Puisniidud (0)

Bioloogia
10.klass
PUISNIIDUD
Referaat
Tallinn 2009
Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Puisniidud on eesti looduse üks silmapaistvamaid näiteid, ometigi unustuse hõlma vajunud. Kui eelmise sajandi alguses olid need kooslused meie riigis väga levinud ning ka mujal läänemeremaades, siis nüüd hoolitakse nendest aina vähem. Vahepealse tööstus- ja põllumajandusbuumi käigus Nõukogude Liidu ajal ei pööratud looduse kaitsmisele just kuigi palju tähelepanu, märksa rohkem oli tähtsam kasum. 3
Siiski ei ole puisniidud meie maalt täielikult kadunud ja meie töö ongi nende säilitamine ka edasisteks põlvedeks, et ka tulevased eestlased saaksid nautida liigirikkust, mis kohati 1 ruutmeetri kohta ületab ka troopiliste metsade oma. Puisniitudel on väga mitmekülgsed tingimused, nii varju kui valgust ning tekib piisavalt huumust, et taimed saaksid edukalt meid oma kohalolekuga õnnistada. Kliima on seal sama heitlik, kui eesti suvi. Aastaajad vahelduvad ja kunagi ei või teada, et järgmine talv võib meenutada hoopis kevadet või suvi hoopis sügist. 3
Sama liigirikas, kui on taimestik on ka loomastik , just meie riigi mõistes. Puisniitudel elutsevad loomad kõikidest lähematest ökosüsteemidest, mis muudavad sealse toiduahela vägagi mitmekülgseks. 3
Selles referaadis teengi ma täpsema kokkuvõtte puisniitude erinevatest külgedest – abiootlilised tegurid, biootilised tegurid, toidupüramiid jms. Lisaks keskendun ka natuke lähemalt ühele puisniitude levinud imetajale metskitsele. 3
Lisaks tänan oma juhendajat Kaisa-Helena Luhta. 3
Kaunist lugemist! 3
3
Üldiseloomustus 4
„Pärandkoosluste harimise käsiraamat“ 6
Abiootilised tegurid 7
„Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees 9
http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf 9
Kasutatud kirjandus: 10
http://www.lzuu.lt/tracoecobalt/files/outgrowth/books/est_est/Chapter_4/chapter_4.3.ht m 10
http://et.wikipedia.org/wiki/Hunt 10
Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted 11
Energia liikumine ( muundumine ) toitumistasemetel 13
„Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees 13
Ökosüsteem kui tervik 14
Kasutatud kirjandus: 15
„Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees 15
http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf 15
Metskitsede populatsiooni iseloomustus 16
Kokkuvõte 19
Peale pikka ja põhjalikku uurimist , on teadmisi ühtäkki päris palju kogunenud. Nüüd ma saan rahuliku südamega ja kindlalt taaskord väita, et puisniidud on ühed kaunimad ja mitmekülgsemad liigikooslused kogu maailmas, Eestist rääkimata. 19
On hea teada, et meie loodus polegi nii ühekülgne, kui mõnikord tunduda võib. Tegelikult on juba tavalisel niidul rohkem taimi ja loomi, kui keegi elu sees arvata oleks osanud. Me oleme lihtsalt selle vaatega harjunud ja oska enam neid erilisi punkte märgatagi. Võib-olla seetõttu on need ka eelmise sajandi jooksul täielikult käest lastud . Õnneks saab tõdeda, et just Eesti Vabariigi ajal on inimeste teadvus taas ärganud ning säilitamisega tegeletakse täies hoos . Kuigi arvatavasti puisniite enam naljalt juurde ei teki, ei lasta enam allesolevaid nii kergekäeliselt minema. 19
Peale referaadi kokkupanemist ja kirjutamist saan kindlasti öelda, et see ongi ainuõige tegevus. Kuna puisniidud pakuvad elupaika niivõrd mitmetele taimedele kui ka loomadel, kes rikastavad meie loodust erakordselt palju. Need ökosüsteemid suudavad pakkuda nii varju kui valgust, piisavalt valgust ja soojust ning piisavalt huumusrikkaid muldasid. Kõige selle tõttu moodustub puisniitudel mitmekülgne toiduahel ja ka kaunis looduspilt inimese silmale . 20
Siiski on kahju tõdeda, et enamik eesti rahvast ei ole puisniitude olemasolust ning omadustest teadlikki. Samas, et nende eksistents ikkagi püsiks peaks ka väikest informeerimistööd tegema. Ning pärast sellise töö tegemist saan ka mina kaasmaalasi kindlasti veidike rohkem teadvustada. 20
Kasutatud kirjandus 21
„Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees 21
„Eesti kaitstavad taimeliigid “ Ülle Kukk 21
„Pärandkoosluste harimise käsiraamat“ 21
„Looduse vägi“ H. Revel 21
Sissejuhatus
Puisniidud on eesti looduse üks silmapaistvamaid näiteid, ometigi unustuse hõlma vajunud. Kui eelmise sajandi alguses olid need kooslused meie riigis väga levinud ning ka mujal läänemeremaades, siis nüüd hoolitakse nendest aina vähem. Vahepealse tööstus- ja põllumajandusbuumi käigus Nõukogude Liidu ajal ei pööratud looduse kaitsmisele just kuigi palju tähelepanu, märksa rohkem oli tähtsam kasum.
Siiski ei ole puisniidud meie maalt täielikult kadunud ja meie töö ongi nende säilitamine ka edasisteks põlvedeks, et ka tulevased eestlased saaksid nautida liigirikkust, mis kohati 1 ruutmeetri kohta ületab ka troopiliste metsade oma. Puisniitudel on väga mitmekülgsed tingimused, nii varju kui valgust ning tekib piisavalt huumust, et taimed saaksid edukalt meid oma kohalolekuga õnnistada. Kliima on seal sama heitlik, kui eesti suvi. Aastaajad vahelduvad ja kunagi ei või teada, et järgmine talv võib meenutada hoopis kevadet või suvi hoopis sügist.
Sama liigirikas, kui on taimestik on ka loomastik, just meie riigi mõistes. Puisniitudel elutsevad loomad kõikidest lähematest ökosüsteemidest, mis muudavad sealse toiduahela vägagi mitmekülgseks.
Selles referaadis teengi ma täpsema kokkuvõtte puisniitude erinevatest külgedest – abiootlilised tegurid, biootilised tegurid, toidupüramiid jms. Lisaks keskendun ka natuke lähemalt ühele puisniitude levinud imetajale metskitsele.
Lisaks tänan oma juhendajat Kaisa-Helena Luhta.
Kaunist lugemist!

