Jääkarud (0)

KOOL
Referaat
JÄÄKARU
Õpilased: *****
*****
Juhendaja : *****
2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Paljunemine 4
Toitumine 4
Eluviis 5
Ohuallikad 5
Huvitavaid fakte 5
Kasutatud materjal 5

Sissejuhatus

Jääkarud on suurimad kiskjalised , kes tänapäeval eksisteerivad. Tagumistel jalgadel seisva jääkaru kõrgus võib olla kuni 3 m ja nende kaal võib ulatuda kuni 770 kg. Karude karvkate on kohastunud ideaalselt külma Arktilise kliimaga ja valge värvus tagab ümbruskonda sulandumise. Suurema osa elust veedetakse jääl põhitoitu hülgeid küttides, kuid jääkarud on võimelised sööma ka taimtoitu. Jääkarud on ohustatud liik ja paljudes kohtades on nad kaitse all.
Jääkaru
Jääkaru, ladinakeelse nimetusega Ursus maritimus, on loomaliik karulaste sugukonnast karude perekonnast. Jääkarud elutsevad polaaraladel, kus nad saavad hülgeid jahtida. Jääkarusid on leitud Ameerika Ühendriikidest (Alaskalt), Kanadast, Venemaalt, Taanist (Gröönimaalt) ja Norrast. Nad ei ela lõunapoolkeral. Jääkaru on suurim maismaal elutsev kiskja . Isased isendid võivad kaaluda 250-770 kg, emased isendid kaaluvad seevastu ainult pool sellest massist. Püsti tõustes võivad isased jääkarud olla 2,5 kuni 3 m kõrgused. Polaarelanikud on kohanenud ideaalselt eluga Arktika külma keskkonna tingimustes. Nad võivad näida suurte ja kohmakatena, kuid tegelikult on nad äärmiselt tugevad, väga kiired ja võimelised läbima pikki vahemaid. Nende jalatallad on kaetud karvadega, see annab stabiilsuse jääl ja lumel liikumiseks. Karvkate on neil kohastunud Arktika valge lumega, mistõttu nad sulanduvad ümbuskonnaga hästi kokku. Kuna jääkarud jahivad ainult merel, veedavad nad suurema osa oma elust merel, kuigi enamus jääkarusid on sündinud maismaal.

Paljunemine

Jääkarude paaritumisaeg langeb varasuvesse, peamiselt aprillikuusse. Väljaspool paaritumisperioodi on nad eraklikud loomad, kuid sel ajal läbivad isased emaste otsingul pikki vahemaid. Oktoobris -novembris uuristavad karud põhjatuulte poolt kokkukuhjatud suurtesse lumehangedesse koopaid, mille suue jääb tavaliselt lõunasuunda. Samal ajal sünnivad ka pojad, ema ise aga hakkab parajasti talveunne langema. Talveund magavad ainult emased jääkarud, isased seda ei tee. Sündides on pojad 450 kuni 900 g kaaluvad rotisuusused karvata, pimedad ja kurdid . Umbes kolmekuustena läheb ema poegadega esimest korda jahile. Jääkarupojad mängivad panju, see teeb nad tugevaks ja osavaks.

Toitumine

Hülged on jääkarude põhitoiduks. Jääkarud toituvad põhiliselt hüljestest. Nad peavad jahti jääaukude juures, kus hülged käivad õhku hingamas või hiilivad jääl lebavate isendite juurde. Jääkarud tapavad hülge ainsa käpalöögiga. Kui jahusaagid on head, siis söövad nad ainult rasva ja jätavad ülejäänud korjuse raipesööjatale, kaasaarvatud arktika rebastele, ronkadele ja noorematele karudele. Mõnikord tapavad ja söövad jääkarud morskasid ja vaalasid. Kui leitakse kaldale uhutud korjus, võib selle ümber koguneda 10 kuni 20 karu. Neid on nähtud jahtimas põhjapõtru. Suvel, kui ligipääsvateks osutuvad suuremad piirkonnad, muutub jääkarude toidulaud palju mitmekesisemaks. Pisinärilised, polaarrebased, täiskasvanud pardid ja hahad ning nende munad on siis karude toiduahela oluliseks täienduseks. Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu , oblikaid jms.

Eluviis

Täiskasvanud jääkarud elavad üldiselt üksinda ning nad ei ole territoriaalsed. Kokku kogunevad nad enne jääle minemist. Üheskoos oodatakse kuni jää on piisavalt paks, et suudaks kanda kuni 770 kg kaaluvat suurt kiskjat . Ootamise ajal naudivad jääkarud üksteise seltskonda ja mängivad palju. Suurema osa oma elust viibivadki jääkarud jääl. Kõige meelsamini on nad lahvanduspiirkonnas, kus lisaks jääle on avavett ja maapinda. Jääkarud on aktiivsed kogu aasta vältel. Toidu otsimisega tegelevad nad nii öösel kui ka päeval. Peamiseks toiduks on hülged. Jääkarud on ka suurepärased ujujad – nad võivad ujuda kuni 10 km/h. Vette nad libistavad end või hüppavad pea ees. Sukelduvad nad lahtiste silmade ja suletud ninasõõrmetega. Vee all on nad võimelised olema kuni 2 minutit. Veest väljudes raputatakse otsekoheselt kasukas kuivaks.

Ohuallikad

Suurimaks ohuks jääkarudele on globaalne soojenemine. Soojenemine põhjustab jää sulamist ning seetõttu on karudel on raskem toitu leida. Erinevalt oma sugulastest pruunkarudest, kes toituvad suvel ning talvel magavad talveund, siis jääkarud toituvad vastupidiselt talvel. Juba praegugi tekib jää merele hiljem ming karud peavad seetõttu kauem ootama enne kui jääle saavad, et jahti pidada. See muutub aga lähedalasuvatele küladele ohtlikuks, kuhu karud võivad söögi saamiseks ekslema minna.
Ohtu põhjustas ka küttimine. Tuhandeid aastaid küttisid varem artikas elanud inimesed jääkarusid naha ja liha pärast. Karude küttimine oli nende kultuuri tähtsaks osaks. Tänapäevak kontrillitakse küttimist pidevalt. Lisaks oli peale II Maailmasõda järele läänud vaid 5000 isendit. Nüüdseks hinnatakse jääkarude populatsioon umbes 25 000 isendile. Kuna jääkaru on suurim kiskja maismaal, siis looduslikke vaenlasi tal rohkem ei olegi.

Huvitavaid fakte

• Jääkarudel pole vaja juua, kogu vajaliku vedeliku saavad nad toidust.
  
• Jääkarud võivad joosta kuni 40 km/h. Tavaline aeglane tempo on 3-6,5 km/h.
  
• Jääkarudel on väga tundlik haistmismeel ning nad on võimelised tundma loomakorjuse lõhna isegi 30 km kauguselt . Nad suudavad leida üles ka peaaegu kahemeetrise lume- ja jääkihi varjus lebavaid hülgeid.
  
• Temperatuur jääkarude urgudes võib olla kuni 40 kraadi välistemperatuurist kõrgem.
  
• Jääkarutoidujäätmetest on täielikus sõltuvuses hulgaliselt polaarrebaseid, kes karude puudumise korral nälga sureksid
  

Kasutatud materjal

www.wikipedia.org – eesti ja inglise keelne
www.miksike.com
www.polarbearsinternational.org
5