Looduskaitse, referaat (3)

 
Looduskaitse
 
            Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju  negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist. Umbes 1980ndate aastateni loeti looduskaitset laiemaks kui keskkonnakaitset , praegusel ajal on see vastupidi. Eesti looduskaitse haarab looduskaitset Eesti territooriumil. Eesti looduskaitset iseloomustab järjepidevus, mis seisneb nii kaitsealuste territooriumide, liigikaitse , looduse üksikobjektide kaitse, kui ka paljude kaitsepõhimõtete võrdlemisi järjekindlas arengus vähesõltuvalt valitsevast riigikorrast. Looduskaitse on pidevalt arenev valdkond . Kui klassikaline looduskaitse sai alguse eelkõige üksikobjektide kaitsest, siis viimastel aastakümnetel on üha enam hakatud tähelepanu pöörama elupaikade ja kasvukohtade kaitsele. looduskaitse lähtub vajadusest loodust hoida ja säilitada. Ka kõige lihtsamat elukeskkonda iseloomustavad ühelt poolt liikide omavahelised suhted ja teiselt poolt liikide ja eluta looduse keerulised vastastikused seosed. Liigikaitse ökoloogiliseks aluseks on uurimisandmed erinevatele liikidele sobivate kasvukohtade ja elupaikade olemasolu, maastiku struktuuri ning muutuste kohta.
20. sajandi alguses võeti kaitse alla peamiselt haruldasi puid, salusid, rändrahne, harvaks jäänud taime- ja loomaliike või unikaalseid ja kauneid maastikuvorme (mäed, astangud, allikad, kosed, koopad ).  Aastakümnete jooksul on jõutud arusaamisele, et ainuIt kaitsealade loomisest või üksikobjektide hooldamisest ei piisa. Nüüd kõneleme looduse kui terviku hoiust-keskkonnakaitsest. See on elu ja loodusliku mitmekesisuse kaitse elupaikade hoidmise ja ökosüsteemide säilitamise kaudu. Kui tahame ise ellu jääda, peame nagu haruldusi hoidma ka iga rohelist metsatukka, iga parki, haljasala, mereranda, järve, jõge, niitu, luhta. Keskkonnakaitsega peab käima käsikäes loodusvarade mõistlik, säästev ja tark kasutamine. Kaitsealad hõlmavad umbes 12% Eestimaa territooriumist. Meil on neli rahvusparki, poolsada looduskaitseala , loodusparki või maastikukaitseala .  Ka reservaadid hõlmavad Eestimaast vaevalt ühe sajandiku. Need on ürgilmelised sood ja metsaosad või muud haruldaste liikide puutumatuna säilinud looduslikud elupaigad . Haruldased puud, kaitsealused rändrahnud või astangud võivad paikneda ka eramaal. Loodushoiutööd teevad kaitsealade töötajad, omavalitsuste looduskaitseametnikud ja metsamehed. Neid toetavad looduskaitseseltsid ja roheline liikumine, samuti noored loodusesõbrad. Arusaamine loodushoiu ja keskkonnakaitse vajadustest peaks jõudma iga inimeseni. Eestimaa loodus on praegu veel võrratult rikkam ja mitmekesisem paljude maade omast, kus põlismetsad on raiutud, hundid -karud tapetud , rannad täis ehitatud, jõed sirgeks kaevatud, sood kuivendatud. Eesti loob taas tihedaid sidemeid ühineva Euroopaga, meilgi hakkavad järk-järgult kehtima Euroopa eeskujud ja kokkulepped. Liikide püsimist ohustab tänapäeval kõige enam ka elukeskkonna hävimine ja killustumine. Ühtsete metsapiirkondade või muu looduskeskkonna killustamine eraldi saarteks ähvardab haruldasi liike mitmel moel. Kui võimalikud elupaigad jäävad üksteisest liiga kaugele, ei saa enam toimuda isendite kontakte, ka ei jõua taimede seemned järgmise sobiva kasvukohani. Sellistes tingimustes hakkab toimuma koosluste vaesumine ja kooslused muutuvad eriti tundlikeks igasuguste väliste faktorite suhtes (ootamatud külmad, haigused jne). Samas on eraldatud metsasaartes elava väikese kohaliku populatsiooni hävimisoht (küttimine, tulekahjud) tõenäolisem kui suurel populatsioonil. Väikest populatsiooni ähvardab lähisu-  gulus, kuna kooslust asustavad populatsioonid ei täiene enam uute isenditega, lakkab geenivahetus ning võib langeda kogu populatsiooni elujõulisus. Looduskeskkonna killustamine võib kahjustada ka neid loomaliike, mis vajavad suurt ühtset elamisala. Eestis võib looduslike metsade ja rabade pindala vähenemine ning killustamine kaasa tuua must-toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Ürgilmeliste metsade pindala vähenemine ohustab tugevasti lendorava püsimajäämist Eesti faunasse.
