Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat (0)

Tallinna Tehnikakõrgkool - Muusika - Muusika ajalugu

5 VÄGA HEA

Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat

Üldiselt
Paralleelselt kulgevad kaks suunda: traditsiooniline ja eksperimenteeriv. Traditsiooniline lähtub ekspressionismist (eeskujuks näiteks „Wozzeck“) ja neoklassitsismist, samuti esineb ikka veel hilisromantilisi-puccinilikke teoseid. Üldiselt võiks seda liini nimetada ka narratiiveks ehk läbiva jutustusega ooperiks. Eksperimenteeriv suund paneb küsimärgi alla teksti, traditsioonilised süžeed ning rõhutab eriliselt teatripärast külge, visuaalne element on veelgi suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee ). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi.
Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.-1930. aastatel eksperimenteeriti: film , videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega.
Postmodernismis (mida me ei käsitle, kavas on küll mõned videonäited) jätkub sõnalise teksti „lagundamine“, sageli puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon , lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater.

1950. aastad
Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism ( Britten , koomiline ooper „Albert Herring “ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski , Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ /The Rake ’s Progress 1951), samuti ka puccinilik liin , viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950).
Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist , vaid püüdis teatrivahendeid esile tuua, sõnateatrieksperimente muusikateatrisse üle kanda (nagu seda tehti ka 1920. aastatel, vt Zeitoper, Brecht+ Weill või Venemaal Meyerhold jt.
Niisugust lõhet tollal peegeldab protest ooperi kui institutsiooni vastu (Boulezi kuulus ütlus ühes intervjuus , et ooperiteatrid tuleks õhku lasta) ning ooperi kui žanri vastu, mis viib 1960. aastate alguses Ligeti anti-ooperiteni.
1950ndatel alustas ooperite kirjutamist Hans Werner Henze (1926-2012), kelle libretistiks mõnda aega oli kuulus saksa kirjanik, Henze põlvkonnakaaslane Ingeborg Bachmann . Protestiks saksa fašistliku mineviku vastu elas 1953-1965 Itaalias, kus ta ka praegu meelsasti peatub. Henzet iseloomustab siiani traditsioonilisem ooperikäsitlus – esineb nii neoklassitsistlikke elemente kui mõningates teostes ka Bergi ning itaalia ooperi ( Puccini ) mõju. Viimaseid võib märgata näiteks ooperis „Homburgi prints “ (1958; laval 1960; Bachmanni libreto 19. sajandi kirjaniku Heinrich Kleisti samanimelise näidendi alusel; ooperi on pühendatud Stravinskile). Selles segunevad reaalsus ja unenäod, vastandub vabadus ja vägivald , õigus teha valik ja allumine. Muusikas on kasutatud seeriatehnikat, vabatonaalsust, kontrapunkti; on olemas lüüriline alge. Väga edukaks kujunes ka Henze opera buffa „Noor lord “ (Der junge Lord; Wilhelm Hauffi jutustuse „Ahv inimese rollis“ alusel), mida iseloomustavad neoklassitsistlikud jooned, sh peamiselt klassikaline orkestrikoosseis.
Eksperimentaalset poolt demonstreerib Luigi Nono (1924-1990; abielus Schönbergi tütrega, kes asutas 2008. aastal Veneetsias Nono arhiivi-uurimiskeskuse). Ta ei ole küll nii radikaalne , et kaotaks sõnalise teksti, samuti esineb mingil määral narratiivsust, ehkki mitte kogu ooperit läbival kujul. Ooperit „Intolleranza 1960“ nimetab ta „lavategevuseks“ (azione scenica), oluline on siin Laterna Magica-teatri mõju, samuti vene 1920ndate avangardi (Meyerhold!) mõju. Ooperi keskne teema on ebatolerantsus minevikus ja tänapäeval, stseenid eri aegadest on nagu kokku monteeritud. Ta kasutab muusikas ka elektroonilisi vahendeid, samuti seeriatehnikat, esinevad klastrid jms. Praegu on uuesti tähelepanu võitnud Nono ooper Al gran sole carico d’amore (Suure päikese all, täis armastust ; 1975), mille läbivaks teemaks on klassivõitlus ja revolutsioonid (!).

