Kaitsealad jagunevad järgmisteks tüüpideks:rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala(looduspark), programmiala RAHVUSPARK Rahvuspark ehk natsionaalpark on suhteliselt suur riiklikult kaitstav loodusala, kus on erilisi teadusliku, kasvatusliku ja puhkeväärtusega loodusobjekte (ökosüsteeme ja maastikke), paljudes riikides ka ajaloo- ja kultuuripärandit. Looduskaitseseaduse §26 lõike 1 kohaselt on rahvuspark kaitseala looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Kaitstakse ühe või mitme ökosüsteemi terviklikkust, vältides ala laialdast majanduslikku kasutamist ja üleasustamist. Rahvuspark koosneb täiesti kaitstud aladest ehk reservaatidest, loodust tutvustavaist piirkondadest (näiteks õpperajad) ja puhkepiirkondadest. Esimene natsionaalpark oli Yellowstone'i rahvuspark, mis moodustati 1872. aastal USA-s
Looduskaitsealad Kaitsealad on inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitsmiseks; nende uurimiseks ja tutvustamiseks. Kaitsealad on: 1. rahvuspark; 2. looduskaitseala; 3. maastikukaitseala (looduspark) Rahvuspark - on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Rahvuspargi territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Eesti rahvuspargid on: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark ja Vilsandi Rahvuspark. Looduskaitseala - on looduskaitselise või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike
Järjepidevuse huvides on säilitatud senise looduskaitseõiguse need elemendid, mis on ennast praktikas õigustanud. On ka muudatusi, mis tulenevad muuhulgas Euroopa Liidu looduskaitse direktiivide ülevõtmise vajadusest. Uudne on liikide ja elupaikade soodsa seisundi mõiste sissetoomine, mis saab tulevikus üheks peamiseks looduskaitsemeetmete tõhususe mõõdupuuks. Seadusega luuakse võimalus looduskaitse korraldamiseks omavalitsuse tasandil. Käesoleva seaduse eesmärk on: 1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; 2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; 3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine. Antud seaduse järgi on kaitsealad inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide
Arne Ader, Urmas Tartes Eesti looduskaitse Keskkonnaamet 2010 Sisukord Looduskaitse ajalugu Eestis . ...................................................................................................................................................................... 4 Looduskaitseseadus . ....................................................................................................................................................................................................8
Enne II maailmasõda oli 1935. a looduskaitseseaduse alusel asutatud üle viiekümne erineva kaitseala: metsa-, taime-, raba- ja linnukaitsealad, ka palju geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid. Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas loodud nendel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel. 1. juunil 1994 võeti Riigikogus vastu «Kaitstavate loodusobjektide seadus», mis käsitleb kaitsealade kõrval ka looduse üksikobjektide, kaitsealuste liikide, kivististe ning mineraalide kaitset. Antud seaduse järgi on kaitsealad inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitsmiseks; nende uurimiseks ja tutvustamiseks. Kaitsealad jagunevad: rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala (looduspark) ja programmiala. Rahvuspark on erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas
ning 2500 liiki vetikaid. Esimene looduskaitseala asutati 1910. aastal Vaika saarte linnustiku kaitseks. Enne II maailmasõda oli 1935. a looduskaitseseaduse alusel moodustatud üle viiekümne erineva kaitseala: metsa-, taime-, raba- ja linnukaitsealad, samuti terve rida geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid. Meie praegune kaitsealade süsteem kujunes suures osas välja järgmisel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel. Pärast taasiseseisvumist, 1994. aastal võeti Riigikogus vastu Kaitstavate loodusobjektide seadus. 2004. aastal võeti vastu Looduskaitseseadus, mis koondas normid senikehtinud looduskaitset puudutavatest seadustest (Kaitstavate loodusobjektide seadusest, Ranna ja kalda kaitse seadusest ning Loomastiku kaitse ja kasutamise seadusest). Nimetatud seadused kaotasid uue Looduskaitseseaduse vastu võtmise kehtivuse. Samuti säilitati
väljajäävaid ning kaitsealadeks sobivaid alasid on tänapäeval üpriski vähe. Selleks, et neid alasid, kus kasvab haruldasi liike kaitsta ja säilitada luuakse kaitsealasid. Erinevad kaitsealad on erinevate reeglitega ja kaitstuse astmega. Kaitsealad on suurim pärand, mida inimkond saab edasi anda enda tulevastele põlvedele, et kindlustada järeltulijatele võimalus osa saada loodusest ja juurdepääsu materiaalsele ja vaimsele kasule, mida võimaldavad kaitstavad alad. Selles referaadis seletan, mis on kaitseala ja kuidas see jaguneb. Samuti kirjeldan lühidalt mõnda Euroopa kaitseala ja rahvusparki. 3 1. KAITSEALA 1.1.Mis on kaitseala? Kaitseala on maa- ja/või mereala, mis on pühendatud loodusliku mitmekesisuse kaitsmisele ja alalhoidmisele, ja loodusala ning sellega seotud kultuurivarad, ja on reguleeritud seadusega
Looduskaitse on mitmepalgeline mõiste, mis kokkuvõtvalt hõlmab loodusvarade, looduskeskkonna, biodiversiteedi kaitset inimmõju negatiivsete aspektide eest, hooldamist ja võimalusel ka taastamist. Umbes 1980ndate aastateni loeti looduskaitset laiemaks kui keskkonnakaitset, praegusel ajal on see vastupidi. Eesti looduskaitse haarab looduskaitset Eesti territooriumil. Eesti looduskaitset iseloomustab järjepidevus, mis seisneb nii kaitsealuste territooriumide, liigikaitse, looduse üksikobjektide kaitse, kui ka paljude kaitsepõhimõtete võrdlemisi järjekindlas arengus vähesõltuvalt valitsevast riigikorrast. Looduskaitse on pidevalt arenev valdkond. Kui klassikaline looduskaitse sai alguse eelkõige üksikobjektide kaitsest, siis viimastel aastakümnetel on üha enam hakatud tähelepanu pöörama elupaikade ja kasvukohtade kaitsele. looduskaitse lähtub vajadusest loodust hoida ja säilitada. Ka kõige lihtsamat elukeskkonda
Kõik kommentaarid