Riigi tekkimine (0)

Euroakadeemia
Kelly Koort
Rahvusvahelised suhted
Riigi tekkimine
Referaat
Juhendaja : Tatjana Kalin
I Riigi ajalooline areng
Lääne riigi ajalugu algab Vana-Kreekast. Platon ja Aristoteles kirjutasid polisest ehk linnriigist, kui inimkonna ideaalvormist, mis suutis rahuldada kogukonna religioossed, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud vajadused. 
Tänapäevasele riigile on lähedasem Vana- Rooma  vabariik (res publica ). Res publica oli õigussüsteem , mis määras kõigi Rooma kodanike õigused ja kogustused. 
16. sajand, Niccolò Machiavelli  ja Jean Bodin .
Need autorid käsitlesid riiki kui korra ja stabiilsuse tagajat, mis leidis kehastuse valitseja isikus. Kui Macchiavelli jättis kõrvale valitseja moraalse külje ja keskendus tema tugevusele ning elujõule, siis Bodin leidis, et võimust iseenesest ei piisa, vaid valitsemine peab edasikestmiseks järgima moraali nõudeid ning lahendama ka päriluse küsimuse.
Akadeemiline konsensus riigi definitsiooni üle puudub.
Termin "riik" viitab komplektile erinevatest, kuid seotud ja omavahel kattuvate poliitiliste nähtuste tunnustest. Termini defineerimises nähakse tihti ideoloogilist konflikti, kuna erinevad definitsioonid viitavad erinevatele riigi funktsioneerimise teooriatele ja tulemusena valideerivad erinevaid poliitilisi lähtekohti ja strateegiaid.

II Riigi tekkimine ja sotsiaalne võim

Ühiskond, kui inimeste kooselu vorm ja sellest sugenevate sotsiaalsete suhete ning institutsioonide kogum, eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus.
Võimu organisatsioon ja võimu teostamise vahendid on inimühiskonna ajaloo vältel teinud olulise arengu, mis on vaieldamatult seotud riigi tekkimise ja riigivõimu eri vormide kujunemise ja arenguga.
Ürgkogukondliku korra ajal tuli ühiskond enda juhtimisega toime ise.
Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli juhiks valitud isikliku autoriteedi ja austuse tõttu.
Nii nagu ürgühiskond ei tundnud talle väljastpoolt pealesunnitud võimu, nii ei olnud tal ka ühiskonnaväliselt kehtestatud käitumisreegleid.
Sugukonna käitumist juhtisid nende enda poolt käitumise aluseks võetud tavad, ehk käitumisreeglid , mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel.
Nii nagu ürgühiskond ei tundnud talle väljastpoolt pealesunnitud võimu, nii ei olnud tal ka ühiskonnaväliselt kehtestatud käitumisreegleid.
Sugukonna käitumist juhtisid nende enda poolt käitumise aluseks võetud tavad, ehk käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel.
III Riigi iseloom ja tegevus
Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima todangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle käigus tekkis pealiku ümber malev, mille liikmed moodustasid ajapikku lähikonna. Lähikonda kuuluvatele liikmetele hakati usaldama juhtimisfunktsioonide teostamist. Tekkinud oli inimeste grupp, kes enam ei tegelenud mitte tootmisega, vaid juhtimisega. See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim. Kogukonnast oli saanud riik.
Kui ürgühiskonnas hõlmas pealiku võim veresuguluse alusel sugukonda kuuluvaid isikuid, siis riigivõimule oli allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond – rahvas.
Seega iseloomustasid riigi teket : 1) Avaliku võimu tekkimine 2) Selle võimu teostamine territoriaalsel põhimõttel, mitte sugukondlikul alusel 3) Veresuguluses oleva sugukonna asemele oli tekkinud rahvas.
Poliitilise tegevuse eesmärk on riigivõimu omandamine, kasutamine ja säilitamine ning demokraatlikes riikides osalevad selles spetsiifiliste huvidega inimeste rühmad. (Nt: poliitilised parteid, ühingud,seltsid, huvigrupid )
Eelnevast käsitlusest nähtub , et riigile said omaseks kolm tunnust: avalik võim, territoorium ja rahvas.
Tavaliselt iseloomustataksegi riiki mõnevõrra lihtsustatult nii, et riik on: erilisel viisil organiseeritud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu.
