanud taastumatutest energiaallikatest täielikult loobuda .
2007 aasta mais esitasid 1500 teadlast üle 70-st riigist ( Association for Tropical Biology and Conservation (ATBC)) ametliku palve Borneo metsade kaitse koheseks parandamiseks, sest leiti, et olukord on vägagi kriitiline. Pinget mitmekesisusele on suurendanud ka kurikuulsus Indoneesia trans- migratsiooni programm, mille tulemusena on Java -sugustelt tihedama asustusega aladelt viidud inimesi elama varem vähem asustatud piirkondadesse. Tormakas tee-ehitus aga järjest kiirendab metsade hävimist, kuna soodustab metsatöösturite, uute asunike ning kaevandajate ligipääsu varem isoleeritud piirkondadesse.
Eriti raskesti on need trendid mõjunud madalamate piirkondade metsadele. Viimaste uuringute kohaselt on Kalimantani (piirkond Borneo saarel) kaitstud madalike metsad kahanenud aastatel 1985-2001 56% võrra, põhiliselt puidu müümise tulemusena. Alles on alla 33% Indoneesi Borneo saare madalike turbarabadest. Praeguse metsaraie kiiruse juures võib Sumatra ja Kalimantani madalike mets varsti täielikult hävida. Mingit olulist kaitset ei paku ka rahvuspargid ja kaitsealad (Indoneesia säilinud metsadest on kaitse all 21%), näiteks Bukit Barisani Rahvuspargis on 1985-1999 raiutud umbes 2 % metsast ning Gunung Palungi Rahvuspargis aastatel 1999-2002 koguni 9,5 % metsast.
Viimastel aastatel on saanud Sunda metsadele suureks ohuks ka troopilistele metsadele ebatüüpilised metsatulekahjud, mis tulenevad raiesmikkude jäetud kergesti süttivatest materjalidest. Osa tulekahjusid süttib kuuma päikese käes iseenesest, kuid osa on tahtlikult süüdatud palmiistanduste arendajate poolt, et saada veelgi enam maad metsa alt vabaks. Kuna vaid vähesed troopilised taimed on kohastunud tulekahjudele, on metsa taastumine väga aeglane protsess. Sellise ekspluatatsiooni pinge all ei pruugi metsad kunagi päriselt taastuda . Aastal 1997 hävis tules 15’000 km2 Sumatra ning 30’000 km2 Kalimantani metsa. Kuivendamise ja alepõletuse tagajärjena Indoneesia osade arvutuste kohaselt inimtekkelise CO2 emissiooni tabelis riikide arvestuses USA ja Hiina järel kolmandal kohal. Nimelt hakkab endine soostunud mets kuivendamisel lagunema , mille tagajärjel lisaks tohututele süsinikdioksiidi kogustele eraldub atmosfääri ka märkmimisväärsel hulgal metaani ka ilma põlema panemiseta.
Praeguseks on alles vaid 700’000 km2 metsa, kuid seegi on suuresti killustatud. Ainult 100’000 km2 on enam-vähem puutumatu ja terviklikuna säilinud, see aga moodustab vaid tühised 7 % algsest alast, mida metsad antud piirkonnas katsid. Enamik säilinud alast jääb Borneo mägisesse keskossa, lisaks veel üksikud kaitsealad Sumatral, Malaisia poolsaarel ja Tai lõunatipus. Kuid ka need alad on ohus. Sumatral on kaitsealade haldamine poliitiliste arengute tõttu vägagi piiratud manööverdamisvõimega. Aastal 2001 reformiti riiklikke struktuure. Toimus detsentraliseerimine, mille tulemusena delegeeriti küll võimu 78 kohalikule riiklikule struktuurile, kuid erinevalt teistest jäeti vastutus kaitsealade eest keskvõimu alla, kus pole reaalset võimalust midagi hallata või korda saata.
Üks reetlikest ohtudest Sunda faunale on loomaäri. Orangotangide arvukus on koduloomaäri tõttu tõsiselt kahanenud. Hetkel on kõige ilmselgemaks sihtmärgiks salaküttideks tiigrid ja ninasarvikud, keda kütitakse nende nahkade, kehaosade ja sarvede tõttu Hiina rahvameditsiini nõudliku turu tarbeks. Kilpkonnasid, madusid, gekosid, karusid , sipelgaõgijaid ja ahve eksporditakse lausa igapäevaselt. Indoneesia on ka piirkonna juhtiv maonaha eksportija . Viimastel aastatel on aga elusate kilpkonnade transiit Ida-Aasuasse eelmainitud kaubanduse ületanud. Enamik Sunda piirkonna Kilpkonna populatsioone on kõvasti vähenenud või kokku kukkunud. Ka puurilindude transiit on paljud liigid suurde ohtu seadnud. Paljud varem harilikud liigid on nüüd vangistatud kõrvalistesse piirkondadesse. Palju kurja teeb ka salaküttimine. Samuti on raiega killustatud loomade elupaigad , mistõttu suurematel imetajatel – näiteks Malaisia mini-elevantidel – tuleb toidu- ja kaaslaste otsinguil ületada istanduste piirkondi – eriti vihmastel hooaegadel, seda tehes tekitavad nad kahju ja kibedat meelt põllupidajatele. Elupaikade fragmenteerumisest on mõjutatud ka orangutangid, ninasarvikud, ahvid, kured (Ciconia stormi), madukaelad (Anhinga melanogaster ) jpt. Koostöös WWF-iga on loodud jätkusuutlike istanduste programm.
Lisaks metsakeskkonnale on ohustatud ka Sunda piirkonna mereelustik. Enamikes kalapüügi piirkondades toimub täismahus- või ülepüük. Samal ajal üritab Indoneesia pidevalt suuroriental iucnendada kalapüüki, mis põhjustab kalapopulatsioonide lähenemist väljasuremisele. Halvad kalandustaktikad ainult süvendavad probleemi. Näiteks ookeani põhja traalimine krevetipüügil Arafura meres Ida-Indoneesias, kus kaaspüügi osakaal on 10:1! Toimub ka absoluutselt destruktiivset kalastamist tsüaniidi ja korallriffide õhkimisega, mis mitte ainult ei hävita ökosüsteeme vaid mõjutab tohutul hulgal mereliike, kes neist ökosüsteemidest lähemalt või kaudsemalt sõltuvad.
Kuna tegemist on suhteliselt vaese piirkonnaga on eelkirjeldatud probleemide leevendamiseks tarvis lisaks kaitsealade loomisele ja hooldamisele sotsiaalse suunitlusega muutusi: alternatiivsed töökohad kohalikele, teavituskampaaniad (sellega tegeleb näiteks „Borneo projekt,“ mis aitab kohalikel loodus-sõbralikke töökohti leida ning „shop intelligently“ projekt, mis on teadlikkuse tõstmise kampaania, The Tropenbos International Indonesia Programme (TBI Indonesia) mis on jätkusuutliku metsamajandamise projekt, mis erilisi tulemusi küll ei näita, arvestades, et sellega tehti algust juba 1987 jpt) – aga ka ülejäänud maailma tähelepanelikkust nende tarvitatava puidu ja biodiisli päritolu osas. 2007 aasta veebruaris võtsid Malaisia, Brunei ja Indoneesi vastu „Borneo südame“ deklaratsiooni, millega üritatakse luua kaitsealade võrgustik, mis ühendaks kokku 240 000 ruutkmilomeetrit kaitsealust ning jätkusuutlikult majandatavat maad. Kaitsealade korraldusest rääkisid põhjalikumalt aga eelmised peatükid.
Lisaks metsiku looduse hävitamisega on probleeme ka linnakeskkonna ja tööstusreostusega. Malaisia on nautinud küll Aasia vähim reostatud linnakeskkonda, aga massiivse tööstusarenguga viimastel aastatel on suurenenud mure mootorsõidukite kasutamisest ning õhu- ja veereostusest. Umbes 96% Indoneesia rahvastikust elab umbes 100 km raadiuses rannikust. See põhjustab väga tugevat koormust rannikukeskkonnale. Kiire majandusliku arengu, eriti suure elanikkonnaga alade ümber, tulemuseks on tugev kanalisatsiooni ja tööstuse saaste, see aga põhjustab riffide kahanemist – seda eriti Jakarta, Amboni ja Ujung Pandangi suguste kasvavate linnade läheduses. Esindatud on kõik majandusliku arengu ja urbaniseerumisega seotud õhusaaste, liiklusummikute, prügimajanduse ja joogi- ning jääkvee töötlemisega probleemid.
Viimasel ajal on rõhutatud ka globaalsete kliimamuutuste rolli keskkonnaprobleemide tekitajana antud piirkonnas – vihmasajud on vähenenenud 2-3% võrra ning aastaajad on muutumas. Indoneesia 17500 saart on mere veetaseme tõusule väga vastuvõtlikud. Põudade sagenemine põhjustab aga majanduslikku ebastabiilsust ning elanikkonna alatoitumust (mis olenemate piirkonnast tekitab alati suuremat koormust ürgloodusele)

