Organismide koostis. (0)

Q: Miks peab inimese toit sisaldama ka mineraalaineid?

Vastus leiad õppematerjalist: Organismide koostis.

Q: Millistes igapäevase elu valdkondades puutute kokku valkude denaturatsiooniga?

Vastus leiad õppematerjalist: Organismide koostis.

Q: Millest tulenevad eri valkude erinevad funktsioonid?

Vastus leiad õppematerjalist: Organismide koostis.

Q: Milles seisnevad RNA ja DNA molekulide erinevused?

Vastus leiad õppematerjalist: Organismide koostis.

Q: Miks on DNA molekul keemiliselt stabiilsem kui RNA molekul?

Vastus leiad õppematerjalist: Organismide koostis.

Q: Missugused molekulide omadused ühendavad kõiki biopolümeere?

Vastus leiad õppematerjalist: Organismide koostis.

Keskkool - Bioloogia - Bioloogia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Miks peab inimese toit sisaldama ka mineraalaineid?
Millistes igapäevase elu valdkondades puutute kokku valkude denaturatsiooniga?
Millest tulenevad eri valkude erinevad funktsioonid?
Milles seisnevad RNA ja DNA molekulide erinevused?
Miks on DNA molekul keemiliselt stabiilsem kui RNA molekul?
Missugused molekulide omadused ühendavad kõiki biopolümeere?

Bioloogia kontrolltöö nr 2 – Organismide koostis

Organismi üldine keemiline koostis.
Kogu loodus koosneb anorgaanilistest ja orgaanilistest ainetest (eluta loodusel peamiselt anorgaanilised, elusloodusel peamiselt orgaanilised ühendid). Iga organismi ehituses on nii orgaanilisi kui anorgaanilisi aineid, mis koosnevad mitmesugustest keemilistest elementidest. (Tabel 1)
Kõige enam on rakkudes hapnikku, süsinikku ja vesinikku. Mõnevõrra vähem on rakkudes lämmastikku, fosforit ja väävlit, sest need esinevad peamiselt valkude ja nukleiinhapete ehituses. Kõik kuus elementi (O, C, H, N, P ja S) moodustavad kokku üle 98% raku keemiliste elementide kogumassist. Neid elemente nimetatakse makroelementideks. Kümnendik- ja sajandikprotsentides on rakkudes K, Cl, Ca, Na ja Mg. Ülivähe leidub Fe, Zn, Cu, I, F jt. Kokku on organismides avastatud 16 sellist keemilist elementi, mis esinevad küll väga väikestes kogustes , kuid on siiski hädavajalikud normaalseks elutegevuseks. Neid nimetatakse mikroelementideks. (Tabel 2)
Organismides on kõige enam anorgaanilisi aineid (enamasti üle 80%). Nende põhiosa moodustab vesi(organismis 70-95%) Orgaanilistest ainetest on rakkudes kõige rohkem valke. Nende kõrval on enim esindatud lipiidid ( rasvad , õlid, vahad) ja sahhariidid (glükoos, tärklis, tselluloos ). Ehkki nukleiinhapete (DNA – pärilikkuse kandja ja RNA – päriliku informatsiooni avaldamine) sisaldus on suhteliselt madal, on nad vajalikud kõigile rakkudele.
Tabel 1: Keemiliste ühendite keskmine sisaldus rakkudes
Anorgaanilised ained
Orgaanilised ained
Vesi
Teised anorgaanilised ühendid (soolad)
80
1.5
Valgud
Lipiidid
Sahhariidid
Nukleiinhapped :
DNA
RNA
Madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid
14
2
1
0.4
0.7
0.4
Tabel 2: Keemiliste elementide keskmine sisaldus rakkudes
Element
Keskmine sisaldus elementide kogumassist (%)
Makroelemendid
Hapnik
süsinik
vesinik
lämmastik
fosfor
väävel
65 – 75
15 – 18
8 – 10
1.5 – 3
0.2 – 1
0.15 – 0.2
Kaalium
kloor
kaltsium
naatrium
magneesium
0.15 – 0.4
0.05 – 0.1
0.04 – 2
0.02 – 0.03
0.02 – 0.03
Mikroelemendid
Raud
tsink
vask
jood
fluor
u. 0.01
u. 0.0003
u. 0.0002
u. 0.0001
u. 0.0001

