Pruunkaru (Ursus arctos) (1)

Pruunkaru (Ursus arctos )
Pruunkaru on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast, keelikloomade (Chordata) hõimkonnast, imetajate (Mammalia) klassist , kiskjaliste (Carnivora) seltsist.
Ta on suurim Eestis elav kiskjaline ja suurim Euroopa mandriosas elav kiskjaline. Veel 30 aastat tagasi oli karu levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril , kuid puudub saartel. Veel leiab teda peale Ida-Euroopa Siberist ja Skandinaavia poolsaarelt ning Põhja- Ameerikast . Eestis mandriosas on ta üsna tavaline loom, kelle arvukus on ca sajandi lõikes tunduvalt suurenenud. Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. Üldiselt domineerivad pruunkarud teisi karusid kellega neil elupaik kattub.
Karu vanuse määramiseks kasutatakse tema tagakäpa suuruse vaatlemist . 9 kuni 18 kuu vanustel poegadel on jälje pikkus 13-14,5 cm. 2,5 aastastel 16 cm. 3,5 kuni 4,5 aastastel 18-19,5 cm ja umbes 5-aastastel kuni 22 cm. Suurte ja vanade isakarude jäljed võivad olla kuni 30 cm pikad. Tagajalgadele tõustes võib olla suure karu pikkus ligi 3 meetrit. Tema käpad ei saa käies poriseks, sest karvutud tallaalused on isepuhastuvad.
Karude nägemine on halb, kuulmine keskmine ja haistmine on väga hea, selle eesmärgiga nad end ka tagakäppadele ajavad (mitte ründamiseks).
Pruunkaru alamliigid
 euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos)
 süüria pruunkaru (U. a. syriacus)
 siberi pruunkaru (U. a. beringianus)
 kamtšatka pruunkaru (U. a. piscator)
 atlase karu (U. a. crowtheri)
 grislikaru (U. a. horribilis)
 kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud
 mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) on välja surnud tõenäoliselt 1960-ndatel
 mandžuuria pruunkaru (U. a. manchuricus)
 kodiaki karu (U. a. middendorffi)
 tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus)
 hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis)
Välimus
Pruunkaru on suur, jõuline, massivne, pika ja tiheda karvastikuga loom. Karvad on pikemad turjal ning väike saba on karvade sees. Nende luustik on reeglina tugevam kui teistel karulastel. Ta kõnnib täistallal nagu inimene.
Nagu teistelgi karulastel, on pruunkarul raske ja massiivne pea esileulatuva koonuga. Laup on kõrge ja koos nõgusalt võlvitud. Kõrvad on eemalseisvad ja ümarad, silmad väga väikesed. Kukal on lühem, kui jääkarul ning kaul pöördub hästi.
Isaskaru on suurem kui emane. Pruunkarule eriomane tunnus on lihaskühm õlgade kohal, mis annab esijalgadele lisajõudu. Kaal on 90 kuni 200 kg vahel. Kuna karud peavad talveund, võib nende kehakaal muutuda aasta jooksul lausa 20% võrra.
Värvus
Pruuni värvi, neid on nii helepruune kui mustjaspruune. Vanemad karud on heledamad . Poegadel on harilikult valge krae kaela ümber, harvem säilib see krae ka täiskasvanud loomadel.
Elupaik
Pruunkarud eelistavad elada suuremates metsamassiivides, milles leidub rabasid. Avamaastikul vajab ta taimestikku enda varjamiseks kuna ta elab tavaliselt kõrvalisemates ja raskesti ligipääsetavates metsades. Eluala ulatub tundrateni.
Talveuinak
Talveuinakut peavad, kuna suure kere jaoks on raske talvel vajalikku kogust toitu hankida. Magab koopas või puujuurte all, mille vooderdamiseks kasutab oksaraage, sammalt ja kuivanud taimi. Enne talveuinakut võib ta teha mitu sellist pesa, mille suuruseks on enamasti 2m3. Seepärast valivad nad endale tavaliselt sellise metsa, kus on palju puude poolt mahalangetatud puid. Eestis pole karukoopaid selle sõna klassikalises tähenduses leitud, poolkoobasteks võib pidada mahalangenud tüve alla kraabitud auke. Enamasti magab ta aga kokku kraabitud lehtede ja sambla hunnikul ning „koobas“ selle peale tekib tänu tema ümber kuhjunud lumele.
Karud magavad talveund novembrist kuni aprillini. Sellega seoses langeb nende kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus . Talveuinak erineb talveunest selle poolest, et kehatemperatuur langeb vaid paari kraadi võrra (talveune puhul langeb see nullilähedaseks). Seetõttu võib karu ka keset talve üles ärgata.
Sigimine
Jooksuaeg kestab mai keskpaigast juuni keskpaigani. Esimesel innaajal viljastamata jäänud emakarudel võib olla järeljooksuaeg. Tiinus kestab 195–225 päeva. Sügisel on pikk latentsusperiood (loote areng peatub teatud staadiumis). Pojad sünnivad enamasti jaanuaris, siis kui ema magab. Poegadega emakarud on kevadel viimased ärkajad. Vastsündinud on väga pisikesed, abitud, pimedad , hambutud ja kõrvad kilega kaetud, kaal alla poole kilo. Paari nädala pärast arenevad kõrvad, kuu pärast saavad nägijateks. Pojad toituvad emapiimast (sarnane lehmapiimaga) kevade või varasuveni. Selleks ajaks kaaluvad nad juba 7-9 kg ning arenenud piisavalt, et emal järel käia ja süüa tahket toitu.
