Radioaktiivse kiirguse seire ja vajadus Eestis (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut
Jaanus K. ja Ott K.
RADIOAKTIIVSE KIIRGUSE SEIRE JA VAJADUS EESTIS
Referaat
Õppegrupp: G-2
Juhendaja : Jaan Jõgi
Tallinn 2008
SISUKORD
SISSEJUHATUS 4
AJALUGU 4
IONISEERIV KIIRGUS 5
LIIGID 5
Alfakiirgus (α) 5
Beetakiirgus (β) 5
Gammakiirgus (γ) 6
Röntgenkiirgus (x-kiired) 6
Neutronkiirgus (η) 6
Kosmiline kiirgus 6
ALLIKAD 7
Looduslikud 8
Tehislikud 8
KIIRGUSMÕÕTMISTE MEETODID 10
KIIRGUSHÄDAOLUKORRA MÕÕTMISED 10
Ambientse doosikiiruse ja dooside mõõtmine 10
Maapinnale sadestunud heidiste mõõtmine 10
Radionukliidide kontsentratsiooni mõõtmine 10
Isikudoosi hindamine 10
Objektide pinnasaastumise mõõtmine 11
Toiduainete, vee ja keskkonna (taimed) saastumise mõõtmine 11
MOBIILMÕÕTMISED 11
Mõõtmised autodelt 11
Mõõteseadmed lennumasinatel 11
PORTATIIVSED MÕÕTESEADMED 11
Ionisatsioonkamber 11
Proportsionaaldetektor 12
Geiger-Müller (GM) detektor 12
Neutronite loendurid 12
Stintillatsioondetektoriga seadmed 12
Pooljuhtdetektoriga seadmed 13
LABORATOORSED SEADMED 13
RADOONI MÕÕTMINE 13
Lühiajaline mõõtmine 13
Pikaajaline mõõtmine 13
KIIRGUSKESKUS 14
PEAMISED ÜLESANDED 14
REGISTRID 14
Kiirgusallikate register 14
Kiirgustegevuslubade register 14
Riiklik kiirgustöötajate doosiregister 14
Tuumamaterjali register 15
Radioaktiivsete jäätmete register 15
KIIRGUSSEIRE OSAKOND 15
Varajane hoiatamine 15
Kiirgushädaolukord 17
Isikudosimeetria 18
Laboratoorsed analüüsid 19
RADOON 21
RADOON EESTIS 21
Siseõhu radoonisisalduse uuringud 21
Geoloogilised uuringud 22
TUUMABAASID EESTIS 24
EESTIL OLI TUUMAALLVEELAEVASTIK 24
KEILA -JOA RAKETIBAAS 24
SILLAMÄE RADIOAKTIIVSETE JÄÄTMETE HOIDLA 25
TAMMIKU RADIOAKTIIVSETE JÄÄTMETE MATMISPAIK 26
KOKKUVÕTE 27
KASUTATUD MATERJAL 28

SISSEJUHATUS

Ainele avaldatud mõju järgi liigitatakse kiirguseid ioniseerivaks ja mitte ioniseerivateks. Ioniseerivateks kiirgusteks on kosmiline kiirgus, röntgenkiirgus ja radioaktiivsetest materjalidest tulev kiirgus. Mitteioniseerivaks kiirguseks on ultraviolettvalgus, soojuskiirgus , raadiolained ja mikrolained . [1]

AJALUGU

Rohkem kui sada aastat tagasi, 1985. Aastal avastas Würtzburgi Ülikooli professor Wilhem Conrad Röntgen kiired, mida ta hakkas nimetama x-kiirteks (hiljem hakati nimetama röntgenkiirteks). [2]
Hiljem avastas prantsuse füüsik Henry Becquerel uraanisoola uurides loodusliku radioaktiivsuse . [2]
Edasises kiirguste uurimisel olid olulise tähtsusega Marie ja Pierre Curie tööd ning Ernst Rutherfordi avastus, mis näitas, et magnetväli jaotab raadiumist lähtuva kiirguse kolmeks komponendiks: alfa- (α), beeta- (β) ja gammakiirguseks (γ). Gammakiirgus on oma olemuselt lähedane x-kiirtele, alfa- ja beetakiirgus kujutavad endast laetud osakeste voolu. [2]
Illustratsioon 1 Tüüpiline radioaktiivsuse sümbol ( http://www.wpclipart.com/signs_symbol/yellow/radioactive_sign_01.png.html )

IONISEERIV KIIRGUS

Kõik aineline koosneb aatomitest. Aatomid on kõik sarnase ehitusega: koosnevad tuumast, mille ümber tiirlevad elektronid. Aatomituumad koosnevad prootonitest ja neutronitest ning üldjuhul on väga püsivad. Kuid mõnedel aatomituumadel on omane iseeneslikult laguneda. Selle lagunemise käigus tekivad uued tuumad ning vabanevad suure energiaga osakesed ja elektromagnetkiline kiirgus – gammakvandid. Aatomituumade võimet iseeneslikult laguneda nimetatakse radioaktiivsuseks ja selliseid tuumi radionukliidideks.
Vabanenud osakesed ja gammakvandid on võimelised ioniseerima ümbritsevat ainet. Seepärast nimetatakse vabanenud osakeste ja gammakvantide voogu ioniseerivaks kiirguseks. [3]

LIIGID

Enamus levinud kiirguste liigid on pärit radioaktiivsetest materjalidest, kuid teatud liiki kiirgused tekitatakse ka muul viisil – kõige tuntumaks on näiteks röntgenkiired. [1]

Alfakiirgus (α)

Moodustavad positiivse laenguga heeliumi tuumad, mis eralduvad suuremast ebastabiilsest tuumast. Alfa-osake on suhteliselt massiivne osake, kuid tema levikaugus õhus on väike (1-2 cm) ja paber või nahk neelab selle täielikult. Alfakiirgus võib siiski olla ohtlik: sattudes kehasse sissehingamise või neelamise käigus, sest lähikoed nagu kops või kõhu sisekoed võivad saada suure kiirgusdoosi. [1]

Beetakiirgus (β)

Moodustavad elektronid, mis eralduvad ebastabiilsest tuumast. Beetaosakesed on alfaosakestest tunduvalt väiksemad ja võivad tungida sügavamale materjalidesse või kudedesse. Beetakiirgus neeldub plastikus, klassis või metallikihis täielikult. Üldjuhul ei tungi see ka naha pealispinnast sügavamale, kuid ulatuslikuma kokkupuutega suure energiaga beetakiirgajatega võib põhjustada nahal põletusi. Samuti võivad sellised kiirgajad ohtlikuks osutuda, kui nad satuvad kehasse sissehingamise või neelamise käigus. [1]

