Radoon ja selle ohtlikkus (1)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
RADOON
REFERAAT
Õppeaines:
ÖKOLOOGIA JA
KESKKONNAKAITSE
Ehitusteaduskond
Õpperühm: EI- 11 (A)
Koostaja : Robsurf
Juhendaja : Sirle Künnapas
Tallinn 2009

Sisukord

Sisukord 2
SISSEJUHATUS 3
1. RADOON 4
1.1.Radooni omadused 4
1.2 Kes avastas radooni ? 5
1.3 Radooni mõõtmine 6
1.3.1 Radooni mõõtmine pikaajalise meetodiga 6
1.3.2 Radooni mõõtmine lühiajalise meetodiga 7
2.RADOONI OHTLIKKUS 9
3.RADOON HOONETES, VEES JA PINNASES 10
3.1 Radoon Eesti elamutes 12
3.2 Radoon Eesti põhjavees 14
3.3 Radoon Eesti pinnases 14
4.RADOONI VÄLTIMINE 16
4.1 Abinõud vanemates majades ja õhku läbilaskvates pinnastes 16
4.1.1 Radoonikaev 17
4.1.2 Radooni imemine 17
4.1.3 Mehhaaniline äravoolu ja juurdevoolu ventilatsioon ( FT, FTX ) 18
4.1.4 Radoonitorustik 18
KOKKUVÕTE 20
KASUTATUD KIRJANDUS 21

SISSEJUHATUS

Käesolevas referaadis käsitlen radooni – looduslikku radioaktiivset gaasi – mille mõju inimese tervisele on väga ohtlik. Radooni peetakse erinevate vähitekitaja ( hingamisteede, kopsuvähi ) suureks tekitajaks . Seoses radooni ohtlikkusele on paljudes riikides kindlaks tehtud radooni konsentratsioon pinnases, elumajades, tööpaikades, joogivees, et võtta kasutusele meetmeid riski vähendamiseks. Eestis tegeletakse radooni määramisega Kiirguskeskuses ja Eesti Geoloogiakeskuses.
Antud referaadi teemaks valisin radooni, et tähsustada selle ohtlikkust inimese tervisele.
Käesoleva referaadi eesmärk on anda ülevaade radooni tekkimisest, omadustest, kaitsest, põhilistest allikatest ja tema mõjust inimese tervisele. Pidev teabe kajastamine ja teadlikkuse tõstmine radooniga kaasnevast terviseriskist propageerib omakorda radoonitaseme alandamist hoonetes ning määruste kehtestamist selle vastu.

1. RADOON

Radoon ( Rn ) on värvita ja lõhnata, õhust raskem looduslik radioaktiivne gaas . Seega on radoon ümbritsevas keskkonnas üks eksisteerivatest ioniseeriva kiirguse allikatest, mis kujutab eluorganismidele, sealhulgas inimestele, suurt ohtu. Radioaktiivsetele ainetele on omane ebastabiilsus : nad lagunevad iseenesest uuteks radioaktiivseteks või stabiilseteks aineteks eraldades samas ioniseerivat kiirgust. Normaaltingimustel annab radoon üle poole elanikkonna poolt saadavast kiirgudoosist. [ 6 ]
Radoon on üks vahelüli looduslikku uraani lagunemisel stabiilseks pliiks . Uraani leidub suuremal või vähemal määral kõikjal maakoores, samuti ka kõikides mineraalsetes ehitusmaterjalides. Seega leidub kõikjal ka radooni.Õhu loomulik nõrk radioaktiivne foon tuleneb peamiselt radoonisisaldusest.[ 7 lk 3]