IV Avalik võim
Avaliku võimu all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati, mis hõlmab riigivõimu- ja valitsemisasutuste kõrval ka selle aparaadi relvastatud struktuuriüksusi, nagu armee , politsei, luure, aga ka sunniasutusi (näiteks vanglad ), mis on vajalikud riigi otsuste realiseerimiseks.
Riigivõim on suveräänne. St riigi täielikku välispoliitilist sõltumatust teistest riikidest ja võimu ülimuslikkust sisepoliitilises elus (võimu jagamatust).
Faktiline- Riigi suveräännsusel on relatiivne iseloom – ta on seotud paljude teiste riikidega, kuuludes mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.
Formaalne - Riik ei saa praktiliselt kasutada oma suveräänsust teiste riikide mõju tõttu, kes suruvad peale oma tahet.
Piiratud- See võib tekkida sõja kaotanud riigil, võitja-riikide sunni mõjul või siis, kui riik vabatahtlikult piirab oma suveräänsust vastastikusel kokkuleppel teiste riikidega mingi ühise eesmärgi saavutamiseks (nt mingisse liitu või föderatsiooni astumisel) 
Riik ei ole suveräänne, kui tal ei ole võimalik välis- ega sisepoliitiliste asjaolude analüüsil kujundada ise oma tahet ega väljendada seda oma nimel vastuvõetud otsustes.
Riigivõimu ülimuslikkus – riigi territooriumil ei ole sellest võimust kõrgemat võimu ja riik ei jaga kellegagi oma võimu.

V Riigi territoorium
Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu. Territoorium on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus.
Riigi territooriumi hulka arvestatakse:
1. Riigipiiriga piiratud maismaa osa
2. Riigi territoriaal- ja siseveed
3. Õhuruum maismaa, sise- ja territoriaalvete kohal
4. Atmosfääris asuvad riigi lennu- ja kosmoseaparaatide kabiinid
5. Maapõu riigipiiriga piiratud territooriumi all
6. Kauba- ja reisilaevad avamerel riigilipu all
7. ja Sõjalaevad avamerel ja teiste riikide territorial- ja sisevetes.
Riigi juhtimissüsteemide töö tulemuslikkuse huvides jaotatakse riigi territoorium haldusterritoriaalseteks üksusteks. Riigi haldusterritoriaalne korraldus sõltub riigi suurusest , riikliku korralduse vormist , ajaloolistest traditsioonidest ja rahvuslikust koosseisust.
Vastavalt Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusele on Eesti territoorium jaotatud maakondadeks, valdadeks ja linnadeks.
VI Rahvas

Rahvas täidab riigivõimu suhtes üheaegselt kahtesugust rolli:
1) Inimhulk, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega selle võimu tegevuse objektiks .
2) Riigivõimu teostaja , riigivõimu subjekt .
Mitte kõigil riigi territooriumil asuvatest inimestest ei ole riigiga ühesugune õiguslik seos. Rahva riigivõimu subjekti tähenduses moodustab nendest see osa, kes on riigiga seotud püsiva õigusliku seosega kodakondsuse kaudu.
Üldjuhul saadake kodakondsus sünniga, teisel juhul naturalisatsiooni korras.

VII Riigi vormid
Riigivormi mõistet kasutatakse õigusteoreetilises kirjanduses kolmes erinevas tähenduses.
Sellega tähistatakse:
1) riigivalitsemise vormi;
2) riikliku korralduse vormi;
3) poliitilist režiimi.
Riigivalitsemise vormi all mõeldakse riigivõimu seesmist organisatsiooni, st kõrgemate riigivõimuorganite loomise, ülesehituse ja omavaheliste suhete printsiipe ning nende suhteid teiste riigiorganite ja indiviididega.
Riigivalitsemise vormi järgi eristatakse monarhiaid ja vabariike.
Nende riigivalitsemisvormide peamiseks eristamiskriteeriumiks on riigipea institutsioon .

VIII Monarhia
Monarhia on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu.
Eristatakse: Piiramatu (absoluutne) ja Piiratud monarhia.
Piiramatu monarhia korral kuulub monarhile kogu võimutäius – riigipea on üheaegselt kõrgeim seadusandliku võimu organ, täidesaatva võimu juht ja õigusemõistja.
Piiramatu monarhia eri vormideks loetakse despootiat vanades idamaades , türanniat antiikmaailmas ja absoluutset monarhiat keskajal Euroopa riikides.
