EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniidud Eesti seadusandluses Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Puisniitudest................................................................................................................................4 Milline niit on looduse poolest väärtuslik...........................................................................4 Ohud puisniidule.................................................................
seatud eesmärgid aastani 2020 ja meetmed eesmärkide saavutamiseks. Poollooduslikud kooslused ehk pärandkooslused on loodusliku elustikuga kooslused, mis on arenenud pikaaegse mõõduka karjatamise ja niitmise tulemusel. Pärandkoosluste säilitamine on meie looduskaitse üks olulisemaid vastutusvaldkondi. Poollooduslikud kooslused on loopealsed ehk alvarid, pärisaruniidud, nõmmeniidud, lamminiidud ehk luhad, soostunud niidud, puisniidud, rannaniidud ja puiskarjamaad. Poollooduslikke kooslusi iseloomustab suur rohttaimede mitmekesisus, mis loob tingimused ka teiste elustikurühmade rohkuseks. Nii on Eestis poollooduslikud kooslused oluliseks kasvupaigaks näiteks ligi 700 taimeliigile. Pärandkoosluste loodusväärtused säilivad ainult inimese kaasabil. Ilma niitmise või karjatamiseta niidud võsastuvad ning neile omane liigikoosseis muutub, liigirikkus väheneb.
pärandkoosluste puhul on see vastupidi. Poollooduslikel aladel pinnast sihilikult ei muudeta ja uusi liike sisse ei tooda, mis tähendab et pärand-kooslustel on inimmõju sarnane sellega, mida avaldavad taimedele ka looduslikud herbivoorid, mis teeb selle harimisest loodussõbraliku taimestiku mõjutamise viisi. Tahtliku mõjutamise vormideks on näiteks: kultuurrohumaade kündmine, väetatamine, külvamine. Pärandkoosluste tüübid Peamised poollooduslike rohumaade tüübid on puisniidud, puiskarjamaad, kuivad, mõõdukalt niisked ja ajuti liigniisked aruniidud, looniidud ehk alvarid, lamminiidud ehk luhad ja rannaniidud. Puisniidud Puisniidud on hõredad puistud, mida niidetakse heina varumiseks. Et nii mõnigi kord lastakse niidetud alale peale niitmist ka kariloomad, on puisniite puiskarjamaadest raske eristada. Suurim erinevus puiskarjamaadega on majandamisviisi valdavuses: puisniite peamiselt
ohustatuse astet. Nii on kindlaks tehtud, et neist 1314 liiki ehk 15% on ohus või välja surnud. Ökosüsteemide mitmekesisus - Raske on uurida ja mõõta organismide elukeskkonna ja ökosüsteemide mitmekesisust maakeral. Mõnikord määratakse ökosüsteemide mitmekesisust liigirikkuse alusel. Liigikaitse I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. Näiteks: nõtke näkirohi , läänesõrmkäpp, ebapärlikarp. Must-toonekurg ja lendorav on peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku ohustab üha laienev raietegevus. I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda: · luba loomade häälte salvestamiseks · sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks
2 4. Üleujutatavad rohumaad jõe- ja järvelammidel kuivad, niisked ja soostunud lamminiidud ja lammiroostikud ning rannikul rannarohumaad. 5. Kultuuristamisest mõjutatud rohumaad - kultuurrohumaad ja mahajäetud kultuurrohumaad. 6. Aasarohumaad ehk märjad lammirohumaad parasniisked või nõrgalt liigniisked korrapäraselt üleujutatavad rohumaad. 7. Puisniidud Puude ja põõsastega heinamaa ehk regulaarselt niidetava rohustuga hõre puistu. Puisniidud kujunesid inimese elupaikade ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Oma traditsioonilise ilme said Eesti puisniidud seoses vikati kasutuselevõtuga ja heinateo kultuuri kujunemisega arvatavasti 4.-7. sajandi paiku. Kuni 20. sajandi alguseni olid puisniidud põhilisteks heinamaadeks Eestis. Eriti väärtuslikuks
on võimelised antud koosluses kasvama (Taylor jt., 1990; Zobel, 1992, 1997; Eriksson, 1993; Pärtel jt. 1996; Pärtel & Zobel, 1999). Luhaniidud on tekkinud lammimetsadest inimtegevuse tulemusena. Suuremate jõgede (Emajõgi, Pärnu, Halliste, Pedja jõgi) ääres figureerisid need vähesel määral puisniitudena juba atlantilisel kliimaperioodil. Laiemas ulatuses hakkasid aga lamminiidud kujunema alates esimese aastatuhande keskpaigast e.m.a karjakasvatajate hõimude ilmumisel Eesti aladele (Laasimer, 1965). Luhaniidud on suhteliselt vanad traditsioonilised kooslused, mistõttu on neil suur liigifond, sest suurem hulk liike on pikema aja jooksul jõudnud seal kohaneda. 3 Kõrge liigirikkuse püsimisele on peale liigifondi hüpoteesi välja pakutud erinevaid selgitusi (Grace, 1999; Barot, 2004), näiteks keskkonna heterogeensuse esinemine nii ajas kui ruumis
kattumine elustikuga, ka koosluse hävimise tagajärjel vabanenud koha koosluse taastumine) Sekundaarne suktsessioon - koosluse taastumine (nt peale raiet) samas alles olevate diaspooride kaudu. Koosluste suktsessiooni lõppjärguks on koosluste ökoloogiline tasakaal ehk kliimaks. PKÜ - Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) on mittetulunduslik valitsusväline ühing, mis on asutatud 27. märtsil 1997. a. eesmärgiga tagada Eesti pärandkoosluste püsimine. ELF - Eestimaa Looduse Fondi (ELF) eesmärgiks on kogu Eesti looduse ja mitmekesisuse hoidmine. ELF on asutatud 1991. aastal 40 looduskaitsja ja loodusteadlase poolt. 1999. aastast on ELF sihtasutus. ELF on valitsusväline, nii poliitiliselt kui majanduslikult sõltumatu keskkonnakaitse organisatsioon. ELFi algatusel ja toel on loodud rahvusparke, looduskaitsealasid ja viidud läbi ulatuslikke inventuure Eesti loodusväärtuste kaardistamiseks.
kuulu loodusreservaati ega sihtkaitsevööndisse. Eesti kaitsealade seis (arv ja pindala) muutub pidevalt, sest kunagi kaitse alla võetud aladele tehakse kaasajastatud, uutele seadustele vastavaid eeskirju. 4 MEENIKUNNO MAASTIKUKAITSEALA 1. Asustamise aeg. Meenikunno maastikukaitseala (edaspidi kaitseala) on moodustatud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 25. mai 1981. a määrusega nr 340 «Sookaitsealade moodustamise kohta» (ENSV Teataja 1981, 22, 311) kaitse alla võetud sookaitseala baasil, hiljem 1999a. suurendati pindala ja nimetati ümber maastikukaitsealaks (2651 ha). Kaitseala eesmärk on Meenikunno soo, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastiku ja kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. 2. Asukoht. Kaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas. Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas. Kaitseala suurus on 2651 ha. 3
Kõik kommentaarid