            Eesti on nende Euroopa riikide hulgas, kus on aktiivselt toetatud üle-Euroopalise kompensatsioonialade võrgustiku  kujundamise ideed. Antud lähenemisviisi kohaselt ei piisa ainuIt üksikute liikide ja alade kaitsest. Liikide kaitselt on tarvis üle minna elupaikade ja kasvukohtade kaitsele, loodusobjektide kaitselt maastike kaitsele ja ühe riigi kaitsekorralduselt rahvusvahelisele koostõõle. EECONET-i ideede alusel peavad kaitsealad, ulatuslikumad metsamassiivid ja rabamaastikud olema ühendatud koridoridega (metsaribad jõekallastel, metsasaared põllumajandusmaastikus jne), et tagada loomadele varjevõimalusi rändel ning taimedele sobivaid kasvukohti, samuti leevendada inimtegevuse (hajureostus põldudelt) mõju keskkonnale. Kompensatsioonialade võrgustiku kujundamiseks on tarvis: tagada tuum-alade  (kaitsealad, ulatuslikud metsamaastikud, rabad) kaitse ja säilimine; välja töötada vastav strateegia, säilitada ja luua tuumalade vahelised ühenduskoridorid; taastada hävitatud elupaiku ja kasvukohti. Eesti maismaa pindalast moodustab 44,1% metsamaa (1 992 400 ha), 6% looduslik rohumaa (273 200 ha) ja 7,4% sood (336 300 ha). Suur looduslike alade osakaal annab hea lähtealuse EECONET-i põhiprintsiipide rakendamiseks. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis püsinud suhteliselt kõrgel tasemel enamiku Iooduslike liikide arvukus. Hea on ka paljude selliste liikide seisund, mida Euroopa mastaabis peetakse ohustatuks ning kaitset vajavaks. Nii näiteks on Eestis küttimiseks lubatud ulukite nimistus pruunkaru , hunt ja ilves, kuigi Euroopa Ühenduse looduskaitsealases, elupaiku käsitlevas direktiivis ning ka Berni konventsioonis vaadeldakse neid kui ranget kaitset vajavaid liike.
            Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid
vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad , näiteks tammikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segametsad , sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja põllumaaks või metsastatud. Viimane aeg on väärtustada senised inimtekkelised , poollooduslikud pärandkultuurmaastikud - puisniidud, rannaniidud ja ka teised niidetavad või vähekarjatatavad niidud, loopealsed. Kasvupaikade kadumisega kaovad liigid, mida ei ole võimalik taastada. Iga liigi hävitamine lõhub ka koosluses väljakujunenud tasakaalu ja muudab selle hapramaks. Metsades tuleks loobuda monokultuuride kasvatamisest - mitmerindeline, looduslähedase liigilise ja vanuselise struktuuriga tulundusmets on pikaajalises perspektiivis palju kasulikum, sest ta on isetaastuv. Säästlikumalt peame suhtuma rabamassiividesse, mis on väga olulised puhta vee hoidjad, loomade elupaigad, marjamaad. Elupaikade, kasvukohtade ja maastike kaitse on mõeldav vaid koostõõs metsa- ja põllumeestega. Keskkonna haldamisel ja planeerimisel on esmajärguline tagada kasutuselevõetud õkosüsteemide, tervete kultuurmaastike maksimaalne mitmekesisus , et säilinud looduslikud elemendid suudaksid kompenseerida keskkonna vaesustumise ja inimtegevuse negatiivseid tagajärgi. Mõned tähtsamad maastikuökoloogilised printsiibid, mida tuleb arvestada Eestis:
1. Säilitada kasvukohad ja elupaigad, see võimaldab püsima jääda suuremal hulgal liikidel.
2. Kultuurmaastikes säilitada saarekestena looduslikke kooslusi.
3. Jätta puutumatuks veekogude kallasribad kui suurima õkoloogilise potentsiaaliga maastikuosad.
4. Kui looduslikke kooslusi on paiguti napilt, asendada neid haljastusega ning metsatukkadega.looduskaitse juhib tähelepanu põhimõttele - loodust tuleb hoida ka väljaspool kaitsealasid. Kaasaegses looduskaitsepraktikas tuleb liikide kaitses üha laialdasemalt rakendada maastike ja tervikkoosluste kaitset. Liiki saab looduses säilitada vaid siis, kui hoida alal talle vajalikke keskkonnatingimusi ja suhteid. Koosluste, elupaikade ja maastike kaitse pole oluline üksnes liigikaitse seisukohalt. AinuIt tasakaalustatud majandustegevusega maastik tagab meile inimväärse elukeskkonna
 
 
Eesti looduskaitset võib periodiseerida etappideks vastavalt riigikorra muutumisele.
Kuni 1918 (enne I maailmasõda)
Looduskaitse kui kauni ja haruldase looduse hoidmise riiklik korraldamine hakkas nii Euroopas kui Eestis kujunema 19. sajandi lõpul. Geoloog Gregor Helmersen rääkis aastal 1876 vajadusest metsi kaitsta (et veerežiimi hoida), ja aastal 1879 esitas üleskutse Eesti Loodusuurijate Seltsi kaudu säilitada ja kaitsta rändrahne kui mandrijää tegevuse tunnistajaid – et neid monumentideks, sillasammasteks ja veskikivideks kõiki ära ei kasutataks. Samblauurija Edmund Russow innustas Eestis looduskaitsealade loomist, ning ta õpilane Karl Kupffer tegi selle Vaika kaitseala luues teoks, Riias olles. Eesti esimeseks looduskaitsealaks võibki nimetada Artur Toomi eestvõttel ja Riia loodusuurijate seltsi toel 1910 . aastal asutatud Vaika linnukaitseala.
 1918–1940 (enne II maailmasõda)
Üks looduskaitse initsiaatoreid ja Vaika looduskaitseala taastamise eestvedajaid oli 1919. aastal Riiast Tartusse tulnud mükoloog Fedor Bucholtz. Aastal 1920 moodustati Eesti Loodusuurijate Seltsi looduskaitsekomisjon. Võeti vastu looduskaitseseadus (1935) ja loodushoiu seadus (1938). Esimesed liigid võeti Eestis looduskaitse seaduse alusel kaitse alla 12. mail 1936. Nimekirja kuulus 24 taimeliiki. Kaitsealuste liikide kogumine, hävitamine ja meelega kahjustamine kogu riigis oli keelatud, olenemata maa omandivormist. 4. novembril samal aastal lisati nimestikku veel kaunis kuldking (Cypripedium calceolus) ja talvik (Chimaphila umbellata), mille puhul oli keelatud nende taimede müük ja kauplemine. Samuti võeti kaitse alla mõned kaitstavate liikide esinduslikumad kasvukohad, näiteks "Jugapuu kaitseala Hiiumaal". Kuigi loomaliike eraldi kaitse alla ei võetud, oli enamikul kaitsealadest keelatud lindude hirmutamine ja jahipidamine. 1939. aastal loodi rida linnukaitsealasid (Sinijärve, Merimetsa, Muuga-Uudeküla, Tagaranna heinamaa jpt). Peamisteks looduskaitse eestvedajaiks olid Gustav Vilbaste ja Johannes Piiper.