Gammakiirgus (γ)

Moodustavad väga kõrge energiaga footonid (teatud elektromagnetiline kiirgus nagu valgu), mis eralduvad ebastabiilsest tuumast ja samal ajal võib kiirata ka beetaosakesi. Gammakiirgus põhjustab ainet läbides, eelkõige kokkupuutumisel elektronidega, aatomite ionisatsiooni. Kiirgus on suure läbimisvõimega ja ainult väga paks tihe aine kiht nagu näiteks teras või plii võib olla heaks varjestuseks. Gammakiirgus võib siseelundeid tugevalt mõjutada ka ilma seda sisse hingamata või neelamata. [1]

Röntgenkiirgus (x-kiired)

Moodustavad kõrge energiaga footonid (sarnased gammakiirgusele), mida kutsutakse esile kunstliku elektronkiire järsu pidurdamisega. Tegemist on samamoodi suure läbimisvõimega ja ilma tiheda materjali kaitsekihita võib see põhjustada siseelunditele suuri kiirgusdoose.
Tekitatakse elektronkiirega metallist sihtmärki (tavaliselt volframi) tulistades. Metalli aatomite elektronid neelavad elektronkiire energia – teaduslikult öeldes metalli aatomid ergastuvad ning siis „lõõgastudes“ vabastavad energia röntgenkiirtena. Kiirus pärineb niisiis metalli aatomitest, kuid erinevalt radioaktiivsest kiirgusest ei vabane ta tuumast. Selline tekkimisviis tähendab ka, et röntgenkiirgusega ei kaasne poolestumise protsessi. Kui elektronkiir välja lülitatakse, siis kaovad ka röntgenkiired. [1]

Neutronkiirgus (η)

Moodustavad neutronid , mis eralduvad ebastabiilsetest tuumadest, eriti aatomi lagunemise ja tuumade liitumise ajal. Ehkki neutroneid esineb kosmilistes kiires, kutsutakse neid tavaliselt esile tehislikult. Neutronid on elektriliselt neutraalsed ja seetõttu väga suure läbimisvõimega. Kokkupuutes aine või kudedega kutsuvad nad esile beeta- ja gammakiirgust. Neutronkiirguse mõju vähendamiseks on vajalik väga tugev varjestus. [1]

Kosmiline kiirgus

Tuleb avakosmosest. See on segu mitmetest erinevatest kiirguse liikidest – sisaldab prootoneid, alfa-osakesi, elektrone ja teisi erineva suure energiaga osakesi. Kõik need osakesed on tugevas vastastikmõjus atmosfääriosakestega ning selle tulemusel moodustuvad kosmilise kiirguse peamise osa maapinnal müoonid, neutronid, elektronid positronid ja footonid. Valdav osa maapinnal saadavast doosist tuleb müoonidest ja elektronidest. [1]

ALLIKAD

Ioniseeriva kiirgusega puutume kokku erineval viisil. See tekib looduslikes protsessides nagu uraani lagunemisel maapinnas ning inimtegevuse tagajärjel nagu röntgenkiirguse kasutamisel meditsiinis – seega jagatakse allika järgi kiirgused looduslikeks ja tehislikeks.
Igal kiirgusallikal on kaks olulist iseloomustajat – kui suure doosi annab see inimesele ja kui lihtsalt on võimalik selle doosi mõjutada. Alles hiljuti arvati, et looduslikud kiirgused on märkamatud ja muutumatud. Kuid praeguseks on selge, et radoongaasi lagunemissaaduste hulk elamutes võib olla mõnes piirkonnas märkimisväärselt kõrge, ehkki olemasolevates elamutes on seda üsna lihtne vähendada ja uute ehitamisel vältida. Teistest looduslikest allikatest pärinevat kiirguse toimet ei ole eriti võimalik muuta. Foon, mis moodustub kosmilise kiirgusest, gammakiirgusest ja organismis looduslikust radioaktiivsusest, põhjustab elanikule keskmiselt aastase doosi suurusjärgus 1mSv.
ÜRO aatomkiirguse mõjude teaduslik komitee ( UNSCEAR ), mis avaldab regulaarselt andmeid kõikidest allikatest pärineva kiirguse dooside kohta, 2000.aastast pärit ülevaates on märgitud, et maailma elanikkonna keskmiseks kogudoosiks aastas on umbes 2,8mSv. Sellest üle 85% on pärit looduslikest allikatest, meditsiiniline kiirgus moodustab 14% ja alla ühe protsendi kogukiiritusest moodustavad kõik ülejäänud tehiskiired. [1]
Illustratsioon 2 Kiirguse allikate dooside osakaal UNSCEAR 2000.a aruande põhjal [1]

Looduslikud

Looduslik ioniseeriv kiirgus levib kõikjal keskkonnas. Kosmilised kiired jõuavad Maale avakosmosest. Ka Maa ise on radioaktiivne. Looduslikku radioaktiivsust leidub toidus, vees kui ka õhus. Me kõik puutume kokku looduslikku kiirgusega. Inimeste, loomade ja taimede evolutsioon on kulgenud loodusliku radioaktiivse kiirguse taustal. Üldiselt ei kujuta see märkimisväärset ohtu meie tervisele, kuid on erandeid . [1]

Kosmiline (0,4mSv)

Gammakiirgus (0,5mSv)

Sisemine (0,3mSv)

Radoon (1.2mSv) [1]

Tehislikud

Meditsiiniline (0,4mSv)

Tuumakatsetused atmosfääris (0,005mSv)

Tšernobõli katastroof (0,002mSv)

Tuumaenergeetika (0,0002mSv) [1]
Illustratsioon 3 Meditsiinis kasutatav röntgenkiirte aparaat ( http://www.radiologie-diepholz.de/images/untersuchungen/digi_roentgen_2.jpg )

KIIRGUSMÕÕTMISTE MEETODID

KIIRGUSHÄDAOLUKORRA MÕÕTMISED

Teostatakse ambientse doosikiiruse ja dooside mõõtmisis (tavaliselt gammakiirgusest põhjustatud doosid ), õhukandeliste radionukliidide aktiivsuskontsentratsiooni mõõtmisi, maapinnale sadenenud heidiste mõõtmisis, isikudooside mõõtmisi, ehitus ja muude objektide pindade saastumise mõõtmisi, toiduainet, vee ja keskkonna (taimede) saastumise mõõtmisi. [4]

