KARUD Sissejuhatus Karu on suur maismaakiskja. Neid on seitse liiki. Üksikud neist kaaluvad kuni 500 kg, kuid enamasti kohtab siiski märksa väiksemaid isendeid. Karvastiku värvus on muutlik, tumepruunist, peaaegu mustast kuni helehalli ja õlgkollaseni välja. Karude kehaehitus on raskepärane, saba lühike, silmad väiksed, jäsemed lühikesed ja viievarbalised.Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10. sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafirka Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20. sajandil. Karude
Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, kuna sealsed küttimistingimused on paremad. Eesti alad on enamasti kultuuristatud ja hunti võib rohkem kohata võsastikes ja rabades. Koobas rajatakse veekogu äärde looduslikku varjulisse paika, harva kaevatakse koobas ise. Hundi peamiseks suremusteguriks on meil Eestis küttimine. Ainsaks parasiidiks, kes võib mõjutada hundi asurkonna juurdekasvu on kärntõve tekitaja süüdiklest KARU Pruunkaru (Ursus arctos) kuulub kiskjate seltsi karulaste sugukonda Eestis on levinud alamliik euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos L.) Eestis eelistavad karud talvitumiseks erinevaid kuuse osalusega ja pigem niiskeid segametsi kaugemal inimasustusest ja suurematest teedes Hilissügisest kevadeni veedavad karud taliuinakus, mis on seotud nende kohastumusega elada üle talvine toiduvaene periood Eestis jäävad karud taliuinakusse tavaliselt
..................................................................................................4 1.9. Meeled........................................................................................................................ 4 Kasutatud kirjandus........................................................................................................... 5 PILDID..............................................................................................................................6 1. PRUUNKARU 1.1. Levila Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aaafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades väljasurnud.Pruunkaru on Euroopas häviv liik. Näiteks Suurbritannias suri karu välja 10.sajandil, Saksamaal ja Põhja-Aafrika Atlase mäestikus 19. sajandil, Mehhikos ja suures osas Ameerika Ühendriikides 20.sajandil. Karude kogu arvuks maailmas hinnatakse 185 000 kuni 200 000
...........................................................................................4 TÄHELEPANEKUID.................................................................................................................5 LISA 1........................................................................................................................................6 2 SISSEJUHATUS Karu ehk pruunkaru (Ursus arctos) on loomaliik karulaste (Ursidae) sugukonna karu (Ursus) perekonnast. Karu oli levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes)
19,5 cm ja umbes 5-aastastel kuni 22 cm. Suurte ja vanade isakarude jäljed võivad olla kuni 30 cm pikad. Tagajalgadele tõustes võib olla suure karu pikkus ligi 3 meetrit. Tema käpad ei saa käies poriseks, sest karvutud tallaalused on isepuhastuvad. Karude nägemine on halb, kuulmine keskmine ja haistmine on väga hea, selle eesmärgiga nad end ka tagakäppadele ajavad (mitte ründamiseks). 1 Pruunkaru alamliigid euroopa pruunkaru (Ursus arctos arctos) süüria pruunkaru (U. a. syriacus) siberi pruunkaru (U. a. beringianus) kamtsatka pruunkaru (U. a. piscator) atlase karu (U. a. crowtheri) grislikaru (U. a. horribilis) kalifornia pruunkaru (U. a. californicus) on välja surnud mehhiko pruunkaru (U. a. nelsoni) on välja surnud tõenäoliselt 1960-ndatel mandzuuria pruunkaru (U. a. manchuricus) kodiaki karu (U. a. middendorffi) tiibeti pruunkaru (U. a. pruinosus) hokkaido pruunkaru (U. a. yesoensis) Välimus