1960. aastad
Traditsiooni ja eksperimentaalsuse õnnestunud sünteesi poolest tuleks esile tõsta Bernd Alois Zimmermanni (1918-1970) ooperit „Soldatid“ (Die Soldaten; 1965), mida võib pidada 20. sajandi II poole üheks olulisemaks ooperiks, võrreldud oma tähenduselt Bergiga sajandi I poolel. Ooperi aluseks on 18. sajandi lõpupoole kirjaniku Lenzi näidend (1776), mis aga alles 1863. aastal lavale jõudis. Libreto kirjutas helilooja ise.
Instrumentaalvormide kasutamine ooperis ( Toccata , Ciaconna, Nocturne jms.), integreerib oma dodekafoonilisse teosesse ka tonaalseid elemente, näiteks koraal „Kui ükskord peaksin mina siit ilmast lahkuma “ ( Wenn ich einmal soll scheiden) Bachi seades. Aga ka dodekafoonia , jazz ; kollaažiprintsiip (eri stiilide „kokkukleepimine“). Väga suur esituskoosseis : 16 laulu- ja 10 kõnerolli, 100-liikmeline orkester pluss klaver, klavessiin , celesta, orel jne.
Teatrist lähtuv mõtlemine ilmneb mõningate stseenide simultaansuses – nende tegevus toimub laval samaaegselt: II v. 2. stseen (vt videokava) – peategelanna kodanikuneiu Marie ja teda võrgutav Desportes; samal ajal Marie vanaema, meespeategelase Stolziuse ema ning Stolzius.
Tegevus toimub Prantsusmaal ja Flandrias. Rikka galanteriikaupmehe Weseneri tütar Marie armastab noort kangakaupmeest Stolziust, ent Wesener ei anna nõusolekut nende abiellumiseks. Marie’d võrgutab aadlik Desportes ( ohvitser ) ning annab ta ka oma liiderlike sõprade kätesse. Marie hullub, Stolzius mürgitab kättemaksuks Desporti ja siis iseenda. Lõpuks: Mariest on saanud tänavakerjus, kellele ta isa (Wesener) teda algul ära tundmata almust jagab . Marie sureb , Wesener on ahastuses, sõdurite marss matab kõik enda alla.
Antiooperlikku suunda esindas ungari päritolu helilooja György Ligeti. 1960ndate alguses kirjutas ta anti-ooperi, „mimodraama“ (miimilise draama ) „Avantüürid“ (Aventures), millele järgnes teos „Uued avantüürid“ (Nouvelles avantures).Foneetiline tekst on eksperimenteeriv keelekompositsioon – „häälikuluule“ ning juba ise muusika . Koosseis: 3 lauljat, 7 instrumentalisti. Nende iseloomustamiseks on Ligeti kasutanud ka mõistet „imaginaarne [kujutletav] teater“.
Ei ole narratiivsust, loogilist järgnevust. Selle asemel montaažitehnika, sürreaalsus. Tummfilmi mõju. Instrumendi kõla moonutatakse, müra muutub muusikaks, kõik see o n esitatud distantsi ja irooniaga, mitte tõsimeelselt: metsasarvemängija puhub ühes stseenis vaasi , samal ajal kasutab raamatut löökpillina – mängija hoiab seda käes ja laseb lehekülgedel glissando-laadselt läbi õhu vihiseda. Pillimäng muutub teatrielemendiks (vt hiljem Kageli instrumentaalteater).