Ambientse doosikiiruse ja dooside mõõtmine

Tehakse pidevalt või perioodiliselt ja andmeid kasutatakse kaitsemeetmete vajalikkuse üle otsustamisel. Selleks kasutatakse portatiivseid või statsionaarseid seadmeid. [4]

Maapinnale sadestunud heidiste mõõtmine

Andmed maapinnale sadestunud radionukliidide kohta on vajalikud otsustajatele kaitsemeetmete valikul . Tihti on seotud pinnase proovide võtmisega. Täpsed andmed saadakse teisaldatavatest gamma -spektromeetriga, ülevaade suurte alade saastumise tasemest saadakse juba mobiilsete mõõteseadmetega. Tulemused on radionukliidi spetsiifilised . [4]

Radionukliidide kontsentratsiooni mõõtmine

Mõõdetakse õhuosakeste ja gaaside radioaktiivsust koos nukliidide määramisega. Andmeid kasutatakse varase hoiatamise eesmärgil ja hajusate saastepilvede iseloomustamiseks ( tundlikum doosikiiruse mõõtmisest). Mõõtmiseks kasutatakse statsionaarseid ja teisaldatavaid filterseadmeid. Tulemuseks saadakse radionukliidide aktiivsuskonsentratsioon. [4]

Isikudoosi hindamine

Isikudoos võib olla põhjustatud gammakiirgusest (väliskiiritus) või radionukliidide sissehingamisest ja –neelamisest (sisekiiritus). Piisavalt täpselt saab mõõta väliskiirituse komponenti, sisekiiritust saab hinnata kogukeha mõõteseadmega või proovide analüüsitulemuste alusel. Väliskiirituse mõõtmisel hinnatakse efektiivdoosi (madalatel doosikiirustel) või neeldunud doosi (suurtel doosikiirustel). [4]

Objektide pinnasaastumise mõõtmine

Kasutatakse, et selgitada välja objekte, mida peab desaktiveerima või saatma jäätmehoidlasse. Otseseks eesmärgiks on mõõta pinnale sadestunud radionukliidide kontsentratsiooni, esialgse hinnangu saamiseks piisab pinnalt lähtuva gammakiirguse mõõtmisest. [4]

Toiduainete, vee ja keskkonna (taimed) saastumise mõõtmine

Mõõdetakse indikaatorisotoopide aktiivsuskontsentratsioone. Praktiliselt alati seotud proovide võtmisega ja laboratoorse analüüsiga. Andmeid kasutavad kaitsemeetmete üle otsustajad.

MOBIILMÕÕTMISED

Mõõtmised autodelt

Autod on varustatud keerulise aparatuuriga ning GPS-ga. Antud mõõtmise eelisteks on võimalus sujuvalt liikumiskiirust muuta, pikemalt mõõta ühes punktis ja sujuvalt lähenenud võimalikule saastunud alale . Mõõta on võimalik gamma-, neutron - ja beetakiirgust. Seda laadi mõõtmised on palju odavamad ja paindlikumad õhust mõõtmisega võrreldes. [4]

Mõõteseadmed lennumasinatel

Võimaldab teostada gammakiirguse kaugmõõtmisi NaI või HPGe detektorite abiga. Saab teostada mõõtmisi eelvalitud trajektooridel (ootamatute takistuse ettesattumise risk on väiksem kui autodel teostavate mõõtmiste ajal). Peale gammakiirguse saab mõõta ka neutronkiirgust. Antud mõõtemeetodi miinused: rakendamine on kallis ja ei ole võimalik detekteerida alfa- ning beetakiirgust. [4]

PORTATIIVSED MÕÕTESEADMED

Laias laastus jagunevad kaheks: gaaslahendusdetektoriga seadmed (ionisatsioonikambriga, proportsionaaldetektoriga, Geiger-Müller tüüpi detektoriga ja neutronite loendurid) ning tahke detektoriga seadmed (stsintillatsioondetektoriga ja pooljuhtdetektoriga (Si- diood , CdZnTe kristall )). [5]

Ionisatsioonkamber

Eelised: mõõtetulemused on rangelt võrdeline neeldunud energiaga, näit ei sõltu osakeste energiast ning tegemist on parima seadmega neeldunud doosi täpseks mõõtmiseks.
Puudused: väljundsignaal on väga madal ja raske on kasutada madalatel doosikiirustel (alla 1µGy/h). [5]

Proportsionaaldetektor

Eelised: tundlikumad kui ionisatsioonkambrid – gaaslahendusel ioonide hulk suureneb, signaal on proportsionaalne kvandi või osakeste energiaga ja võimaldab eristada alfa-, beeta- ja gammakiirgust.
Puudused: vajab ionisatsioonikambrist kõrgemat pinget, pole töös nii stabiilsed, loenduri gaasikeskkonda on vaja uuendada – läbivooludetektorid. [5]

Geiger-Müller (GM) detektor

Eelised: odav, lihtne, kerge käsitleda ja piisavalt tundlik
Tehnilised puudused: näit sõltub kvandi energiast, ei anna otsest teavet neeldunud energiast (mõõtetulemus on ligikaudne), detektori täitegaasil piiratud kasutusaeg ja on ebalineaarne tugevates kiirgusväljades (pikk impulsi aeg). [5]

Neutronite loendurid

Tööpõhimõte: neutronid aeglustatakse kergetest aatomitest materjaliga (plastikud). Aeglustatud neutronid tekitavad BF3 või He tuumareaktsioone, kus eraldub alafaosake või gammakvant ja neid osakesi registreeritakse traditsiooniliste detektoritega
Neid kasutatakse piiripunktides, et avastada illegaalset tuumamaterjali. [5]

Stintillatsioondetektoriga seadmed

Gaaslahendusdetektoritest on tundlikumad ja nende seadmete kuju ning suurus võivad olla väga erinevad.
NaI (T1) detektor: kõrge gammakiirguse detekteerimise efektiivsus, võimaldab teha gamma-spektromeetriat, energeetiline lahutusvõime on 5-7%, seda ei saa kasutada tugevates kiirgusväljades
Plastik : väiksem gammakiirguse registreerimise efektiivsus, ei saa teha gamma-spektrimeetriat ja seda kasutatakse kiirguskaitses dooside mõõtmisel. [5]