Miks? * Kuidas mulle sobis selline õppimisviis? Hindamiskriteeriumid. · Hindan töö korrektsust ning sisu etteantud nõudmistele (loomade arv, lehtede arv, kas on olemas kõik, mis nõutud, kas on eneseanalüüs) · Kokkuvõtvat ettekannet ühest esindajast.(maksimushinne on ettekande eest, mida suudad peast oma sõnadega esitada). · Enesehinnangut oma tööle.(Vastused esitatud küsimustele) Näide imetajate esindajast: Pruunkaru. Liiginimi eesti keeles on pruunkaru. Pruunkaru on kiskja. RAHVAPÄRASED NIMED ON mesikäpp laikäpp, vana päts, metsaott, karuott. KARU VÄLIMUS. Karu on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Karu käpad on suured, laiad ja jõulised. Jämedaid küüniseid kasutab karu toidu haaramiseks, kaevamiseks, ronimiseks ja poegade kaitsmiseks. Karu oskab ujuda. Ta võib ujuda kuni 6 km. Karupojad oskavad ilusti ronida ja neile meeldib ronimine. Isegi vanad karud proovivad ronida, aga nende keha on raske
..............................................................................................6 Kasutatud materjal...................................................................................................................... 6 3 Sissejuhatus Jääkarud on suurimad kiskjalised, kes tänapäeval eksisteerivad. Tagumistel jalgadel seisva jääkaru kõrgus võib olla kuni 3 m ja nende kaal võib ulatuda kuni 770 kg. Karude karvkate on kohastunud ideaalselt külma Arktilise kliimaga ja valge värvus tagab ümbruskonda sulandumise. Suurema osa elust veedetakse jääl põhitoitu hülgeid küttides, kuid jääkarud on võimelised sööma ka taimtoitu. Jääkarud on ohustatud liik ja paljudes kohtades on nad kaitse all. 4 Jääkaru Jääkaru, ladinakeelse nimetusega Ursus maritimus, on loomaliik karulaste sugukonnast karude perekonnast
2. Kirjeldus lk 3. 3. Levik lk 3. 4. Arvukus lk 3. 5. Elupaik ja eluviis lk 3. 6. Ränne lk 3. 7. Toitumine lk 3. 8. Pesitsemine lk 3. 9. Areng lk 3. 10. Koht ökosüsteemis lk 3. 11. ohustatus ja kaitse lk 3. 12. Foto pruunkarust lk 4. 13. Kasutatud kirjandus lk 4. Põhiosa 1. Liiginimi eesti keeles Pruunkaru ja ladina keeles Ursus arctos Rahvapäraselt kutsutakse teda Mesikäpp 2. Kirjeldus. Tüvepikkus on 160 250 cm. Levik. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikiides kadunud, olles sõilinud veel vaid suurematel metsaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. 3. Arvukus üle 500 isendi. 4
.....9lk 2 Sissejuhatus Ma valisin selle teema referaadi kirjutamiseks, kuna tahaksin rohkem teada saada pruunist karust. Minu arust oleks hea teda rohkem Eesti suurimast kiskjast, ning tema elutingimustest.Selle referaadi käigus sooviksingi ma rohkem teada saada pruunist karust. 3 Välimus Karu on kõigile väga hästi tuntud loom. Pruunkaru ehk Ursus arctos on Eesti suurim kiskja. Tema keha pikkus on 160-250 cm. Nagu kõigil karulastel on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast. Tema kehamass võib ulatuda 250 kg. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused.
.........................................................................5 4. Pereelu....................................................................................................................................6 5. Pildid......................................................................................................................................7 Iseloomustus 2 Karu on kõigile väga hästi tuntud loom. Pruunkaru on Eesti suurim kiskja. Tema keha pikkus on 160-250 cm. Nagu kõigil karulastel on pruunkarul tugev, jõuline kehaehitus. Reeglina on nende luustik tugevam kui teistel karulastel. Ta oskab ujuda ja ta suudab ujuda järjest isegi 6 km. Karupojad oskavad hästi ronida, aga täiskasvanud karud ei saa ronida oma massi pärast. Tema kehamass võib ulatuda 250 kg. Jäsemed on pikad ja jõulised. Ees- ja tagajäsemed on umbes ühepikkused
talla- ja varbapäkki raske eristada (võrreldav villastes sokkides kõndimisel tekkinud jälgedega). Lihatoidulised, kuid söövad ka taimset toitu (marju, puuvilju). Peamiselt söövad putukaid, limuseid, pisiimetajaid, linnupoegi ja -mune, oravaid (eriti metsnugis), raibet. Nugised on üksikeluviisiga , peamiselt öise aktiivsusega kiskjad. Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt.