1970. aastad
1970. aastad tähistavad modernismi hääbumist.
Muusikateatrile kirjutamist jätkab Ligeti, 1977 valmib anti-anti-ooper Le grand macabre (Vägev vikatimees; libreto Michel Ghelderode samanimelise 1934. aastal loodud näidendi järgi). Tegevus toimub väljamõeldud maal nimega Breughelland (16. sajandi maalikunstniku Pieter Brueghel vanem järgi – grotesksed ja absurdsed maalid nagu Hieronymus Boschilgi). „Kangelane“ on Surm ehk Nekrotzar, kes teatab , et kavatseb veel antud päeva öösel komeedi abil maailma hävitada. Ent siis satub ta purjutama koos Vaadi -Peetriga ( Piet zum Fass) ja maailmalõpp ning lubatud Viimne Kohtupäev jäävad seetõttu ära.
Ligeti kasutab siin kollaažitehnikat, vanade ooperivormidenagu opera seria ja opera buffa paroodiat.
Selle kümnendei kõige modernistlikum teos on Mauricio Kageli Staatstheater (Riigiteater; 1971 ). Kirjutatud Hamburgi ooperiteatrile. Kasutab kõiki suure teatrimaja võimalusi, ka kavas olevate teiste ooperite rekvisiite ja kostüüme, aga parodeerides, pöörab kõik pea peale. 16 peaosa (!), suur koosseis – kõik teevad ja kasutavad kõike valesti, teater on pea peale pööratud.
Itaalias tegutses Luciano Berio (1925-2003), kes 1970 lõpetas ooperi ooperist pealkirjaga Opera – peen iroonia ooperi ja ooperiajaloo aadressil, kasutatakse lõike Monteverdi ooperi „Orpheus“ (1607) libretost: ooperizanr on nagu Eurydike – loojumine, allakäik. See liin on põimitud jutustusega Titanicu hukkumisest.
Inglismaal tegutses ja tegutseb praegugi Peter Maxwell Davies (s. 1934). 1969. aastal valmis tal tsükkel „Kaheksa laulu hullule kuningale “: 1 solist (vaimuhaige kuningas George III) ja 4 instrumentalisti, kes istuvad linnupuurides, ühes keskses stseenis tahab kuningas neile laulmist õpetada. 1972. aastast pärineb ooper „Taverner“ -- inglise 16. sajandi heliloojast.
1972. aastaks oli olukord selline, et 1960. aastate muusikateatri avangard oli ennast ammendanud, sund traditsiooni vastu võidelda viis selleni , et enam polnud tabusid, mida murda, jäi ainult üks avangardistlik tabu : tagasipöördumine traditsioonilise ooperi juurde uuel tasandil. Nii tegi seda Ligeti eelpool juba kirjeldatud anti-anti-ooperis. Muidugi jätkub ka uuenduste liin, näiteks Karlheinz Stockhauseni „ Arlekiin “ 1976 tantsiva klarnetisti jaoks. Edasi aga pigem traditsiooniline ooper uuel tasandil, grandioosne tsükkel Licht (Valgus), mis koosneb seitsmest ooperist, esimesena valmis Donnerstag (Neljapäev; 1981), aga ka seal olulisel kohal näitlevad instrumentalistid.
Beriol valmib 1984 ooper Un re ascolto (Kuningas kuulatab), tegevus- ja kuuldedraama. Kuningas on lavastaja , kes valib lauljaid uude lavastusse.
Olivier Messiaen (1908-1992) kirjutab 1980. aastatel oma ainsa ooperi Saint Francois d'Assisi (Püha Franciscus Assisist), valmis 1983. Kestab umbes neli tundi, koosseisus on 7 solisti, 150 koorilauljat ja 120 orkestranti.
Ameerika minimalism . 1970. aastatel kerkib esile minimalism ( minimal music), see jõuab ka muusikateatirsse.
Philip Glass (s. 1937), Satyagraha 1980 – episoodid Mahatma Gandhi elust, tekst sanskriti keeles. Satyagraha – tõele andumine.