Anorgaanilised ained – vesi + katioonid ja anioonid.
Vesi on kõigi organismide peamine koostis. Seda on isegi rohkem, kui kõiki teisi anorgaanilisi ja orgaanilisi aineid kokku.
Vesi täidab rakus mitmesuguseid funktsioone: ta on hea lahusti ja osaleb enamikus keemilistes funktsioonides. Veel on ka suur soojusmahtuvus. Ta soojendub ja jahtub aeglasemalt võrreldes teiste looduses esinevate ainetega. Seetõttu aitab vesi säilitada organismisisest püsivat temperatuuri.
Lisaks veele esineb rakkudes ka teisi anorgaanilisi aineid: happeid, aluseid, sooli . Et need ühendid on organismis enamasti dissotsieerunud olekus, siis käsitleme järgnevalt anorgaanilise ainete funktsioone mitte ühendite klasside,vaid nendest moodustunud ioonide – katioonide ja anioonide kaupa.
Positiivselt laetud ioonidest ehk katioonidest on organismis olulisel kohal H+, NH4+, K+, Na+, Ca2+, Mg2+. Fe2+ ja Fe3+. Kaalium- ja naatriumioonid osalevad närviimpulsi moodustumises. Lämmastikku sisaldavate ühendite lagundamise käigus eraldub ammoniaak, mis rakus teiseneb ammooniumiooniks või muudetakse karbamiidiks. Kaltsiumsoolad annavad luudele tugevuse. Suur osa magneesiumi aatomitest on rakkudes seotud nukleiinhapetega (taimedes pigem klorofülli koostises). Raua aatomid esinevad punalibledes.
Negatiivselt laetud ioonidest ehk anioonidest on olulised hüdroksüül – (OH-), karbonaat – ( HCO3 - ja CO32-), fosfaat – (H2PO4- ja HPO42 -), kloriid – (Cl-) ja jodiidioonid (I-). Hingamise käigus koguneb rakkudesse süsihappegaas. See lahustub vees ja tulemusena moodustuvad karbonaatioonid. Fosfaatrühmad on kõigi nukleiinhapete ja fosfolipiidide koostisosad. Seejuures kuuluvad fosfolipiidid rakumembraani ehitusse. Joodi on vaja kilpnäärmehormoonide sünteesiks. Inimene saab organismile vajalikud anorgaanilised ühendid peamiselt igapäevase toiduga. Suur osa sooli omastatakse joogiveest.

Orgaanilised ühendid organismis.
Kõik organismid sisaldavad orgaanilisi ühendeid (üks elu tunnustest). Valdav osa orgaanilisi aineid koosneb süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Nende kõrval on enamlevinud keemilised elemendid lämmastik, fosfor ja väävel. Organismide koostisse kuuluvateks põhilisteks orgaanilisteks aineteks on sahhariidid, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped. Nad kuuluvad rakkude ehitusse, reguleerivad rakkude talitlusi ja nende omavahelist koostööd ning osalevad organismide aine- ja informatsioonivahetuses ümbritseva keskkonnaga. Biomolekulideks nimetatakse orgaanilisi ühendeid, mis moodustuvad elutegevuse tulemusena. Lisaks sahhariididele, lipiididele, valkudele ja nukleiinhapetele kuuluvad biomolekulide hulka mitmed madalmolekulaarsed orgaanilised ained ( aminohapped , nukleotiidid , vitamiinid jt.). Mõnikord käsitletakse biomolekulide all eraldi veel bioaktiivseid aineid. Need on ühendid, mis juba väikestes kontsentratsioonides mõjutavad organismide ainevahetust ja reguleerivad nende elutalitlusi (põhilised: ensüümid, vitamiinid ja hormoonid).

Süsivesikud, nende jaotus, omadused ja tähtsus organismis.
Sahhariidid ehk süsivesikud on orgaanilised ühendid, mille koostises esinevad süsinik, vesinik ja hapnik. Need jagatakse mono -, oligo - ja polüsahhariidideks. (Tabel 3) Monosahhariidid ehk lihtsuhkrud on madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid, milles süsiniku aatomite arv on enamasti kolmest kuueni. Viiesüsnikulistest monosahhariididest on olulisimad riboos ja deoksüriboos (nukleiinhapete koostises). Kuuesüsinikulistest suhkrutest on looduses olulise tähtsusega glükoos (viinamarjasuhkur) ja fruktoos (puuviljasuhkur) – mõlemad on organismide põhilisteks energiaallikateks. Oligosahhariidid on madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid, mis organismides on valdavalt moodustunud kahe-kolme monosahhariidi omavahelisel ühinemisel (näiteks, glükoosi ja fruktoosi ühinemisel saame sahharoosi). Looduses ongi enim levinud kahest monosahhariidist moodustunud disahhariidid – kolmest või enamast monomeerist koosnevaid oligosahhariide kohtab tunduvalt vähem. Piimas sisalduv oligosahhariid laktoos ehk piimasuhkur on samuti disahhariid . Sarnaselt monosahhariididega kasutavad organismid ka oligosahhariide eelkõige energiaallikana. Polüsahhariidid on kõrgemolekuaarsed orgaanilised ühendid (polümeerid), mille ehituslikeks lülideks (monomeerideks) on monosahhariidid. Põhilised looduslikud polüsahhariidid on tärklis, tselluloos ja glükogeen. Sahhariididel on organismis kaks põhilist ülesannet: energeetiline ja ehituslik.
Tabel 3: Sahhariidide jaotus
Monosahhariid
Oligosahhariidid
Polüsahhariidid
C : 3-6
2-3 monosahhariidid liitumisel tekkiv ühend
Ehituslikeks lülideks on monosahhariidid.