 
1945–1990 (Nõukogude aeg)
Aastal 1955 moodustati TA Looduskaitse komisjon , mille eesotsa sai Eerik Kumari. Nõukogude ajal järgiti valdavalt varem kaitse alla võetud loodusobjektide puhul seni kehtestatud nõudeid. Esimeseks riiklikuks looduskaitset puudutavaks õigusaktiks oli 7. juunil 1957. aastal vastuvõetud seadus "Eesti NSV looduse kaitsest". Sellega moodustati Looduskaitse Valitsus, mis kinnitas 1958. aasta 24. detsembril kaitsealuste liikide loetelu . Sellesse kuulus 55 taimeliiki ja 54 loomataksonit. Kaitstavate taimede puhult eristati kaht nimekirja: haruldased ja dekoratiivsed taimeliigid ning loodusmälestusmärgid. Aastast 1962 on eesti rahvuslinnuks suitsupääsuke ja aastast 1968 eesti rahvuslilleks rukkilill . 1958 loodi Tartu üliõpilaste looduskaitsering. 1966 loodi Jaan Eilarti eestvõttel Eesti Looduskaitse Selts. 1971 moodustati esimese rahvuspargina Lahemaa rahvuspark . Looduskaitse ökoloogilise põhjendamisega tegeles Viktor Masing . Tema initsiatiivil moodustati 1981. a. ka 30 sookaitseala.
Peale 1990
1990 moodustati Lääne-Eesti Saarestiku Biosfäärikaitseala. Selle alusel jaotati kaitsealused liigid nende ohustatuse ja kaitse ranguse järgi kolme kategooriasse: kõige rangema kaitsega I kategooriasse kuulusid 22 taimeliiki ning 10 loomaliiki ;15. detsembril 1994. aastal võeti vastu II kategooria taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri;  III kategooria taime-, seene- ja loomaliikide nimekiri kinnitati 30. märtsil 1995. Need nimekirjad kehtisid mõningate muudatustega kuni 2004. aasta 10. maini , mil hakkas kehtima Looduskaitseseadus. Sellega seoses muutusid ka kaitstavate liikide nimekirjad. Uue elustikurühmana võeti kaitse alla samblikud ; samas lühenes kaitstavate linnuliikide loetelu. Uue seaduse järgi pandi suur rõhk lisaks isendipõhise kaitse korraldamisele ka ohustatud liikide püsielupaikade säilitamisele. 2006. aasta seisuga on Eestis kokku 326 I ja II kategooriasse kuuluvat kaitsealust liiki, kellele tuleb tagada kas täielik või osaline kaitse, sest tegemist on haruldaste, hävimisohus või ohustatud liikidega
 
Kaitstavad loodusobjektid
 
            Looduskaitseseaduse alusel on kaitstavateks loodusobjektideks kaitsealad, hoiualad , kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid , püsielupaigad, kaitstavad looduse üksikobjektid ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Neist vaid viimaste kaitse korraldamine pole Riikliku Looduskaitsekeskuse ülesanne.
Kaitsealad moodustatakse selleks, et jätta alad inimtegevusest, eeskätt just majandustegevusest puutumata või seatakse kindlad tingimused kuidas ala kasutada võib, nii et ei saa kahjustatud see millepärast kaitseala loodi. Seega on kaitseala ülesanneteks säilitada, kaitsa, taastada, uurida ja tutvustada loodust. Kaitsealad jaotatakse tüübiti rahvusparkideks, looduskaitsealadeks ja maastikukaitsealadeks.