Noorel emakarul 1–2, vanemal 2–3 poega , harva kuni 5. Vanemate emasloomade pojad on sünnil suuremad. Pojad jäävad pesasse umbes 4 kuuks ning seejärel elavad emaga koos umbes 1,5-3,5 aastat. Selle ajaga õpivad nad toitu otsima , jahtima, end kaitsma. Pojad veedavad esimese talve koos emaga, järgmise emakaru läheduses. Emapiimast võõrduvad nad kusagil 1,5 aastaselt. Suguküpseks saavad karud 3-aastaselt, poegivad esmakordselt 4–5 aastaselt, järeltulijad sünnivad üle aasta. Teistel andmetel saavad emasloomad suguküpseks 5-7-aastaselt ning isasloomad paar aastat hiljem, siis kui nad on piisavalt kogukad ja tugevad, et suuta vanematega võidelda.
Täiskasvanud isasloom võib tappa teise karu pojad, et emasloom taas valmis paarituma oleks, või siis lihtsalt toiduks. Pojad põgenevad sel juhul puu otsa ning ema kaitseb neid isegi siis, kui isasloom on temast tunduvalt suurem.
Pruunkarule kuulub karulaste vanuserekord – tehistingimustes on ta elanud 47-aastaseks. Keskmiselt on vanuseks aga 30-35 aastat.
Sotsiaalsus
Harilikult on karud üksildased, kuid rikkalik toiduvaru võib palju karusid ühte kohta kokku meelitada. Emased karud võivad ühes kodupiirkonnas elada ka mitmekesi koos. Isased on üksildased, kuid nende territooriumid hõlmavad mitme emase piirkondi ja kattuvad ka teiste isaste terrirooriumitega. Isased võivad sigimisperioodil emaste pärast võidelda. Rivaali ärritamiseks ja ümbruse uurimiseks võivad ja tihti ka tõusevad karud tagajalgadele. Suhtlevad karud häälitsedes: viha või hirmu korral lõrisetakse või vingutakse. Emakaru kutsub poegi tavaliselt "mökitades". Samuti toimub ka lõhnamärgistamine ja puude kraapimine, kriimustamine ja koore nühkimine.
Ta on (perioodiliselt) monogaamne ning jäävad sama paarilisega kokku alates paarist päevast kuni mitme nädalani. Isasloomad aga poegade hoolitsemises kaasa ei löö, seda teevad vaid emasloomad. Emasloomad võtavad vahel ka hulkuvaid poegi enda hoole alla.
Eluviis, käitumine
Pruunkaru on peamiselt öise eluviisiga , päeval liigub ta siis kui teda on häiritud. Sügisel, kui marjad on valminud, siis võib teda tihedamini ka päeval näha. Pruunkaru hoidub tavaliselt inimesest eemale.
Ta kasutab oma suurust, et nii toitu kui ka territooriumit teiste suurte loomade käest endale saada. Enamasti sellised olukorrad otseselt vägivaldseks ei lähegi. Kuigi pruunkaru võib väljuda võitjana isegi hundikarja vastu võideldes. Vahel võib ta konfliktist surnult väljunud vastast ka toiduks tarvitada.
Vene teadlased on täheldanud ka sellist käitumismaneeri, kus pruunkarud jälitavad tiigreid pika ajavahemiku kaupa ning võtavad nende saagi ära.
Toitumine
Hammastiku ehituse järgi on karu kõigesööja – tal on nürid hambad ja vastavalt arenenud lõualuu. Nad söövad nii loomset kui taimset toitu. Kusjuures taimne toit moodustab ca 90%. Valdava osa toidust moodustavad mitmesugused marjad, seened, seemned ja putukad. Mida põhjapool, seda suuremad kiskjakalduvused.
Suuri loomi murravad karud üksnes kevadel ja sügisel – enne ja pärast taliuinakut, kui on vaja palju jõudu koguda või enesekaitseks. Pärast ärkamist suundub rabale, lootes leida mulluseid jõhvikaid. Värskele loomale eelistab karu raibet. Mahamurtud loomal süüakse ära keel ja sisikond, liha jäetakse risuhunniku alla laagerdama . Karud kasutavad oma suurust, et kiskjaid oma saagist eemale hirmutada ning ise see ära süüa. Karud söövad hea meelega ka mett ja kaera. Varasuvel toitub puulehtedest- ja võrsetest, lopsakatest taimedest . Marju süüakse suurtes kogustes , külastatakse ja kaerapõlde. Näljane karu lammutab sipelgapesi, meetarusid ja kände.
Siiski sõltub toitumine elukohast ning võimalustest. Suuremaid imetajaid jahtides valib ta üldiselt välja nooremad ja nõrgemad, sest neid on kergem kätte saada. Saagi maha murdes asub pruunkaru kohe sööma. Vahel tapab karu ka tugeva esikäpalöögiga, mis on nii võimas, et võib lausa täiskasvanud põdra kaela murda.
5