trioosid
pentoosid ( mitoos , disoksüntoos)
heksoosid (glükoos, fruktoos)

laktoos (glükoos+ galaktoos )
sahharoos (glükoos+fruktoos)
maltoos (kaks glükoosijääki)

tärklis (fotosünteesi tulemusena moodustunud glükoosi varud)
tselluloos (taimevarred tugevaks )
glükogeen
pektiin
ligniin
kitiin

Lipiidid, nende jaotus, omadused ja tähtsus.
Lipiidid on orgaaniliste ühendite klass, kuhu kuuluvad rasvad, õlid, vahad, steroidid jt. vees mitte lahustuvad ühendid. Lipiidid on organismide energiaallikaks. Nende oksüdeerumisel vabaneb kaks korda rohkem energiat kui sama koguse sahhariidide või valkude lagundamisel. Talveuneks valmistuvad loomad koguvad naha alla korraliku rasvakihi, mis kevadeks peaaegu kaob. Veelise eluviisiga imetajatel pole rasvakiht vaid energiaallikaks, see aitab neil ka vältida keha liigset jahtumist ja annab neile voolujoonelise kehakuju. Lihtlipiidide ühinemisel teiste keemiliste ühenditega moodustuvad liitlipiidid (näiteks fosfolipiidid). Steroidid on ülejäänu lipiididega võrreldes teistsuguse molekuli ehitusega. Steroidide hulka kuuluvad kolesterool ja mitmed hormoonid (näiteks suguhormoonid ja neerupealise hormoonid) aga ka vitamiin D (kaltsiferool). Hormoonid on bioaktiivsed ained, mis põhiliselt moodustuvad loomorganismide sisesekretsiooninäärmetes.

Valgud – nende jaotus, molekulide erinevad struktuurid ja nende muutused erinevate tegurite mõjul.
Valgud (proteiinid) on aminohapetest moodustunud polümeerid. Nende molekulmass varieerub väga suures vahemikus, sest eri valkude koostisse kuuluvate aminohappejääkide arv algab mõnekümnest ja võib ulatuda tuhandetesse. Valgud moodustuvad vaid elusorganismides, seetõttu nimetatakse neid biopolümeerideks. Kõigi aminohapete koostisesse kuuluvad aluseliste omadustega aminorühm ( -NH2 ) ja happeliste omadustega karboksüülrühm ( -COOH). Kahe aminohappe omavahelisel reageerimisel moodustub ribosoomis nende vahele kovalentne side, mida nimetatakse peptiidsidemeks. Valkude omadused tulenevad molekuli koostisesse kuuluvate aminohappejääkide järjestusest ja nende hulgast. Valgu aminohappelist järjestust nimetatakse esimest järku struktuuriks ( primaarstruktuuriks). Esimest järku struktuur annab üksnes ülevaate, kui palju aminohappejääke ja millises järjekorras on polüpeptiidahelasse lülitunud. See ei väljenda küll molekuli ruumilist kuju, kuid määrab ära kõik ülejäänud valgu omadused. Valgu teist järku struktuur (sekundaarstruktuur) tekib polüpeptiidi keerdumisel kruvikujuliseks heeliksiks või kõrvuti asetsevate ahelate voltumisel. Moodustunud struktuuri hoiavad koos vesiniksidemed . Sekundaarstruktuur on näiteks juuste, küünte, ämblikuniidi ja siidi koostises olevate valkude lõplikuks tasemeks. Molekuli edasisel kokkukeerdumisel moodustub valgu kolmandat järku struktuur (tertsiaarstruktuur). Enamasti on see keraja kujuga ja kannab seetõttu gloobuli nimetust . Seda struktuuri stabiliseerivad mitmesugused keemilised sidemed. Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist (kvaternaarstruktuur). Kui valgulahust kuumutada, siis soojusenergia toimel nõrgad keemilised sidemed katkevad . Selle tulemusena hakkab valk kaotama esmalt kolmandat ja seejärel teist järku struktuuri. Sellist nähtust nimetatakse denaturatsiooniks. Lisaks temperatuurile võivad vale denatureerida mehaanilised tegurid (näiteks munavalge vahustamine ), happed (kontsentreeritud lämmastikhape), raskemetallid (elavhõbe), ioniseeriv ja ultraviolettkiirgus jm. Valk võib nende toimel kaotada oma ruumilised struktuurid nii katseklaasis kui ka rakkudes. Denaturatsioonil hävinevad üksnes valgu kõrgemat järku struktuurid, kuid peptiidsidemed ei katke (seetõttu jääb peptiidside püsima ja säilib valgu esmane struktuur). Organismides lagundatakse valgu molekulid aminohapeteks vastavate ensüümide toimel. Laboris saab valke lõplikult lagundada näiteks happelises või aluselises lahuses kuumutamisega. Denaturatsiooni mõju lakkamisel võivad valgu struktuurid taastuda ( renaturatsioon - toimub enamasti vaid siis, kui mõju pole olnud liiga suur ja struktuurid pole lõplikult lagunenud).