Radooni omadused

Radoon on värvusetu, lõhnatu ja äärmiselt mürgine raske gaas , ainus radioaktiivne gaasiline üheaatomiline lihtaine. Radooni aatomnumber on 86, mis on võrdne ka elektronide arvuga, aatommass [ 222 ], tema kristallne struktuur on tahujas kuup .
Peamisteks füüsikalisteks omadusteks on: sulamistemperatuur – 71 °C, keemistemperatuur -61,8 °C ja tihedus 0,00973 g/cm3 . Vedelal kujul helendub. Gaasina lahustub ja absorbeerub mitmesugustes orgaanilistes ainetes ( alkoholides, hapetes, parafiinis ja mujal ), moodustab klatraate. [ 5 ]
Kõik kolm radooni isotoopi ( radoon, aktinon, toroon ) on pärit maakoorest uraani ja tooriumi lagunemisahelast. Seega on radoon looduslik gaas, mille kolm isotoopi pärinevad erinevatest lagunemisridadest.[ 3 ]
Radoon on lõhnatu inertne gaas. Ta ei osale keemilistes reaktsioonides. Vees võib ta lahustuda, samuti ka veres ja koevedelikes. Gaasiline olek teeb ta radioloogia seisukohalt eriliseks teiste uraani (tooriumi) rea elementide hulgas, andes talle suurema liikuvuse. Gaasiline olek tähendab, et tekkide
raadiumi sisaldavates ainetes ( pinnas, kivim , ehitusmaterjal ) on radooni aatom võimeline liikuma aine pooridesse. Sealt edasi on võimalik liikumine difusiooni teel, samuti ka transpordituna õhu või veega. [ 3 ]
Difusiooni ehk laialivalgumise või segunemise teel levides ei ole radooni tee eriti pikk — vees umbes 5 sentimeetrit , õhus 5 meetrit ja niiskes liivas 2 meetrit, pärast seda on 90 % radoonist lagunenud. Kuid transpordituna õhuga erinevates pinnasekihtides võib radoon enne lagunemist kanduda 20-40 meetri kaugusele, liikudes pikki kivimites olevaid lõhesid, kaevanduskäikudes, kommunikatsioonitrassides veelgi kaugemale. Vees mööda kivimite lõhesid võib radoon kanduda maapinnani enam kui 100 m sügavuselt. Maapinnast õhku pääsenud radoon hajub atmosfääris- tema sisaldus välisõhus on ainult 10-20 B q/m3. Gaasilise torooni poolestusaeg 56 sekundit võimaldab tal enne lagunemist levida palju lühemate vahemaade taha. Seepärast kujutab toroon endast ohtu vaid siis, kui tooriumi sisaldub otse maja aluses pinnases või ehitusmaterjalis, näiteks kasutades tooriumirikkaid graniite või pegmatiite.
Radooni teiseks tähtsaks omaduseks on lagunemine keemiliselt aktiivseteks lühiealisteks laguproduktideks nii nimetatud radooni tütarproduktideks ( poloonium -218, plii­-214, vismut -214, poloonium-214 ). Need on radioaktiivsed metalliioonid, millel on tugev tendents kinnituda õhus leiduvatele tolmule ning osakestele. Samas võivad nad kinnituda ka mitmesugustele pindadele näiteks seinad, kardinad ja muu selline. [ 7 lk 4-7 ]

1.2 Kes avastas radooni ?

Radooni nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast radio - ,,kiirgan". Radooni varasemad nimetused on olnud ka emanatsioon ( või raadiumi emanatsioon ), nitoon, aktinoon, toroon - tulenevalt päritolust
( nimed anti erinevatele Rn isotoopidele, seda tollal teadmata ). Isotoobid avastati erinevate teadlaste poolt. Üldiselt peetakse radooni avastajaks saksa teadlast Friedrich Dorn ´i 1900. aastal (avastas kõige pikaealisema isotoobi ). [ 4 ]