Üldiseloomustus
Puisniitudeks nimetatakse omapäraseid pargiilmelisi hõreda puurindega taimekooslusi ,
mille puurinde liituvus on alla 30%. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin " puisniit " on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks". Puisniidud on regulaarselt niidetava rohustuga hõredad looduslikud puistud. Väljanägemiselt ja ökoloogilistelt tingimustelt sarnanevad puisniidud parkidele, ent puisniidud on tunduvalt vanemad ja tekkinud algselt looduslikest kooslustest. Mitmesuguse liigilise koosseisuga puude ja põõsaste grupid võivad paikneda hõredamalt või tihedamalt , kuid iseloomulik on niidukamara esinemine. Regulaarne niitmine tähendab seda, et tavaliselt niidetakse igal aastal, kuid mõni aasta võib ka vahele jääda. Puisniite on võimalik liigitada mitmesugusteks alltüüpideks: võib eristada kuivi ja märgi (soo)puisniite, liigivaeseid ja liigirikkaid jne.
Puisniidud on iseloomulikud Läänemeremaadele, eeskätt Eestile, Lõuna-Soomele ja Rootsile. Vähem ja ebatüüpilisi puisniite leidus varem ka Norras, Taanis , Saksamaal ja Kesk-Euroopa mägedes. Leedus ja Lätis leidus üksnes lammipuisniite suuremate jõgede kallastel.
Taimestik
Kaasajal pakuvad puisniidud erilist huvi seoses nende rohustu kõrge liigirikkusega. Lubjarikastel puisniitudel leidub tavaliselt üle 50 soontaime liigi ruutmeetril. Need on taimed, mille vartes ja juurtes esinev hästi arenenud veevarustuse mehhanism võimaldab neil asustada kuivi alasid. Siia hulka kuuluvad sõnajalg-, paljasseemne- ja katteseemnetaimed. See on tunduvalt rohkem kui üheski teises metsavööndi taimekoosluses. Võrdluseks: puudeta aruniitudel on rohustus kuni 30 taimeliiki ruutmeetril, alvaritel küünib see üksikutes kohtades 40-ni. Viiel Lääne-Eesti puisniidul on kirjeldatud enam kui 60 liiki ruutmeetril, sealhulgas Vahenurme küla puisniidul Pärnumaal kuni 74, Saaremaal Tagamõisa puisniidul 67 liiki. Euroopas on suuremat liigirikkust leitud üksnes üksikutes metsastepi säilinud fragmentides Lõuna-Venemaal. Puisniidud on haruldaseks näiteks ökosüsteemist, mille liigirikkus ja esteetiline väärtus on inimtegevuse tulemusel kasvanud. Puisniitude harukordset ilu on rõhutanud enamik külastajaid pärast mõne hooldatud puisniiduga tutvumist.
Liigirikkuse põhjused:
1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine. Kuna liikide lisandumine kooslusse on võrdlemisi aeglane protsess, võib kõrge liigirikkuseni jõudmine nõuda aastasadu ühtjärge kestvat puisniiduhooldust.
2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Suur elupaigaline mitmekesisus tekib siis, kui kaks nii erinevat kooslust nagu mets ja niit omavahel põimuvad. Sellises komplekskoosluses puisniidul leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid, mis pole enamasti neile päris optimaalne, ent siiski kasvamist ja arenemist võimaldav.
3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mulla happesus (pH) happelisel mullal saab normaalselt edeneda vähem liike kui neutraalsel ja lubjarikkal mullal. Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad , kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad .
4) Ka mullaviljakus on väga oluline. Osutub, et eri liiki taimi kasvab vähe nii väga vaesel kui väga rammusal mullal. Toitainete külluse korral kasvavad taimed suureks ning tugeva konkurentsi tõttu tõrjutakse välja aeglase kasvuga ja väiksemad liigid. Samataolise efekti annab sageli ka mulla niiskusesisaldus.
5) Suure liigifondi olemasolu, s.t. ümbruskonna floora suur liikide arv. Kuna taimekooslus on avatud süsteem liikide ringe mõttes, siis saab kõrge liigirikkus kesta üksnes juhul, kui ka lähemas ümbruses (alal, millest liigid ulatuvad levima) floora ei vaesu. Sellest järeldub, et kaitstes pindalalt väikest liigirikast puisniitu, on vaja selle ümber küllalt ulatuslikku kaitsetsooni.

