ANATOOMIA JA MORFOLOOGIA Karu on jässaka ehitusega plantigraadne kiskja. Karvastik on pruunkarul tihe, karvad suhteliselt pikad, värvus varieerub kollasest mustani, sagedaseimad on erinevad pruunid toonid. Poegadel, vahel ka täiskasvanud isenditel, kurgu/kaela juures heledam laik kaelus. Täiskasvanud isend kaalub 80 kuni üle 1000 kg (Eestis max veidi üle 400 kg). SIGIMISBIOLOOGIA Sigimisküpsus saabub karudel enamasti 46 eluaastal. Karude jooksuaeg kestab ligikaudu mai teisest poolest juulini. Jooksuajast "võtavad osa" lisaks isasloomadele indlevad emased. Siinkohal tuleb tähele panna asjaolu, et kaugeltki mitte kõik täiskasvanud emasloomad ei kuulu aastal X indlevate emasloomade hulka. Seda seepärast, et parasjagu pesakonda üleskasvatavatel emasloomadel indlust ei esine
tagakeha tipus. Rünnates lööb skorpion sabaga kaarjalt tagant ette üle oma pea. Saagi haaramiseks on tal tugevad sõrgu meenutavad lõugkobijad. Organismis olevat vett kasutavad skorpionid, aga nii säästlikult, et neil ei ole kunagi vaja juua. Kogu vajaliku vee saavad nad toiduga. Kuumenemist ja sellest tingitud vedeliku kaotust vähendab ka koorikuline ja pisut läikiv kest. 4 Sigimine Skorpionide sigimisbioloogia on küllaltki omapärane. Viljastamisele eelneb iseloomulik pulmamäng. Emane ja isane käivad tunde ja vahel isegi päevi koos, kusjuures sabad on mõlemal üles tõstetud ning on omavahel sõrgadega kokkuhaakunud. Harilikult veab isane tagurdades enda järel passiivset emast. Seejärel peituvad nad urgu, mille isane puhastab (emast seejuures lahti laskmata) jalgade ja sabaga. Viljastamine toimub spermatofoori abil. Tagakeha kõhtmised küljed
Need on omalaadsed kotid, mille sees asub hulgaliselt lehekesi ehk kopsutaskuid. Vähem tuntud on asjaolu, et ämblikel on lisaks kopsudele ka trahheesüsteem, kogum peenikesi torukesi, mis suunduvad kehapinnalt, kuhu need avanevad mõne üksiku ava kaudu, hapnikku tarvitavate organiteni. Sõltuvalt rühmast esinevad kas ainult kopsud, ainult trahheed või mõlemad. 4. Paljunemine Paljunemine: Ämblikulaadsed on lahksugulised. Sugunäärmed, kas muna- või seemnesarjad, asuvad tagakehas. Sigimisbioloogia on neil väga mitmekesine ning paljudel liikidel eelneb paaritumisele omapärane pulmatants. Munade arv kookonis kõigub mõnest üksikust sadadeni. Mõnel lestaliigil täheldatakse partenogeneesi. Ämblikulaadsed on valdavalt munejad, kuid esineb ka sünnitajaid vorme. Emaslooma munasarjad paiknevad tagakehas kõhtmisel poolel. Suguelundid avanevad tagakeha tipul kitiinse struktuuriga. Emase suguelundite juurde kuulub ka seemnehoidla, mis on määratud sperma säilitamiseks
väljaselgitamisel. Junnide abil saab teha loendust. Looma vanust saab määrata: - välise vaatluse abil - mõne registreeriva struktuuriga (nt tõmmatakse hammas välja, hamba kuluvuse järgi, hamba vahetuse järgi). - Karvkatte järgi (nt kesikud vöödilised teatud vanuseni) - Sarvede arengu järgi Lindude vanust saab määrata: - sulestiku järgi (nt noorel kotkal palju kirjum sulestik) - Fabriciuse paun funkab kuni 6. kuuni Sigimisbioloogia uurimine Munasarjast on võimalik leida üles kollakehad ning selle järgi teha kindlaks kui palju poegi on emasel loomal olnud. Uurimine Eestis Saarma toitumist Eestis kõige rohkem uuritud (15 000 junni). On uuritud veel mingi, põdra ja metssea toitumist. Poolveelistest uuritud ondatra ja kotka toitumist. Suurkiskjate toitumisest uuritud hunti, karu, ilvest. Vanuselist ja soolist tstruktuuri on päris palju uuritud kõikide sõraliste juures. Seda on
annaabi.ee 