Pooljuhtdetektoriga seadmed

Si-diooddetektor võimaldab teha miniatuurseid ja ökonoomseid dosimeetreid, CdZnTe detektor on hea energeetilise lahutusvõimega (2-3%) ning suudab töötada kõrgel temperatuuril. Kuid nad on väga kallid ja seni on detektorid väikese mahuga (madal kiirguse registreerimise efektiivsus). [5]

LABORATOORSED SEADMED

Nende abil toimub proovides sisalduvate radioisotoopide identifitseerimine ja raadioisotoopide aktiivsuskontsentratsiooni määramine. Praegu kasutatakse valdavalt alfa-, beeta- ja gamma-spektromeetriat. [5]

RADOONI MÕÕTMINE

Radooni aktiivsuskontsentratsioonide mõõtmiseks on mitmeid erinevaid meetodeid . Kuna radoon ja ta radioaktiivsel lagunemisel tekkivad laguproduktid emiteerivad peamiselt alfa-kiirgust, põhineb enamik mõõtmismeetodeid mingile pinnale sattunud alfa-osakeste loendamisel teatud aja vältel. Kasutatakse ka ionisatsioonikambriga mõõteriistu. [6]

Lühiajaline mõõtmine

Radoonimonitor on mõõteobjektil 2-4 päeva ning selle aja sees toimub pidev mõõtmine (aparaat registreerib 10minuti keskmise tulemuse). Saadud tulemused iseloomustavad vaid hetkeolukorda ja ei ole võrreldavad aasta keskmisega. [7]

Pikaajaline mõõtmine

Meetod on välja töötatud Suurbritannias ja Eesti kasutab Rootsi RKI poolt kohandatud metoodikat, mis põhineb alfa-tundliku filmi detektoritele. Detektorite eksponeerimisaeg mõõdetaval objektil on 2-3 kuud kütteperioodil. Tavaliselt pannakse samale objektile eri ruumidesse 2 mõõdikut – korteris näiteks elu- ja magamistuppa ning I korruse elu- ja tööruumidesse või ka keldrikorruste omadesse. Radooni radioaktiivsel lagunemisel jätavad alfa-osakesed plastikule (CR-39) jäljed. Pärast 2,5h-st söövitamist NaOH lahuses temperatuuril 90 oC, loetakse need jäljed mikroskoobi all. Jälgede arvuga detektori pinnaühikule määratakse ära alfa-osakeste hulk ruumiühikus õhus. [6], [7]

KIIRGUSKESKUS

Tegemist on Keskkonnaministeeriumi poolt hallatava riigiasutusega, mis moodustati Keskkonnaministeeriumi 29.05.1995.aasta käskkirjaga nr.88 ja alustas tööd 1.jaanuaril 1996. [8]
Illustratsioon 4 Kiirguskeskuse logo ( http://www.envir.ee/kiirgus/imgs/logo.gif )

PEAMISED ÜLESANDED

Osutada kiirgusohutust kindlustavaid teenuseid.

Nõustada kiirgustegevusloa ja kvalifitseeritud kiirguseksperdi litsentsi andjat ( Keskkonnaministeerium ).

Nõustada järelvalvet teostavat isikut (Keskkonnainspektsioon). [8]

REGISTRID

Kiirgusallikate register

Vastavalt kiirgusseadusele peab Kiirguskeskus kiirgusallikate registrit . Eesmärgiks on Eesti Vabariigis kasutusel ja hoidmisel olevate kiirgusallikate üle arvestuse pidamine. Registris olev teave on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. [9]

Kiirgustegevuslubade register

Antud register sisaldab erinevate asutuste ja firmade nimekirja, kellel on olemas kiirgustegevusluba. See on vabalt internetis saadava elektroonilisel kujul aadressil http://www.envir.ee/kiirgus/asutused.php . 11.11.2008 seisuga omavad kiirgustegevus luba 556 asutust. [9]

Riiklik kiirgustöötajate doosiregister

Registri pidamist reguleerib Vabariigi Valitsus 8.juuli 2004 määrus nr.244 („Riikliku kiirgustöötajate doosiregistri pidamise põhimäärus“). Selle eesmärk on pidada kiirgustöötajate saadud kutsekiirituse dooside arvestust . [9]

Tuumamaterjali register

Seal on andmed Eestis oleva tuumamaterjali kohta. Vastavalt Eesti Vabariigi ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ( IAEA ) vahelisele kokkuleppele kaitsemeetmete rakendamise kohta seoses tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga peab Kiirguskeskus arvestust kaitsemeetmetele allutatud tuumamaterjali kohta. [9]

Radioaktiivsete jäätmete register

Sisaldab andmeid radioaktiivsete jäätmete kohta Eesti. Siia kuuluvad AS ALARA hoidlasse üle antud radioaktiivsed jäätmed. [9]

KIIRGUSSEIRE OSAKOND

Antud osakond tegeleb looduskeskkonna radioaktiivsuse seirega vastavalt EURATOM asutamislepingu artiklile 35, varase hoiatamisega kirgusohu eest, looduskiirguse uuringutega, kiirgustegevusest põhjustatud elanikdooside hindamise ja kiirgusalase laboratoorse analüüsiga. [10]
Eesti on Euroopa Liidu liikmesriigina kohustatud koguma informatsiooni looduskeskkonna radioaktiivsuse kohta, selle praktiliseks täideviijaks on Kiirguskeskus. Sellealase tegevuse raames jälgitakse atmosfääri üldise gammakiirguse taset ja toiduratsiooni radioaktiivsust. Saadud tulemused on esitatud seireprogrammi aastaaruannetes. [10])
Kiirguskeskusest on võimalik tellida ka radooni kontsentratsiooni mõõtmist siseruumis. [11]