Valkude bioloogiline tähtsus.
Valkudel on organismides täita palju mitmesuguseid ülesandeid.
Ensümaatiline funktsioon – amülaas lagundab tärklist
Ehituslik funktsioon - valkudest on tehtud loomade nahatekitised (nt. nahk, suled, küüned)
Transportfunktsioon - valgud transpordivad organismis aineid
Retseptrofunktsioon – sünteesimine
Regulatoorne funktsioon - retseptorfunktsioon seisneb selles, et rakumembraanis esineb mõningaid valke, mis edastavad väliskeskkonna infot raku sisemusse (amööbi liikumine, maitse tundmine).
Kaitsefunktsioonid - Organismi võime sissetunginud võõrkehi ja haigusetekitajaid kahjutuks muuta.( antikehad )
Liikumisfunktsioon
Energeetiline funktsioon - funktsioon-valkude lagunemisel eralduvat energiat kasutab organism lihaste tööks, liikumiseks, kehatemperatuuri säilitamiseks ja vahetusprtotsesside energiaallikana.
Kokkuvõtteks võib öelda, et valgud täidavad organismis ensümaatilist, ehituslikku, transport-, retseptor -, regulatoorset, kaitse-, liikumis - ja energeetilist funktsiooni.

Nukleiinhapped.
Nukleiinhapped on biopolümeerid, mille monomeerideks on nukleotiidid. Eristatakse kahte tüüpi nukleiinhappeid: desoksüribonukleiinhape (DNA) ja ribonukleiinhape (RNA). Vastavalt sellele on ka kahesuguseid monomeere.
Desoksüribonukleiinhape ehk DNA on biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid. DNA molekulid võivad olla eri pikkusega. Sarnaselt valkudega sõltuvad ka nende molekulide omadused monomeeride järjekorrast ja hulgast. DNA koostises on neli erinevat nukleotiidi: adenosiinfosfaat (A), guanosiinfosfaat (G), tsütidiinfosfaat (C) ja tümidiinfosfaat (T). (Tabel 4) Desoksüribonukleotiid on keeruka struktuuriga ühend, mis on moodustunud kolme molekuli – lämmastikaluse, desoksüriboosi ja fosfaatrühma liitumisel. Nukleotiidide omavahelisel liitumisel tekib DNA üksikahel. Kuid desoksüribonukleiinhape molekul koosneb kahest omavahel ühinenud ahelast – nende koospüsimise aluseks on komplementaarsusprintsiip – nukleotiidide üksteisele vastavus. Nukleotiidide järjestust molekulis nimetatakse DNA esimest järku struktuuriks (primaarstruktuuriks). Desoksüribonukleiinhape on kromosoomide põhiline koostisosa . DNA põhiline ülesanne on päriliku info säilitamine. Rakutuumast saadavainfo põhjal reguleeritakse raku kõiki elutalitlusi.
Ribonukleiinhape on biopolümeer, mille monomeerideks on ribonukleotiidid . RNA koostisesse kuuluvad ribonukleotiidid on kolmeosalised: nad on moodustunud lämmastikaluse, riboosi ja fosfaatrühma liitumisel. Nukleotiidide järjestust molekulis nimetatakse RNA esimest järku struktuuriks (primaarstruktuuriks). RNA osaleb pärilikkuse avaldumises . Enamiku rakus leiduvast RNAstvõime jaotada molekulide funktsioonide alusel kolmeks: 1) Informatsiooni-RNA ehk mRNA (toob geneetilise info rakutuumas asuvatest kromosoomidest valgusünteesi toimumise paika) 2) Trnasport-RNA ehk tRNA (ribosoomidesse saabunud geneetilise info lahtimõtestamine) ja 3) Ribosoomi-RNA ehk rRNA (osaleb valgusünteesis).
Tabel 4: DNA monomeeride nimetused ja tähised
Lämmastikaluse nimetus
Monomeeri nimetus
Monomeeri tähis
Adeniin
guaniin
tsütosiin
tümiin
Adenosiinfosfaat
guanosiinfosfaat
tsütidiinfosfaat
tümidiinfosfaat
A
G
C
T

Mõisted + testküsimused.
Mõisted:

AIDS – omandatud immuunpuudulikkuse sündroom.
Aminohape – Karboksüülhape, milles üks või mitu vesinikku on asendunud aminorühmaga (-NH2)
Antikeha – kaitsevalk antigeenide kahjutuks tegemiseks.
Biheeliks – DNA ruumiline kuju (teist jätku struktuur)
Bioaktiivne aine – Orgaaniline ühend, mis juba väikestes kontsentratsioonides mõjutab organismi ainevahetust ja reguleerib elutalitlusi.
Biomolekul – Orgaanilise aine molekul, mille moodustumine on seotud organismide elutegevusega (valgud, lipiidid, sahhariidid, vitamiinid, jt.)
Biopolümeer – Organismides moodustuv polümeer (polüsahhariidid, valgud, nukleiinhapped, jt)
Denaturatsioon – Valgu kõrgemat (neljandat, kolmandat ja teist) järku ruumiliste strukuuride hävimine. Seejuures säilib valgu esimest järku struktuur.
Desoksüribonukleiinhape – ehk DNA – biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid. Pärilikkuse kandja, kromosoomide põhiline koostisosa.
Desoksüribonukleotiidid – DNA monomeer , mis on moodustunud lämmastikaluse, desoksüriboosi ja fosfaatrühma liitumisel.
Desoksüriboos – Viiesüsinikuline monosahhariid, mis esineb peamiselt DNA koostises.
Ensüüm – Biokeemilise reaktsiooni kiirust reguleeriv valk.
Fosfolipiidid – Rakumembraani koostises esinev fosfaatrühma sisaldav lipiid. Lipiidi (rasva) molekul, milles üks rasvhappe jääk on asendunud fosfaatrühmaga.
Hormoon – loomorganismide sisesekretsiooninäärmetes moodustuv regulatoorse toimega orgaaniline aine. Eristatakse valgulisi ja steroidhormoone. Regulatoorseid aineid esineb ka teistes organismides.
Komplementaarsusprintsiip – Kindlate lämmastikaluste paardumine nukleiinhapete molekulides, mis põhineb vesiniksidemete moodustumisel.
Kontraktsioonivalk – liikumisfunktsiooni täitev valk, mis on võimeline muutma oma mõõtmeid. Esineb näiteks inimese skeletilihaste rakkudes.
Lipiidid – Orgaaniliste ühendite rühm, mida iseloomustab vees mittelahustuvus (rasvad, õlid, vahad, steroidid jt.)
Lämmastikalused – nukleiinhapete monomeeride koostisesse kuuluvad tsüklilised orgaanilised ühendid. DNA ehituses on adeniin, guaniin, tümiin ja tsütosiin.
Makroelemendid – Organismide koostises kõige enam esinevad keemilised elemendid: O, C, H, N, P ja S. Tihti paigutatakse nende hulka ka K, Mg ja C.
Mikroelemendid – Organismide normaalseks elutegevuseks üliväikestes kogustes vajalikud keemilised elemendid: Fe, Cu, Zn, Mn, Co, I, Mo, V, Ni. Cr, F, Se, Si, Sn, B, As. Enamasti nimetatakse 16 elementi, kuid eri organimsirühmadel on ka mõningaid erinevusi.
Monosahhariid - ehk lihtsuhkrud on madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid, milles süsiniku aatomite arv on enamasti kolmest kuueni.
mRNA - RNA liik, mis toob geneetilise info rakutuumas asuvatest kromosoomidest valgusünteesi toimumise paika
nukleotiidid – nukleiinhapete monomeerid , mis on moodustunud lämmastikaluse, 5-süsinikulise suhkru ja fosfaatrühma liitumisel.
oligosahhariidid - madalmolekulaarsed orgaanilised ühendid, mis organismides on valdavalt moodustunud kahe-kolme monosahhariidi omavahelisel ühinemisel.
peptiitside – kovalentne sive valgu molekuli ehitusse kuuluvate aminohappejääkide vahel.
polüsahhariidid - kõrgemolekuaarsed orgaanilised ühendid (polümeerid), mille ehituslikeks lülideks (monomeerideks) on monosahhariidid. Põhilised looduslikud polüsahhariidid on tärklis, tselluloos ja glükogeen.
renaturatsioon – valgu kõrgemat (neljdandat, kolmandat, teist) järku ruumiliste struktuuride taastumine , denaturatsiooni pöördprotsess.
Retseptorvalk – rakumembraani koostises esinev valgu molekul, mis edastab väliskeskkonna infot raku sisemusse.
Ribonukleiinhape – ehk RNA – biopolümeer. Mille monomeerideks on ribonukleotiidid,
ribonukleotiid – RNA monomeer, mis on moodustunud lämmastikaluse, riboosi ja fosfaatrühma liitumisel.
riboos – peamiselt RNA koostises esinev viiesüsinikuline monosahhariid.
rRNA - RNA liik, mis osaleb valgusünteesis
sahhariidid - süsivesikud, süsinikust, vesinikust ja hapnikust koosnevate orgaaniliste ühendite rühm.
steroidid - madalmolekulaarsete tsükliliste lipiidide rühm, millest enamikul on regulatoorne ülesanne.
transportvalk – valgu molekul, mis viib aineid raku või organismi ühest osast teise.
tRNA - RNA liik, mille ülesandeks on ribosoomidesse saabunud geneetilise info lahtimõtestamine.

Testküsimused:
Tõene/väär.

Makroelemendid kuuluvad üksnes orgaaniliste ainete koostisesse. VÄÄR
Makroelemendid kuuluvad nii anorgaaniliste kui ka orgaaniliste ainete koostisesse.

Anorgaanilised ja orgaanilised ained esinevad kõigis organismides. TÕENE

Ebasobivates elutingimustes kasutavad taimed energia saamiseks tselluloosi. VÄÄR
Ebasobivates elutingimustes kasutavad taimed energia saamiseks tärklist.