Piiratud monarhia on monarhia alaliik, milles isevalitseja suva kitsendab mingi riigiorgan või seisuslik esindus , kellega tal tuleb arvestada, mistõttu monarhi võimul puudub absoluutne iseloom.
Seisuslik- esinduslik monarhia – seisusliku esindusorgani olemasolu monarhi kõrval, mis oli monarhile vajalik maksude kehtestamisel ja sissenõudmisel ning seaduste vastuvõtmisel.
Konstitutsiooniline monarhia- Monarhi pädevus on kindlaks määratud demokraatlikult kehtestatud konstitutsiooniga, seadusandlik võim kuulub parlamendile ja täidesaatev võim valitsusele. Monarh täidab eelkõige esindusfunktsioone.
IX Vabariik
Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president .
Orjanduslikus aristokraatlikus vabariigis kuulus võim kitsale pärilikule privilegeeritud eliidile, puudus üldine valimisõigus .
Demokraatlikus vabariigis aga kuulus võim rahvale, valimistest võisid osa võtta kõik vabad kodanikud.
Feodaalne riik on üldjuhul monarhistliku vormiga , kuid teatava erandina tekkisid feodaalajal ka vabariikliku võimukorraldusega üksused linnvabariikide näol, seda eelkõige majanduslikult tugevates tööstus- ja kaubanduskeskustes.
Sotsialistlik riik on ajaloos esindatud olnud ainult vabariigi kujul, seega sotsialistliku vabariigina.
Sotsialistlik vabariik on esinenud nõukogude vabariigi ja rahvademokraatliku vabariigi vormis.
- Pariisi kommuun 1871. aastal, sotsialistliku vabariigi esimene katse. Kestis veidi enam kui 2 kuud.
*Seadusandliku organina ja parlamendi ülesannetes tegutses otseste valimistega
valitud rahvaesindus, mille eesotsas oli täidesaatev komisjon .
- Nõukogude vabariik sotsialistliku riigi vormina tekkis pärast 1917.a revolutsiooni Venemaal.
*Ainuisikuline riigipea puudus – riigipea ülesandeid täitis kollegiaalne riigiorgan (Ülemnõukogu Presiidium).
- Rahvademokraatlik vabariik tekkis nendes Euroopa ja Aasia riikides, mis pärast II maailmasõda jäid NSV Liidu mõjutsooni.
*Suuremas või väiksemas osas säilis tihti nendes riikides senine riigiorganite süsteem parlamendi ja valitsuse näol. Mõnes riigis (nt Tšehhoslovakkia , Vietnam , Korea) oli ka ainuisikuline riigipea. * Riikides, kus säilitati vormiliselt mitmeparteiline süsteem, pidid kõik parteid tegutsema kommunistliku või töölispartei juhtimisel.
*Pärast sotsialistliku süsteemi lagunemist, on rahvademokraatliku vabariigi oma valitsemisvormina säilitanud vaid Põhja-Korea, Hiina ja Kuuba .
Nüüdisaja vabariigid on kas parlamentaarsed või presidentaalsed.
Presidentaalne vabariik on riigivalitsemise vorm, mida iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte.
President on täidesaatva riigivõimu tipuks, mõnel juhul (nt USA) on ta ka valitsuse juht, kellel on ühtlasi parlamendi kõrval ka seadusandlik pädevus.
Parlamentaarne vabariik on riigivalitsemise vorm, mis rajaneb parlamendivõimu ülimuslikkusel. Presidendil on peamiselt esindusfunktsioon. Tal puudub normaalses olukorras seadusandlik pädevus ja ta ei ole aktiivselt tegev riigi poliitilises elus.
X Riiklik korraldus
Riikliku korralduse all mõeldakse riigi territoriaal-poliitilist ülesehitust , riigi koostisosade õiguslikku ja poliitilist staatust ning nende omavahelise ja riigi keskvõimuga suhtlemise põhimõtteid.
Riikliku korralduse vorm iseloomustab riigi territoriaal-poliitilist struktuuri, ehk teisisõnu riigivõimu territoriaalset organisatsiooni.
Traditsiooniliselt eristatakse riikliku korralduse kahte erivormi: unitaarriiki ja föderatsiooni.
Unitaarriik ehk lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt on ühtne tervik. Tema koosseisus ei ole suhteliselt iseseisvaid riike või riiklikke moodustisi (osariike, liiduvabariike), lihtriigi territoorium jaguneb ainult haldusterritoriaalseteks üksusteks (provints, oblast ..), need omakorda väiksemateks üksusteks (maakond, rajoon ..).