Varajane hoiatamine

Antud süsteemi ülesandeks on avastada võimaliku piiriülese radioaktiivse saastumise kandumine Eestisse. Selleks jälgitakse reaalajas avatud maastikul atmosfääri gammakiirguse taset ja radionukliidide sisaldust õhu tahketes osakestes ja aerosoolides. Need kaks suunda täiendavad teineteist võimaliku radioaktiivse saaste leviku varajaseks avastamiseks. Pidevalt töötavad automaatjaamad reageerivad operatiivselt õhu radioaktiivsuse tõusule, mis võib näiteks juhtuda Eesti lähedal toimuva tuumaõnnetuse korral. Antud info on aluseks elanikkonna teavitamisel kiirgusohust ja kiirguskaitsealaste meetmete rakendamisele. Kaugematel toimuvate õnnetuste korral saaste hajub ja jõuab meieni kohale teatud viivitusega, andes ajalise reservi õhuproovide kogumiseks ja filtrite gamma-spektromeetrilisteks analüüsik. Filtrite tulemusi saab kasutada Eesti territooriumi radioaktiivse saastumise pikaajalise prognoosi koostamiseks , mida kasutatakse peamiselt inimese toiduahelale suunatud kiirguskaitsemeetmete väljatöötamiseks. [10]
Varajase hoiatamise seirevõrgu tuumikuks on reaalajas toimiv 10-st automaatjaamast koosnev gammakiirguse mõõtevõrk. Kõik automaatjaamad registreerivad üldise gammakiirguse taset kasutades mõõtedetektorina GM andureid. Lisaks sellele mõõdetakse seitsmes jaamas NaI detektoriga gammakiirguse koguspekter ja leitakse erinevad doosikomponendid. Viimastest tähtsaim on tehislike radionukliididest põhjustatud komponent, mida võrreldakse etteantud alarmitasemega. Alarmitaset ületava kiirgusvälja puhul edastavad jaamad automaatselt teate Kiirguskeskuse valveteenistusele, kes 10-15min jooksul analüüsib saadud infot ja vajadusel annab häire Päästeameti Kriisireguleerimiskeskusele. Mõõtmised toimuvad avatud maastikul 1-3m kõrgusel maapinnast . Gammakiirguse looduslik varieeruvus on kuni 300nSv/h, kaitsemeetmete rakendamiseks peab olema hetkeväärtus üle 1000nSv/h.
Lisaks kuulub ka antud seirevõrku atmosfääriosakeste ja aerosoolide radioaktiivsuse seire, mida viiakse läbi Harkus, Narva-Jõesuu ja Tõravere jaamades. Kahes esimeses jaamas on rakendatud suure võimsusega filterseadmed, tänu millele on võimalik määrata õhus radionukliidide väga väikest aktiivsuskontsentratsiooni. Atmosfääri radioaktiivse saaste kõige olulisemaks indikaatorisotoobiks on Cs-137, mida leidub õhus väga vähesel määral. Alati leidub atmosfääris looduslikku radioisotoopi Be-7.
Hoiatav informatsioon võimalikust kiirgusohust võib saabuda ka rahvusvaheliste infovahetussüsteemide kaudu. Sellise teabe vastuvõtmiseks ja analüüsimiseks täidab Kiirguskeskus rahvusvahelise kontaktpunkti funktsiooni. Eesti lähialadel asuvate tuumajaamade võimalik avariide korral rakendatakse radioaktiivse saaste atmosfäärse prognoosimudelit ARGOS. Modelleerimise tulemuste alusel saab välja töötada ja õigeaegselt rakendada meetmeid elanike kaitseks. [12]
Illustratsioon 5 Eestis asuvad kiirguse automaatseirejaamad ( http://www.envir.ee/kiirgus/image/eesti.jpg )
Illustratsioon 6 Ignalina tuumajaama saaste atmosfäärse leviku prognooskaart. [4]

Kiirgushädaolukord

Tegemist on olukordadega kus inimliku vea, tehniliste põhjuste või loodusjõudude tõttu võivad tuumaseadmetega või kiirgusallikaid sisaldavate seadmetega juhtuda avariid , mille tagajärjel satub keskkonda suur hulk radionukliide, mis võivad põhjustada elanikel suuri kiirgusdoose.
Eestis võib kiirgushädaolukorra põhjustada avarii naaberriigi tuumaelektrijaamad (Loviisa Soomes, Sosnovõi Venemaal, Ignalina Leedus), radioaktiivsete jäätmete käitlemisel, liikluses radioaktiivseid aineid vedava veokiga ja kiirgusallikaga töötamisel ohutusnõuete eiramise tõttu. Lisaks võib ka hädaolukorra „räpase pommi“ lõhkamine, tuumakütusel töötava satelliidi kukkumine Eesti pinnale või selle lähedusse ja tuumalaengu tahtlik/ tahtmatu lõhkamine.
Informatsiooni võimaliku kiirgushädaolukorra tekkimise kohta valdavad Päästeamet ja Kiirguskeskus. Eestis toimuvatest kiirgusavariidest teavitab elanikkonda Päästeamet ja on ka juhtiv asutus elanike kaitse organiseerimisel. Teistest riikidest toiminud vastavatest avariidest saab hoiatavat informatsiooni peamiselt Kiirguskeskus. Hädaolukorra korral antakse elanikele kõiki sidekanaleid kasutades teada, kus avarii toimus, milline on oht, kui kaugele see ulatub ja instruktsioone kiirguse vältimiseks. [13]
Näide elust on Tšernobõli katastroof: 26. aprillil 1986a toimus tuumareaktori plahvatus Tšernobõli aatomielektrijaamas, mis põhjustas radionukliidide pihkumise keskkonda suurtes kogustes 10-ne päeva jooksul. Õhu kaudu levis õnnetuspaigalt Ukrainast radioaktiivne materjal kogu Euroopasse. Saastepilv liikus Euroopasse ja kaugemalegi, kuid sadenemise määrasid valdavalt kohalikud ilmastikutingimused – vihm põhjustas mõnes piirkonnas suurema radionukliidide sadenemise kui teistes. Kohaliku tasemel oli see katastroofi mõõtmetega – kiirgus lõppes 31 inimese (neist 28 olid tuletõrjujad) surmaga. Tuletõrjujad said sadestunud radionukliididest suuri välidoose (vahemikus 3-16Sv). Naha saastumine peamiselt beetakiirgust eraldavate radionukliididega põhjustas raskekujulist erüteemi. 209 inimest paigutati haiglasse, neist 106-l diagnoositi äge kiiritushaigus. Õnneks nad paranesid. Peamised radionukliidid, mis põhjustasud doose lähikonnas ja kaugemal asuvatele inimestele, olid jood -131, tseesium -134 ja tseesium-137. Peamise osa doosist moodustas pinnases asuvate radionukliidide välikiiritus, jood-131 sissehingamisest (sadestus kilpnäärmesse) ja toiduainetes sisalduvate radionukliididest põhjustatud sisekiiritus. [1], [14]