1.3 Radooni mõõtmine

Enne hoone ehitust tuleb määrata radooni kontsentratsioon maapinnas. Nii on võimalik teada, milliseid radoonitõkke süsteeme tuleb kasutada. Radoonikile paigaldus üksi ei pruugi kõrgete tulemuste korral olla piisav.Mõõtmisi teostatakse ka lühi- ja pikaajaliselt õhus, kus mõõteriistad paigaldatakse isiku majja. [ 8 ]
Radooni taset on soovitav mõõta kütteperioodil, kuna siis on soodustatud radooni majja imbumine ning saadav tulemus peegeldab olukorda kõige usaldusväärsemalt. Mõõtmise ajal ei ole vajadust oma tavapärast eluviisi muuta - inimesed võivad elada oma igapäevast elu ning kasutada ruume harjumuskohaselt. Otstarbekas on mõõta radooni taset hoone esimesel korrusel (teatud juhtudel ka teisel korrusel) või keldrikorrusel, kui sealseid ruume kasutatakse elu- või tööruumidena. Kõrgematele korrustele radoon üldjuhul ei jõua ning seal probleemi enamasti ei esine.
Radionukliidi aktiivsuse ühikuks on bekerell ( Bq ). Radoonisisalduse määramisel õhus on mõõtühikuks bekerell kuupmeetris (edaspidi Bq/m3). Aktiivsuskontsentratsioonil 1 Bq/m3 laguneb ühe sekundi jooksul õhu igas kuupmeetris üks radooniaatom. Maksimaalne lubatud 222Rn kogus inimesele hingamisorganite kaudu on 146 MBq/a (megabekerelli aastas). Radoonisisalduse määramisel vees on ühikuks bekerell liitris (edaspidi Bq/l). [ 8 ]

1.3.1 Radooni mõõtmine pikaajalise meetodiga

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud passiivse meetodiga, mille korral paigaldatakse mõõdetavale objektile kaheks kuuks kaks detektorit (1 komplekt). CR-39 tüüpi plastikmaterjalist detektorid asuvad spetsiaalse piluga varustatud kaitsekarbis (d=6 cm). Radooni lagunemisel tekkiv alfakiirgus tekitab plastiktükile jäljed. Detektorid ise ei kiirga ning on seega täiesti ohutud . Pärast mõõteperioodi lõppu töödeldakse plastikdetektorid keemiliselt ning analüüsitakse elektroonilise mikroskoobi ja spetsiaalse arvutiprogrammi abil. Väljundparameetrina leitakse mõõteperioodi keskmine radoonisisaldus. Meetod on usaldusväärne, kuna näitab pika mõõtmisperioodi keskmist tulemust.
Lähtudes eeldusest, et radooni peamine allikas on maapind , paigaldatakse detektorid esimeste korruste elu- ja tööruumidesse või ka keldrikorruste elu-, magamis - ja tööruumidesse, kui sellised ruumid on olemas.
Siseruumide radoonisisalduse mõõtmiseks komplekteeritud detektorid pakitakse transportimise ajaks õhutihedasse alumiiniumkotti ning saadetakse tellijale posti teel (kui ei ole kokku lepitud teisiti) koos detektorite paigaldamise kirjaliku juhisega. Detektoreid on väga lihtne paigaldada ning need ei sega igapäevaelu. Pärast mõõteperioodi lõppu saadab tellija detektorid Kiirguskeskusesse tagasi posti teel või toob ise kohale. Pärast analüüsimist väljastatakse saadud tulemuste kohta protokoll . Kasutatav mõõtmismetoodika võimaldab võrrelda andmeid teiste Euroopa riikidega. [ 1 ]

1.3.2 Radooni mõõtmine lühiajalise meetodiga

Tegemist on aktiivmeetodiga, mille korral paigaldatakse hoonesse 2-4 päevaks radoonimonitor AlphaGuard ( vt. joonis 1 ), mis jälgib radooni kontsentratsiooni muutusi ajas. Aparaat registreerib kümne minuti keskmisi tulemusi ning hiljem on võimalik mõõteandmete põhjal saada arvutiprogrammiga graafik radooni sisalduse kõikumistest hoone siseõhus mõõteperioodi jooksul. Kuigi aparaat mõõdab pidevalt, iseloomustavad saadud tulemused siiski vaid hetkeolukorda ning annavad infot radooniprobleemi esinemise või puudumise kohta hoone siseõhus.
Radoonimonitori paigaldab hoonesse Kiirguskeskuse spetsialist ning pärast mõõtmisperioodi lõppu tuleb tellijal aparaat ise Kiirguskeskusesse ära tuua (kui ei ole kokku lepitud teisiti). Mõõtmistulemuste kohta väljastatakse protokoll mõõteperioodi keskmise tulemuse ning radooni sisalduse kõikumist iseloomustava graafikuga. [ 1 ]
Joonis 1 Alpha Guard