Loomastik
Puisniitude jaoks iseloomulikku loomastikku välja kujunenud ei ole ja seega sõltub puisniidul kohatavate loomaliikide hulk peamiselt seda ümbritsevate alade loomastikust. Tavalisemad on põder, metskits , halljänes, rebane . Pisiimetajatest on teada kasetriibiku, leethiire ja juttselg- hiire esinemine. Linnustik on tüüpiline pargilinnustik, millest peamise osa moodustavad mitmesugused värvulised. Tavalisemad liigid on metsvint , salu - lehelind , aed-põõsalind, käosulane, rästad, tihased jt. Lammipuisniitudel võib arvukalt leida ka luhaniitudele iseloomulikke liike nagu tikutaja, rukkirääk, täpikhuik. Roomajatest on teada arusisaliku, nastiku, rästiku ja vaskussi esinemine. Kahepaiksetest esineb kärnkonna, rohukonna ja rabakonna.
Kasutatud kirjandus:

• „Pärandkoosluste harimise käsiraamat“
  
• http://www.pky.ee/puisniidud/iseloomustus.ht m
  

Abiootilised tegurid

ˇ Üks oluline liigirikkuse põhjus on kasvukoha tingimuste suur varieeruvus (valgus ja vari, niiskus ja kuivus , toitaineterohkus, neutraalne keskkond), mis võimaldab koos kasvada nii tüüpilistel niidu- kui ka metsataimedel. Puisniitude taimestik ongi nii mitmekesine eelkõige seetõttu, et koos saavad kasvada valgusnõudlikud niidutaimed ja varjulembesed metsataimed. Viljakamatel muldadel hakkavad enamasti laiutama tugevamakasvulised taimeliigid, kuid toitainete vähesem kättesaadavus võimaldab selle ressursi pärast konkureerida suuremal arvul liikidel. Eriti vaestes kasvukohtades domineerivad aga liblikõielised, kes suudavad sümbioosis mügarbakteritega siduda õhulämmastikku. Puisniidud on oma sesoonselt vahelduva õieiluga Eesti looduse kõige pilkupüüdvamad kooslused. Varakevadel kattuvad need ühtlase sinilillevaibaga, mille vahetavad mõnevõrra hiljem välja võsa- ja kollane ülane, suviti hakkavad massiliselt õitsema madal mustjuur, harilik härghein, verev kurereha ja paljud käpalised, hilissuvel ädallill ja sügiseti sügisene seanupp. Suure osa puisniitude rikkalikest liikidest moodustavad siiski tarnad ja kõrrelised.
Valgus
Puisniitudel on kasvavad enamasti rohurindesse loetavad taimed, mis vajavad ka palju valgust ning seda seal ka jagub . Kuigi tuntud on ka puurinne, esineb viimast ikkagi tunduvalt vähem. See omakorda annab võimaluse väga mitmetele taimedele, sest mugavad kasvutingimused on nii varju- kui ka valgust armastavatele liikidele. Valguslembesed on näiteks harilik jalakas ja harilik haab , varjulembesed aga sinilill, laanelill ja jänesekapsas. Ka enamik sõnajalgu on varjutaimed. Päikeselises kasvukohas muutuvad  nende lehed kuival ajal pruunilaiguliseks ja kahvatuks. Mõned sõnajalad on päikese suhtes eriti tundlikud. Üks sellistest on läiksõnajalg, kes vajab täiesti varjulist kasvukohta ning isegi poolvarjus võib liigsest päikesest kolletuma hakata. Oluline on leida talle tuulevaikne kasvukoht, sest tuules murduvad ta lehed kergesti. Ka aleuudi adiantum ja himaalaja adiantum ei talu otsest päikest ja on väga kuivatundlikud. Ööloomana võib välja tuua hallhundi ja päevaloomaks on metskits.