Igal haldusterritoriaalsel üksusel on oma juhtimisorgan . See võib olla kas riigi- või kohaliku omavalitsuse organ, mõnikord aga nii üks kui teine.
Föderatsioon ehk liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised (föderatsiooni subjektid ).
Tänapäeval on maailmas üle 20 föderatsiooni, milleks on enamasti suurriigid
(USA, India, Brasiilia, Mehhiko , Pakistan , Saksamaa), aga on ka keskmise suurusega riike ja ka mõned väikeriigid (nt Komoori Saared ja Mikroneesia föderatsioon ).
Föderatsiooni subjektid kannavad erinevaid nimetusi: liiduvabariigid (endises NSV liidus), osariigid (USAs, Indias jm), maad (Austria, Saksamaa), provintsid ( Kanada , Pakistan), kantonid ( Šveits ) jne.
Riigi föderatsiivset iseloomu kajastab enamasti tema ametlik nimetus (Ameerika Ühendriigid, Saksa Liitvabariik), kuid küllalt sageli ta seda ka ei tee (India Vabariik, Pakistani Islamivabariik).
- Föderatsioonid on kujunenud erinevalt, sellest tulenevalt eristatakse lepingulisi föderatsioone ja konstitutsioonilisi föderatsioone.
Lepingulised föderatsioonid on tekkinud sõltumatute riikide liitumisel lepingu alusel ( Tansaania ) või riikide moodustiste või faktiliselt mõningaid riikluse tunnuseid omavate poliitiliste üksuste ühinemisel liitriigiks (USA, Šveits, Araabia Ühendemiraadid ).
Konstitutsioonilised föderatsioonid luuakse riigivõimu aktide alusel ‘’ülaltpoolt’’.
(Brasiilia, India, Pakistan)
Sellise föderatsiooni subjektil ei ole ka vormiliselt suveräänsust, enamasti puudub tal ka konstitutsioon .
Enamik tänapäeval säilinud föderatsioone on kujunenud või loodud territoriaalsel põhimõttel, seejuures ei ole silmas peetud rahvuslikke aspekte .
(-Enamik rahvuslik-territoriaalsel põhimõttel loodud sots.föderatsioonid lagunesid kohe peale keskvõimu nõrgenemist.)
Konföderatsioon .
Konföderatsioon, erinevalt föderatsioonist kui liitriigist, kujutab endast riikide liitu.
Konföderatsioon on riikide liit, mis luuakse mingi ühise (tavaliselt poliitilise või sõjalise) eesmärgi saavutamiseks ja mille struktuur, organid ning nende moodustamise kord ja pädevus määratakse kindlaks rahvusvahelise õiguse normidega (liikmesriikidevaheliste lepingutega).
- ühisorganite õigusaktid kehtivad liikmesriigi territooriumil ainult pärast nende ratifitseerimist selle riigi poolt, liikmesriigid säilitavad oma suveräänsuse.
-puudub ühtne maksu- ja õigussüsteem.
-võib kasutada ka konstitutsioonilise regulatsiooni elemente – nii võib konföderatsioonil olla liikmesriikide oma võimuorganite kõrval ühine ainuisikuline juht, parlament ja valitsus, mis koosnevad liikmesriikide esindajatest ja kasutavad pädevust, mille delegeerivad neile liikmesriigid.
Üldjuhul eelneb konföderatsioon föderatsiooni moodustamisele, või siis laguneb kas eesmärkide saavutamisel, või ajalooliste tingimuste mõjul.
Paljudes riikides, sõltumata nende valitsemisvormi ja riikliku korralduse erisustest, on territooriume, mis kasutavad ülejäänud riigiosadega võrreldes erinevat õiguspoliitilist seisundit , mida nimetatakse autonoomiaks.
XI Autonoomia
Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale antud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohaliku elu küsimuste otsustamisel , sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes.
Autonoomne moodustis luuakse üldjuhul seadusega, selle pädevus määratakse kindlaks kas riigi põhiseaduse või eraldi seadusega ; mõnikord korraldatakse kavandataval autonoomiaalal vastavasisuline rahvahääletus .
Autonoomia mõistet sisustatakse erinevalt, sõltuvalt selle sisust, sellega hõlmatava etnose paiknemisest, autonoomiast tulenevate õiguste iseloomust jne.