RADOONI OHTLIKKUS

Peamine radoonist tulenev risk inimese tervisele on seotud hingamisteede ja kopsuvähiga. Terviseriski seisukohalt on oluline radooni lagunemine lühiealisteks tütarisotoopideks, nn. radooni tütarproduktideks ( poloonium-218, plii-214, vismut ­-214, poloonium-214 ). Radoon ja tema tütarproduktid satuvad hingamisorganitesse sissehingatava õhuga. Organismis jätkub nii gaasilise radooni kui ka sinna aerosoolidele kinnitunult sattunud radooni tütarproduktide spontaanne radioaktiivne lagunemine, mille tulemusena vabaneb alfa-kiirgus. Alfa-kiirgusel on küll väike läbitungimisvõime, kuid tema suhteline tervisekahjulikkus on suurem kui gamma ­kiirgusel. Alfa-kiirguse väikese tegevusulatuse tõttu jääb suurem osa temast pidama inimese naha välispinda, mis koosneb peamiselt surnud rakkudest. Elusrakke võib alfa-kiirgus kahjustada juhul, kui kiirgust emiteeriv nukliid satub organismi sisse, näiteks hingamisteedesse. Siin saab alfaosake otsekontakti kaitseta epiteeli rakkudega bronhides ja kopsude alveoolides. Radooni peetaksegi suitsetamise järel kopsuvähi riskitegurina teisel kohal olevaks. Sõltuvalt radoonist tulenevast kiirgusdoosist ja sellele eksponeeritud elanikkonna hulgast hinnatakse radoonist põhjustatud kopsuvähi juhtude arvuks Rootsis 300- 1500 aastas ja Soomes 200-600. Eestis võiks see esialgsetel hinnangutel olla 100-120 juhtu aastas.[ 4 ]
Suitsetamine tõstab järsult radoonist põhjustatud kopsuvähi riski. See seletub asjaoluga, et ruumis suitsetamisel tekib õhus väga palju osakesi, mis on efektiivseks radooni tütarisotoopide kandjateks. Suitsuse õhu sissehingamisel satub seega rohkem tütarisotoope kopsu põhjustades täiendava kiirgusdoosi limaskestadele. Puhta õhuga ruumis kinnitub osa radooni tütarisotoopidest pindadele ega satu sissehingatavasse õhku ning nende kahjustav mõju limaskestadele väheneb tunduvalt. [ 4 ]

RADOON HOONETES, VEES JA PINNASES

Kõige enam satub radoon hoonetesse peamiselt pinnasest hoone all ja ümber, ehitusmaterjalidest
ning kraaniveest. Põhiliseks siseõhu radooni allikaks pinnas. Kusjuures mitte ainult looduslikud pinnasekihid, ka täitepinnas, mis koosneb mitmesugustest tootmis- või kaevandamisjääkidest. Rõhkude erinevuse tõttu tungib pinnaseõhk majade sisemusse väga mitmesuguseid teid pidi. Sagedasemad neist on praod vundamendile toetuvates välispiiretes ja nende ühenduskohtades ning praod kommunikatsioonikanalites ja nende ümber. Pinnasest satub radoon tubadesse ka koos ventileeritava õhuga . Kuna kütteperioodil on uksed ja aknad hästi suletud, siis ruumide ventileerimisel (ka ahju kütmisel) tõmmatakse ruumidesse suhteliselt rohkem majaalust õhku, mis on kontaktis pinnasega. [ 1]
Lisaks takistab talvekuudel külmunud maapind hoone ümber radooni väljapääsu atmosfääri. Maja all pinnas ei külmu ning sinna satub ka osa radooni sisaldavast pinnaseõhust hoone ümbruses. Seepärast on radoonisisaldused hoonetes tavaliselt kõige suuremad talvisel ajal. Soojal aastaajal hoitakse uksi ja aknaid rohkem lahti ja õhutamisel tuleb tubadesse peamiselt välisõhk, mis alandab ruumide radoonitaset. Pinnaseõhku satub radoon raadiumit sisaldavast kivimist. Radooni sisaldused pinnaseõhus kõiguvad väga suurtes piirides. Teatud kogus radooni eraldub tubadesse ka ehitusmaterjalidest (betoonist, tellistest, tuhaplokkidest). Kõik mineraalsed ehitusmaterjalid sisaldavad suuremal või vähemal määral raadiumi. [ 7 lk 14 ]
Radooni võib eralduda ka kraaniveest. Ajutine radoonitaseme tõus on jälgitav vannitoas dušši või pesumasina kasutamisel ja köögis nõudepesumasina töötamisel. Tavaliselt on neis ruumides hea ventilatsioon, mis tagab ka küllalt kiire radoonisisalduse vähenemise pärast veekasutuse lõppu. [ 7 lk 11 ]