John Adams (s. 1947), 1987 „Nixon Hiinas“, 1991 „Klinghofferi surm“ (Vahemere luksusristleja röövitakse Palestiina terroristide poolt), „ Doktor Aatomik“ 2005 (aatomipommi leiutajast Robert Oppenheimerist). Koostöö lavastaja Peter Sellarsiga. El niño (Laps;[Poiss] 2000) on pooleldi lavaline oratoorium: kuidas tähistatakse Jõule tänapäeva Ameerikas, Kalifornias. Oluline videofilmi kasutamine, see toimub kahel tasandil: ajatu kõrbemaastik ja tänapäeva olustik . Jõululugu kõlab moodsas ameerika tõlkes, tekst on fragmentne, vahele on pikitud vanainglise ja ladinaameerika tekste .
Olulisel kohal on vanainglise luuletus „I sing of a maiden “.
Erinevad suunad 1990. ja 2000. aastatel. Endiselt jätkuvad traditsiooniline ja eksperimenteeriv liin.1990ndatel kerkis uue nimena esile inglane Thomas Adès (s. 1971) oma kammerooperiga „Puuder ta näol“, mille tegevus on inspireeritud inglise kõrgseltskonna skandaalidest – Argylli hertsoginnast ja tema lahustusprotsessist 1963. Ooper tragikoomiline, tugevate camp-elementidega ning sealjuures ka tüüpilisi ooperisüžeesid parodeeriv. (Ooper algab teenijatüdruku ja elektriku stseeniga, kus elektrik rõivastab end hertsoginnaks ning lõpeb sellega, kuidas Hotellidirektor viskab Hertsoginna hotellist välja, sest too ei suuda juba ammu maksta oma arveid.) (Camp – kavatsuslik vastuolu sisu ja vormi vahel; liialdatud, afekteeritud, (enese) irooniline massikultuuri ja/või popkultuuri elementide kasutamine.) Vaimukas orkestratsioon, kus oluline roll löökpillidel. Teine Adèsi oluline ooper on suurejooneline „Torm“ (2004) Shakespeare ’i järgi.
1990ndatel kerkis uue nimena esile ka hiina helilooja Tan Dun (1957). Kasvas üles Hiina kultuurirevolutsiooni tingimustes, mis ei olnud läänelikku muusikaharidust soosivad. Tan Dun tegeles hiina traditsioonilise muusikaga, õppis mängima vanu hiina pille, kuulus ühte Pekingi ooperi truppi. Seejärel õnnestus tal Pekingi konservatooriumi ja seal edasi juba stipendiumiga New Yorki Columbia ülikooli kompositsioonitudengiks, kus teda algul köitsid eriti Cage ja minimalistid nagu Glass. Esimene suur edu ooperi vallas oli „ Marco Polo “, kirjutatud Müncheni kaasaegse ooperi biennaali tellimusena 1996. – „Esimene keiser “ (2006) oli loodud Placido Domingo õhutusel ning ühendab hiina traditsioonilist muusikat ning Pekingi ooperi teaterlikke võtteid (Yin-Yangi meistri roll on Pekingi ooperi stiilis) Puccinit meenutavate meloodiatega . Peategelane on ajalooline kuju, Hiina eri piirkondade ühendaja üheks võimsaks riigiks, esimene keiser (valitses 3. sajandil eKr).
Ajaloolise taustaga, aga hoopis suuremal üldistustasandil on Erkki-Sven Tüüri (s. 1959 ) ooper „Wallenberg“ 2001. Järgnev lõik on Maris Pajuste artiklist .
„Ooperi temaatika on aktuaalne , käsitledes isiksust totalitaarses ühiskonnas ning kangelase müüdi tekkimist ja ärakasutamist. Raoul Wallenberg oli rootsi diplomaat, kes jagas Teises maailmasõja ajal Budapestis juutidele Rootsi kaitsepasse ning päästis seega tuhandeid inimesi surmast. Nõukogude vägede jõudmisel Budapesti ta aga arreteeriti NSVL -i julgeolekuteenistuse KGB poolt ning tõenäoliselt hukkus ta ühes Gulagi vangilaagris. Täpsed andmed tema saatuse kohta puuduvad seni, s.t NSVL või Vene Föderatsioon ei ole neid teinud kättesaadavaks.