Valkude lagundamisel vabaneb kaks korda rohkem energiat kui sama koguse lipiidide oksüdeerumisel. VÄÄR
Lipiidide oksüdeerumisel vabaneb kaks korda rohkem energiat kui sama koguse valkude lagundamisel.

Kõigil valkudel on esimest järku struktuur. TÕENE

Aminohape on DNA monomeer. VÄÄR
Desoksüribonukleotiid on DNA monomeer.

DNA kuulub kromosoomide ehitusse. TÕENE

RNA molekul on kaheaehlaline biheeliks. VÄÄR
DNA molekul on kaheaehlaline biheeliks.
Kõige õigem vastusevariant:

Keemilistest ühenditest on rakkude koostises kõige enam:
a) vett; b) glükoosi; c) kolesterooli; d) nukleiinhappeid.

Taimede klorofülli koostisesse kuuluv keemiline element on:
a) Fe; b) Mg; c) Zn; d) Ca.

Sama koguse orgaanilis aine täielikul lagundamisel vabaneb energiat kõige enam:
a) valkudest; b) nukleiinhapetest; c) sahhariididest; d) lipiididest .

Riboos on:
a) aminohape; b) monosahhariid; c) nukleotiid ; d) lipiid.

Organismid kasutavad glükoosi peamiselt:
a) ainete transpordiks; b) energia saamiseks; c) reaktsioonikiiruse regulatsiooniks; d) valkude sünteesimiseks.

Valgu monomeerid on:
a) monosahhariidid; b) lihtlipiidid; c) nukleotiidid; d) aminohapped.

Biokeemiliste reaktsioonide kiirust reguleerivad:
a) vitamiinid; b) aminohapped; c) ensüümid; d) glükoosi molekulid.

DNA molekulile ainuomast teist järku struktuuri nimetatakse:
a) gloobuliks; b) polüsahhariidiks; c) biheeliksiks; d) polüpeptiidiks.
Täitke lünk sobiva sõnaga.

Organismis sünteesitud orgaanilisi aineid nimetatakse biomolekulideks.

Glükoos kuulub polüsahhariidide tärklise ja tselluloosi koostisesse.

Inimese sisesekretsiooninäärmetes moodustunud regulatoorse funktsiooniga bioaktiivseid aineid nimetatakse hormoonideks.

Lipiidid täidavad organismis peamiselt energiaallika ja keha talitluse regulaatori funktsiooni.

AIDS-i põhjustab HIV viirus .

Kõik valgud on moodustunud aminohapetest, mis polüpeptiidahelas on omavahel ühendatud radikaalidega.

Iga nukleotiid koosneb lämmastikalusest, monosahhariidist ja fosfaatrühmast.

DNA monomeerid erinevad üksteisest vaid lämmastikaluse poolest.
Küsimused:

Miks on organismide koostises keemilistest elementidest kõige enam hapnikku, süsinikku ja vesinikku?
Kõige enam on rakkudes hapnikku, süsinikku ja vesinikku. Need keemilised elemendid kuuluvad kõigi orgaaniliste ühendite koostisesse. Hapnik ja vesinik, sest me koosneme põhiliselt veest. Süsinik aga on kõikides orgaanilistes ainetes.

Miks peab inimese toit sisaldama ka mineraalaineid?
Inimene saab organismile vajalikud anorgaanilised ühendid peamiselt igapäevase toiduga. Suur osa sooli omastatakse joogiveest. Kui inimene on aga palju higistanud, siis on ta koos veega kaotanud ka hulga soolasid. Sel juhul peab lisaks veele manustama ka mineraalaineid, sest tavalises vees neid vajalikul määral ei sisaldu. SMineraalaineid ei saa sünteesida. Nad on vajalikud luustiku ehituseks (Ca), hemoglobiini koostises (Fe), kilpnäärme hormooni süntees (I), luudes ja nukleiinhapetes (P), soolhape maos (Cl), närviimpulsside ülekanne (Na ja K), klorofülli koostis (Mg), valkude lagunemine (NH4)

Miks saavad organismid põhiosa elutegevuseks vajalikust energiast glükoosi lagundamisest, ehkki näiteks sama kogus lipiide annab kaks korda rohkem energiat?
Sellepärast, et glükoosist saab energiat kõige kiiremini.

Millistes igapäevase elu valdkondades puutute kokku valkude denaturatsiooniga?
Juuste lokkimine , muna vahustamine, muna praadimine, palavik .

Millest tulenevad eri valkude erinevad funktsioonid?
Valkude funktsioonid tulenevad vakude erinevast struktuurist.