3.1 Radoon Eesti elamutes

Radooni uurimine elmutes on väga oluline, sest nüüdseks kui teatakse selle ohtlikkust inimese tervisele tuleb seda piirata. Esimesed suuremad uuringud viidi Eestis läbi aastail 1998-2001, mida viisid läbi Eestis tegutsev Kiirguskeskus ja Rootsi Kiirguskaitse Instituud ( SSI).
Mõõtmised toimusid ühepereelamutes ja kortermajade alumistel korrustel andmaks representatiivset ülevaadet radoonitasemetest meie elamutes. Uurimisobjektiks oli ligi 600 maja. Majade arvu võib pidada küllaldaseks statistiliselt usaldusväärsete andmete saamiseks. [ 6 ]
Kõik mõõtmised tehti alfa-tundlikust plastikust detektoritega 2-3 kuu vältel kütteperioodil.
Eestis on ligi 170 000 ühepereelamut ja 450 000 korterit kortermajades, kusjuures 1,26 miljonist Eestimaa elanikust 0,36 miljonit elab pereelamus ja 0,90 miljonit korterites. Eeldatavalt asub 30% korteritest korrusmajade esimestel korrustel. [ 6]
Uuringu tulemusel on keskmiseks siseõhu radooni kontsentratsiooniks ühepereelamus 103 Bq/m³ ja korrusmaja alumise korruse korteris 78 Bq/m³.
Üle 400 Bq/m³ oli radoonitase 1% elamutest, suurim mõõtmistulemus 1040 Bq/m³.
Umbes 70% Eesti elanikest elab kortermajades. Eeldades, et korterites, mis asuvad korrusmajade ülemistel korrustelbon keskmiseks radoonisisalduseks 30 Bq/m³ ja, et selliseid kortereid on 70%, saame kortermaja keskmiseks radoonitasemeks 44 Bq/m³. Siit edasi arvutame kogu Eesti elamufondi keskmineks radoonisisalduseks 60 Bq/m³.[ 6 ]
Valdade keskmised tasemed on esitatud antud peatüki lõpus oleval kaardil. [ vt. Joonis 2 ]
Nüüdseks on radooni leviku piiramist hakatud võtma suurema tõsidusega ja juba vundamendi ehituse käigus likvideeritakse radoonilevikuid soodustavaid piirkondi torustikke ja ventilatsioonidega. Vastavalt EVS 840:2003 “Sisekliima “ peab hoonete elu-, puhke - ja tööruumides aastakeskmine radoonisisaldus ruumiõhus olema väiksem kui 200 Bq/m³. [ 6 ]
Joonis 2 Valdade keskmised radooni tasemed

3.2 Radoon Eesti põhjavees

Pinnavetes (jõgede, järvede, merevees) on radooni väga vähe- tavaliselt alla 2 Bq/l. Põhjavee radooni sisaldused võivad olla küllalt suured tänu raadiumirikkast kivimist kivimi poorides liikuvasse vette sattunud radoonile. Eralduv radoonikogus sõltub ka siin kivimi raadiumisisaldusest ja radooni aatomite emaneerumisvõimest vette kivimi poorides. [ 4 ]
1994-1998 läbiviidud Eesti põhjavee uurimisandmete põhjal oli:
* Kambrium -vendi põhjavee veekompleksi Rn-222 sisaldus suhteliselt väike: 2,83- 43,22 Bq/l;
* Ordoviitsium – kambriumi veekompleksi põhjavees Rn-222 sisaldus valdavalt väike: 4,8 – 14,4 Bq/l ( erandina üks puurkaev);
* Siluri – ordoviitsiumi põhjavee Rn-222 sisaldus 1,69 – 30,97 Bq/l , see on mitu korda väiksem Põhjamaade kiirguskaitseinstituutide soovitatud piirsisaldusest;
* Kesk-alamdevoni- siluri veekompleksi põhjavee Rn-222 sisaldus väike: 2,52- 21,33Bq/l;
* Keskdevoni veekompleksi põhjavee Rn-222 sisaldus väike: 7,8-23,91 Bq/l.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eestis kasutatav põhjavesi on loodusliku
radionukliidisisalduse poolest valdavalt ohutu. [ 4 ]