Neid häälitsusi kasutatakse territooriumi tähistamisel, paaritumisel ning võitlustel. Suheldakse ka üksteise kehaeritisi nuusutades. Metssead on tuntud oma agressiivse temperamendi poolest. Kui metssiga üllatada või teda nurka suruda, siis ta kaitseb ennast kogu oma jõuga. Isegi kui metssiga on kurnatud või vigastatud, ründab ta kõhkluseta. See kehtib eriti just emise puhul, kes on koos oma põrsastega. Isased ja emased ründavad erinevalt, kuna nende kihvad on erinevad. Isaste kihvad ulatuvad suust välja, nemad ründavad pea madalal sööstes. Emased metssead, kelle kihvad pole nähtavad, hammustavad oma vaenlasi. Vastupidiselt levinud uskumusele, et metssead on räpased loomad, hoiavad nad ennast väga puhtana. Nende harjumusel mudas püherdada on mitu funktsiooni. See jahutab nende keha kuumadel suvepäevadel ning muda kaitseb neid omakorda kõrvetavate päiksekiirte eest. Muda aitab kaasa haavade ravimisele, mis võivad olla
koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1-6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3-4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda. Pilt nr 2.
Turjal on tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud (kaovad neljandal elukuul). Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Metssead kaaluvad paarsada kilogrammi. Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda. Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest kui ka maa alustest osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi. Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad märtsis või mais
Üliarvukus oli 19ndal sajandil – väga palju murti koduloomi. 1950ndate lõpus toimus väga suur langus ning mürgitati väga palju hunte. Arvukus oli 0-lähedane. (kuni 1970ndateni). 7 1990ndatel arvukus jälle tõusis – polnud enam aega ega ka ressursse jahtimiseks. Sel ajal polnud talvel lund ja ei leitud jälgi üles. 20-30ndatel polnud Eestis hundiprobleemi. Karu - pruunkaru (Ursus arctos) Karudeliike on kokku 7. o Jääkaru – maailma suurim kiskja o Pruunkaru o Baribar ehk must karu o Tiibeti karu ehk kaeluskaru o Bellkaru o Malai ehk päikesekaru Karu on Soome rahvusloomaks. Eesti looduses kõige ohtlikum loom. Välimus 200-250 kg kaalub isakaru, emakaru alla 200 kg. 0,5 aastase karu jälg on umbes 4-5 cm pikkune ning sarnaneb mägrale. Kui
Arvukus Eestis: 1980 u 70000 isendit, aastakümne paiku isegi 100 000. 20.saj viimasel aastakümnel arvukus oluliselt langes. Enamik kunagistest elupaikadest on ondatravabad. Toitumine: Taimtoiduline, kuid talvel ning toidu vähesuse korral sööb ka loomset toitu. Pilliroog, järvekõrkjas, tarnad, hundinui, limused. Sigimine; Monogaamne. Sigimine algab kui veekogud jääast vabanevad ning kestab kuni sügiseste külmade saabumiseni. Suve kestel poegivad 2-3 korda. Poegade arv 7-9. Tiinus 25-26päeva. Probleemid: ei tekita probleeme.. vist liiga väike selleks. Lubatud jahiviisid ja aeg: mõrra, piirdevõrgu ja püünirauaga või varitsus- ja hiilimisjahina 1.okt-28.veeb. Ei kütita eriti, ei oma väärtust. Kobras (Castor fiber) Selts: närilised Sugukond: kobraslased Välimus: 20-35kg, Euroopa suurim näriline. 2 pikka oranzi lõikehammast. Hambaid 20. Tihe ja pehme tugev nahk. Väga tihe ning pehme aluskarv ja karmim ning pikem pealiskarv
elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Savann Savannid levivad lähisekvatoriaalse kliimavöötme piirkonnas. Lähisekvatoriaalsed vöötmed asuvad ekvaatorist pöörijoone suunas, ulatudes 15. laiuskraadini. Enamik maailma savannidest asub Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, kuid neid leidub ka Lõuna- ja Kagu-Aasias ning Austraalias. Savannis elavad loomad Lõvi Lõvid on väga suured ja võimsa kehaehitusega. Isaste tüvepikkus on 180240 cm, saba pikkus 6090 cm, mass 180-227 kg. Kere on sale, isegi kiitsakas. Pea on erakordselt massiivne, võrdlemisi pika koonuga. Jäsemed on lüheldased ja väga tugevad. Pikk saba lõpeb tutiga. Keha katab lühikene pruunikaskollane karvastik. Täiskasvanud isalõvidel on pikk tumedam lakk, mis katab nii kaela, õlgu kui ka rinda. Lõvid ei ela ainult üksinda ega paarikaupa, vaid ka suuremates rühmades praidides. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi,
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli
varbalülini. Ilves kaalub kuni 30 kg ja pikkuseks on kuni 110 cm. Täiskasvanud isane ilves kaalub keskmiselt 21 kg ja emane 18 kg. Haistmismeel on kaslastel nõrk ja nägemine pole kaugeltki täiuslik. Looduses elab ilves keskmiselt kümneaastaseks, 14-17 aastaseks juba harvem. Paaritumine toimub jaanuarist märtsini ning pojad sünnivad mais juunis. Suguküpsus saabub isastel 30-, emastel 22-kuuselt. Tiinus kestab tavaliselt 74 päeva ja pesakonnas on harilikult 2-3 poega. Vastsündinud pojad kaaluvad 200 300 g. Aastas on 1 pesakond. Isane aetakse poegade sündides pesast välja, kuid ta toob emale 2 kuu jooksul toitu. Pojad jäävad ema juurde umbes aastaks. -2- Süstemaatiline kuuluvus Riik: Loomad Animalia Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Seire tulemused näitasid, et hundi ja karu arvukus on stabiilne ning ilvese arvukus on langemas. Kuigi hundi arvukus on stabiilne, on nende arvukus veidi vähenenud peamiselt kahel põhjusel: 1) peamise saakliigi, metskitse, arvukus on karmide talvede tõttu vähenenud ning see on omakorda suurendanud kutsikate varajast suremust ning 2) kärntõve laialdane levik on suurendanud kutsikate suremust ja vähendanud noorte emaste sigimispotentsiaali (Männil et al.2011) Karu arvukus on küll stabiilne, kuid liigi juurdekasvupotentsiaal on küllaltki madal. Arvukus on oluliselt langenud Ida-Virumaal ja on ära kütitud umbes 50% täiskasvanud emakarudest ning suremuse kompenseerimiseks ei ole enam piisaval hulgal taastootjaid. Arvukuse tõusutrendi on märgata, aga Harjumaal, Jõgevamaal ja Lääne-Virumaal ning mingil määral ka Raplamaal (Männil et al.2011). 10
Saarmas on uudishimulik ja väga tähelepanelik loom, mistõttu uurib hoolega kallast, veest välja ulatuvaid kive ja vette langenud puid. Siia jätab ta ka uriini ja erilise lõhnaga limaseid ekskremente ning anaalnäärmete eritist: nõnda tähistab ta oma kodupiirkonda. Tähised paiknevad võimalikult nähtaval kohal. Seevastu poegadega pesakond tegutseb ja teeb oma hädalised toimetused kaldaalustes, kuusesagarate all või varjulisel jõepervel. Sageli võib leida päris veepiirilt poegade mänguplatse ja nende läheduses ka nn. käimlaid (Laanetu, 2007; 2010). Saarmad võivad tegutseda nii päeval kui öösel, siiski on nad sagedamini aktiivsed öösel. Saaarmas ujub tagajäsemete ning saba abil. Sukeldub enamasti 1-2, maksimum 5 minutiks. Ujumisel ulatuvad veest välja vaid nina ja silmad. Maapinnal liikudes kasutavad vaheldumisi nii jooksmist kui ka libisemist, viimast peamiselt lumel. Kui mägrad välja arvata, siis on saarmad ühed Euraasia mängu-lembelisemad kärplased
· pika karmi karvaga koerlane pesukarul · · võib elada nii leht- ja tüvepikkus 50...80 cm segametsas kui ka · 12...25 kg taimestikurikastel veekogude · Eestis üle 6000 kallastel · segatoiduline · tegutseb peamiselt öösel ja · Eestis tavaline jahiloom videvikus · esineb ainsa koerlasena taliuinak · suvel roostepruun, talvel hallikaspruun, PUNAHIRV noortel on kasukas valgetäpiline · saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel". Cervus elaphus L. · elada eelistavad rikka alusmetsa ja · tüvepikkus kuni 230 cm lagendikega segametsi, milles on lagedaid