Rahvuspark luuakse looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Eestis on kokku viis rahvusparki, millest üks- Karula rahvuspark, asub Põlva-Valga-Võru regioonis. Karula Rahvuspargi kaitse-eesmärgiks on Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitse.
Looduskaitseala moodustatakse looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Põlva-Valga-Võru regioonis on hetkeseisuga 11 looduskaitseala, millest suurimad on Parmu ja Soontaga looduskaitseala.
Maastikukaitseala ehk looduspark moodustatakse maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. Maastikukaitseala jaguneb veel omakorda ka kolmeks eritüübiks - park, arboreetum ja puistu . Põlva-Valga-Võru regioonis on hetkeseisuga 32 maastikukaitseala, ning neist suurimad ja tuntumad Haanja looduspark ja Otepää looduspark.
Hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Hoiuala moodustatakse loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku soodsa seisundi tagamiseks. See tähendab, et keelatud on nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Põlva-Valga-Võru regioonis on 71 hoiuala, millest suurim on Räpina poldri hoiuala.
Püsielupaikade loomise eesmärk on kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. Põlva-Valga-Võru regiooni territooriumil on hetkeseisuga loodud 180 püsielupaika, mille ülesandeks tagada I, II ja III kaitsekategooria kaitsealuste liikide kaitse ja säilimine.
Kaitstav looduse üksikobjekt on teadusliku, esteetilise või ajaloolis -kultuurilise väärtusega elus või eluta loodusobjekt. Sellisteks objektideks võivad olla: puu, allikas, rändrahn, juga, kärestik, pank , astang, paljand , koobas, karst või nende rühm. Põlva-Valga-Võru regiooni tuntuim üksikobjekt on Tamme-Lauri tamm, mis 1,3m kõrguselt mõõtes on ka Eest jämedaim põlispuu ning kui Eest rahva sümbol jäädvustatud 10- kroonise rahatähe tagaküljel. Väärikaid ja tuntuid põlispuid on aga teisigi, nagu Rasina remmelgas (võimalik, et jämedaim remmelgas Euroopas), Pühajärve Sõjatamm ja Tsuura kuusk (üks kahest Eesti jämedaimast kuusest).
Liigikaitse
           
Looduskaitse väga oluliseks osaks on liigikaitse, mis põhineb peamiselt looduskaitseseadusel ning loomakaitseseadusel. Looduse liigiline mitmekesisus on Eestis nagu ka igal pool mujal aja jooksul muutunud. Liigilise koosseisu teisenemise põhjuseks on olnud kliima ning elupaikade ja kasvukohtade muutumine. Looduslike protsesside mõjul on osa liike taandunud. Ka intensiivne inimtegevus on põhjustanud mitmete liikide hävimist. Viimasel sajandil ei ole Eestist teada ühtegi leeder-sõrmkäpa leidu, tugevasti on vähenenud kõrbesõie ja roheka õõskeele leiukohtade arv. Loomaliikidest on kadunud atlandi tuur ja pesitsejana ka rabapistrik. Looma-ja taimeliikide kaitse eesmärk on antud piirkonnale omase võimalikult mitmekesise liigilise koosseisu säilitamine. Keskendutakse haruldastele ning hävimisohus liikidele, nende kaitsmise meetmete väljatöötamisele .Loodusliku mitmekesisuse, sealhulgas liigirikkuse säilitamiseks tuleb tagada looduslike liikide kaitse võimalikult madala taksoni tasemel ja võimalikult kõigi liikide säilimiseks. Kaitsealustesse liikidesse kuuluvate isendite elu- või kasvutingimuste säilitamiseks, parandamiseks ja paljunemise soodustamiseks rakendatakse kohalikke, riiklikke ja rahvusvahelisi programme. Teede ja teiste tehisobjektide rajamisel tuleb tagada kaitsealustesse liikidesse kuuluvatele isenditele
võimalikult ohutud elu- ja liikumistingimused. Liikide hävimise peamisteks põhjusteks on liikide elukeskkonna (kasvukoha või elupaiga) rikkumine , muutumine või häving, eluslooduse varade (taime- ja loomaliikide) piiramatu tarbimine, röövkalapüük ja salakütid, keskkonna reostumine, võõrliikide sissetoomine (Sosnovski karuputk, ameerika naarits), kliimamuutused iseenesest. Võõrliikideks loetakse liike, kes on Eestisse sisse toodud kas teadlikult või kogemata inimeste poolt. Loodusliku levila laienemise käigus siia sattunud liike võõrliikideks ei peeta. Kuna võõrliik on meie loodusele võõras, siis võib ta meie ökosüsteemi tasakaalu nõnda rikkuda, et see enam ei taastugi ja tulemuseks on meie kohalike liikide väljatõrjumine. Selliste liikide vastu võitlemiseks ja nende maale sissetoomise vältimiseks on vajalik inimeste teadlikkuse tõus ja rahvusvaheline koostöö.