Ultraviolettkiirgus (intensiivne või mitte, kellele vajalik, ohtlik, millised kohastumused , jne)
Puisniidud asuvad enamasti parasvöötmes, Läänemeremaades, mis asub ekvaatorist kaugel. Seetõttu pole ka päikesekiirgus väga tugev ega intensiivne. Vastasel juhul ei oleks alad nii riigirikkad, esinevad tüüpilised parasvöötme taimed, mis on kohastunud suhteliselt lühikese õitsemisperioodiga ning ei vaja väga intensiivset ultraviolett kiirgust, et ellu jääda. Head näide on kaunis kuldking, mis õitseb maist juulini ja kui sellel ajal pole piisavalt valgust, ei jõua ta oma imeväikseid seemneid levitada. Taimel kulub vastavasse ikka jõudmiseks 15 aastat, seega on õige kliima talle väga tähtis. Ka enamik sõnajalgu on varjutaimed. Päikeselises kasvukohas muutuvad  nende lehed kuival ajal pruunilaiguliseks ja kahvatuks. Mõned sõnajalad on päikese suhtes eriti tundlikud. Üks sellistest on läiksõnajalg, kes vajab täiesti varjulist kasvukohta ning isegi poolvarjus võib liigsest päikesest kolletuma hakata.
Infrapunane kiirgus
Taaskord, kuna puisniidud asuvad suhteliselt jaheda kliimaga aladel, kus soojemaid kuid on vaid kolm, siis ei ole ka infrapunane kiirgus eriti tugev. Sealsed taimed on selliste tingimustega harjunud ja niimoodi kohastunud, et kui oleks ka soojem, siis see omakorda vähendaks niiskust ja taimed ei saaks piisavalt vett. Ning see tooks kaasa liikide kadumise. Samas on siinne kliima teatud oma heitlikkuse poolest ning nii taimed kui ka loomad peavad valmis olema väga erinevateks tingimusteks. Võib juhtuda, et mõni suvi on erakordsel kuum ja kuiv ning mõni vihmane ja jahe.
Parasvöötmes vahelduvad ka aastaajad, seega saavad tuntud niidu ja metsataimed kasvamisega kõige rohkem 5-6 kuud. Talveperioodil püsivad püsti vaid puurinne. Taimed on aga sellega kohastunud näiteks risoomi abil, loomad korjavad endale talveks toitu või vajuvad talveunne, nagu näiteks siil . Puud saavad oma vee kätte ka siis, kui mõned taimed enam selleks võimelised ei ole, sest nende juured ulatuvad tunduvalt sügavamale (tamm, saar) kui päike põletab nii kuumalt , et niiskus on maapinna pindmistest kihtidest ära aurunud.