Milles seisnevad RNA ja DNA molekulide erinevused?
Tabel 5: DNA ja RNA võrdlus
Võrreldav tunnus
DNA molekul
RNA molekul
Monomeeri nimetus:
desoksüribonukleotiid
ribonukleotiid
Monomeeri ehitus:
a) lämmastikalus
b) sahhariid
c) happejääk
a) adeniin
guaniin
tsütosiin
tümiin
b) desoksüriboos
c) fosfaatrühm
a) adeniin
guaniin
tsütosiin
uratsiil
b) riboos
c) fosfaatrühm
Nukleotiidi nimetus:
Adenosiinfosfaat (A)
Guanosiinfosfaat (G)
tsütidiinfosfaat (C)
tümidiinfosfaat (T)
Adenosiinfosfaat (A)
Guanosiinfosfaat (G)
tsütidiinfosfaat (C)
uridiinfosfaat (U)
Molekuli ruumiline kuju
Kaheahelaline (biheeliks)
Üheahelaline (osaline paardumine ahela eri osade vahel)
Komplementaarsus :
A=T ja C=G
A=U ja C=G
Põhiline ülesanne
Päriliku info säilitamine ja ülekanne
Päriliku info realiseerimine

Miks on DNA molekul keemiliselt stabiilsem kui RNA molekul?
DNA molekul on kaheahelaline, RNA oma aga üheahelaline. DNA esineb sekundaarstruktuurina + vesiniksidemed.

Missugused molekulide omadused ühendavad kõiki biopolümeere?
On hiiglaslikud, koosnevad monomeeridest.

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 70 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-11-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

70 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

sillukiisu Õppematerjali autor

Õpikust lk 24-45. Lisaks lk 44 asuvad mõisted ja lk 44-45 asuvad testküsimused.

sahhariidid lipiidid nukleiinhapped dna rna valgud aminohapped keemia organism

Sarnased õppematerjalid

doc

Üldine keemiline koostis

Üldine keemiline koostis Elus kui ka eluta loodus koosneb anorgaanilistest ja orgaanilistest ainetest. Eluta looduses esinevad peamiselt anorgaanilised ained ja elus orgaanilised. Orgaanilised ained iseloo sest valdav enamus neist moodustub organismide elutegevuse käigus. Ka maavarad koosnevad orgaanilistest ainetest seega need on tulnud organismidest. Millised keemilised elemendid kuuluvad organismide koostisesse? Kõige enam on rakkudes hapnikku,süsinikku ja vesinikku. Need elemendid kuuluvad kõigi orgaaniliste ühendite koostisesse. Vähem on rakkudes fosforit,lämmastikku,väävlit sest need esinevad peamiselt valkude ja nukleiinhapete ehituses. OCHNPS-98% raku keemiliste elementide kogumassist- seeega makroelemendid. K,Cl,Ca,Na,Mg. Fe,Zn,Cu,I,F-ülivähe seega mikroelemendid. Mis ained on organismide koostises? Organismides on enam anorgaanilisi aineid- 80%

Bioloogia

doc

Organismide koostis

20. Lipiidid täidavad organismis põhiliselt energeetilist ja kaitse funktsiooni. 21. AIDSi põhjustab HI viirus. 22. Kõik valgud on moodustunud aminohappejääkidest , mis polüpeptiidahelas on omavahel ühendatud peptiidsidemetega. 23. Iga nukleotiid koosneb lämmastikalusest , monosahhariidist ja fosfaatrühmast. 24. DNA monomeerid erinevad üksteisest vaid lämmastikaluse poolest. 25. Miks on organismide koostises keemilistest elementidest kõige enam hapnikku, süsinikku ja vesinikku? Need keemilised elemendid kuuluvad kõigi orgaaniliste ühendite koostisse. Hapnik ja vesinik, sest me koosneme põhiliselt veest. Süsinik aga on kõikides orgaanilistes ainetes. 26. Miks peab inimese toit sisaldama ka mineraaleineid? Mineraalaineid ei saa sünteesida. Nad on

Bioloogia

doc

Konspekt - Organismide koostis

Bioloogia kontrolltöö 6. november 2008 ORGANISMIDE KOOSTIS 1. LEVINUMAD KEEMILISED ELEMENDID, AINED ELUSORGANISMIDES Makroelemendid Kõige enam on rakkudes hapnikku, süsinikku ja vesinikku. Mõnevõrra vähem on organismides lämmastikku, fosforit ja väävlit - O, C, H, N, P, S Mikroelemendid Kokku on avastatud organismides 16 keemilist elementi, mis esinevad küll väikestes kogustes, kuid on organismide tööks hädatarvilikud: K, Cl, Ca, Na, Mg, Fe, Zn, Cu, I, F jt.

Bioloogia

rtf

Organismide koostis

bioaktiivseid aineid nimetatakse ensüümid . 20. Lipiidid täidavad organismis põhiliselt ehituslik ja energeetiline funktsiooni 21. AIDS-i põhjustab HI viirus 22. Kõik valgud on moodustunud aminohapetest , mis polüpeptiidahelas on omavahel ühendatud peptiidsidemega . 23. Iga nukleotiid koosneb lämmastikalusest , monosahhariidist ja fosfaatrühmast. 24. DNA monomeerid erinevad üksteisest vaid lämmastikaluse poolest Selgitage pikemalt ja tooge näiteid! 25. Miks on organismide koostises keemilistest elementidest kõige enam hapnikku, süsinikku ja vesinikku? Sest süsinikust, vesinikust ja hapnikust koosenvad: lipiidid, süsivesikud ja neid aineid leidub veel ka aminohapete koostises. 26. Miks peab inimese toit sisaldama ka mineraalaineid? Sest muidu ei saaks toimida organismi kõik protsessid, see tähendab et ensüümides ja närviimpulsside ülekandmiseks on vaja mineraalaineid, nagu ka neid on vaja luustiku koostises. 27

Bioloogia

doc

Organismide koostis.