Isikudosimeetria

Kiirguskeskus teostab kiirgustöötaja isikudosimeetrite kontrolli Lepingu aluse. Keskuses teostatakse kiirgustöötaja isikudosimeetrilist kontrolli kasutades LiF detektoritega termoluminestsentsdosimeetreid. Selle abil mõõdetakse Hp(10) – isikudoosiekvivalenti, mille abil saab konservatiivselt hinnata efektiivdoosi. Kiirgustöötaja kannab isikudosimeetrit kindlal kehaosal, välisküljega võimaliku kiirituse suunas. „A“ - kategooria kiirgustöötaja isikudosimeetri kandmisperiood on 1 kuud, „B“ – kategooria omal 3 kuud. [15]

Laboratoorsed analüüsid

Kiirguskeskuse laboratoorium teostab analüüse vastavalt riiklikule seireprogrammile ja samuti vastavalt sõlmitud lepingutele ja tellimustele.
Riikliku seireprogrammi raames määrab laboratoorium kunstlike ja looduslike radionukliidide sisaldust õhukandelistes osakeste (Cs-137, Be-7), merekeskkonna proovides (Cs-137), jõevees (Cs-137), joogivees (Cs-137, H-3, Ra-226, Ra-228, Sr-90), piimas (Cs-137, K-40, Sr-90), lihas ja teistes toiduainetes (Cs-137, K-40, Sr-90). Lisaks tellimustele ja lepingutele teostatakse erinevaid analüüse joogiveele (Cs-137, H-3, Ra-226, Sr-90, Rn-222), toiduainetele (Cs-137, Cs-134, K-40, Sr90), ehitusmaterjalidele (Ra-226, K-40, Th-232, Cs-137) jne.
Teostavatest analüüsidest on suurim osakaal gamma-spektromeetrilisel analüüsil, mille käigus määratakse erinevaid radionukliide. Teiste analüüside osakaal on aastati erinev. Kvaliteedi tagamise ja kontrolli eesmärgil võtab laboratoorium osa rahvusvahelistest võrdlusanalüüsidest ja professionaalsustestidest. Alatest 2005.aasta aprillist on laboratoorium, kui katselabor, akrediteeritud. Gamma-spektromeetrilise analüüsi valdkonnas vastav laboratoorium ISO17025:2005 nõuetele. [16]
Illustratsioon 7 Erinevad dosimeetrid
Illustratsioon 8 2003.a erinevate analüüside osakaal ( http://www.envir.ee/kiirgus/image/2.jpg )
Illustratsioon 9 Tšernobõli tuumaelektrijaama reaktor pärast katastroofi ( http://upload.wikimedia.org/wikipedia/en/1/1b/Chernobyl_Disaster.jpg )

RADOON

Tegemist on loodusliku radioaktiivse gaasiga . Ta on värvitu ja lõhnatu ning kuulub intergaaside hulka, see tähendab, et ta ei osale keemilistes reaktsioonides. Radoon võib lahustuda vees, veres, ja ka koevedelikes. Gaasiline olek teeb ta eriliseks teiste uraanirea elementide hulgast, andes talle suurema liikuvuse . Seega, tekkides uraani sisaldavas aines (pinnas, kivim , ehitusmaterjal) on radooni aatom võimeline liikuma aine booridesse, sealt edasi on võimalik liikuda difusiooni teel, samuti transpordituna õhu ja veega. Tema poolestusaeg on kõigest 3,8 ööpäeva. Maapinnast õhku pääsenud radoon hajub atmosfääris – sisaldus välisõhus on 10-20Bq/m3. Radooni kontsentratsioon võib ohtlikumaks muutuda kinnisemates ruumides, kus tal ei ole võimalik eriti hajuda. [17]

RADOON EESTIS

Siseõhu radoonisisalduse uuringud

1981-1991.aastal korraldas ETUI ehitusfüüsika osakond esimesed radooniuuringud. Mõõtmised toimusid 400 majas (90% elamud , 10% koolid ja lasteaiad). 72% majadest oli radoonitase alla 100Bq/m3, 4% üle 800Bq/m3. Suurimaks tulemuseks saadi 6700Bq/m3 (Sillamäel). Normeületavaid radoonieraldusi ehitusmaterjalides ei tuvastatud. [18]
Keskkonnaseire raames toimus radooni uuring ka 1994-1998.aastatel. Selle eesmärgiks oli teada saada üldine radoonitase Eestimaa majades, radooniohtlikumad piirkonnad ja radooniohtlikud hoonete tüübid. Mõõtmised teostati 700 majas (peamiselt elamud). Mõõtetulemuste aritmeetiliseks keskmiseks saadi 102Bq/m3. 65% majadest oli radoonitase alla 100Bq/m3, 3% üle 800Bq/m3. Saadi teada, et ühepere-elamutes on radoonisisaldus kõrgem kui kortermajades. Samuti selgitati välja eriti radooniohtlik elamutüüp, mis tänu ventilatsioonirestidele I-korruse põrandas loob eriti soodsad tingimused pinnasest radooni sattumisele elamusse. Sellist tüüpi maja radoonirikkal pinnasel tähendab, et seal on ülikõrge radoonitase – selline maja oli Kundas, kus saadi mõõtmistulemuseks 12000Bq/m3. [18]
Aastatel 1998-2001 läbi viidud pea kogu Eestit haaranud uuringute tulemusena saadi üldistatud anded elamute radoonitaseme kohta. Siseõhu kõrgem keskmine tase oli ühepereelamutes 103Bq/m3, väikelinnad ja maapiirkondade mitmekordsete elamute esimese korruse korterite keskmiseks oli 78Bq/m3. Selle uuringu käigus leiti, et Eestis on umbes 2000 kõrge radoonitasemega elamut, kus radooni aktiivsuskontsentratsioon ületas 400Bq/m3 ja seal soovitada rakendada meetodeid selle vähendamiseks. Toetudes Rootsis läbi viidud epidemioloogiliste uuringute tulemustele leiti, et radoon põhjustab Eestis igal aastal 90 inimese haigestumise kopsuvähki. [17], [18]
Järgnevatel aastatel jätkati süvendatud uuringuid alad, mis geoloogiliste andmete ja eelnevate radoonimäärangute alusel olid käsitletavad potentsiaalsete radooniriski aladena. Enam kui 1500 majas teostatud mõõtmiste tulemuste põhjal on täpsustatud erineva radooniriskiga alade paiknemine . Ülikõrge radooniriski alad, kus leidub üle 100Bq/m3 radoonitasemega maju, mille suitsetajatest elanike risk haigestuda kopsuvähke 15% ja enam, levivad kõikjal Põhja –Eesti pankranniku lähialadel. Kõrge radooniriskiga alad, kus radoonitasemed elamutest ulatuvad 400 - 1000Bq/m3, levivad paljudes Põhja – Eesti valdades, Raplamaal, Viljandimaal ja Tartumaal . Mõõduka radooniriskiga alasid, kus elamute radoonitasemed jäävad alla 400Bq/m3, esineb pea kõikjal Eestis [17]
Viimases uuringus mõõdeti radoonitaset 208-s lasteasutuses. Uuringuga tuvastate, et peaaegu pooltes ületab radoonisisaldus standardis sätestatud piirväärtust. Uuringuks valiti piirkonnad, kus elumajades on tuvastatud kõrgeid radoonisisaldusi. Peamiselt on radooniohtlikud Põhja – Eesti, osaliselt Lääne – Virumaa ja Tartumaa. Kokku teostati uuringuid 30-s vallas ja linnas. Nõuetele ei vastanud 102 – keskmine radoonisisaldus oli lubatust kõrgem 66 hoones ja 36 hoones oli probleeme ühes või mitmes mõõdetud ruumis. Suurimad ületamised tuvastati Ida – Virumaal, kuid ka Harjumaal ja Lääne – Virumaal. Tartumaal olid tulemused üldjuhul madalamad. [17]