keskkonnatingimustest ja võib olla 0 80%). Punahirvedel on 2 paari (kõhtmisi) nisasid. Udar on märgata ainult tiinuse lõppstaadiumis ja imetamisperioodi alguses. Juba 20 min. peale sündimist suudab vasikas oma jalgele. Pojad Pojad on esimesed 2 kuud täpilised, "peegel" tuhmkollakas. Vasikad loobuvad emapiimast umbes 6 10 kuuselt, kuid järglaste eest hoolitsev ema võib toita ka aastaseid vasikaid. Poegade eest hoolitsevad ainult emasloomad. Alguses jääb vasikas ema toiduotsingute ajaks üksi, 1 2 nädalaselt hakkavad vasikad emaga kaasas käima. Suurtes emasloomade karjades võivad tekkida "lastesõlmed", kus on palju mängulist käitumist. Mõõtmed Punahirve tüvepikkus on keskmiselt 165 260 cm (Sotimaal isastel umbes 200 cm ning emastel umbes 180 cm). Sabapikkus on 12 15 cm, koos karvadega 20 cm. Õlakõrgus
pisiimetajaid. Võib arvata, et kõige arvukamad liigid kuuluvad näriliste seltsi hiirlaste ja putuktoiduliste seltsi karihiirlaste sugukondadesse. Nende liikide isendite arvu ei suuda aga keegi täpselt määratleda. Suurimetajatest on Eestis kõige rohkem metskitsi (üle 55 tuhande isendi). Arvukuselt teisel kohal on halljänes ja valgejänes. Mõlemad liigid on esindatud üle 20 tuhande isendiga. Eesti metsadele on iseloomulikud veel metssiga, põder ja pruunkaru. Haruldased ei ole ka rebane ning kährik. Loomakasvatajate probleemiks on aga alati olnud meie metsades elutsevad hundid. Imetajaid võime leida kõikjalt: metsast, avamaastikult, siseveekogudest, merest ja inimasulatest. Eesti territooriumist on üle 40% kaetud metsadega. See loob küllaldaselt häid võimalusi suurimetajate (põder, pruunkaru, ilves, metskits jt.) elupaikadeks. Rohukamara ja puhmaste vahel leiavad omale elupaiga mitmed pisiimetajad
Ajal kui närilisi on vähe sööb konni, kalu jms. Toidurohkel ajal teeb aga toidu ülejääkidest varusid. Kärp püüab saakloomi mitte üksnes maapinnalt, vaid ka suuremate näriliste urgudes. Sageli asub pärast elama nende urgudes. (Loomade elu, 1987). Kärpidel ei ole kindlat jooksuaega välja kujunenud. Tiinus kestab neil 240...390 päeva. Pojad sünnivad neil aprillist juunini. Poegi on tavaliselt ühes pesakonnas 3...9 (erandlikult kuni 18). Poegade silmad avanevad alles pooleteise kuu vanuselt. Sama kaua kestab ka imetamine. Pesakonnad lähevad lahku sügisel. Noored isasloomad hakkavad sigima teisel eluaastal. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani, jäädes keskmiselt siiski viie aasta kanti (Eesti selgroogsed). Karva vahetab kärp kaks korda aastas, karvavahetus langeb suuresti kokku lumikatte tuleku ja minekuga (Loomade elu, 1987). Nirk (Mustela nivalis) Nirk on väikseim kiskjaline
Sisukord Sissejuhatus ................................................................................................................................ 3 Välimus ...................................................................................................................................... 4 Toitumine ................................................................................................................................... 6 Paaritumine................................................................................................................................. 6 Elupaik ....................................................................................................................................... 7 Arvukus ...................................................................................................................................... 8 Viited: ...........................................................................................................