3.3 Radoon Eesti pinnases

Kõrgema radoonitasemega maades klassifitseeritakse pinnased radooniohtlikkuse järgi ja kasutusel on sellest tulenevad ehitusmeetmed. Eestis on asjakohased soovitused olemas aastast 2000 kehtivas projekteerimisnormis EPN 12.3 „ Radooniohutu hoone projekteerimine “, mis alates 2003. aastast kehtib kui Eesti Standard EVS 840:2003. Dokument annab pinnaste liigituse radooni emissiooni ehk eraldumise põhjal ja esitab ehitusmeetmed radooniohu vältimiseks. [ 4 ]
Radoonisisaldust pinnaseõhus liigitatakse pinnaste radooniohtlikkuse astme määramisel järgmiselt:
1) madal tase – radoonisisaldus pinnaseõhus alla 10 000 Bq/m³ (10kBq/m³)
2) keskmine tase – radoonisisaldus pinnaseõhus 10 000 – 50 000   Bq/m³
3) kõrge tase – radoonisisaldus pinnaseõhus üle 50 000 Bq/m³ (üle 50 kBq/m³)

RADOONI VÄLTIMINE

Radoon on tervisele väga kahjulik. Elades majas , kus on kõrge radooni hulk, võib saada hingetoru- või kopsuvähi. Seepärast tuleb juba enne ehitusprojekti tegemist teha uuringud või otsida infot krundi või ehitusobjekti piirkonna kohta. Samas tuleks ohtlikumates piirkondades viia ruumi õhuvõtt maapinnast võimalikult kõrgele, kuna sellisel juhul on just maapinna lähedal ja keldrites on radooni tase kõige suurem. Võimalusi radooni leviku tõkestamiseks on veelgi, näiteks radoonikaevud, ventilatsioonid, torustikud, radoonikiled.

4.1 Abinõud vanemates majades ja õhku läbilaskvates pinnastes

 Osa meetodeid on efektiivsemad, kui radoon on pärit ehitusmaterjalist, teised meetodid  aga sellise radoon puhul, kui see on pärit maapinnast. Leidub lahendusi ka probleemide kohta, kus pole teada, kust täpselt radoon pärineb, aga need lahendused on suhteliselt kallid. Selleks, et leida parim abinõu, nii tehniliselt kui majanduslikult, tuleks teha kindlaks, kust tuleb radoon ruumi õhku. Paljudes majades, milles on kõrge radooni sisaldus, pärineb radoon maapinnast. Maapinna ülemises kihis on 30-40 % õhku.
Radooni sisaldus maapinnas, ühe meetri sügavusel maa sees olevas õhus, on alati suurem kui 5000 Bq/m³. Tavaliselt on see moreenis 20 000 - 40 000 Bq/m³ ja kruusas 30 000– 150 000Bq/m³. Kui maapinnas on savikivimi fragmente, mis sisaldavad õli (alaunkiltkivimit), siis võib radooni hulk olla isegi 1-2 miljonit Bq/m³. Esmalt tulekski leida abinõud, mis takistaksid radooni sattumist majja. Õhurõhk majas on tihti madalam, kui väljas või maa sees. Kui maapind on õhku läbilaskev ja põhikonstruktsioon on hõre, võib radooni sisaldusega õhk imbuda majja. Suurel kogusel kõrge radooni sisaldusega maapinnast pärinev õhk võib põhjustada suuremat radoonihulka majas sees kui sama suure radoonisisaldusega õhk väljas. Seetõttu tuleks tagada alarõhu vähendamine majas sees ja muuta tihedamaks kergesti lekkivad kohad. [ 2 ]