Autonoomia eriliigid:
1) Personaalne autonoomia – tegemist on juhul, kui hajutatult elavad etnilised rühmad loovad oma kultuuri- ja olmeküsimustega tegelevad organisatsioonid , mis võtavad osa riigi poliitilisest elust, osaledes nõuandva hääleõigusega esinduste kaudu mõnede riigi keskorganite töös (näiteks Austria, Ungari).
2) Korporatiivne autonoomia – seondub keelekoosluse olemasoluga, kellele reserveeritakse teatud arv kohti riigiaparaadis. Selle piirkonna teistest rahvusrühmadest riigiteenistujad peavad aga oskama selle koosluse keelt ja olmet, kuna selles keeles toimub nii kohtupidamine kui ka õppetöö koolis.
3) Territoriaalne autonoomia - esineb etnoterritoriaalse autonoomia ja kultuuriautonoomia kujul.
4) Etnoterritoriaalne ehk poliitiline autonoomia on võimalik seal, kus etnilised rühmad asuvad maa-alal kompaktselt, mistõttu saab luua autonoomseid vabariike, ringkondi, oblasteid, rajoone ja teisi moodustisi.
Poliitiline autonoomia omab riikluse tunnuseid:
1) Enamasti on autonoomsel üksusel oma konstitutsioon
2) Omab seaduste andmise õigust kohaliku elu küsimustes
3) Vahel omab ka õigust osaleda teatud üleriigiliste küsimuste otsustamisel
4) Luuakse kohalik parlament ja täidesaatva võimu organ
! Tema seadus ei tohi sealjuures olla vastuolus riigi või tema koostisosade huvidega ning tal ei ole oma kodakondsust ega kohtusüsteemi !
(Gröönimaa Taanis , Põhja- Iirimaa Suurbritannias, Ahvenamaa Soomes)
5) Administratiivne autonoomia - lähedane poliitilisele autonoomiale.
Erinevalt poliitilisest, on administratiivne ehk haldusautonoomia tunduvalt piiratum, kuid annab võimaluse kohalike küsimuste otsustamisel ning kohalike riigi- ja omavalitsusorganite kujundamisel arvestada kohalike etniliste rühmade huve. (Hiinas)
7) Kultuuriautonoomia - luuakse seal, kus autonoomia subjektiks olevad etnilised rühmad elavad hajutatult muu elanikkonna hulgas. Luues autonoomia alusel oma organisatsioonid ja valides kultuuriautonoomia organid, tegelevad nad nende kaudu oma kultuuri ja keele hoidmise ja arendamisega. Samuti osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus. (Austria, Ungari)
XII Poliitiline režiim
Poliitiline režiim, ehk poliitilise võimu teostamismeetodite kogum, iseloomustab demokraatlike õiguste ja vabaduste reaalset kasutamist ühiskonnas ning riigivõimuorganite seotust oma tegevuse õiguslike alustega.
Poliitilise režiimi põhitüüpidena eristatakse tavaliselt kolme poliitilist režiimi:
1) Demokraatlik poliitiline režiim (ehk demokraatia) on valitsemisviis, kus riigivõim lähtub rahvast, toetub rahva enamusele ja on rahva poolt kontrollitav.
Iseloomuks on: poliitiline pluralism, üldine valimisõigus ja kodanike õiguste ja vabaduste sätestamine konstitutsioonis ja nende kasutamise reaalne tagamine praktikas.
Kõige täielikumalt vastab demokraatliku režiimi nõuetele tänapäeval õigusriik.
2) Autoritaarne-poliitiline režiim – rajaneb isikuvõimul ning võimu teostatakse enamuse tahtest sõltumatult, kasutades selleks laialdaselt riigi sunniorganeid. Autoritaarne võim kontsentreerub ühe isiku või organi kätte. Sellest tulenevalt väheneb rahva esindusorganite ja nende institutsioonide osatähtsus, toimub opositsiooni mahasurumine ja omavalitsuslike ühenduste tegevuse piiramine.
3) Totalitaarne poliitiline režiim – antidemokraatliku poliitilise režiimi äärmuslik vorm, mis tekib tavaliselt riigipöörde tulemusena.
Indiviidide huvid allutatakse täielikult riigivõimule ja kuulutatakse riigi või rahva huvidega võrreldes ebaolulisteks. (Nt kommunistlik režiim NSV Liidus 1917-1990 või natsionaalsotsialism Saksamaal 1933-1945.)
Tallinn
2015