Geoloogilised uuringud

1985.aastal toimus riiklik geoloogiline kaardistamine (uraaniotsingud), hääbusid 60-ndate lõpus ja 70-ndatest alates uuriti ainult aluspõhja kivimeid.
1977-1986 - fosforiidimaardlate uuring, kus vaadeldi ka U (uraani) ja Th ( toorium ) sisaldust.
1985-st aastast alates toimub radionukliidide sihipärane uuring
2000.aastaks oli läbi viidud 860-ne proovi analüüs – ligi 25% pinnaseproovides ületas U sisaldus 4-5mb/kg piiri, mis viitab sellele, et need alad on potentsiaalselt radooniohtlikud.
1995.aastal määrati esmakordselt radoonisisaldust pinnaseõhus [18]
Illustratsioon 10 Radoonisisaldused Eesti elamutest (1998 – 2001) ( http://www.envir.ee/kiirgus/image/radoon_riiklik_uuring.pdf )

TUUMABAASID EESTIS

EESTIL OLI TUUMAALLVEELAEVASTIK

Eestis on olnud Nõukogude Liidu aeg 2 tuumaallveelaeva (tegemist oli siiski makettidega). Okupeeritud Eestis oli lisaks kümnetele salaobjektidele ka kaks salajast linna, mis oli tavainimesele suletud – Sillamäe ja Paldiski. Sillamäel toimus uraani rikastamine ja esimene Nõukogude Liidu aatompomm valmistati Sillamäelt saadud uraanist. 1939.aastal saadeti inimesed Paldiskist välja ja sinna asemele tekkis mereväebaas, kus olid ka kaks tuumaallveelaeva maketti. Stendihoones paiknesid 50.meetri pikkused lõigud mõlemast allveelaevast, mis sisaldasid tuumareaktoreid ja kõiki nendega kaasnevaid süsteeme. [19]
Lisaks paiknes suletud territooriumil veel jäätmete töötlemistsehh, vedel- ja tahkete radioaktiivsete jäätmete hoidlad ning abihooned (laboratoorium, jahutusvee pumbajaam, katlamaja ja gradiirid). Tšernobõli katastroofi järel tehti ohutusalane revisjon kõigil hiigelriigi tuumaobjektidel, kuid Paldiski seda kontrolli ei läbinud ning reaktorid otsustati sulgeda. [19]
30.mail 1993 sai Eesti lõpuks Venemaa valdusest kätte Paldiski – eest avanes reostatud ja prügistatud maa-ala. Tuumaobjektide likvideerimise kogemust Eestil ei olnud ja nii saadi abi Venemaalt, Rootsist, Soomelt, Saksamaalt, USA-st, Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuurilt ja Euroopa Komisjonilt. Plaani väljatöötamiskulud kandis Rootsi. Soomlased töötlesid vedelaid radioaktiivseid jäätmeid. Lisaks radioaktiivsele saastele oli tõsiseks probleemiks ka kütteõli ja mootorikütuse tugev reostus , mis kõige tugevamalt reostatud kohtades annab tunda ka tänapäeval. [19]
Paldiski probleemiga tuleb tegeleda ka tulevastel põlvede. Betoonsarkofaagidesse suletud reaktorite lammutamisele saab mõelda alles 50.aasta pärast. Selleks ajaks peab Eestis olema ka tuumajäätmete hoidla, sest Paldiski selleks ilmselt ei sobi. [19]

KEILA-JOA RAKETIBAAS

1946.aastal rajati Keila-Joa ja Türisalu panga vahetusse lähedusse 423,2ha suurusele maa-alale raketibaas, kus oli peale tavaliste rakettide ja tuumlõhkepäid kandvad raketid . 1993.aastal andsid Venemaa relvajõud raketibaasi Eestile üle koos suure keskkonnasaastega. Tänaseks on sealt saaste eemaldatud , kuid piirkond on siiski maha jäetud ning kõik, mis minema vedada andis, veeti minema – tegemist on kasutu ja rüüstatud maa-alaga. [20]

SILLAMÄE RADIOAKTIIVSETE JÄÄTMETE HOIDLA

Nõukogude liidu aeg toodeti Sillamäel kokku 100022t uraani. Sillamäe jäätmehoidla on ohuks kogu Läänemere regioonile. Siin on peidus 8mln m3 jäätmeid, mis sisaldavad lisaks muule 1830t uraani, 850t tooriumi ja 7,8t raadiumi. Jäätmehoidla on väga veepiirilähedal ning halvima vältimiseks on seda välisriikide abiga kindlustatud korralikult. Hoidla radioaktiivsus oli üle 100korra ümbritsevast kõrgem ning keskkonda eraldus radooni. 2005.aastal reaalne keskkonnaoht likvideeriti – tammid kindlustati ja jäätmed kaeti 13m paksuse valdavalt põlevkivituhast koosneva kattekihiga, kogu jäätmehoidla ulatuses rajati pikki randa enam kui 1m pikkune ja 5m kõrgune graniitrahnudest rannakindlustus, lisaks on mere ja pinnase vahele puuritud ligi 500 15-18m pikkust raudbetoonvaia, mis kinnitavad hoidla 70m paksuse stabiilse Kambriumi sinisavi külge. Mandri pool on kaitseks rajatud veekindel betoonsein. [20], [21]
Illustratsioon 11 Sillamäe jäätmehoidla ( http://www.avalikteenistus.ee/public/2007_10_04_6r_1_03_Kaasik.ppt )