Ooper „Wallenberg“ jaguneb kaheks vaatuseks ning 19-ks stseeniks, esimeses vaatuses nendest 11, teises vaatuses 8. Stseenide järjestus ooperis on järgmine: Esimene vaatus – 1. Proloog; 2. Konverents I; 3. Rongijaam I; 4. Plaan I; 5. Rongijaam II; 6. Päästetud; 7. Plaan II; 8. Eichmann I; 9. Rongijaam III; 10. Plaan III; 11. Surmamarss. Teine vaatus – 12. SMERŠ/ NKVD ; 13. Konverents II; 14. Gulag I; 15. Gulag II; 16. Võitlus; 17. Eichmann II; 18. Konverents III; 19. Wallenbergi tsirkus. „Wallenbergi“ kaks vaatust erinevad üksteisest ideeliselt. Seda on kinnitanud ka helilooja ja libretist, tuues esile esimese vaatuse reaalset kujutamisviisi vastandina teise vaatuse irreaalsusele ( Erss 2002: 74; Pappel 2001). Esimeses vaatuses on sündmused ratsionaalselt seletatavad ja jälgitavad, isegi kronoloogiliselt järjestatavad, teises vaatuses valitseb aga märksa kujundlikum ning abstraktsem ajavool. Võttes aluseks kummaski vaatuses kujutatud ideoloogiad ja toimumispaigad, saab ooperi jagada „sakslaste vaatuseks“ ja „venelaste vaatuseks“. Esimene (sakslaste) vaatus kulgeb lineaarselt jälgitavas ajas, kus peamise liini moodustab Budapesti juutide päästmisaktsioon Wallenbergi poolt. Teine (venelaste) vaatus pühendub Wallenbergi saatusele Nõukogude Liidus ja edaspidi (Wallenberg-müüdi teke), kasutades abstraktsemat kujutusviisi. Et tagada aga sujuvam draamaarendus, saab teise vaatuse teemastik alguse juba esimese vaatuse lõpus, mil Wallenberg vene võimude poolt kaasa viiakse. Samuti säilib liine, mis ei lahene esimeses vaatuses, vaid kanduvad edasi ka järgmisse, nt. Eichmanni hukkamine stseenis „Eichmann II“. Seost vaatuste vahel toonitab Wallenbergi tekst esimese vaatuse lõpus millegi „alguse“ kohta: „Das ist der Anfang. Oder Anfang eines Anfang. Aber es ist ein Anfang.“ („See on algus. Või alguse algus. Aga see on algus“).“
Tüür on modernist 21. sajandil selles mõttes, et kogu oma loome jooksul on ta taotlenud terviklust, ühtsust – kuigi ta väljendusvahendid pärinevad eri esteetikatest: Schönbergist lähtuv seeriaprintsiip ja tonaalsed „saared“ ning popmuusika elemendid (eriti rütmikäsitlus). Samuti integreerib ta traagika ja groteski .
Hoopis teistsugust suunda, mida vahel nimetatakse kitsamas mõistes „muusikateatriks“ (sks. k. Musiktheater), seostub Heiner Goebbelsi (s. 1952) nimega. Goebbels tegi nooruses kaasa Niinimetatud Vasakradikaalses Puhkpilliorkestris ja kuulus eksperimentaalrocki gruppi. Alates 1990ndate keskpaigast on ta peamiselt tegelnud mittenarratiivsete nö „muusikateatri tükkidega“ (Musiktheater-Stücke), milles tekst, muusika , visuaalne külg, valgus, liikumine, režii on võrdsed komponendid. Ta on teinud ka heli- ja videoinstallatsioone. Vt näiteks Heiner Goebbels paysage avec parents éloignés (Maastik kaugete sugulastega)
https://www.youtube.com/watch?v=bdYyYd1N1X4
3