4.1.1 Radoonikaev

Radoonikaev on ülekaalukalt kõige efektiivsem abinõu, et alandada õhurõhku maa sees ja takistada radooni sattumist majja. Viimastel aastatel on paigaldatud sadu radoonikaevusid, mille abiga on saavutatud keskmise radoonisisalduse tähelepanuväärne vähenemine. Radoonikaev on valmistatud korrosioonikindlast kaanega spetsiaaltorust ning on varus -tatud niiskuskindla, pöörlemiskiirust reguleeriva ventilaatoriga, millel on suur võimsus ja madal müratase. Radoonikaev paigutatakse maja äärde maapinda. Imemisvõimsus on umbes 700 m³ tunnis. See ei tekita häirivat müra elamus ja sellel on madalad tootmiskulud, vaid mõnisada krooni aastas. Paigaldamisega ei pea tungima ehitisse. Paigaldamiseks on vaja koppa, et kaevata 4 meetri sügavusele kraav ja õhu äravoolukanal paigaldatakse nii, et maapinnast tulnud õhk juhitakse välja, ilma et see satuks tagasi majja. Selleks, et radoonikaev toimiks, tuleks see paigutada õigesse kohta. Võta meiega ühendust, pakume juhiseid paigaldamiseks. Radoonikaevuga ei kaasne külm põrand ega majaaluse maapinna külmu-mine nagu radooni imemise puhul võib juhtuda. Radoonikaevul on suhte-liselt madalad paigalduskulud.
Õhku mitteläbilaskev maapind, nt. kalju/mäe praod või purunenud kivi-mite täited. Sellistel juhtudel pole radoonikaev sobiv. Radooni imemine või FTX-ventilatsioon on parem alternatiiv . [ 2 ]

4.1.2 Radooni imemine

Radooni imemine seisneb õhurõhu alandamises elamu all maa sees. Ventilaator imeb õhku ühest või mitmest kohast betoon -plaadi alt. Ventilatsioon monteeritakse lakke , keldrisse või välisseina ning ühendatakse kanaliga.
 Radooni imemine nõuab teatud sekkumist ka ehitisse, nt.  tehakse augud alusplaati. Imemisvõimsust tuleks piirata 50 m³ tunnis, muidu muutuks põrand väga külmaks ja tekib risk maa külmumiseks.
Radooni imemisel on suhteliselt madalad tootmis- ja paigalduskulud. Selle abiga saab vähendada radooni hulka õhus 10-80 %.  Radooniimeja on majja paigutamiseks varustatud müra summutava isolatsiooni ja pöörle-miskiirust reguleeriva ventilaatoriga. On võimalik valida kas seina või lae ventilatsioon, mida võib ka välja paigaldada. Radooniimeja tuleks paigal-dada koos pöörlemiskiiruse regulaatori, manomeetri ja rõhu kontrollijaga, millel on alarm. [ 2 ]

4.1.3 Mehhaaniline äravoolu ja juurdevoolu ventilatsioon ( FT, FTX )

Kui alusplaadi alarõhk on väga suur, siis on sobilik paigaldada FT-süsteem. Selleks, et säästa küttekulusid, lisatakse sellele tihti soojusvaheti , FTX-süsteem. FT- ja FTX-süsteem ei vähenda radooni hulka nii palju kui radoonikaev. Selleks, et tagada hästi funktsioneeriv FTX-süsteem, on vaja FTX-agregaati, õhu juurde- ja äravoolu seadet ning isoleeritud kanaleid juurde- ja äravooluks. Pärast paigaldust peaks kompetentne spetsialist kontrollima paigalduse korrektsust. Tulemus ei pruugi olla päris kindel, kuna teatud alarõhk jääb alati alusplaati. See abinõu on sobilik, kui radoon tuleb nii maapinnast kui ka ehitusmaterjalist. FTX-süsteem nõuab suuremaid sisselõikeid ehitisse, aga annab samas märgatavalt parema õhu elamutes. Äravoolu ventilatsioon paigutatakse nt. pliidi kohale (nn. maitseaineriiuli ventilaator), lakke (laeventilaator), pööningule (isoleeritud kanalventi-laator). Ventilaator imeb õhku köögist ja niisketest ruumidest. F-ventilatsiooni eeliseks on see, et selle paigaldus on odav, samas tuleb paigaldada ka kanalid ja värske õhu ventiilid , tulemuseks on suurenenud õhuvahetus, mis muudab küttekulud suuremaks . [ 2 ]