Õhuniiskus (intensiivne või mitte, millised kohastumused on selleks loomadel ja taimedel, kellele vajalik, ohtlik jne)
Puisniidud levivad valdavalt mereäärsetes maades, mille tõttu on ka õhuniiskus märksa suurem, kui mandrilise kliimaga aladel. Samas jääb see kindlasti alla vihmametsade ning mussoonkliimaalade õhuniiskusele. Erinevad samblad on kohastunud niiskust õhust vastu võtma kogu oma kehapinnaga ning nad ka vajavad seda piisavalt, et ellu jääda. Aga koirohi , poolpõõsas, mille alumised osad puituvad ja püsivad mitu aastat. Lõhn on tunnuslik. Valgeviltjad lehed on talvehaljad. On sügava juurestikuga kuivalembene taim. Erinevad kuivamaa kahepaiksed nagu rohukonn ja kärnkonn vajavad palju õhuniiskust, et ellu jääda, sest nende kehatemperatuur ja sõltub väliskeskkonnast ning nad peavad õhust piisavalt niiskust saama, et mitte surra. Võib öelda, et õhuniiskust vajavad enamik Eestis elutsevaid loomi, kui ka saabub kuivaperiood, siis liiguvad nad tavaliselt niiskematesse kohtadesse , et siiski vett leida.
Happelisus
Puisniidud kasvavad enamasti paksema moreenist pinnakattega aladel ehk rähkmullal. Neile muldadele on iseloomulik kõrge huumuse- ja toitainete ning teravaservalise paemurendi (räha) sisaldus. Rähkmullaga alad on suures osas üles haritud põldudeks, loodusliku taimkatte säilimise korral ongi neil levinud liigirikkad puisniidud ja salumetsad. Rähkmullad on lubjarikkad, seega muld on pigem aluseline, kui happeline, pH tase jääb 6,5-7,2. Kuna mullad on väga huumusrikkad, siis on ka sealsed taimekooslused väga liigirikkad, enamasti kasvavad seal kaltsifiidsed ehk lubjalembesed taimed. Levinud liikideks on näiteks angerpist, lubikas, mägiristik.
Kasutatud kirjandus:

• „Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees
  
• http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf
  

Kitsa ökoamplituudiga liigi näide ( selgitus , mille suhtes, graafik )
Lepavahelik
Lepad valivad oma mükoriisakaaslasi väga hoolega, selle asjaoludest ja põhjustest on lähemalt kirjutanud Leho Tedersoo [17]. Tema andmeil on kogu maailmas leppadega ektomükoriisselt seotud vaid
umbes viiskümmend seeneliiki. Eesti lehikseente hulgas on sääraseid senistel andmetel teada kümmekond. Lepavahelik (Paxillus filamentosus s.l., foto 2) on ühe Eesti tavalisema seene –tavavaheliku (P. involutus) lähisugulane ning sarnaneb sellega ka väliselt. Kui tavavahelik on mükoriisselt seotud ilmselt kõigi meie puuliikidega ja seetõttu väga laia ökoloogilise amplituudiga, siis lepavahelikku leiame augustis ja septembris sageli, kohati väga rohkesti, ainult lepikute kõigis kasvukohatüüpides.
Laia ökoamplituudiga liigi näide
Hallhunt
Hunt ehk hallhunt ehk susi (Canis lupus ) on põhjapoolkeral elutsev kiskjaliste seltsi koerlaste sugukonda kuuluv loomaliik . Hundi levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Ta on levinud peaaegu kogu põhjapoolkeral, v.a. Aafrikas, Põhja-Ameerika lõunaosas ning igilume ja -jääga kaetud aladel. Seega kannatab ta väga äärmuslikke temperatuure -30 kraadist kuni 30 kraadini.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.lzuu.lt/tracoecobalt/files/outgrowth/books/est_est/Chapter_4/chapter_4.3.ht m
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Hunt
  