.DOC Laadi alla originaalfail 3 lk · .doc · 4 allalaadimist

Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945-aastat #1

Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945-aastat #2

Olukord ja põhisuunad muusikateatris pärast 1945-aastat #3

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 3 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-01-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

4 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

areall Õppematerjali autor

ooper vaatus wallenberg põhisuunad muusikateatris pärast 1945. aastat

Kasutatud allikad

https://www.youtube.com/watch?v=bdYyYd1N1X4

Sarnased õppematerjalid

pdf

Modernism ja muusikateater

sajandi lõpul (seostage ka muusikateatriga). Varased modernismi ilmingud. Wagner. Modernismi kujunemine oli 1883 – 1914 (Wagneri surmaasta – I MS algus). (ld. k. modo – just praegu; uudne; moodne) 1900. aasta paiku mõistetakse sõna „modern“ all esmajoones midagi (radikaalselt, kompromissitult) uut. Viini kunstnikerühmitus „Secession“ (lahkulöömine, eraldumine) loosung: „Ajastule anda oma kunst, kunstile oma vabadus“ Wagner oli esimene, kes kasutas muusika kohta mõistet modernne ja seda negatiivses tähenduses. Ta kritiseeris selle sõnaga 1840-del Prantsuse Suurt Ooperit ja eelkõige Meyerbeeri (et see jälgib liiga publiku maitset). 1860.-e algul kanti Pariisis ette Wagneri ooper „Tannhäuser“. Sellest vaimustus väga luuletaja Charles Baudelaire. Tema omakorda kasutas nüüd mõistet „Modernne“ positiivses tähenduses, ilmestamaks Wagneri muusikat.

Muusika

doc

Varane ooper

MTX 315. Varane ooper Eksamiteemad 1. 16. ja 17. sajandi õukonnakultuur. Õukonnaetendused muusikaga 16. sajandi I poolel Itaalias: intermeediumid, pastoraalid. Intermeediumid Bargagli komöödiale La pellegrina 1589. aastal Firenzes Medici pulmapeol. Idee, ülesehitus, muusika (Marenzio, Malvezzi, Caccini, Peri, Cavalieri), lavakujundus. SEICENTO (1600ndad aastad): 2. Ooperi tekkimine 1590-ndatel aastatel. Firenze camerata. Peri "Daphne" (Dafne) 1598. Dramma per musica. Peri "Eurydike" (Euridice), Caccini "Eurydike" (Euridice)1600. 3. Monteverdi "Orpheus" (Orfeo) 1607 ja "Ariadne" (Arianna) 1608 Mantuas. Võrdlus intermeediumiga 4. Ooper Roomas 17. sajandi I poolel. Ooperi ja oratooriumi piiril: Cavalieri "Hinge ja Keha etendus"

Ooper

docx

Ooperist 19. sajandil

Muidugi on ekslik arvata, nagu oleks Weber ainsaks pioneeriks saksa romantilises ooperis (peab veel tingimata nimetama Ernst Hoffmanni, romantilist kirjanikku ja muusikut, kelle tähtsaimaks ooperiks oli "Undine"). Weber aga tõstis saksa rahvusliku ooperi nii kõrgele tasemele, et see oli väärikaks võistlejaks itaalia ooperile. Oma teoste sisuks valis Weber ainestiku saksa elust ja rahvaloomingust - muinasjutust, luues sinna juurde suurepärase meloodilise muusika, andes haarava dramaatilise pinge. Tema ooper "Nõidkütt" vastas ülimal määral saksa patriotismitunde tõusule. Suur vene helilooja ja kriitik Serov on öelnud, et just Weberi ooperiga "Nõidkütt" algab saksa ooperi tähtis etapp. Elust Carl Maria von Weber sündis 1786. a. Lübecki lähedal. Oma lapsepõlve veetis ta näitelava õhkkonnas (isa oli

Muusikaajalugu

docx

Muusikaajalugu 20.saj

Uus Viini Koolkond 20nda sajandi esimestel aastakümnetel ilmus Euroopa kunstiellu ekspressionism. Erinevalt impressionismist, kus jäädvustatakse muljeid, sai oliliseks kunstniku enda mõtete ja tunnete väljendamine. Muusikas avaldusid esimeses ekpressionistlikud tendentsid juba Mahleri sümfooniates ja Straussi ooperites, kuid täielikult pääses ekpressionism mõjule Arnold Shönbergi loomingus. Ta on Stravinski kõrval teine helilooja, kes muutis 20nda sajandi esimese poole muusika arengulugu. Uueks Viini Koolkonnaks kutsutakse kolme heliloojat: A. Shönberg, A. Berg ja A. Webern. Shönberg Looming jaotub neljaperioodi: · Tonaalne helikeel · Üleminek tonaalselt atonaalsele · Seeriatehnika periood · Hiline periood mitmete stiilide koostoime ajajärk I periood Muusika lähtub veel Saksa hilisromantismist. Mõjutused Wagnerilt, Mahlerilt ja Straussilt. Kuid oma ainsas sümfoonilises poeemis "Pelleas ja Mélisande" kasutab ta