2.1. 1. Nimetage organismide peamisi keemilisi elemente. - Hapnik (O), Süsinik (C), Vesinik (H), Lämmastik (N). 2. Millised keemilised elemendid kuuluvad makroelementide hulka? - Makroelementide hulka kuuluvad veel Fosfor (F), Väävel (S), Kaalium (K), Naatrium (Na), Magneesium (Mg), Kaltsium (Ca) ja Kloor (Cl). 3. Miks vajab organism makroelemente suhteliselt suurtes kogustes? - Sest need moodustavad suure osa organismi koostisest. 4. Millised keemilised elemendid esinevad kõigi orgaaniliste ainete koostises? - O, C, H, N on enamike organismide koostises. 5. Miks organism ei saa läbi mikroelementideta? - Mikroelemendid on paljude bioaktiivsete (ensüümid, hormoonid) koostises. Vajab neid elutegevuseks. 6. Milline on anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete suhe rakkudes?

Bioloogia

odt

Bioloogia uurib elu; Organismide koostis

jne. Neid aineid nimetatakse biomolekulideks. · Elu iseloomustav organisatoorne keerukus väljendub ehituslikul, talituslikul ja regulaarsel tasandil. · Molekul on väiksem osake, millel on säilinud kõik selle aine keemilised omadused. · Biomolekulide esinemist loetakse elu üheks tunnuseks. · Rakk on kõige lihtsam ehituslik ja talituslik üksus, millel on kõik elu omadused. · Organismide moodustumine jaotab nad kahte rühma: üherakulised(bakterid) ja hulkraksed. · Hulkraksed ilmusid umbes 700-900 milj. aastat tagasi. · Rohelised taimed kasutavad sünteesiprotsessideks anorgaanilisi ühendeid. Loomad aga ei saa hakkama toidust omastatavate orgaaniliste aineteta. · Organismid ei võta ainult väliskeskkonnast energiat vastu, vaid ka väljutavad seda. · Aine- ja energiavahetus on üks elu tunnus, mis esineb kõikidel organismidel.

Bioloogia

doc

Organismide koostis. Mõisted.

Lipiidide tähtsus : * energeetiline (1g rasva annab 38,9 kJ energiat) * ehituslik ülesanne ( loomadel kujunevad rasvikud, taimedel õlid) * Rasvkude kaitseb mehhaaniliste mõjutuste eest * Nahaalune rasvkude on halb soojusjuht. * Bioregulatoorne * ainevahetuslik ( rasvas tekib vesi. Rasv oksüdeerub vabastades energiat, siis on üheks saaduseks ka vesi.. nt kaamel. ) Valgud : valk on elukandja. Valk on tahkes, kui ka poolvedelas olekus. Ei ladestu vees, v.a kolloide moodustavas valgus. Koostis : C, H, O, N, (S). Moodustuvad aminohapetest. Neid saab valguliste toiduainete seedimisest. Aminohapet seotakse omavahel peptiidsideme kaudu. Elutähtsaid amiidhappeid on 102st 20 ja nendest 8 on asendamatud. Valkude molekulid on ülesehitatud mitut moodi. Eristatakse 4 erinevat ehituslikku struktuuri : Esimene järk on ahelstruktuur. Näitab millised aminohapped on ahelasse kokku pandud, määrab ära ka valgu põhilised omadused.

Bioloogia

odt

Valgud, nukleiinhapped, süsivesikud, mineraalsoolad, vesi

hea soojusjuhtivus üleliigne soojus jaotatakse ühtlaselt). Vesi osaleb happelis- aluselise tasakaalu regulatsioonis. Vee funktsioonid raku tasandil. Tagab rakkude ainevahetuse ehk metabolismi. Mida rohkem on rakus vett, seda kiirem on ainevahetus. Vesi tagab raku siserõhu ehk turgori. Siserõhu vähenemisel taimed närtsivad, inimese nahale tekivad kortsud. Vee funktsioonid organismi tasemel. Vesi kindlustab organismide ringeelundkondade töö (veri, lümfid). Termoregulatsioon, vee aurumine jahutab keha. Loomad igistavad, taimedel transpirtsioon õhulõhede kaudu. Kaitsefunktsioon : pisarad vähendavad hõõrdumist ja kõrvaldavad võõrkeha. Liigesevõie vähendab hõõrdumist. Imetajatel kaitseb loodet vesikest ehk ammion, mis hoiab ühtlast temperatuuri, kaitseb mehhaaniliste mõjutuste eest. Vähendab hõõrdumist. Kaitseb keha kuivamis eest. Vähendav raskusjõu mõju

Bioloogia

Rohkem sarnaseid