4.1.4 Radoonitorustik

Nii uutes kui vanemates elamutes on tüüpiliseks sisseimbumise kohaks vundamendi sokliosa ja põrandaplaadi aga samuti vundamendi ja keldri põrandaplaadi liitekoht ( vt. Joonis 3 ). Sisseimbumise vähendamiseks tuleb liitekohad avada ja täita bituumenil põhineva mastiksiga. Samuti tuleb käituda põrandaplaati läbivate kommunikatsioonidega. [ 9 ]
 
Joonis 3 Peamised radooni sisseimbumis kohad
 
Samas on rajatavas eramus radooni ohtu võimalik vähendada ennetavas korras. Selleks on mõistlik vundamendi rajamise käigus paigaldada radooni välja tuulutamise torustik . Tuginedes euronormile 2003 aastast, mis ühtib Eesti Standardiga EVS 840:2003 “Radooniohutu hoone projekteerimine”, on Uponor välja töötanud kestva ja taskukohase Radooni paketi eramu tarbeks. Kanalid ja ühendusosad on valmistatud polüeteenist (PE) ja polüpropeenist (PP), mis ei allu korrosioonile ja taluvad hästi hoone alusest pinnasest tingitud koormust.
Toodet turustatakse paketina, milles on piisavalt komponente eramu radoonitorustiku rajamiseks. Paketiga kaasas on juhend torude paigaldamiseks.
Radoonikanali asetsemisskeem põrandaaluses pinnases on näidatud joonisel ( vt. Joonis 4 ).
Joonis 4 Radoonitorustiku paigaldamine

KOKKUVÕTE

Käesolevas referaadis käsitlesin loodusliku radioaktiivse gaasi – radooni. Selle tekkimist, leidumist, omadusi ja põhilisi allikaid . Vaadeldud on ka radoonist tulenevat riski inimese tervisele. Samuti on antud lühiülevaade Eestis läbiviidud radooni uuringute kohta ja esitatud kaart Eesti valdade radoonisisalduse keskmiste andmete kohta elamutes. Antud allikatest saadud materjalide põhjal ülevaade radooniohtlikest aladest Eestis.
Kokkuvõtvalt võiks öelda, et radooni kui loodusliku radioaktiivse gaasi tekkimine ei sõltu inimese tahtest, kuid inimene oma tegevusega on võimeline sellest tervisele tekkivat riski vähendama. Ennetades radooniohtu juba ehtusplaanide tegemisel. Näiteks võttes kasutusele ehituslikke meetmeid pinnasest tuleva radooni vähendamiseks, kasutades vähese radoonisisaldusega vett ja samuti teadvustades enesele, et suitsetamine tõstab järsult radoonist põhjustatud kopsuvähi riski.

KASUTATUD KIRJANDUS

1. E. Jõgioja, Radooniohutu elamu. Tallinn: AS Aktaprint, 2004.
2. Fireoy, Radoon, http://www.hot.ee/fireoy/radoon.ht m
3. H. Karik, K. Truus, Elementide keemia. Tallinn: Ilo, 2003.
4. Jakobson Meelis , Radoon Uurimustöö, http://www.mg.edu.ee/files/radoon_meelis_jakobson.pdf
5. Keemia,Radoon ( Rn ), http://web.zone.ee/chemistry/Rn.ht m
6. Kiirguskeskus,Riiklik uuring, http://www.envir.ee/kiirgus/image/radoon_riiklik_uuring.pdf
7. L. Pahapill, Radoon hoonetes. Tallinn: Tõravere Trükikoda, 1999.
8. Radoonitõrjekeskus, http://www.radoonitorjekeskus.ee/?id=10462
9. Uponor, http://www.uponor.ee/templates/Page.aspx?id=2228
0