Biootilised tegurid ehk organismidevahelised suhted
Sümbioos
Sümbioosis elavad näiteks sipelgad ja lehetäid. Sipelgad toituvad lehetäide suhkrurikkast eritisest mesikastest ning tänutäheks kaitsevad sipelgad lehetäisid vaenlase eest. Viivad nad kõige mahlakamatele võrsetele ja kannavad emaseid talveks sipelgapesadesse.
Või ka metskits ning maos elavad mikroorganismid , mis lagundavad taimerakkude kestade tselluloosi ja muudavad selle metskitsele seeduvaks toiduks.
Parasitism
Kägu muneb oma munad teise linnu pessa, näiteks põldleokese omasse. Teine lind
haudub nad välja ja raiskab selleks oma energiat, aga vastu ei saa ta midagi.
Käopojad on aga valmis uut elu alustama.
Lehetäi toitub saarelehtedest, et ellu jääda. Samas saar sellest midagi kasu ei saa. Lihtsalt
lehetäi hävitab selle lehti.
Kisklus
Karihiir on väike putukatoiduline loom ning intensiivse ainevahetusega kiskja, kes sööb päevas erinevaid putukaid rohkem, kui ta ise kaalub.
Hunt, kes peab jahti halljänestele ning sööb haigeid loomi, piirab sellega haiguste levikut.
Ilves, kes toitub ka endast suurematest imetajatest, näiteks metskits ja põder.
Rohukonn, kes on oluline osa toiduahelast, sest hävitab kahjurputukaid ning kärbes, kes tema söögiks langeb.
Rebane omakord toitub väikestest närilistest ning kahepaiksetest, näiteks kärnkonnast.
Konkurents
Metsvindi pesad on teineteisest 100 – 2000m kaugusel. Vältides toidule konkurentsi.
Isased põdrad võitlevad emaste eest, paaritumise nimel.
Naat võtab valguse teistel taimedelt, seega levib kiiresti ning kasvatab suured lehed.
Rändrott on suurema ökoloogilise amplituudiga ja kohaneb paremini, on tõrjunud koduroti Kagu-Eestisse.
Isased metskitsed võitlevad emaste pärast, et paarituda.
Taimtoidulisus
Suur-kapsaliblika röövik toitub mitmesugustest ristõielistest taimedest .
Jänes sööb rohttaimi ja puukoort.
Metskits sööb vahtravõrseid.
Liblikas toitub sinilille õienektarist.
Rohutirts toitub kaselehtedest.
Kasutatud kirjandus:

• „Bioloogia õpik XI klassile“ Külli Kalamees
  
• http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf
  

Energia liikumine (muundumine) toitumistasemetel
Tootjad ehk produtsendid
Puud ja muud taimed toodavad orgaanilist ainet, kasutades mineraalseid toitained mullast, vett ning päikesekiirguse energiat. Näiteks tamm, saar, erinevad kõrrelised ja muud niidutaimed.
Esmased tarbijad ehk herbivoorid
Taimi omakorda kasutavad toiduks enamus putukaid, seega tarbivad taimede poolt toodetud ainet, et energiat saada ja elada. Levinud on lehetäid, ämblikud, maipõrnikas.
Teisesed tarbijad ehk karnivoorid
Teisesed tarbijad toituvad esmastest tarbijatest, et energiat saada. Levinud on mitmed kahepaiksed ja väiksed närilised, näiteks arusisalik , rohukonn, karihiir.
Tipptarbijad
Viimase astme tarbijad on toiduahela tipus , keda suure tõenäosusega enam keegi ründama ei tule ega toiduks vastu tahtmist ei kasuta. Nendeks on rebane, hunt, kotkas.
Kasutatud kirjandus:

• „Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees
  

Ökosüsteem kui tervik
Puisniit tervikuna on väga liigirikas, peamist osa etendavad seal valguslembesed rohttaimed, valdavalt mitmeaastased püsikud, eriti kõrrelised. Puisniitudel kasvab hõredalt mitmesuguseid laialehiseid puuliike (tamm, saar jt). Eesti liigirikkamas koosluses Laelatul kasvab 20x20 cm ruudul püsivalt koos kasvamas kuni 42 liiki sõnajalg-, paljasseemne ja õistaimi. Metsadest tekkinud niitudel kasvab peale niidutaimede ka varjulembeseid metsataimi olenevalt metsatüübist, millest see välja on kujunenud.
Niidukoosluste iseärasuseks on taimemassi koondumine rohustusse ja kamarasse. Rohustu moodustavad maapealsed rohttaimede osad, kamara maaaluste osade pindmine kiht koos uuenemispungade, juurte ja kuluga . Kamaras, kus elab hulgaliselt mullaorganisme, toimub intensiivne taimeosade lagunemine ning huumuse teke. Niidumuldadele on omane tugevam huumuse kogunemine võrreldes samades tingimustes olevate metsade või põllumuldadega. Niitudel elab rohkesti putukaid (kimalasi, liblikaid, mardikaid), närilisi (uruhiired) ning putuktoidulisi imetajaid (mutt, karihiired). Ka suurimetajaid (metskitsed, põdrad, rebased jt) ning linnud ( hiireviu , põldpüü) leiavad niitudelt toitu.
Rohttaimed ja põõsad pakuvad loomadele mitmesuguseid võimalusi toitumiseks, varjumiseks ja sigimiseks. Puisniitude toiduahelas on arvukalt taimtoidulisi putukaid (õite nektarist toituvad liblikad , kimalased, herilased , taimelehtedest toituvad rohutirtsud, liblikate röövikut, lehetäid, kärsakad), röövputukaid (jooksikud, sipelgad jt) ning ämblikke. Putukatest toituvad mitmed linnud, näiteks põõsa ja lehelinnud, põldlõoke ning putuktoidulised loomad (karihiir, arusisalik). Sageli lendab üle saagijahil hiireviu või lõopistrik. Põõsaste vahel jooksevad ringi halljänesed ning metskitsed, kellele peavad jahti rebased ja hundid . Hiirtele ja väiksematele lindudele peab jahti rebane. Mulla ja kõdukihis elavad mullaussid, hooghännalised, naksurlased, jooksiklased ja põrniklased ning nende tõugud. Ka ainuraksed, bakterid ja seene on väga arvukad ning võtavad osa taime- ja loomajäänuste lagunemisest ning muundumisest.
Seda kõike hoiab aga koos inimene, kelle kohustuseks on liigikoosluse säilimise nimel niitu vähemalt üle aasta niita, kuna tegu on sekundaarse ehk inimtekkelise niiduga.
Toiduahelad
Tammeleht-lehetäi-lepatriinu tõuk-lehelind-kodukakk
Pähkel-orav- nugis -kotkas
Saareleht-maipõrnikas-rohukonn-rebane
Toiduahelate võrgustik
põldlõoke
vaher vihmauss siil hirv
↓ ↓ ↓ ↓
Jänesekapsas → lehetäi → metsvint → lõopistrik → rebane → hunt → karu
↓ ↑
metskits uruhiir
Toiduahelate katkemine
Kui hävitada puisniitudelt kõik kiskjad , näiteks rebased või hundid, kasvaks tunduvalt saakloomade arvukus. See tähendaks suurt haiguste levikut, sest kiskjad ei kasutaks haigemaid enam toiduks. Või ka seda, et saakloomadele ei jätku enam piisavalt toitu, erinevaid taimi ning maaala oleks ülekoormatud ning imelised liigikooslused kaoksid tasapisi.
Kasutatud kirjandus:

• „Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees
  
• http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf
  

Metskitsede populatsiooni iseloomustus
Metskitsed on puisniitudel ühed tuntumad sõralised. Nad toituvad kõrrelistes, puudevõrsetest ja lehtedest. Viimaste aastatega on metskitsede arvukus märgatavalt tõusnud ja 2006. aastal tehtud uurimuse andmetele on nende tõeline arv mõnes kohas isegi 3 korda suurem, kui loenduse andmetele. Seetõttu pikendati 2007. Metskitsede küttimisperioodi. Tabelist on näha kitsede juurdekasv aasta kohta ning seal on selgelt näha, et viimase 5 aasta jooksul on nende populatsioon kaheksakordistunud. Suuremad lained olid ka 1980. ja 2006. aastal kui arvukus suurenes 3 korda. Samas on 1983. aastal vähenes juurde kasv 2000lt 700le.
Metskitsed on laia ökoloogilise amplituudiga ja neile sobib eestimaine kliima ja elukeskkond väga hästi. Nad saavad elada põhimõtteliselt üle terve Eesti, seega on nende tihedus suur, tuhande hektari kohta üle paarikümne tuhande. Populatsiooni seisund on väga hea, kui vaadata sellest küljest, et kas nad võiva välja surra. Metskitsede arvukus on viimastel aastatel ainult kasvuteel olnud. Tervislikult ei ole suuremaid probleeme nendega olnud, ühtegi haigusepideemiat lähiminevikus puhkenud. Küll aga võib asi teistmoodi pöörduda, kui populatsioon liiga suureks kasvab ning kiskjad ei suuda enam nende ega ka haiguste levimist piirata. Toiduahelas asuvad metskitsed taimtoidulistena keti keskel. Toituvad näiteks puuvõrsetest ning nad ise on toiduks kiskjatele, näiteks rebane, hunt, ilves. Inimestele võib nende liigne tegevus tekitada palju kahju, sest metskitsed kahjustavad metsa ja puid.
Kasutatud kirjandus ja graafikud on pärit:

• http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=716392/Metskitse+arvukus+ja+loendusvea+m%E4%E4ramine.pdf
  