keel Tabel 1 - Viigerhülge süstemaatiline kuuluvus 1.2. Hallhülge üldiseloomustus Hallhüljes e. Halichoerus grypus (Joonis 2 - Hallhüljes e. Halichoerus grypus) on Läänemere suurim imetaja.(Tabel 2 - Hallhülge süstemaatiline kuuluvus). Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väiksemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas. Häälitsused: sügavad piuksatused ja noortel loomadel ulgumine. 1.2.1. Eluviis Eestis on elupaigaks Läänemere ulguosa saarte ja laidude ümbrus. Maailmas on veel kaks eraldi levilat. Üks asub Atlandi ookeani loodeosas Ameerika ranniku lähedal, Saint Lawrence'i lahe piirkonnas ja Gröönimaa ümbruses. Teine Atlandi ookeani kirdeosas, Briti saarte, Skandinaavia
tiheduse korral on kõigil isenditel piisavalt eluruumi, toitu, ja iive on maksimaalne ; · sündimus - palju järglasi annab pop. kindla ajavahemiku jooksul, suremus - hukkunud isendite hulk ajaühiku jooksul, iive: iive on sündimuse ja suremuse vahe. Tähtis on teada ka emasloomade viljakust, mida mõjutavad vanus, abiootilised keskkonnatingimused, toidu valik ja kvaliteet, tervislik seisund.; · sooline struktuur: isaste ja emaste ja liitsuguliste isendite suhteline osakaal; · vanuseline (elujärguline) struktuur: erinevate vanuserühmade (noored, täiskasvanud, vanad, raugad jms) suhteline osakaal; elujärgulist struktuuri (seemnena, noorjärgud ehk juveniilsed isendid, suguküpsed ehk matuursed isendid, vanad isendid) kasutatakse taimepopulatsioonide kirjeldamisel, kuna taime vanuse määramine on suhteliselt keeruline;
ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste iseärasuseks on, et nende emased munevad nii haploidseid kui diploidseid mune. Esimestest arenevad alati isased, teistest ainult emased või ühiselulistel kiletiivalistel ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Esineb nii jalutuid konusid kui liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Sageli esineb kiletiivaliste juures polümorfism, mille puhul esineb emaste mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel (mesilased, herilased, sipelgad) on viljatute emaste tööliste vorm. Enim on polümorfism arenenud sipelgatel, kelle töölised on alati tiivutud. Mõningatel sipelgaliikidel on töölised veelgi enam jagunenud nt. sõduriteks, ammedeks jt. Selliseid alamkaste võib olla koguni kuus - kõik kastid täidavad sipelgapesas erinevaid ülesandeid. Kiletiivaliste mitmekesisuse säilitamiseks on soodsaim viis poollooduslike koosluste
sügavale maa sisse kui ka laiuti tüvest väga kaugele. Loomakooslus Ilves ·Levik Eestis asustab kogu mandrit ja suuremaid saari. ·Elupaik ja -viis Eelistab suuremaid taigailmelisi metsi, kuid elab ka segametsades. Aktiivne valdavalt hämaras ja öösiti. ·Toitumine Tähtsaks toiduobjektiks on talle valgejänes. Murrab aga kõiki imetajaid kuni metskitse suuruseni ja linde. ·Sigimine Tiinus kestab 60...75 päeva. Pojad sünnivad aprillis...mais. Tavaliselt on pesakonnas kaks kuni kolm poega, harva kuni viis. Kodukakk ·Levik Eestis on kodukakk kõikjal levinud tavaline haudelind. ·Elupaik ja -viis Asustab põhiliselt kultuurmaastikku: parke, parkmetsi, segametsi. Eelistab lehtpuid, kuna nendes on pesa- ja varjepaikadeks enam sobilikke õõnsusi. Kodukakk on aktiivne peamiselt öösiti. ·Toitumine Toitub pisinärilistest, väiksematest lindudest, harva hakisuurustest lindudest. Karmi talve ja sügava lumikatte korral hukkub neid küllalt märkimisväärsel hulgal, kuna kakud
Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest loomadest, kellest peamise osa moodustavad kalad, aga söövad nad ka vähke, konni, hiiri, linnupoegi, limuseid jne. Emas ja isasloom on koos paaritumise ja poegade kasvatamise ajal. Jooksuaeg on saarmastel muutuval ajal kuna looted võivad emaihus olla 10...13 kuud. Samamoodi ei ole kindel ka poegade sünniaeg, kuid enamasti sünnivad nad mais juunis. Poegi on pesakonnas enamasti 1...3 (harva kuni 5). Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning pesast väljuvad nad esimest korda 1,5...2 kuu vanuselt. Poegi imetatakse kaks kuud. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu emaslooma ja poegadega otseselt kokku,
Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse, et selle abil on nad võimelised hindama peremeesputuka suurust. Mitmed tundlatüübid on evolutsiooni käigus kohastunud vastu võtma keemilisi signaale õhust. Headeks näideteks on siin maipõrnika lameljad, samuti paljude ööliblikate kamjad tundlad. Sellist tüüpi tunnaldele mahub oluliselt rohkem retseptoreid kui lihtsatele harjasjatele või niitjatele tunnaldele, sellega omakorda kaasneb sageli ka suurem tundlikkus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