Kokkuvõte

…

Kasutatud kirjandus

http://www.biodiversityhotspots.org/xp/Hotspots/hotspots_by_region/Pages/default.aspx
http://www.channel4.com/player/v2/player.jsp?showId=4934
http://borneoproject.org/
http://news.mongabay.com/2007/0523-borneo.html
http://rainforests.mongabay.com/20brunei.ht m
http://ecologyasia.com/news-archives/2004/jan-04/thejakartapost.com_20040109_2.ht m
http://www.tropenbos.nl/sites/site_indonesia.php
http://www.panda.org/about_wwf/where_we_work/asia_pacific/where/malaysia/environmental_problems_malaysia/index.cf m
http://www.panda.org/about_wwf/where_we_work/asia_pacific/where/indonesia/environmental_problems_indonesia/index.cfm#marine
http://intranet.iucn.org/kb/pub/members/directory.cf m
http://www.enn.com/top_stories/article/26050
http://www.biodiversityhotspots.org/xp/hotspots/sundaland/Pages/conservation.aspx
http://en.wikipedia.org/wiki/Geography_of_Indonesia#Environmental_concerns
http://www.biodiversityhotspots.org/xp/hotspots/sundaland/Pages/biodiversity.aspx
[1] - Conservation action and protected areas - http://www.biodiversityhotspots.org/xp/hotspots/sundaland/Pages/conservation.aspx
[2] – Sundaland - http://www.cepf.net/xp/cepf/where_we_work/sundaland/sundaland_info.xml
[3] - Ecosystem Profile: Sumatra, Sundaland – http://www.cepf.net/xp/cepf/where_we_work/sundaland/full_strategy.xml
[4] – Sundaland - http://www.biodiversityscience.org/publications/hotspots/Sundaland.html
13