Eestis on kaitse alla võetud 565 taime-, seene- ja loomaliiki. Seaduse alusel jagunevad kaitstavad liigid kolme kategooriasse.
I KATEGOORIASSE kuuluvad kõige ohustatumad liigid, need on loetletud seaduses. Kõige rangemat kaitset vajavateks liikideks on meil tunnistatud 22 taimeliiki, igaühel neist on Eestis teada ainuIt kuni viis leiukohta. Loomaliike on selles nimistus 10. Et tagada sellesse rühma kuuluvate liikide säilimine Eestis, on loomade puhul vajalik kaitsta antud liikide kõiki teadaolevaid püsielupaiku ja taimede puhul kõiki teadaolevaid kasvukohti. Seda tagatakse reeglina väikeste liigikaitsealade loomisega . Seadus keelab kõigi I kategooria liikide elu-, sigimis - või pesitsuspaikade ja rändeteede ning kasvukohtade kahjustamise. Nende liikide uurimine , märgistamine, elutingimuste parandamine, loodusest eemaldamine, paljundamine, pidamine ja kasvatamine tehistingimustes ning loomade sigimis-ja pesitsuspaikade pildistamine , filmimine ja häälte salvestamine on lubatud ainuIt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra alusel väljastatud loaga. Kaitsealuse liigi täpset kasvukohta või elupaika käsitleva teabe avalikustamine on keelatud.
II KATEGOORIASSE kuuluvad haruldased ja veidi vähem ohustatud liigid.15. dets. 1994. a kinnitati II kategooria kaitsealused taime-, seene- ja loomaliigid ning kivistised. II kategooria kaitsealuste liikide nimestikku kuulub kokku 145 taime-, 24 seene-ja 59 loomaliiki. Kaitsealuste kivististe nimekirjas on kokku 10 kivistist käsijalgsete, käsnade, korallide , okasnahksete ja selgroogsete seast; need on liigid, mis vajavad kaitset lokaalse leviku, väikese leiukohtade arvu vähese arvukuse või mitme otseselt ohustava faktori olemasolu tõttu.
III KATEGOORIA kaitsealuste taime-, seene- ja loomaliikide ning kivististe nimistuga. See sisaldab 43 taime-, 6 seene- ja 230 loomaliiki. Siia nimistusse on haaratud kõik Eestis leiduvad makrokivistised. III kategooria kaitsealuste liikide hulka kuuluvad üldiselt laia levikuga liigid, mille kaitse tuleneb vajadusest ennetada nende hääbumist. Näiteks kuuluvad siia nimistusse paljud dekoratiivsed taimed. Loomadest on siin nimistus ka varematel aegadel «kasulikeks» nimetatud liigid, samuti liigid, mis on naabermaades ja mujal Euroopas juba hävimis- ohus, kuid meil veel suhteliselt arvukad. Nende liikide kaitses on laiemas plaanis võtmepositsioonil just Eesti.