Muusika ajalugu

doc

Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus

MTX 325 Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus Vastuolud ühiskonnas: 1. reaktsioon pärast Viini kongressi (1814-1815), püüd säilitada vanu ühiskonnavorme teiselt poolt demokratiseerimistaotlused. Rahvusliiikumine. Probleem rahvusriigi rajamine (Saksa, Itaalia jt). Ajalooline taust: 18. sajandi lõpus Prantsusmaal revolutsiooniaeg, vabariigi väljakuulutamine. 1804 kuulutab Napoleon end keisriks. 1799-1815 Napoleoni vallutussõjad mandri-Euroopas ja Egiptuses. 1813 Napoleoni lüüasaamine Leipzigi lahingus

Muusika ajalugu

docx

Varane muusikalugu

I õpiaasta kevadsemester 2013: Varane muusikalugu (MTX 310) kursuse teemad. 1. Saksa protestantlik kirikumuusika 16.17. sajandil. Heinrich Schütz ja tema ajastu saksa muusikas. Kontsertstiil ja oratoorium. Muusikaline retoorika ja figuuriõpetus. Muusika Põhja-Saksamaal 17. sajandi II poolel. 2. Johann Sebastian Bach. Stiili kujunemine, mõjutused. Helikeele semantika, tsitaadid. Olulisemad vokaalteosed (passioonid, kantaadid, missa). Instrumentaalmuusika (orkestri-, kammer-, oreli- ja klaviirimuusika). 3. Georg Friedrich Händel. Stiili kujunemine, mõjutused. Ooperilooming. Inglise oratoorium. Instrumentaallooming. 4.Klassikalise stiili ja uute vormide kujunemine muusikas 18. sajandi keskel. Tähtsamad

Muusikaajalugu

doc

Giuseppe Verdi

vanemail olid käed töödtegemist täis, peaaegu omapead jäetud Giuseppe kasvas inimpelgliku ja endassesulgunud lapsena. Aidates ema kodustes töödes, täites isa poekeses müüjakohustusi ning hoolitsedes nõrgamõistusliku noorema õe Giuseppa eest, jäi poisike õige kauaks kooliõpinguist kõrvale (Roncoles kooli polnud) ning tema üksluist lapsepõlve aitas sisustada külaelanikelt ja rändpillimeestelt kuuldud muusika. Kõige suuremat naudingut pakkusid talle külakiriku oreli võimsad helid. Kohalike tavade kohaselt pidi Giuseppe juba seitsmeaastaselt jumalateenistuste ajal kooris laulma ja kirikuõpetajat abistama. Kord olnud muusika võlujõud sedavõrd lummav, et ta kogu maailma ja eeskätt muidugi oma "ametialased" kohustused hoopis unustas, paatrile püha vee ulatamata jättis ning oma hajameelsuse pärast pühalt isalt nii tugeva müksu sai, et ta altaritrepilt alla veeres ning meelemärkuse kaotas

Muusika

doc

Muusikaajalugu

virtuoosne kunst, monodia, teatraalsus, pateetika, kunstide süntees. Eristuvad: ooperistiil, kirikustiil, kammerstiil ja segastiil. Barokiajastu ajalised piirid: 1)1580-1630:vanane periood, uute väljendusvahendite ja vormide tekkimine; 2)1630--1680:keskmine periood, piirkonniti erinevate stiilide väljakujunemine; 3)1680-1740:hiline periood, ajastu zanride kõrgaeg; Barokkstiil on alguse saanud Itaaliast. Tulid esiplaanile salongid, muusika õhtud. Tuli monoodia-stiil, mis väljendub ühehäälselt. 17.saj. saab eristada kolme stiili, mis võivad ka omavahel seguneda. Vana ehk kiriklik stiil jätkas pisut vabamal kujul Rooma koolkonna polüfoonilist kirjaviisi. Kammerstiil hõlmas sooloaariaid ja duette Teatraalne stiil oli kõige uudsem ja julgem; tundeline, kirglik väljenduslaad, mis kujunes varases ooperis, ent võeti kohe üle ka kirikumuusikas.

Muusikaajalugu

Rohkem sarnaseid