Ökoloogilised globaalprobleemid, mis mõjutavad vaadeldavat ökosüsteemi
Puisniitude kõrgaeg oli möödunud sajandi lõpul, mil niidetavate ja karjatavate puisniitude pindala oli ligikaudu 850 000 ha ehk 18 % Eesti pindalast. Seejärel hakkas looduslike niitude pindala vähenema, kuna kergemini kultuuristatav osa hariti üles ning kasutati põllu- või kultuurheinamaana. Siiski kahanes puisniitude pindala kuni Teise maailmasõjani suhteliselt aeglaselt.
Esimeseks oluliseks puisniitude kadumise põhjuseks kujunes 1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine . Maa ja loomad ühistati, kolhoosnikud võisid eravalduses pidada mõnd kodulooma ning seetõttu vähenes ka talu vajadus heina teha. Peamine puisniitude pindala kahanemise põhjus oli suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst loobumine. Samasugune intensiivsemale põllumajandusele üleminek on olnud puisniitude kadumise peapõhjuseks ka Lääne-Euroopas.
Praeguseks on puisniite alles naeruväärset vähe ja seda ökosüsteemi ähvardavad enamasti samasugused probleemid, nagu tervet maailma loodust. Globaalne soojenemine ja kliimamuutused võivad kitsa ökoamplituudiga taimede tingimusi saatuslikult muuta ja liikide arv väheneks märgatavalt. Samamoodi ei mõju sellele hästi õhusaaste, sest taimed vajavad ellujäämiseks puhast õhku. Õhusaaste võib ka kaasa tuua happevihmad ning see omakorda reostunud vihmavee , mis jällegi mõjuks sellistele liigikooslustele laastavalt. Lisaks kõigile sellele peame me puisniite kindlasti edasi hooldama , sest vastaval juhul ei jääks neist enam mitte midagi järgi, kuna puisniidud sõltuvadki inimestest ei tohi me kaotada aktiivsust nende säilitamiseks.
Kasutatud kirjandus:

• http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf
  

Kokkuvõte
Peale pikka ja põhjalikku uurimist, on teadmisi ühtäkki päris palju kogunenud. Nüüd ma saan rahuliku südamega ja kindlalt taaskord väita, et puisniidud on ühed kaunimad ja mitmekülgsemad liigikooslused kogu maailmas, Eestist rääkimata.
On hea teada, et meie loodus polegi nii ühekülgne, kui mõnikord tunduda võib. Tegelikult on juba tavalisel niidul rohkem taimi ja loomi, kui keegi elu sees arvata oleks osanud. Me oleme lihtsalt selle vaatega harjunud ja oska enam neid erilisi punkte märgatagi. Võib-olla seetõttu on need ka eelmise sajandi jooksul täielikult käest lastud. Õnneks saab tõdeda, et just Eesti Vabariigi ajal on inimeste teadvus taas ärganud ning säilitamisega tegeletakse täies hoos. Kuigi arvatavasti puisniite enam naljalt juurde ei teki, ei lasta enam allesolevaid nii kergekäeliselt minema.
Peale referaadi kokkupanemist ja kirjutamist saan kindlasti öelda, et see ongi ainuõige tegevus. Kuna puisniidud pakuvad elupaika niivõrd mitmetele taimedele kui ka loomadel, kes rikastavad meie loodust erakordselt palju. Need ökosüsteemid suudavad pakkuda nii varju kui valgust, piisavalt valgust ja soojust ning piisavalt huumusrikkaid muldasid. Kõige selle tõttu moodustub puisniitudel mitmekülgne toiduahel ja ka kaunis looduspilt inimese silmale.
Siiski on kahju tõdeda, et enamik eesti rahvast ei ole puisniitude olemasolust ning omadustest teadlikki. Samas, et nende eksistents ikkagi püsiks peaks ka väikest informeerimistööd tegema. Ning pärast sellise töö tegemist saan ka mina kaasmaalasi kindlasti veidike rohkem teadvustada.
Kasutatud kirjandus

• „Bioloogia XI klassile“ Külli Kalamees
  
• „Eesti kaitstavad taimeliigid“ Ülle Kukk
  
• „Pärandkoosluste harimise käsiraamat“
  
• „Looduse vägi“ H. Revel
  
• http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=716392/Metskitse+arvukus+ja+loendusvea+m%E4%E4ramine.pdf
  
• http://www.kipikoovi.ee/vaarsused.php?ID=31
  
• http://www.pky.ee/puisniidud/iseloomustus.ht m
  
• http://www.ut.ee/BGZH/looduskaitse/2003/Puisniidud.pdf
  
• http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=509&kateg=2&alam=69&leht=3
  
• http://www.lzuu.lt/tracoecobalt/files/outgrowth/books/est_est/Chapter_4/chapter_4.3.ht m
  
• http://paber.maaleht.ee/LEHT/2000/08/24/maamajandus.html
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Hunt
  
• http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel822_818.html
  

21