TAMMIKU RADIOAKTIIVSETE JÄÄTMETE MATMISPAIK

Nõukogude Liidu poolt rajati radioaktiivsete jäätmete matmispaik ka Saku lähedale liivasesse männimetsa (valmis 1963.aastal). Sinna loodi vedeljäätmete hoiustamiseks maa-alune silindrikujuline betoonmahuti. Vältimaks radionukliidide sattumist põhjavette, olid mahuti seidad ja põrand seestpoolt vooderdatud roostevaba terasest . Tahkete jäätmete hoidla kujutab endast maapinnalähedast betoonkonstruktsiooni. 1994.aastal sai see huviobjektiks meedias, seoses „Kiisa juhtumiga“, kus metallivarguse käigus hukkus inimene, siis peale seda vaadati kriitilise pilguga üle turvanõuded ning avastati, et need ei vasta rahvusvahelistele standarditele. Tammiku vedeljäätmed oli madala aktiivsusega ja väheohtlike nukliide sisaldavad jäätmed, siis tühjendati mahuti 2001.aastal merre, mis kooskõlastati Kiirguskeskuse ja Tallinna Linnavalitsusega (kasutati Tallinna kanalisatsioonisüsteemi). Tahkete jäätmete hoidla suleti ning kaeti hüdroisolatsiooni- ja mullakihiga. Lähiajal on plaan ka selle täielik likvideerimine. [22]

KOKKUVÕTE

Ainele avaldatud mõju järgi liigitatakse kiirguseid ioniseerivaks (kosmiline kiirgus, röntgenkiirgus) ja mitteioniseerivateks (ultraviolettvalgus, soojuskiirgus, raadiolained ja mikrolained). 1985. aastal avastas C. Röntgen röntgenkiired, hiljem Bequerel loodusliku radioaktiivsuse ja rutherford jagas kiirguse kolmeks tüübiks: alfa-, beeta- ja gammakiirguseks. Gammakiirgus on oma olemuselt lähedane x-kiirtele, alfa- ja beetakiirgus kujutavad endast laetud osakeste voolu. Enamus levinud kiirguste liigid on pärit radioaktiivsetest materjalidest, kuid teatud liiki kiirgused tekitatakse ka muul viisil – kõige tuntumaks on näiteks röntgenkiired. Ioniseeriva kiirguse liigid on alfa-, beeta-, gamma-, röntgen-, neutron- ja kosmiline kiirgus. Allikad jagunevad looduslikeks ja tehislikeks. Kiirguse mõõtmiseks on mitmed meetodid: kiirgushädaolukorra mõõtmised, mobiilmõõtmised portatiivsete mõõteseadmetega mõõtmised ning mõõtmised laboris.
Eestis teostab kiirgusmõõtmisi 1996 aastal loodud Kiirguskeskus, mis on Keskkonnaministeeriumi üks osa. Kiirguskeskuse eesmärk on osutada kiirgusohutust kindlustavaid teenuseid. Kiirgusseire osakond tegeleb looduskeskkonna radioaktiivsuse seirega, varase hoiatamisega kiirgusohu eest, looduskiirguse uuringutega, kiirgustegevusest põhjustatud elanikdooside hindamise ja kiirgusalase laboratoorse analüüsiga. Varajase hoiatamise ülesandeks on avastada võimaliku piiriülese radioaktiivse saastumise kandumine Eestisse. Selleks jälgitakse reaalajas avatud maastikul atmosfääri gammakiirguse taset ja radionukliidide sisaldust õhu tahketes osakestes ja aerosoolides. Antud info on aluseks elanikkonna teavitamisel kiirgusohust ja kiirguskaitsealaste meetmete rakendamisele.
Radoon on looduslik radioaktiivne gaas . Ta on värvitu ja lõhnatu ning kuulub intergaaside hulka, see tähendab, et ta ei osale keemilistes reaktsioonides. On leitud, et radoon põhjustab igal aastal 90 inimese haigestumist kopsuvähki. Ühepere-elamutes on radoonisisaldus kõrgem kui kortermajades. Kõrge radooniriskiga alad levivad paljudes Põhja – Eesti valdades, Raplamaal, Viljandimaal ja Tartumaal.
Eesti territooriumil olid erinevad tuumabaasid Nõukogude Liidu aeg ning need olid salajased, kuhu eestlastel asja polnud (Paldiski mereväekeskus, Keila-Joa raketibaas ja Sillamäe, kus rikastati uraani ning sinna loodi selle tõttu radioaktiivsete jäätmete hoidla ning Tammiku radioaktiivsete jäätmete matmispaik).

KASUTATUD MATERJAL

Kiirgus, inimesed ja keskkond (IAEA) Rahvusvaheline Aatomiagentuur (2006) ( http://www.envir.ee/kiirgus/image/kiirguskeskond.pdf )

J. Kalam „Eesti Kiirguskeskus. Seeria: kiirgused meis ja meie ümber. Sissejuhatus kiirguste valda.“ 1996, Printall

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=152 (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/image/nelijarve/8.pdf (vaadatud 26.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/image/nelijarve/5.pdf (vaadatud 26.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/image/avalik/radoon_majades_www.pdf (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/image/Radooni_m66tmine.pdf (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=120 (vaadatud 29.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=125 (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=123 (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=54 (vaadatud 28.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=135 (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=64 (vaadatud 21.10.08)

http://en.wikipedia.org/wiki/T%C5%A1ernobyl (vaadatud 28.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=137 (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=136 (vaadatud 21.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/index.php?leht=153 (vaadatud 22.10.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/image/radooniuuringud.pdf (vaadatud 26.10.08)

http://www.tehnikamaailm.ee/est/tm/2007/12/?headerID=1121 (vaadatud 10.11.08)

http://www.gi.ee/teaching/XML/militaarne.xml (vaadatud 10.11.08)

http://www.envir.ee/4826 (vaadatud 10.11.08)

http://www.envir.ee/kiirgus/image/No_6.pdf (vaadatud 10.11.08)